Eesti Muinassõda ja Koorti mure Jüriöö pärast

Kunstniku portreteering I aastatuhande Skandinaavia normannidest

Kaader ajaloolisest komöödiast "Malev"

Julgeolekuekspert Erkki Koort kirjutas PM-s tänuväärse artikli Jüriöö ülestõusu aastapäeva meenutamiseks, millele sooviks blogiautor sekundeerida ja ehk midagi väärtuslikku lisadagi.  Esiteks kahtlemata seda, et Koort unustas oma pisut rant'ivas reas ära Lembitu langemise 800. aastapäeva, mida sisuliselt tähistati riiklikul tasemel, krooniks väga uhke vabaõhuetendus ajaloolise otse Leola kantsi künkal, milles tuhandeaastataguse Eesti kuningaküla elustasid noored säravad näitlejad. Seetõttu juba puhtalt ajaloolisest perspektiivist oli pisut kohatu see mainimata jätta (ei olegi kuulnud, mis on tänaseks saanud legendaarse sõjavanema kolba otsimisest Poolas, mille otsimisele riik eraldas isegi teatava rahasumma ?) - küll oli tänuväärne meenutada Koorti poolt Ümera lahingut ja rootslaste koloonia purustamist, mis kahtlemata on samuti olulised ajaloolised versapostid. Lembitu langemine, kogu tema sõjaline tegevus ja Madisepäeva lahing on aga sündmused, mida tegelikult ei tohiks ära unustada ükski ajalooõpik ja mis vajaksid tegelikult laiemat ümberdefineerimist. Ilustades seda mõtet veidi fantaasiaga: kui Lembitu oleks  verminud münte (parafraseerides mõnda ajaloohüpoteesi, mis hiljuti välja käidud) või omanud kroonikuid, siis oleks tema nimi koos ausammastega tuntud ka tänapäeva Lätis ja Soomes. Sõjavanem Lembitu näol võib olla tegemist maailma ajalugu mõjutanud eestlaste esiviisikusse (moodsalt kirjutades: TOP5-e) kuuluva isikuga.  Tänuväärselt avaldas kriitika 2017.aasta etenduse kohta Jaak Allik ja seda sai veel omakorda käsitatud ka käesolevas blogis.

Tegelikult ei soovikski käesolevaga rohkem sekundeerida Koorti väga patriootilisele artiklile, kui rohkem osundada, millised kaalukausid või hinnangud tänapäevases ajalookäsitluses muinasajaloo kohta paigast ära on. Või mis sootuks unustatud? Ehkki mul puudub antud valdkonnas formaalne haridus ja kindlasti on kõvasti ruumi ka eneseharimiseks, on mul siiski paljude ees see eelis, et hakkasin Muistse Vabadusvõitluse teema vastu huvi tundma umbes sama vanalt, kui juba esimesi raamatuid lugeda oskasin. Ehk mul on aega olnud asja üle järele mõelda. Et arutelu ja ajalookriitikat lihtsam jälgida oleks, on postitus jaotatud punktideks.

> Muinassõja nimetuse  ja definitsiooni küsimus. Ajaloolased on sel sajandil läinud vaidlema küsimuse üle, kuidas XIII sajandi alguse sündmusi üldse käsitleda - kas tegu oli mingi globaalse sündmustiku lokaalse peegeldusega. Või siis traditsioonilise käsitluse järgi lokaalse sündmuse maailmapoliitikasse jõudmisega. Allakirjutanu ei nõustu kummagi eraldiseisva vaatega, pidades neid poolikuteks vaadeteks. Jättes kõrvale täieliku pseudoküsimuse, kas tegu oli eestlaste rahvusega (kui juba Antiik-Rooma ajaloolased kirjutavad aestide rahvusest ja merevaigukaubandusest, siis kuidas sai vahepeal kaheks tuhandeks aastaks kadunud rahvus järsku 1869.aastal uuesti tekkida?) - paelub tõepoolest küsimus, kas tegu oli rahvuse vabadusvõitlusega, religioosse ususõjaga või oli ikkagi tegu globaalsete tarneahelate ja kaubandussuhete ümbermängimise sõjatandriga. 

Kuna mõlema tendentsi ja kaasnevate faktorite mõju on märgatav (nii rahvuslik motiiv, kaubandussuhete motiiv kui ka religioosne komponent on selgesti konfliktis esil), tuleks kasutusse võtta uus ja kõikehõlmavam termin: pakun välja  Muinassõja  termini.  Muinassõda (1207-1227; laiemas käsitluses 1187-1227) tähistab selgelt sõdade ajajärku, mis on seotud Eesti esiaajalooga, eestlaste varase ajalooga, veriste konfliktidega, maa koloniseerimisega, religiossse  ja kultuurilise muutusega. Samuti ei piiritle see nimetus teatud perioodil toimunud vaenutegevust üksnes rahvuslikul või rahvusromantilisel pinnal. Selles terminis sisalduvad üheaegselt nii saarlaste viikingiretked,  hõbedakaubandus, võimsad kindlused, muinasjumalad, merevaik, meteoriidiraud, Ristisõdade ajastu kui ka Ümera lahing, mille järel "kas või põlvepikkune poisike" pidi sõtta minema. See mõiste hõlmaks paremini tsivilisatsioonide kokkupõrget, mille tunnistajaks meie esivanemad olid.

> Mis on takistanud looma selgemaid ja vähem vastuolusid pakkuvaid ajalookäsitlusi Muinassõjast ja järgnenud perioodist kuni Jüriöö ülestõusuni?

