Aeg taastada eesti kultuuri väärikus ja Eesti riigi sisu...ning peatada talupojamõistuse vabalangus

Plastikpulk, mis topitakse tänapäeval iga teise riigiasutuse, KOV-i või ministeeriumi fassaadile lippu "hoidma", sümboliseerib lausa karikatuurselt tänase Eesti ühte väga sisulist probleemi: kahjuks meie iseseisvus ei ole enam rippumatu ("rippumatus" oli muide iseseisvusmanifesti kirjutamise aegu "iseseisvuse" toonane sünonüüm). Tänane Eesti lipp on sõna otseses mõttes riputatud veidra moehulluse ajel kasutusele võetud europlastikpulga külge, umbes nagu Eesti iseseisvuski. Ei nägu ega tegu, ütles selliste asjade kohta vanarahvas.

Lühikeseks kõrvalepõikeks mainin seoses ülalviidatud lipupulgaga, et saan küll aru, milline on selle ülilevinud pulgakese nn teoreetiline praktiline eesmärk. Ent kas kallid inimesed tõesti ei näe, et sellisel kujul on tulemus vastupidine: lipp näeb pulgaga  koledam välja, kui ilma selleta. Lihtne lahendus lipuprobleemile on täiesti olemas: pulk tuleb mõistagi paigutada lipu alla, ohjama lippu, mitte veidralt riputama lippu. Muide, sääraselt on pulgake edukalt on praktikas paljudes riikides. Sellisel moel säilib ka riigilipu väärikas kuju ja abivahend säilitab algse mõtte, et hoida väärika esindamise ametiasutuse seinal.

Aga sisulisemast. Mäletan, kuidas umbes 7-8 aastat tagasi (siis veel enne suuremate/avalikumate ühiskondlike tülide puhkemist Eestis), rääkisin ühele heale sakslasest tuttavale Eestist ja eesti kultuurist. Intellektuaalina oli ta teemast  päris sügavalt huvitatud ja üritas siin elades isegi mõnda aega eesti keelt õppida. Muuhulgas rääkisin talle sellest, et eesti kultuuri sees üks nähtamatu lõhe, mida saavad tunnetada ainult need, kes siin kultuuris sügavamalt sees elavad. See lõhe peitub wana Eesti (s.o sõjaeelse Eesti) ja 1990tel taastatud Eesti kultuuride teravates erinevustes ja vastuoludes. See lõhe oli nii sügavalt tuntav, et kui meenutan iseenda lapsepõlve 1990tel, mis oli väga põnev aeg, kujundas see justkui teatava paralleelisiksuse. Umbes nagu kahekeelse pere lapsena kahes keeles rääkimine, mille abil lapsel kujuneb väga varakult arusaam sellest, kuidas erinevates keeltes rääkivad inimesed ei saa omavahel otse suhelda, nende vahel on informatsioonibarjäär. Umbes säärane oli ka minu arusaam erinevatest põlvkondadest pärit maailmade vahel. Muide, subjektiivse hinnanguna, teatav otsustav murrang "kommunistliku" põlkvonna kasuks toimus millalgi 1997.aasta paiku (see oli nii tuntav, et oli tuntav isegi õhustikust, isegi lapsena), kusjuures võimatu isegi öelda, mis selle tegelikult tingis. Sarnast käsitlust "eesti õhustiku" muutumisest on muide käsitanud ühes korruptsiooniteemalises ettekandes Toomas Kümmel. Ent nii keeruliselt ja pikalt ma mõistagi toona tuttavale sakslasele asja ei seletanud - õieti arvasin toona üldse, et vahest see kultuurilõhe on rohkem mu enda peas väljamõeldud kontsept, millel reaalsusega väga vähe pistmist on. Kuid nüüd aastaid hiljem, olen mitmetes arutlussaadetes, näiteks Andres Raidi või Objektiivi saadetes on läbi  mitme saatekülalise (nt õpetaja Einar Laigna) seesama eesti kultuurilõhe, eelkõige kas või õigekeelsussõnaraamatu näitel välja toodud. Mingi tohutu järsk kaljult kukkumine on toimunud 1990te lõpus, kusjuures kukkumise kiirusest ja liikumise suunast (allakäigu poole) pole suur osa seltskonnast aru saanud ehk ka seetõttu, et vaba langemise korral kaotab keha kaalu.  Säärane poeetiline metafoor füüsikast pole ehk kõige õnnestunum, ent tundub siiski kirjeldamiseks kohane - ajastul, mil - muide, üldises näljas ja sõjajärgses viletsuses taastatud rahva talgutööna, Punavägede poolt jõhkralt puruks pommitatud, "Estonia" teater - soovitakse paigutada klaasist kuubiku sisse. https://www.postimees.ee/7231550/raivo-e-tamm-estonia-juurdeehitusest-ma-olen-sokis

