Sunday, July 31, 2022

 

Sisuliste faktivigadega ajalookäsitlusega artiklite – "Kas Kiiev või Kõjiv – kuidas kirjutada ja kõneleda õigesti?! - Postimehes lõpetatagu.  Kas Tartu linna rajaja Jaroslav Tark oli tõesti tulnukas?




                                        Jaroslav Tark, Kiievi suurvürst, Novgorodi asehaldur 


Ajaloo uurimine on peen kunst, milles suurte üldistuste tegemine ja nappide teadmiste pealt suurte järelduste tegemine viib eksimuste: sh sõdade, kultuurituse, konfliktide ja lõpuks idiotismini. See, et me toetame täna mikoriigina suure südamega Ukrainat, ei tähenda, et me peame ajalooõpikud ja atlased nende tujude või suvaliste pettekujutelmade järgi ümber kirjutama. Eriti kui ajendiks on poliitiline kallutatus või pesuehtne lollus. Teisisõnu, kui seda püütakse teostada madalate teadmiste, selgelt kitsaste riigi (antud juhul Ukraina) huvide ja lausa piiratud maailmavaate põhjal.


Intrigeeriv artikli pealkiri tekitas kohe huvi ja sundis artiklit lugema. Mitte, et teema üldiselt uus oleks. Tüüpiline kampaania-algatus, millised kahjuks Eestis on üsna levinud, ei ole kahjuks sugugi läbimõeldud. Tegelikult need enamasti ei jõua ka kuhugi, Putler kannab endiselt Putini nime, Gruusiast ei saanud 2008.aasta sõja järel ametlikkus keelekasutuses kunagi Georgiat ja Madridi nimetamine Madridiks on eestlasele täpselt sama normaalne kui Londoni nimetamine Londoniks (vs soome keeles Lontoo). Millele see kõik viitab?


Esiteks selgelt propagandahõngulisele artiklile (mis on mõistagi tuttav Nõukogude ajast), olgugi et Ukraina vaprad sõdalased ja rahvas on ära teeninud kogu vaba maailma austuse, ei anna see õigust heast peast segi lüüa ajalugu või ka eesti kirjakeelt moonutama hakata. Teiseks ilmneb siin ammune tõdemus, et kahjuks pole eesti keeles siiani selget nimepoliitikat ja reeglid on tänapäevani sisuliselt ebareeglipärased, mis kõik annab tuld vaidlustele ja arusaamatusele. Ometi ei ole siin midagi keerulist, lähtuda tuleks põhimõttest: kõik kaugemaa võõramaised nimed, millel ei ole ajaloolist eestikeelset nimekuju, tuleb edasi anda originaalkujul. Neil, millel ajalooline keelemälu on, ei tohi puutuda, sest tegu on muuhulgas sügava eesti keele kultuuripärandiga: ettepanek muuta Riia Rigaks või Rooma Romaks on pehmelt öeldes täiesti ajuvabad. Tehke sarnane ettepanek soomlastele, vaadake, mida sellest arvatakse.


Kuid keelelised probleemid pole nimetatud artikli suurim probleem


Artikkel on järjekordne näide, kuidas harimatult ja erapoolikult puudulikku ajalookäsitlust hakatakse tõe pähe õpetama ja tulemuseks on parun Münchauseni stiilis (kes teadupärast üritas end juuksetpidi soost välja tõmmata). Esimene ja kõige suurem probleem on nn russide nimetuse päritolu uuriv kirjeldamine. Harimatu lugeja võib selle artikli põhjal õppida, justkui oleks russid muistsed ukrainlased ja venelased on selle nimetuse neilt röövinud. (sic!) Ometi ei saa tõde olla tegelikkusest kaugemal. Russi riigi nimetus on tõenäoliselt kahe nimetuse algupärandiga (või üks neist kahest): esiteks elab Lääne-Ukrainas tänaseni russiinide mägihõim, teiseks aga olid Kiievi Rusi esimesteks valitsejateks Rootsist pärit viikingiisandad, kelle maakonnanimetusest ka "russi" (vrd soome keele ruotsilainen) nimetus tuleb. Seetõttu tekibki nn "õilsate russide versiooniga" mitu vastuolu: esiteks on Ungari-spetsialistid (nt Tõnu Kalvet) valgustanud, kuidas Lääne-Ukrainas, Taga -Karpaatias tegelikult kiusatakse siiani taga vähemusrahvaid, nagu russiinid. Lääne-Ukraina ungarlased sooviksid tegelikkuses üldse kuuluda Ungari piiridesse, nagu see oli enne II maailmasõda. Ukraina ei taha sellest midagi kuulda. Miks siis Ukraina ei soovi kohelda enda aladel väiksemaid vähemusrahvuseid selliselt, nagu ta soovib, et teda ennast koheldaks?


