Poliitolukorrast riigis. Eesti riigi majandusliku tuleviku paranemise eelduseks on tõsiseltvõetavate analüütikute kaasamine valitsuse nõunikena. Poliitaktivismi ja kultuurikonfliktide asemel on vaja sisu
2023-2027 kui murranguaastad
Sissejuhatus
Kujunenud poliitolukorras on valitsus silmatorkvalt rabeledes ja ilma sisulise nägemuseta asunud jooksma amokki kiiresti kokkuklopsitud koalitsioonilepingu reformide elluviimiseks, mis on majanduslikult vastuolulised ja teisalt imporditakse meile uusi kultuurikonflikte. Koalitsiooni plaanid pole kahjuks mitte üksnes toored, vaid neis puuduvad selgelt igasugused pikemad visioonid, eriti järgnevatel olulistel teemadel:
1) riigi majanduse juhtimist ja edendamist
2) ühiskonna kekskseid väärtuseid ja ühiskonna terviklikkuse hoidmist (sh abielu institutsiooni)
3) riigi tehnoloogilist julgeolekut ja innovatsiooni arengut kaasaegses maailmas, mis on eelkõige viimase 17 aastaga tundmatuseni muutunud.
4) Eesti riigi ees seisvad sisulised probleemid, mille parandamist saaks valitsus juba täna alustada. Obstruktsiooniistungite ajal välja käidud Riigikogu aseesimehe hr Kivimägi unistus Norra parlamendist langeb kokku blogiautori nägemusega toimivast Eesti demokraatiast. Säärast nägemust olen samal blogileheküljel kirjeldanud juba 10 aasta eest. Positiivse märgina on obstruktsioon vähemalt ajutiselt puhastanud ka poliitõhku, tuues keskmesse Riigikogu tegeliku rolli.
Sissejuhatuseks sooviksin meenutada, et perioodil 2010-15 oli Eesti riigis sisuliselt stagflatsiooniline periood, mil nii Tallinna börs kui ka näiteks riigi parlament olid sisuliselt surnud seisus. Kogu võim koondus kitsa ringkonna kätte ja riigi areng sai kõvasti pärsitud. Just seetõttu on tervitatav, et praegune poliitiline olukord riigis on siiski eelmisest suurest majanduskriist erinev ja sisuline konkurents parlamendis on oluliselt tugevam. See ei vähenda aga probleemide hulka ja samas sõltub tulemus lõpuks paljuski parlamendi jõudude silmaringist, nutikusest, debati tasemest ja väärtustest. Ilma nendeta võib lõpptulemus olla sama kehv kui ilma debati ja demokraatiata parlamendis. Umbes sarnastele järeldustele jõuti ka väga asjalikus viimases UV faktori saates: https://etv.err.ee/1608967760/uv-faktor Obstruktsioon võib viia nii uue kvaliteedi kui ka ka allakäiguni, sõltuvalt osapoolte edasistest sammudest, sh ekspertide ja ühiskonna kaasamisest.
Ülalmainitud neljast tõsisest ja silmnähtavast teemast uue valitsuse plaanides sooviksingi ülevaate anda. Tänavune 15. mai ei läinud ajalukku mitte selle poolest, et koalitsioon peatas nädala kestnud opositsiooni obstruktsiooni Riigikogus, vaid eelkõige seetõttu, et avaldati avalikud kirjad abielu institutsiooni lammutamise vastu Eesti Vabariigis AD 2023, millele on alla kirjutanud mitmed Eesti riigi taasiseseisvumise eest otseselt seisnud poliitikud ja riigimehed. Quo vadis, Kaja Kallas?
