Kuidas ma kümnendi eest päris dessantnikuga kohtusin ja Ukraina saatusest kuulsin. Austraalia episoode

                                             Sevastopoli monument II maailmasõja mälestuseks

Enne Austraaliasse minekut küsisid üllatavalt paljud inimesed, miks ma Austraaliasse lähen (päris paljud küsisid hiljem muidugi seda ka, miks tagasi tulin). Sellele võiks anda kümneid erinevaid vastuseid, aga kõige lihtsam vastus - ja kõige ausam - on selleks, et kohata teistsuguseid inimesi. Enamiku inimeste kitsad arusaamad kujunevad  ju seetõttu, et nad pole elus kuigi palju näinud teistsuguseid inimesi.

Sõjaväes lootsin samuti näha teistsugust elu, aga olgem ausad: Eesti sõjaväe kõige suurem miinus on see, et ta on nii neetult väike. Üks filmilikum tegelane meie kompaniis oli autojuht Jegorov, kahemeetrine poksija, kes vabalt tagurpidi saltot viskas ja 300 punkti peale NATO teste tegi. Tema tahtis saada dessantväelaseks - aga võta näpust - meie riigis olid sellised üksused "ajateenijatele" viimati Vabadussõja ajal. Küll kohtusin ma päris Ukraina dessantnikuga, küll kunagisest relvavennast Jegorovist kolmandik meetrit lühem, aga mitte sugugi nõrgem tegelane - Austraalias. Tema õlale oli tätoveeritud langevari, koos uhke väeosa sümboliga. Ma ei mäleta enam, kui palju hüppeid ta teenistuse jooksul pidi tegema, aga neid oli palju - ma kahtlustan, et neid oli rohkem, kui meile tavalise ajateenistuse raames AK teravmoona anti (per nägu).

Mastaabi vahed. Krimmist pärit Andrei oli ääretult soe ja avala vene hingega majanaaber, kes rääkis lõbusaid lugusid kodulinnast Sevastopolist ja Ukrainast ning Venemaast. Sõitis ringi sportmootorrattaga ja tegi meeletustes kogustes trenni. Ta ei koonerdanud ka alkoholiga, aga see-eest oli väga huvitav vestluskaaslane, rääkides erinevates.  Meie vaated poliitika osas ei pruukinud just kuigi kattuvad olla, kuid kõige muu osas oli ta põnev tüüp, hariv isiksus ja tore naaber. Ta oli Ukraina venelane, kelle patriotism Ukraina osas polnud kindlasti väike, kuid kes juba siis üsna elutargalt hoiatas: Ukraina riik võib nende arengute jätkudes pooleks minna. 

Nüüd, kõigest  kümnend hiljem on Andrei emamaa Venemaa oma naabrile Ukrainale, kes on valinud Lääne suuna, sõjaliselt kallale tunginud. Halastuseta, põhjuseta, ideeta ja südametunnistuseta. Kirjanik ja dissident Solženitsõn, kes küll elu lõpus kiitis heaks Putini võimu, kuna "too taastas korra Venemaal", on kirjutanud surematud read: "Kõle ja kohutav saab olema tulevik sellel maal..." 1970ndatel Läände emigreerunud dissident ja  hilisem Nobeli preemia laureaat ennustas Venemaale musta tulevikku, kuna see on kaotanud stalinismi ja kommunistliku terrori käigus igasuguse intelligentsi ja südametunnistuse. Ma ei oska öelda, kas tal oli õigus, aga on uskumatu näha seda, mis toimub praegu Vene okupatsioonivägede poolt rünnatud Ukrainas.

Kui 8 aastat tagasi toimunud sündmused võisid tunduda uskumatud, olid neil siiski mingid ajaloolised taagad: vene keelt kõnelev Krimm ja Ida-Ukraina oblastid ei soovinud kuuluda Lääne orientatsiooniga Ukraina külge. Liita võrrandile juurde Vene imperialistlikud ambitsioonid, oligi tulemuseks pikaleveninud madala intensiivsusega sõda ja lahkulöönud oblastid. Sh rohelised mehikesed, kelle abil võeti üle Krimm, sõjategevus Ida-Ukrainas jne. Ma ei kuulu nende hulka, kes arvaks, et Läänes on kõiki neid arenguid alati kõrgeima objektiivsusega käsitletud. Üsna tõenäoliselt oleks näiteks suure venekeelse enamusega Krimm soovinud Ukrainast lahku lüüa sõltumata sellest, mil viisil oleks seal läbi viidud referendum. Ka Ukraina tegevuse kohta idapoolsetes oblastites võib esitada küsimusi. Veel vähem oskan ma midagi kindlat selles osas, millised on olnud Ukraina endapoolsed püüdlused Venemaaga kompromissini jõuda. Kindlasti pole nad soovinud loobuda separatistlikest oblastitest, kes ilmselgelt Ukrainasse kuuluda ei tahtnud. Selles osas on Ukrainat raske mõista.

24.veebruaril puhkenud sõda seab aga kõik aga täiesti uude valgusesse. Venemaa on alustanud Euroopas sõjalist agressiooni, millist pole nähtud II maailmasõjast saadik. Ilma ühegi loogilise orientiirita (peale selle, et segi peksta üks naaberriik) sõjavägi külvab hävingut üle riigi. Väed ründavad pealinna Kiievit ja pommitatakse mitmeid piirkondi ja sõjalisi objekte üle Ukraina. Saates sisuliselt prügikasti kõik rahvusvahelised lepped, taandates end sisuliselt rahvusvahelisest kogukonnast, pannes löögi alla mitmed globaalsed majandusharud jne. Milleks see kõik? Kas tõesti hulluksläinud autokraadi viimane faas või Venemaa juhtkonna soov alustada III maailmasõda?

 Lood esimesest vabadusajast, kui suurmehed ei mahtunud ära väikeriiki

Vahter ja Muuli on värskete ajalooraamatutega korralikult täiendanud tervikpilti esimese iseseisvuse ajast ja teinud algust Eesti ajaloo "Augeiase tallide" puhastamisega. 1924. ja 1932-34. aastate sündmuste sisuline pale Eestis. Kapten Rotschildi lugu ja riigi auvõlad

Dulce et decorum est pro patria mori

 (Horatius;   W.Tominga mälestuste lõppsõna)

"Old soldiers never die - they just fade away..." (katke sõdurilaulust; mainitud mälestusraamatus "Soomusrong nr 2 Vabadussõjas")

Eesti rahvuslased on tabavalt öelnud, et meie riik loodi sõjaga. Vahest mitte sõjaga, küll aga sõjas. Riik tekkis sarnaselt teiste Ida-Euroopa maadega Esimeses maailmasõjas, võideldi iseseisvaks Vabadussõjas ja lisaks mõjutas selle käiku kolme naabri kodusõjad: Soome, Vene ja Läti kodusõda. Seda on oluline meeles pidada, et paremini mõista Eesti riigi ajalugu. Siiri Sisask on laulusõnas kasutanud luuleridu "kes kõik oma lapsed jätaks emata....// ..kummalised nende laululood". Emade kohta ei saa seda ajaloolises kontekstis väita, kuid XX sajandi Eesti isad  langesid suures osas kommunistliku verise täägi otsas. (sh kommunistlikud eesti poliitikud, kes mõrvati hulgaliselt Suure Terrori ajal 1937-38).

 Kusjuures seda mitte nii palju lahingus, kus kommunistid põhiliselt lüüa said, vaid sellele 20 aastat hiljem järgnenud kättemaksuaktsioonides. Võrdluseks, terves Vabadussõjas langes kuni 5000  võitlejat Eesti poolel (L.Vahtre õpiku "Eesti Vabadussõja ajalugu" põhjal ca 3500 kaotatud inimelu), mis on tühine arv võrreldes sellega, palju Eesti riigi kodanikke hävitati 1940-1991 kommunistlike repressioonide käigus. Tulemuse saamiseks tuleb Vabadussõja vereohver kümnega korrutada. Selle arvu juurde liita mitmed kümned tuhanded emigreerunud, küüditatud, vangistatud ja enneaegselt surnud eestlased. Sõjaeelse Eesti riigijuhtide ja riigiteenistujate ühendavaks tunnuseks on see, et nad langesid samaaegselt - enamiku elu on lõppenud aastatel 1940-42.  Kommunistide tapatalgud 1919.aasta okupatsiooni ja 1924.a detsembrimässu ajal olid kerged eelhoiatused Eesti rahvale. Hoiatusi ei võetud piisavalt tõsiselt, seda eriti riigijuhtide tasandil. Aga sellest pikemalt postituse viimases osas. 

Pöördelisel 1918.aastal muutis väike Eesti rahvas osakest maailma ajalugu. 45 000 ruutkilomeetri suurune poolsaar Kirde-Euroopas, endine tsaaririigi osa, pidi saama maailmarevolutsiooni juhtiva maailmavalitsuse - Nõukogude Venemaa satelliidiks. Parimal juhul Saksa keisririigi rudimendiks Läänemere kaldal. Hoolimata sellest, et maailm säärast arengut ei oodanud ega tükk aega ka ametlikult ei tunnustanud - läks ajalugu teisiti. Eestlaste  ajaloo tõenäoliselt kõige haritum, laiapõhjalisem ja jõulisem põlvkond, mis oli sündinud XIX teise poole tsaaririigis, suutis teha seda, mida nende esivanemad ei suutnud paari tuhande aasta jooksul saavutada. Selles posituses ongi üles loetud hulk olulisi riigitegelasi, kes sündmustikus aktiivsed (ja mõjukad) osalised olid. Sõltumata sellest, et nende loodud riik uputati 20 aastat hiljem verre ja isegi sellest, milline saab olema Eesti riigi saatus tulevikus - väärivad nende inimeste imetlusväärsed teod minu arvates meenutamist, lugemist ja uurimist isegi sajandeid hiljem. Väheoluline pole asjaolu, et Eesti on kümne (või 5, sõltuvalt mida lugeda "omakeelseks riigiks") väikseima rahvaarvuga oma keelega mandririikide seas maailmas. Veel kõnekam on asjaolu  - ja seda võiks keegi üle kontrollida - et Vabadussõda on tõenäoliselt arvuliselt kõige ebavõrdsemate vastaste vahel sõditud sõda, kus väiksem osapool võidab (tüüpilised näited teemat guugeldades annavad vasted nagu Napoleon, Talvesõda, impeeriumide vahelised heitlused, revolutsioonid või Aafrika riikide vastupanu võitlus impeeriumitele  - kõikides neis näidetes on "väiksem" osapool aga kordades suurem mikroriik Eestist) ja üldse väikseima riigi võidetud iseseisvussõda maailmas. Sarnastel kaasustel, kus väiksem osapool on võitnud mingi lahingu või konflikti, on iseseisvus kokkuvõttes tagatud ikka kolmandate  suurriikide lepingutega (protektroraadid jne). Tartu rahu puhul see nii ei olnud.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 Postitus on neljaosaline:  I osas avaks pisut autori uuenenud arusaamasid Pätsi-Sirgu teljel, mis kujunesid värskete põnevate ajalooraamatute lugemise toel 1930-te Eesti kohta. Teiseks lühike loetelu (80) kandvatest ajaloolistest isikutest Eesti riigi loomisel või Vabadussõjas, kolmandas osas detsembrimässu põhilised faktid ja neljandaks kokkuvõttev osa (sh julgeoleku- ja kaitsepoliitika teemad).

