Matemaatika algus ja lõpp

Lamemaalaste, newage'i, süvakonservatiivide, roheaktivistide, äärmusliberaalide, twitteri-avangardi, eralennukirahva, sotsiaalõiguslaste, vaktsiiniparadigmalaste, populistide ja vikerkaarelippude tingimustes on suurem osa meist ära unustanud, millel tänase tsivilisatsiooni alustalad põhinevad. Kust sai see kõik alguse?

Minnes ükskõik millisesse ilusalongi, inseneribüroosse, ehitusplatsile, maanteele, kosmosesüstikusse või ultramoodsasse kaubanduskeskusesse (mille väravas seisab QR-skänneriga "Uue Normaalsuse" valvur) ei tule meeldegi, et kogu selle ilu aluseks on käputäis kreeka vanamehi, kes tuvastasid ja panid kirja universiaalsed loodusseadused ja rajasid Euroopa kagunurgas pisikesel poolsaarel tuhandete aastate ees üliarenenud tsivilisatsiooni, millest sai kogu tänase Lääne ühiskonna häll. "Kolmnurga sisenurkade summa on 180 kraadi" põhimõte  on paratamatu geomeetriline tõsiasi, sõltumata sellest, kas selle põhimõtte kasutaja on kunagi kuulnud Pythagorase või Eukleidese nime. Kuhu me ka tänapäeval ei vaataks, on kogu meie materiaalse (ja suure osa vaimse) maailma "esiisadeks" enam kui 2000 aasta eest Hellase nimelises provintsis elanud linnriikide elanikud. 

"Greece got along fine before, I was born. Greece will be Greece long after I am dead." (Achilleuse tegelane  2004.aasta  linastuses "Trooja") https://www.youtube.com/watch?v=jhQsJ5DnEnw

Kreeka tsivilisatsiooni värvikamaks ja ehtsamaks kunstiliseks väljenduseks kinolinal pean Hollywoodi 2004. aasta ekraniseeringut "Troy". Sõjafilm ei torka silma mitte üksnes ajastutruude karakterite ja dialoogide, ülivõimsate võitlusstseenide ja paatoslike teemaarendustega, vaid ka puhtakujulise militaaria poolest. Selle filmi uuesti vaatamine mõne aasta eest oli üheks elu inspireerivaks momendiks allakirjutanule. Lisaks võimsale filmielamusele, avas see film võimsa ekraniseeringuga ajalooakna muistse tsivilisatsiooni sõjanduse loogikasse. Millel põhines kreeka faalanks ja turvistatud sõdalaste ülimalt edukas (ja ennastohverdav) alaline sõdimine endast arvuliselt võimsamate ülemere (Aasia) naabrite sõjavägedega?

Vastuseks on matemaatika. Nende tsivilisatsioon oli piisavalt kõrgele arenenud, toetades armeed mitte üksnes uuemate relvade, turviste ja leiutiste kasutuselevõtuga - nende abtraheerimisvõime ja organiseeritus ulatus kõrgemale, kui oskame arvata. Analüüsides kreeka faalanksit ja sõjataktikat lähemalt, saab täiesti ilmselgeks, et selle sõjaline ülimuslikkus saavutati statistilise analüüsi abil. Üksiku reamehe jõud maksimaliseeriti tiheda formatsiooniga, mida kaitses esimese liini katkematu "kilbisein", toestatuna teise ja kolmanda rea odaderiviga (mis ulatusid esimesest reast välja). 

Arhailistel hellenitel olid küll kasutusel rauast relvad, ent kilbid olid enamasti tehtud odavamatest materjalidest, nagu pronks, nahk ja puit. Need olid sellest hoolimata ülimalt rasked (ca 15 kg) ja väga tähtsad relvastuse osad. Kujutagem end hetkeks ühiskonda, kus relvade valmistamine on pikaajalise kogenud käsitööliste töö vili. Milline on oli sellise relvastuse omahind? Kui kõrge oli ühe sõdalase väärtus lahinguväljal. Antiik-Kreeka sõjakunsti kõrget taset iseloomustas mitte üksnes väga omapärane strateegiline sõjapidamisviis: enam kui 70% mägismaaga  kaetud riigis pidasid antiiklinnriigid suurema osa lahingutest tasastel väljadel. Miks? Sest nende väärtus oli strateegiliselt olulisem, kui mägedel, kuivõrd tegu oli viljapõldude, teede ja muude strateegiliselt oluliste aladega. Muide, sõna strateegia, tuleneb vanakreeka sõnast "strategos", mis tähistas kindralit. Näiliselt väga askeetliku ("spartaliku") sõjaväe oluliseks tunnismärgiks on ka Aleksander Suure sõjakäigud, mille käigus vallutati kogu toona tuntud "Vana Maailm", luues senise maailma ajaloo suurima territooriumiga riigi. Vahest oleks riik saanud veel suuremaks, kui Aleksander poleks kõigest 32-aastaselt surnud (väidetavalt malaariasse) kuningas Nebukadnetsari palees Babülonis.

Kui suurt osa Vana-Kreeka kirjandusest, teatrikunstist, matemaatikast või leiutistest me teaksime, kui kreeklased poleks rakendanud enda kõrgele arenenud matemaatilisi võimeid sõjaväe taktikate rakendamisel? Kas nende tsivilisatsioon oleks ilma arenenud sõjaväeta üldse eksisteerida saanud? Kas me tänapäeval üldse teaksime midagi kreeklastest või millisest Euroopa ajaloost saaksime üldse rääkida? Antiik-Kreeka ja Lääne tsivilisatsiooni häll näikse olevat lähtunud otse vastupidistest printsiipidest neile, mis paistab toetavat kreeklaste hilist järeltulijat. Kui kaugele viib tänane woke, "salliv", "turvalisus"-obsessiooniga ("safety first"), kohati (osades riikides) vaktsiiniapartheidi langenud ja üdini relativistlik maailmakäsitlus tänase ühiskonna tuleviku lahinguväljadel? 

Kui palju ja millises ulatuses tugineb tänapäeva ühiskond matemaatikale, loogikale ja statistikale, millele ehitati üles Lääne tsivilisatsiooni häll Antiik-Kreekas.

 

Tõde teavad vaid surnud - Kalle Klandorfi kunagises artiklis toodud järeldus parvlaeva "Estonia" traagilise huku kohta.  Siit ka soovitus mitte keerutada üles segadust teemadel, mis on laias plaanis ammu selged - küsimus ei ole tõe leidmises, vaid eelkõige selles, et tõde ei soovita avaldada ja jõud, kes seda ei soovi, on lihtsurelikest võimsamad.

Jälgides lõppematut ja osaliselt päris nõmedalt klikijanust (erakanalid, veebimeedia jne) - mõne positiivse erandiga, nagu Margus Kurmi juhitud uurimine - suuresti asjatundmatut ja uudishimule apelleerivat iga-aastast asiotaazhi traagilise katastroofi teemal Läänemerel aastal 1994, kus kaotas traagilisel moel elu üle-mõistuse hulk ohvreid - tekib tahtmine avada korraks suu, jagada lühidalt enda teadmisi, laiemaid järeldusi ja teha mõned lihtsad asjad selgeks. Et jätta surnud surnute ja elavad elavate poolele, mis on hea tava kõigis tsiviliseeritud maades. Kahjuks olen ise sündinud nii ammu, et mäletan selgelt katastroofi päeva, sellele järgnenud aastaid kestnud "uurimisi" ja seonduvaid uusi avastusi.

Nooruses tundsin teema vastu huvi - võtmemomendiks oli üksildane sügisõhtu 2013.a. mil pikema artiklitesse süvenemise järel leidsin Juhansoni tunnistuse, mis andis väga ilmselgeid, ühemõttelisi ja ümberlükkamatuid vihjeid selle kohta, et tema poolt läbielatu ja kirjeldatu ei klapi ametliku versiooniga, eelkõige rambi osas. Väiteid, mida mitte keegi (kõige vähem katastroofi üle elanu) ei saa välja mõelda. Saatsin ka vastavasisulise päringu Juhansonile meilitsi, et väidete kohta kinnitust saada, vastust ma kirjale toona ei saanud, tõde avanes mulle (ja laiemale avalikkusele) täielikult mõned aastad hiljem, andes täieliku kinnituse mu hüpoteetilistele arusaamadele Juhansoni üldsõnalisest tunnistusest.

Eelmisel aastal avaldas Juhanson need väited avalikult, siis juba selgesõnaliselt kinnitades hukkuva "Estonia" rambi kinnist asendit ka Riigikogu eest. Arutelus järgnenud jutt sellest, et ramp sai vahepeal olla kinni ja siis lahti - on pehmelt öeldes b...it. Võrreldav samasuguse muinasjutuga kividest 80 meetri sügavusel 5 meetrise savikihi all, mis "Estoniasse" auke tekitavad. Nagu on toodud hea võrdlus: laske vett täis pudel tiigipõhja ja vaadake kuidas teil õnnestub seda vigastada kivi abil - eriti kui pudel on metallist. Samal ajal pangem tähele, et tänastes aruteludes Juhansoni selgesõnalised tunnistused ja väited ei huvita nn peavoolu karvavõrdki, andes selgitusi, mis ilmselgelt on vastuolus reaalse maailma faktidega. Nad isegi ei püüa aru saada, kuidas laev tegelikult uppus.

Ilmselgelt kinnitavad Juhansoni ütlused väga selgelt, eelmisel aastal leitud auke laevakeres - mis said olla ainsaks laeva hukkumise põhjuseks. Samuti klapivad need sõltumatute laevainseneride arvutustega (ning värskete Margus Kurmi juhitud sukeldumiste avastusega, et autodekil olevad luugid alumistele dekkidele on tänaseni suletud asendis), et "Estonia" ei oleks saanud uppuda kõigest autodekile tunginud vee tõttu. Ja veelkord: see on ka täiesti võimatu, kui laevaramp oli suletud (või veidi avatud asendis, nagu teksti all viidatud videos viitab ka komisjoni esimene juht Andi Meister) - mis tähendab, et hukkumisele pidid otseselt kaasa aitama järskude tümpsude või tõugete järel tekkinud augud. Nende aukude varjamiseks on aastate jooksul Rootsi poolel ilmselgelt palju vaeva nähtud, näiteks kruusa valamisega laevavrakile. Nagu hästi mainib ka Toomas Lepp allviidatud vestluses, oli aukude olemasolu teada laiemalt juba vähemalt 1997.aastast Meyeri laevatehase ("Estonia" ehitanud tehase) uuringu järeldustest, kus sellest ka otsesõnu kirjutatakse. Samuti on see ära mainitud mitmetes 1990.te aastate Rootsis "Estonia" teemal avaldatud saadetes (ka on olnud leitavad Youtube'is), kus õigesti mainitakse isegi suurima augu asukohta (nn sauna osa). Aukude olemasolu on kinnitanud ka üks esialgse uurimise Rootsi (erus olev) sõjaväe sukelduja Haakan Bergmarki poolt, kelle poolt avaldatud väited aukude (või ka lõhkeaine) kohta viisid selleni, et Rootsi riik eitas aastaid, et ta üldse on kunagi "Estonia" sukeldumistest osa võtnud, kuigi tal olid muuhulgas olemas ametlikud sukeldumispassid.