Peaminister, kes pärineb väärikast Eesti suguvõsast, millisel on teeneid nii Eesti riigi iseseisvumise, kui ka taasiseseisvumise juures, peaks nägema oluliselt rohkem vaeva ja vaimset eneseületust, et tõestada end suguvõsa väärilise poliitiku ja pädeva peaministrina. Kui peaministri isa Siim Kallas on ajalukku läinud vähemasti riigi kullavarude tagasivõitja, krooni käibele tooja ja innovatiivse peaministrina majanduse vallas, siis Kaja Kallase teenete register seondub seni rohkem kroonviiruse epideemia lauspiirangute kehtestamise, maksutõusude, ühiskonna lõhede süvendamise, vastuoluliste poliitlubaduste ja paljude poliitiliste oponentide solvamisega.
1. Majandusest
Umbes kuu aja eest ilmus Hardo Pajula juhitud põneva loengu- ja saatesarja "Tähenduse teejuhid" osana nr 186 pikem vestlus Kaarel Otsa ja Peeter Koppeliga, teemal "Volckeri pärand", saates käsitletakse mitmeid väga põhjapanevaid majandusküsimusi tänapäeva globaalses maailmas, eelkõige seoses kosmilistesse kõrgustesse tõusnud riigivõlgadega (USA riigivõlg näiteks on perioodil 1988-2015 tõusnud 50%-lt SKP-st 100%-le ja viimase 8 aasta jooksul tõusnud juba 123%le), Eesti võlg on samal ajal 20% kandis. Teiste hulgas viidati saates ühe kogenuma USA keskpankuri Jim Rickardsi ennustusele, et kriis lõppeb varem või hiljem globaalsaele kullastandardile naasmisega (üks Rickardsi ennustustest: https://www.youtube.com/watch?v=qJKDUcWjpLU ). Sellises majanduslikkus keskkonas on tänase Eesti valitsuse tegevus arusaamatu, segane ja mitmes osas ebaprofessionaalne. Kas tõesti piirdub nende mõtlemine keskpärase raamatupidaja omaga, kuigi kohustuste järgi peaks tänastest poliitikutest sõltuma Eesti riigi tulevik.
Meenutuseks, et maailma rahandussüsteemis loobuti kullastandardist laiemalt 1971. aastal, et katta meeletuid sõjakulutusi Vietnami sõjale (ja Külmale sõjale laiemalt), USA president Nixoni poolt, lisaks oli USAl ebamugav hoida kulla pariteetsust ise reservvaluutana opereerides. Majandusteemaline saade ei keskendunud aga kullastandardi küsimusele, vaid rääkis umbes 15 aastat kerinud võlakriisist laiemalt. Nagu nentis kogenud pangandusanalüütik Koppel, on võrreldes veel 30 aasta eest toiminud süsteemiga, kus arenenud riikide rahandust ohjasid lisaks riigijuhtidele ka nn bond market vigilante´d (saates tõlgiti termin väga originaalselt võlakirjade hindamise rahvamalevaks), mis tähendas, nagu Peeter Koppel osavalt sedastas, et kui "valitsus tõepoolest hullu hakkas panema", siis kolmeosalise rätsepülikondadega hallipäised ja lugupeetud mehikesed pangahoonete 12.korrusel andsid valitsuse ülepingutatud plaanidele säärase hinnalipiku (riskitaseme=intressimäära) näol, mis pani valitsusi plaane korrigeerima. Nagu teame, siis süsteem juba tükk aega läänemaailmas nii ei toimi ja võlakirju ostab piltilikult keskpank ise, mis tähendab poliitika ja panganduse läbipõimumist selliselt, et piltlikult on suurte keskpankade (ja nende kaudu valitsuste) käsutuses näiliselt piiramatu limiidiga "rahatrükimasinad". Nagu me inimkonna ajaloost hästi teame, lõpevad säärased majanduslikud eksperimendid alati galopeeriva (hüper)inflatsiooniga, mille lõpetavad kas revolutsioonid (nt Suur Prantsuse revolutsioon 1789.a), riigi pankrotistumise (korduvalt Kreeka ajaloos), impeeriumi kokkuvarisemise või muu sotsiaalmajanduslik kollapsiga. Meid aga on 2021.aastast saadik püütud järjekindlalt veenda, et inflatsioon on ajutine/siirdeline. Kullastandardile naasmise osas märgiti saates väga tabavalt, et selle jaoks ei pruugi olla muud sisulisemat põhjust, kui et alternatiivne süsteemi toimimine lakkab. Selleks piisaks muuhulgas kõigest USA reservvaluuta staatuse kaotamisest - mille kõikumisest on räägitud aastaid.
