Riigikaitse argumendid meie sisepoliitises retoorikas meenutavad tihti Brežnevi anekdoote
Radaritest, tuulikutest, Rail Baltic'ust
ja riigikaitse esimesest eeldusest
Poliitbüroo koosolek. Kõik on haudvaiksed, kui bürooliige peab kõnet teemal, kuidas "need neetud jänkidest imperialistid" on äsja esimesena Kuule jõudnud. "Kuid seltsimehed," jätkab eeskõneleja: "sellest pole midagi - vaatame, kes naerab siis, kui tublid Nõukogude kosmonaudid panevad esimesena jala Päikesele!! Päikesel maandumise kosmoseprogrammi teadusliku ettevalmistustega on juba alustatud!" Saali täidab elevus, mille järel tõstab Brežnev pilgu ja küsib uurival toonil: "Aga seltsimehed....ma olen kuulnud, et Päikese pinnatemperatuur olevat inimesele eluohtlikult kõrge..." Entusiastlikult katkestas teda seepeale eestkõneleja: "Ärge muretsege, austatud seltsimees peasekretär - kõigele on juba mõeldud: me läheme öösel!!"
Rail Baltic'ust
Ilma igasuguse irooniata täpselt samast žanrist kõlavad päris mitmed poliitikute ja riigiametnike argumendid, kui teemaks tuleb Eesti taristupoliitika ja selle seosed Eesti sõjalise kaitsmisega. Iseäranis pentsik on nende teemade hulgas Rail Baltic'u nimeline europrojekt, mille läbisurumisel kasutatakse sõna otseses mõttes kõikvõimalikke argumente (mida võib ka selle viisaka sõna asemel lihtsalt jaburdusteks nimetada), s.t. väiteid kõige ulmelisematest fantaasiatest, mida üldse annab ette kujutada.
https://www.youtube.com/watch?v=gRXdJF_m5-s (9.detsember 2019)
Ühte neist kummalistest fantaasiatest saime taaskord kuulda värskel RB teemalisel Riigikontrolli kontrollaruande arutelul Riigikogu komisjonis. Seal teatasid riigiametnikud võidukalt, et RB rahastuseks on olemas uust täiendav fond, mille abil kaetakse projekte "sõjalise mobiilsuse" arendamiseks EL-is (sic!). Sellepeale üritas arutelul isegi Jürgen Ligi üritas ametnike entusiasmi vähendada, küsides kas silmas peetakse üldist julgeolekualast olukorda (ja ühendusi Euroopaga). Ametnikud vastu (vaba tsiteering): "Ei-ei, see ongi ikka otseselt sõjalise suunitlusega fond." Ja veel midagi sellest, kuidas RB-d mööda hakatakse tanke ja sõjatehnikat vedama. Tõtt-öelda pole nimetatud lähenemine isegi uus, täpselt samast ooperist jaburusi ja teooriaid on ennegi meedias välja käidud erinevatelt tasanditelt. Kuigi ma tõepoolest pole detailideni kursis, mis sorti "tähesõdade programmi" osa see RB raudtee siis ikkagi on - üks aga on täiesti ilmselge:
Igasuguses sõjalises konfliktis on RB reaalne taktikaline ja strateegiline tähendus ümmargune 0, kuivõrd potentsiaalsel vastasel on olemas kõik vähegi mõeldavad relvad, alates taktikaliste rakettidega varustatud allveelaevadest, rakettidega ründehelikopteritest, fregattidest kuni pommituslennukiteni välja, millega raudtee ellimineeritakse (isegi sügavas tagalas) ära esimeste tundidega kõigis kriitilistes punktides. Seda lihtsalt ei ole võimalik kaitsta selle tervikulatuses! Mis sõjalisest mobiilsusest siin räägitakse, see jutt on ju täiesti liivakastimängu tasandil muinasjutt- reaalse sõjalise olukorraga puudub igasugune seos lihtsalt Balti riikide mikroskoopilise territooriumi tõttu ja territooriumi rünnatavuse tõttu igast küljest. Isegi kui RB trass kulgeks maa all ja betooniga varjestatult, oleks selle suvalisest kohast sõjaline purustamine ainult tahtmise küsimus ja teostataks tundidega.