"Kui meid sõtta sõrmitie, väehulka värvitie..." Rahvavägi Vabadussõja ajal

Osa I

Vahteri ja Muuli värsked ajalooraamatud (raamatud on viidatud postituse lõpus) ei käsitle küll hääletu alistumise temaatikat, kuid nende sisu annab ka sellele teemale uusi vaatenurki. Paari sõnaga sooviks seda temaatikat kommenteerida. Varasemalt on välja käidud ajaloolaste (ja ajaloohuviliste) poolt hüpoteese, et vapside võimule tulles oleks "kindlasti" 1939.aastal N.Liidule vastu hakatud ja selles mõttes oleks Eesti kaitsevõime olnud kõrgem. Vahteri ja Muuli raamatud käsitlevad väga asjalikult 1934. aasta sündmusi ja näitavad oma tööga kaudselt minu meelest üsna vastupidist - vapside võimule pääsedes sellises sündmusteahelas, nagu 1934.aastaks oli lahti kerinud-  oleks võinud iseseisvus kukkuda sama kergelt, kui mitte veelgi kergemalt.  Eelkõige seetõttu, et riik oleks võinud 1930-tel sattuda veelgi sügavamasse poliitilisse kriisi või kodusõja sarnasesse olukorda. Kriis oli küpsetanud tüli väga suureks. Kahjuks varasemad autorid (või ajalooõpikud) ei olnud piisava värvi ja sügavusega kirjeldanud ühiskondlikke tülisid, milleni majanduskriis ja  vapside-erakondade vastasseis 1934.aastaks riigi sisepoliitika oli viinud. 

Üks asjaolusid, mida paljud ajaloolased (ja ajaloohuvilised, sh allakirjutanu varasemalt - kuna Vahteri ja Muuli põhjalikkusega üldajaloo raamatuid sellest perioodist polnud lihtsalt varem kirjutatud - on eiranud või eitanud, et sellel leidus palju sügavaid sisulisi  põhjus, et miks 1934.ks aastaks nii Pitka, Tõnisson, Päts kui ka lõpuks Laidoner kõik vastustasid vapside tegevust. Need ei piirdu kindlasti kõigest lihtsustatud labaste käibetõdedega, nagu oleks Sirgul olnud Pätsi ja Laidoneri kohta "hirmsat komprat", mille tõttu tuligi riigipööre ette võtta. Mitte väheoluline asjaolu, mis ka Vahteri raamatus meenutatud, kuidas riigi sõjalises juhtkonnas oli juba 1932. aastal valmidus Pätsi riigipööret toetada, tekkinud poliitilise kriisi tõttu. Kui Pitka tõi elutargalt  (veel EVLi juhatuse liikmena) tõi 1932.aastal peamise vastuväitena poliitikasse minekule, et vältida veteraniühenduse killustumist, siis Tõnisson pidas vapse lihtsalt populistlikuks (ja oli üldiselt, kuigi väga tark, väga kriitilise maailmavaatega poliitik), Päts ja Laidoner võõrdusid vapsidest lõplikult seetõttu, et vapsid olid neid mõlemaid reetnud presidendikandidaatide läbirääkimistel (eriti Laidoneri). 

See kõik kokku näitab ju nende organisatsiooni juhtimise poliitilist lapsikust või nõrka juhtimistaset. Pitka soovis alguses, enne tüli 1932,  veteraniühingus aktiivselt kaasa lüües toetada eelkõige rahva meelsuse, moraali, ühistegevuse ja kaitsevõime edendamist. Täpselt nagu Mari Raamot vältis kategooriliselt Naiskodukaitse politiseerimist, seistes selle põhimõtte eest nii enne II maailmasõda kui ka maailmasõja ajal. Päts mõtles tüüpilisele poliitikule iseloomulikult võimule ja riigi stabiilsele arengule. 1932.aastal tekkinud lõhe (mida Muuli tänuväärselt on samuti kirjeldanud) Sirgu ja Pitka suundade vahel välistas kolmanda tee vapside jaoks. Sirgu, Rõugu ja Mäe juhitud vabadussõjalaste noorte meeste poliitprojekt oli moodne kompott paremäärmuslusest (sõjaväeline juhtimine, ametlikult kasutatud natsitervitused), populismist, rahvuslusest ja autoritarismist. Lisaks muule, ei olnud nende põhiseadusprojekti koostamine laiapõhjaline ja väga selgelt oli nende põhiseadus autoritaarse võimujaotusega. Neil polnud küll väidetavalt mingeid natsisidemeid (või kui mingil hetkel oligi, siis öeldi neist avaliku meelepaha tõttu kiiresti lahti), kuid samaaegselt suutsid nad enda tegevusega paljudele  - ilma igasuguse liigse kujutlusvõimetagi - jätta koduste natside mulje. Mis oli väga mugavaks malakaks ka nende vastastele.

  Samal ajal: kui demokraatiajanuseks saab siis pidada vapside tegevuse eesmärke, kes tüüpilise poliitpropaganda ja poliittehnoloogia võtetega  1)  1932. aastal nurjasid parlamendi (suhteliselt mõistliku) põhiseaduse muutmise rahvahääletuse - ja  2)  seejärel lükkasid enda põhiseadusprojekti toel  1934.aasta presidendivalimistel enda ülekaaluka toetuse harjal marionett-kandidaadina, kuid kahjuks poliitilise kogemuse mõttes olematu kapasiteediga, veskiomaniku kindral Larka? 

Seda ei saa siiski pidada klassikaliseks demokraatiaks, vaid pigem klassikaliseks populismiks ja rahva hullutamiseks. Nad üritasid end väga olemuslikult vastandada olemasolevatele erakondadele, ometi muutusid nad Sirgu, Rõugu ja Mäe juhtimisel siiski sarnasteks olemasolevate parteidega. Hoopis põnevam ja tõenäoliselt kaalukam oleks ühingu saatus olnud juhul, kui oleks valitud poliitiliselt  sõltumatum, tasakaalukam (Pitka jt soovitatud) tee, kus aktiivsest poliitikast oleks organisatsiooni tasemel hoidutud, küll aga jätkatud demokraatia remonti survegrupina. Näiteks: ka põhiseadusprojekti juures oleks võinud osaleda laiapõhjaline juristide grupp - mis puhul oleks ära jäänud vastandumine erakondadega, mis paratamatult viis vapsid samasugusesse "mudaliigasse" ülejäänud erakondadega. Just seda on peetud üheks I põhiseaduse ebaõnnestumise põhjuseks, et selle sõnastusel ei kuulatud piisavalt palju juristide nõuandeid, kuna ülekaal oli Asutavas Kogus vasakerakondadel.

Ilmselgelt ei saa Pätsi süüdistada võimupöörde sammude järel muus, kui et ta tegi ebaseaduslike võtetega seda, mida vapsid oleksid (suures osas samamoodi) teinud oma populistliku toetuse harjal "seaduslikult". Sirku on püütud esitleda hiljem tema toetajate poolt kui enneolematut Vabadussõja kangelast - Muuli on raamatus aga tänuväärselt üksikasjalikkusega lahti seletanud, kuidas tubli rindemees Sirk sai Vabadusristi suhteliselt miniatuurse operatsiooni eest sõja viimastel päevadel Lätis. Mida aga ei räägi meile ajaloo raamatud enne Muulit peaaegu üldse, kuidas palju kaalukamate teenetega Eesti riigi loomise juures olnud isikud - nagu näiteks kapten Rotschild - jäeti igasugustest medalitest ja hüvedest ilma. Sirk oli sisuliselt (küll tubli) ärahellitatud advokaat ja tolle ajastu käilakuju, kes sai Eesti riigilt tudengina sõjaliste teenete eest tolle vaese aja kohta tohutud hüved (sarnaselt teiste Vabadussõja veteranidega), aga tänulikkuse asemel asus tema seda hüvesid pakkunud riiki - kuigi parimate kavatsuste juures - ründama. 

Pätsi positiivsest poolest - mis tuleb selgelt välja ka Muuli ja Vahteri raamatutest - tuleb taaskord ära mainida ka Riigikogu erakondade laialdane toetus (nii Tõnissoni, Rei kui teiste poolt) Pätsi poliitikale pärast vapside sulgemist. Suur osa poliitikuid tundis ilmselgelt kergendust. Juhtunut on tagantjärgi nimetatud riigipöördeks - õigem oleks blogiautori meelest kasutada prantsuskeelset terminit coup d'etat või eestikeelset "võimupööret". Päts muutis küll Eestis riigikorda, kasutades ebaseaduslikke võtteid, kuid Sirk&co tahtsid sedasama teha vähese poliitilise kogemuse juures rahvahääletuse teel. Riigikord oleks samuti autoritaarseks muutunud - milliseks oleks marionettpresidendi Larka võimukeskne  ja autoritaarselt juhitud riik kujunenud? Vägagi võimalik, et sarnaste kriiside jätkajaks, milline oli Eestis aset leidnud 1931-34. Vapside suurimaks probleemiks võib niisiis lugeda noore seltskonna tõttu ülimalt  kõrgele kruvitud poliittemperatuuri, kriitikaga kõvasti liialdamist ja kõigi eksisteerinud poliitjõududega tüli otsimist. Nad võtsid (kas või alateadlikult või nn ajastu poliitilise allhoovuse kaudu) eeskuju natsidest, aga tahtsid seda kopeerida demokraatlikul moel. Selline kompott ei ole reaalsuses kuigi toimiv ja ilmselgelt oleks viinud kas uute kriisideni või krahhini. Võib muidugi vapse õigustada mõttekäikudega, et demokraatia ongi katsetamine erinevate riigimudelitega. Aga kas seda katsetamist peavad juhtima poliitiliselt vähekogenud noored sõjaveteranid ajal, mil riigi piiridel ähvardab kallale tungida ajaloo üks karmimaid totalitaarriike? See kommentaar ei vähenda muidugi Vabadussõjalaste kõrgeid ideaale ja üllaid eesmärke. Küsimus on lihtsalt, milline oleks olnud reaalne tulemus.

