Manifest Eestimaa Parempoolsetele

Saanud juba mõnda aega (vahest aasta?) aeg-ajalt facebookis pommitatud Parempoolsete reklaamidest, lugedes nüüd neist ka massimeedia vahendusel, kui peatsetest Seedri kukutajatest - on tahes-tahtmata tekkinud küsimus: kes need sellised poliitikud siis on ja mis asju nad meie maal ajavad? Milles on nende programm ja kuidas peaks see Eesti elu paremaks muutma?

Tutvudes avaliku liikmete nimekirjaga, oli selle pikkus küll aukartustäratav, ehkki liiga tuntud nimesid palju eest ei leia (kerge iroonilise vahemärkusena loodan, et lisaks Seedri kukutamisele on Parempoolsetel ka muid suuri monumentaalseid ideid - ajaloolisi paralleele tuues Caesari kukutajatest mäletab ajalugu väga väheseid - peale muu, ei jäänud nood ka võimule - mis on muide üks korduv muster läbi paljude erinevate riikide ajaloo). Samas on seal nimekirjas kindlasti tublisid ja edukaid inimesi, kes Eesti ajalooannaale saavad veel palju rikastama. Hetkel suutsin tuvastada vähemalt paar (enda jaoks) tuntud nime, nt poliitik hr Lotman ja ettevõtja Kristjan Vanaselja. 

Tema ettevõtte /iduettevõtte GoWorkaBit-i vahendusel olen muide  tegelikult kunagi isegi saanud tööl käia. Ühe kontori kolimise ots, väga viisakas, maksti (tolle aja palkades) korralikult. Pärast sai igaüks tänutäheks kliendilt veel pudeli veinigi (olid küll veidi seisnud, aga korralik vein!). Täitsa positiivne mälestus. Meelde on jäänud küll see, et nii palju, et kui tol ajal (2014-15) sai neid pakkumisi veebilehel vahel sirvitud, olid pakkumiste palganumbrid pigem valdavalt ikka Eesti miinimumtunnipalga lähedal. Ilmselt olin lihtsalt ära hellitatud aasta-paar varem saadud Austraalia kogemustest, kus toimis väga sarnane tööpakkumiste süsteem  (pakkujaid oli küll oluliselt rohkem, olgugi, et mingeid telefoniäppe tol ajal veel ei tuntud), mida sai ka mitme kuu vältel pidevalt kasutatud. Kogu info liikus läbi sõnumite ja telefonikõnede (eelnevalt tuli agentuuris end mõistagi arvele võtta), pakkumised liikusid väga kiirelt ja süsteem toimis majandusteooriast tuntud kui Täieliku Konkurentsi Turg.  Austraalia on mõistagi ka selline riik, mis polnud kuni koroonani näinud Euroopast tuttavaid majanduskriise (vähemalt 30 aastat), mistõttu palganumbrid ületasid Eesti miinimumpalka vähemalt 7-10 kordselt (kuigi möönan, et oma mõju avaldas ka toonane kõrgem AUD vahetuskurss). Kuid siis asja juurde: millise sisulise eesmärgiga soovisin blogis õieti manifesti Parempoolsetele teha? Minu küsimus on tegelikult väga lihtne: 

millist aktuaalset probleemi asub lahendama Parempoolsete programm? 

Kuivõrd nende manifestist ma seda sisuliselt mitte üheski punktis ei leidnud, siis üritan enda manifestis välja tuua, milliseid probleeme ta ju tegelikult võiks lahendada - mida seni keegi lahendanud pole.  Et asja lihtsam jälgida oleks ja sarnaseks ka rohkem päris manifestile (nendin, et mõõdukas paroodia varjund on taotluslik), on teemad jaotatud punktideks (kokku 5 punkti).