Nüüd on aga Postimehes avaldatud artikkel, kus sisuliselt väidetakse, et Peeter Suur mõtles välja vene rahva. No mida kuradit!? Tõepoolest, meil kõigil võivad olla erinevad tunded Peeter Suure, vene tsaaride ja üldse Venemaa ajaloo kohta. Aga mängides faktidega, nagu poleks vene rahvast olemas, jõuame sisuliselt samale tasemele diktaator Putiniga, kes kuulutas veebruaris 2022 ukrainlased mitte-eksisteerivaks rahvuseks. Ja sellele tasemele kohe kuidagi ei tahaks langeda. Venemaa "väljamõtlemine 18.sajandil" on jabur väga mitmest aspektist, eriti Eestist vaadates. Kõige elementaarsemate faktide tundmine, sõbrad! Kes lõi kindluse Eesti vanimasse linna, millest ka Eesti dateeritud linnaajalugu saab arvesta? Loomulikult Jaroslav Tark 1030.aastal, linnaks Tartu. Kas te tahate öelda, et Jaroslav Tark oli tõesti tulnukas, mitte venelane?


Ühesõnaga on vennatapusõjas venelaste peale vihastanud ukrainlased võtnud nüüd ka enda ajalugu ümber kirjutada, vastupanuks Putini reziimi pettustele. Me ei tohiks aga selliste madalate mängudega kaasa minna, kas või elementaarset haridustaset arvestades. Kahjuks ei anna Vene Impeeriumi Ukraina päritolu mitte kuidagi õigustustust ukrainlastele teatada, et Peeter Suur mõtles venelased välja. Kas nad enne olid siis ukrainlased? Ilmselgelt sääraste lapsikute konstruktsioonide loojad ei jaga mõhkugi etnorgaafiast, antropoloogiast ja kultuuri arengust, kuivõrd sääraseid riike, mis on alguse saanud teistest riikidest, on täis terve maailm. Kas jaapanlased peaksid end ümber nimetama hiinlasteks? Või britid taani viikingiteks? (brittide puhul läheb asi veel põnevamaks, kuna seal on ka 20% prantslast, 20% ueilslast, 20% shotlast ja teisi keedupotti lisatud). Või kas siis William Vallutaja mõtles välja inglise rahva?


Sellist nonsenssi Eesti soliidseimas ja vanimas päevalehes trükkida on piinlik. Artiklis sisaldub ka muid väiksemaid vigu. Näiteks selliseid väiteid, nagu oleks baltlased assimileerunud ajaloos venelastega. Midagi jaburamat annab väita, kes vähegi teab midagi metsavendlusest, 700 aastat kestnud orjaikkest või vaatab lihtsalt arve.Kas tõesti 1-miljoniline eesti rahvas, 2 miljoniline läti rahvas ja 3-miljoniline leedu rahvas oleksid alles, kui me oleksime assimileerunud? Väide assimiliseerumisest on pehmelt öeldes ilma mingi faktilise aluseta, kuna sel juhul oleks me lihtsalt ammu rahvustena maa pealt kadunud. Kadumise protsessi kiirendamiseks korraldas sm Stalin küll pikaaegseid tuusikuid Siberisse.


See kõik ei vähenda kuidagi Ukraina rahva tänaseid või ajaloolisi kannatusi, aga tuleb aru saada, et ajaloofaktidega ei saa oma suva järgi mängida ja metafoore kasutades on  Ukraina ajalugu Balti ajalooga sama sarnane, nagu siga ja kägu. No ei ole piisavalt sarnasusi! Lihtsalt kahjuks ei ole. Vene Impeeriumisse kuulumine ei ole väga suur sarnasus, kuivõrd Moskva on erinevatel aegadel vallutanud enam kui 1/6 planeedist. Ajal, mil Eesti poliitikute juhtimisel võitlesid Eesti sõjamehed 1918-1920 Läti punaste küttide, saksa Landeswehri ja kuulsusrikka Punaarmeega Narva rindel ja Petseri all (rääkimata hiina palgasõduritest) – seda kõike samaaegselt – toimus Ukrainas kodusõda anarhist Mahno, rahvuslaste, Vene valgete, punaste ja teiste osalusel. Kahjuks Ukrainas ei olnud toona veel säärast rahvuslikku ja poliitilist ühtust, nagu oli eestlastel. Eestlased muutsid otsustavalt 1918-19 aga Baltikumi ajalugu, kuna Vabadussõja algfaasis oli juba kogu Läti ja Leedu vallutatud, mingit tõenäolist varianti iseseisvusele, neil ilma Eesti saavutusteta, poleks niipea isegi saabunud Saksamaa ja Venemaa vahel, geograafia tõttu, mida toetasid enamlaste tuumik-eliitüksus Läti punased kütid (kelle juhtidel muide oli reaalne ajalooline võimalus Briti vandenõus osaledes Lenin kukutada, aga kes valisid bolševike poole). Samal ajal aga kaotasid Ukraina rahvuslased kodusõja, mille mõjul kaotasid hiljem ka Vene valged Vene kodusõja (seal oli põhjuseid muidugi rohkem, kui Ukraina, aga Ukraina oli üks kandvamaid).


Õppigem vigadest ja õppigem ajaloost. Aga kõigepealt kirjutame, palun, ilma suuremate vigadeta!


* https://en.wikipedia.org/wiki/Yaroslav_the_Wise

* https://www.britannica.com/biography/Yaroslav-the-Wise

* https://et.wikipedia.org/wiki/Nestor_Mahno