Poliitilise kriisi ja järgnenud Pätsi-Laidoneri riigipöörde üks kahjulikke tagajärgi, lisaks vanade sõjameeste killustumisele (mida oli hoiatanud J.Pitka), et kriisi tagajärjel mõisteti süüdi ja vangistati paari aasta vältel sisuliselt õigustühiselt mitmekordseid Vabadusristi kavalere ja sõjasangareid. Samal ajal kui niiditõmbajad Mäe (määrati 1935 koduaresti ja sai reaalse karistuse alles teises riigipöörde plaanis osalemise eest), Rõuk (mõisteti õigeks) ja Sirk (põgenes Soome) olid vabaduses. Sisulised sõjasangarid said palju suuremaid karistusi, kui organisatsiooni juhid - nende rehabiliteerimise puudumine on üks suurimaid Eesti riigi auvõlgu.

Pätsi laituseks tuleb lisada, et ta selgelt liialdas oma võimu kasutades hiljem karistuste määramisega vapsidele ja eriti  nende toetajatele, mitte ainult vapside liikmete sees (sh Vabadusristi kavalerid jt), vaid ka saates täiesti põhjendamatult inimesi asumisele Eesti saartele jne. Lisaks ärimeestele represseeriti riigitegelasi, sõjaväelasi ja intelligente, kel polnud vapsidega üldse sisulist pistmist või minimaalsed kontaktid (Pusta, Rütli, Ilmar Raamot, kindral Tõrvand jt). Samuti viivitas Päts väga pikalt demokraatliku riigikorra juurde naasmisega - sisulise demokraatia juurde ju ei naastudki. Vapse kardeti, sest nende tegelikku mõju ühiskonnas ülehinnati, kuivõrd nad olid populistlike kampaaniate, majanduskriisi ja veteranideühenduse toel ehitanud üles kloppinud meeletu toetusprotsendi ühiskonnas - mida võiks võrrelda XXI sajandi ajaloost protestikampaaniatega nagu Indrek Tarandi valimine europarlamenti või Res Publica valimine parlamenti. 

Pätsi autokraatliku võimu tugevus seisnes kindlasti põllumajanduse, ühistegevuse ja kultuuri edendamises. Ta pikendas vähemalt 6 aasta võrra idülli, mida Eesti sai kahe maailmasõja vahel nautida. Samuti soodustas kindlakäeline (ja stabiilne võrreldes pidevate valitsuste vahetumisega) juhtimine oluliselt riigi majanduselu ning üldist heaolu kasvu. Samal ajal olid nõrkuseks välispoliitika kui ka kaitsepoliitilised otsused - need on kindlasti teemad, mis vajaksid palju põhjalikumat ajalooteaduslikku uurimist. Lühikokkuvõte mõnedest tähelepanekutest on toodud postituse lõpuosas.

 Nn "kummalised laululood" (Sisaski loomingust) tulevad paljuski sellest, et me ei tunne rahvana (sh endise anastatud rahvana) piisavalt enda riigi lähiajalugu, ka vähesedki ajaloolised arusaamad on kommunistliku okupatsiooni (ja terrori) toel nii palju ära väänatud, et isegi taasiseseisvunud Eesti kooliõpikute põhjal on kohati raske aru saada, kes siis ikkagi olid need suured Vabariigi loojad, kes 1930.tel tülli keerasid ja hakkasid üksteist vangi panema. Siinkohal hea näide, kuidas nõukogudeaegsed inimesed meenutavad ikka heldimusega nostalgilist "Pälsoni" ühikat, ise võib-olla teadmatagi, et tänav kandis okupatsiooni ajal lihtlabase kurjategijast kommunisti Pälsoni nime - kes endise Riigikogu saadikuna asus relva jõul pöörama Nõukogude Liidu võimu alla Eesti riiki (1.detsembri mäss), EW ajal kandis tänav hoopis mässu mahasuruja kindral Põdder'i nime - miks ei võiks "Nõukaaegsed" teada seda maja kui "põdra" ühikat - sest nad ei tunne Eesti ajalugu. Vaevalt, et need tudengid kõik siis (või praegu) nii veendunud kommunistid olid. '

Vahter ja Muuli on siinkohal tõesti blogiautori meelest teinud ära väga tänuväärse töö, kuivõrd varasemad ajalookäsitlused 1930-test on kaldunud äärmusest äärmusesse. Vapside kangelas-märtri oreooli võib seletada (sarnaselt muide K.Pätsi ümbritsenud sarnase oreooliga), kus kõik poliitilised vead on täiesti unustatud kahe asjaoluga: esiteks ülekohtu/ repressioonidega, mis neile ajaloos tehti ja teiseks järgnenud pika pilkase okupatsiooni perioodiga 

Just seetõttu on Kalle Muuli ja Tarmo Vahter mõlemad teinud ära ülimalt tänuväärse töö värskete ajalooraamatutega, tehes olulisi üldistusi ja lisades olustikulist tausta, et ajaloohuviline saaks mõista, mis tegelikult juhtus 1930.-te Eestis. Et keskenduda süüdlaste otsimise asemel ajaloolistest vigadest arusaamisele - sest sisulises mõttes ei reetnud  keegi Eestit, vaid suurem osa eestlaste poliitilisi liidreid kaotas vastloodud ülidemokraatlikus riigis murrangulisel 1920-1930-te ajastul poliitilise orientiiri ja reaalsustaju. Suhteliselt vähem räägitakse enneolematust terrorist, millesse toonased riigijuhid vaid veidi aega hiljem uputati koos suure osa rahvaga. Mitte reetmine ja sõjas allajäämine, vaid välispoliitline naiivsus ja äärmine strateegilise mõtlemise puudus, sai rahva eliidile saatuslikuks, sellest veidi blogiposti neljandas osas.

Osa II 

"Vanaisa, kas sa olid sõjas kangelane?" "Ei, kuid ma võitlesin kangelaste pataljonis." ("Band of Brothers" ; 506th Parachute Infantry Regiment, II battallion, Easy company)

Vabadussõja aegne Eesti armee High Command

Sissejuhatuseks mõned olulised sündmused/paigad/organisatsioonid, mis on seotud ka alljärgneva 80 Eesti ajalooliste isiku nimekirjaga ja on väga olulised Eesti iseseisvumise seiskuohast:  

>  veebruarirevolutsiooni järel toimunud Petrogradi meeleavaldus 26.märtsil 1917 - Eesti Liidu korraldatud Tartu konverentsi järel koostatud seaduseelnõu (Konstanin Päts, Jüri Vilms, Otto Strandman, Jaan Tõnisson, Jaan Raamot koostajatena) toetuseks korraldatud meeleavaldus Venemaa pealinnas Petrogradis, taotlemaks Eestile autonoomiat, 40 000 osavõtjat rahvuslippudega, sh sõjaväeüksused, meeleavalduse korraldaja Artur Vallner, seaduseelnõu esitamisest suurejoonelisusest vaimustuses olnud revolutsioonitegelane (hilisem valgete armee juhte) Vene polkovnik Boris Engelhardt avaldas otsest kiitust meeleavalduse korraldajatele, mõne päeva pärast kinnitatigi Eesti autonoomse kubermangu moodustamine;

>  Maanõukogu (ametlikult Eesti Kubermangu Ajutine Maanõukogu, kasutatud ka terminit Maapäev) - ajaloolased (nt Ago Pajur) on seda nimetanud esimeseks demokraatliku parlamendi laadseks rahvaesinduseks Eestis - valiti 1917.aastal pärast autonoomse kubermangu moodustamist esimene demokraatlikel alustel KOV-idest valitud valijameeste kaudu, kogunes esimest korda 1. juuli 1917 (vastse Eesti kubermangu juht Poska nimetas seda Eesti ajaloo murdeliseks hetkeks), esimeseks juhiks Artur Vallner, hiljem Otto Strandman ;

>  Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee (nimetatud ka Eesti sõjaväelaste I kongressiks - 1.-5.juuli 1917 Tallinnas toimunud esimene Eesti sõjaväelaste ametlikul kongressil valitud juhtorgan, mille juhiks valiti K.Päts; sellega pandi teoreetiline ja praktiline alus Eesti sõjaväele); Eesti Sõjaväelaste Büroo (kongressile eelnenud ajal, kevadel 1917 loodud organisatsioon, millega hakati koondama Eesti sõjaväelasi, juhtideks K.Rotschild ja A.Jürgens) 

I Eesti sõjaväelaste kongress

> Eesti Ajutine Valitsus (24.02.1918-9.05.1919 Eesti täidesaatva võimuorgan, loodi K.Pätsi juhtimisel Eestimaa Päästmise Komitee poolt)

>   revüüteater "Grand Marina" (Mere pst-l tänase Vene Kultuurikeskuse kohal asunud kino-teater, kus kogunes veebruarirevolutsiooni järel 10.aprillil 1917 esimene eesti soost sõjaväelaste koosolek üle 500 osalisega, millest sai alguse eesti rahvuväeosade loomine)  https://et.wikipedia.org/wiki/Grand_Marina

"Grand Marina" pärast märtsipommitamist 1944

Siin on ära toodud Eesti Wabariigi tekkimisel kandva rolliga riigimeeste ja sõjaväelaste andmeid (80 isikut).  Kõige üllatavam on paljudele kindlasti (sh blogiautorile), et suur hulk nimedest on sisuliselt ajaloounustusse vajunud - neid pole vääriliselt meeles peetud.  Samuti tuleb mõista, et nimekiri ei ole kindlasti ammendav loetelu tähtsamatest riigimeestest või isikutest (näiteks ei leia sealt Herbert Kippu, Johan Kõppu, Anton Hansen Tammsaaret ega paljusid teisi), kuna säärane kultuuriajalooline nimekiri kujuneks muidu hiiglasuureks ja blogikirjesse kuidagi ei mahuks. Välja on sõelutud üksnes ajaloolised isikud, kellel kas iseloomu, valikute, ameti või juhuse tõttu on olnud kandev roll murdelistel sündmustel (eriti Vabadussõda), milles tekkis Eesti riik. Sõelaks on üldiselt kasutatud - taaskord nimekirja lühendamiseks - põhimõtet, et teeneid peaks olema rohkem kui 1-2.  Niisiis on järgnevalt ära toodud  isikud, kellel on kas ülikaalukaid teeneid Eesti riigi tekkimise juures või (kui polnud nii pöördelisi teeneid Eesti riigi loomisel) oli neil suur mõju Eesti Vabariigi ajalookäigule (eelkõige mõeldud:  V.Kingisepp, J.Anvelt, A. Sirk, Th.Rõuk ja H.Mäe). 