>  Olen ise pärit põlvkonnast, kellele üritati (vähemalt 10 aastat) järjekindlalt ja pidevalt selgeks teha (erinevate poliitikute, meediategelaste, õpetajate poolt), et on vaja ainult ühte korralikku ideed. Suurt ideed. Ikka väga suurt.  Nagu Nokia - ja kõik ongi elus lahendatud. Ja mina/meie lollikesed uskusime ka seda juttu. Et ideed on vaja. 2011. aastal Austraalias olles, umbes samal ajal, kui asutati TransferWise, tulime me paari sõbraga õllelauas täpselt samale mõttele (ja tagantjärgi mõeldes: kui raske sellele siis tulla oligi?). Suur idee. Mõistagi ei teostanud me sellest ideest mitte ühtegi protsenti - peale mõne ülekande omavahel Eesti ja Austraalia kontode vahel. Aga mitte sellepärast, et me olime laisad või lollid (mis lihtsalt antud punktis ei olnud relevantne küsimus) - vaid seetõttu, et meil puudus üldse vastav haridus /kontaktid ja kapital. Meil ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik oma ideed teostada.

Läks veel mõni aastake ja mõni hea idee mööda, enne kui ma sain lõpuks aru, et pole vaja mitte suurt ideed, vaid pääseda Londonisse ülikooli jne. Ühesõnaga oli meile/meie põlvkonnale Eestis aetud konstantselt jama. Niivõrd oluline pole mitte suur ideed, kuivõrd kuulumine õigesse seltskonda, omandada õige haridus ja teha õiged valikud. Mõned inimesed seda muidugi teadsid ka - nemad reeglina ei reklaaminud seda infot liiga palju.

> Eelnev punkt ei olegi muu, kui sissejuhatus sellele punktile, mis esitab küsimuse: kuidas hinnatakse meie  haridussüsteemi ??   PISA testidega - ja mida see siis peaks näitama? 

...

Kas ta näitab inimeste võimekust (järjest keerulisemaks muutuvast) maailmast aru saada? Keerukaid süsteeme välja mõelda? Keerukaid süsteeme lahendada? Loovust?  Eneseväljendusoskust?  Teadmisi ühiskonna toimisest, seadustest ja riikide arenguerinevuste põhjustest?  Sotsiaalseid oskusi ja enesehinnangut? Keeleoskusi?  Õppimise organiseerimist ja uue materjali omandamist? Üldist süsteemset mõtlemist? Enesekriitika ja psühholoogilise arengu võimeid? Kas ta näitab eeldusi teadustööks? Teiste õpetamiseks? Poliitiku/advokaadi karjääriks? Meediakriitikaks?

....

Mitte ühtegi neist? Aga, et siis.... mida kuradit ta siis tegelikult üldse näitab? Inimeste võimet data't ühes keeles pähe tuupida. Superarvutite ajastul - ausalt öeldes midagi lollimat annab välja mõelda :) 

Ühesõnaga ei ole meil tänapäeva haridussüsteemi hindamiseks üldlevinud ja kvaliteetset laiapõhjalist hindamissüsteemi. Me ei suuda üldse laiapõhjaliselt ja süsteemselt hinnata seda, milleks on tänane haridus kasulik, kui palju õpetatust jääb inimestele eluks meelde, kui palju neil on reaalselt vajalik,  kuidas aitab ta mõista maailma meie ümber ja selles toime tulla. Ja kuidas eristada jäävat/kestvat väärtust mööduvatest moodidest, moevooludest ja ajastu veidrustest. Sest muide, umbes 100 aastat tagasi just selliseid väärtusi haridussüsteem Eestis kandis.

Muideks, lühiselgitus sellele, kuidas toonane süsteem sisuliselt toimis, on väga lihtne: väga ranget kvaliteedisüsteemi polnud ju ka tol ajal olemas (vähemalt mitte eraldiseisva sõltumatu kontrollorgani või institutsioonina). Küll oli olemas selline asi, mida võiks nimetada hariduse üldine defitsiit. Nimelt, väga suur hulk naisi ja vaesemaid inimesi jäid vanasti haridusest ilma üksnes seetõttu, et haridus oli väga haruldane ja kallis. Seda ei saanud kõik lubada endale. Ei olnud mõeldavgi säärane hariduse lörtsimine, mis on toimunud Eestis alates 1990te aastate lõpust. 

Eestiaegse õpetaja palk oli täiesti võrdne parlamendisaadiku palgaga, õppejõududest rääkimata. Tänapäeva ülikooli õppejõud teenivad Eestis päris sageli veel vähem kui gümnaasiumiõpetaja - olukord on tragikoomiline.

