Thursday, November 14, 2019


Ždanovi  pilt  Järviku  seina  peal. Mälestusi ENSV-st ja eesti küla hävitamisest






Minister Järviku skandaali ja umbusaldamise käigus puudutati Riigikogus (peamiselt tänu saadik Jaak Juskele) ja avalikkuses vaid näpuotsaga tema näiliselt vaid vormilist tegu seoses ENSV ministrite piltide ametliku riputamisega ministeeriumi seintele. Minister ei saanudki selleteemaliste küsimuste sisust Riigikogu saalis nähtavasti aru, väites et "tema on olnud Nõukogude korra vastane" ja oli "kõigest oktoobrilaps". No tubli on. Võib-olla oleks ta pidanud siiski mõnes okupatsioonivõimu organis veel täiskasvanueas tegutsema, õppides ka selle kuulsusrikka maa ajalugu (eriti ENSV ajalugu), siis  ta saaks võib olla täna paremini aru  oma teo sisulisest tähendusest.


Just selle piltidega seotud seatembu - mitte  udupeente huvide konfliktide tõttu või valedel kuupäevadega volituste pärast - oleks EKRE-t esindav okupatsioonivõimu nostalgitsev minister lennanud  igas teises Ida-Euroopa riigis ametist kiiremini, kui jõuad öelda "sohvoostehnikum". 


Rääkimata, et selle rumala teo jämedus on Eesti rahva ajaloo seisukohalt kordades jõhkram, kui  tühine nõuniku vallandamine või poliitiline skeem.  Peaminister Jüri Ratas, kes on üldiselt ju tuntud  enda "sirgjoonelisuse" poolest ja kes solvus hiljuti isegi opositsioonijuhi terava keele peale (kes vähemalt ühtegi totalitaarreziimi ei ülistanud, erinevalt Ratase valitsuse ühest ministrist), vastas sellele põhimõttelisele okupatsioonivõimu esindajate piltide riputamise küsimusele infotunnis midagi üsna ähmast, justkui poleks sel üldse mingit vahet, millised pildid ministeeriumis ripuvad, peaasi et ajaloolise tähendusega (kas siis ka Stalini ja Hitleri omad ? ? ?  eks on ju needki isikud Eestit valitsenud, see on lausa ajalooline fakt). Vähemalt nentis peaminister, et riigiametites esindatud poliitilise sisuga piltide tarvis võiks ju Eestis olla vastav seadus. Muide, see viimane pole üldse halb mõte: Leedus on igasugune okupatsioonivõimude sümboolika avalikus ruumis täielikult keelatud, samal ajal kui Eestis näeb seda tänapäevalgi igal pool, ilma igasuguste piiranguteta. Mis on siis valesti nende piltidega ministeeriumi seintel, kirjutaks lahti 5-s punktis allpool, soojenduseks aga lühike ajalooringkäik Nõukogude võimu olemuslikku tähendusse ja ENSV moodustamise juurde.



Kuna sedavõrd uskumatult kõrge harimatuse ja ignorantsuse tase ajaloo teemadel ilmutab end täna juba laiemates poliitilistes ringkondades, meediast ja üldusest rääkimata (Meri ajal see muide lihtsalt ei olnud võimalik - lihtsalt presidendi tõeliselt sügav kultuuriruum ja 1990-te zeitgeist ei oleks võimaldanud riigis säärast matslust, vähemalt mitte avalikus ruumis), pean paari sõnaga vajalikuks ikkagi kirjeldada, milles üldse seisnes maailma ajaloos fenomenaalne nähtus nimega Nõukogude võim, täpsustuseks: Nõukogude võim Vene moodi (kuivõrd juttu on tsaaririigis sisseseadnud punasest võimust).  Päris üksikasjalikult on Nõukogude võimu jõhkrust ja ülimalt salakavalat iseloomu juba selle embrüonaalsetes seisundites kirjeldatud näiteks selgitatud EW aegsetes ajalooõpikutes (näiteks "Eesti Vabadussõda" 1937 a. trükk). Nõukogude võim oli seda õpikut lühidalt resümeerides kõige valelikum, populistlikum ja utopistlikum võim, mida senine euroopa poliitiline ajalugu tunneb. Sisu lühidalt kokku võttes: võimule upitasid bolshevikud end I maailmasõjas pettunud (ja nagu sõja-ajaloolased täpsustavad: isegi suures osas  sundmobiliseeritute toel, kes polnud professionaalsed sõjaväelased, kuid keda juba asuti sõja tingimustes juba rindele tapatalgutele saatma), lubades kukutatud tsaari (ehk vabariikliku Kerenski armee) moodustatud pahempoolsetes revolutsioonilistes soldatite nõukogudes vihastele  soldatitele kokku kõikvõimalikku ilusat ja head ("Rahu, leiba ja maad."), agiteerides viimaseid mässama. Bolshevike populistlik taktika oli nii lollikindel, et pidi lõpuks tööma. Püsirohutünn oli ootevalmis, puudu oli säde. Kui nn Nõukogude võim tuli Oktoobripöörde käigus soldatite tääkide toel pärast  6 kaootilist kuud kestnud Vene vabariiki võimule, sai maailm tundma nende tõelist palet:


