Tõde teavad vaid surnud - Kalle Klandorfi kunagises artiklis toodud järeldus parvlaeva "Estonia" traagilise huku kohta.  Siit ka soovitus mitte keerutada üles segadust teemadel, mis on laias plaanis ammu selged - küsimus ei ole tõe leidmises, vaid eelkõige selles, et tõde ei soovita avaldada ja jõud, kes seda ei soovi, on lihtsurelikest võimsamad.

Jälgides lõppematut ja osaliselt päris nõmedalt klikijanust (erakanalid, veebimeedia jne) - mõne positiivse erandiga, nagu Margus Kurmi juhitud uurimine - suuresti asjatundmatut ja uudishimule apelleerivat iga-aastast asiotaazhi traagilise katastroofi teemal Läänemerel aastal 1994, kus kaotas traagilisel moel elu üle-mõistuse hulk ohvreid - tekib tahtmine avada korraks suu, jagada lühidalt enda teadmisi, laiemaid järeldusi ja teha mõned lihtsad asjad selgeks. Et jätta surnud surnute ja elavad elavate poolele, mis on hea tava kõigis tsiviliseeritud maades. Kahjuks olen ise sündinud nii ammu, et mäletan selgelt katastroofi päeva, sellele järgnenud aastaid kestnud "uurimisi" ja seonduvaid uusi avastusi.

Nooruses tundsin teema vastu huvi - võtmemomendiks oli üksildane sügisõhtu 2013.a. mil pikema artiklitesse süvenemise järel leidsin Juhansoni tunnistuse, mis andis väga ilmselgeid, ühemõttelisi ja ümberlükkamatuid vihjeid selle kohta, et tema poolt läbielatu ja kirjeldatu ei klapi ametliku versiooniga, eelkõige rambi osas. Väiteid, mida mitte keegi (kõige vähem katastroofi üle elanu) ei saa välja mõelda. Saatsin ka vastavasisulise päringu Juhansonile meilitsi, et väidete kohta kinnitust saada, vastust ma kirjale toona ei saanud, tõde avanes mulle (ja laiemale avalikkusele) täielikult mõned aastad hiljem, andes täieliku kinnituse mu hüpoteetilistele arusaamadele Juhansoni üldsõnalisest tunnistusest.

Eelmisel aastal avaldas Juhanson need väited avalikult, siis juba selgesõnaliselt kinnitades hukkuva "Estonia" rambi kinnist asendit ka Riigikogu eest. Arutelus järgnenud jutt sellest, et ramp sai vahepeal olla kinni ja siis lahti - on pehmelt öeldes b...it. Võrreldav samasuguse muinasjutuga kividest 80 meetri sügavusel 5 meetrise savikihi all, mis "Estoniasse" auke tekitavad. Nagu on toodud hea võrdlus: laske vett täis pudel tiigipõhja ja vaadake kuidas teil õnnestub seda vigastada kivi abil - eriti kui pudel on metallist. Samal ajal pangem tähele, et tänastes aruteludes Juhansoni selgesõnalised tunnistused ja väited ei huvita nn peavoolu karvavõrdki, andes selgitusi, mis ilmselgelt on vastuolus reaalse maailma faktidega. Nad isegi ei püüa aru saada, kuidas laev tegelikult uppus.

Ilmselgelt kinnitavad Juhansoni ütlused väga selgelt, eelmisel aastal leitud auke laevakeres - mis said olla ainsaks laeva hukkumise põhjuseks. Samuti klapivad need sõltumatute laevainseneride arvutustega (ning värskete Margus Kurmi juhitud sukeldumiste avastusega, et autodekil olevad luugid alumistele dekkidele on tänaseni suletud asendis), et "Estonia" ei oleks saanud uppuda kõigest autodekile tunginud vee tõttu. Ja veelkord: see on ka täiesti võimatu, kui laevaramp oli suletud (või veidi avatud asendis, nagu teksti all viidatud videos viitab ka komisjoni esimene juht Andi Meister) - mis tähendab, et hukkumisele pidid otseselt kaasa aitama järskude tümpsude või tõugete järel tekkinud augud. Nende aukude varjamiseks on aastate jooksul Rootsi poolel ilmselgelt palju vaeva nähtud, näiteks kruusa valamisega laevavrakile. Nagu hästi mainib ka Toomas Lepp allviidatud vestluses, oli aukude olemasolu teada laiemalt juba vähemalt 1997.aastast Meyeri laevatehase ("Estonia" ehitanud tehase) uuringu järeldustest, kus sellest ka otsesõnu kirjutatakse. Samuti on see ära mainitud mitmetes 1990.te aastate Rootsis "Estonia" teemal avaldatud saadetes (ka on olnud leitavad Youtube'is), kus õigesti mainitakse isegi suurima augu asukohta (nn sauna osa). Aukude olemasolu on kinnitanud ka üks esialgse uurimise Rootsi (erus olev) sõjaväe sukelduja Haakan Bergmarki poolt, kelle poolt avaldatud väited aukude (või ka lõhkeaine) kohta viisid selleni, et Rootsi riik eitas aastaid, et ta üldse on kunagi "Estonia" sukeldumistest osa võtnud, kuigi tal olid muuhulgas olemas ametlikud sukeldumispassid.

