Eesti Muinassõda ja Koorti mure Jüriöö pärast
Julgeolekuekspert Erkki Koort kirjutas PM-s tänuväärse artikli Jüriöö ülestõusu aastapäeva meenutamiseks, millele sooviks blogiautor sekundeerida ja ehk midagi väärtuslikku lisadagi. Esiteks kahtlemata seda, et Koort unustas oma pisut rant'ivas reas ära Lembitu langemise 800. aastapäeva, mida sisuliselt tähistati riiklikul tasemel, krooniks väga uhke vabaõhuetendus ajaloolise otse Leola kantsi künkal, milles tuhandeaastataguse Eesti kuningaküla elustasid noored säravad näitlejad. Seetõttu juba puhtalt ajaloolisest perspektiivist oli pisut kohatu see mainimata jätta (ei olegi kuulnud, mis on tänaseks saanud legendaarse sõjavanema kolba otsimisest Poolas, mille otsimisele riik eraldas isegi teatava rahasumma ?) - küll oli tänuväärne meenutada Koorti poolt Ümera lahingut ja rootslaste koloonia purustamist, mis kahtlemata on samuti olulised ajaloolised versapostid. Lembitu langemine, kogu tema sõjaline tegevus ja Madisepäeva lahing on aga sündmused, mida tegelikult ei tohiks ära unustada ükski ajalooõpik ja mis vajaksid tegelikult laiemat ümberdefineerimist. Ilustades seda mõtet veidi fantaasiaga: kui Lembitu oleks verminud münte (parafraseerides mõnda ajaloohüpoteesi, mis hiljuti välja käidud) või omanud kroonikuid, siis oleks tema nimi koos ausammastega tuntud ka tänapäeva Lätis ja Soomes. Sõjavanem Lembitu näol võib olla tegemist maailma ajalugu mõjutanud eestlaste esiviisikusse (moodsalt kirjutades: TOP5-e) kuuluva isikuga. Tänuväärselt avaldas kriitika 2017.aasta etenduse kohta Jaak Allik ja seda sai veel omakorda käsitatud ka käesolevas blogis.
Tegelikult ei soovikski käesolevaga rohkem sekundeerida Koorti väga patriootilisele artiklile, kui rohkem osundada, millised kaalukausid või hinnangud tänapäevases ajalookäsitluses muinasajaloo kohta paigast ära on. Või mis sootuks unustatud? Ehkki mul puudub antud valdkonnas formaalne haridus ja kindlasti on kõvasti ruumi ka eneseharimiseks, on mul siiski paljude ees see eelis, et hakkasin Muistse Vabadusvõitluse teema vastu huvi tundma umbes sama vanalt, kui juba esimesi raamatuid lugeda oskasin. Ehk mul on aega olnud asja üle järele mõelda. Et arutelu ja ajalookriitikat lihtsam jälgida oleks, on postitus jaotatud punktideks.
> Muinassõja nimetuse ja definitsiooni küsimus. Ajaloolased on sel sajandil läinud vaidlema küsimuse üle, kuidas XIII sajandi alguse sündmusi üldse käsitleda - kas tegu oli mingi globaalse sündmustiku lokaalse peegeldusega. Või siis traditsioonilise käsitluse järgi lokaalse sündmuse maailmapoliitikasse jõudmisega. Allakirjutanu ei nõustu kummagi eraldiseisva vaatega, pidades neid poolikuteks vaadeteks. Jättes kõrvale täieliku pseudoküsimuse, kas tegu oli eestlaste rahvusega (kui juba Antiik-Rooma ajaloolased kirjutavad aestide rahvusest ja merevaigukaubandusest, siis kuidas sai vahepeal kaheks tuhandeks aastaks kadunud rahvus järsku 1869.aastal uuesti tekkida?) - paelub tõepoolest küsimus, kas tegu oli rahvuse vabadusvõitlusega, religioosse ususõjaga või oli ikkagi tegu globaalsete tarneahelate ja kaubandussuhete ümbermängimise sõjatandriga.
Kuna mõlema tendentsi ja kaasnevate faktorite mõju on märgatav (nii rahvuslik motiiv, kaubandussuhete motiiv kui ka religioosne komponent on selgesti konfliktis esil), tuleks kasutusse võtta uus ja kõikehõlmavam termin: pakun välja Muinassõja termini. Muinassõda (1207-1227; laiemas käsitluses 1187-1227) tähistab selgelt sõdade ajajärku, mis on seotud Eesti esiaajalooga, eestlaste varase ajalooga, veriste konfliktidega, maa koloniseerimisega, religiossse ja kultuurilise muutusega. Samuti ei piiritle see nimetus teatud perioodil toimunud vaenutegevust üksnes rahvuslikul või rahvusromantilisel pinnal. Selles terminis sisalduvad üheaegselt nii saarlaste viikingiretked, hõbedakaubandus, võimsad kindlused, muinasjumalad, merevaik, meteoriidiraud, Ristisõdade ajastu kui ka Ümera lahing, mille järel "kas või põlvepikkune poisike" pidi sõtta minema. See mõiste hõlmaks paremini tsivilisatsioonide kokkupõrget, mille tunnistajaks meie esivanemad olid.
