Harju tänava bareljeefi saaga:  kuuldused stalinismi surmast (S)tallinnas on tugevasti liialdatud

                    Punasirpidega rüvetatud Mere pst "Ohvitseride klubi" hoone on tegelikult ajalooline revüüteater Grand    Marina, kus loodi alused Eesti sõjaväele ja sai alguse riigi sisuline iseseisvumine,                                                 hoone sai  kannatada pommitamises 1944

                    Rahvakirjanik Juhan Smuuli tänini Harju tänava nurgal rippuv kommunistlik bareljeef 

                                                   

                                    

Kui vägivaldse diktatuuri ohjes idanaabri "võidukad" väed 24.02.2022 Ukraine proper territooriumile sisse tungisid, ilmselge plaaniga kogu riik hõivata - olid punamonumendid taasiseseisvunud Eestis rahulikult püsti seisnud juba üle 30 aasta. Vaatamata mõningatele emotsionaalsetele hüüatustele ja rahvuslaste meelepahale, polnud kellelgi isegi kaudsetki plaani ühtegi neist teisaldama hakata. Kui välja jätta üks õnnetult välja kukkunud Pronkssõduri teisaldamine, mida tingisid ka ilmselged provokaatorid ja muud riigivaenulikud tegelased, ei paistnud punaminevik mitte kedagi häirivat. Nagu ei häirinud punaminevik võimuvahetuse ja iseseisvuse taastamise järel paljusid poliitikuid, isegi nomenklatuuri karjääri teinuid, nii ei näinud rahvast häirivat ka lõputud obeliskid-puuslikud ja vennashauad igas Eestimaa nurgas ja kihelkonnas. Ometi võeti punamonumendid lõpuks alanud kohutava sõja valguses ootamatult kiiresti suuremast osast Eesti territooriumilt maha (või asendati neutraalsega).

Just seetõttu on mitte isegi traagiline, dramaatiline ega isegi tragikoomiline kuulda õigustusi Eesti Kirjanike liidu juhi ja kirjanike poolt, lausa meeleheitlikult - kuna Smuuli kritiseerijad olevat kõvasti andetumad, kui kadunud Juhan seda oli - kaitsmaks kallist punabareljeefi Kirjanike liidu seina. Koomiliseks ei tee olukorda, mitte kummastavad väited (vt näiteks Pekka Erelti kriitika EKL suunal https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120177452/pekka-erelt-mis-on-uhist-smuulil-ja-stutthofi-koonduslaagri-sekretaril#daltop8 ), justkui varade üleskirjutamine polekski küüditamise osa. Et kui lõikasid köit parajaks ja teritasid kirvest, ega  siis polnud ju timukas, vaid kõigest timuka abiline.

Saati veel õigustused, justkui oleks "Ood Stalinile" autor (kes ka nagu korduvalt korrutatud: oli üliandekas) Smuul samaaegselt suur stalinismi ohver - mida kirjanikuhärra kahtlemata võis ka olla, iseasi et sääraste vabandustega on ka palju suuremaid kuritegusid ajaloos õigustatud. Võis muidugi olla ohver, ainult et kus on siis EKL-i bareljeefid Alliksaarele, Jüri Kukele (represseeritud küll pärast Stalinit, aga ilmselge ohver sellegipoolest), Betti Alverile ja paljudele teistele Nõukogude okupatsiooni poolt tagakiusatud kirjanikele. Et kas tõepoolest oli Juhan Smuul kõige tagakiusatum kirjanik ja suurim Nõukogude reziimi ohver. See kõlab eriti pentsikult, arvestades asjaolu, et 1950.aastal oli Smuul Kirjanike Liidu (kommunistlikus versioonis, mille järglane tegutseb nähtavasti ka taasiseseisvunud Eestis) just nende parteitegelaste ja Kirjanike liidu juhatuse bürokraat, kes otseselt represseeris oma kolleege (Betti Alver, Kersti Merilaas jt), kes visati liidust poliitilistel põhjustel välja. Nemad kõik ei olnud niisiis erilised ohvrid - aga Smuul, vot tema oli kahtlemata režiimi ohver. Inimene võib olla küll maailma andekaim kirjanik (ja nähtavasti kaitsjate arvates siis palju andekam kui Alver, Merilaas jt), aga see ei tee olematuks fakti, et ta õigustas juuniküüditamist ja osales märtsiküüditamises. Loe lähemalt: https://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Smuul

