Euroopa pole märganud Baltikumile tehtud XX sajandi hävitustööd

Nagu rahvasõna ütleb: pärast kaklust rusikatega ei vehita; kes vana asja meenutab, sel silm..., sõjahaavade avamine jne. Ometi sunnib kiivakiskuv maailm tänasel märtsiküüditamise aastapäeval meenutama, et kuigi meil võideldakse agaralt erinevate vähemuste, rasside, migrantide või soogruppide eest; tähistatakse holokausti mälestuspäeva, väiksemas mahus isegi holodomõri ja kommunismi ohvreid - ometi on täiesti jäetud kõrvale Balti küsimus, kui ilmselt suurim õiguslik fiasko terves Läänemaailma ajaloos. Igal juhul suurimaid riiklikke ajaloolisi hävinguid tänase Euroopa Liidu piirides (viimase sajandi jooksul), mida pole keegi isegi kaalunud korvata.

Läänemaailm, mille alusväärtuste hulka kuuluvad terviklik õigusruum, riikide suveräänsuse kaitse, solidaarsus, rahvaste enesemääramine ja inimõigused, on sisuliselt unustanud, mis juhtus Baltikumiga 1940.aastatel II maailmasõja käigus ja selle järel rakendatud kommunistliku terrori käigus. Et mitte laskuda kõigi õuduste taas üleslugemisele - mida lugeja tõenäoliselt on ennegi lugenud ja teab ehk perekondlikust mälust - vaadelgem veidi arve ja üldisi võrdlusi terve ülejäänud Ida-Euroopaga.

Alustamaks moonutatud käsitluste kummutamist, võiks käsitada paari sõnaga omaaegset nn "raudse eesriide" tagust maailma. Nimelt on üsna eksitav narratiiv kujundanud suuremas osas Lääne ühiskonnast ajalootunnis (ja sellest väljaspool) arusaama, et 

1945-49 langes Ida-Euroopa raudse eesriide taha ja elas seal üsna ühetaolises ja üldises viletsuses  kommunistliku hirmuvalitsuse all.

Ometi pole see täpne käsitlus!  Need riigid Euroopas, mis jäid II maailmasõja lõppedes totalitaarriigi Nõukogude Liidu vägede kontrolli alla (mõned, näiteks Austria ja osa Taanist - ka muide vabastati sõja järel), jäid küll sisuliselt 45 aastaks okupeerituks - end vormiliselt oli tegemist iseseisvate nn "idabloki riikidega", mis aga arusaadavalt ei kehtinud  kolme Balti riigi kohta. Käsitlus sellest, et Eesti, Läti ja Leedu okupeeriti on küll formaalselt korrektne. Sisulises mõttes need riigid aga hävitati, mis on siiski erinev olukord okupatsioonist. Eriti selgelt võiks see arusaadav olla neile, kes mäletavad Nõukogude perioodi oma isiklikes mälestustes: kui juttu tuli Poolast Tšehhoslovakkiast ja Ungarist, räägiti välismaast. Sinna reisimine eeldas erilubasid, riigipiiri ületamist; ka nende riikide elamisstandard, kaubavalik ja ka ühiskondlik elukorraldus oli oluliselt arenenum. Ka vägivaldsed ülestõusud kõigis neis kolmes riigis tõestavad ilmekalt seda, et need riigid olid küll okupeeritud - aga mitte vallutatud ega hävitatud, nagu Baltikum. Muide, ka Baltikumi sees oli riigiti väga erinev olukord, seoses tagasiantud territooriumite ja sundimmigratsiooniga - aga jätan selle siinkohal vaatluse alt välja, kui vähemolulise küsimuse.

Kui korraks laskuda pimedasse sohu, nimega genotsiid ja häving II maailmasõjas, siis tuleb isegi pealiskaudsete arvude pinnalt esile seegi, et Baltikumi inimkaotused olid suhtarvudena võrreldamatult suuremad. Jah, näiteks Katõni jubedused hävitasid sõjakuriteona üle 20 000 poola sõjaväelase eluküünla - kuid 30 korda väiksemast Eestist küüditati märtsis 1949 samas suurusjärgus tsiviilisikuid. Arvud räägivad kahjuks enda eest. Läti ja Eesti on ainsad Euroopa riigid, kus rahvaarv XX sajandil pigem vähenes (sh kasvas ida poolt toodud sundimmigrantide osakaal).