reaalsuses pandi võimule saades toime  tõsiselt hirmuäratav rida maailma ajaloo suurimatest massimõrvadest (eriti kerkib esile, et suurem osas kuritegudest teostati see oma rahva kallal), selleks ehitati enneolematult massiivne vangilaagrite võrk (Nobeli laureaadi Aleksandr Issajevitš Solženitsõni vahendusel tuntud ka kui Gulagi Arhipelaag) , sinna juurde massiliselt sundkollektiviseerimisi, rekvireerimisi, pretsedenditut intelligentsi hävitamist (nende hulgas, kes ei jõudnud välismaale põgeneda)  ja laiemat poliitilist puhastust ühiskonnas. Puhastus tähendab selles kontekstis üldjuhul punavõimule ebasobivate inimeste elust kõrvaldamist, kergemal juhul ametist kõrvaldamist. Selle poliitilise süsteemi elluviimiseks peeti maha pikk kodusõda, millele lisandus veel hulk sõdu värskete piiririikidega - mis kokkuvõttes hõlbustasid punastel enda võimu kindlustamist (võitlus sise- ja välisvaenlastega). Tasub veel meenutada, et bolshevike võimuletulekut hõlbustas lisaks sõjaaegsele kehvale sotsiaalmajanduslikule olukorrale ka tsaaririigi paljude osade võrdlemisi suur mahajäämus (kirjaoskamatus, tehniline mahajäämus jms) ning XX sajandi tingimustes täiesti iganenud majanduslik arengutase. Muide tsaari-Venemaa oli enne I maailmasõda üks maailma kiiremini arenevaid majandusi, niisiis oleks võinud see ühiskondlik olukord mõne aastaga postiivses suunas muutuda, kui toimunud poleks maailma jäädavalt muutnud I maailmasõda. Hoolimata sellest, et saame 1930-te aastate õpikutest väga detailseid kirjeldusi Nõukogude võimu terroristlikust iseloomust , siis ometi ei aidanud see vähemalgi määral , et ära hoida sellise ulatusega katastroofi, mis juhtus Eesti riigiga 1939-1940.


1940.aasta suvel toimus II maailmasõja käigus okupeeritud Eestis juunipööre, mille käigus juba Punaarmee kontrollitud riigis hakati korraldama massimiitinguid, nõudes "nõukogudemeelse valitsuse ametisse asumist ja täiendavate punavägede riiki asumist"   https://et.wikipedia.org/wiki/Juunip%C3%B6%C3%B6re

 Võimupööret asus kordineerima Moskvast saadetud emissar Ždanov. President Päts oli sunnitud allkirjastama dekreedid uue valitsuse ametisseastumiseks. Näidis-võltstulemustega valimistel üritas enda kandidatuuri üles seada üks Eesti riigi loojatest Jaan Tõnisson, kes hävitati seejärel väga kiirelt punaterrori poolt ja jäigi kadunuks. Kindral Laidoner sõitis sissesõitavatele Punavägedele Narva vastu (väidetava lootusega pidada läbirääkimisi), olles sunnitud Punavägedega kohtudes allkirjastama Narva diktaadi. Vabadussõja elusolevatest juhtfiguuridest pääses ainukesena läände hea sõjamehe vaistuga admiral Pitka, kes kogu ülejäänud II maailmasõja jooksul üritas organiseerida teist Vabadussõda (mis mingil kujul realiseerus Sinimägedes Saksa okupatsioonivägede rakendusel). Kokkuvõttes ka Pitka jäi sõja lõpuks kadunuks, kuigi arvatakse, et teda ei tapnud vaenlased. On võimalik, et ta uppus Läänemere sügistormides 1944.aastal. Muide, ajaloolased ja mitmed teisedki on üheks alternatiiviks nimetanud Laidonerile ja Pätsile 1940. aastal vabasurma või riigist põgenemise (mida nad kindlasti ka kaalusid), säilitades teatav uhkus ja mittealistumise märk. Samas aga sõjaliste realiteetide seisukohalt tuleb nentida, et eelkõige tolleaegse kirjanduse,  mentaalsuse kirjelduste ja memuaaridele tuginedes (näiteks täpselt 1.septembril 1939 Buenos Aires'es alanud - ja Eestile edukalt läinud -  maleolümpialt mittenaasenud Ida-Euroopa sportlased; septembris emigreerunud baltisakslased, eriti aga VAP-ile järgnenud poliitiliste koosviibimiste kirjeldused) saab üsna üheselt väita, et moraalne alistumine riigi juhtivates ringkondades oli toimunud juba enne sõjalise okupatsiooni algust oktoobris 1939. Sisuliselt vastupanu võimalust laiemalt ei arutatudki - seda peeti mõttetuks ja väga naiivselt usuti Nõukogude võimu heatahtlikkusesse. See muidugi ei laiene kogu rahvale, kus oli kindlasti erinevaid suhtumisi - küll peegeldab see riigi juhtkonna abitut hoiakut olukorras, kus riik endast sõltumatult tõmmati sõjakeerisesse. Geriljasõda ei kaalutud üldse ja riigist põgenemise kasuks otsustasid väga vähesed poliitikud või riigitegelased. Üldisi repressioone ja riigi annekteerimist muidugi ette ei nähtud (või ei tahetud sellele mõelda). Kokkuvõttes enamik EW riigitegelasi ja ametnikke represseeriti koos peredega (see tähendab: mõrvati, vangistati, küüditati, lahutati, hävitati), väga üksikud jäid ellu või pääsesid Läände. 