Väärib mainimist, et nimekirjast vaid  umbes veerand said elada elu lõpuni vabaduses (emigratsioonis: A.Rei, J.Uluots, J.Klesment, M.Kõvamees, W.Tomingas, Mari Raamot, E.Kirotar, K.Pusta, O.Kallas, R.Maasing, A.Warma, V.Päts, F.Peterson, C.von Weiss,  H.Kalm, E.Reinvaldt ja H.Mäe). Kommunist Kingisepp hukati Eestis 1922, kindral Johan Unt mõrvati juba 1930.a. (tõenäoliselt kommunistide poolt) Eestis. Kõik ülejäänud nimekirja liikmed lõpetasid elu kas 1940-41 enesetapuga, lasti maha, langesid lahingus või represseeriti Nõukogude terroriorganite poolt. Repressioonid elasid okupatsiooni tingimustes üle neli meest: maailmakirjanik Solženitsõni kongi- ja aatekaaslane, Vabadussõja veteran, Tiefi valitsuse minister Arnold Susi, Voldemar Sumberg (sundemigratsioonis NSVLis elu lõpuni), Georg Meri (kokkulepe KGB-ga) sai naasta kodumaale ja  peaminister Otto Tief ise, samuti Vabadussõja veteran. Tief ei murdunud elu lõpuni vaatamata korduvatele vangistamistele, repressioonidele, piirangutele ja väljasaatmistele ning ka NSVL terroriorganite survele alustada uut elu Läänes NSVL-i heaks luurates, saades Eestisse naasta alles 1960-tel aastatel.

Jüri Vilms (1889-1918) - riigimees, Eesti iseseisvuse deklareerimise ideolooge, poliitik, vasaktsentrist, autonoomia eelnõu koostaja, rahvusväeosade loomise juures, Maanõukogu liige, Tööerakonna asutaja, päevalehe "Waba Maa" asutaja, Eestimaa Päästmise Komitee liige, kohtuminister. Pidas veebruarirevolutsiooni järel võimule tulnud Kerenskiga 1917.a läbirääkimisi, et säilitada Eesti rahvusväeosasid (mida kommunistlike nõukogude survel taheti sulgeda). Vilms asus 1918.aastal Saksa okupatsiooni ajal varakevadel Soome plaaniga alustada Eesti Wabariigi välisteenistuse tööd, hukati samal aastal teadmata kohas (tõenäoliselt Helsinkis, Töölös) Saksa keiserlike vägede poolt. Tõenäoliselt sai Vilmsi delegatsioonile saatuslikuks valel ajal vales kohas olemine - Soomes oli käimas parasjagu kodusõda punaste ja valgete vahel.

Otto Strandman (1875-1941) - riigivanem, Eesti autonoomia idee üks autoreid (ja eelnõu koostaja), Tööerakonna liidreid, sõjaminister (1919), välisminister, rahandusminister, Ajutise valitsuse liige, Maanõukogu liige (üks liidreid) ja hiljem juht, saadik Prantsusmaal. Strandmani valitsus oli esimene Asutava Kogu poolt kinnitatud EW valitsus (1919).  Tema eriliste isiklike teenete hulka kuulub rahandusministrina Eesti majanduse päästmine 1924.aastal inflatsioonikeerisest; mürgitas end 1941.aastal Kadrinas, et vältida NKVD poolt arreteerimist

Jaan Tõnisson (1868-1941; täpne surmaaeg teadmata) - pikaajaline Postimehe peatoimetaja, Eesti autonoomia ja iseseisvuse üks ideolooge, hüüdnimed "Vana Jaan" (juba keskeas) "Koodi-Jaan", mitmekordne riigivanem, Vene tsaaririigi duumasaadik, autonoomia eelnõu koostaja, esimese Eesti välisdelegatsiooni (1918) juht, Vabadussõja aegne peaminister, esimese Eesti erakonna juht, isikliku teenena peatas enda poliitilise toetuse hinnaga Eesti krooni devalveerimisega riigis pikalt veninud majanduskriisi 1933. aastal. 1930-te teisel poolel nn "Tartu opositsiooni" peamine juht ja autoritaarse riigikorra vastane, Riigivolikogu liige. Esitas võltsitud juunipöörde valimistel vastukandidatuuri kommunistidele (1940.a juulis) tapeti teadmata asukohas Nõukogude okupatsioonireziimi poolt millalgi 1941.aastal.

Konstantin Päts (1874-1956) -  president, I Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees (1917), autonoomia eelnõu koostaja, Maanõukogu Vanematekogu poolt valitud Eestimaa Päästmise Komitee liige (1918), mitmekordne riigivanem, Ajutise valitsuse juht (1918-19), Asutava Kogu liige, Eesti riigimees ja esimene president 1938-56(mitteametliku diplomaatilise nimetusena on esimeseks Eesti presidendiks nimetatud ka Jaan Poskat, kes suri 1920.aastal), ajaleht Teataja toimetaja (1901-05), 1905.aasta mässulise tegevuse tõttu (koos Eesti poliitikute Teemanti, Strandmani jt) emigratsioonis Šveitsis ja Soomes, naaseb 1910.a., karistuseks 9 kuud vangistust. Autonoomiaeelnõu esitaja 1917.a. (koos Strandmani, Tõnissoni jt).

 1934.aastal erakorralisi võimupiire kasutades kehtestanud Eestis autokraatliku riigikorra, rikkudes edaspidi küll kehtivat põhiseadust (1938.a. võeti vastu uus põhiseadus). Päts stabiliseeris selle poliitilise kursiga 1930.-te alguses enneolematusse (Kalle Muuli on võrrelnud ühiskondlikku olukorda 1917. ja 1988.aastaga, mil aga riigis võideldi võõrvõimu vastu) sisemisse ühiskondlikku kriisi sattunud riigielu. Hüpoteetilise hinnanguna võib eeldada, et poliitikas kogenematute vapside võimule saades (kehtima hakkanud autokraatliku põhiseaduse alusel), oleks võinud ühiskondlik vastasseis ja segadus  jätkuda kogu 1930-te perioodi ja teoreetiliselt tipneda isegi kodusõjaga. Pätsi võimupöörde teoreetiline kava, koos kõrgema väejuhatatuse toetusega, oli olemas (mainitud ka Vahteri raamatus) juba 1932.aastal ja Eesti poliitikute seas pälvis Päts sellega hüüdnime Eesti Cincinnatus. Ettepanek esitati Pätsule erinevate poliitiliste jõudude poolt pärast Riigikogu põhiseaduseelnõu ülinappi läbikukkumist rahvahääletusel 1932. 1934.aastal Pätsi orkestreeritud coup d'etat toimus sõjaväelise juhtkonna ja suurema osa poliitikute vaikival (või pooldaval) heakskiidul ning samuti valdava osa ühiskonna passiivsel toetusel. Hiljem kritiseeriti tema autokraatlikku riigikorda endiste riigivanemate poolt (Juhan Kuke, Jaan Teemanti, Jaan Tõnissoni ja Ants Piibu märgukiri) üleskutsega taastada kodanikuõigused. 

Pätsi riigikorra ajal valitses riigis küll tsensuur, kuid eksisteeris piiratud sõnavabadus, samas edendati märkimisväärselt seltsielu, ühistegevust, sporti, kultuuri ja põllumajandust. President Päts suri pärast 16 aastat kestnud Nõukogude okupatsioonivõimude vangistust 1956.aastal Venemaal Kalinini oblastis, seda 10 aastat hiljem, kui oblastile nime andnud seltsimees ise suri (kes oli Pätsist aasta noorem). President Pätsi suurimaks veaks loetakse 1939-40 Nõukogude survele liiga kerget alistumist ja Eesti riiki lammutavatele dekreetidele allakirjutamist. Samuti väärib märkimist ülereageerimine vabadussõjalaste karistamisel 1936-38, tõstes nad samal pulgale kommunistidele, mis põhjustas aastakümneteks lõhed Eesti ajalookäsitlustes.

Pätsi majandustegevust, mis seondub Nõukogude Venemaaga ja koostööd Vene saatkonnaga 1920.tel aastatel on mõnede ajaloolaste teooriate järgi peetud aluseks riigireetmisele. Otseseid tõestatud seoseid riigireetmise kohta pole leitud. Küll on väga palju (põhjendatud) kriitikat ja küsimus toonud Pätsi-Laidoneri juhtkonna sammud 1939-1940.-l aastal tehtud sammud - mida võetakse kokku terminiga "hääletu alistumine". Pätsi viimaseid dekreete, mis ta võttis vastu juunipöörde järel relvastatud surve all, loetakse peavoolu käsitluste järgi õigustühisteks. 

Jaan Poska (1866-1920) -  advokaat, riigitegelane ja poliitik, Tallinna Majaomanikkude Seltsi esimees, Tallinna linnapea (1913-1917), Tartu rahudelegatsiooni ja läbirääkimiste juht (1919-1920), esimese autonoomse Eesti riikliku moodustise juht (Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar, 1917), välismininister ja Eesti riigi diplomaatiline esindaja Pariisi rahukonverentsil (1919),  nimetatud mitteametlikult Eesti esimeseks presidendiks. Poska suri kodus 7.märtsil 1920, kuu aega pärast Tartu rahulepingu sõlmimist, kõigest 54-aastasena.

Konrad Rotschild (1892-1927) - kapten, tsaariarmee nooremohvitser, 1917.aastal Tallinna kinos "Grand Marina" toimunud Eesti sõjameeste esimesel koosolekul (kus pandi alus loodava riigi sõjalisele jõule)  valiti Rotschild Eesti Sõjaväelaste Büroo sekretäriks. 23.veebruaril kui asuti välja kuulutama iseseisvat Eesti riiki, määras Eestimaa Päästmise Komitee Rotschildi Tallinna komandandiks.

Rotschild on eraldi ära mainitud Voldemar Pätsi mälestustes julgeoleku tagajana, sisuliselt oli tegu esimese ohvitseriga, kes oli otseselt vastutav nii julgeoleku eest Tallinnas Eestimaa manifesti (ehk iseseisvuse) väljakuulutamisel nagu ka esimese eesti sõjaväelaste mobiliseerimise ja koondamise eest 1917.aastal. 1918.aastal pärast Saksa okupatsiooni algust oli Rotschild Laidoneri isiklikuks usaldusisikuks ja liitlaseks Nõukogude Venemaal, kus ta aitas luua Eesti esimest luurevõrgustikku. Vabadussõjas oli Rotschild aga II diviisi staabiülem. 1919.aastal sattus ülemjuhataja Laidoner vastuollu Ajutise Maanõukoguga (Asutavale Kogule eelnenud kõrgeima rahvaesinduse organ Eestis), kelle vasakpoolsed saadikud ei tahtnud kuulata Laidoneri sõjaväelisi korraldusi. Rotschild oli Laidoneri truu liitlasena valmis vajadusel saatma Tartust väeüksuse olukorra stabiliseerimiseks - seda peeti antud olukorras ülereageerimiseks ja Laidoner keelas säärased plaanid koheselt. 