Veel üks oluline detail - mida minu teada keegi pole oluliselt osundanud, on asjaolu, et Mayday raadiosõnumites kirjeldatavale blackout'ile ei ole selget seletus. Kõrvutades Youtube'i keskkonnas avalikult leitavat "Mariella" kapteni tunnistust ja pääsenut kirjeldusi, on ilmselge, et kui "Mariella" kapten jõudis sillale (ca kell 1.25) , olid nad hukkuvast "Estonias" umbes 9 meremiili kaugusel - nähes horisondil ka selle tulesid - laeval oli elekter alles. Umbes poolele teele jõudes, hakkasid "Estonia" tuled vilkuma ja peatselt kustus "Estonia" täpike radarilt. "Mariella" sillal ei usutud laeva nii kiiret uppumise võimalust - tööle pandi teine radar - ka see kinnitas, "Estonia" hukkumist. Kell oli radarilt kadumise hetkel 1.48. Jutt sellest, kuidas laev pärast seda veel pool tundi pinnal hulpis on asjatundmatu jama, kuna see ei lähe kuidagi kokku tunnistajate ütlusega. Reaalselt uppus laev ca 30-40 minutit, jättes traagiliselt vähe võimalusi pääsemiseks. Enamik pääsenutest ärkas unest juba täiesti kreenis laevas (paljud ka põrandal, kuna kreeniminek oli nii äkiline). Vees olles kirjeldasid mitmed pääsenud (nii eestlased kui rootslased) traagiliselt kaunist hetke, mil laev oli põhja vajumas, aga veel tuledes. Torm oli korraks vaibunud, kuu tuli nähtavale ning täistuledes "Estonia" säranud kui jõulukuusk pimeda taeva all. Esialgne ametlik raport on peale muude vigade püüdnud lugejaid ka veenda selles, et laeval oli elektrikatkestus juba Mayday ajal ning selles, et laev uppus ligi tund aega. Neist kumbki väide ei pea ülalkirjeldatud asjaolude tõttu paika.

Kokkuvõte: ilmselgelt on maailmas meist tugevamaid jõudusid, kes ei taha avaldada tõde selle kohta, mis tegelikult juhtus. Kasutades selleks ilmselt ka väga äärmuslikke meetmeid, nagu me 9 kadunud laevapere liikme näitel oleme näinud (nendest kõige jaburamad lood on seotud kaksikõdede Veidede, vanemmehaaniku Lembit Leigeri ja meeskonna liikme Kalev Vahtrase lugu - kelle surnukeha leiti huku järel, pärast haiglast kadumist noahoopidega kaetult Soome rannikult). Kas või juba sellepärast, et tsiviillaevaga veeti rahuajal militaarveoseid, mis on sisuliselt sõjakuriteoga võrreldav tegevus. Relvavedu on ametlikult kinnitust leidnud fakt (kuulujutud ja "Pealtnägija" saated juba 1990test) juba aastast 2005. Pole kuulnud, et keegi oleks süüdi mõistetud selles kuriteos. Rääkimata siis asjaoludest, kuidas tekkisid tsiviillaeva sisse rahuajal tohutute mõõtmetega augud - ilma milleta "Estonia" poleks kunagi 35 minutiga mitte kuidagi veepinnalt kadunud. See on füüsikaliselt sisuliselt võimatu.

R.I.P. "Estonia" ohvrid. Kaastunne kõigile lähedastele!

https://www.youtube.com/watch?v=DVzIYXHkPuE - värskem YLE dokk kapten Pihti saatusest

https://www.ohtuleht.ee/596824/roomet-leiger-kaotasin-oma-isa-kaks-korda

https://www.youtube.com/watch?v=IjCzmokfFkM - 2020.a asjalik veslussaade Andres Raidi ja Toomas Lepaga

https://www.tsa.gov/travel/transporting-firearms-and-ammunition

 JärjekordneTallinn-Valga liinide sulgemine on märgiline 

(mh 2017. a saaga jätk)

AD 2021, pandeemia aasta nr 2, selles oktoobris meid ees ootavad KOV valimised toimuvad kahtlemata võrdlemisi kummalises olukorras; Eesti demokraatia perioodist võrreldavat olukorda annab ilmselt otsida isegi Teise maailmasõja eelsest ajast. Rääkida-kirjutada võiks tänavust KOVi valimiste teemal mitmetel eri teemadel, näiteks sellest, kuidas ajaloolise Tartu piirides (kus isegi blogiautor sai omal ajal külastada kolmes erinevat kino: "Athena", "Illusioon" ja  "Ekraan") ei ole esimest korda pärast II maailmasõda enam tegutsevat kino; või kuidas Tartus viiakse peagi minema ajalooline Loodusmuuseum - see viimane, muide, pole laiemas avalikkuses olnud isegi arutlusteemaks.

https://transport.valgamaa.ee/teated/

Seekordses postituses kirjutan aga varasemast "lemmikteemast", milleks on regionaalne ühistransport, eelkõige ajendatud värskest (Tallinn-Valga) liinide sulgemisest Lõuna-Eestis.  Viimati 2017.aastal, Simsoni reformide aegu sai üsna aktiivselt võetud sõna ühistranspordi teemal, kritiseerides poolikuid lahendusi, mida toonane reform pakkus. Üks ilmsemaid tagajärgi, mida see reform põhjustas, oli kommertsliinide tugevama sulgemissurve alla sattumine (seoses konkureeriva tasuta ühistranspordi ja vähenevate sissetulekutega bussifirmadele). Eelkõige pole mõistagi küsimus Tallinnas ega Pärnus, kus asuvad ka Eesti suurimad ühistranspordikeskused, vaid nn "ääremaad", mille alla tänases ühistranspordi mõistes liigitub terve Lõuna-Eesti, Pärnu-Tartu teljelt lõunas. Riiki sisuliselt ei huvita, mis alustel toimib maakondadevaheline transport Eestis, mille taandareng viimase 30 aasta jooksul on täiesti kohutava mõõtmega. Kui algselt kadusid väiksemad (pigem kõrvalmaanteedel) kulgevad vähempopulaarsed liinid, siis tänaseks kaovad isegi viimased liinid maakonnakeskuste vahel (nt Valga ja Viljandi). See kõik kokku on olnud süvenev maakonnatranspordi kriis, mis on ühelt poolt ilmekas näide ääremaastumisest, teisalt aga täielik riigipoolne ükskõiksus probleemi peatamiseks. Riigisisese ühistranspordiküsimus ei ole raketiteadus, selleks pole vaja teha multidimensionaalseid analüüse, piisab tavalisest graafanalüüsist või minimeerimisülesandest. Tingimuseks tuleks seada elementaarsete ühenduste säilimine kõigi naabermaakondade ja tõmbekeskuste vahel, mis annaks kokku toimiva ühistranspordivõrgu ja võimaluse ka reaalselt ühistranspordiga liikuda. Dotatsioonid peaksid olema osalised (et kompenseerida osa piletihinnast), lisaks soodustused püsireisijatele ja õpilastele. See kõik kokku ei vajaks rohkem mõnest miljonist eurost aastas - suure osa sellest rahast leiaks muide tänase vägagi raiskava "Tasuta" ühistranspordimudeli kärpimise arvelt (s.t. loobudes laustoetustest ja ilma piletita sõidust), samuti liinivõrku optimeerides. Sellisteks arendusteks näib puuduvat nii tahtmist kui ka mõistust. Ja ühistranspordi allakäik jätkub...

Küsimus säärases kontekstis on (juba aastaid olnud): miks peavad Lõuna-Eesti inimesed maksma sama kõrgete maksumääradega makse, kui sisuliselt ei ole nende elupaigas / regioonis tagatus elementaarne ühistranspordivõrk, mis on riigile seadusega määratud kohustuseks. Tekkinud olukord siinjuures ei ole seotud koroonasituatsiooniga - pandeemia on vaid lõplikult paljastanud juba ammu ilmse tõe - puhtal turumajandusel põhinev liinivõrk ei toimi suuremas osas Eestist, kuna puudub piisav turunõudlus konkurentsi või isegi elementaarse tihedusega liinivõrgu tekkeks. Selle on blogiautor osundanud korduvalt, eriti tugevalt 2017. aastal.

Ainuke toimiv alternatiiv olemasolevale libaturumajanduslikule ühistranspordi süsteemile saab olla riiklikult doteeritud, piletiga maksustatud, planeeritud ja hangetega korraldatud maakondadevaheline bussiühendus, mis tagaks regulaarsed ühendused nii pealinnaga kui ka 50 km raadiuses tõmbekeskustega. 

Kui riik ei toeta piisavas mahus ühistranspordi toimimist, on see ääremaastumise ilmselgeks süvenemise teguriks.

 Eesti parlamentaarse demokraatia puudujäägist- võrdluses naaberriikidega.

 Veelkord parlamendist arvude keeles

Öeldakse, väga elutargalt, et pole mõtet end vaevata teemadega, mida ei saa ise muuta. Heaks näiteks on ilm - ja samuti poliitika.  Ent kahjuks on siiski võrdlemisi intellektuaalselt ärritav taluda igikestvat olukorda Eestis, kus poliitikud on lõputu kriitika objektiks (kahtlemata täiesti põhjendatult), aeg-ajalt toimuvad kusagil isegi võrdlemisi tugeva sõnumiga meeleavaldused, kirjutatakse erinevaid arvamustekste,  mustatakse oponente ja vaieldakse maailmavaatelistel jutupunktidel (mis võivad ka väga  sisulised olla). Midagi aga ei muutu. Samal ajal märkamata jäetakse aga kõige olulisem osa - erakonnad on Eestis sisulise sisemise demokraatiata ühendused, mis on enda kindlasse haardesse võtnud kogu Eesti parlamentaarse võimu. Valimised ise on sisuliselt marginaliseeritud tegevus, kus jagatakse ümber vaid kohtade jaotus - mingit muud sisulisemat rolli - pikaajalisema visiooniga küsimuste või riigi/rahva jaoks olulisi teemasid kunagi lahendamata. Ühesõnaga on parlamentaarse poliitika teostamise tase Eestis ülimalt madal. Eestit valitseb teatud oligarhiline parlamentaarne mudel, millesarnaseid maailmas kindlasti leidub teisigi, mitte aga Eesti naabermaades. Seda ilmestavad kahe punkti all toodud võrdlused: 1. parlamendi suurus ja 2. fraktsioonide arv parlamendis.

Saanud enda viimase postituse teemal mitmelt poolt positiivset tagasisidet, otsustasin teha lühema korduspostituse veidi teise nurga alt - et veelkord lühidalt kokku võtta veel korra selle, mis on valesti Eesti parlamendiga ja selle valimissüsteemiga.

1. Parlamendi suurus elaniku kohta

 Eestis on üks suurimaid parlamente Euroopas (rahvaarvu kohta), samuti on nad väga heldelt toetatud ka (suhtes SKP-sse või keskmise palgatasemega), kui võrrelda teiste riikidega. Ainüksi Riigikogu palgafondile  kulub igakuiselt vähemalt pool miljonit eurot (lisaks veel hüvitised, kulud jne). Meediast saame tõsiste majandustegelaste ja poliitikute  manitsusi, kuidas ainus tee edasi on kärped või maksud. Mitte, et me seda ei oleks ühe korra (ebaõnnestunult) juba proovinud. Ahjaa - ka tol korral ei kärbitud midagi poliitiliste ametikohtade hüvistest ega palganumbritest. Koroonaolukorras (kus riigid paiskavad majandusse kogusummana triljonites eurodes ja dollarites toetusraha), majandust on eesootamas vähemalt keskmise mõõduga inflatsioon, kõlab meie sisepoliitilises retoorikas vastu kõrvulukustavalt jabur plaan kärpimisest ja maksutõusudest. Kellele ja mille jaoks? Et säilitada olemasoleva poliitilise klassi heaolu taset? Või lihtsalt tegelda mingi asendustegevusega, et enda majandusplaani puudumist (õigemi majandusruumist toimuvast mitte arusaamist) varjata?

