Tuesday, February 26, 2019


Olukorrast 2019.a valimistel


Ameerika president, kes kaotas Ameerika Ühendriikides orjuse, pidas sel eesmärgil maha verise kodusõja ja selle sõja ühe kõrvalmõjuna aitas teisel pool ookeanit maaomanikeks saada ka paljudel eesti soost Viljandimaa talupoegadel


  • Valitsuskoalitsioon 2019
  • Kas praegune valimissüsteem on Eesti üks suurimaid arengupidureid? Eesti "potikraatia" olemusest kehtiva valimissüsteemi võtmes
  • EKRE tõus poliitilisse esiliigasse
  • Paar märkust Danske rahapesu kaasuse teemal



Valitsuskoalitsioon 2019


Vaadeldes tänast poliitilist olukorda ja kohtade jaotust parlamendis pärast 3.märtsi 2019, on märgata mõningaid olulisi muutusi võrreldes oktoobriga, mil esimene poliithinnang-arvamus sai parlamendi tuleviku kohta antud. Esiteks on märgatava vabalangemise läbi teinud sotsiaaldemokraadid, millel võib näha mitut põhjust (rändepakt, Eesti 200 tõus, jm), mistõttu ilmselt peavad sotsid leppima seekord vähem kui 10 kohaga parlamendis. Samas on üsnagi noateral seis ka Eesti 200-l, mis viib mind otse tänase postituse ühe peateemani: see on tänase Eesti valimissüsteemi ühemõtteliselt ebademokraatlik kord (isegi julgen väita: korruptsiooni soodustav). Muide, kõige rohkem on sellest puudulikust valimissüsteemist tänases olukorras (nagu kirjandusest teame: omab saatus tihti päris iroonilist huumorimeelt) kaotamas tulevikus Reformierakond.

Algatuseks aga mõne sõnaga kujunevast olukorrast parlamendivalimiste järgselt, kus on tänasel päeval selgelt näha järgneva poliitaasta suuremad vastasseisud ja (loodetavasti kokkuvõttes siiski positiivsed) arengud. Reformierakond on välistanud koostöö EKRE-ga, samaaaegselt kritiseerides lakkamatult ja igakülgselt Keskerakonna valitsuse poliitikaid. Poliitiline eristumine ja kriitika on kahtlemata oluline, kuid nagu maailma ajalugu on meile palju õpetanud, ei ole isegi võimastel impeeriumitel edukalt võimalik sõdida kahel rindel. Antud poliitolukorras tuleb tõdeda, Reformierakond on üritanud mängida vanale kaardile ja ehitanud kampaania suuresti üles vastandumisele Keskerakonnaga. Kuid samaaegselt on nad kahjuks ignoreerinud EKRE olemasolu, püüdes küüniliselt teha näo, et viimaseid vaat' et pole olemas – või et tegu on täiesti marginaalse jõuga Eesti poliitikas. Ühtaegu aga välistanud nendega koostöö (siin peitub juba tugev loogika vastuolu: kui nood nii marginaalne jõud on, miks siis on vaja välistada koostöö). See valearvestus ühes deklaratiivse vastandumisega korraga nii EKRE-le kui Keskerakonnale on Reformierakonna täiesti iseenesest surunud nad enne valimisi poliitpõranda nurka, kus neil kahtlemata muutub ebamugavaks uue koalitsiooni moodustamine. Seda sõltumata valimistulemusestest – esimesest või teisest kohast. Kui näiteks naaberriikide värskete valimiste tulemustega võrrelda, siis on ilmselge, et Rootsi mudelit rakendada meil ei õnnestu, kuid Läti oma jaoks on meie poliitmaastik (ja just valimissüsteem) liiga kaldu ebademokraatia poole. Lühidalt üldistades, pole võimaldatud Eesti valimissüsteemis pluralism ja mitmeparteilisus selle klassikalises võtmes. Kuid kõigist teemadest järjekorras.