Nüüd räägiks aga lähemalt piltidest Järviku seinal:


1) Kõigepealt on poliitiliselt harimatu minister üritanud pareerida küsimusi piltide teemal mingi äärmiselt kummalise  väitega, nagu  poleks ministeerium poliitiline asutus (sic!!). See on iseenesest nii jabur väide, et siin pole mitte midagi kommenteerida. Kui ta pole poliitiline asutus, siis mis puhul on poliitiline organisatsioon nimega EKRE saatnud sinna enda ministri valitsema.

Siin tuleb tõesti nõustuda opositsioonipoliitikute konstateeringutega, et minister pole ametikohustuste kõrgusel. Minister peaks siiski aru saama, et ministeeriumi sein pole elutoa sein, kuhu igaüks võib riputada Lenini, Karl Marxi ja Kingissepa pilte nii palju kui süda lustib.


2) Omaette silmakirja meistriklass on muidugi väita, justkui vääriks ENSV põllumajandusministrite teened suurt säilitamist ja esiletõstmist Eesti põllumajanduse edendamise seisukohalt.

Ma saan muidugi aru paljude maainimeste frustratsioonist (mida võib-olla siis ka minister Järvik esindab) selles osas, kuidas lammutati tolle ajani kuidagigi kolhoosikorra toel püsinud maaelu 1990-te reformidega. Ehk siis üritab Järvik nende piltidega näidata Laari jt vigu 1990-tel?


Kuidas see ka tegelikkuses ka oli - reaalsuses on Järvik hakkama saanud formaalse idiootsusega, millesarnast annab poliitika lähiajaloost otsida. Kokkuvõttes, ütlevad ENSV ministrite pildid meile põllumajanduse edendamise seisukohalt seda:

2.1. 1919 Asutava Kogu maareform oli halb asi (Vabadussõja ja sügavamate poliitiliste teemadeni pole mõtet kaevudagi, sinna meie protagonist ei küündi)
2.2. kolhoosikord oli väga hea asi - seda muidugi minister ilmselt otse ei pruugi avameelselt tunnistada - aga milles seisnes siis ENSV ministrite edumeelsus??  Nõukogude põllumajanduse kõige olulisem alustala oli ühismajand ja sundkollektiviseeritud vara - järelikult Järvik kiidab selle igal juhul vaikimisi heaks

2.3. kui kolhoosikord on hea, siis kulakud järelikult oli hoopis probleemne kontingent (et mitte öelda otse kahjulikud), kuna need takistasid kolhooside moodustamist. Täiesti objektiivselt muide takistasid, kuna kommunistlike ja kapitalistlikke varasuhteid pole paralleelselt üheski maailma osas väljaspool Ida-Aasiat suudetud edukalt rakendada. Küüditamiste kohta jätan targu siin järeldused toomata, nende teemade liigse sünguse tõttu.

Üks on aga üheselt selge: metsavennad on selles ENSV piltide seinale riputamise järelduste jadas ikka pesuehtsad bandiidid!! Nemad ju seisid Nõukogude korra ja kolhoosi vastu lausa relvaga! Miks püstitatakse metsavendadele veel monumente ja meenutatakse neid rahvuskangelastena, kui need õõnestasid Nõukogude põllumajandust?