Veel üks oluline detail - mida minu teada keegi pole oluliselt osundanud, on asjaolu, et Mayday raadiosõnumites kirjeldatavale blackout'ile ei ole selget seletus. Kõrvutades Youtube'i keskkonnas avalikult leitavat "Mariella" kapteni tunnistust ja pääsenut kirjeldusi, on ilmselge, et kui "Mariella" kapten jõudis sillale (ca kell 1.25) , olid nad hukkuvast "Estonias" umbes 9 meremiili kaugusel - nähes horisondil ka selle tulesid - laeval oli elekter alles. Umbes poolele teele jõudes, hakkasid "Estonia" tuled vilkuma ja peatselt kustus "Estonia" täpike radarilt. "Mariella" sillal ei usutud laeva nii kiiret uppumise võimalust - tööle pandi teine radar - ka see kinnitas, "Estonia" hukkumist. Kell oli radarilt kadumise hetkel 1.48. Jutt sellest, kuidas laev pärast seda veel pool tundi pinnal hulpis on asjatundmatu jama, kuna see ei lähe kuidagi kokku tunnistajate ütlusega. Reaalselt uppus laev ca 30-40 minutit, jättes traagiliselt vähe võimalusi pääsemiseks. Enamik pääsenutest ärkas unest juba täiesti kreenis laevas (paljud ka põrandal, kuna kreeniminek oli nii äkiline). Vees olles kirjeldasid mitmed pääsenud (nii eestlased kui rootslased) traagiliselt kaunist hetke, mil laev oli põhja vajumas, aga veel tuledes. Torm oli korraks vaibunud, kuu tuli nähtavale ning täistuledes "Estonia" säranud kui jõulukuusk pimeda taeva all. Esialgne ametlik raport on peale muude vigade püüdnud lugejaid ka veenda selles, et laeval oli elektrikatkestus juba Mayday ajal ning selles, et laev uppus ligi tund aega. Neist kumbki väide ei pea ülalkirjeldatud asjaolude tõttu paika.

Kokkuvõte: ilmselgelt on maailmas meist tugevamaid jõudusid, kes ei taha avaldada tõde selle kohta, mis tegelikult juhtus. Kasutades selleks ilmselt ka väga äärmuslikke meetmeid, nagu me 9 kadunud laevapere liikme näitel oleme näinud (nendest kõige jaburamad lood on seotud kaksikõdede Veidede, vanemmehaaniku Lembit Leigeri ja meeskonna liikme Kalev Vahtrase lugu - kelle surnukeha leiti huku järel, pärast haiglast kadumist noahoopidega kaetult Soome rannikult). Kas või juba sellepärast, et tsiviillaevaga veeti rahuajal militaarveoseid, mis on sisuliselt sõjakuriteoga võrreldav tegevus. Relvavedu on ametlikult kinnitust leidnud fakt (kuulujutud ja "Pealtnägija" saated juba 1990test) juba aastast 2005. Pole kuulnud, et keegi oleks süüdi mõistetud selles kuriteos. Rääkimata siis asjaoludest, kuidas tekkisid tsiviillaeva sisse rahuajal tohutute mõõtmetega augud - ilma milleta "Estonia" poleks kunagi 35 minutiga mitte kuidagi veepinnalt kadunud. See on füüsikaliselt sisuliselt võimatu.

R.I.P. "Estonia" ohvrid. Kaastunne kõigile lähedastele!

https://www.youtube.com/watch?v=DVzIYXHkPuE - värskem YLE dokk kapten Pihti saatusest

https://www.ohtuleht.ee/596824/roomet-leiger-kaotasin-oma-isa-kaks-korda

https://www.youtube.com/watch?v=IjCzmokfFkM - 2020.a asjalik veslussaade Andres Raidi ja Toomas Lepaga

https://www.tsa.gov/travel/transporting-firearms-and-ammunition

 JärjekordneTallinn-Valga liinide sulgemine on märgiline 

(mh 2017. a saaga jätk)