Rääkides konkreetselt valimistejärgsest olukorrast, siis Reformierakonna mäng tekitab paratamatult olukorra, kus nad suudavad ilmselt küll (kas või hambad ristis) koalitsiooni Keskerakonnaga kokku saada, aga seejuures peavad nad valdama köielkõndija osavust, et mitte lasta koalitsiooni Keskerakonnaga kukutada maailmavaatelistel erinevustel, suvalistel siseintriigidel, poliitilisel tööõnnetusel või opositsiooni tegutsemisel, kuna häälte ülekaal ilmselt ei saa olema ülemäära veenev. Niisiis tehakse kosmeetiliselt ja fassaadil tõenäoliselt üpris suurejooneline koalitsioonileping, mille sisuline külg väga paljude aspektides ilmselt väga palju kannatab. Sellega kaasub oht kaotada kiirelt nii toetust kui ka täiesti võimalik valitsuse kukkumine esimesel-teisel valitsusaastal. Siinkohal on ka teine alternatiivne võimalus: kui Reformierakond koalitsiooniläbirääkimistel liiga palju hambaid näitab, võivad suusad Keskerakonnal ja Reformil juba enne starti risti minna, mille tulemusel läheb käiku plaan B ja Keskerakond moodustab koalitsiooni EKRE ja Isamaaga. Siinkohal mainin ka ära, et nimetatud koalitsioonivariant (mida esimest korda kuulsin avalikkuses poliitiku suu läbi Kalle Muuli ideena paari kuu eest), on tänaseks muutunud mitu korda tõenäolisemaks, kui 5% - nagu pakkusin oktoobriennustuses. Niisiis on Keskerakonnal olemas palju selgem varuplaan teistsuguse koalitsiooni moodustamiseks, kui seda on oravaparteil. Samal ajal vasakkoalitsiooni tekkimise tõenäosust nende valimiste järel pean ma sisuliselt olematuks, kuna valijatelt mandaati sellisele koalitsioonile ei paista kusagilt. Sealhulgas ka SDE koalitsiooni kaasamise tõenäosust pean ma kordades väiksemaks võrreldes oktoobri ennustusega. Samas ei saa siiski unustada, et vana koalitsiooni jätkamine on kindlasti plaan C Keskerakonna jaoks, mis tähendab, et neil on võrreldes Reformierakonnaga vähemalt kaks varuplaani enam.

Kokkuvõttes on olukord kujunenud selliselt, et Reformierakonnal on võrdlemisi raskem enda ideid ja poliitikat maksma panna, kui Keskerakonnal, kuna Reformipartei on ise välistanud paremkoalitsiooni võimaluse. Pole muidugi välistatud, et nad võivad enda viga mingil hektel parandama asuda ja seisukohta muuta, kuid on arvata, et selleks hetkeks on nad läbirääkimistel konkurentidele liiga palju edumaad andnud. 




Valimissüsteemist ja potikraatiast



Samaaegselt, nagu juba märgitud, Eesti tänane "sabakonte äralõikav" (väljend statistikateadusest) valimissüsteem ei võimalda tekitada normaalseid poliitkombinatoorikat ega võistlevat koalitsioonimoodustamise loogikat, mistõttu nn "suure koalitsiooni" moodustamine on sisuliselt võimatu. Olukorras, kus alternatiivse koalitsiooni moodustamine sõltub üksikutest erakondadest (nagu Isamaa, SDE või tulevikus, võib-olla, Eesti 200), saab iga suvaline väike erakond kaubelda lõputult koalitsiooni tingimuste üle. See viib tihti otsustamatuseni või halbade otsuste tegemiseni, nagu oleme selgelt näinud Jüri Ratase esimesel valitsusajal. Sarnane olukord kahjuks kipub jätkuma ka pärast 3.märtsi, kuna konkureerivaid koalitsioone on liiga vähe. On kergelt irooniline ja mõnevõrra pentsik tõdemus, et tänase Eesti demokraatia probleem on 180 kraadi vastupidine ajaloolisele probleemile 1920.te Eestist, mil Riigikogu võim oli liiga suur ja erinevate koalitsioonide võimaluste hulk peaaegu lõputu (nn "lehmakauplemine"). Selles küsimuses ei ole suudetud Eestis saavutada mõõdukat lahendust demokraatlikuma valimissüsteemi näol, liikudes äärmusest teise äärmusesse.