Isegi kui praegune rahandus/eelarvedefitsiidi/võla/inflatsiooni kriis lõpeb mõne aja jooksul samas saates mainitud legendaarse keskpankur Volckeri stiilis 20%-se baasintressimääraga, mis on küll pigem ebatõenäoline, tuleb aru anda, et Eesti on euroala üks täieõiguslik osa ja olukorras, kus Eesti võlatase on ca 5 korda väiksem euroala keskmisest (per capita), ei paranda kuidagi Eesti rahastabiilsust ega vähenda inflatsiooni, meie kasutusel oleva valuuta stabiilsus, vahetuskurss ja tulevik sõltub teistest riikidest! Kordan mõtet veelkord: Eesti rahalist tulevikku aga majandusstabiilsust ei kindlusta Eesti eelarve piinlik tasakaal, kuna meil pole oma sõltumatut valuutat. See on majanduslik fakt. Küll aga võtab hulk teisi riike samal ajal samas ühisvaluutas pikaaajalisi ja suuri kohustusi, mida nad investeerivad enda riikide tulevikku. Kes halvemini ja kes paremini - kuid Eesti riigijuhid, parlamendid ja valitsused tegelevad samal ajal vaidlustega, milliseid makse tõsta, mida kärpida ja keda toetada. Mitmekordset riigi keskmist palka teenivad rahvasaadikud, poliitikud ja ametnikud ei hooma tihti, et nende roll pole mitte riigi raamatupidaja oma, vaid nende otsustest sõltub riigi tulevik kõige laiemas mõttes. Neist sõltub see, kui palju tuleb riiki investeeringuid, muutub riigi sündivus, milline on immigratsioon ja maksutase - kuidas soodustatakse innovatsiooni, toetatakse haridust, tööstust ja meditsiiniabi.
Küsimus on muuhulgas selles, miks Eesti riik ei müü oma kodanikele võlakirju, mille intress võiks praegustes tingimustes erainvestoritele täiesti apetiitne olla, kuivõrd see on palju pikaajalisem ja demokraatlikum meede, kui näiteks maksude tõstmine. Võlakirjad on ka oluliselt kaasaegsem ja majandust elavdavam meede võrreldes maksude tõstmisega.
Süvenemata konkreetsemalt maksuralli (tõenäoliselt negatiivsesse) mõjusse majandusele, on selge, et kogu väljakäidud maksutõusude pakett on ülimalt toorelt kokku "keevitatud", sisaldab silmatorkavalt palju ahnuse ja rumaluse kombinatsiooni. Kui tõepoolest Eesti riigijuhid kardavad euroala tõsist kriisi, mis tipneks kas kõrgustesse hüppavate intressimääradega või näiteks euroala lagunemisega - siis peaksid nad stsenaariumisse hõlmama ka riigi kullavarude suurendamist ja riigi finantssõltumatuse parandamist. Sellist tegevust peaks soosima ka Eesti Pank, kes viimasel ajal on "silma paistnud" hoopistükkis rekordilise - 1,5 miljardi eurose kahjumi teenimisega. Sääraselt opereeriva finantsasutuse (kelle ainsaks sisulisemaks tegevuseks hetkel Eestis ongi reservide investeerimine ja majanduskeskkonna hindamine) tegevus just väga suurt usaldusväärsust ei tekita.