Aga aitab juba päevapoliitika kirumisest, minnes asja juurde:  arvud kõnelevad.

Läti parlament: 100 kohta - 1 liige 19 200 elaniku kohta

Leedu parlament: 141 kohta - 1 liige 19 815 elaniku kohta

Soome parlament: 200 kohta - 1 liige 27 590 elaniku kohta

Norra parlament: 169 kohta - 1 liige 31 526 elaniku kohta

Islandi parlament: 63 kohta - 1 liige 5 666  elaniku kohta

Taani parlament:  179 kohta - 1 liige 32 436 elaniku kohta

Rootsi parlament:  349 kohta - 1 liige 29 312 elaniku kohta

Eesti parlament:  101 kohta - 1 liige 13 118 elaniku kohta

Nagu näha on Eesti parlamendis elanikkond esindatud küll hõredamalt kui rahvaarvult mikroriigis Islandil. Ometi on esindatus meil umbes poolteist korda kõrgem kui Lätis ja Leedus - aga lausa üle 2 korra kõrgem kui Põhjamaades. See on tingitud asjaolust, et kui elementaarse proportsionaalsuse loogika järgi peaks Eesti parlamendi suurus jääma kusagile Läti ja Islandi parlamendi suuruse vahele (olgu see siis 75, 85 või 95 kohta), siis tegelikult on meie parlament neist mõlemast suurem. Hea küll, kui me nii targad oleme, et kõik parlamenti kipuvad ja sellepärast nii suur parlament peab olema, kas meil on siis sellevõrra vähemalt rohkem fraktsioone parlamendis? Tegelikkus on masendavalt vastupidine:

2. Fraktsioonide arv parlamendis

Läti parlament: 7 fraktsiooni

Leedu parlament: 11 fraktsiooni

Soome parlament: 9 fraktsiooni

Rootsi parlament: 8 fraktsiooni

Norra parlament: 9 fraktsiooni

Taani parlament: 10 fraktsiooni (Gröönimaad ja Fääri saari arvestamata)

Islandi parlament: 7 fraktsiooni

Eesti parlament: 5 fraktsiooni

Kui isegi tillukese Islandi parlamendis on rohkem fraktsioone, kui Eesti Riigikogus, siis millest siin on üldse rääkida? Kui rääkida selle olukorra põhjustest, siis sisuliselt on ülikõrge 5%-se valimiskünnise (samal ajal künnisealused hääled röövides; Euroopas taaskord ainulaadne nähtus, sarnased ehk ainult majoritaarse valimissüsteemiga Poola ja UK), ülihelde rahastusskeemide ja palkadega tekitatud olukord, kus võim on sisuliselt kindlustatud vähestele valitutele. Midagi sarnast lähiriikidest - nagu näitavad selgelt ka ülalviidatud arvud, ei ole leida. 

Säärane oligarhiline mudel on viinud Eesti poliitika sinna, kuhu ta tänaseks on jõudnud. Ilmselgelt ei suuda ühe päeva, kuu või isegi aastaga olukorda keegi muuta - aga kui me midagi ette ei võta, on asi lootusetu. Üleskutse on siinkohal alustada mitmesuguste hüviste, hämarate rahastusskeemide ja reklaamikulude piiramisest. See on tõeline koht kärpimiseks - mitte laste huviharidus ja riigi kultuurilised sümbolid. Järgnema peaksid loomulikult ka muutused valimisüssteemi demokraatia suunal.

Praegusel juhul on tegu parimal juhul raiskamisega - sisuliselt aga konkurentsipuudusega ja ebaefektiivse poliitilise süsteemiga.

 Riia ringi ummikuid põhjustab eelkõige liiklusvoog Lõunakeskuse kvartalisse:  eduka lahenduse saavutamiseks peaks uus projekt peaks seda arvesse võtma

Muidu mõnusas rohelises ja rattasõbralikus Tartu linnas tuleb kasvava autostumise tõttu mõnes kohas siiski kokku puutuda ka ummikutega. Positiivseks arenguteks on seejuures nii Riia viadukti rekonstrueerimine (koos jalakäijate otseühendustega) ning ka lähitulevikus algav Riia ringi rekonstrueerimine. Lisaks Riia tänavale tekivad Tartus aeg-ajalt ummikud seoses mitmete raudteeülesõitudega, kuid nende arendamine mitmetasandiliseks jääb arusaadavatel finantsilistel põhjustel tulevikumuusikaks. Üks veidramaid ummikuid on aga regulaarselt Lõunakeskusest väljasõidu ja Riia ringi vahele (täiesti suvalistel kellaaegadel), mistõttu ka ise olen üritanud pähe taguda, et vältida Tallinn-Võru suunal (Circle K) väljumist ja selle asemel minna ringiga - mis on palju mugavam ja vähem närvesööv. Aga inimene teatavasti aeg-ajalt unustab - nii ka mina. Taaskord selle piinarikka katsumuse läbides on vahel lausa nii palju aega autoga Riia ringi ääres passida, et on võimalik hakata tegema liiklusvoo statistilist analüüsi.

Järeldus on üllatav: peamine liiklusvoog ei teki mitte Võru-Tallinn suunal vaid hoopis Võru-Valga / Võru- Lõunakeskus suunal. Miks see nii on, on täiesti ilmselge: 

 1) Lõunakeskuse kvartalisse puudub mugav ja ringi liiklusvoost sõltumatu sissesõit

 2) Tartu linnasildi juures FI piiril puudub ringristmik (mis oleks igati vajalik selleks, et kõik saaksid kõigis suundades ohutult liigelda (just selle ringi puudumise tõttu tullakse Võru suunalt Valga suunale Riia ringi kaudu).

 Täiusliku liikluslahenduse jaoks oleks niisiis vähemalt kahte komponenti: Tallinn-Võru viadukti külge tuleks ehitada sõltumatu mahasõit Lõunakseskusesse ja Aardla-Valga mnt ristmikule tuleks rajada väike ringristmik

 Eesti Muinassõda ja Koorti mure Jüriöö pärast

Kunstniku portreteering I aastatuhande Skandinaavia normannidest

Kaader ajaloolisest komöödiast "Malev"

Julgeolekuekspert Erkki Koort kirjutas PM-s tänuväärse artikli Jüriöö ülestõusu aastapäeva meenutamiseks, millele sooviks blogiautor sekundeerida ja ehk midagi väärtuslikku lisadagi.  Esiteks kahtlemata seda, et Koort unustas oma pisut rant'ivas reas ära Lembitu langemise 800. aastapäeva, mida sisuliselt tähistati riiklikul tasemel, krooniks väga uhke vabaõhuetendus ajaloolise otse Leola kantsi künkal, milles tuhandeaastataguse Eesti kuningaküla elustasid noored säravad näitlejad. Seetõttu juba puhtalt ajaloolisest perspektiivist oli pisut kohatu see mainimata jätta (ei olegi kuulnud, mis on tänaseks saanud legendaarse sõjavanema kolba otsimisest Poolas, mille otsimisele riik eraldas isegi teatava rahasumma ?) - küll oli tänuväärne meenutada Koorti poolt Ümera lahingut ja rootslaste koloonia purustamist, mis kahtlemata on samuti olulised ajaloolised versapostid. Lembitu langemine, kogu tema sõjaline tegevus ja Madisepäeva lahing on aga sündmused, mida tegelikult ei tohiks ära unustada ükski ajalooõpik ja mis vajaksid tegelikult laiemat ümberdefineerimist. Ilustades seda mõtet veidi fantaasiaga: kui Lembitu oleks  verminud münte (parafraseerides mõnda ajaloohüpoteesi, mis hiljuti välja käidud) või omanud kroonikuid, siis oleks tema nimi koos ausammastega tuntud ka tänapäeva Lätis ja Soomes. Sõjavanem Lembitu näol võib olla tegemist maailma ajalugu mõjutanud eestlaste esiviisikusse (moodsalt kirjutades: TOP5-e) kuuluva isikuga.  Tänuväärselt avaldas kriitika 2017.aasta etenduse kohta Jaak Allik ja seda sai veel omakorda käsitatud ka käesolevas blogis.

Tegelikult ei soovikski käesolevaga rohkem sekundeerida Koorti väga patriootilisele artiklile, kui rohkem osundada, millised kaalukausid või hinnangud tänapäevases ajalookäsitluses muinasajaloo kohta paigast ära on. Või mis sootuks unustatud? Ehkki mul puudub antud valdkonnas formaalne haridus ja kindlasti on kõvasti ruumi ka eneseharimiseks, on mul siiski paljude ees see eelis, et hakkasin Muistse Vabadusvõitluse teema vastu huvi tundma umbes sama vanalt, kui juba esimesi raamatuid lugeda oskasin. Ehk mul on aega olnud asja üle järele mõelda. Et arutelu ja ajalookriitikat lihtsam jälgida oleks, on postitus jaotatud punktideks.

> Muinassõja nimetuse  ja definitsiooni küsimus. Ajaloolased on sel sajandil läinud vaidlema küsimuse üle, kuidas XIII sajandi alguse sündmusi üldse käsitleda - kas tegu oli mingi globaalse sündmustiku lokaalse peegeldusega. Või siis traditsioonilise käsitluse järgi lokaalse sündmuse maailmapoliitikasse jõudmisega. Allakirjutanu ei nõustu kummagi eraldiseisva vaatega, pidades neid poolikuteks vaadeteks. Jättes kõrvale täieliku pseudoküsimuse, kas tegu oli eestlaste rahvusega (kui juba Antiik-Rooma ajaloolased kirjutavad aestide rahvusest ja merevaigukaubandusest, siis kuidas sai vahepeal kaheks tuhandeks aastaks kadunud rahvus järsku 1869.aastal uuesti tekkida?) - paelub tõepoolest küsimus, kas tegu oli rahvuse vabadusvõitlusega, religioosse ususõjaga või oli ikkagi tegu globaalsete tarneahelate ja kaubandussuhete ümbermängimise sõjatandriga. 

Kuna mõlema tendentsi ja kaasnevate faktorite mõju on märgatav (nii rahvuslik motiiv, kaubandussuhete motiiv kui ka religioosne komponent on selgesti konfliktis esil), tuleks kasutusse võtta uus ja kõikehõlmavam termin: pakun välja  Muinassõja  termini.  Muinassõda (1207-1227; laiemas käsitluses 1187-1227) tähistab selgelt sõdade ajajärku, mis on seotud Eesti esiaajalooga, eestlaste varase ajalooga, veriste konfliktidega, maa koloniseerimisega, religiossse  ja kultuurilise muutusega. Samuti ei piiritle see nimetus teatud perioodil toimunud vaenutegevust üksnes rahvuslikul või rahvusromantilisel pinnal. Selles terminis sisalduvad üheaegselt nii saarlaste viikingiretked,  hõbedakaubandus, võimsad kindlused, muinasjumalad, merevaik, meteoriidiraud, Ristisõdade ajastu kui ka Ümera lahing, mille järel "kas või põlvepikkune poisike" pidi sõtta minema. See mõiste hõlmaks paremini tsivilisatsioonide kokkupõrget, mille tunnistajaks meie esivanemad olid.

> Mis on takistanud looma selgemaid ja vähem vastuolusid pakkuvaid ajalookäsitlusi Muinassõjast ja järgnenud perioodist kuni Jüriöö ülestõusuni?