Aastate jooksul on arutletud väga erinevate käsituste kaudu üritada kujutada elu eelkristlikus Eestis, tulemused on kohati väga vastuolulised. Vaieldakse nii piirkonna sõjalise taseme, riikliku arengu, sisulise kristluse leviku üle, sõjalise allajäämise põhjuste kui ka järgnenud vasallisuhete üle (eriti perioodil 1227-1343, mis tundub eriti segane ja põnev periood Eesti varases keskajas). Põhjus on mõistagi lihtne: kui tahes geniaalse või arenenud rahvaga ei olnud eestlaste näol ka tegemist - ei tundnud vaesekesed ladina kirja ega paberit. Ja kui mõni üksik tundiski, pole sellest jäänud vähimatki märki. Ainus suurem sisuline allikas on Henriku kroonika, mis vähemasti on autentne allikas. Küll on selles hulgaliselt vastuolusid ja on küsitav, kui suurel määral (millise täpsusastmega?) on kroonika usaldatav. Mõistagi on teatud vastuseid võimalik leida ka kaudsete allikate või teiste kroonikate kaudu, milles on kõige paradigmat koondavama töö ära teinud Karl Kello ja Uku Masing. Siiski kahjuks mitte professionaalse ajalooteaduse raames. Kui esimene jääb kahjuks siiski pigem populaarteaduslik-hobiajaloolaslik-hüpoteeside kogumikuks, siis teine on sedavõrd peen (ka väga emotsionaalne) sissevaateline ja pisidetailides tuhniv uurimus ("Vaskuks ja vikaaria Lohult"), et sisulisemat laiemat pilti on mõlema põhjal täiesti võimatu kujundada. Küll on seal hulgaliselt materjali ja väiteid, mida tõsiteaduslikud ajaloolased võiksid tõsisemalt uurima ja tõestama/kummutama asuma. Teisalt on just HLK algtekstis blogiautori arvates täiesti uskumatuid fakte, mis vajaksid paremat sissevaadet ja mis kõnelevad iseendast juba ülipalju. Nagu kadunud Lennart armastas öelda, võis 1941.aasta vene talupoja ühest lausest tihti välja lugeda rohkem, kui tervest doktoritööst, mis Nõukogude Venemaa 1941. põllumajanduse kohta kirjutatud.

> Millised on kõige uskumatumad / paradigmat kujundavamad faktiväited HLK-s?

Jättes kõrvale kõikvõimalike sõjakäikude üksikkirjeldused, kuupäevad, mille osas on alati palju vastuolusid, isegi lahingute kirjeldused (mis on ka siiski väga põnev materjal) ja konkreetsete sündmuste järjekord, rääkimata jõuvahekorrad (mille hindamises jääb alati palju ruumi subjektiivsusele, eriti kui Henrik kirjutab peale igat Eestisse tehtud sõjakäiku, et maa sai "täiesti tühjaks" laastatud, ometi tehti sealtsamast "tühjaks tapetud" maalt alguse peatselt eestlaste uus vasturetk) - on mõned täiesti uskumatud seigad, mis annavad meile sellest kolossaalsest tsivilisatsioonide kokkupõrkest - millesarnast pole ilmselt toimunud terves muinas-Skandinaavias - parema ettekujutuse.

1> "ja siis läksid nad saunadesse ja pesid endilt maha ristmise vee..." ja tegid veel muid kõlvatusi, mida ristiusk neile keelas ja asusid kristlastele kättemaksu plaane hauduma  (kirjeldus käib nt 1222 a. ülestõusu kohta). Eestlaste n-ö " üleolekut" kristlaste suhtes näitab veel ilmekamalt esimene trükisõnas kirja pandud eestikeelne lause: "Laula, laula, pappi!" Niimoodi pilgati vangivõetud preestreid.

Mida me saame siit järeldada? Muinaseestlastel pidi vaatamata nende suhtelisele suurele harimatusele ja lokaalsele elulaadile olema väga selge ettekujutus, kes ja milleks on tulnud neid vallutama. Ehkki maailmavaateline arusaam konflikti olemusest võis lääneeurooplastest täiesti erineda, olid eestlased juba väga varajases sõjastaadiumis (1207-1210.aasta paiku) täiesti teadlikud,  et tegu on kolonisatsioonilaadse vallutusega, millega püütakse ümber kujundada nende religioosne traditsiooniline elulaad.

Me saame teada, et eestlastel olid saunad, mis olid kahtlemata juba tol ajal üheks keskseks elamukompleksi osaks ja poolreligioosseks elu osaks. Kuidas teisiti oligi võimalik selles külmas kliimas tsiviliseeritud elu ette kujutada?

2> Üks ilmekamaid kirjeldusi - mis ilmselgelt samuti ei saa olla väljamõeldis - mida harva käsitatakse, on saksi soost ristisõdijate esimene vallutusretk süda-Eestisse Järvamaale. Retk toimus talvel, tungides otse Järvamaa piiridesse. Pakane oli sedavõrd krõbe, et ristisõdijatel koorus maha näonahk - keskeurooplased ei olnud harjunud sellises kliimas sõdima. Sooja saamiseks süüdati esimene leitud küla... (miks eestlased küll nii laisad on ja ei kasuta kreeklaste või USA poliitliikumise BLM taktikat EL-st ajaloolise ülekohtu eest raha välja pressida? :) )

3>  Isegi juba neist kahest punktist saame selgelt välja lugeda, et eestlased olid suhteliselt kõrge elukorralduse tasemega antiikajast tuntud põlisrahvas, kellel aga puudus ühtne  riigikorraldus. Sellele viitavad selgelt ristisõdijate taktikast tuttavad rünnakud eri maakondade vastu, kus (NB!) naabermaakonnad tihti vallutajatega koos  rüüstamas käisid - kui uskuda HLK sõnu. Seetõttu võiks Muinas-Eestit võrrelda kaudselt varakeskaegse Inglismaaga, mis enne normanni kuningate vallutusi X-XI sajandil oli sisuliselt väikesteks kuningriikideks killustunud keskvõimuta saar.