RB-l saab olla ainult tsiviilne otstarve rahuajal või sõjalise varustuse vedu rahuajal - ainult, et seda rolli täidab täielikult ka tänane raudtee.
Kui rääkida, millist reaalset sõjalist kaitset võiks saavutada selle sama rahaga, mis maetakse RB nimelisse ulmeprojekti, siis võib nimetada:
a) sadu liikursuurtükke, nagu K9 (juba on Eestil hankimisel) https://en.wikipedia.org/wiki/K9_Thunder
või liikurhaubitsaid G6 https://en.wikipedia.org/wiki/G6_howitzer
b) kümmekond taktikalist ründehelikopterit Eurocopter Tiger, hinnaga à 50 mln eurot (Eestil puudub täna igasugune iseseisev sõjaline võime kontrollida õhuruumi, isegi kitsal alal) https://en.wikipedia.org/wiki/Eurocopter_Tiger
c) mõned kaasaegsed hävituslennukid (hinnaga à 100 mln eurot), et kontrollida enda õhuruumi kogu ulatuses: https://en.wikipedia.org/wiki/Eurofighter_Typhoon
d) täieliku Patriot Pac-2 (või analoogilise) õhutõrjesüsteemi kompleksi
Veidi reaalsem RB projekti kajastus toimus Riigikogu konverentsisaalis oktoobris aset leidnud raamatuesitlusel: https://www.youtube.com/watch?v=2mtPF08woBE
Radaritest ja tuulikutest
Kui juba eelnevalt sai räägitud suurtest müstilistest "riigikaitselistest" argumentidest RB ulmeprojekti kaasuses, siis väga palju ei erine stiililt argumendid, millega on aastaid takistatud tuuleparkide arengut ja sõltumatut energiatootmist Eestis. Siinkohal tuleb siiski teha positiivne vahemärkus, et jää on veidi hakkanud pragunema ja valitsus on siiski sellel aastal juba võtnud vastu otsuse, et täiendavad radarid ehitatakse, et tuuleparkide püstitamist hõlbustada.
Kui aga rääkida reaalsetest riigikaitselistest aspektidest, siis tuleks alustada sellest, et radaritel on tõsisem sõjaline (s.t. sõjaolukorras kasutatav - see on ju see probleem, mida tuuleparkide puhul silmas peetakse) võimekus sellisel juhul, kui riigil on olemas mingisugusedki õhujõud ja veel enam: tõsisem õhutõrjevõimekus. Tänasel päeval piirdub Eesti õhutõrje sisuliselt otsesihtimisega relvadega. Radarite kasu sellisel puhul on minimaalne.
Veel enam! Radaripunktid ise pole isegi vähegi tõsiseltvõetavalt kaitstud - kuna puudub ka arvestatav õhutõrjevõimekus, mis tähendab automaatselt, et radarid on ühed esimesed sõjalised sihtmärgid mistahes konfliktis. Hävitatud radarist pole sõjaolukorras midagi kasu, sõltumata tuuleparkidest.
Isegi kui tõsise õhutõrjevõimekuse arendamine on täna Eestile üle jõu käiv, siis radarivõrk peaks olema dubleeritud (ideaalis isegi 3-4 kordselt) ning asukohad olema täiesti salastatud ja maskeeritud, et neil võiks olla üldse mõeldav sõjaline otstarve. Tänasel kujul on tegemist taaskord "Breznevi anekdoodiga".
Selle asemel, et imeda pastakast välja argumente, miks tuulepargid Eestile ohtlikud on, peaks riik vastupidi ettevõtlust ja energiasõltumatust suurendama. Samal ajal tuleks aga tõsiselt mõelda radarivõimekuse mitmekordistamisele ja õhutõrjevõimekuse loomisele. Õhuruumi minimaalne kaitsevõimekus on esmane eeltingimus, et üldse saaksime rääkida riigi kaitsevõimest.