3) Küsimus põllumajanduse edendamisest ei oleks ju mitte nii terav, kui Nõukogude Eesti oleks tekkinud tühjale kohale. Aga ei tekkinud.  Enne Nõukogude Eestit oli mitu tuhat aastat eesti talumees enda maad harinud, talu ehitanud, kala püüdnud ja metsas jahtinud. Seda sama maad, mida enne Nõukogude sõjasaabast oli tahtnud vallutada ka saksa, taani, rootsi, tatari, poola ja leedu sõjasaabas.  Nõukogude võimu õnnetuseks oli kõigele sellele pikale ajaloole lisaks veel enne tema õndsat vabastamisüritust 1940. aastal moodustatud Eesti Vabariik - moodustis, mida leninlik võim küll Tartu rahuga tunnustas, makstes nimetatud moodustisele lausa sõjahüvitist kullas. https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_rahu   Seda muidugi ainult ajutise abinõuna, olgu märgitud.


See avalik ajalookäsitlus, mida Järvik nende õnnetute piltidega ministeeriumi seintel on tahtmatult või tahtlikult toetanud, on äravahetamiseni sarnane tänapäeva Venemaa kontseptsioonile sellest, kuidas Eesti Vabariik ja Nõukogude Eesti vabariik olid tegelikult peaaegu üks ja seesama asi. Peaaegu üks ja seesama, see tähendab, et mõlemad legitiimsed riigivormid,  lihtsalt erineva poliitilise süsteemiga. Reaalsuses on näiline nimeline sarnasus sisuliselt muidugi üsna eksitav. Esiteks juba seetõttu, et selleks, et teine juriidiline keha (ENSV) saaks ellu astuda, tuli esimene kõigepealt hävitada. Esimene hävitati, nagu juba sissejuhatavas kirjelduses lõigus Nõukogude võimu olemuse kohta selgitati, Vene moodi. S.t. koos ebasobivate isikute kõrvaldamisega. Võib-olla muidugi toetab minister ka Venemaa seisukohti selles osas, et nimetatud sündmused (liitumine NSVL-ga jne) olla toimunud "vabatahtlikult".


Siinkohal tuleb teha üks vormiline ääremärkus: "Vene moodi", all pole mõeldud mingit vihjet rahvusele või mingit shovinistlikku vihjet sellele justkui iseloomustaks kommunisti rahvus. Kommunistil ei ole juba idelooogiast tulenevalt mingeid rahvuslikke eelistusi (reaalsuses võis neid muidugi esineda, aga see on juba eraeluline küsimus): veendunud kommunisti maailmapildis on alati  esikohal partei ja sotsiaalsete klasside vaheline võitlus.


4) Kuidas saab õigustada minister nende maainimeste ees (keda ta oma esinemiste põhjal nii palavalt aidata soovib), kelle sugulased ja esiisad-emad selle eesrindliku ENSV põllumajanduspoliitikute poolt massiliselt ja ilmsüüta Siberisse asumisele saadeti, ma ette ei kujuta! Ilmselt pole populistlikel poliitikutel üldse sisulisi argumente vaja oma tegude õigustamiseks.


Muide, Siber pole mingi kirjanduslik kujund. Neid eestlasi, keda see isiklikult perekondlikult puudutas, neid on tänaseks sadu tuhandeid. Kelle lood kurvemad, kellel rõõmsamad, kellel traagilisemad  ja kellel õnnelikumad. Kuid vaevalt on nende seas palju selliseid, kes ENSV põllumajandusministreid taga nutavad. Mina olen sündinud Nõukogudemaa kuulsusrikka ajaloo lõpuaastate alguses, ent sellegipoolest läheb mitmeid käsi, et kokku lugeda neid inimesi, keda ma isiklikult tean/teadsin, kes küüditati või kelle pere küüditati. Ja ma pole selleks isegi vaeva näinud.

Kuidas saab sellist asja unustada? See näitab, et inimene polekski nagu Eesti poliitika ajaloos mitte ühtegi tundi saanud: ta ei tea piltlikult eesti ajaloo kolme esimest käänet. Kuidas saab selliseid seisukohti võtta Eesti Vabariigi minister?