Maailma ajaloos pole olemas suuremat küünilisust kui see, mis vallandus 2015.a migrandikriisi tulemusel Lääne (ja Eesti meedias). Muuhulgas väljendasid poliitaktivistid ja muidu harimatud inimesed seisukohta, et baltlased on ääretult tänamatud inimesed, kes ei taha vastu võtta pagulasi, kuigi Lääs neid vastu võttis 1940-tel. Selle sõnumi ääretut küünilisust ilustab hunnik asjaolusid - alates sellest, et tegelikeks kannatajateks selles olukorras ei olnud mitte Läände pääsenud paadipõgenikud (kes olid valdavalt noored, haritumad, jõukamad ja elujõulisemad inimesed), vaid kogu ülejäänud rahvas, kes jäi terroririiki maha. Vähe sellest, on veelgi küünilisem asjaolu, et Lääs pole kunagi tunnustanud Wiking diviisis sõdinud eesti, taani, norra, flaami jt vabatahtlikke (SS-)võitlejaid, kes 1944.aastal sõdisid Eesti iseseisvuse nimel ja kommunistlikku ikke vastu Euroopas. Tänu kellele needsamused paadipõgenikud palju kergemini ja kindlamalt minema pääsesid. Nende sõdurite sangarlikkus ei maksa Läänele, üldiste poliitiliste vastuolude tõttu. Rääkimata sellest, et Balti riikide iseseisvad majandused sisuliselt hävitati XX sajandi teises pooles, lisaks veel globaalne majanduskriis 2008.aastal, mis andis järelmatsu - mille järel (pool sajandit okupeeritud ja sisserändajatega täidetud Baltikumis) algas massiline inimeste väljaränne majanduslikel põhjustel. 

Siinkohal pole palju lisada, et Lääs mäletab hästi Poola hävitamist II maailmasõja käigus Suur-Saksa ja N.Liidu pooolt (olgugi, et näiteks sai sõja järel Poola arvestatava osa territooriumist "asemele"), palju vähem aga seda, et Baltikum oli ainuke territoorium Euroopas, mida okupeeriti 1939.aasta järel 3 korda: kaks korda N.Liidu ja ühe korra Natsi-Saksamaa poolt. Seevastu näiteks idablokki kuulunud Ungarit näiteks okupeeriti kõigest ühe korra (1945-1990), rääkimata küüditamistest ja muust Baltikumis aset leidnud inimsusevastastest tegudest.

Lõpuks aga siis arvude ja asja madalama külje - rahalise pooleni. Seda kõike ajendas mind täna kirjutama tegelikult esmaspäeva õhtul ERR-st nähtud poliitfilm Ungarist. Isegi kui see film oli propagandistlik (mida see vähemalt osaliselt tundus olevat), on avanev pilt täiesti õõvastav. Kui teadsime juba ammu, et Kesk-Euroopa põllumehi toetatakse uutest EU-riikidest suuremate mahtudega (per capita või  per ha) kui Baltikumi omasid, siis sellest filmist ilmneb ju täiesti selge pilt, et riigid nagu Poola ja Ungari on õppinud enda positsiooni EU-s ära kasutama ja sõltumata sellest, kui teravaid nooli nende pihta loobitakse või kui suured on poliitilised vastuolud Lääne-Euroopaga - pressivad nad ühiseelarvest välja raha (kasutades selleks ka korruptiivseid skeeme). Seejuures suhteliselt palju rohkem kui paipoisid Baltikumis.

Seda majanduslikku realiteeti  tõestab muuhulgas alljärgnevas lingis peituv uudisnupp ja selles sisalduv tabel  2019.aastast:  https://www.bbc.com/news/uk-politics-48256318

Kas me astusime 2004.aastal õigusriikide klubisse?