Bareljeefi loo jaburus, piinlikkus ja koomika ei seisne ainult õigustustes bareljeefi subjekti suhtes (mis vähemalt minus tekitab küsimuse: kas tõesti peab tema bareljeef just sellel hoonel asuma).. Rääkimata asjaolust, et Eesti Kirjanike Liidu seina ehtiva  bareljeefi nimetus uhkustab väljendiga "Eesti NSV". Mida kuradit? See on isegi parem ninanips (kommunistidelt Eesti Vabariigile), kui Vilde monument üle tänava (ninanips EW-lt kommunistidele), mis rajati Nõukogude sügaval okupatsiooni ajal Tallinna (kui ühe eesrindliku sotsialistliku liiduvabariigi pealinna) südalinna, hoolimata tõsiasjast, et Vilde oli esimesi ajakirjanikke maailmas, kes Vabadussõja ajal avaldas 1919.a. populaarses Prantsuse päevalehes artikli kommunistide jõledustest Eestis "Les crimes du bolchevisme en Esthonie..." Lollikesed Moskvas jätsid selle pisiasja kahe silma vahele.  Paradokside maa Eesti  - vahest võikski Harju tänava ümber nimetada Paradoksi puiesteeks. 

Ühesõnaga on lugu Smuuli (sünd. Schmuuli) bareljeefi ümber enam kui koomiline  - see on vähemalt sama absurdne, kui uue valitsuse maksupakett. Nõukogude võimu suurima ohvri bareljeefi ei saa Kirjanike Liidu seinalt eemaldada, vaatamata sellele, et ohvri nime alla on lisatud epiteet "Eesti NSV..."  - ilmselt oleks ohvrile liiga valus säärase tundliku memoriaalobjekti eemaldamine. 

Püüdes natukenegi tõsisemalt ajaloohuvilise postitust kokku võtta, on kogu lugu piinlikku aurat tekitav, mitte stalinistliku minevikuga rahvakirjanikule (kes kogu loole ilmselt pilve piirilt vaikselt muigab), vaid Eesti Kirjanike liidule,  kes end kogu piinliku loo vältel esitleb sisuliselt täiesti kommunismimeelse organisatsioonina - kes oma dissidentlikkuses äkki isegi ei tunnista Eesti taasiseseisvumist (kui nad pole 30 aastat märganud maha võtta stalinistlikku bareljeefi - või otsinud bareljeefile sobivamat asukohta)? Äkki võiksin esitada tagasihoidliku ettepaneku: teha selle stalinistliku kunstiteose asemele vähemalt kaasaegsem bareljeef mõnda sobivamasse kohta, kuhu kõrvale võiks lisada ka mõne vähemtuntuma kirjaniku-ohvri bareljeefi nagu  Alliksaar, Alver või mõni teine. See tunduks praegusest äärmuslikust keerutamisest vähemalt usutavamalt.

Kahjuks Eestis on ajalooarusaamad ka riigi tasandil endiselt paljuski vastuolulised - Petserimaa õigusjärgsust ei tunnistata, Grand Marinat ehivad endiselt sirbid ja vasarad, kommunistlikke monumente võetakse maha lausa poolsunniviisiliselt (teise kuulsa kirjaniku Krossi pojal oli hea suurutleda, nüüd 30 aastat pärast taasiseseisvumist, kuidas tema nüüd võtvat Helme punamonumendid südameasjaks - kui monumentide teisaldamine oli ammu riiklikult otsustatud). Sama kummalisse kategooriasse kuulub Eesti (koos teiste Balti riikidega) hiljutine paanika Hiina avalduse teemal - jah, avaldus võis olla poliitiline jämedus, aga mis puutumus on sel Baltimaadega? Baltimaad ei ole kunagi kuulunud NSVL koosseisu de iure ja seda on tunnistanud (nagu president Meri säravalt on meenutanud) isegi sm Mao Zedong isiklikult.  Kuidas sai Hiina ebaõnnestunud avaldus olla seotud Eestiga, kui Eesti ei tekkinud NSVLi lagunemisest! Vastupidi: NSVL sai alguse Tartu rahu sõlmimisest.  Smuul elab oma piinarikas kommunistliku kunsti ahistavas teistpoolsuses punabareljeefi raiutunua endiselt edasi - kuigi Eesti peaks väidetavalt juba üle 30 aasta vaba olema...

> https://www.err.ee/1608955444/kirjanike-uldkogu-otsustas-smuuli-bareljeefi-seinale-jatta

>  https://www.err.ee/1608952123/dokument-naitab-smuul-ja-vaarandi-osalesid-kuuditamises

>  https://www.ekl.ee/meist/ajalugu/