4> Teema väljub siinkohal juba Muinassõja kontsepti raamidest - küll aga seondub üldisemalt Muinas-Eesti ajalooga - kuidas ka ei soovi küsimust eirata (peavooluajalugu ongi teemat siiani pea täienesti eiranud, vähemalt kuni Salme laevmatuse leiuni), on küsimus viikingisõdadest väga aktuaalne. Ilmselgelt, tekkisid perioodil, mil Skandinaavia vallutajad võtsid võimu Inglismaast kuni Kiievini, tükke Prantsusmaast ja Itaaliast takkaotsa, konfliktid ka idanaabrite eestlastega. Seda on tõendanud üha arvukamad viikingileiud, matusepaigad ja on juba enne leide viidanud ka mitmed otsesed mainimised saagades (mida küll peavooluajaloos väga minimaalselt on käsitletud). Tekib küsimus: mida viikingid siit tahtsid ja miks ei suutnud nad maad enda kontrolli alla heita? Arvestades skandinaavia ülikute nimekirja, kes väidetavalt eestlaste maal hukka on saanud,  on tegemist sisuliselt müsteeriumiga.

Siin võib hüpoteese tuua nii meteoriitse raua (rääkimata mütoloogiliste seoste, mille hüpoteese on arvukalt esile toonud Karl Kello) roll, kui ka eestlaste sõjakunsti oskused laiemalt. Ehkki siinmail ei teatud midagi rahvaste koloniseerimisest, rüütlikultuurist, polnud jõutud isegi feodaalse ühiskonna korrani. Puudusid samuti suuremad tiheasustusega linnad, mis olid muide XIII sajandil olemas Leedus (siin saab põhjusena näha eelkõige klimaatilisi erinevusi). Ometi suudeti sõjaliselt vastu astuda tolle aja kõige arenenumate Euroopa vallutajatele. Mõistagi on küsimus ka geograafiline  ja klimaatiline - kui vahel poleks olnud  Volhovi soid, oleks Mandri-Eestist üle pühkida ka külm mongoli tuul Temujini (1158-1227) käe läbi, kellele ilmselt eestlastest vastaseid poleks olnud. Ent lisaks hämmastavatele võitudele ristisõdijate maastikul (milles enamasti kasutati küll barbaritele tuttavat üllatusrünnaku taktikat), mis üldjoontes olid siitkandi rahvastele täiesti enneolematud, võita elukutselisi rüütlivägesid, on hämmastavad ka suuremad strateegilised saavutused.

5> Lembitu isik, Leole piiramised ja Pihkva retked. Muinas-eestlaste, eelkõige Sakala vanemate sõjalis-poliitilist taset näitavad viited nende tegevusele kuni Madisepäeva lahinguni. Eelkõige ja vahest kõige tähelepanuväärsem on asjaolu, et kuni Madisepäevani ei saa me rääkida tegelikult Sakala vallutamisest, vaid üksnes Sakala lepingusse surumisest. Erinevalt kõigis teistes Eesti osades aset leidnud piiramistes ja retkedest, eristub Edela-Eesti eelkõige sellega, et siinsed sõjapealikud olid nähtavasti vallutajatega võrdsel või võrreldaval sõjalisel tasemel, mistõttu Saaremaa ja Sakala linnuseid üldjuhul ei vallutatud. Need alistusid ristimisega.  Erinevalt komöödiafilmist "Malev", toimus tegelikkuses suur osa Muinassõjast just linnuseseinte vahel, piiramistes ning vallidel tapeldes, mis ei jäta siinsest rahvast just päris alaarenenud neandertaalide kuvandit.

See pisikesena tunduv asjaolu pole ehk nii pisike, kui arvestada, et just Sakalast organiseeriti ka suuremad vasturetked ja ülestõusud ka pärast alistumisi, sh kõik suuremad sõjalised operatsioonid: Ümera lahing, Toreida piiramine (sh Toreida vaherahu), Pihkva rüüstamine, Otepää piiramine ja Madisepäeva lahing. Üks kõnekamaid sündmusi ongi vahest Pihkva rüüstamine - kui idanaabrid jõudsid rüüsteretkega Leole alla, Lembitu otsustas end  piiramisest hõbedaga (sic!) välja osta. Samal ajal kui venelased asusid mujale Eesti aladele rüüstama, organiseeris Lembitu välkretke Pihkva alla. Sõjavanem tegi kalkuleeritud arvestuse, et linna kaitseb üksnes väike väehulk, kuna suurem osa on rüüsteretkel Eestis.

Säärast strateegilist mõtlemist ei saa üles näidata suvaline mõõgaga isehakkanu - ilmselgelt oli maakondade näol tegemist teatavate dünastiliste eelriiklikke moodustisi, millest eelkõige suuremad paistsid silma oma organisatoorse taseme poolest. Mitte vähem hämmastavamad polnud näiteks teise Viljandi lahingu kirjeldused, kus toodi esile patarellide duellid (eestlased olid patarelle õppinud valmistama saarlaste kaudu Varbolast, kuhu taanlased olid oma patarelli kinkinud).

Lõppeks võiks lugeja endale ette kujutada ka muinasaegset linnuse ehitamist!  Pole mitte vähe märkimisväärne, et eestlased ehitasid päris arvestatavaid puidust linnuseid, mille vallutamiseks pidid kristlikud vallutajad kulutama päevi või nädalaid kestnud piiramisi (sic!!).  Märgilisemad neist Viljandi, Muhu, Otepää ja Tartu piiramised. Eestlased ei tundnud tõenäoliselt mörti või oli neil raskusi koostisosade leidmisega. Samal ajal ehitati puidust hiiglaslikke linnuseid, mis ei saanud sugugi lihtsam ettevõtmine olla - eeldades, et palkide kokku vedamiseks kasutati veoloomi ja üles tõstmiseks plokisüsteemi (kas eestlased tundsid plokki?), ometi oli ehituseks vaja ka vilunud puuseppi. Palgid oli vaja omavahel tugevalt siduda, lisada pealisehitused, trepid, kõrvalhooned jne. See kõik viitab märkimisväärsele arengutasemele.

Kui samavõrd arenenud oleksid ka olnud riikliku korralduse süsteemid, koos näiteks piirikindlustega, mis olid tuttavad juba Rooma-aegsetele germaanlastele - oleks maa vallutamine lõunast olnud sisuliselt lootusetu üritus (piirikaitse oleks võimaldanud eelhoiatusega rahvast rüüsteretkede eest kaitsta). Iseasi on muidugi tõik, et taani kuninga Valdemar II väga massiivne sissetung Revalasse meritsi otsustas sisuliselt ka maa saatuse. Ent siiski oleks vähemalt teoreetiliselt kaitstud lõunapiiriga situatsioonis kujuneda Eesti poliitiline ajalugu tundmatuseni teistsuguseks.  Siiski jääb see oleskoloogia valdkonda ja tuleb tunnistada eestlaste tsivilisatsioonilist allajäämust. 