Kui aga riigijuhtide eesmärgiks on riigi majandusvõimekuse ja finantsolukorra parandamine, tuleks jõudsalt arendada plaane, kuidas kasvatada kasumit teenivate riigiettevõtete hulka (nende toimimise loogika muide tuleneb paljuski Eesti riigi väiksusest, kuivõrd samade äride erakätesse müümine tähendab sisulist loomuliku eramonopoli teket - mida oleme Eesti ajaloos korduvalt näinud)
2. Ühiskonna terviklikkusest ja väärtuste kaitsest
Peaminister, kes võrdleb opositsiooni Putini ja Hitleriga, selle eest et opositsioon kasutab demokraatlikke obstruktsiooni meetodeid, on pehmelt öeldes retoorikas täielikult läbi kukkunud. See näitab ühelt poolt madalat poliitkultuuri kui ka lugupidamatust demokraatia suhtes. Selliseid ämbreid on peaminister ka varem kolistanud. Ta peaks siiski aru saama, et olukorras, kus valitsuserakond läheb läbi suruma terve hulga reforme ja poliitikaid, millest nad valimiste eel isegi ei rääkinud, on pehmelt öeldes nõrkuse tunnus. Kahjuks ei piirdu valitsuspartei karid retoorikaga, peaministripartei on võtnud julguse importida Eestisse veelgi täiendavat kultuurisõda.
Küsimus ei piirdu ainult abielu institutsiooni ründamisega - ründamine see kahjuks siiski on. Rääkida siinjuures mingist võrdsusest on lihtsalt sisutühi- tegu on puhtakujulise väärtuste ja institutsioonide ümberdefineerimise katsega. Seejuures on alatu, et Kaja Kallas ise saanud võimule just abieluteemalise referendumi kukutamise kaudu (lisaks ka Prokuratuuri alustatud uurimine Keskerakonna ja EKRE saadikute suunal), väites toona korduvalt avalikult "et keegi abielu ümber defineerida ei soovi". Kahjuks ei osutunud see lubadus tõeks ja nüüd on poliitpalagani korraldamas valitsevate erakondade trio, kellest näiteks sotsid on lubanud küll madalapalgaliste eest, aga kokkuvõttes tundub olevat koalitsioonilepingusse saanud olevat programmist pääsenud ainult "homoabielu".
Nn "abieluvõrdsus" või "homoabielu" on sisutühi mõiste, kuna samamoodi võime asuda defineerima ringikujulisi ruute või elektrone elektrimolekulideks. Teoorias võib igasugu sõnapaare moodustada, aga reaalsusega ei oma need dissonantsed sõnapaarid suuremat kontakti. Näiteks ei saa riigi pealinna ümber defineerida selliselt, et nüüd on riigi pealinna asemel kõik linnad pealinnad. Selline asi on sisuline nonsenss. Rääkida nn "võrduse" printsiibist on eriliselt sisutühi, kuivõrd abielluda võiks sel juhul (nagu on ka välja toodud): mitme kaupa, sugulased omavahel, inimene oma lemmikloomaga jne.
Küsimus ei ole ainult maailmavaates või mõtete selguses, vaid küsimus on ühiskonna kestlikkuses laiemalt. Eestis on sajandi madalaim sündimus, aga poliitikud isegi ei tegele küsimustega, kuidas soosida ühiskonnas truudust, ausust, lastega peresid, lugupidamist vanemate (ema ja isa) ning austust ühiskonna alustala - abielu vastu. Nood tegelevad hoopis "homode õigustega" - aga samal ajal kerkib paratamatu küsimus, miks ei võiks abiellumise õigus olla siis Eestis moslemitel (polügaamia), sugulastel jne. Tegemist on Pandora laekaga, mille avamine ei tekita Eestile mitte uusi võimalusi, vaid kasvatab kordades ühiskonna probleeme.