Kuid ainult säärase väikese siseriikliku "diplomaatilise" ülereageerimise tõttu sattus Rotschild nii Laidoneri kui riigivõimu täiesti põhjendamatu põlu alla. Tartu rahu sõlmimise järel alandati tema ametikoha poolest merepatarei nooremohvitseriks. Ei mingit Vabadusristi, maad ega muud tänu hindamatute teenete eest Eesti riigi loomisel. Samal ajal kui kommunistist (sh juunikommunist) Johannes Semper sai auastmekõrgendust nooremleitnandiks ja rindemees Sirgule, kes päev enne sõja lõppu vallutas haaranguga Lätis suvalise teeristi, määrati Vabadusrist. Kas säärane on siis väejuht Laidoneri tänu liitlastele ja riigi tänu enda loojatele? Rotschildi puhul on eriti ilmekas asjaolu, et oma tegevuses riskis ta korduvalt maha lastud saada nii Saksa keiserlike vägede kui bolševike poolt.  Just säärane "ärapanemine" omade seas on ilmselt olnud üheks tõsisemaks tagasilöögiks noore riigi arengule pärast Vabadussõda. Konrad Rotschildi võib kahtluseta pidada kõige esimeseks represseeritud vabadussõjalaseks, kellele posthuumse Vabadusristi annetamine on tänaseni tasumata auvõlg. Suri Eestis tiisikusse 1927. aastal.

https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_S%C3%B5jav%C3%A4elaste_%C3%9Clemkomitee

Mees, keda taheti Veebruarirevolutsioonil hukata ja kes muutis maailma ajalugu

Theodor Andreas Käärik (1889-1940) - kapten, Eesti sõjaväelane, poliitik, esimene riigisekretär, rahvusväeosade loojatest. Käärik on järjekordne näide unustusse vajunud riigimehest. Teenis I maailmasõjas, mitmed autasud, sai haavata, paranemisel üritas Petrogradis juuraõpinguid jätkata. Veebruarirevolutsiooni käigus vangistati Käärik ja taheti maha lasta, kuid eesti ja vene sõdurid takistasid seda, nimetades omaks. 1.märtsil 1917 võttis Käärik koos eesti sõduritega juba kaitse alla Petrogradi peapostkontori, hoides ära rüüstamisi. 8.aprillil 1917 (uue kalendri järgi) toimunud Petrogradi eestlaste demonstratsiooni (üle 40 000 eestlase) korraldajatest, 20.aprillil 1917 osales Petrogradi Lossi platsil ligi 4000 eesti sõjaväelasega paraadil, kus raporteeriti Lavr Kornilovile.  Kornilov julgustas eestlasi enda polku looma. Mõni aeg hiljem, kui korraldamine oli edenenud, lähetati Käärik koos koolivend Jüri Vilmsi ja Mihkel Lüdigiga (Mihkel Lüdigi intervjuu) sõjaminister Kerenski vastuvõtule, kus Vilmsi eestvedamisel ja heal argumenteerimisel saadi Kerenskilt luba 1.Eesti polgu asutamiseks. 

Käärikul on Sakala lehes ilmunud ajalooartikli põhjal ka ülimalt suur ajalooline roll Laidoneri saamises sõjavägede ülemjuhatajaks, sisuliselt on Käärik mõjutanud maailma ajaloo käiku. Nimelt mainis kohtumisel Lavr Kornilov, et tal on Kaukaasias eestlasest staabiülem, keegi Laidoner. Käärik rõõmustas ja teatas, et tunneb Laidoneri - nii otsustatigi Laidoneri määramine Eesti diviisi ülemaks. Missugune oleks olnud maailma ajalugu, kui Laidoner ei oleks 1917 määratud Eesti diviisi ülemaks, vaid jäänud hoopis Kornilovi staabiülemaks? Kes oleks juhtinud Eesti sõjaväge? Kes oleks saanud Laidonerist?

Käärik oli ka 1917.aasta suvel toimunud Rahvuskongressi juhatuse liige, osaledes aktiivselt rahvusväeosade loomises. 23. veebruaril 1918 vangistati Käärik punaste poolt, kuid tal õnnestus põgeneda. 1918.aastal sai Käärikust esimene Ajutise Valitsuse sekretär (sisuliselt riigisekretär), aitas organiseerida põranda all Kaitseliitu. 1920-23 töötas Käärik Riigikassa peavalitsuse juhataja ametikohal, tema allkiri seisab Tartu rahulepinguga saadud kulla kviitungil (kättesaamise kinnitus), ta osales veel mitme organisatsiooni juhatusse, aastatel 1923-1940 töötas ta Riigi Trükikoja juhatajana. See tähendab, et tema vastutas kõigi Eestis sel ajal käibinud rahade trükkimise eest. Nagu Rotschildile, nii ka Käärikule "unustati" anda Vabadusrist. 1929.aastal ja 1939.aastal talle siiski teenetemärke anti.  Käärik suri sisemise verejooksu tagajärjel detsembris 1940.

Hans Kalm (1889-1981) - Soome sõjaväelane, Soome kodusõja väejuhte (1918), Eesti Vabadussõja väejuhte, Põhja poegade (vabatahtliku soome üksuse Vabadussõjas) juht. Taaskord üks muinas-Nurmekunna elik Pilistvere kihelkonna mees. Õppinud Soome põllutöökoolides, lipnikuna I maailmasõjas, sai kaks korda haavata ja 5 ordenit. Põgenes revolutsiooni järel tagasi Soome (mälestuste järgi viibis enne seda lühiajaliselt Eestis, kus leidis revolutsiooni käigus mahapõletatud kodutalu ja olevat selle teo eest ka süüdlastele kätte maksnud), moodustas veebruaris 1918 Põhja-Häme vabatahtlike pataljoni. Võitles väejuhina Soome kodusõjas, tõusis kolonelleitnanti auastmesse. Valged võitsid (Saksa Keisririigi toetusel) ülekaalukalt kodusõja, mälestustele tuginedes on ajaloolased Kalmu nimetanud halastamatuks ja "veriseks" väejuhiks, kes viis läbi ka kättemaksuaktsioone. Kalm oli kõrge patriotismiga, formeerides Vabadussõja alguses soome vabatahtlike väeüksuse Põhja Poegade rügement, et minna võitlema kommunistide vastu, ta pidas seda oluliseks ka Soome kaitse seisukohast. Kui varem kohale jõudnud Ekströmi pataljon osales murdelistes  dessantides Viru rannikul (sh Narva vabastamises), siis Põhja Pojad võitlesid Lõuna rindel. Kalm elas sõja järel taas Soomes ja mõnda aega ka Ameerika Ühendriikides. Ta õppis seal homoöpaatiat ja ka toitumisalast ja meditsiiniteadust, millega tegelest kogu ülejäänud elu. Osales Jätkusõjas. Teeninud hulga ordeneid, sh Vabadusristi.

Elmar Kirotar (1899-1985) - Eesti diplomaat, sõjaväelane, Vabadussõja veteran ja hiljem soomepoiss. Elmar Kirotari elulugu ja teened vajaksid siinmainitule juurde olulist täiendust, kuivõrd tegu on taaskord vähe tuntud Vabadussõja veterani ja riigitegelasega. Vabadussõjas esimese vabatahtlike pataljoni ülema Ekströmi adjutant, 1919.aasta kevadest Eesti Sõjaministeeriumi esindaja Soomes,  hiljem juba Välisministeeriumi teenistuses. Edaspidi oli Kirotar diplomaadina teenistuses mitmes saatkonnas (Helsinkis, Londonis, Moskvas), 1940.aastal jäi Rootsi, 1941.aastal liitus Jätkusõjas Soome armeega sideohvitserina, augustis 1944 soomepoisina Eestisse. Septembris 1944 põgenes Rootsi, kus elas elu lõpuni.

Konstantin Konik (1873-1936) - arst, Eestimaa Päästmise Komitee liige, poliitik, Vene-Balti laevatehase vanemarst (1913-18), Vabadussõja ajal sõjaväe haigla arst, Päevalehe juhatuse esimees (1917), Asutava Kogu liige, Tartu ülikooli kirurgia professor, arstiteaduskonna dekaan, Riigikogu liige, haridusminister Jaan Tõnissoni IV valitsuses (1933), sai samal aastal närvivapustuse ületöötamisest (ja tõenäoliselt mõjutatuna enneolematust poliitilisest olukorrast), suri 1936. aastal insulti.

kol. Victor Mutt Tartu rahuläbirääkimistel, paremal (1920)

Victor Mutt (1886-1942) - kolonel, Eesti sõjaväelane, teenis tsaariarmees I maailmasõjas, saades kahel korral haavata; lõpetanud Nikolai Kindralstaabi Akadeemia (1917), Vabadussõja alguses atašeena Soomest ja Rootsist abivägesid kutsumas, Tartu rahudelegatsioonis sõjalise eksperdina, kaitseministri käsundusohvitser, Riigikogu liige, 1923-36 atašee ja saatkonna sekretär Washingtonis, konsul New Yorkis. Victor Mutt oli kirjanik Mihkel Muti vanaisa.

Kolonelide Puskari ja Muti initsiatiivil toimus läbimurre lõunarindel Jekabilsini süda-Lätis, millega anti hävitav löök punastele küttidele ja saadi hulk sõjasaaki (1919).

1933.aastast elas Kiidjärvel, arreteeriti 24.6.1941 ja hukati Venemaal vangilaagris 1942.

Ants Piip (1884-1942) - peaminister (viimane Asutava Kogu valitsus), mitmekordne välisminister ja diplomaat; liige Eesti esimeses välisdelegatsioonis - "saanidelegatsioonis" (üle jäätunud Bothnia lahe Saksa okupatsiooni alguses Euroopasse välistoetust sõitnud diplomaatiline esindus), Pariisi rahukonverentsi delegatsiooni liige (1919), Tartu rahudelegatsiooni liige, Eesti esindaja Londonis 1920,  paljude rahvusvaheliste komisjonide liige, erinevate rahvusvaheliste lepituskomisjonide liige, rahvusvahelise õiguse spetsialist, Tartu ülikooli pikajaline õppejõud, Riigivolikogu liige, Eesti delegatsioonis VAPi läbirääkimistel 1939. Arreteeriti 30.6.1941, suri aasta hiljem vangistuses Venemaal.