Samal ajal on Lembitu roll Eesti varases ajaloos täiesti uskumatult võimas, jäädes ka kaugetele tulevastele põlvedele horisondile kumama ja meenutama muinaskuningate aega Eestis. Mille õrn järellainetus Jüriöö ülestõus kahtlemata oligi.

 Aeg taastada eesti kultuuri väärikus ja Eesti riigi sisu...ning peatada talupojamõistuse vabalangus

Plastikpulk, mis topitakse tänapäeval iga teise riigiasutuse, KOV-i või ministeeriumi fassaadile lippu "hoidma", sümboliseerib lausa karikatuurselt tänase Eesti ühte väga sisulist probleemi: kahjuks meie iseseisvus ei ole enam rippumatu ("rippumatus" oli muide iseseisvusmanifesti kirjutamise aegu "iseseisvuse" toonane sünonüüm). Tänane Eesti lipp on sõna otseses mõttes riputatud veidra moehulluse ajel kasutusele võetud europlastikpulga külge, umbes nagu Eesti iseseisvuski. Ei nägu ega tegu, ütles selliste asjade kohta vanarahvas.

Lühikeseks kõrvalepõikeks mainin seoses ülalviidatud lipupulgaga, et saan küll aru, milline on selle ülilevinud pulgakese nn teoreetiline praktiline eesmärk. Ent kas kallid inimesed tõesti ei näe, et sellisel kujul on tulemus vastupidine: lipp näeb pulgaga  koledam välja, kui ilma selleta. Lihtne lahendus lipuprobleemile on täiesti olemas: pulk tuleb mõistagi paigutada lipu alla, ohjama lippu, mitte veidralt riputama lippu. Muide, sääraselt on pulgake edukalt on praktikas paljudes riikides. Sellisel moel säilib ka riigilipu väärikas kuju ja abivahend säilitab algse mõtte, et hoida väärika esindamise ametiasutuse seinal.

Aga sisulisemast. Mäletan, kuidas umbes 7-8 aastat tagasi (siis veel enne suuremate/avalikumate ühiskondlike tülide puhkemist Eestis), rääkisin ühele heale sakslasest tuttavale Eestist ja eesti kultuurist. Intellektuaalina oli ta teemast  päris sügavalt huvitatud ja üritas siin elades isegi mõnda aega eesti keelt õppida. Muuhulgas rääkisin talle sellest, et eesti kultuuri sees üks nähtamatu lõhe, mida saavad tunnetada ainult need, kes siin kultuuris sügavamalt sees elavad. See lõhe peitub wana Eesti (s.o sõjaeelse Eesti) ja 1990tel taastatud Eesti kultuuride teravates erinevustes ja vastuoludes. See lõhe oli nii sügavalt tuntav, et kui meenutan iseenda lapsepõlve 1990tel, mis oli väga põnev aeg, kujundas see justkui teatava paralleelisiksuse. Umbes nagu kahekeelse pere lapsena kahes keeles rääkimine, mille abil lapsel kujuneb väga varakult arusaam sellest, kuidas erinevates keeltes rääkivad inimesed ei saa omavahel otse suhelda, nende vahel on informatsioonibarjäär. Umbes säärane oli ka minu arusaam erinevatest põlvkondadest pärit maailmade vahel. Muide, subjektiivse hinnanguna, teatav otsustav murrang "kommunistliku" põlkvonna kasuks toimus millalgi 1997.aasta paiku (see oli nii tuntav, et oli tuntav isegi õhustikust, isegi lapsena), kusjuures võimatu isegi öelda, mis selle tegelikult tingis. Sarnast käsitlust "eesti õhustiku" muutumisest on muide käsitanud ühes korruptsiooniteemalises ettekandes Toomas Kümmel. Ent nii keeruliselt ja pikalt ma mõistagi toona tuttavale sakslasele asja ei seletanud - õieti arvasin toona üldse, et vahest see kultuurilõhe on rohkem mu enda peas väljamõeldud kontsept, millel reaalsusega väga vähe pistmist on. Kuid nüüd aastaid hiljem, olen mitmetes arutlussaadetes, näiteks Andres Raidi või Objektiivi saadetes on läbi  mitme saatekülalise (nt õpetaja Einar Laigna) seesama eesti kultuurilõhe, eelkõige kas või õigekeelsussõnaraamatu näitel välja toodud. Mingi tohutu järsk kaljult kukkumine on toimunud 1990te lõpus, kusjuures kukkumise kiirusest ja liikumise suunast (allakäigu poole) pole suur osa seltskonnast aru saanud ehk ka seetõttu, et vaba langemise korral kaotab keha kaalu.  Säärane poeetiline metafoor füüsikast pole ehk kõige õnnestunum, ent tundub siiski kirjeldamiseks kohane - ajastul, mil - muide, üldises näljas ja sõjajärgses viletsuses taastatud rahva talgutööna, Punavägede poolt jõhkralt puruks pommitatud, "Estonia" teater - soovitakse paigutada klaasist kuubiku sisse. https://www.postimees.ee/7231550/raivo-e-tamm-estonia-juurdeehitusest-ma-olen-sokis

Pärast äsjalõppenud tolmukeerutust sama ulmelise (ja sama ebaõnnestunud asukohaga) SüKu teemal Tartus - tuleb nentida, et need ei ole üksikjuhud, see on ikkagi.....sõna otseses mõttes revolutsioon kultuuri vastu. Revolutsioon, mis vaimsetelt tagajärgedelt ei erine kuigipalju 77 aasta eest langenud Punavägede pommidest.  Need ei ole juhuslikud uudised, mis räägivad kõige pühamate asjade - ajalooliste hoonete, parkide, muinsusväärtusega paikade, põlislaante -  üldisest ründamisest, betooni valamisest, lagedaks raiumisest ja kuubikusse panemisest. See on lolluse ja korralageduse võidukäik Maarjamaal - ent kuidas me siiski oleme barbaarsuses nii "kaugele" jõudnud. Kas tõesti on süüdi mingi salapärane globalismus või vandeselts?