Pärast äsjalõppenud tolmukeerutust sama ulmelise (ja sama ebaõnnestunud asukohaga) SüKu teemal Tartus - tuleb nentida, et need ei ole üksikjuhud, see on ikkagi.....sõna otseses mõttes revolutsioon kultuuri vastu. Revolutsioon, mis vaimsetelt tagajärgedelt ei erine kuigipalju 77 aasta eest langenud Punavägede pommidest.  Need ei ole juhuslikud uudised, mis räägivad kõige pühamate asjade - ajalooliste hoonete, parkide, muinsusväärtusega paikade, põlislaante -  üldisest ründamisest, betooni valamisest, lagedaks raiumisest ja kuubikusse panemisest. See on lolluse ja korralageduse võidukäik Maarjamaal - ent kuidas me siiski oleme barbaarsuses nii "kaugele" jõudnud. Kas tõesti on süüdi mingi salapärane globalismus või vandeselts?

Suutmata ammendavalt või isegi väga üksikasjalikult teemat käsitleda (ühiskondlikud protsessid mõistagi ongi väga keerulised kirjeldada), tuleb siiski nentida, et vähemalt mõned põhjused sellel idiotismi plahvatuslikul kasvul Eestis on. Kui me saime 1991. aastal formaalselt uuesti vabaks, hüppas Eesti igas mõttes tundmatus kohas vette. Astuti uude vabasse maailma, mis oli tundmatuseni muutunud võrreldes 1940.aastaga, omast käest polnud võtta ka wanakooli advokaate ja riigimehi, kes tsaaririigi praktilisest kogemusest Eesti Wabariiki ehitama asusid 70 aastat varem. Alles olid vaid varemed, ilusad mälestused ja hunnik hrutšovkasid. Mitmete valearvestuste seas tehti eksimusi eelkõige selles plaanis, arvates, et maailmal on meid vaja. Kui välja arvata mõned nutikad start-upp'ijad ja tippteadlased (või ka muu valdkonna maailma tippe, keda üksikult meil siiski veel leidub), on Eesti EL-i kõige tühisem provints. Väike, vaene, külm, maavarasid pole ja midagi erilist siin ei juhtu. Ja meie kultuur hullutati samal ajal ära lääne tabloidindusest tuntud sisutühja kollase plämaga. 

Suurtes lääneriikides võib propaganda või tabloidindus olla küll väga popid ja levinud, siiski on aga 50-miljonilise (rääkimata 300-miljonilisest) elanikkonna juures võimalik, et äkki siiski ühiskonnas vähemalt 5 miljonit kodanikku sellist jama kunagi ei tarbi. 5 miljonist täiesti piisab, et teha tippteadust, kultuuri ja sporti. Ülejäänud võivad rämpstoitu ja -kultuuri rahulikult edasi tarbida, majandust käimas hoides. Sellepärast nad tegelikult ei eelda, et kõikvõimalik popkultuuri-jama nende riikide/ühiskondade käekäiku tugevalt mõjutab (pikas perspektiivis ehk siiski?). Aga meie?  Me pidime olema pehmelt öeldes puhta hullud, kui asusime lääne poliitparteide loosungeid, ühepäevaplaane ja poliitavantüüre kopeerima....ning tabloidkultuuri arendama. Kui palju elanikke 1,3 miljonist on pärast sellist 30-aastast eksperimenti veel mõistuse juures?