Probleem ei piirdu muide nn "homoõigustega", vaid on seotud kogu "grupiõiguste"/"grupiidentiteedi" probleemistikuga laiemalt, mis on Läänes levinud. Selle kohta on toonud väga veenva ja põhjaliku analüüsi maailmakuulus konservatiivne mõtleja dr Jordan Peterson: grupiõiguste peamine probleem on see, et seda ei tasakaalusta kohustused. Gruppidele ei saa panna kohusutusi, nagu on kohustused indiviidil - sisuliselt toimub grupiõiguste lisamine ühiskondlike vabaduste ja traditsioonide arvelt. Lisaks muule on probleemiks asjaolu, et uute "vähemusõiguste" loomine on lõputu protsess, kuna vähemusi kellele õigusi juurde anda - on sisuliselt lõputult. Muuhulgas toob J.Peterson välja, kuidas Läänes (ülikoolides) maad võtnud marksistlik ideoloogia võitleb tänapäeval sisuliselt "terve mõstuse kui selle vastu" - "What You don´t understand, it is not a debate about, who can speak. [In reality] it is debate over [question], whether there is such a thing, as free speech." (sic!)
https://www.youtube.com/watch?v=1GZRkOBCmY8
Just nende läänemaailma kultuurisõdade arengute valguses, aga ka Eesti kultuuritraditsioonile vaadates, on kogu algatus sisult täiesti absurdne, olles ilmselgelt ülevõetud läänemaailmast, kus lisaks laste sugude muutmisele lubatakse mõnedes riikides (nt USA osariikides) ka poistel riietuda tüdrukute riietusruumides jne, mis on lihtsalt kõik lihtsalt ebamoraalne, haiglane - laiemas mõttes puhtakujuline allakäiguühiskonna tunnus. Säärased sammud ei vihasta üksnes kristlasi, vaid vihastavad ühiskonda laiemalt ja sellega midagi konstruktiivset saavutada on väga lühinägelik. Selle eest hoiatavad Kallast ka varasemad riigipead.
Olukorras - kus Eesti tõesti peaks tegelema julgeoleku probleemide ja ohtudega, ühiskonna terviklikkuse parandamisega - on nn kultuurikonfliktide, äärmuslike moeveidruste ja pseudopoliitiliste teemade importimine poliitikasse lihtsalt pahatahtlik ja ebaprofesssionaalne . Näiteid leiab ka muust valdkonnast: ajal mil lähiriikides on ümber nimetatud isegi tänavad, kus asuvad Vene saatkonnad - ei ole Eesti riik siiani suutnud kõrvaldada riigi peatänavalt kommunistliku sümboolikat (nt Mere pst ja Smuuli bareljeef Harju tänavalt, vt eelmine postitus). Millal nimetab Eesti riik Atlases ringi Kaliningradi ametliku nimetuse, kuivõrd Eesti esimene president on surnud justnimelt selle kommunistliku bürokraadi järgi nimetatud oblastis. Läti, Leedu ja Poola on seda juba teinud - kas Eesti jääbki kommunistide kantsiks Baltikumis? Eriti paradoksaalne on see olukorras, kus kõik Nõukogudeaegsed sümbolid on kõrvaldatud näiteks Narvas, ei ole seda tehtud riigi pealinna südames.
https://arvamus.postimees.ee/7776101/juhtkiri-konigsbergi-nimi-tuleb-euroopa-kaardil-taastada
https://www.ohtuleht.ee/1084498/ei-mingit-kahetsust-ajaloolane-jaak-valge-smuul-ja-vaarandi-kuulusid-kuuditamise-operatiivgruppidesse-parteiaktivistidena-mitte-manukatena?fbclid=IwAR3_7cIH_RfWKXyoYv5WbppI_76HFgkuz8CL_WTQfwjTyopcFfkW7aNXlzI
3. Riigi tehnoloogiline areng
Viimase 17-20 aasta jooksul on maailmas toimunud tohutu tehnoloogiline arenguhüpe, kus maailm on kasutusele võtnud elektroonilised lahendused, Interneti ja kõikvõimalikud kaasnevad tehnoloogilised lahendused, mida saime aktiivselt kasutada ka koroonaepideemia ajal.