Suutmata ammendavalt või isegi väga üksikasjalikult teemat käsitleda (ühiskondlikud protsessid mõistagi ongi väga keerulised kirjeldada), tuleb siiski nentida, et vähemalt mõned põhjused sellel idiotismi plahvatuslikul kasvul Eestis on. Kui me saime 1991. aastal formaalselt uuesti vabaks, hüppas Eesti igas mõttes tundmatus kohas vette. Astuti uude vabasse maailma, mis oli tundmatuseni muutunud võrreldes 1940.aastaga, omast käest polnud võtta ka wanakooli advokaate ja riigimehi, kes tsaaririigi praktilisest kogemusest Eesti Wabariiki ehitama asusid 70 aastat varem. Alles olid vaid varemed, ilusad mälestused ja hunnik hrutšovkasid. Mitmete valearvestuste seas tehti eksimusi eelkõige selles plaanis, arvates, et maailmal on meid vaja. Kui välja arvata mõned nutikad start-upp'ijad ja tippteadlased (või ka muu valdkonna maailma tippe, keda üksikult meil siiski veel leidub), on Eesti EL-i kõige tühisem provints. Väike, vaene, külm, maavarasid pole ja midagi erilist siin ei juhtu. Ja meie kultuur hullutati samal ajal ära lääne tabloidindusest tuntud sisutühja kollase plämaga. 

Suurtes lääneriikides võib propaganda või tabloidindus olla küll väga popid ja levinud, siiski on aga 50-miljonilise (rääkimata 300-miljonilisest) elanikkonna juures võimalik, et äkki siiski ühiskonnas vähemalt 5 miljonit kodanikku sellist jama kunagi ei tarbi. 5 miljonist täiesti piisab, et teha tippteadust, kultuuri ja sporti. Ülejäänud võivad rämpstoitu ja -kultuuri rahulikult edasi tarbida, majandust käimas hoides. Sellepärast nad tegelikult ei eelda, et kõikvõimalik popkultuuri-jama nende riikide/ühiskondade käekäiku tugevalt mõjutab (pikas perspektiivis ehk siiski?). Aga meie?  Me pidime olema pehmelt öeldes puhta hullud, kui asusime lääne poliitparteide loosungeid, ühepäevaplaane ja poliitavantüüre kopeerima....ning tabloidkultuuri arendama. Kui palju elanikke 1,3 miljonist on pärast sellist 30-aastast eksperimenti veel mõistuse juures?

Siia haakub kohe külge haridustemaatika, mis on tõenäoliselt kõige tõsisemalt räsida saanud valdkond Eestis ja selle kaotused on nii sügavad, et seda on isegi keeruline mõõta. Õpetajaks ei ole võimalik saada 3 aastat ülikoolis õppides - seda ametit õpetatakse aastatepikkuse praktikaga. Riigi rahakotile täiesti hävitavaid samme astudes (ulmelised täieliku tasuta kõrghariduse projektid), aastaid alatasustatud ülikooli õppejõud (ja muidugi ka kooliõpetajad), üldiselt struktureerimata kõrghariduspoliitika- siia juurde täiesti masendav nõukogudeaegne taak haridussüsteemis (mida sain ise maitsta kuni kõrgkoolini välja). Vanal ajal (ka veel mõnikümmend aastat tagasi) see just andis haridusele kvaliteedimõõdu, et seda oli raske saada - tasu muutis hariduse defitsiitseks, mis sundis selle saamiseks ka pingutama! Tänane olukord  on tekitanud (NB! vastupidiselt taotlustele)) ideaalse kompoti ülisuureks hariduslikuks kihistumiseks ning selleks, et ei saaks peale kasvada tugevat uut teadlaste põlvkonda. Haridussüsteem on muudetud konveieriks ja õpetaja teenindajaks!? Täieliku küsimärgi all on rahvuskeelne kõrghariduse tulevik tervikuna. Ometi pidi see probleemistik Eesti majanduslikku võimekust, rahvaarvu ja sündivust arvestades kõik olema ammu ette nähtav...juba 1980te lõpus...kahjuks ei tõmmanud see 30 aasta jooksul tähelepanu kõrghariduse süsteemse parandamise teravale vajadusele.

Vaid lühidalt majandusteemal peatudes, tuleb nentida, et on kurb tõdeda, kui 1990te aastate raamatupidaja tasemele pidama jäänud Eesti poliitmõtlemine on sisuliselt halvanud Eesti riigi sisulisema majandusarengu. Olukorras, kus Euroopa riikide võlatasemed ületavad suhtarvudes Eesti riigi oma kordades, oleme täiesti tragikoomilise poliitika vangid, mis ei saa aru fiat-rahade toimimise süsteemist. Raha, mida triljonite ühikute kaupa iga aasta juurde trükitakse, on teatavasti katteta. Olukorras kus jagame Kreeka, Portugali, Hispaania ja Iirimaaga sama valuutat, on täiesti humoristlik rääkida mingisugusest Eesti riigi eelarvetasakaalust. Kas Hispaania ja Iirimaa lastakse kõrgemate intressimääradega pankrotti minna, kui meie poliitilised geeniused siis "teoreetilist tulu" lõikavad kõrgete intresside olukorrast "teoreetilises tulevikus"? Sellist olukorda ei juhtu ju mitte kunagi. Kolm korda allapoole EL-i keskmine võlatase on Eestile otse kahjulik, et mitte öelda idiootne poliitika. Loomulikult ei pruugi 4-kordset Eesti keskmist teenivad poliitikud ka aru saada, mis majanduskasvu või taristu vajadusest nad üldse räägivad?  Peaasi, et saab soojal maal puhkamas käia :)

Kas Eestis ei ole tõesti ühtegi globaalset rahandust mõistvat poliitikut?