Karl Robert Pusta (1883-1964) - diplomaat, Pariisi rahukonverentsil Eesti delegatsiooni juht, liige Eesti esimeses välisdelegatsioonis - "saanidelegatsioonis" (üle jäätunud Bothnia lahe 1918.a Saksa okupatsiooni alguses Euroopasse välistoetust sõitnud diplomaatiline esindus); õppinud erinevates Euroopa ülikoolides, valdas mitmeid keeli, Vabadussõja ajal Eesti esindaja Pransusmaal (hiljem peakonsul), lisandusid Belgias ja  Hispaania (1928-32);  hiljem saadik  Kesk-Euroopas (Poolas, Rumeenias ja Tšehhoslovakkias) ja 1935.aastal saadik Skandinaavias.

 Samal aastal vapside riigipöörde katse järel (8.12.35) korraldas Pätsi autokraatlik riigivõim endale rahvusvahelise häbipleki, kutsudes Pusta kodumaale, süüdistades koostöös vapsidega. Naeruväärne süüdistus toetus väidetaval vapside "valitsusliikmete nimekirjal", kuhu oli lisatud Pusta nimi. Pusta mõisteti küll 1936.a. õigeks, kuid tegu oli tüüpilise Pätsi võimuliialdusega, mis põhjustas Eestile otsest rahvusvahelist maine ja välispoliitilist kahju. Pusta tervise ja käekäigu kohta vanglas (eeluurimise ajal) küsisid Skandinaavia ja Euroopa kroonitud pead, Pusta on kirjutanud sellest perioodist vanglapäeviku laadse mälestusraamatu "Kirjad kinnisest majast". K.R. Pusta kutsuti välisteenistusse tagasi alles sõja eelõhtul augustis 1939. Jätkas okupatsiooni ajal tööd erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides ja 1953-64 eksiilvalitsuse diplomaat Madridis

Pusta eriliseks ajalooliseks teeneks on muuhulgas Pariisist segasel 1919.aastal Vene valgetelt oksjonil ostetud (ja Aleksander III morganaatilisele lesele kuulunud) "mullaste konjakite" kast. Sellest kastist on kirjutanud mälestustes nii Pusta kui Tomingas, jook leidis muuhulgas tee Tartu rahu allakirjutamise banketile, kus seda joodi koos Nõukogude Venemaa esindajatega - sümboolselt saab seda nimetada Vene tsaaririigi lõpu ja Eesti iseseisvuse tunnustamise aktiks. Eriti asjaolu, et konjak oli kuulunud Vene isevalitsejatele.

Oskar Kallas (1868-1946) - rahvaluulekoguja, teadlane, diplomaat, Asutava Kogu liige. Oskar Kallas oli Eesti riigi esimene asjur Helsinkis, kes sõlmis lepingu Soome vabatahtlike pataljoni moodustamiseks;  esimene Eesti täievoliline EW saadik (pärast diplomaatiliste suhete sõlmimist) Londonis (ametipostil 12 aastat), olnud ka saadik Helsinkis ja Haagis. Kallas on osalenud Miina Härma gümnaasiumi ja EOK asutamises, EÜS-i liige. Alustanud Hurda üleskutsel XX sajandi alguses rahvaluule pärandi kogumist, Kallas jõudis sellega kaugemale kui keegi teine, salvestades haruldaste rahvakildude (nt Ludzi eestlased, Kraasna maarahvas ja setud) kultuuripärandit ja keelt,  samuti kaitsnud Helsinki ülikoolis doktorikraadi eesti rahvalaulude leviku teemadel. Eesti Kirjandusmuuseumi eelkäijale alusepanija, propageerinud eestipäraste nimede panekut lastele, Eesti Rahva Muuseumi esimene juhatuse esimees (12 aastat), olümpiaaktivist (pealtvaatajana esimestel olümpiamängudel Ateenas, reporterina 1912.a.Stockholmis

Oskar Kallas saadikuna Londonis

Artur Sirk  (1900-1937) - alamleitnant, Vabadussõja veteran, rindemees, Reaalkooli vilistlane, advokaat,  EVL-i pikaajaline tegelik juht ja aju, väga ambitsioonikas noorpoliitik. Alustas veteraniühenduse organiseerimist juba 1920-te keskel, mil Tallinna Vabadussõjalaste juhiks valiti teenekas erusõjaväelane August Tõnshof (kes oli saanud 3 korda haavata ilmasõjas ja veel 1919 Vabadussõjas), Sirk tegutses esialgu teadlikult taustajõuna abiesimehena. Sirk oli vandeadvokaat Rõugu abi 1926-30 ja alates 1930.aastast iseseisev vandeadvokokaat. Sirk võttis 1930.te alguses majanduskriisi käigus enda juhitud üleriigilise Vabadussõja veteraniorganisatsiooni kursi tegevpoliitikasse. Selle tegevusega saavutati enda põhiseadusprojektile tugeva toetus rahvahääletusel, millega samaaegselt võimendati järjekindlalt poliitilisi pingeid juba niigi kriisis pingestatud ühiskonnas. Tema võetud poliitilisele suunale ja tegevuse laiendamisele olid alates 1932.aastast teravalt vastu vanemad EVLi liikmed, iseäranis Vabadussõja olulisemaid juhte ja algatajaid admiral Johan Pitka. 

Nagu on "Vabadussõja ajaloo" uues trükis ära maininud ka ajaloolane Lauri Vahtre, polnud 1934.aastaks  EVLil ega Sirgul enam vanema generatsiooni kindralite toetust, iseäranis oli mindud konflikti Pitka (seoses poliitikasse sekkumisega) ja Laidoneri (seoses presidendikandidaadi kokkuleppe murdmisega) kui peamiste Vabadussõja juhtidega. Kindral Põdder oli vahepeal surnud ja  kindral Soots polnud poliitiliselt aktiivne, aga igal juhul oli Soots riigipöörde järel Pätsi soosingus, mistõttu võib eeldada tema eemaldumist vapsidest. Viimane "vana generatsiooni kindral", vapside presidendikandidaat Larka loobus 1934.aasta riigipöörde järel igasugusest edasisest poliitilisest tegevusest ja teda ei tabanud esialgu ka Pätsi võimu repressioonid. Vapsid olid kogu oma poliitilise tegevusaja vältel olnud vastasseisus Jaan Tõnissoniga (Muuli hinnangul juba ajaloolistel põhjustel, mis seonduvad korp! Sakala ajalooga), mistõttu Sirgul ei olnud terves Eesti  erakonnapoliitikas mitte ühtegi liitlast. 

Sirk on ere näide väga  andekast ja idealistlikust XX sajandi alguse poliitikust, kelle tegevuse kõrgaeg langes kokku natside võimuletulekuga Saksamaal, majanduskriisi ja paljude muude pöördeliste sündmustega. Kogenematu poliitikuna ei osanud hinnata ta aga koalitsioonide tegemise vajadust, poliitilisi turbulentse, hindas üle enda poliitilist mõju ning kokkuvõttes võib vapside tegevust võib pidada pisut naiivseks demokraatia remontimise katseks. Põgenes 1934. aasta 11.novembril (vapside salajaste ja avalike toetajate abil, sh vanglavalvurist relvavend - soomusrongilt nr 2 - J.Küttim) õhtuvidevikus tumesinise Chrysleriga Patarei keskvanglast, mida võib pidada Eesti ajaloo legendaarsemaks vanglast põgenemiseks, lahkudes peatselt ka autoritaarvõimuga Eestist. Algse plaani järgi pidid Sirgu Soome viima Perila mõisa õuelt lennukiga baltisakslased Ulrich Brasche ja Heinz Ungern-Sternberg, sakslased aga arreteeriti lennukiga Perila lähedalt.

 Juhtis 1934-35 vapside põrandaalust liikumist Soomest,  osales 1935.aasta riigipöördekatse plaanis, kuid pöördus tormise ilma tõttu Soome lahelt tagasi, jäädes tänu sellele vabadusse. Hukkus 1937.aastal segastel asjaoludel Luxemburgi väikelinna hotellis  (tõenäoliselt aknast välja hüpates). Juhtunu võis olla seotud nõrkade närvidega, millele viitavad erinevad asjaolud, kuid täit tõde kahjuks teada saada pole enam võimalik. Faktiliselt on teada, et  teda oli Euroopa riikides Eesti võimuorganite poolt pikemat aega taga otsitud ja püütud leida võimalusi tema väljaandmiseks.

Vabadussõja veteranid on aga eksiilis välja käinud välja väga kaaluka versioonina Sirgu mõrvamise Nõukogude luure poolt, kelle puhul säärane mõrvameetod "missioonidel" oli tavaline ning põhjuseid selliseks operatsiooniks jagus. Näiteks röövis Nõukogude luure 1937.aastal nahhaalselt Prantsusmaalt kindral  Eugen Milleri, kes oli Vene Keisririigi väejuhatuse (STAVKA) esindaja Itaalias I maailmasõjas, Kodusõjas Koltšaki armee Põhjapiirkonna vägede juht, eksiilis Peter von Wrangeli esindaja Pariisis.

Georg-Peeter Meri (1900-1983) - diplomaat, President Meri isa, Reaalkooli vilistlane, osales Omakaitses, teenis Vabadussõjas, 1924. aasta detsembriputši ajal õppis Tondi sõjakoolis ja osales mässu mahasurumises, välisministeeriumi infobüroo töötaja 1927-31, diplomaat Saksamaal ja Prantsusmaal (Saksamaal diplomaadina ka Sirgu jälitamise ja hukkumise aegu), osales Moskvas kaubandusläbirääkimistel 1939 ja selle kaudu ka VAPi ultimaatumi "läbirääkimistel". Saatis baaside lepingu järel ajutiselt pere Helsinkisse (võimaliku plaaniga järgi sõita), vägede sissesõidu järel naases pere siiski Eestisse. Hiljem üritati ebaõnnestunult Läände põgeneda Eesti saartelt (sellest on kirjutanud mälestustes poeg L.Meri).  Represseeriti koos perega 1941. aastal, erinevalt tuhandetest saatusekaaslastest õnnestus Meril 1942.-l aastal vältida hukkumist tänu kõrgetele diplomaatilistele sidemetele Saksamaal. Tõenäoliselt (vt poeg Hindrek Meri mälestused)  säästeti Merit ja perekonda (kokkuleppel KGB-ga), et säilitada mõni elusolev Saksa sidemetega diplomaat, kui Saksamaa peaks sõja võitma. Sellised diplomaadid olid juba 1938.aastal Venemaal sisuliselt hävitatud. Merit kiusati küll sarnaselt teiste eesti rahvuslastega Nõukogude ajal taga, kuid võimaldati elada kodumaal.