Aastate jooksul on arutletud väga erinevate käsituste kaudu üritada kujutada elu eelkristlikus Eestis, tulemused on kohati väga vastuolulised. Vaieldakse nii piirkonna sõjalise taseme, riikliku arengu, sisulise kristluse leviku üle, sõjalise allajäämise põhjuste kui ka järgnenud vasallisuhete üle (eriti perioodil 1227-1343, mis tundub eriti segane ja põnev periood Eesti varases keskajas). Põhjus on mõistagi lihtne: kui tahes geniaalse või arenenud rahvaga ei olnud eestlaste näol ka tegemist - ei tundnud vaesekesed ladina kirja ega paberit. Ja kui mõni üksik tundiski, pole sellest jäänud vähimatki märki. Ainus suurem sisuline allikas on Henriku kroonika, mis vähemasti on autentne allikas. Küll on selles hulgaliselt vastuolusid ja on küsitav, kui suurel määral (millise täpsusastmega?) on kroonika usaldatav. Mõistagi on teatud vastuseid võimalik leida ka kaudsete allikate või teiste kroonikate kaudu, milles on kõige paradigmat koondavama töö ära teinud Karl Kello ja Uku Masing. Siiski kahjuks mitte professionaalse ajalooteaduse raames. Kui esimene jääb kahjuks siiski pigem populaarteaduslik-hobiajaloolaslik-hüpoteeside kogumikuks, siis teine on sedavõrd peen (ka väga emotsionaalne) sissevaateline ja pisidetailides tuhniv uurimus ("Vaskuks ja vikaaria Lohult"), et sisulisemat laiemat pilti on mõlema põhjal täiesti võimatu kujundada. Küll on seal hulgaliselt materjali ja väiteid, mida tõsiteaduslikud ajaloolased võiksid tõsisemalt uurima ja tõestama/kummutama asuma. Teisalt on just HLK algtekstis blogiautori arvates täiesti uskumatuid fakte, mis vajaksid paremat sissevaadet ja mis kõnelevad iseendast juba ülipalju. Nagu kadunud Lennart armastas öelda, võis 1941.aasta vene talupoja ühest lausest tihti välja lugeda rohkem, kui tervest doktoritööst, mis Nõukogude Venemaa 1941. põllumajanduse kohta kirjutatud.

> Millised on kõige uskumatumad / paradigmat kujundavamad faktiväited HLK-s?

Jättes kõrvale kõikvõimalike sõjakäikude üksikkirjeldused, kuupäevad, mille osas on alati palju vastuolusid, isegi lahingute kirjeldused (mis on ka siiski väga põnev materjal) ja konkreetsete sündmuste järjekord, rääkimata jõuvahekorrad (mille hindamises jääb alati palju ruumi subjektiivsusele, eriti kui Henrik kirjutab peale igat Eestisse tehtud sõjakäiku, et maa sai "täiesti tühjaks" laastatud, ometi tehti sealtsamast "tühjaks tapetud" maalt alguse peatselt eestlaste uus vasturetk) - on mõned täiesti uskumatud seigad, mis annavad meile sellest kolossaalsest tsivilisatsioonide kokkupõrkest - millesarnast pole ilmselt toimunud terves muinas-Skandinaavias - parema ettekujutuse.

1> "ja siis läksid nad saunadesse ja pesid endilt maha ristmise vee..." ja tegid veel muid kõlvatusi, mida ristiusk neile keelas ja asusid kristlastele kättemaksu plaane hauduma  (kirjeldus käib nt 1222 a. ülestõusu kohta). Eestlaste n-ö " üleolekut" kristlaste suhtes näitab veel ilmekamalt esimene trükisõnas kirja pandud eestikeelne lause: "Laula, laula, pappi!" Niimoodi pilgati vangivõetud preestreid.

Mida me saame siit järeldada? Muinaseestlastel pidi vaatamata nende suhtelisele suurele harimatusele ja lokaalsele elulaadile olema väga selge ettekujutus, kes ja milleks on tulnud neid vallutama. Ehkki maailmavaateline arusaam konflikti olemusest võis lääneeurooplastest täiesti erineda, olid eestlased juba väga varajases sõjastaadiumis (1207-1210.aasta paiku) täiesti teadlikud,  et tegu on kolonisatsioonilaadse vallutusega, millega püütakse ümber kujundada nende religioosne traditsiooniline elulaad.

Me saame teada, et eestlastel olid saunad, mis olid kahtlemata juba tol ajal üheks keskseks elamukompleksi osaks ja poolreligioosseks elu osaks. Kuidas teisiti oligi võimalik selles külmas kliimas tsiviliseeritud elu ette kujutada?

2> Üks ilmekamaid kirjeldusi - mis ilmselgelt samuti ei saa olla väljamõeldis - mida harva käsitatakse, on saksi soost ristisõdijate esimene vallutusretk süda-Eestisse Järvamaale. Retk toimus talvel, tungides otse Järvamaa piiridesse. Pakane oli sedavõrd krõbe, et ristisõdijatel koorus maha näonahk - keskeurooplased ei olnud harjunud sellises kliimas sõdima. Sooja saamiseks süüdati esimene leitud küla... (miks eestlased küll nii laisad on ja ei kasuta kreeklaste või USA poliitliikumise BLM taktikat EL-st ajaloolise ülekohtu eest raha välja pressida? :) )

3>  Isegi juba neist kahest punktist saame selgelt välja lugeda, et eestlased olid suhteliselt kõrge elukorralduse tasemega antiikajast tuntud põlisrahvas, kellel aga puudus ühtne  riigikorraldus. Sellele viitavad selgelt ristisõdijate taktikast tuttavad rünnakud eri maakondade vastu, kus (NB!) naabermaakonnad tihti vallutajatega koos  rüüstamas käisid - kui uskuda HLK sõnu. Seetõttu võiks Muinas-Eestit võrrelda kaudselt varakeskaegse Inglismaaga, mis enne normanni kuningate vallutusi X-XI sajandil oli sisuliselt väikesteks kuningriikideks killustunud keskvõimuta saar.

4> Teema väljub siinkohal juba Muinassõja kontsepti raamidest - küll aga seondub üldisemalt Muinas-Eesti ajalooga - kuidas ka ei soovi küsimust eirata (peavooluajalugu ongi teemat siiani pea täienesti eiranud, vähemalt kuni Salme laevmatuse leiuni), on küsimus viikingisõdadest väga aktuaalne. Ilmselgelt, tekkisid perioodil, mil Skandinaavia vallutajad võtsid võimu Inglismaast kuni Kiievini, tükke Prantsusmaast ja Itaaliast takkaotsa, konfliktid ka idanaabrite eestlastega. Seda on tõendanud üha arvukamad viikingileiud, matusepaigad ja on juba enne leide viidanud ka mitmed otsesed mainimised saagades (mida küll peavooluajaloos väga minimaalselt on käsitletud). Tekib küsimus: mida viikingid siit tahtsid ja miks ei suutnud nad maad enda kontrolli alla heita? Arvestades skandinaavia ülikute nimekirja, kes väidetavalt eestlaste maal hukka on saanud,  on tegemist sisuliselt müsteeriumiga.

Siin võib hüpoteese tuua nii meteoriitse raua (rääkimata mütoloogiliste seoste, mille hüpoteese on arvukalt esile toonud Karl Kello) roll, kui ka eestlaste sõjakunsti oskused laiemalt. Ehkki siinmail ei teatud midagi rahvaste koloniseerimisest, rüütlikultuurist, polnud jõutud isegi feodaalse ühiskonna korrani. Puudusid samuti suuremad tiheasustusega linnad, mis olid muide XIII sajandil olemas Leedus (siin saab põhjusena näha eelkõige klimaatilisi erinevusi). Ometi suudeti sõjaliselt vastu astuda tolle aja kõige arenenumate Euroopa vallutajatele. Mõistagi on küsimus ka geograafiline  ja klimaatiline - kui vahel poleks olnud  Volhovi soid, oleks Mandri-Eestist üle pühkida ka külm mongoli tuul Temujini (1158-1227) käe läbi, kellele ilmselt eestlastest vastaseid poleks olnud. Ent lisaks hämmastavatele võitudele ristisõdijate maastikul (milles enamasti kasutati küll barbaritele tuttavat üllatusrünnaku taktikat), mis üldjoontes olid siitkandi rahvastele täiesti enneolematud, võita elukutselisi rüütlivägesid, on hämmastavad ka suuremad strateegilised saavutused.

5> Lembitu isik, Leole piiramised ja Pihkva retked. Muinas-eestlaste, eelkõige Sakala vanemate sõjalis-poliitilist taset näitavad viited nende tegevusele kuni Madisepäeva lahinguni. Eelkõige ja vahest kõige tähelepanuväärsem on asjaolu, et kuni Madisepäevani ei saa me rääkida tegelikult Sakala vallutamisest, vaid üksnes Sakala lepingusse surumisest. Erinevalt kõigis teistes Eesti osades aset leidnud piiramistes ja retkedest, eristub Edela-Eesti eelkõige sellega, et siinsed sõjapealikud olid nähtavasti vallutajatega võrdsel või võrreldaval sõjalisel tasemel, mistõttu Saaremaa ja Sakala linnuseid üldjuhul ei vallutatud. Need alistusid ristimisega.  Erinevalt komöödiafilmist "Malev", toimus tegelikkuses suur osa Muinassõjast just linnuseseinte vahel, piiramistes ning vallidel tapeldes, mis ei jäta siinsest rahvast just päris alaarenenud neandertaalide kuvandit.

See pisikesena tunduv asjaolu pole ehk nii pisike, kui arvestada, et just Sakalast organiseeriti ka suuremad vasturetked ja ülestõusud ka pärast alistumisi, sh kõik suuremad sõjalised operatsioonid: Ümera lahing, Toreida piiramine (sh Toreida vaherahu), Pihkva rüüstamine, Otepää piiramine ja Madisepäeva lahing. Üks kõnekamaid sündmusi ongi vahest Pihkva rüüstamine - kui idanaabrid jõudsid rüüsteretkega Leole alla, Lembitu otsustas end  piiramisest hõbedaga (sic!) välja osta. Samal ajal kui venelased asusid mujale Eesti aladele rüüstama, organiseeris Lembitu välkretke Pihkva alla. Sõjavanem tegi kalkuleeritud arvestuse, et linna kaitseb üksnes väike väehulk, kuna suurem osa on rüüsteretkel Eestis.

Säärast strateegilist mõtlemist ei saa üles näidata suvaline mõõgaga isehakkanu - ilmselgelt oli maakondade näol tegemist teatavate dünastiliste eelriiklikke moodustisi, millest eelkõige suuremad paistsid silma oma organisatoorse taseme poolest. Mitte vähem hämmastavamad polnud näiteks teise Viljandi lahingu kirjeldused, kus toodi esile patarellide duellid (eestlased olid patarelle õppinud valmistama saarlaste kaudu Varbolast, kuhu taanlased olid oma patarelli kinkinud).

Lõppeks võiks lugeja endale ette kujutada ka muinasaegset linnuse ehitamist!  Pole mitte vähe märkimisväärne, et eestlased ehitasid päris arvestatavaid puidust linnuseid, mille vallutamiseks pidid kristlikud vallutajad kulutama päevi või nädalaid kestnud piiramisi (sic!!).  Märgilisemad neist Viljandi, Muhu, Otepää ja Tartu piiramised. Eestlased ei tundnud tõenäoliselt mörti või oli neil raskusi koostisosade leidmisega. Samal ajal ehitati puidust hiiglaslikke linnuseid, mis ei saanud sugugi lihtsam ettevõtmine olla - eeldades, et palkide kokku vedamiseks kasutati veoloomi ja üles tõstmiseks plokisüsteemi (kas eestlased tundsid plokki?), ometi oli ehituseks vaja ka vilunud puuseppi. Palgid oli vaja omavahel tugevalt siduda, lisada pealisehitused, trepid, kõrvalhooned jne. See kõik viitab märkimisväärsele arengutasemele.