Siin pole ju küsimus selles, et me peaksime kõiki Nõukogude-aegseid inimesi hukka mõistma inimsusevastastes kuritegudes. Aga eitada selle võimu kuritegelikkust???  Lennart Meri ei suutnud uskuda, kui nägi Pirital (juba taasiseseisvunud Eestis) ujuvpoisid, millel seisis tähistus "1980" koos sirbi ja vasaraga. Olümpiamälestisena muinsuskaitse all. Merile see ei passinud: "Kuidas suutsid kommunistid isegi olümpiasümbolid ära rüvetada? Isegi natsid ei tulnud selle peale." [tegelikult ma poleks selles nii kindel, natsid suutsid isegi malevõistlustel malelaudadel ruudud haakristidega kaunistada]. Tegelikult on selle eitamine kriminaalne, sama kriminaalne kui holokausti eitamine.


Loomulikult oli Nõukogude võimuesindajate seas 50 aasta jooksul ka palju häid inimesi. Kõik neist ei teostanud kuritegusid, paljud tegid häid asju. Mõned isegi väga häid. Tolle aja olude kohta toetati üllatavalt tublisti kultuuri, osalt ka ajalooõpinguid (nt arheoloogilisi väljakaevamisi). Sotsialistlik süsteem hoidis kogu eksistentsi jooksul liiduvabariigis toimimas väga korralikku bussivõrku (riikliku dotatsiooni peal; mis oma organiseerituse, sõidugraafikute ja loogilise ülesehituse poolest teeks tänasele silmad ette iga kell), kohati näiteks väga head toetused spordile. Üks tugevamaid valdkondi ENSV-s oli metsandus, mis tänu mõningatele rahvuslikele "rehepappidele" (heas mõttes), riiklikult doteeeritud metsavahtidele ja loodussõbralikele metsanduspoliitikutele oli vägagi edumeelne ja taastootev. Eesti metsade raiemahud olid uskumatult väiksed.  Kokkuvõttes võib öelda, et partei ridades tegutses täiesti positiivses mõttes "rahvuskommuniste", kes olid tihti südames suuremad rahvuslased, kui tänaste erakondade esindajad kokku.


Nõukogude põllumajandus aga, oli vaatamata kogu oma edumeelsusele, oli üks suur jõhker vale. Sest see seisis üleval küüditatud taludel ja kokkuröövitud varadel. See majandas maad, mis tegelikult talle ei kuulunud. See oli röövmajandus - ja paljudes aspektides röövellikkum kui kapitalism isegi oma kõige halvematel päevadel. See, mida põllumajandus tegi paljudes piirkondades loodusega, ei maksa isegi rääkida. Kolhoosikorral seisneva Nõukogude põllumajanduse näol oli tegu jõhkra keskkonnasaastaja ja olemuselt etnogenitsiidiga. Eesti küla hävitamisega tegi algust just kolhoosikord.


See kõik ei tähenda, et põllumajanduses või põllumajandusministeeriumis ei olnud häid inimesi, kes tegid ka häid asju.  See, mida Järvik aga oma maalinäitusega tegi on midagi hoopis sügavamat: see on Nõukogude korra tunnustamine legitiimse ja positiivse eelkäijana enda ministeeriumis.



5) Selle skandaali vahest üks kõige masendavamaid taakasid on asjaolu, et ilma Nõukogude korrata ja massiküüditamisteta poleks EKRE sugune partei saanud ilmselt kunagi Eestis püünele pääseda. Oleksime tavaline igav sotsialistlik Põhjamaa. Just neil valusatel minevikuhaavadel ja tunnetel mängides on EKRE olulise osa enda poliitilisest toetusest saanud. Ja nii väljendavad nad siis tänu enda rahvale!!

Nii väljendavad siis võimule saades oma meelsust partei, kes korraldas meeleavaldusi küll piirilepingu vastu, küll seistes õigusjärjepidevuse eest - ja kelle juhid sõimanud oponente alatasa hungveipingideks. Unustamatu koosa sai välisminister Kaljurand piirilepingu ja Petserimaaga seoses, kes ei kippunud aru saama Tartu rahu järgsete maade illegitiimsest äraandmisest (ilma viiteta Tartu rahule).


Kuidas käitutakse aga ise võimul olles? Kas see on siis see eeskuju, mida nii kaua on tulnud oodata?


Veel üks vabandus oli ministril arupärimiste käigus Riigikogus see, et tegemist on kõigest "piltidega" (justkui ei oleks tegu mitte ministeeriumi kui poliitilise asutuse, vaid muuseumiga). Kuidas oleks mõjunud siis näiteks Järviku pilt Tauria palees 1917. aasta pöörde järel?? Kas ka kui kõigest dekoratsioon? Blogiartikli illustratsioonis on säärane kujutluspilt pilapildi näol moodustatud. Kui poliitiliselt neutraalsed siis on poliitiliste asutuste seintel rippuvad portreed?