Mis viibki viimase, kahtlemata samuti kandvama  probleemini, Eesti lähiajaloos. Eesti on väidetavalt ja ka konstitutsioonile tuginedes demokraatlik vabariik, kus toimib esindusdemokraatia. Ometi on meie esindusdemokraatia selline, kus parlamenti pääsevad ka inimesed, keda sinna pole üldse valitud. Rääkimata probleemist, mis seondub 5%-se valimislävendiga. Kümnete tuhandete valjate häältega parteid jäävad parlamendist välja, kuna "targad asutavad isad" on seadnud parlamenti saamiseks Euroopas ühe kõrgema lävendi, mis muudab pisikese riigi kogu poliitilise süsteemi sisuliselt oligarhiaks / oligopoliks. Ilma selliseid kunstlikke piiranguid kärpimata ei saa Eestis kunagi areneda normaalne ja küps poliitiline kultuur või toimiv esindusdemokraatia. Tõeline ideede konkurents, debatt ja areng saab toimida konkurentsi tingimustes, mida käesolev süsteem kindlasti endast ei kujuta.

 

 Manifest Eestimaa Parempoolsetele

Saanud juba mõnda aega (vahest aasta?) aeg-ajalt facebookis pommitatud Parempoolsete reklaamidest, lugedes nüüd neist ka massimeedia vahendusel, kui peatsetest Seedri kukutajatest - on tahes-tahtmata tekkinud küsimus: kes need sellised poliitikud siis on ja mis asju nad meie maal ajavad? Milles on nende programm ja kuidas peaks see Eesti elu paremaks muutma?

Tutvudes avaliku liikmete nimekirjaga, oli selle pikkus küll aukartustäratav, ehkki liiga tuntud nimesid palju eest ei leia (kerge iroonilise vahemärkusena loodan, et lisaks Seedri kukutamisele on Parempoolsetel ka muid suuri monumentaalseid ideid - ajaloolisi paralleele tuues Caesari kukutajatest mäletab ajalugu väga väheseid - peale muu, ei jäänud nood ka võimule - mis on muide üks korduv muster läbi paljude erinevate riikide ajaloo). Samas on seal nimekirjas kindlasti tublisid ja edukaid inimesi, kes Eesti ajalooannaale saavad veel palju rikastama. Hetkel suutsin tuvastada vähemalt paar (enda jaoks) tuntud nime, nt poliitik hr Lotman ja ettevõtja Kristjan Vanaselja. 

Tema ettevõtte /iduettevõtte GoWorkaBit-i vahendusel olen muide  tegelikult kunagi isegi saanud tööl käia. Ühe kontori kolimise ots, väga viisakas, maksti (tolle aja palkades) korralikult. Pärast sai igaüks tänutäheks kliendilt veel pudeli veinigi (olid küll veidi seisnud, aga korralik vein!). Täitsa positiivne mälestus. Meelde on jäänud küll see, et nii palju, et kui tol ajal (2014-15) sai neid pakkumisi veebilehel vahel sirvitud, olid pakkumiste palganumbrid pigem valdavalt ikka Eesti miinimumtunnipalga lähedal. Ilmselt olin lihtsalt ära hellitatud aasta-paar varem saadud Austraalia kogemustest, kus toimis väga sarnane tööpakkumiste süsteem  (pakkujaid oli küll oluliselt rohkem, olgugi, et mingeid telefoniäppe tol ajal veel ei tuntud), mida sai ka mitme kuu vältel pidevalt kasutatud. Kogu info liikus läbi sõnumite ja telefonikõnede (eelnevalt tuli agentuuris end mõistagi arvele võtta), pakkumised liikusid väga kiirelt ja süsteem toimis majandusteooriast tuntud kui Täieliku Konkurentsi Turg.  Austraalia on mõistagi ka selline riik, mis polnud kuni koroonani näinud Euroopast tuttavaid majanduskriise (vähemalt 30 aastat), mistõttu palganumbrid ületasid Eesti miinimumpalka vähemalt 7-10 kordselt (kuigi möönan, et oma mõju avaldas ka toonane kõrgem AUD vahetuskurss). Kuid siis asja juurde: millise sisulise eesmärgiga soovisin blogis õieti manifesti Parempoolsetele teha? Minu küsimus on tegelikult väga lihtne: 

millist aktuaalset probleemi asub lahendama Parempoolsete programm? 

Kuivõrd nende manifestist ma seda sisuliselt mitte üheski punktis ei leidnud, siis üritan enda manifestis välja tuua, milliseid probleeme ta ju tegelikult võiks lahendada - mida seni keegi lahendanud pole.  Et asja lihtsam jälgida oleks ja sarnaseks ka rohkem päris manifestile (nendin, et mõõdukas paroodia varjund on taotluslik), on teemad jaotatud punktideks (kokku 5 punkti).

>  Olen ise pärit põlvkonnast, kellele üritati (vähemalt 10 aastat) järjekindlalt ja pidevalt selgeks teha (erinevate poliitikute, meediategelaste, õpetajate poolt), et on vaja ainult ühte korralikku ideed. Suurt ideed. Ikka väga suurt.  Nagu Nokia - ja kõik ongi elus lahendatud. Ja mina/meie lollikesed uskusime ka seda juttu. Et ideed on vaja. 2011. aastal Austraalias olles, umbes samal ajal, kui asutati TransferWise, tulime me paari sõbraga õllelauas täpselt samale mõttele (ja tagantjärgi mõeldes: kui raske sellele siis tulla oligi?). Suur idee. Mõistagi ei teostanud me sellest ideest mitte ühtegi protsenti - peale mõne ülekande omavahel Eesti ja Austraalia kontode vahel. Aga mitte sellepärast, et me olime laisad või lollid (mis lihtsalt antud punktis ei olnud relevantne küsimus) - vaid seetõttu, et meil puudus üldse vastav haridus /kontaktid ja kapital. Meil ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik oma ideed teostada.