Kui samavõrd arenenud oleksid ka olnud riikliku korralduse süsteemid, koos näiteks piirikindlustega, mis olid tuttavad juba Rooma-aegsetele germaanlastele - oleks maa vallutamine lõunast olnud sisuliselt lootusetu üritus (piirikaitse oleks võimaldanud eelhoiatusega rahvast rüüsteretkede eest kaitsta). Iseasi on muidugi tõik, et taani kuninga Valdemar II väga massiivne sissetung Revalasse meritsi otsustas sisuliselt ka maa saatuse. Ent siiski oleks vähemalt teoreetiliselt kaitstud lõunapiiriga situatsioonis kujuneda Eesti poliitiline ajalugu tundmatuseni teistsuguseks.  Siiski jääb see oleskoloogia valdkonda ja tuleb tunnistada eestlaste tsivilisatsioonilist allajäämust. 

Samal ajal on Lembitu roll Eesti varases ajaloos täiesti uskumatult võimas, jäädes ka kaugetele tulevastele põlvedele horisondile kumama ja meenutama muinaskuningate aega Eestis. Mille õrn järellainetus Jüriöö ülestõus kahtlemata oligi.

 Aeg taastada eesti kultuuri väärikus ja Eesti riigi sisu...ning peatada talupojamõistuse vabalangus

Plastikpulk, mis topitakse tänapäeval iga teise riigiasutuse, KOV-i või ministeeriumi fassaadile lippu "hoidma", sümboliseerib lausa karikatuurselt tänase Eesti ühte väga sisulist probleemi: kahjuks meie iseseisvus ei ole enam rippumatu ("rippumatus" oli muide iseseisvusmanifesti kirjutamise aegu "iseseisvuse" toonane sünonüüm). Tänane Eesti lipp on sõna otseses mõttes riputatud veidra moehulluse ajel kasutusele võetud europlastikpulga külge, umbes nagu Eesti iseseisvuski. Ei nägu ega tegu, ütles selliste asjade kohta vanarahvas.

Lühikeseks kõrvalepõikeks mainin seoses ülalviidatud lipupulgaga, et saan küll aru, milline on selle ülilevinud pulgakese nn teoreetiline praktiline eesmärk. Ent kas kallid inimesed tõesti ei näe, et sellisel kujul on tulemus vastupidine: lipp näeb pulgaga  koledam välja, kui ilma selleta. Lihtne lahendus lipuprobleemile on täiesti olemas: pulk tuleb mõistagi paigutada lipu alla, ohjama lippu, mitte veidralt riputama lippu. Muide, sääraselt on pulgake edukalt on praktikas paljudes riikides. Sellisel moel säilib ka riigilipu väärikas kuju ja abivahend säilitab algse mõtte, et hoida väärika esindamise ametiasutuse seinal.

Aga sisulisemast. Mäletan, kuidas umbes 7-8 aastat tagasi (siis veel enne suuremate/avalikumate ühiskondlike tülide puhkemist Eestis), rääkisin ühele heale sakslasest tuttavale Eestist ja eesti kultuurist. Intellektuaalina oli ta teemast  päris sügavalt huvitatud ja üritas siin elades isegi mõnda aega eesti keelt õppida. Muuhulgas rääkisin talle sellest, et eesti kultuuri sees üks nähtamatu lõhe, mida saavad tunnetada ainult need, kes siin kultuuris sügavamalt sees elavad. See lõhe peitub wana Eesti (s.o sõjaeelse Eesti) ja 1990tel taastatud Eesti kultuuride teravates erinevustes ja vastuoludes. See lõhe oli nii sügavalt tuntav, et kui meenutan iseenda lapsepõlve 1990tel, mis oli väga põnev aeg, kujundas see justkui teatava paralleelisiksuse. Umbes nagu kahekeelse pere lapsena kahes keeles rääkimine, mille abil lapsel kujuneb väga varakult arusaam sellest, kuidas erinevates keeltes rääkivad inimesed ei saa omavahel otse suhelda, nende vahel on informatsioonibarjäär. Umbes säärane oli ka minu arusaam erinevatest põlvkondadest pärit maailmade vahel. Muide, subjektiivse hinnanguna, teatav otsustav murrang "kommunistliku" põlkvonna kasuks toimus millalgi 1997.aasta paiku (see oli nii tuntav, et oli tuntav isegi õhustikust, isegi lapsena), kusjuures võimatu isegi öelda, mis selle tegelikult tingis. Sarnast käsitlust "eesti õhustiku" muutumisest on muide käsitanud ühes korruptsiooniteemalises ettekandes Toomas Kümmel. Ent nii keeruliselt ja pikalt ma mõistagi toona tuttavale sakslasele asja ei seletanud - õieti arvasin toona üldse, et vahest see kultuurilõhe on rohkem mu enda peas väljamõeldud kontsept, millel reaalsusega väga vähe pistmist on. Kuid nüüd aastaid hiljem, olen mitmetes arutlussaadetes, näiteks Andres Raidi või Objektiivi saadetes on läbi  mitme saatekülalise (nt õpetaja Einar Laigna) seesama eesti kultuurilõhe, eelkõige kas või õigekeelsussõnaraamatu näitel välja toodud. Mingi tohutu järsk kaljult kukkumine on toimunud 1990te lõpus, kusjuures kukkumise kiirusest ja liikumise suunast (allakäigu poole) pole suur osa seltskonnast aru saanud ehk ka seetõttu, et vaba langemise korral kaotab keha kaalu.  Säärane poeetiline metafoor füüsikast pole ehk kõige õnnestunum, ent tundub siiski kirjeldamiseks kohane - ajastul, mil - muide, üldises näljas ja sõjajärgses viletsuses taastatud rahva talgutööna, Punavägede poolt jõhkralt puruks pommitatud, "Estonia" teater - soovitakse paigutada klaasist kuubiku sisse. https://www.postimees.ee/7231550/raivo-e-tamm-estonia-juurdeehitusest-ma-olen-sokis

Pärast äsjalõppenud tolmukeerutust sama ulmelise (ja sama ebaõnnestunud asukohaga) SüKu teemal Tartus - tuleb nentida, et need ei ole üksikjuhud, see on ikkagi.....sõna otseses mõttes revolutsioon kultuuri vastu. Revolutsioon, mis vaimsetelt tagajärgedelt ei erine kuigipalju 77 aasta eest langenud Punavägede pommidest.  Need ei ole juhuslikud uudised, mis räägivad kõige pühamate asjade - ajalooliste hoonete, parkide, muinsusväärtusega paikade, põlislaante -  üldisest ründamisest, betooni valamisest, lagedaks raiumisest ja kuubikusse panemisest. See on lolluse ja korralageduse võidukäik Maarjamaal - ent kuidas me siiski oleme barbaarsuses nii "kaugele" jõudnud. Kas tõesti on süüdi mingi salapärane globalismus või vandeselts?

Suutmata ammendavalt või isegi väga üksikasjalikult teemat käsitleda (ühiskondlikud protsessid mõistagi ongi väga keerulised kirjeldada), tuleb siiski nentida, et vähemalt mõned põhjused sellel idiotismi plahvatuslikul kasvul Eestis on. Kui me saime 1991. aastal formaalselt uuesti vabaks, hüppas Eesti igas mõttes tundmatus kohas vette. Astuti uude vabasse maailma, mis oli tundmatuseni muutunud võrreldes 1940.aastaga, omast käest polnud võtta ka wanakooli advokaate ja riigimehi, kes tsaaririigi praktilisest kogemusest Eesti Wabariiki ehitama asusid 70 aastat varem. Alles olid vaid varemed, ilusad mälestused ja hunnik hrutšovkasid. Mitmete valearvestuste seas tehti eksimusi eelkõige selles plaanis, arvates, et maailmal on meid vaja. Kui välja arvata mõned nutikad start-upp'ijad ja tippteadlased (või ka muu valdkonna maailma tippe, keda üksikult meil siiski veel leidub), on Eesti EL-i kõige tühisem provints. Väike, vaene, külm, maavarasid pole ja midagi erilist siin ei juhtu. Ja meie kultuur hullutati samal ajal ära lääne tabloidindusest tuntud sisutühja kollase plämaga. 

Suurtes lääneriikides võib propaganda või tabloidindus olla küll väga popid ja levinud, siiski on aga 50-miljonilise (rääkimata 300-miljonilisest) elanikkonna juures võimalik, et äkki siiski ühiskonnas vähemalt 5 miljonit kodanikku sellist jama kunagi ei tarbi. 5 miljonist täiesti piisab, et teha tippteadust, kultuuri ja sporti. Ülejäänud võivad rämpstoitu ja -kultuuri rahulikult edasi tarbida, majandust käimas hoides. Sellepärast nad tegelikult ei eelda, et kõikvõimalik popkultuuri-jama nende riikide/ühiskondade käekäiku tugevalt mõjutab (pikas perspektiivis ehk siiski?). Aga meie?  Me pidime olema pehmelt öeldes puhta hullud, kui asusime lääne poliitparteide loosungeid, ühepäevaplaane ja poliitavantüüre kopeerima....ning tabloidkultuuri arendama. Kui palju elanikke 1,3 miljonist on pärast sellist 30-aastast eksperimenti veel mõistuse juures?

Siia haakub kohe külge haridustemaatika, mis on tõenäoliselt kõige tõsisemalt räsida saanud valdkond Eestis ja selle kaotused on nii sügavad, et seda on isegi keeruline mõõta. Õpetajaks ei ole võimalik saada 3 aastat ülikoolis õppides - seda ametit õpetatakse aastatepikkuse praktikaga. Riigi rahakotile täiesti hävitavaid samme astudes (ulmelised täieliku tasuta kõrghariduse projektid), aastaid alatasustatud ülikooli õppejõud (ja muidugi ka kooliõpetajad), üldiselt struktureerimata kõrghariduspoliitika- siia juurde täiesti masendav nõukogudeaegne taak haridussüsteemis (mida sain ise maitsta kuni kõrgkoolini välja). Vanal ajal (ka veel mõnikümmend aastat tagasi) see just andis haridusele kvaliteedimõõdu, et seda oli raske saada - tasu muutis hariduse defitsiitseks, mis sundis selle saamiseks ka pingutama! Tänane olukord  on tekitanud (NB! vastupidiselt taotlustele)) ideaalse kompoti ülisuureks hariduslikuks kihistumiseks ning selleks, et ei saaks peale kasvada tugevat uut teadlaste põlvkonda. Haridussüsteem on muudetud konveieriks ja õpetaja teenindajaks!? Täieliku küsimärgi all on rahvuskeelne kõrghariduse tulevik tervikuna. Ometi pidi see probleemistik Eesti majanduslikku võimekust, rahvaarvu ja sündivust arvestades kõik olema ammu ette nähtav...juba 1980te lõpus...kahjuks ei tõmmanud see 30 aasta jooksul tähelepanu kõrghariduse süsteemse parandamise teravale vajadusele.