Et illustreerida tänase Eesti valimissüsteemi teravat ebademokraatlikust, tuleb appi võtta Exceli tabel illustreerivate arvuliste näidetega:


Põhiline probleem, nagu silmatorkavalt välja paistab, on väikeste erakondade (alla 5% toetust) häälte automaatne üle kandmine suurtele erakondadele. Taoline sisuliselt ebaõiglane, lausa ebamoraalne ja ka silmakirjalik olukord on pealtnäha "juhuslik süsteemi viga" ja tekib nn poti ümberjagamisest (pokkeritermin). Mida see sisuliselt tähendab? See tähendab, et toetuse 5% (mis vastab kümnetele tuhandetele häältele valimistel, summeeritult võib ulatuda isegi 100 000 hääleni - kui joone alla jäävaid parteisid on mitu) koha peale tõmmatakse rasvane punane joon ja nende hääled piltlikult "kustutatakse". Kuid "kustutamine" toimub selliselt, et need  joone alla jäänud hääled sisuliselt kantakse häälte ühispotti ehk lähevad kogupoti jagamisele - see aga toimub juba automaatselt ülejäänud erakondade toetusjaotuse alusel.  

Ehk teisisõnu hääled küll "kustutatakse", aga nende "kustutamise arvelt" jagatakse kohad proportsioonis valimistulemuste suurusega, mis on selgelt väga ebademokraatlik lahendus. Viimasest  asjaolust tekibki otsene paralleel pokkerimänguga. Kokkuvõttes häälte ümberjagamisel ei kasutata mingit demokraatlikku põhimõtet, ei anta nende üle otsustamise õigust ka reaalselt nende häälte tegelikele volinikele - kuigi demokraatlikke töötavaid  alternatiive oleks mitmeid. Nendest demokraatlikumatest variantidest lähemalt allpool.


Arvestades fakti, et Eesti parlamendivalimiste künnisealuste erakondade (alla 5% üldarvust) häälte ümberjagamisel kasutatakse maailmakuulsa kaardimängu pokkeri reegleid, küsigem siinkohal ka retooriline küsimus: kui demokraatlik on siis pokkerimäng? Kas Eesti riigivormi oleks õigem nimetada potikraatiaks?  Tuntud keeleteadlane ja vabadusvõitleja Mati Hint on öelnud, et Eesti poliitika suurim viga ongi selles, et "võitja võtab kõik". Aga seesama "võitja võtab kõik" põhimõte on täiesti otseselt sisse ehitatud Eesti valimissüsteemi. Kindlasti leiame maailmast veel ebademokraatlikumaid valimissüsteeme, kuid sellele vaatamata tekib tõsine küsimus, kuidas teenib säärane ebademokraatlik süsteem Eesti arengut?


Sinna mainitud potikraatia süsteemi juurde liidame asjaolu, et 31 parlamendi kohtadest saavad valimissüsteemi alusel Tallinna erinevatest linnaosadest, lisaks 15 Harju-Rapla piirkonnast, samal ajal  ülejäänud maakondadest keskmiselt 7 kohta ja - pange nüüd hästi tähele! - kõigilt saartelt ja Läänemaalt üldse kokku ainult 6 mandaati! Ilmselgelt on demokraatia üks põhimõte ka selles, et mandaatide arv on proportsioonis elanike arvuga, aga kui see on niivõrd vähe Eesti ajaloolisi maakondi, piirkondade erisusi ja regionaalpoliitikat  arvestav, siis tekib siiras küsimus: mille me kokkuvõttes saame tulemuseks?

 Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt saame säärase valimissüsteemi tulemusel Surematu Kaštšei, kelle valis "mäe" elanik, omandades automaatselt ilma pikema jututa 33% Eesti võimust.  Kolmandik Eesti parlamentaarset mandaati asub Tallinna mägedel ja 50% võimust Harju-Rapla piirides!? Täiesti "demokraatlikult" (kui pidada tänast valimiskorda täiesti demokraatlikuks). Utreerides seda näidet pisut fantaasiarikkamalt: kui Naissaarel asuks 3 miljoni elanikuga tulevikulinn (maailma kontekstis täiesti reaalselt mõeldav elanike tihedus), siis kas Naissaare suurlinnast valitaks automaatselt 75% Eesti parlamendist? Tänase valimissüsteemi järgi küll.

Lihtsalt võrdluseks: kui sarnaseid elanike arvu rangelt järgivaid proportsioone rakendataks Euroopa Liidu parlamendi valimistel, saaks Eestist valida maksimaalselt 2 europarlamendi saadikut! (juhul kui ümardatakse ülespoole).  Võib-olla isegi ainult ühe. Mõtlemapanev, kas pole.


Niisiis kokkuvõttes on tänases valimissüsteemis isegi väga leebelt arutledes liiga palju puudusi:

1) Riigikogu mandaatide jaotus piirkonniti on pehmelt öeldes liiga jäik, arvestamata vähimalti määral mistahes piirkondade erinevusi ja kümnetes kordades erinevaid geograafilisi mõõtmeid. Tervest Lääne-Eestist (koos saartega) valitakse vähem saadikuid kui väiksest Lääne-Viru maakonnast. Tartu linnast valitakse sama arv saadikuid, kui tervest ülejäänud Lõuna-Eestist - kus ometi elab kokku rohkem elanikke, kui Tartu linnas - geograafilistest mõõtmetest rääkimata.

Need väiksed veidrused on aga köömes, kui arvestada, et lõviosa Eesti parlamendist valitakse üldse Harju-Rapla maakondade piires, mis aga peamine: nendest 75% "mägedena" tuntud Tallinna linnaosades.



Kas säärane süsteem toimib Eesti tasakaalustatud arengu ja terve poliitkonkurentsi huvides? Kas Eesti parlamendiliikme kriteeriumiks ongi postiljoni tööoskused, et  kortermaju läbi joosta? Kui läbimõeldud säärane valimissüsteem kokkuvõttes on? Kas keegi suudab objektiivselt seletada, miks peab ühel Tallinna linnaosal olema rohkem saadikuid parlamendis kui tervel Lõuna-Eestil kokku?

2)  Häälte ümberjagamine väga ebademokraatlike meetoditega.

 Siin on erinevaid näiteid tervest valimissüsteemist. Alustuseks paljuräägitud häälte ümberjagamine erakonna piires, mis tähendab, et täiesti tühise häältesaagiga inimene (paarisaja häälega) võib saada mõne teise piirkonna enda erakonna kandidaadi häältega parlamenti. Sellele põhimõttele tuleks seada range piirang, et ümberjagamine on võimalik üksnes sel juhul, kui kasusaaja (jagatud häälte saaja) ei ole enne jagamist samas piirkonnas ühegi teise erakonna kandidaati suurema häältesaagiga kandidaadi taga, kes pole veel mandaati saanud. Kui selline tugevam ilma Riigikogu mandaadita kandidaat samas valimispiirkonnas leidub, tohiks hääli jagada üksnes sel juhul, kui kasusaajast eespoololevad (mandaadita) kandidaadid loobuvad kohast või ei saa piisavat häältetoetust enda erakonna häältejagamisest. Säärane süsteem kajastaks märksa otsekohesemalt valijate eelistusi. Praegune süsteem on selle koha pealt pehmelt öeldes karjuvalt ebaõiglane ja ebademokraatlik. Kahesaja häälega kandidaat võib saada mandaadi tuhande toetushäälega kandidaadi ees.