AD 2021, pandeemia aasta nr 2, selles oktoobris meid ees ootavad KOV valimised toimuvad kahtlemata võrdlemisi kummalises olukorras; Eesti demokraatia perioodist võrreldavat olukorda annab ilmselt otsida isegi Teise maailmasõja eelsest ajast. Rääkida-kirjutada võiks tänavust KOVi valimiste teemal mitmetel eri teemadel, näiteks sellest, kuidas ajaloolise Tartu piirides (kus isegi blogiautor sai omal ajal külastada kolmes erinevat kino: "Athena", "Illusioon" ja  "Ekraan") ei ole esimest korda pärast II maailmasõda enam tegutsevat kino; või kuidas Tartus viiakse peagi minema ajalooline Loodusmuuseum - see viimane, muide, pole laiemas avalikkuses olnud isegi arutlusteemaks.

https://transport.valgamaa.ee/teated/

Seekordses postituses kirjutan aga varasemast "lemmikteemast", milleks on regionaalne ühistransport, eelkõige ajendatud värskest (Tallinn-Valga) liinide sulgemisest Lõuna-Eestis.  Viimati 2017.aastal, Simsoni reformide aegu sai üsna aktiivselt võetud sõna ühistranspordi teemal, kritiseerides poolikuid lahendusi, mida toonane reform pakkus. Üks ilmsemaid tagajärgi, mida see reform põhjustas, oli kommertsliinide tugevama sulgemissurve alla sattumine (seoses konkureeriva tasuta ühistranspordi ja vähenevate sissetulekutega bussifirmadele). Eelkõige pole mõistagi küsimus Tallinnas ega Pärnus, kus asuvad ka Eesti suurimad ühistranspordikeskused, vaid nn "ääremaad", mille alla tänases ühistranspordi mõistes liigitub terve Lõuna-Eesti, Pärnu-Tartu teljelt lõunas. Riiki sisuliselt ei huvita, mis alustel toimib maakondadevaheline transport Eestis, mille taandareng viimase 30 aasta jooksul on täiesti kohutava mõõtmega. Kui algselt kadusid väiksemad (pigem kõrvalmaanteedel) kulgevad vähempopulaarsed liinid, siis tänaseks kaovad isegi viimased liinid maakonnakeskuste vahel (nt Valga ja Viljandi). See kõik kokku on olnud süvenev maakonnatranspordi kriis, mis on ühelt poolt ilmekas näide ääremaastumisest, teisalt aga täielik riigipoolne ükskõiksus probleemi peatamiseks. Riigisisese ühistranspordiküsimus ei ole raketiteadus, selleks pole vaja teha multidimensionaalseid analüüse, piisab tavalisest graafanalüüsist või minimeerimisülesandest. Tingimuseks tuleks seada elementaarsete ühenduste säilimine kõigi naabermaakondade ja tõmbekeskuste vahel, mis annaks kokku toimiva ühistranspordivõrgu ja võimaluse ka reaalselt ühistranspordiga liikuda. Dotatsioonid peaksid olema osalised (et kompenseerida osa piletihinnast), lisaks soodustused püsireisijatele ja õpilastele. See kõik kokku ei vajaks rohkem mõnest miljonist eurost aastas - suure osa sellest rahast leiaks muide tänase vägagi raiskava "Tasuta" ühistranspordimudeli kärpimise arvelt (s.t. loobudes laustoetustest ja ilma piletita sõidust), samuti liinivõrku optimeerides. Sellisteks arendusteks näib puuduvat nii tahtmist kui ka mõistust. Ja ühistranspordi allakäik jätkub...

Küsimus säärases kontekstis on (juba aastaid olnud): miks peavad Lõuna-Eesti inimesed maksma sama kõrgete maksumääradega makse, kui sisuliselt ei ole nende elupaigas / regioonis tagatus elementaarne ühistranspordivõrk, mis on riigile seadusega määratud kohustuseks. Tekkinud olukord siinjuures ei ole seotud koroonasituatsiooniga - pandeemia on vaid lõplikult paljastanud juba ammu ilmse tõe - puhtal turumajandusel põhinev liinivõrk ei toimi suuremas osas Eestist, kuna puudub piisav turunõudlus konkurentsi või isegi elementaarse tihedusega liinivõrgu tekkeks. Selle on blogiautor osundanud korduvalt, eriti tugevalt 2017. aastal.

Ainuke toimiv alternatiiv olemasolevale libaturumajanduslikule ühistranspordi süsteemile saab olla riiklikult doteeritud, piletiga maksustatud, planeeritud ja hangetega korraldatud maakondadevaheline bussiühendus, mis tagaks regulaarsed ühendused nii pealinnaga kui ka 50 km raadiuses tõmbekeskustega. 

Kui riik ei toeta piisavas mahus ühistranspordi toimimist, on see ääremaastumise ilmselgeks süvenemise teguriks.