> Mis on takistanud looma selgemaid ja vähem vastuolusid pakkuvaid ajalookäsitlusi Muinassõjast ja järgnenud perioodist kuni Jüriöö ülestõusuni?
Aastate jooksul on arutletud väga erinevate käsituste kaudu üritada kujutada elu eelkristlikus Eestis, tulemused on kohati väga vastuolulised. Vaieldakse nii piirkonna sõjalise taseme, riikliku arengu, sisulise kristluse leviku üle, sõjalise allajäämise põhjuste kui ka järgnenud vasallisuhete üle (eriti perioodil 1227-1343, mis tundub eriti segane ja põnev periood Eesti varases keskajas). Põhjus on mõistagi lihtne: kui tahes geniaalse või arenenud rahvaga ei olnud eestlaste näol ka tegemist - ei tundnud vaesekesed ladina kirja ega paberit. Ja kui mõni üksik tundiski, pole sellest jäänud vähimatki märki. Ainus suurem sisuline allikas on Henriku kroonika, mis vähemasti on autentne allikas. Küll on selles hulgaliselt vastuolusid ja on küsitav, kui suurel määral (millise täpsusastmega?) on kroonika usaldatav. Mõistagi on teatud vastuseid võimalik leida ka kaudsete allikate või teiste kroonikate kaudu, milles on kõige paradigmat koondavama töö ära teinud Karl Kello ja Uku Masing. Siiski kahjuks mitte professionaalse ajalooteaduse raames. Kui esimene jääb kahjuks siiski pigem populaarteaduslik-hobiajaloolaslik-hüpoteeside kogumikuks, siis teine on sedavõrd peen (ka väga emotsionaalne) sissevaateline ja pisidetailides tuhniv uurimus ("Vaskuks ja vikaaria Lohult"), et sisulisemat laiemat pilti on mõlema põhjal täiesti võimatu kujundada. Küll on seal hulgaliselt materjali ja väiteid, mida tõsiteaduslikud ajaloolased võiksid tõsisemalt uurima ja tõestama/kummutama asuma. Teisalt on just HLK algtekstis blogiautori arvates täiesti uskumatuid fakte, mis vajaksid paremat sissevaadet ja mis kõnelevad iseendast juba ülipalju. Nagu kadunud Lennart armastas öelda, võis 1941.aasta vene talupoja ühest lausest tihti välja lugeda rohkem, kui tervest doktoritööst, mis Nõukogude Venemaa 1941. põllumajanduse kohta kirjutatud.
> Millised on kõige uskumatumad / paradigmat kujundavamad faktiväited HLK-s?
Jättes kõrvale kõikvõimalike sõjakäikude üksikkirjeldused, kuupäevad, mille osas on alati palju vastuolusid, isegi lahingute kirjeldused (mis on ka siiski väga põnev materjal) ja konkreetsete sündmuste järjekord, rääkimata jõuvahekorrad (mille hindamises jääb alati palju ruumi subjektiivsusele, eriti kui Henrik kirjutab peale igat Eestisse tehtud sõjakäiku, et maa sai "täiesti tühjaks" laastatud, ometi tehti sealtsamast "tühjaks tapetud" maalt alguse peatselt eestlaste uus vasturetk) - on mõned täiesti uskumatud seigad, mis annavad meile sellest kolossaalsest tsivilisatsioonide kokkupõrkest - millesarnast pole ilmselt toimunud terves muinas-Skandinaavias - parema ettekujutuse.
1> "ja siis läksid nad saunadesse ja pesid endilt maha ristmise vee..." ja tegid veel muid kõlvatusi, mida ristiusk neile keelas ja asusid kristlastele kättemaksu plaane hauduma (kirjeldus käib nt 1222 a. ülestõusu kohta). Eestlaste n-ö " üleolekut" kristlaste suhtes näitab veel ilmekamalt esimene trükisõnas kirja pandud eestikeelne lause: "Laula, laula, pappi!" Niimoodi pilgati vangivõetud preestreid.