Küll aga peaks süsteem võimaldatama piiranguteta häälte ümberjagamist joone alla jäänud erakondade vahel, vastavalt nendevahelistele kokkulepetele, et parandada tänast karjuvalt ebademokraatlikku süsteemi, kus väikeste erakondade hääled lähevad automaatselt suurtele - ehk sisuliselt vastupidisesse kohta võrreldes sellega, kuhu nad on valija poolt antud (tänase korra järgi). Seal oleks võimalikke demokraatlikke ümberjagamise variante mitmeid, mida tutvustan Näide 2 all.




Näites 2 toodud valimisüsteem erineb oluliselt täna kehtivast süsteemist. Nagu tabelist nähtub, vastab antud parlamendi kohtade jaotus oluliselt selgemini valimistulemusele.


Näide 2 valimissüsteemi lahenduse sisu:

1) Valimiskünnis on lahenduses sätitud 4%-le, kuna 4 saadikut on täiesti objektiivselt piisavalt suur arv, et moodustada parlamendis omaette iseseisev fraktsioon. Tuleb arvestada, et 4 parlamendisaadikut tulevat ikkagi erakonnast, millel on vähemalt 500 liiget ja tuhandeid toetajaid. Samuti, nagu teame,  on sarnaselt peaaegu igas parlamendikoosseisus olnud "aknaalused", kes ometi poliitikas osalevad. 4% tagaks automaatselt selle, et "joone alla" jäävate häälte kogusumma muutub oluliselt väiksemaks ja muudab süsteemi seeläbi selgemaks. Ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis tõestaks, et 5 inimest on kuidagi tugevam fraktsioon kui 4. Ja veelkord: ka 4 inimest parlamenti saada - eeldab kümneid tuhandeid toetushääli


2) Veel olulisem künnise alandamisest 4% peale on see, et joonealused (alla 4% toetust) parteid saaksid võõrandamatu ühekordse õiguse enda valimistel saadud hääli enda otsuse kohaselt delegeerida teistele erakondadele. Sellel lahendusel on 5 väga olulist eelist:


2.1) see annab joonealustele erakondadele võimaluse saada enda poliitilisi lubadusi täiesti legitiimselt teostada teiste kätega - kaubeldes valimiste järel häältega - rõhutan, legitiimselt

2.2) see annab joonealustele erakondadele toetada teisi napilt joone alla jäänud erakondi (ja taaskord sõlmida poliitilisi kokkuleppeid), parandades oluliselt demokraatia toimimist riigis. Selle tulemusel ei jääks joone alla ükski erakond näiteks 3,9%-se mandaadiga, kuna puuduvad hääled saab kaubelda välja teistelt joonealustelt. Säärane süsteem parandaks oluliselt nii demokraatiat, vähendaks ebaõiglust ja edendaks koostöö vaimu poliitikas.

2.3) erinevalt tänasest korrast ei teki uues süsteeemis enam häälteröövimist, kuna neid ei jagata enam suurte erakondade vahel, vaid kaotajad saavad ise otsustada, kellele erakonna hääled liiguvad

2.4)  süsteem toimiks lihtsalt, läbipaistvalt ja arusaadavalt. Erakond ise vastutab selle eest, kellele hääled delegeeritakse

2.5) häälte kinkimise õigus joontealustele parteidele annaks neile võimaluse kas või väikses osas poliitikas kaasa rääkida. Tekitaks ka poliitilise vastutuse kogemuse.





EKRE tõus poliitika esiliigasse


Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tõus Eesti poliitika esiliigasse ei ole ehk olnudki poliitikat vähe sügavama huviga jälgivatele inimestele üllatuseks, kuid sellegipoolest on tõus olnud märkimisväärselt järjepidev ja püsiva tõusunurgaga.