Richard Masing (1896-1976) - Eesti sõjaväelane, luuraja sõjaväeluure juht 1934-39. Masing õppis Tartus ja Riias, I maailmasõja ajal Vilniuse sõjakoolis ja sealt edasi sõjaväe teenistusse. Masing jõudis teenida mitmetes üksustes ja tõusis ametiredelil 62.diviisi staabi operatiivadjutandi kohale. Seal tutvus Masing Laidoneriga, kes oli ta otsene ülemus. Revolutsiooni ajal /järel määrati Laidoner Kääriku-Kornilovi diili tulemusel Eesti rahvusväeosasse, selleks üritas luba saada ka Masing, kuid luba ei antud. Veebruaris 1918 langes Saksa sõjavangi, sealt pääsesid alles 1918.aasta novembris sõja lõppedes koos hilisema kindrali ja sõjaministri Lillega tagasi Eestisse.  Laidoner kutsus Vabadussõja alguses Masingu enda adjutandi kohale, kuid viis sellel positsioonil läbi ka luure iseloomuga operatsioone. Näiteks aitas Masing Laidoneri käsul korraldada Pihkva rindel punase eesti kütipolgu ületulekut Vabariigi poolele.

Vabadussõja järel atašee Riias, õppinud Kõrgemas sõjakoolis, töötanud Sõjavägede staabis, veelkord atašeena Lätis-Leedus (1928-30), 1934-39 Sõjavägede staabi II osakonna ülem (sisuliselt sõjaväeluure juht), tegi ametlikku luurealast koostööd Inglise ja Jaapani luurega (kasutades Nõukogude Liidu spioonivõrku). Masing saadeti Pätsi ja Laidoneri poolt, vahetult pärast baaside santaazhi Moskvas, Köningsbergi sakslastelt küsima toetust ja transiidi võimaldamist Läänemerel sõjaliseks vastupanuks N.Liidule. Natsi-Saksamaa sõjaline esindaja teatas Eesti mitte toetamist, kuna oli juba sõlmitud MRP (koos salaprotokollidega).   Masing läks ajalukku sellega, et ei kirjutanud alla VAPi lepingule (olles komisjoni liige), teatas otsesõnu, et tegu on okupatsiooniga ja ületab normaalse riikidevahelise koostöö piirid. Põgenes salaja (teades vastavaid liikumisteid) meritsi Stockholmi koos perega. See on ilmselt kõige tugevam tõestus Laidoneri strateegilisest allakäigust, et ta ei osanud kuulata/märgata enda Vabadussõja aegse adjutandi tõsist hoiatust. II maailmasõja ajal tegi Masing koostööd Soome ja Saksa sõjavägedega, tegutsedes ka Tallinnas, sisuliselt töötades aga Suurbritannia (MI6) spioonina, edastades infot Saksa vägede ja kavatsuste kohta. Tegi koostööd kurikuulsa Kim Philby'ga, keeldus avaldamast enda allikaid. Tõenäoliselt paljastas Philby paljude teiste hulgas ka Masingu Nõukogude Liidule. Pärast II maailmasõda eksiilis elades oli Masingul Eestis aktiivne agentide võrk. Nõukogude luure üritas teda edutult värvata. Elas elu lõpuni Rootsis.

                                                    Kuulus foto Pihkva vallutamise järel, vasakult:

                          valgete väejuht Bulak-Balahhovitš, kindral Laidoner ja adjutant Masing

                                                           Sõjavägede staabi II osakond

Jaan Raamot (1873-1927) - Eesti riigitegelane, Maanõukogu liige, Vene tsaaririigi poliitik, Eesti Ajutise Valitsuse liige, Eesti autonoomia üks organiseerijatest, mõisavalitseja, agronoom, maareformi läbiviija, põllumajandustegelane ja ettevõtja. Raamot on üks järjekordne näide vana põlvkonna poliitikust, kelle mõju Eesti iseseisvumisele ja varasele poliitikale on pigem tugevasti alahinnatud. Raamot õppis Königsbergi ülikoolis agronoomiat, täiendas end veel Leipzigis ja mujal ning kaitses 1905.aastal Köningsbergi ülikoolis filosoofiadoktorikraadi loodusteadustes, oli aktiivne kaastööline Konstantin Pätsi juhitud "Teatajas". Erinevalt Teemantist, Pätsist, Strandmanist ja teistest, ei põgenenud Eestist ja oli 1906.aastal vangis sandarmite käes. Asutas 1910.aastal koos abikaasa Mari Raamotiga tütarlaste põllutöö- ja majampidamiskursustekooli, valiti Tõnissoni erakonnas Vene Riigiduuma saadikuks. Kõrgete tutvuste tõttu tsaaririigi poliitilistes ringkondades usaldas Venemaa Ajutise Valitsuse esimees vürst Geori Lvov talle 1917.aasta kevadel volituse välja selgitada omavalitsusega seotud küsimused Soomes ja Eestis. Raamot osales autonoomia ja omavalitsusreformi seaduseelnõu koostamisel (koos Tõnissoni, Strandmani jt), Maarahvaliidu juhtiv poliitik, osales iseseisvusmanifesti teksti ettevalmistamisel, Ajutise Valitsuse koosseisus põllutöö- ja toitlustusminister. Saksa okupatsiooni ajal tegutses Ajutine Valitsus pärast Ferd.Petersoni korteri kasutamist, ka Raamotite suures 9-toalises korteris - mis vaatamata oma suurusele võis kitsaks jääda, kuna Ajutine valitsus tuli mälestuste järgi sinna koos sekretäri ja kogu kantselei personaliga (sh masinakirjutajad ja käskjalad). 

Saksa okupatsiooni ajal tegeles Raamot rahakogumisega välisdelegatsiooni tarbeks. Saksa võimud soovisid teda vangistada,  teda kätte ei saanud, kuid võtsid tema asemel vangi abikaasa Mari ja poja Ilmari. Vabadussõja ajal K.Pätsi kolmandas ajutises valitsuses taas toitlustusministrina. Asutava Kogu liige, kes osales Maaseaduse väljatöötamisel ja viis maareformi ka ellu, samuti Eesti Agronoomide Seltsi asutaja.

1920.tel hakkas Jaan Raamot tegelema aktiivselt äritegevusega. Talu müügist saadud 700 tuhande margaga asutati ettevõte/äriühing Atlanta, kus algselt oli 7 osanikku, äri laienedes lisandus ettevõttesse veel 6 osanikku (sh Konsantin Päts ja Johan Laidoner). Ettevõtmised tõid suurt kasumit, sh ärid NEPi aegsel Venemaal. 1923.aasta paiku muutus poliitililine kurss Venemaal karmimaks, äritegevusele hakati tegema takistusi. Seejärel investeeris Raamot laevandusse, omades mingil hetkel Eesti suuruselt kolmandat kaubalaevastikku. Laevandusäri sisaldab aga suuri riske: prahtimise hinnad langesid maailmasõja järel, üks laev sõitis madalikule. Lisaks muule andis Raamot liiga kergekäeliselt laenu endisele sõjaministrile August Hankole, kelle pankrotistumisel läks haamri alla ka Raamoti väike "impeerium" - laevad tuli maha müüa ja naases põllumajandusse. Raamot töötas Jäneda põllutöökooli juhatajana 1926-27, hukkudes ülimalt õnnetul moel. Riigimees libastus talvisel libedal teel Jänedal koju minnes ja suri saadud peavigastustesse.

Mari Raamot (neiup. Tamm; 1872-1966) - poliitik, seltskonnategelane, kodundusõpetaja, Naiskodukaitse üks asutajatest (esinaine 1927-36), Eesti Punase Risti peavalitsuse esinaine, pärit Mulgimaalt, õppinud Viljandis, Köningsbergis, Kielis ja Leipzigis, olnud koduõpetaja Peterburis, lühiajaliselt Eesti Aleksandrikooli õpetaja. Mari Raamot asutas tsaariajal Eesti esimese tütarlaste kodunduskooliga (koos abikaasaga) 1911-19, Vabadussõjas põles kool maha.  liige,vangistati Saksa okupatsiooni ajal mehe asemel. Nii  võib Mari Raamotit pidada esimeseks naiseks, kes on vangistatud Eesti iseseisvumise tõttu. Mari Raamot võitles mehe elu eest ka 1905.aasta revolutsiooni ajal, kus ta käis kinnivõetud abikaasale armu palumas kindral Bezobrasovilt ja hiljem Liivimaa kubernerilt. Mari Raamoti mälestuste kohaselt aitas 1917.aastal kommunistide võimupöörde järel Viktor Kingisepp ära hoida vägivalla Maanõukogu liikmete vastu Toompeal.  Raamotite suures korteris Roosikrantsi tänaval tegutses mõnda aega Eesti Ajutine Valitsus, samuti olevat seal mõnda aega elanud  ülemjuhataja Laidoner. Mari Raamot oli ka lesena väga innukas ja ettevõtlik ühiskonnategelane. Raamotite poeg Ilmar võitles Vabadussõjas (koos Sirguga) ja oli Eesti agronoom. M.R. põgenes 1944 Saksamaale, hiljem kolis New Yorki.

Eduard Alver (1886-1939) - advokaat, poliitik, Eesti iseseisvuse mõjuisikutest, Siim Kallase vanaisa. Valgast pärit eesti ühiskonnategelane Eduard Alver pärineb mulgi talust Suislepas (talu algne nimekuju olnud Allveere, mille ajalugu vähemalt 300 aastat), taaskord üks geograafiline seos muinas-Sakala maakonnaga. Ed.Alver lõpetas Tartus Aleksandrigümnaasiumi ja hiljem Tartu ülikooli õigusteaduskonna. 1911-15 oli Alver Riia ringkonnakohtu vandeadvokaadi abi, 1915-17 I maailmasõja ajal Tartus sõjapõgenike organisatsiooni "Põhja Abi" ülem. Veebruarirevolutsiooni järel määrati Alver Vene Ajutise Valitsuse poolt Tallinna miilitsaülema abiks, mais 1917 valiti ta Haapsalu linnavolikokku ja sai esimeheks, tema ettepanekul muudeti volikogu töökeeleks eesti keel. Murrangulisel 1918.aastal oli Alver koos Oskar Mamersiga saadikuteks, kelle kindral Põdder saatis Saksa vägede (Põhjakorpuse ülema von Seckendorffi) staapi, et anda edasi sõjalis-diplomaatiline sõnum rinde avamisest Saksa vägedele Lääne-Eestis. Selle tagamõtteks oli Eesti väejuhatusel iseseisvuse väljakuulutamise võimaldamine ja sõbralik vahekord Saksa vägedega. Missioon õnnestus. Vabadussõja ajal oli Alver esimene Eesti Politsei Peavalitsuse ülem, hiljem Siseministeeriumi rekvireerimise ja kahjude hindamise komisjoni esimees. 

Iseseisvuse ajal oli Alver mõjukas advokaat, ühiskonnategelane ja ettevõtja, kuuludes näiteks kindlustusettevõtte Eesti Lloydi ja Eesti Tubaka juhatusse, 1935-36 juhtis ta sihtasutust Eesti Kultuurfilm (Tallinfilmi eelkäija). Suri 53-aastaselt insuldi tagajärjel augustis 1939 Tallinnas.