Mida me saame siit järeldada? Muinaseestlastel pidi vaatamata nende suhtelisele suurele harimatusele ja lokaalsele elulaadile olema väga selge ettekujutus, kes ja milleks on tulnud neid vallutama. Ehkki maailmavaateline arusaam konflikti olemusest võis lääneeurooplastest täiesti erineda, olid eestlased juba väga varajases sõjastaadiumis (1207-1210.aasta paiku) täiesti teadlikud, et tegu on kolonisatsioonilaadse vallutusega, millega püütakse ümber kujundada nende religioosne traditsiooniline elulaad.
Me saame teada, et eestlastel olid saunad, mis olid kahtlemata juba tol ajal üheks keskseks elamukompleksi osaks ja poolreligioosseks elu osaks. Kuidas teisiti oligi võimalik selles külmas kliimas tsiviliseeritud elu ette kujutada?
2> Üks ilmekamaid kirjeldusi - mis ilmselgelt samuti ei saa olla väljamõeldis - mida harva käsitatakse, on saksi soost ristisõdijate esimene vallutusretk süda-Eestisse Järvamaale. Retk toimus talvel, tungides otse Järvamaa piiridesse. Pakane oli sedavõrd krõbe, et ristisõdijatel koorus maha näonahk - keskeurooplased ei olnud harjunud sellises kliimas sõdima. Sooja saamiseks süüdati esimene leitud küla... (miks eestlased küll nii laisad on ja ei kasuta kreeklaste või USA poliitliikumise BLM taktikat EL-st ajaloolise ülekohtu eest raha välja pressida? :) )
3> Isegi juba neist kahest punktist saame selgelt välja lugeda, et eestlased olid suhteliselt kõrge elukorralduse tasemega antiikajast tuntud põlisrahvas, kellel aga puudus ühtne riigikorraldus. Sellele viitavad selgelt ristisõdijate taktikast tuttavad rünnakud eri maakondade vastu, kus (NB!) naabermaakonnad tihti vallutajatega koos rüüstamas käisid - kui uskuda HLK sõnu. Seetõttu võiks Muinas-Eestit võrrelda kaudselt varakeskaegse Inglismaaga, mis enne normanni kuningate vallutusi X-XI sajandil oli sisuliselt väikesteks kuningriikideks killustunud keskvõimuta saar.
4> Teema väljub siinkohal juba Muinassõja kontsepti raamidest - küll aga seondub üldisemalt Muinas-Eesti ajalooga - kuidas ka ei soovi küsimust eirata (peavooluajalugu ongi teemat siiani pea täienesti eiranud, vähemalt kuni Salme laevmatuse leiuni), on küsimus viikingisõdadest väga aktuaalne. Ilmselgelt, tekkisid perioodil, mil Skandinaavia vallutajad võtsid võimu Inglismaast kuni Kiievini, tükke Prantsusmaast ja Itaaliast takkaotsa, konfliktid ka idanaabrite eestlastega. Seda on tõendanud üha arvukamad viikingileiud, matusepaigad ja on juba enne leide viidanud ka mitmed otsesed mainimised saagades (mida küll peavooluajaloos väga minimaalselt on käsitletud). Tekib küsimus: mida viikingid siit tahtsid ja miks ei suutnud nad maad enda kontrolli alla heita? Arvestades skandinaavia ülikute nimekirja, kes väidetavalt eestlaste maal hukka on saanud, on tegemist sisuliselt müsteeriumiga.
Siin võib hüpoteese tuua nii meteoriitse raua (rääkimata mütoloogiliste seoste, mille hüpoteese on arvukalt esile toonud Karl Kello) roll, kui ka eestlaste sõjakunsti oskused laiemalt. Ehkki siinmail ei teatud midagi rahvaste koloniseerimisest, rüütlikultuurist, polnud jõutud isegi feodaalse ühiskonna korrani. Puudusid samuti suuremad tiheasustusega linnad, mis olid muide XIII sajandil olemas Leedus (siin saab põhjusena näha eelkõige klimaatilisi erinevusi). Ometi suudeti sõjaliselt vastu astuda tolle aja kõige arenenumate Euroopa vallutajatele. Mõistagi on küsimus ka geograafiline ja klimaatiline - kui vahel poleks olnud Volhovi soid, oleks Mandri-Eestist üle pühkida ka külm mongoli tuul Temujini (1158-1227) käe läbi, kellele ilmselt eestlastest vastaseid poleks olnud. Ent lisaks hämmastavatele võitudele ristisõdijate maastikul (milles enamasti kasutati küll barbaritele tuttavat üllatusrünnaku taktikat), mis üldjoontes olid siitkandi rahvastele täiesti enneolematud, võita elukutselisi rüütlivägesid, on hämmastavad ka suuremad strateegilised saavutused.