Ometi on Eestis probleemiks endiselt maakoolide sulgemine (õpetajad saaksid paljusid tunde anda Interneti abil kaugteel, transpordilahendused peaksid olema kaasaegsed - pakkudes koolidele kas või elektriautode liisimise võimalust jms), summad mille üle vaieldakse on täiesti naeruväärsed - 50 000 euro suurused. Olukorras kus riik kulutab miljoneid kas või Riigikogu ülalpidamisele, rääkimata hiiglaslikust ametnikkonnast, riigifirma juhtide hiigelpalkadest ja hüvitistest. Väikekoolid peaksid olema võimalustest üle küllatud, kuna just seal peitub Eesti tõeline tulevik ja eripära.
Meie uus valitsus on kogenud poliitiku Kristen Michali näol ametisse nimetanud uue - kliimaministri. Kuid tegelikult peaks meil olema kliimaministri asemel tehnoloogia- ja innovatsiooniminister. Ka ülalnimetatud "Volckeri pärandi" saates viidati, kui lootusetu on tegelikult USA ja Euroopa, kelle elanikkond kokku moodustab aastaks 2100 ca 5% maakera elanikkonnast, kliimakava. Sisuliselt toodi põhjalikus majandussaates välja, et CO2 vähendamisele panustamine (isegi kui, nagu nentis saatekülaline, see tõesti on küünlaid väärt, et kogu muu keskkonnakahju kõrval) ei pruugi õnnestuda puhtalt seetõttu, et USA ja ELi jalajälg ja ulatus globaalsel turul on liiga väike. Selle väikse osa kõige mikroskoopilisemas osas, ehk Eestis - tegeleda kliimasõjaga (mida mingil veidral põhjusel ka rohepöördeks nimetatakse) - hävitab sisuliselt täiesti meie konkurentsivõime, nagu nenditi ka nimetatud majandussaates. Saagem roheliseks (keskkonna mõistes) - aga jäägem ka rikkuse teenimise kursile!
Teadlane ja saatejuht Marek Strandberg tutvustas enda viimases Kukkuva Õuna saates müüon-tomograafiat, mis viib tõenäoliselt täiesti uute tasemeteni sõjanduses, arheoloogias, julgeolekus ja paljudes muudes valdkondades. Neid tehnoloogiaid arendatakse muuhulgas Eestis (mitte võrreldavalt maailma tippudega), kuid just selles peaks peituma Eesti tulevik. Kuidas mõtleb Eesti enda julgeolekut arendada, kui meil ei ole ühtegi olulise eelisega sõjanduse valdkonda, mida siin arendame. Droonide ja robotroomikute kõrval võiks Eesti juba praegu mõelda vesiniktoitega allveelaevade arendamisele, millel oleks ideaalvaates tulevikus nii õhusõidukite häirimise kui ka allatulistamise võimekus. Me võime olla küll väike, kuid ilma nutikuseta on meil maailma julgeolekuareenil raske pildis püsida. Kui Eesti soovib ka oma jõududega kontrollida enda õhuruumi ja akvatooriumi kaitsta (sõltudes mitte ainult liitlastest), oleks kaasaegsed kiired, väiksed ja vaiksed allveelaevad üks väheseid võimalusi, milleks meil ehk isegi jätkuks ressursse. Sõjanduse valdkonnas innovatsiooni tegemine on ka valdkond, mis võiks Eestisse tuua investeeringuid, töökohti ja terve majanduse innovatsiooni taseme kasvu.
https://kuku.pleier.ee/podcast/kukkuv-oun
Katsetused maailma esimeste vesiniku-allveelaevadega juba käivad: https://www.ifpenergiesnouvelles.com/article/onboard-hydrogen-production-submarines
https://www.thedrive.com/the-war-zone/6894/have-submarine-launched-anti-aircraft-missiles-finally-come-of-age (näide Saksamaal arendatavatest õhuvastased allveelaevad)
See on vaid üks näide valdkonnast, milles Eestil võiks olla tõeline teadusliku arenduse eelis (nii asukoha, teaduse taseme kui ka kogemuste tõttu). Säärased projektid on võimalik maailmatasemele viia ainult juhul kui kaasneb pikaajaline poliitvisioon ja rahastus.