Läks veel mõni aastake ja mõni hea idee mööda, enne kui ma sain lõpuks aru, et pole vaja mitte suurt ideed, vaid pääseda Londonisse ülikooli jne. Ühesõnaga oli meile/meie põlvkonnale Eestis aetud konstantselt jama. Niivõrd oluline pole mitte suur ideed, kuivõrd kuulumine õigesse seltskonda, omandada õige haridus ja teha õiged valikud. Mõned inimesed seda muidugi teadsid ka - nemad reeglina ei reklaaminud seda infot liiga palju.

> Eelnev punkt ei olegi muu, kui sissejuhatus sellele punktile, mis esitab küsimuse: kuidas hinnatakse meie  haridussüsteemi ??   PISA testidega - ja mida see siis peaks näitama? 

...

Kas ta näitab inimeste võimekust (järjest keerulisemaks muutuvast) maailmast aru saada? Keerukaid süsteeme välja mõelda? Keerukaid süsteeme lahendada? Loovust?  Eneseväljendusoskust?  Teadmisi ühiskonna toimisest, seadustest ja riikide arenguerinevuste põhjustest?  Sotsiaalseid oskusi ja enesehinnangut? Keeleoskusi?  Õppimise organiseerimist ja uue materjali omandamist? Üldist süsteemset mõtlemist? Enesekriitika ja psühholoogilise arengu võimeid? Kas ta näitab eeldusi teadustööks? Teiste õpetamiseks? Poliitiku/advokaadi karjääriks? Meediakriitikaks?

....

Mitte ühtegi neist? Aga, et siis.... mida kuradit ta siis tegelikult üldse näitab? Inimeste võimet data't ühes keeles pähe tuupida. Superarvutite ajastul - ausalt öeldes midagi lollimat annab välja mõelda :) 

Ühesõnaga ei ole meil tänapäeva haridussüsteemi hindamiseks üldlevinud ja kvaliteetset laiapõhjalist hindamissüsteemi. Me ei suuda üldse laiapõhjaliselt ja süsteemselt hinnata seda, milleks on tänane haridus kasulik, kui palju õpetatust jääb inimestele eluks meelde, kui palju neil on reaalselt vajalik,  kuidas aitab ta mõista maailma meie ümber ja selles toime tulla. Ja kuidas eristada jäävat/kestvat väärtust mööduvatest moodidest, moevooludest ja ajastu veidrustest. Sest muide, umbes 100 aastat tagasi just selliseid väärtusi haridussüsteem Eestis kandis.

Muideks, lühiselgitus sellele, kuidas toonane süsteem sisuliselt toimis, on väga lihtne: väga ranget kvaliteedisüsteemi polnud ju ka tol ajal olemas (vähemalt mitte eraldiseisva sõltumatu kontrollorgani või institutsioonina). Küll oli olemas selline asi, mida võiks nimetada hariduse üldine defitsiit. Nimelt, väga suur hulk naisi ja vaesemaid inimesi jäid vanasti haridusest ilma üksnes seetõttu, et haridus oli väga haruldane ja kallis. Seda ei saanud kõik lubada endale. Ei olnud mõeldavgi säärane hariduse lörtsimine, mis on toimunud Eestis alates 1990te aastate lõpust. 

Eestiaegse õpetaja palk oli täiesti võrdne parlamendisaadiku palgaga, õppejõududest rääkimata. Tänapäeva ülikooli õppejõud teenivad Eestis päris sageli veel vähem kui gümnaasiumiõpetaja - olukord on tragikoomiline.

Selle punkti kokkuvõtteks tuleb veel lisada, et  kriitikaga ei ole tahetud öelda, et Eestis pole üldse häid õpetajaid või tublisid õpilasi. Aga süsteemi sellise kvaliteedi hoidmiseks (või isegi tõstmiseks) ja ühtlustamiseks ei ole / ei paista tulevat. Ja läheb hullemaks. Ei jõuagi rääkida pikemalt nn mammutkoolide ideest, mis on Eesti haridusüssteemile tervikuna kohutava karuteene teinud (kas või neil lihtsatel põhjustel, et Eestis ei sünni tänapäeval nii palju lapsi nagu 1980tel, keskmine kvaliteet langeb seetõttu veelgi; õpetaja ei jõua kõigiga tegelda ja väikekoole pannakse veel kiiremas tempos kinni). Iroonilisel moel on kadunud on pea täielikult ka Nõukogude-aegne (siiski võrdlemisi hästi toiminud) spetsialiseerumise süsteem koolide vahel.

Kui Parempoolsetel ei ole ideed haridusüsteemi parandamiseks - siis minul siiski on sügav kahtlus, kas neil üldse on mingeid kandvaid ideid. Kuivõrd hea (ja vajadusel ka kallis) haridus peaks olema mistahes parempoolsuse põhieeldusi. Põhialuseid ilma milleta mingisugust parempoolset ühiskonda ei ole isegi teoreetiliselt olemas.

> Teiseks räägiks lühidalt nn parlamentarismi kaitsmisest ja õigusriiki puudutavast temaatikast. See on täpselt see osa, mis tekitab tunde, et Parempoolsete näol on tegu äkki veidi Ansipi-nostalgitsejate seltskonnaga. Ansipi ajastu võiks võtta kunagi omaette pikemalt käsitleda, aga siinkohal kummutaks mõned valearusaamad, mis on Eesti ühiskonnas uskumatult levinud. 

Ansipi juhitud riigis tekkis väga arvestataval osal inimestel (sh pärast globaalset masu) Eestis täiesti uskumatult rumal arvamus, et Eesti oleks olnud kogu Ansipi ajastu jooksul justkui on mingi edukas Põhjamaa riik. Olukorras kui väljaränne moodustas ligi 10% elanikkonnast, töötus oli mõõdetav kahekohalistes numbrites. Kaotati ära kõikvõimalikud sotsiaalsed hüvitised, millest mõned otsused olid ilmselt isegi põhiseadusevastased. Parlamendi, kõrgete riigiametnike ja valitsuse palganumbreid ei vähendatud mitte ühegi sendi võrra, samal ajal kui suur hulk Eesti elanikkonnast vajus vaesusesse. Majanduslik ebavõrdsus omandas sügavaimad mõõtmed läbi Eesti ajaloo.

