Eesti parlamentaarse demokraatia puudujäägist- võrdluses naaberriikidega.

 Veelkord parlamendist arvude keeles

Öeldakse, väga elutargalt, et pole mõtet end vaevata teemadega, mida ei saa ise muuta. Heaks näiteks on ilm - ja samuti poliitika.  Ent kahjuks on siiski võrdlemisi intellektuaalselt ärritav taluda igikestvat olukorda Eestis, kus poliitikud on lõputu kriitika objektiks (kahtlemata täiesti põhjendatult), aeg-ajalt toimuvad kusagil isegi võrdlemisi tugeva sõnumiga meeleavaldused, kirjutatakse erinevaid arvamustekste,  mustatakse oponente ja vaieldakse maailmavaatelistel jutupunktidel (mis võivad ka väga  sisulised olla). Midagi aga ei muutu. Samal ajal märkamata jäetakse aga kõige olulisem osa - erakonnad on Eestis sisulise sisemise demokraatiata ühendused, mis on enda kindlasse haardesse võtnud kogu Eesti parlamentaarse võimu. Valimised ise on sisuliselt marginaliseeritud tegevus, kus jagatakse ümber vaid kohtade jaotus - mingit muud sisulisemat rolli - pikaajalisema visiooniga küsimuste või riigi/rahva jaoks olulisi teemasid kunagi lahendamata. Ühesõnaga on parlamentaarse poliitika teostamise tase Eestis ülimalt madal. Eestit valitseb teatud oligarhiline parlamentaarne mudel, millesarnaseid maailmas kindlasti leidub teisigi, mitte aga Eesti naabermaades. Seda ilmestavad kahe punkti all toodud võrdlused: 1. parlamendi suurus ja 2. fraktsioonide arv parlamendis.

Saanud enda viimase postituse teemal mitmelt poolt positiivset tagasisidet, otsustasin teha lühema korduspostituse veidi teise nurga alt - et veelkord lühidalt kokku võtta veel korra selle, mis on valesti Eesti parlamendiga ja selle valimissüsteemiga.

1. Parlamendi suurus elaniku kohta

 Eestis on üks suurimaid parlamente Euroopas (rahvaarvu kohta), samuti on nad väga heldelt toetatud ka (suhtes SKP-sse või keskmise palgatasemega), kui võrrelda teiste riikidega. Ainüksi Riigikogu palgafondile  kulub igakuiselt vähemalt pool miljonit eurot (lisaks veel hüvitised, kulud jne). Meediast saame tõsiste majandustegelaste ja poliitikute  manitsusi, kuidas ainus tee edasi on kärped või maksud. Mitte, et me seda ei oleks ühe korra (ebaõnnestunult) juba proovinud. Ahjaa - ka tol korral ei kärbitud midagi poliitiliste ametikohtade hüvistest ega palganumbritest. Koroonaolukorras (kus riigid paiskavad majandusse kogusummana triljonites eurodes ja dollarites toetusraha), majandust on eesootamas vähemalt keskmise mõõduga inflatsioon, kõlab meie sisepoliitilises retoorikas vastu kõrvulukustavalt jabur plaan kärpimisest ja maksutõusudest. Kellele ja mille jaoks? Et säilitada olemasoleva poliitilise klassi heaolu taset? Või lihtsalt tegelda mingi asendustegevusega, et enda majandusplaani puudumist (õigemi majandusruumist toimuvast mitte arusaamist) varjata?

Aga aitab juba päevapoliitika kirumisest, minnes asja juurde:  arvud kõnelevad.

Läti parlament: 100 kohta - 1 liige 19 200 elaniku kohta

Leedu parlament: 141 kohta - 1 liige 19 815 elaniku kohta

Soome parlament: 200 kohta - 1 liige 27 590 elaniku kohta

Norra parlament: 169 kohta - 1 liige 31 526 elaniku kohta

Islandi parlament: 63 kohta - 1 liige 5 666  elaniku kohta

Taani parlament:  179 kohta - 1 liige 32 436 elaniku kohta

Rootsi parlament:  349 kohta - 1 liige 29 312 elaniku kohta

Eesti parlament:  101 kohta - 1 liige 13 118 elaniku kohta

Nagu näha on Eesti parlamendis elanikkond esindatud küll hõredamalt kui rahvaarvult mikroriigis Islandil. Ometi on esindatus meil umbes poolteist korda kõrgem kui Lätis ja Leedus - aga lausa üle 2 korra kõrgem kui Põhjamaades. See on tingitud asjaolust, et kui elementaarse proportsionaalsuse loogika järgi peaks Eesti parlamendi suurus jääma kusagile Läti ja Islandi parlamendi suuruse vahele (olgu see siis 75, 85 või 95 kohta), siis tegelikult on meie parlament neist mõlemast suurem. Hea küll, kui me nii targad oleme, et kõik parlamenti kipuvad ja sellepärast nii suur parlament peab olema, kas meil on siis sellevõrra vähemalt rohkem fraktsioone parlamendis? Tegelikkus on masendavalt vastupidine:

2. Fraktsioonide arv parlamendis

Läti parlament: 7 fraktsiooni

Leedu parlament: 11 fraktsiooni

Soome parlament: 9 fraktsiooni

Rootsi parlament: 8 fraktsiooni

Norra parlament: 9 fraktsiooni

Taani parlament: 10 fraktsiooni (Gröönimaad ja Fääri saari arvestamata)

Islandi parlament: 7 fraktsiooni

Eesti parlament: 5 fraktsiooni

Kui isegi tillukese Islandi parlamendis on rohkem fraktsioone, kui Eesti Riigikogus, siis millest siin on üldse rääkida? Kui rääkida selle olukorra põhjustest, siis sisuliselt on ülikõrge 5%-se valimiskünnise (samal ajal künnisealused hääled röövides; Euroopas taaskord ainulaadne nähtus, sarnased ehk ainult majoritaarse valimissüsteemiga Poola ja UK), ülihelde rahastusskeemide ja palkadega tekitatud olukord, kus võim on sisuliselt kindlustatud vähestele valitutele. Midagi sarnast lähiriikidest - nagu näitavad selgelt ka ülalviidatud arvud, ei ole leida. 

Säärane oligarhiline mudel on viinud Eesti poliitika sinna, kuhu ta tänaseks on jõudnud. Ilmselgelt ei suuda ühe päeva, kuu või isegi aastaga olukorda keegi muuta - aga kui me midagi ette ei võta, on asi lootusetu. Üleskutse on siinkohal alustada mitmesuguste hüviste, hämarate rahastusskeemide ja reklaamikulude piiramisest. See on tõeline koht kärpimiseks - mitte laste huviharidus ja riigi kultuurilised sümbolid. Järgnema peaksid loomulikult ka muutused valimisüssteemi demokraatia suunal.

Praegusel juhul on tegu parimal juhul raiskamisega - sisuliselt aga konkurentsipuudusega ja ebaefektiivse poliitilise süsteemiga.

 Riia ringi ummikuid põhjustab eelkõige liiklusvoog Lõunakeskuse kvartalisse:  eduka lahenduse saavutamiseks peaks uus projekt peaks seda arvesse võtma

Muidu mõnusas rohelises ja rattasõbralikus Tartu linnas tuleb kasvava autostumise tõttu mõnes kohas siiski kokku puutuda ka ummikutega. Positiivseks arenguteks on seejuures nii Riia viadukti rekonstrueerimine (koos jalakäijate otseühendustega) ning ka lähitulevikus algav Riia ringi rekonstrueerimine. Lisaks Riia tänavale tekivad Tartus aeg-ajalt ummikud seoses mitmete raudteeülesõitudega, kuid nende arendamine mitmetasandiliseks jääb arusaadavatel finantsilistel põhjustel tulevikumuusikaks. Üks veidramaid ummikuid on aga regulaarselt Lõunakeskusest väljasõidu ja Riia ringi vahele (täiesti suvalistel kellaaegadel), mistõttu ka ise olen üritanud pähe taguda, et vältida Tallinn-Võru suunal (Circle K) väljumist ja selle asemel minna ringiga - mis on palju mugavam ja vähem närvesööv. Aga inimene teatavasti aeg-ajalt unustab - nii ka mina. Taaskord selle piinarikka katsumuse läbides on vahel lausa nii palju aega autoga Riia ringi ääres passida, et on võimalik hakata tegema liiklusvoo statistilist analüüsi.

Järeldus on üllatav: peamine liiklusvoog ei teki mitte Võru-Tallinn suunal vaid hoopis Võru-Valga / Võru- Lõunakeskus suunal. Miks see nii on, on täiesti ilmselge: 

 1) Lõunakeskuse kvartalisse puudub mugav ja ringi liiklusvoost sõltumatu sissesõit

 2) Tartu linnasildi juures FI piiril puudub ringristmik (mis oleks igati vajalik selleks, et kõik saaksid kõigis suundades ohutult liigelda (just selle ringi puudumise tõttu tullakse Võru suunalt Valga suunale Riia ringi kaudu).

 Täiusliku liikluslahenduse jaoks oleks niisiis vähemalt kahte komponenti: Tallinn-Võru viadukti külge tuleks ehitada sõltumatu mahasõit Lõunakseskusesse ja Aardla-Valga mnt ristmikule tuleks rajada väike ringristmik