Vaid lühidalt majandusteemal peatudes, tuleb nentida, et on kurb tõdeda, kui 1990te aastate raamatupidaja tasemele pidama jäänud Eesti poliitmõtlemine on sisuliselt halvanud Eesti riigi sisulisema majandusarengu. Olukorras, kus Euroopa riikide võlatasemed ületavad suhtarvudes Eesti riigi oma kordades, oleme täiesti tragikoomilise poliitika vangid, mis ei saa aru fiat-rahade toimimise süsteemist. Raha, mida triljonite ühikute kaupa iga aasta juurde trükitakse, on teatavasti katteta. Olukorras kus jagame Kreeka, Portugali, Hispaania ja Iirimaaga sama valuutat, on täiesti humoristlik rääkida mingisugusest Eesti riigi eelarvetasakaalust. Kas Hispaania ja Iirimaa lastakse kõrgemate intressimääradega pankrotti minna, kui meie poliitilised geeniused siis "teoreetilist tulu" lõikavad kõrgete intresside olukorrast "teoreetilises tulevikus"? Sellist olukorda ei juhtu ju mitte kunagi. Kolm korda allapoole EL-i keskmine võlatase on Eestile otse kahjulik, et mitte öelda idiootne poliitika. Loomulikult ei pruugi 4-kordset Eesti keskmist teenivad poliitikud ka aru saada, mis majanduskasvu või taristu vajadusest nad üldse räägivad?  Peaasi, et saab soojal maal puhkamas käia :)

Kas Eestis ei ole tõesti ühtegi globaalset rahandust mõistvat poliitikut?

Mis viibki viimase, kahtlemata samuti kandvama  probleemini, Eesti lähiajaloos. Eesti on väidetavalt ja ka konstitutsioonile tuginedes demokraatlik vabariik, kus toimib esindusdemokraatia. Ometi on meie esindusdemokraatia selline, kus parlamenti pääsevad ka inimesed, keda sinna pole üldse valitud. Rääkimata probleemist, mis seondub 5%-se valimislävendiga. Kümnete tuhandete valjate häältega parteid jäävad parlamendist välja, kuna "targad asutavad isad" on seadnud parlamenti saamiseks Euroopas ühe kõrgema lävendi, mis muudab pisikese riigi kogu poliitilise süsteemi sisuliselt oligarhiaks / oligopoliks. Ilma selliseid kunstlikke piiranguid kärpimata ei saa Eestis kunagi areneda normaalne ja küps poliitiline kultuur või toimiv esindusdemokraatia. Tõeline ideede konkurents, debatt ja areng saab toimida konkurentsi tingimustes, mida käesolev süsteem kindlasti endast ei kujuta.

 

 Manifest Eestimaa Parempoolsetele

Saanud juba mõnda aega (vahest aasta?) aeg-ajalt facebookis pommitatud Parempoolsete reklaamidest, lugedes nüüd neist ka massimeedia vahendusel, kui peatsetest Seedri kukutajatest - on tahes-tahtmata tekkinud küsimus: kes need sellised poliitikud siis on ja mis asju nad meie maal ajavad? Milles on nende programm ja kuidas peaks see Eesti elu paremaks muutma?

Tutvudes avaliku liikmete nimekirjaga, oli selle pikkus küll aukartustäratav, ehkki liiga tuntud nimesid palju eest ei leia (kerge iroonilise vahemärkusena loodan, et lisaks Seedri kukutamisele on Parempoolsetel ka muid suuri monumentaalseid ideid - ajaloolisi paralleele tuues Caesari kukutajatest mäletab ajalugu väga väheseid - peale muu, ei jäänud nood ka võimule - mis on muide üks korduv muster läbi paljude erinevate riikide ajaloo). Samas on seal nimekirjas kindlasti tublisid ja edukaid inimesi, kes Eesti ajalooannaale saavad veel palju rikastama. Hetkel suutsin tuvastada vähemalt paar (enda jaoks) tuntud nime, nt poliitik hr Lotman ja ettevõtja Kristjan Vanaselja. 

Tema ettevõtte /iduettevõtte GoWorkaBit-i vahendusel olen muide  tegelikult kunagi isegi saanud tööl käia. Ühe kontori kolimise ots, väga viisakas, maksti (tolle aja palkades) korralikult. Pärast sai igaüks tänutäheks kliendilt veel pudeli veinigi (olid küll veidi seisnud, aga korralik vein!). Täitsa positiivne mälestus. Meelde on jäänud küll see, et nii palju, et kui tol ajal (2014-15) sai neid pakkumisi veebilehel vahel sirvitud, olid pakkumiste palganumbrid pigem valdavalt ikka Eesti miinimumtunnipalga lähedal. Ilmselt olin lihtsalt ära hellitatud aasta-paar varem saadud Austraalia kogemustest, kus toimis väga sarnane tööpakkumiste süsteem  (pakkujaid oli küll oluliselt rohkem, olgugi, et mingeid telefoniäppe tol ajal veel ei tuntud), mida sai ka mitme kuu vältel pidevalt kasutatud. Kogu info liikus läbi sõnumite ja telefonikõnede (eelnevalt tuli agentuuris end mõistagi arvele võtta), pakkumised liikusid väga kiirelt ja süsteem toimis majandusteooriast tuntud kui Täieliku Konkurentsi Turg.  Austraalia on mõistagi ka selline riik, mis polnud kuni koroonani näinud Euroopast tuttavaid majanduskriise (vähemalt 30 aastat), mistõttu palganumbrid ületasid Eesti miinimumpalka vähemalt 7-10 kordselt (kuigi möönan, et oma mõju avaldas ka toonane kõrgem AUD vahetuskurss). Kuid siis asja juurde: millise sisulise eesmärgiga soovisin blogis õieti manifesti Parempoolsetele teha? Minu küsimus on tegelikult väga lihtne: 

millist aktuaalset probleemi asub lahendama Parempoolsete programm? 

Kuivõrd nende manifestist ma seda sisuliselt mitte üheski punktis ei leidnud, siis üritan enda manifestis välja tuua, milliseid probleeme ta ju tegelikult võiks lahendada - mida seni keegi lahendanud pole.  Et asja lihtsam jälgida oleks ja sarnaseks ka rohkem päris manifestile (nendin, et mõõdukas paroodia varjund on taotluslik), on teemad jaotatud punktideks (kokku 5 punkti).

>  Olen ise pärit põlvkonnast, kellele üritati (vähemalt 10 aastat) järjekindlalt ja pidevalt selgeks teha (erinevate poliitikute, meediategelaste, õpetajate poolt), et on vaja ainult ühte korralikku ideed. Suurt ideed. Ikka väga suurt.  Nagu Nokia - ja kõik ongi elus lahendatud. Ja mina/meie lollikesed uskusime ka seda juttu. Et ideed on vaja. 2011. aastal Austraalias olles, umbes samal ajal, kui asutati TransferWise, tulime me paari sõbraga õllelauas täpselt samale mõttele (ja tagantjärgi mõeldes: kui raske sellele siis tulla oligi?). Suur idee. Mõistagi ei teostanud me sellest ideest mitte ühtegi protsenti - peale mõne ülekande omavahel Eesti ja Austraalia kontode vahel. Aga mitte sellepärast, et me olime laisad või lollid (mis lihtsalt antud punktis ei olnud relevantne küsimus) - vaid seetõttu, et meil puudus üldse vastav haridus /kontaktid ja kapital. Meil ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik oma ideed teostada.

Läks veel mõni aastake ja mõni hea idee mööda, enne kui ma sain lõpuks aru, et pole vaja mitte suurt ideed, vaid pääseda Londonisse ülikooli jne. Ühesõnaga oli meile/meie põlvkonnale Eestis aetud konstantselt jama. Niivõrd oluline pole mitte suur ideed, kuivõrd kuulumine õigesse seltskonda, omandada õige haridus ja teha õiged valikud. Mõned inimesed seda muidugi teadsid ka - nemad reeglina ei reklaaminud seda infot liiga palju.

> Eelnev punkt ei olegi muu, kui sissejuhatus sellele punktile, mis esitab küsimuse: kuidas hinnatakse meie  haridussüsteemi ??   PISA testidega - ja mida see siis peaks näitama? 

...

Kas ta näitab inimeste võimekust (järjest keerulisemaks muutuvast) maailmast aru saada? Keerukaid süsteeme välja mõelda? Keerukaid süsteeme lahendada? Loovust?  Eneseväljendusoskust?  Teadmisi ühiskonna toimisest, seadustest ja riikide arenguerinevuste põhjustest?  Sotsiaalseid oskusi ja enesehinnangut? Keeleoskusi?  Õppimise organiseerimist ja uue materjali omandamist? Üldist süsteemset mõtlemist? Enesekriitika ja psühholoogilise arengu võimeid? Kas ta näitab eeldusi teadustööks? Teiste õpetamiseks? Poliitiku/advokaadi karjääriks? Meediakriitikaks?

....

Mitte ühtegi neist? Aga, et siis.... mida kuradit ta siis tegelikult üldse näitab? Inimeste võimet data't ühes keeles pähe tuupida. Superarvutite ajastul - ausalt öeldes midagi lollimat annab välja mõelda :) 

Ühesõnaga ei ole meil tänapäeva haridussüsteemi hindamiseks üldlevinud ja kvaliteetset laiapõhjalist hindamissüsteemi. Me ei suuda üldse laiapõhjaliselt ja süsteemselt hinnata seda, milleks on tänane haridus kasulik, kui palju õpetatust jääb inimestele eluks meelde, kui palju neil on reaalselt vajalik,  kuidas aitab ta mõista maailma meie ümber ja selles toime tulla. Ja kuidas eristada jäävat/kestvat väärtust mööduvatest moodidest, moevooludest ja ajastu veidrustest. Sest muide, umbes 100 aastat tagasi just selliseid väärtusi haridussüsteem Eestis kandis.

Muideks, lühiselgitus sellele, kuidas toonane süsteem sisuliselt toimis, on väga lihtne: väga ranget kvaliteedisüsteemi polnud ju ka tol ajal olemas (vähemalt mitte eraldiseisva sõltumatu kontrollorgani või institutsioonina). Küll oli olemas selline asi, mida võiks nimetada hariduse üldine defitsiit. Nimelt, väga suur hulk naisi ja vaesemaid inimesi jäid vanasti haridusest ilma üksnes seetõttu, et haridus oli väga haruldane ja kallis. Seda ei saanud kõik lubada endale. Ei olnud mõeldavgi säärane hariduse lörtsimine, mis on toimunud Eestis alates 1990te aastate lõpust. 

Eestiaegse õpetaja palk oli täiesti võrdne parlamendisaadiku palgaga, õppejõududest rääkimata. Tänapäeva ülikooli õppejõud teenivad Eestis päris sageli veel vähem kui gümnaasiumiõpetaja - olukord on tragikoomiline.

Selle punkti kokkuvõtteks tuleb veel lisada, et  kriitikaga ei ole tahetud öelda, et Eestis pole üldse häid õpetajaid või tublisid õpilasi. Aga süsteemi sellise kvaliteedi hoidmiseks (või isegi tõstmiseks) ja ühtlustamiseks ei ole / ei paista tulevat. Ja läheb hullemaks. Ei jõuagi rääkida pikemalt nn mammutkoolide ideest, mis on Eesti haridusüssteemile tervikuna kohutava karuteene teinud (kas või neil lihtsatel põhjustel, et Eestis ei sünni tänapäeval nii palju lapsi nagu 1980tel, keskmine kvaliteet langeb seetõttu veelgi; õpetaja ei jõua kõigiga tegelda ja väikekoole pannakse veel kiiremas tempos kinni). Iroonilisel moel on kadunud on pea täielikult ka Nõukogude-aegne (siiski võrdlemisi hästi toiminud) spetsialiseerumise süsteem koolide vahel.