Samal ajal reklaamiti tohutut "eduprojekti" euroga liitumise näol - kuigi Eestis kehtis euro faktiliselt juba 2002. aastast. Nominaalse euro kasutuselevõtt tähendas täiesti põhjendamatut eelarvepoliitikat, mis surus veelgi suurema osa elanikkonnast vaesusesse (samal ajal kui nominaalse euro oleks võinud kasutusel võtta paar aastat hiljem, nt 2013-2014), nominaalsele rahareformile järgnenud inflatsioon vähendas paljude inimeste sääste veelgi, suurendades veelgi ebavõrdsust ja sotsiaalseid probleeme. Aga ühte osa Eestist see ei puudutanud. "Edukat osa".  Suur hulk osa poliitikuist ja arvamusliidritest (ning meediast) langes iseenda propaganda ja vale-ettekujute täielikuks ohvriks.

Üllatavalt ilmnes - ja see seletab paljuski ka Isamaa pikaajalist reitingu langust - et "edukas Eesti kesklass"  kipub järjest kokku kuivama, suutmata laieneda või peale kasvada. Suutmata areneda ja muutuda/kohaneda. "Edukas Eesti" on sisuliselt läbikukkunud projekt, väga mitmete pikaajaliste poliitiliste vigade tõttu. Aga suur hulk inimesi ei ole sellest tänase päevani aru saanud.

Kurb on seegi, et poliitikud ei ole aru saanud selle olukorra tekkimise põhjustest. Meid võrreldakse (aeg-ajalt meedias ja mujalgi) liberaalse Hollandi ja selle parlamentarismiga. Rääkimata elatustasemest on seal üks väga sisuline parlamentarismi näitaja hoopis teisest klassist kui meil - mis muudab kogu mängu. Keegi sellest aga ei räägi: Hollandis on 10 korda madalam parlamenti pääsemise lävend. Ja kümme korda rohkem elanikke - ehk piltlikult öeldes, on neil pea 100 korda tõenäolisem uute parteide saamine parlamenti. Meie lävepakk on arusaamatu ja otse öeldes oligarhiline. See tagab igavese mittetoimiva parlamentarismi. Ansipi ajastul oli selle süsteemi "triumf", mil sisuliselt valitses riiki üks partei, koos seda üheparteisüsteemi varjestava/kaunistava kartellisüsteemiga.  Protestipartei EKRE esiletõus suutis selle mustri pisut segasemaks ajada, aga demokraatiat tuli juurde ainult näpuotsaga.

Mis parlamentarismi võidukäigust räägivad Parempoolsed kui nad ei räägi valimislävendi alandamisest kas või ühe protsendi võrra? Ülimalt ilmekas Eesti valimissüsteemi ebademokraatlikkusest oli ju viimane RK valimiste häälte jaotus, kus 45 000 häälega Eesti 200 sai 0 kohta parlamendis, samas kui 100 000 häälega sots-dem-id said 10 kohta. Kus on siin demokraatia? Selle puudumine karjub ju otse näkku! (olgu märgitud, et blogiautor ei ole mingisugune E200 fänn - õieti öeldes on mulle isegi raske aru saada, milles seisneb näiteks E200 ja Parempoolsete suurim erinevus?)

> Õigusriigi kaitsmisest räägitakse samuti inimeste juriidilistest õigustest ja andmekaitsest. Aga kuidas sisuliselt muudavad Parempoolsed õigusteenused kättesaadavamaks kõigile? Ilma haridusküsimuste ja ebavõrduse küsimustega tegelemata?

> Kuidas lahendada rände targemaks muutmise küsimus, kui suur osa ettevõtetest on juba mugandunud majandusmudeliga, mis toimib suurel hulgal odaval ajutisel tööjõul Ukrainast? Kas tuleb hakata neid ukrainlasi koolitama? (see ei ole mõeldud irooniliselt siinkohal)

Milles seisneb Eesti majanduse konkurentsivõime ilma läbimõeldud suurprojektide ja realistlike arendusteta. Paberil ehitatakse tunneleid Helsinkisse, kuid reaalsuses pole valmis teha suudetud isegi silda/tunnelit üle Suure väina (kus laevaliiklus on kordi tihedam Soome lahest,  seda ka muide enne koroonaolukorda). Põlevkivijaamu soovime sulgeda, tuulikutootjatele ja püstitavatele ettevõtetele (nt hr Raudvere ja Sõnajalad) loobib  riik kaikaid kodarasse. Põlevkivijaamu sulgeme, aga tuumajaama pole isegi paberil olemas.

Milles see tark majandus seisneb, kui pole plaani, kuidas mitmekordistada Eestis palku (ainsa, olgugi et mitte võib-olla lõpuni läbi mõeldud, aga siiski hea algatuse, tegi kunagi Indrek Neivelt). Kulda pole siiani Eestis leitud, ometi keeldutakse ka laenu võtmisest - või tehakse seda peaaaegu häbenedes (samal ajal kui Eestis on kogu Euroopas isegi suhtarvudes väikseim riigi võlakoormus). Milliseid suuri teadusarendusi on loodud, et Eesti majandust viia kõrgemale tasemele?

> Isamaa erakond on viimastel aastatel teinud ühe julge (ja tõenäoliselt ka eduka) Eesti inimestele kasuliku otsuse: pensionireform. Kas Parempoolsed on suutnud välja pakkuda oma programmi, kuidas seda reformi edasi viia, nii et kogutud raha ka edasi paremaid intresse koguks ja ( koroona käigus tekkinud globaalses majanduskaoses) väärtust ei kaotaks. Kas Parempoolsetel on ideid, kuidas parandada Eesti inimeste investeerimisoskusi ja üldist investeerimiskeskkonda? Luua alternatiivbörs, nagu on olemas Põhjamaades?

Milles seisneb Parempoolsete parempoolsus ja edu?