Selle punkti kokkuvõtteks tuleb veel lisada, et  kriitikaga ei ole tahetud öelda, et Eestis pole üldse häid õpetajaid või tublisid õpilasi. Aga süsteemi sellise kvaliteedi hoidmiseks (või isegi tõstmiseks) ja ühtlustamiseks ei ole / ei paista tulevat. Ja läheb hullemaks. Ei jõuagi rääkida pikemalt nn mammutkoolide ideest, mis on Eesti haridusüssteemile tervikuna kohutava karuteene teinud (kas või neil lihtsatel põhjustel, et Eestis ei sünni tänapäeval nii palju lapsi nagu 1980tel, keskmine kvaliteet langeb seetõttu veelgi; õpetaja ei jõua kõigiga tegelda ja väikekoole pannakse veel kiiremas tempos kinni). Iroonilisel moel on kadunud on pea täielikult ka Nõukogude-aegne (siiski võrdlemisi hästi toiminud) spetsialiseerumise süsteem koolide vahel.

Kui Parempoolsetel ei ole ideed haridusüsteemi parandamiseks - siis minul siiski on sügav kahtlus, kas neil üldse on mingeid kandvaid ideid. Kuivõrd hea (ja vajadusel ka kallis) haridus peaks olema mistahes parempoolsuse põhieeldusi. Põhialuseid ilma milleta mingisugust parempoolset ühiskonda ei ole isegi teoreetiliselt olemas.

> Teiseks räägiks lühidalt nn parlamentarismi kaitsmisest ja õigusriiki puudutavast temaatikast. See on täpselt see osa, mis tekitab tunde, et Parempoolsete näol on tegu äkki veidi Ansipi-nostalgitsejate seltskonnaga. Ansipi ajastu võiks võtta kunagi omaette pikemalt käsitleda, aga siinkohal kummutaks mõned valearusaamad, mis on Eesti ühiskonnas uskumatult levinud. 

Ansipi juhitud riigis tekkis väga arvestataval osal inimestel (sh pärast globaalset masu) Eestis täiesti uskumatult rumal arvamus, et Eesti oleks olnud kogu Ansipi ajastu jooksul justkui on mingi edukas Põhjamaa riik. Olukorras kui väljaränne moodustas ligi 10% elanikkonnast, töötus oli mõõdetav kahekohalistes numbrites. Kaotati ära kõikvõimalikud sotsiaalsed hüvitised, millest mõned otsused olid ilmselt isegi põhiseadusevastased. Parlamendi, kõrgete riigiametnike ja valitsuse palganumbreid ei vähendatud mitte ühegi sendi võrra, samal ajal kui suur hulk Eesti elanikkonnast vajus vaesusesse. Majanduslik ebavõrdsus omandas sügavaimad mõõtmed läbi Eesti ajaloo.

Samal ajal reklaamiti tohutut "eduprojekti" euroga liitumise näol - kuigi Eestis kehtis euro faktiliselt juba 2002. aastast. Nominaalse euro kasutuselevõtt tähendas täiesti põhjendamatut eelarvepoliitikat, mis surus veelgi suurema osa elanikkonnast vaesusesse (samal ajal kui nominaalse euro oleks võinud kasutusel võtta paar aastat hiljem, nt 2013-2014), nominaalsele rahareformile järgnenud inflatsioon vähendas paljude inimeste sääste veelgi, suurendades veelgi ebavõrdsust ja sotsiaalseid probleeme. Aga ühte osa Eestist see ei puudutanud. "Edukat osa".  Suur hulk osa poliitikuist ja arvamusliidritest (ning meediast) langes iseenda propaganda ja vale-ettekujute täielikuks ohvriks.

Üllatavalt ilmnes - ja see seletab paljuski ka Isamaa pikaajalist reitingu langust - et "edukas Eesti kesklass"  kipub järjest kokku kuivama, suutmata laieneda või peale kasvada. Suutmata areneda ja muutuda/kohaneda. "Edukas Eesti" on sisuliselt läbikukkunud projekt, väga mitmete pikaajaliste poliitiliste vigade tõttu. Aga suur hulk inimesi ei ole sellest tänase päevani aru saanud.