5> Lembitu isik, Leole piiramised ja Pihkva retked. Muinas-eestlaste, eelkõige Sakala vanemate sõjalis-poliitilist taset näitavad viited nende tegevusele kuni Madisepäeva lahinguni. Eelkõige ja vahest kõige tähelepanuväärsem on asjaolu, et kuni Madisepäevani ei saa me rääkida tegelikult Sakala vallutamisest, vaid üksnes Sakala lepingusse surumisest. Erinevalt kõigis teistes Eesti osades aset leidnud piiramistes ja retkedest, eristub Edela-Eesti eelkõige sellega, et siinsed sõjapealikud olid nähtavasti vallutajatega võrdsel või võrreldaval sõjalisel tasemel, mistõttu Saaremaa ja Sakala linnuseid üldjuhul ei vallutatud. Need alistusid ristimisega. Erinevalt komöödiafilmist "Malev", toimus tegelikkuses suur osa Muinassõjast just linnuseseinte vahel, piiramistes ning vallidel tapeldes, mis ei jäta siinsest rahvast just päris alaarenenud neandertaalide kuvandit.
See pisikesena tunduv asjaolu pole ehk nii pisike, kui arvestada, et just Sakalast organiseeriti ka suuremad vasturetked ja ülestõusud ka pärast alistumisi, sh kõik suuremad sõjalised operatsioonid: Ümera lahing, Toreida piiramine (sh Toreida vaherahu), Pihkva rüüstamine, Otepää piiramine ja Madisepäeva lahing. Üks kõnekamaid sündmusi ongi vahest Pihkva rüüstamine - kui idanaabrid jõudsid rüüsteretkega Leole alla, Lembitu otsustas end piiramisest hõbedaga (sic!) välja osta. Samal ajal kui venelased asusid mujale Eesti aladele rüüstama, organiseeris Lembitu välkretke Pihkva alla. Sõjavanem tegi kalkuleeritud arvestuse, et linna kaitseb üksnes väike väehulk, kuna suurem osa on rüüsteretkel Eestis.
Säärast strateegilist mõtlemist ei saa üles näidata suvaline mõõgaga isehakkanu - ilmselgelt oli maakondade näol tegemist teatavate dünastiliste eelriiklikke moodustisi, millest eelkõige suuremad paistsid silma oma organisatoorse taseme poolest. Mitte vähem hämmastavamad polnud näiteks teise Viljandi lahingu kirjeldused, kus toodi esile patarellide duellid (eestlased olid patarelle õppinud valmistama saarlaste kaudu Varbolast, kuhu taanlased olid oma patarelli kinkinud).
Lõppeks võiks lugeja endale ette kujutada ka muinasaegset linnuse ehitamist! Pole mitte vähe märkimisväärne, et eestlased ehitasid päris arvestatavaid puidust linnuseid, mille vallutamiseks pidid kristlikud vallutajad kulutama päevi või nädalaid kestnud piiramisi (sic!!). Märgilisemad neist Viljandi, Muhu, Otepää ja Tartu piiramised. Eestlased ei tundnud tõenäoliselt mörti või oli neil raskusi koostisosade leidmisega. Samal ajal ehitati puidust hiiglaslikke linnuseid, mis ei saanud sugugi lihtsam ettevõtmine olla - eeldades, et palkide kokku vedamiseks kasutati veoloomi ja üles tõstmiseks plokisüsteemi (kas eestlased tundsid plokki?), ometi oli ehituseks vaja ka vilunud puuseppi. Palgid oli vaja omavahel tugevalt siduda, lisada pealisehitused, trepid, kõrvalhooned jne. See kõik viitab märkimisväärsele arengutasemele.
Kui samavõrd arenenud oleksid ka olnud riikliku korralduse süsteemid, koos näiteks piirikindlustega, mis olid tuttavad juba Rooma-aegsetele germaanlastele - oleks maa vallutamine lõunast olnud sisuliselt lootusetu üritus (piirikaitse oleks võimaldanud eelhoiatusega rahvast rüüsteretkede eest kaitsta). Iseasi on muidugi tõik, et taani kuninga Valdemar II väga massiivne sissetung Revalasse meritsi otsustas sisuliselt ka maa saatuse. Ent siiski oleks vähemalt teoreetiliselt kaitstud lõunapiiriga situatsioonis kujuneda Eesti poliitiline ajalugu tundmatuseni teistsuguseks. Siiski jääb see oleskoloogia valdkonda ja tuleb tunnistada eestlaste tsivilisatsioonilist allajäämust.
Samal ajal on Lembitu roll Eesti varases ajaloos täiesti uskumatult võimas, jäädes ka kaugetele tulevastele põlvedele horisondile kumama ja meenutama muinaskuningate aega Eestis. Mille õrn järellainetus Jüriöö ülestõus kahtlemata oligi.
No comments:
Post a Comment