Kui Parempoolsetel ei ole ideed haridusüsteemi parandamiseks - siis minul siiski on sügav kahtlus, kas neil üldse on mingeid kandvaid ideid. Kuivõrd hea (ja vajadusel ka kallis) haridus peaks olema mistahes parempoolsuse põhieeldusi. Põhialuseid ilma milleta mingisugust parempoolset ühiskonda ei ole isegi teoreetiliselt olemas.

> Teiseks räägiks lühidalt nn parlamentarismi kaitsmisest ja õigusriiki puudutavast temaatikast. See on täpselt see osa, mis tekitab tunde, et Parempoolsete näol on tegu äkki veidi Ansipi-nostalgitsejate seltskonnaga. Ansipi ajastu võiks võtta kunagi omaette pikemalt käsitleda, aga siinkohal kummutaks mõned valearusaamad, mis on Eesti ühiskonnas uskumatult levinud. 

Ansipi juhitud riigis tekkis väga arvestataval osal inimestel (sh pärast globaalset masu) Eestis täiesti uskumatult rumal arvamus, et Eesti oleks olnud kogu Ansipi ajastu jooksul justkui on mingi edukas Põhjamaa riik. Olukorras kui väljaränne moodustas ligi 10% elanikkonnast, töötus oli mõõdetav kahekohalistes numbrites. Kaotati ära kõikvõimalikud sotsiaalsed hüvitised, millest mõned otsused olid ilmselt isegi põhiseadusevastased. Parlamendi, kõrgete riigiametnike ja valitsuse palganumbreid ei vähendatud mitte ühegi sendi võrra, samal ajal kui suur hulk Eesti elanikkonnast vajus vaesusesse. Majanduslik ebavõrdsus omandas sügavaimad mõõtmed läbi Eesti ajaloo.

Samal ajal reklaamiti tohutut "eduprojekti" euroga liitumise näol - kuigi Eestis kehtis euro faktiliselt juba 2002. aastast. Nominaalse euro kasutuselevõtt tähendas täiesti põhjendamatut eelarvepoliitikat, mis surus veelgi suurema osa elanikkonnast vaesusesse (samal ajal kui nominaalse euro oleks võinud kasutusel võtta paar aastat hiljem, nt 2013-2014), nominaalsele rahareformile järgnenud inflatsioon vähendas paljude inimeste sääste veelgi, suurendades veelgi ebavõrdsust ja sotsiaalseid probleeme. Aga ühte osa Eestist see ei puudutanud. "Edukat osa".  Suur hulk osa poliitikuist ja arvamusliidritest (ning meediast) langes iseenda propaganda ja vale-ettekujute täielikuks ohvriks.

Üllatavalt ilmnes - ja see seletab paljuski ka Isamaa pikaajalist reitingu langust - et "edukas Eesti kesklass"  kipub järjest kokku kuivama, suutmata laieneda või peale kasvada. Suutmata areneda ja muutuda/kohaneda. "Edukas Eesti" on sisuliselt läbikukkunud projekt, väga mitmete pikaajaliste poliitiliste vigade tõttu. Aga suur hulk inimesi ei ole sellest tänase päevani aru saanud.

Kurb on seegi, et poliitikud ei ole aru saanud selle olukorra tekkimise põhjustest. Meid võrreldakse (aeg-ajalt meedias ja mujalgi) liberaalse Hollandi ja selle parlamentarismiga. Rääkimata elatustasemest on seal üks väga sisuline parlamentarismi näitaja hoopis teisest klassist kui meil - mis muudab kogu mängu. Keegi sellest aga ei räägi: Hollandis on 10 korda madalam parlamenti pääsemise lävend. Ja kümme korda rohkem elanikke - ehk piltlikult öeldes, on neil pea 100 korda tõenäolisem uute parteide saamine parlamenti. Meie lävepakk on arusaamatu ja otse öeldes oligarhiline. See tagab igavese mittetoimiva parlamentarismi. Ansipi ajastul oli selle süsteemi "triumf", mil sisuliselt valitses riiki üks partei, koos seda üheparteisüsteemi varjestava/kaunistava kartellisüsteemiga.  Protestipartei EKRE esiletõus suutis selle mustri pisut segasemaks ajada, aga demokraatiat tuli juurde ainult näpuotsaga.

Mis parlamentarismi võidukäigust räägivad Parempoolsed kui nad ei räägi valimislävendi alandamisest kas või ühe protsendi võrra? Ülimalt ilmekas Eesti valimissüsteemi ebademokraatlikkusest oli ju viimane RK valimiste häälte jaotus, kus 45 000 häälega Eesti 200 sai 0 kohta parlamendis, samas kui 100 000 häälega sots-dem-id said 10 kohta. Kus on siin demokraatia? Selle puudumine karjub ju otse näkku! (olgu märgitud, et blogiautor ei ole mingisugune E200 fänn - õieti öeldes on mulle isegi raske aru saada, milles seisneb näiteks E200 ja Parempoolsete suurim erinevus?)

> Õigusriigi kaitsmisest räägitakse samuti inimeste juriidilistest õigustest ja andmekaitsest. Aga kuidas sisuliselt muudavad Parempoolsed õigusteenused kättesaadavamaks kõigile? Ilma haridusküsimuste ja ebavõrduse küsimustega tegelemata?

> Kuidas lahendada rände targemaks muutmise küsimus, kui suur osa ettevõtetest on juba mugandunud majandusmudeliga, mis toimib suurel hulgal odaval ajutisel tööjõul Ukrainast? Kas tuleb hakata neid ukrainlasi koolitama? (see ei ole mõeldud irooniliselt siinkohal)

Milles seisneb Eesti majanduse konkurentsivõime ilma läbimõeldud suurprojektide ja realistlike arendusteta. Paberil ehitatakse tunneleid Helsinkisse, kuid reaalsuses pole valmis teha suudetud isegi silda/tunnelit üle Suure väina (kus laevaliiklus on kordi tihedam Soome lahest,  seda ka muide enne koroonaolukorda). Põlevkivijaamu soovime sulgeda, tuulikutootjatele ja püstitavatele ettevõtetele (nt hr Raudvere ja Sõnajalad) loobib  riik kaikaid kodarasse. Põlevkivijaamu sulgeme, aga tuumajaama pole isegi paberil olemas.

Milles see tark majandus seisneb, kui pole plaani, kuidas mitmekordistada Eestis palku (ainsa, olgugi et mitte võib-olla lõpuni läbi mõeldud, aga siiski hea algatuse, tegi kunagi Indrek Neivelt). Kulda pole siiani Eestis leitud, ometi keeldutakse ka laenu võtmisest - või tehakse seda peaaaegu häbenedes (samal ajal kui Eestis on kogu Euroopas isegi suhtarvudes väikseim riigi võlakoormus). Milliseid suuri teadusarendusi on loodud, et Eesti majandust viia kõrgemale tasemele?

> Isamaa erakond on viimastel aastatel teinud ühe julge (ja tõenäoliselt ka eduka) Eesti inimestele kasuliku otsuse: pensionireform. Kas Parempoolsed on suutnud välja pakkuda oma programmi, kuidas seda reformi edasi viia, nii et kogutud raha ka edasi paremaid intresse koguks ja ( koroona käigus tekkinud globaalses majanduskaoses) väärtust ei kaotaks. Kas Parempoolsetel on ideid, kuidas parandada Eesti inimeste investeerimisoskusi ja üldist investeerimiskeskkonda? Luua alternatiivbörs, nagu on olemas Põhjamaades?

Milles seisneb Parempoolsete parempoolsus ja edu?

 Neli ettepanekut 22.03.2021 toimunud maakonnaliinide komisjoni arutelu jätkuks

Ehkki 2017.aastal loodud nõndanimetatud "maakondliku tasuta ühistranspordi" projekt Eestis on olnud üsnagi avangardistlik ja paljude (sh blogiautori) meelest vähemalt esialgu küsimusi tekitav poliitiline projekt, siis mitmed ÜTK-d on tõestanud, et säärane mudel võib olla pikas perspektiivis jätkusuutlik ja arenev, eeldusel et seda suudetakse riiklikult efektiivselt juhtida, toetada ja planeerida. 

Eriti positiivse näitena paistis silma Pärnumaa ÜTK, aga ka mõnes teises maakonnas on arengud olnud positiivsed. Samas on riigis tervikuna veel väga palju arenguruumi, nagu tõdeti ka arutelul, ja erinevaid piirkondlike puudusi. Tooksin postituses ära 4 peamist ettepanekut, mis võiksid oluliselt vabastada maakondliku ühistranspordi potentsiaali ja tuua ka eeldused kvaliteedi tõusuks ning reisijatenumbrites.

Link komisjoni istungi salvestusele: https://www.youtube.com/watch?v=4eSvXeR7haI

Ideed: 1) ÜTK piirkonnad 2) Riiklik Bussipark 3) Ühtne piletisüsteem üle kõigi ÜTK-de 4) Riiklik hinnastusskeem ja liinide tihendamine

1) Aspekt, mida komisjoni istungil ei käsitletud ja ilmselt on vähe käsitletud ka varasemates aruteludes, on ÜTK-de piirkondlik suurus, mis on ühtlustamata. Kindlasti on ka Pärnumaa edu taga vähemalt ühe tegurina maakonna suuurus. Erinevatel ajaloolistel ja muudel geograafilistel põhjustel jaotub Eesti väga erinevate suurustega maakondadeks, kus on ka erinev arv tõmbekeskusi ja väga erinev arv elanikke. Kui näiteks Hiiumaa puhul pole sel vahet, kuna tegu on meresaarega - siis eriti Lõuna-Eestis pole maakonnapiirid sobivad kriteeriumid bussivõrkude planeerimisel. Seetõttu on blogiautori soovitus, moodustada väikemaakondadest paaride kaupa suuremad ÜTK-d (kaardil nr 2, 3 5, 6 ja 7).

Toon konkreetse näite Mulgimaalt: ajalooline Mulgimaa on jagatud tänapäeval kahe maakonna: Viljandimaa ja Valgamaa vahel, ka bussiliinid katkevad ebaloomulikult maakonnapiiril. Säärane kunstlik piir muudab mõlema maakonna liinivõrgud  ebaefektiivsemaks, vähendab reisijatenumbreid ja piirab väga oluliselt reisivõimalusi. Piirkonnas on vähemalt 2 tõmbekeskust (millest ühe tõi välja ka komisjoni arutelul  hästi välja ka Viljandi esindaja): Viljandi ja mulgi pealinn Abja-Paluoja. Ometi pole kummassegi keskusesse korralikku bussiühendust.  Kuni 1-2 bussi päevas on tänase ühenduse lagi, mis ei võimalda kaugeltki bussiga tööl käimist ega isegi muid vajadusi (nagu kaubanduse külastamine või kalmistu külastamine). Samuti sõltuvad needki hõredad ühendused üle maakonna piiri 100% kommertsliinidest, mis koroona tingimustes on üldse suletud ja vähendatud on neid järjekindlalt juba aastakümneid (kunagi liikus busse mitu korda päevas).

Sisuliselt võib kogu ala Pärnu-Viljandi-Tartu mõtteliselt joonelt allpool tänapäeva elanike tiheduse juures nimetada turutõrke piirkonnaks ja seetõttu peaks kogu selle piirkonna siseselt bussiliinivõrk olema sisuliselt terve selle ala piires (vähemalt osaliselt) doteeritud ning vastavalt ka riiklikult organiseeritud. Ikka selleks, et tagada maksimaalselt efektiivne liinivõrk, ümberistumisvõimalused (bussilt rongile ja eri bussiliinide vahel) ning tõsta reisijate hulka liinidel. Kõige optimaalsem on seda korraldada selliselt, et piirkonnas oleks kokku 4 ÜTK-d: Pärnu, Viljandi, Võru ja Tartu. Nende keskuste koordineeritud sõiduplaanid peaks tagama korralikud ühendused nii maakondade sees kui ka vahel (sh väikelinnad maakonnapiiridel, nt Põlva, Otepää, Antsla, Tõrva, Karksi-Nuia, Mustla).