Kas nende poliitiline edu saab olema püsiv, seda näitavad järgnevad aastad, aga selgemast selgemad on nende edu kujunemise põhjustena nähtavad mitmed täiesti objektiivsed põhjused:

1) Eesti mitmes osas ebademokraatlik valimissüsteem, mis on püsivalt ja järjepidevalt pikkade aastate jooksul surunud maha inimeste loomulikud demokraatlikud huvid ja õigused osaleda poliitikas.  Teisisõnu oli poliitika rangelt kanaliseeritud nelja riigiparteiga süsteemi kammitsatesse, et sellest tekkis iseeneslik ühsikondlik vastusurve. Siinkohal märksõnad: kartell, mõjuvõimuga kauplemine, poliitilised toiduahelad, sundparteistamine, ebademokraatlik valimisseadus. Demokraatlikud väljendused olid ülimalt piiratud. Kartell ise tekitas protesti, mis muutus demokraatliku (ja kartellivastase) energia "sambaks". Kui näiteks minu poolt ülalkirjeldatud olulisi puudusi oleks parandama asutud varem, oleks väga tõenäoliselt Eesti poliitikas täna ühe EKRE asemel 3-4 poliitilist jõudu, kellest 2-3 oleksid ka parlamendis. Vabaerakonda ei pea ma mitmetel põhjustel siiski tüüpiliseks protesti- või opositsiooniparteiks. Ühe põhjusena seetõttu, kuna selle juhtkonnast märkimisväärne osa on moodustunud teiste parteide endistest poliitikutest. Poliitikal, eriti ebademokraatlikute elementidega osades, on omadus selle osalisi korrumpeerida, devalveerides tugevalt läbi selle ka nende algset idealismi.

2)  Rahvusluse ja globalismi vastasseis üle terve Euroopa (erinevates poliitilistes vormides).

3) Migratsioonikriis

4) Osundamine ja valimiskampaania suunamine probleemidele, millega võimuparteid seni tegelevad liiga vähe või üldse mitte. Sinna hulka käivad regionaalteemad, rahvuslusega seonduv, eesti keele roll, ebavõrdsus ühiskonnas, maaelu väljasuremine (selle nähtuse nimetamine paratamatuseks on isegi suurem osa probleemist), teatud välispoliitilised otsused,  riigi rahapoliitilised otsused, kulukad ebaõnnestumised, bürokraatia, Rail Balticu saaga jne. 

5) Moraalsetele alustele ja kindlatele alusväärtustele tuginemine. Isegi kui neil väärtustel tekivad mõnes osas (loodetavasti dialoogiga lahendatavad) vastuolud liberaalide või sotsialistidega, on kindlate alusväärtuste süsteemi omamine ja sellele tuginemine arvestatav väärtus tänases poliitikas. Juba sel põhjusel, et paljude tänaste poliitikute väärtushinnangute süsteem näib olevat liiga ujuv ja ebaselge (või liiga paljudele kompromissidele minev). Paljudel juhtudel puudub see kahjuks üldse. 

Seda punkti on ehk lühidalt ja ratsionaalselt kiiresti arusaadavalt raske lahti seletada, aga näiteks võib tuua sõjaajaloo ühe suurima strateegia õpetaja Sun-Zi, kes on rääkinud moraali tähtsusest konfliktide võitmisel. See ei tähenda, et konservatiivsed väärtused oleksid automaatselt paremad liberaalsetest, küll aga seda et poliitikas on oluline maailmavaateline alusraamistik. Liberaalidel näib see alusraam mõnes osas väga nõrk olevat. 

6) Võimuparteide (eriti Reformierakonna) vaenulik ja üleolev hoiak EKRE suhtes on väga palju kaasa aidanud kaasa EKRE tõusule ja nende ridade tihenemisele. Lauskriitika algselt Riigikogu kõige väiksema fraktsiooniga erakonna suhtes on vaieldamatult aidanud kaasa selle erakonna tugevnemisele, puhastumisele ja arengule üldiselt. EKRE-le on sellest kokkuvõttes väga palju kasu olnud ja et võimuparteid (eriti  paljud Reformierakonna poliitikud) enda viga ei ole mõistnud, on kergelt kummaline. Ilmselt kui nad oleks seda aega kasutanud paremini riigi juhtimise edendamiseks ja Eesti tegelike probleemide lahendamiseks, oleks EKRE toetus täna oluliselt väiksem.