Kurb on seegi, et poliitikud ei ole aru saanud selle olukorra tekkimise põhjustest. Meid võrreldakse (aeg-ajalt meedias ja mujalgi) liberaalse Hollandi ja selle parlamentarismiga. Rääkimata elatustasemest on seal üks väga sisuline parlamentarismi näitaja hoopis teisest klassist kui meil - mis muudab kogu mängu. Keegi sellest aga ei räägi: Hollandis on 10 korda madalam parlamenti pääsemise lävend. Ja kümme korda rohkem elanikke - ehk piltlikult öeldes, on neil pea 100 korda tõenäolisem uute parteide saamine parlamenti. Meie lävepakk on arusaamatu ja otse öeldes oligarhiline. See tagab igavese mittetoimiva parlamentarismi. Ansipi ajastul oli selle süsteemi "triumf", mil sisuliselt valitses riiki üks partei, koos seda üheparteisüsteemi varjestava/kaunistava kartellisüsteemiga.  Protestipartei EKRE esiletõus suutis selle mustri pisut segasemaks ajada, aga demokraatiat tuli juurde ainult näpuotsaga.

Mis parlamentarismi võidukäigust räägivad Parempoolsed kui nad ei räägi valimislävendi alandamisest kas või ühe protsendi võrra? Ülimalt ilmekas Eesti valimissüsteemi ebademokraatlikkusest oli ju viimane RK valimiste häälte jaotus, kus 45 000 häälega Eesti 200 sai 0 kohta parlamendis, samas kui 100 000 häälega sots-dem-id said 10 kohta. Kus on siin demokraatia? Selle puudumine karjub ju otse näkku! (olgu märgitud, et blogiautor ei ole mingisugune E200 fänn - õieti öeldes on mulle isegi raske aru saada, milles seisneb näiteks E200 ja Parempoolsete suurim erinevus?)

> Õigusriigi kaitsmisest räägitakse samuti inimeste juriidilistest õigustest ja andmekaitsest. Aga kuidas sisuliselt muudavad Parempoolsed õigusteenused kättesaadavamaks kõigile? Ilma haridusküsimuste ja ebavõrduse küsimustega tegelemata?

> Kuidas lahendada rände targemaks muutmise küsimus, kui suur osa ettevõtetest on juba mugandunud majandusmudeliga, mis toimib suurel hulgal odaval ajutisel tööjõul Ukrainast? Kas tuleb hakata neid ukrainlasi koolitama? (see ei ole mõeldud irooniliselt siinkohal)

Milles seisneb Eesti majanduse konkurentsivõime ilma läbimõeldud suurprojektide ja realistlike arendusteta. Paberil ehitatakse tunneleid Helsinkisse, kuid reaalsuses pole valmis teha suudetud isegi silda/tunnelit üle Suure väina (kus laevaliiklus on kordi tihedam Soome lahest,  seda ka muide enne koroonaolukorda). Põlevkivijaamu soovime sulgeda, tuulikutootjatele ja püstitavatele ettevõtetele (nt hr Raudvere ja Sõnajalad) loobib  riik kaikaid kodarasse. Põlevkivijaamu sulgeme, aga tuumajaama pole isegi paberil olemas.

Milles see tark majandus seisneb, kui pole plaani, kuidas mitmekordistada Eestis palku (ainsa, olgugi et mitte võib-olla lõpuni läbi mõeldud, aga siiski hea algatuse, tegi kunagi Indrek Neivelt). Kulda pole siiani Eestis leitud, ometi keeldutakse ka laenu võtmisest - või tehakse seda peaaaegu häbenedes (samal ajal kui Eestis on kogu Euroopas isegi suhtarvudes väikseim riigi võlakoormus). Milliseid suuri teadusarendusi on loodud, et Eesti majandust viia kõrgemale tasemele?

> Isamaa erakond on viimastel aastatel teinud ühe julge (ja tõenäoliselt ka eduka) Eesti inimestele kasuliku otsuse: pensionireform. Kas Parempoolsed on suutnud välja pakkuda oma programmi, kuidas seda reformi edasi viia, nii et kogutud raha ka edasi paremaid intresse koguks ja ( koroona käigus tekkinud globaalses majanduskaoses) väärtust ei kaotaks. Kas Parempoolsetel on ideid, kuidas parandada Eesti inimeste investeerimisoskusi ja üldist investeerimiskeskkonda? Luua alternatiivbörs, nagu on olemas Põhjamaades?

Milles seisneb Parempoolsete parempoolsus ja edu?