Siia haakub kohe külge haridustemaatika, mis on tõenäoliselt kõige tõsisemalt räsida saanud valdkond Eestis ja selle kaotused on nii sügavad, et seda on isegi keeruline mõõta. Õpetajaks ei ole võimalik saada 3 aastat ülikoolis õppides - seda ametit õpetatakse aastatepikkuse praktikaga. Riigi rahakotile täiesti hävitavaid samme astudes (ulmelised täieliku tasuta kõrghariduse projektid), aastaid alatasustatud ülikooli õppejõud (ja muidugi ka kooliõpetajad), üldiselt struktureerimata kõrghariduspoliitika- siia juurde täiesti masendav nõukogudeaegne taak haridussüsteemis (mida sain ise maitsta kuni kõrgkoolini välja). Vanal ajal (ka veel mõnikümmend aastat tagasi) see just andis haridusele kvaliteedimõõdu, et seda oli raske saada - tasu muutis hariduse defitsiitseks, mis sundis selle saamiseks ka pingutama! Tänane olukord  on tekitanud (NB! vastupidiselt taotlustele)) ideaalse kompoti ülisuureks hariduslikuks kihistumiseks ning selleks, et ei saaks peale kasvada tugevat uut teadlaste põlvkonda. Haridussüsteem on muudetud konveieriks ja õpetaja teenindajaks!? Täieliku küsimärgi all on rahvuskeelne kõrghariduse tulevik tervikuna. Ometi pidi see probleemistik Eesti majanduslikku võimekust, rahvaarvu ja sündivust arvestades kõik olema ammu ette nähtav...juba 1980te lõpus...kahjuks ei tõmmanud see 30 aasta jooksul tähelepanu kõrghariduse süsteemse parandamise teravale vajadusele.

Vaid lühidalt majandusteemal peatudes, tuleb nentida, et on kurb tõdeda, kui 1990te aastate raamatupidaja tasemele pidama jäänud Eesti poliitmõtlemine on sisuliselt halvanud Eesti riigi sisulisema majandusarengu. Olukorras, kus Euroopa riikide võlatasemed ületavad suhtarvudes Eesti riigi oma kordades, oleme täiesti tragikoomilise poliitika vangid, mis ei saa aru fiat-rahade toimimise süsteemist. Raha, mida triljonite ühikute kaupa iga aasta juurde trükitakse, on teatavasti katteta. Olukorras kus jagame Kreeka, Portugali, Hispaania ja Iirimaaga sama valuutat, on täiesti humoristlik rääkida mingisugusest Eesti riigi eelarvetasakaalust. Kas Hispaania ja Iirimaa lastakse kõrgemate intressimääradega pankrotti minna, kui meie poliitilised geeniused siis "teoreetilist tulu" lõikavad kõrgete intresside olukorrast "teoreetilises tulevikus"? Sellist olukorda ei juhtu ju mitte kunagi. Kolm korda allapoole EL-i keskmine võlatase on Eestile otse kahjulik, et mitte öelda idiootne poliitika. Loomulikult ei pruugi 4-kordset Eesti keskmist teenivad poliitikud ka aru saada, mis majanduskasvu või taristu vajadusest nad üldse räägivad?  Peaasi, et saab soojal maal puhkamas käia :)

Kas Eestis ei ole tõesti ühtegi globaalset rahandust mõistvat poliitikut?

Mis viibki viimase, kahtlemata samuti kandvama  probleemini, Eesti lähiajaloos. Eesti on väidetavalt ja ka konstitutsioonile tuginedes demokraatlik vabariik, kus toimib esindusdemokraatia. Ometi on meie esindusdemokraatia selline, kus parlamenti pääsevad ka inimesed, keda sinna pole üldse valitud. Rääkimata probleemist, mis seondub 5%-se valimislävendiga. Kümnete tuhandete valjate häältega parteid jäävad parlamendist välja, kuna "targad asutavad isad" on seadnud parlamenti saamiseks Euroopas ühe kõrgema lävendi, mis muudab pisikese riigi kogu poliitilise süsteemi sisuliselt oligarhiaks / oligopoliks. Ilma selliseid kunstlikke piiranguid kärpimata ei saa Eestis kunagi areneda normaalne ja küps poliitiline kultuur või toimiv esindusdemokraatia. Tõeline ideede konkurents, debatt ja areng saab toimida konkurentsi tingimustes, mida käesolev süsteem kindlasti endast ei kujuta.