2) Et vähendada oluliselt üleriigilist probleemi madalapõhjaliste bussidega ja üldiselt bussikvaliteediga, peaks riik looma Riikliku Bussipargi.

Riiklikul Bussipargil oleks 4 peamist funktsiooni ja eesmärki:

2.1. vähendada konkurentsitõkkeid hangetel osalemiseks, pakkudes vähemalt poolt busside mahtu (sh madalapõhjalised) riigi poolt hanke võitjale lepingu alusel kasutamiseks

2.2. võimaldada ühtlase tasemega bussiteenuse kvaliteeti (sh madalapõhjalist) üle Eesti - mis ei sõltuks kohaliku turu suurusest või pakkujate arvust konkursil

2.3 hoidma oluliselt kokku ühiskonna kulusid busside hoolduselt (RB pakuks nii soodsamat remonditeenust oma pargi bussidele, kui ka märgatavat mastaabisäästu busside liisimisel, remondil ja hooldusel)

2.4 Väheneks oluliselt madalapõhjaliste busside probleem maakonnaliinidel (vt näiteks: https://epl.delfi.ee/artikkel/92898583/ma-tahan-lihtsalt-toole-minna-riik-jatab-puuetega-inimesed-bussist-maha)

Nagu tõi väga tabavalt esile Viljandi esindaja, ei ole lõppküsimus mitte see, kes maksab kulud, vaid see, kuidas saavutada võimalikult väikeste kuludega võimalikult hea süsteem. Riiklik Bussipark oleks kindlasti üks efektiivseid mooduseid, kuidas väga soodsalt saavutada ühtlane kvaliteeditase kogu Eesti maakondlikus transpordis.

3) Ühtne piletisüsteem käis korduvalt läbi ka komisjoni aruteludest, see on vaieldamatult üks koht, kus bussireform võidaks oluliselt maksuraha ja tõstaks teenusekvaliteeti, kui  ÜTK-d moodustavad ühise tervikliku piletikeskkonna, kust saab teostada nii otsinguid kui ka osta pileteid. Sellise ühtse keskkonna haldamine on odavam, mugavam teha uuendusi ja saada parimat võimalikku IT-teenust süsteemi töös hoidmiseks.

4) Nagu tõi komisjoni istungil välja väga tabavalt ka Riigikogu saadik Annely Akkermann, on väga oluline liinitiheduste küsimus. Suuremate reisijanumbrite saavutamiseks on kahtlemata oluline ka liinide tihendamine (seal, kus selleks on vähegi vajadus), mille kulude korvamiseks oleks mõistlik kehtestada üle riigi ka mingisugused miinimumhinnad bussisõidule. Loomulikult mõned omavalitsused võivad siis otsustada selle täielikult doteerida, et bussisõit oleks kõigile sõitjatele tasuta (jällegi võimalik kasutada erinevaid dotatsiooniskeeme), kuid  üldise ühiskondliku kasu huvides kindlasti annab suurema võidu, kui tasuta 2x päevas sõitva bussi asemel käiks buss suuremate asulate (üle 2500 elaniku) vahel 4x päevas, kuid pilet maksaks 2 eurot. Loomulikult võiksid laieneda erinevad soodustused (nt kuupiletite näol jms). Turisti või juhusõitja jaoks on 2 eurot tühine kulu, aga liinivõrgu terviklikkuse huvides on kulude-tulude optimeerimine parima kvaliteedi saavutamiseks.

 Euroopa pole märganud Baltikumile tehtud XX sajandi hävitustööd

Nagu rahvasõna ütleb: pärast kaklust rusikatega ei vehita; kes vana asja meenutab, sel silm..., sõjahaavade avamine jne. Ometi sunnib kiivakiskuv maailm tänasel märtsiküüditamise aastapäeval meenutama, et kuigi meil võideldakse agaralt erinevate vähemuste, rasside, migrantide või soogruppide eest; tähistatakse holokausti mälestuspäeva, väiksemas mahus isegi holodomõri ja kommunismi ohvreid - ometi on täiesti jäetud kõrvale Balti küsimus, kui ilmselt suurim õiguslik fiasko terves Läänemaailma ajaloos. Igal juhul suurimaid riiklikke ajaloolisi hävinguid tänase Euroopa Liidu piirides (viimase sajandi jooksul), mida pole keegi isegi kaalunud korvata.

Läänemaailm, mille alusväärtuste hulka kuuluvad terviklik õigusruum, riikide suveräänsuse kaitse, solidaarsus, rahvaste enesemääramine ja inimõigused, on sisuliselt unustanud, mis juhtus Baltikumiga 1940.aastatel II maailmasõja käigus ja selle järel rakendatud kommunistliku terrori käigus. Et mitte laskuda kõigi õuduste taas üleslugemisele - mida lugeja tõenäoliselt on ennegi lugenud ja teab ehk perekondlikust mälust - vaadelgem veidi arve ja üldisi võrdlusi terve ülejäänud Ida-Euroopaga.

Alustamaks moonutatud käsitluste kummutamist, võiks käsitada paari sõnaga omaaegset nn "raudse eesriide" tagust maailma. Nimelt on üsna eksitav narratiiv kujundanud suuremas osas Lääne ühiskonnast ajalootunnis (ja sellest väljaspool) arusaama, et 

1945-49 langes Ida-Euroopa raudse eesriide taha ja elas seal üsna ühetaolises ja üldises viletsuses  kommunistliku hirmuvalitsuse all.

Ometi pole see täpne käsitlus!  Need riigid Euroopas, mis jäid II maailmasõja lõppedes totalitaarriigi Nõukogude Liidu vägede kontrolli alla (mõned, näiteks Austria ja osa Taanist - ka muide vabastati sõja järel), jäid küll sisuliselt 45 aastaks okupeerituks - end vormiliselt oli tegemist iseseisvate nn "idabloki riikidega", mis aga arusaadavalt ei kehtinud  kolme Balti riigi kohta. Käsitlus sellest, et Eesti, Läti ja Leedu okupeeriti on küll formaalselt korrektne. Sisulises mõttes need riigid aga hävitati, mis on siiski erinev olukord okupatsioonist. Eriti selgelt võiks see arusaadav olla neile, kes mäletavad Nõukogude perioodi oma isiklikes mälestustes: kui juttu tuli Poolast Tšehhoslovakkiast ja Ungarist, räägiti välismaast. Sinna reisimine eeldas erilubasid, riigipiiri ületamist; ka nende riikide elamisstandard, kaubavalik ja ka ühiskondlik elukorraldus oli oluliselt arenenum. Ka vägivaldsed ülestõusud kõigis neis kolmes riigis tõestavad ilmekalt seda, et need riigid olid küll okupeeritud - aga mitte vallutatud ega hävitatud, nagu Baltikum. Muide, ka Baltikumi sees oli riigiti väga erinev olukord, seoses tagasiantud territooriumite ja sundimmigratsiooniga - aga jätan selle siinkohal vaatluse alt välja, kui vähemolulise küsimuse.

Kui korraks laskuda pimedasse sohu, nimega genotsiid ja häving II maailmasõjas, siis tuleb isegi pealiskaudsete arvude pinnalt esile seegi, et Baltikumi inimkaotused olid suhtarvudena võrreldamatult suuremad. Jah, näiteks Katõni jubedused hävitasid sõjakuriteona üle 20 000 poola sõjaväelase eluküünla - kuid 30 korda väiksemast Eestist küüditati märtsis 1949 samas suurusjärgus tsiviilisikuid. Arvud räägivad kahjuks enda eest. Läti ja Eesti on ainsad Euroopa riigid, kus rahvaarv XX sajandil pigem vähenes (sh kasvas ida poolt toodud sundimmigrantide osakaal).

Maailma ajaloos pole olemas suuremat küünilisust kui see, mis vallandus 2015.a migrandikriisi tulemusel Lääne (ja Eesti meedias). Muuhulgas väljendasid poliitaktivistid ja muidu harimatud inimesed seisukohta, et baltlased on ääretult tänamatud inimesed, kes ei taha vastu võtta pagulasi, kuigi Lääs neid vastu võttis 1940-tel. Selle sõnumi ääretut küünilisust ilustab hunnik asjaolusid - alates sellest, et tegelikeks kannatajateks selles olukorras ei olnud mitte Läände pääsenud paadipõgenikud (kes olid valdavalt noored, haritumad, jõukamad ja elujõulisemad inimesed), vaid kogu ülejäänud rahvas, kes jäi terroririiki maha. Vähe sellest, on veelgi küünilisem asjaolu, et Lääs pole kunagi tunnustanud Wiking diviisis sõdinud eesti, taani, norra, flaami jt vabatahtlikke (SS-)võitlejaid, kes 1944.aastal sõdisid Eesti iseseisvuse nimel ja kommunistlikku ikke vastu Euroopas. Tänu kellele needsamused paadipõgenikud palju kergemini ja kindlamalt minema pääsesid. Nende sõdurite sangarlikkus ei maksa Läänele, üldiste poliitiliste vastuolude tõttu. Rääkimata sellest, et Balti riikide iseseisvad majandused sisuliselt hävitati XX sajandi teises pooles, lisaks veel globaalne majanduskriis 2008.aastal, mis andis järelmatsu - mille järel (pool sajandit okupeeritud ja sisserändajatega täidetud Baltikumis) algas massiline inimeste väljaränne majanduslikel põhjustel. 

Siinkohal pole palju lisada, et Lääs mäletab hästi Poola hävitamist II maailmasõja käigus Suur-Saksa ja N.Liidu pooolt (olgugi, et näiteks sai sõja järel Poola arvestatava osa territooriumist "asemele"), palju vähem aga seda, et Baltikum oli ainuke territoorium Euroopas, mida okupeeriti 1939.aasta järel 3 korda: kaks korda N.Liidu ja ühe korra Natsi-Saksamaa poolt. Seevastu näiteks idablokki kuulunud Ungarit näiteks okupeeriti kõigest ühe korra (1945-1990), rääkimata küüditamistest ja muust Baltikumis aset leidnud inimsusevastastest tegudest.

Lõpuks aga siis arvude ja asja madalama külje - rahalise pooleni. Seda kõike ajendas mind täna kirjutama tegelikult esmaspäeva õhtul ERR-st nähtud poliitfilm Ungarist. Isegi kui see film oli propagandistlik (mida see vähemalt osaliselt tundus olevat), on avanev pilt täiesti õõvastav. Kui teadsime juba ammu, et Kesk-Euroopa põllumehi toetatakse uutest EU-riikidest suuremate mahtudega (per capita või  per ha) kui Baltikumi omasid, siis sellest filmist ilmneb ju täiesti selge pilt, et riigid nagu Poola ja Ungari on õppinud enda positsiooni EU-s ära kasutama ja sõltumata sellest, kui teravaid nooli nende pihta loobitakse või kui suured on poliitilised vastuolud Lääne-Euroopaga - pressivad nad ühiseelarvest välja raha (kasutades selleks ka korruptiivseid skeeme). Seejuures suhteliselt palju rohkem kui paipoisid Baltikumis.

Seda majanduslikku realiteeti  tõestab muuhulgas alljärgnevas lingis peituv uudisnupp ja selles sisalduv tabel  2019.aastast:  https://www.bbc.com/news/uk-politics-48256318

Kas me astusime 2004.aastal õigusriikide klubisse?