Ka üldisemalt (minevikus) võimuparteide täielik suutmatus ja tahtmatus enda vigu parandada ja oluliste probleemidega tegeleda.




Paar märkust Danske rahapesu kaasuse valguses


Teemasse liiga sügavalt kaevumata, kuna tegu on päris keerulise kaasusega, tuleks märkida mõned üldised järeldused.


Esiteks: kui Eesti Finantsinspektsioon ei suutnud kõigi nende 10 aasta jooksul (või kaua reeglitevastane tegevus täpselt toimuski) midagi ette võtta, siis oleks üsna ilmne järeldada, et keegi peaks selle eest mingit vastutust  - kas või vabanduse, avalikkusele aru andmise ja muu taolise näol - valdkonna vastutavate isikute liinist kandma.

Teiseks: on välja öeldud mõnede poliitikute poolt, et keegi peaks tehtud mainekahju Eestile korvama. Selle valguses on eriti kummaline, et Riigikogu ei ole ka skandaali ilmnedes karmistanud rahapesuvastaste rikkumiste karistusi, mis täna on pankadele naeruväärselt väiksed (32 000 eurot), nagu välja mainiti ka värskes Raadio 2 poliitsaates. See näitab, et rahapesu probleemi pole tänaseni poliitikute endi poolt võetud piisavalt tõsiselt ja tegelikult just nemad (Riigikogu) peaksid tegelema eelkõige sellega, kuidas heastada tekkinud mainekahju. Sest ka poliitilised parteid selle kaasuse eest kaudselt (moraalselt) siiski vastutama peaksid.

Kolmandaks: Danske panga filiaali sulgemine on küll ilmselt põhjendatud samm, aga palju mõistlikum oleks olnud saavutada kokkulepe, mille järgi Danske oleks maksnud kas trahvi või sulgenud ise enda filiaali. Tänases olukorras ei hüvita mitte keegi kahjusid, mis on Eestile tekitatud.

Ei maksa unustada, et antud kaasuses paistab selgelt välja, et kannatada saavad lõppkokkuvõttes kõik need, kel tegeliku kahju tekitamisega seos üldse puudub. Kas või need 200 pangatöötajat, kes on tõenäoliselt äärmiselt ausad Eesti kodanikud, ausad maksumaksjad ja peavad leidma nüüd uue töökoha. Finantsinspektsioon oleks pidanud mingil hetkel hoiatama Danske panka ka avalikult! Kui FI on kõik need aastad raiunud, et midagi ülemäära kahtlast Danskes ei toimunud (ehkki kõik vahendid uurimiseks olid neil olemas; lisaks oli tulnud ka mitmeid vihjeid), on nüüd äkitselt ainukeseks ohvriks jäänud Danske pangaga mistahes moel seotud inimesed, Eesti pangandussektor, Eesti-Taani suhted (kas või kaudselt), aga mitte Eesti rahandusjärelvalve asutused, kel peaks laskuma tegelikust süüst arvestatav osa.

Pigem oleks blogi autor pooldanud säärast lahendust, kus Danskega oleks jõutud kokkuleppele erakorralise trahvi osas, mis oleks ühtlasi seisnud mainekahju hüvitisena Eestile, Finantsinspektsioon oleks kandnud vähemalt osalist moraalset vastutust juhtunu eest avalikkuse ees ja pangafiliaali esialgu jõuga sulgema poleks asutud. See oleks nii Finantsinspektsioonist kui Eesti riigist jätnud palju tõsiseltvõetavama kui ka iseseisvama mulje.


 Eesti mõistes oli siiski tegemist arvestatava suuruse pangaga, kellel oli lisaks kõigele muule ka oma positiivne roll Eesti majandusedus, olulise kultuuri- ja spordisponsorina, tööandjana, Eesti põllumajanduse ja tööstuse kreeditorina ja muul moel. Eesti riik justkui üritas vastutuse juhtunult täielikult maha lükata, käitudes kokkuvõttes sulase, mitte peremehena.