4. Sisuliste probleemidega tegelemine
Riigi sisuliste probleemidega tegelemiseks on Riigikogus vähemalt mõned lootustandvad signaalid tulnud, kusjuures märkimisväärne oli aseesimees Kivimägi sedastus, et tema unistus on Norra parlamendist, kus saadikud paiknevad saalis mitte erakondliku kuuluvuse, vaid piirkonna järgi. Noh, tõepoolest kaunis, kahjuks kauge tänasest reaalsusest! Olen käesolevas blogis juba 10 aasta eest kirjutanud - kuidas Eesti on üks vähestest parlamentidest maailmas, mille saadikud istuvad nelinurkses asetuses (enamus sarnaseid asetusi on kommunistlikes või postsovetlikes riikides!), samal ajal on Eesti parlament ühe kõrgema valimiskünnisega Euroopas, suletud parteinimekirjadega ja mitmes mõttes üsna madala demokraatiaastmega. Siiski on meil elanikkonna kohta üks suuremaid parlamente Euroopas, mis mõnes mõttes võib selgitada ka madalale jäävat keskmist konkurentsi parlamendis. Põhjamaade parlamentidest olemese sisuliselt valgusaasta kaugusel!
Täiesti eraldi teemablokina liitub veel e-valimistega seonduv, mis on suures osas ühiskonnast viinud arusaamale, et e-valimised on ebausaldusväärsed. Oluline pole siinjuures mitte niivõrd see (probleemid on selgelt olemas, neile on viidanud nii IT eksperdid kui ka Riigikohus juriidilise poole pealt), kui legitiimne praegune valimisprotsess on. Oluline on see, et ta peab olema kontrollitav ja arusaadav ka tädi Maalile ehk tavakodanikule.
Kui riik ei suuda parandada sündivuse olukorda, perekondade kindlust (läbi selle, et oleksid tagatud nii lasteaiakohad, stabiilsed töökohad kui ka majanduse stabiilsus tervikuna), leida alternatiive inimeste küüditamisele suurpolügoonide laiendamisel, ei võitle ääremaastumisega ega suuda peatada kultuurisõja jätkamist ja mitmeid muid väga sisulisi probleeme käsile võtta - siis ega meil palju lootust pole.
Leian, et just parlamendi ebademokraatlikust toimimisest johtuvad ilmselt ka mitmed põhjused, miks on olulisi otsuseid aastaid venitatud või tegeldud hoopis riigi arengule kahjulike poliitikatega. Siiani pole Riigikogu tegelenud piisavalt sisulise parlamendi tööga, vaid viib valitsuse poliitikaid ellu, mis tähendab et võimude lahusus riigis on piiratud. See võib paljuski seletada, miks riigi rahanduslikke probleeme ei lahendata nutikalt, vaid üritatakse rahakotti täita lihtlabaste maksutõusudega. Samuti võib selles leida põhjuseid, miks riik ei tegele oluliste küsimuste eelisjärjekorras tegelemisega - näiteks seda, kuidas välja tulla Eesti riigi suurimast sündivuse mõõnast viimase sajandi jooksul, ei arendata eelisjärjekorras eesti keele õpet, teadusrahastust ja miks on 20 aastat oldud viivituses regionaalpoliitika loomisega. Kui neid suundi ei muudeta, on aastal 2027 hilja alustada.
Lühidalt võib asja kokku võtta nii: parlamendil 2023-2027 seisavad ees Heraklese vägitööd, just neist sõltub põhiseaduslik kord, eesti keele, kultuuri ja Eesti riigi säilimine pärast 2027.aastat.