Friedrich Karl Akel (1871-1941) - välisminister ja diplomaat, riigivanem, silmaarst. Õppinud arstiks Tartu ülikoolis, täiendanud Riias, Lepizigis, Berliinis ja Prahas, esimese eestlaste korporatsiooni Estica üks asutajatest (1906). Osalenud Vene-Jaapani sõjas (arstina), Vabadussõja ajal Tallinna linnavolikogu esimees, olnud korduvalt välisminister 1923-24, 1926-26 ja 1936-38, riigivanemana 1924.aastal riigivanemana stabiliseeris koos Otto Strandmaniga vahepeal inflatsioonikeerisesse läinud majanduse, detsembriputši ajal püüdsid kommunistid riigivanem Akelit mõrvata (õnnestus end varjata), 1922-23 saadik Soomes,1928-33 saadik Skandinaavias, 1934-36 Saksamaal ja Hollandis. Paljude seltside ja ühingute liige või esimees. Arreteeriti okupatsioonivõimude poolt 17.10.1940 ja mõrvati 2.juuli 1941 teadmata kohas Tallinnas (võimalik, et Scheeli krundil).

Johan Laidoner (1884-1953) - kindral, sõjavägede ülemjuhataja, diplomaat, ettevõtja, poliitik ja riigitegelane. Laidoner oli 1.Eesti diviisi ülem (Lavr Kornilovi ja Theodor Kääriku ettepanekul) ja ühtlasi sai temast Eesti sõjavägede ülemjuhataja. 1902-1917 Keiserliku sõjaväe teenistuses, I maailmasõjas Läänerinde luureohvitser (käsundusohvitser), teeninud ka Tema Kõrguse ihukaitse grenaderipolgus, 1913-14 Kaukaasia kütipolgu rooduülem. I maailmasõjas teenis Laidoner Kaukaasias Edelarinde armeekorpuse staaabis. Seal toimus ajalooline kokkusattumus, kui revolutsioonilisel Venemaal (aprill 1917) rahutuste mahasurumiseks jõukasutamiseks luba küsinud kindral Lavr Kornilov ei saanud selleks Petrogradis võimude luba. Protestiks asus Kornilov Edelarinde 8.armeejuhi kohale. Just Kaukaasias leidis aset nähtavasti ajalooline kohtumine Laidoneriga, mistõttu soovitas Kornilov Theodor Käärikule Laidoneri  Eesti diviisi juhiks samal 1917.aasta suve alguses.

Laidoner asus enesekindlalt ja väga õnnestunult organiseerima Eesti sõjaväge (jätkates juba kindral Põdra ja Tõnissoni poolt alustatud tööd), Saksa okupatsiooni tingimustes põgenes Punasele Venemaale, kus alustas koostöös Venemaal asunud brittidega oma luurevõrgu üles seadmist, mis koosnes valdavalt eesti soost ohvitseridest, tippsaavutuseks oli Arhangelski üle andmine liitlasvägedele. Sisuliselt oli tegu esimese Eesti Vabariigi sõjalise operatsiooni ja tõenäoliselt ainukese korraga terve Oktoobririigi (s.t. bolševistlikku Venemaa ja selle järglase NSVL-i) ajaloos, mil välisluurevõrk suudab edukalt teostada operatsioone tema territooriumil. Pärast Bruce Lockharti operatsiooni (samal aastal, küll Laidonerist täiesti sõltumatult ja palju suuremal skaalal), millega liitlasriigid plaanisid punavõimu Venemaal kukutada, paljastamist läti punaste küttide poolt, algab samaaegselt Lenini atentaadi ajel täiemahuline punane terror, mis pehmetes vormides kestab kuni riigi lagunemiseni 1990-91.

Laidoneri tööst ja saavutustest Vabadussõjas, rahvusvaheliselt (nii Rahvaste Liidu juures, Iraagi piiri määratlemisel jne) kui ka sõjaväeliselt võiks kirjutada pikalt - siiski jääb kummitama tema elusaatust varjuna meeletu naiivsus, millesse langes Puna-Venemaal  ajaloo esimese välisluurevõrgu ehitanud mees, põhjustades "hääletu alistumise" otsustega kaudselt tuhandete Eesti sõjaväelaste mõttetu mobilisatsiooni eri okupatsioonivägedes ja surma 1940-49 repressioonides mille iseloom ja ulatus pidi Laidoneri taustaga sõjaväe juhile olema ettaimatav.

                                                Kindral Lavr Kornilov, kes mõjutas Eesti ajalugu   

 Murmanski Eesti Leegioni (1918) organiseerijatest, esimese Eesti luurevõrgustiku initsiaator Punasel Venemaal, Vabadussõja aegne ülemjuhataja ja strateegiline juht, juhatas isiklikult Inglise mereväe saabumist läbi Vene miiniväljade Tallinnasse ning korraldas noore riigi sõjaväelist juhtimist. Laidoneril tekkis Vabadussõjas siiski mõningaid lahkhelisid kõrgema väejuhatusega, kuid üldiselt oli tegu väga kompromissialti ja diplomaatilise inimesega. Samuti on Vabadussõja veteranid välja toonud asjaolu, et pöördelise ajalooga Vabadussõjas toimusid paljud arengud ja lahendused ad hoc ning väejuhtide endi initsatiivide kaudu. Kooskõlastamiseks polnud tihti aega või soovisid väejuhid kasutada enda leitud lahendusi. Üheks selliseks kooskõlastamata operatsiooniks oli kolonelide Puskari ja Muti sügav sissetung süda-Lätisse Jekabilsi, millega lõigati punaste läti küttide side Venemaaga ja saadi hulgaliselt sõjasaaki. 

 Hiljem oli Laidoner ettevõtja ja mitmekordne Riigikogu liige. Pärast majanduskriisis kerinud poliitilist kriisi ja vabside murtud kokkulepet (esitada presidendikandidaadiks Laidoner), oli Laidoner üks osapool 1934.aastal Pätsi orkestreeritud võimupöördes ja pärast seda oli riigikaitse kõrgeim juht (sõjavägede ülemjuhataja) kuni riigi okupeerimiseni 1940. Tänapäevased ajaloouurijad ja ajaloolased on muuhulgas jõudnud seisukohale, et Hispaania kodusõjast teenitud summadest sooritatud relvahanked jäid Eesti jaoks liiga hiljaks. Laidoner ei näinud sarnaselt suurele osale Vabadussõja väejuhtidel mingil põhjusel ette Punavägede riiki laskmise järel peatselt algavat terrorit (mis oli Eestis juba korduvalt toimunud) ja ta hävitati koos suurema osa väejuhatusega okupatsioonivõimu poolt. Küüditati 1940.aastal ja viibis Venemaal erinevat sorti vangistuses kuni enda surmani 1953.aastal. 

Johan Pitka (1872-1944?) - admiral, kaugmerekapten, väejuht, "Vabadussõja hing" (K.A.Hindrey), osales 1917.aastal Tallinna kinos "Grand Marina" toimunud esimesel Eesti sõjameeste esimesel koosolekul (misjärel osales aktiivselt Vabadussõja eelse ja esimese rahastuse ja relvade hankimises), linna julgeoleku eest kindlustaja 1918.a. iseseisvusmanifesti ajal koos K.Rotschildiga,  Omakaitse - ja selle järglase Kaitseliidu üks asutajatest, Eesti mereväe looja, Vabadussõja üks kandvaid sõjalisi juhte ja organisaatoreid, ettevõtja,  soomusrongide isa ja paljude riigiametite asutaja; hilisem ETK direktor (1930-tel), Allveelaevastiku Sihkapitali juhata,  poliitik ja riigimees. Pitka sai teenete eest Vabadussõjas (Eesti mereväe loomine, soomusrongide ehitamine jne) kontradmirali auastme ja Briti monarhi käest aadlitiitli (sir) - viimase said ka Päts ja Laidoner. Siiski kasutas ainsana Pitka tiitlit, asudes 1923.a. Kanada uudismaale asundust rajama, eriti kasulikuks osutus Briti kodakondsus 1940.aastal, mil Pitka kasutas seda piiri ületamiseks, kui võrd Pätsi võimu poolt olid piirid enda tavakodanikele suletud. Kompromissitu võitlejahing, patrioot ja hea vaistuga väeülem, ta ei kaotanud Vabadussõja merelahingutes ühtki laeva, kuigi korraldas kohati hulljulgeid rünnakuid ja dessante. Pitka oli üks triost, kes osales I soomusrongi esimese lasu juures Viru rindel, vägev tagasilöök oli õhku paisanud puupilpad, mistõttu kardeti, et tuleohvitser Sabolotny on hukka saanud. See vägev pauk oli sümboolseks alguseks Vabadussõjale.

Osales aktiivselt 1920-te Eesti sisepoliitikas, kuid isepäise poliitilise tegevuse tõttu (ja heitlike poliitiliste olude tõttu) ei saavutanud suuremat edu, pettus  ja lahkus 1923.aastal Eestist ja asutas Kanadasse Stuarti järve äärde eesti asunduse. Naastes 1930.aastal (osaliselt alanud globaalse majanduskriisi tõttu) Eestisse, võeti Vabadussõja kangelast kodumaal üldrahvalike ovatsioonidega vastu ja määrati riiklik pension. Osales veteraniühingu tegevustes, läks paari aasta möödudes vastuollu vapside uue kursiga (Sirk), kuna ei pooldanud veteraniühinguna  poliitikas osalemist (toetas erakondliku tegevuse jätku), vaikne toetaja Pätsi võimupöördele. Pätsi ajal osales aktiivselt allveelaevade ehitamise korjanduskampaanias.

Üks väheseid vana generatsiooni riigimehi, kes põgenes 1940.aastal õigeaegselt Soome, kahjuks aimamata halba, mis ootab Nõukogude okupatsioonis ees tema sugulasi - ei hoiatanud neid ette, mistõttu Pitka pojad represseeriti admirali asemel. Pitka osales Soomes aktiivselt "Teise vabadussõja" (nagu ta ise seda nimetas) organiseerimises ja naastes 1944.aastal Eestisse pooldas aktiivse propagandatööga võitlust Saksa regulaarvägede ridades (Eestis 1944), kuna pidas vastupanu Nõukogude vägedele ainukeseks võimaluseks Eesti iseseisvuse taastamiseks. Lõi 1944.aastal kodumaa kaistmiseks eraldi löögiüksuse "Admiral Pitka", et koondada sinna võitlusvõimelisi mehi, kes ei tahtnud võidelda Saksa väeüksustes.

 Admiral Pitka surm 1944.aasta sügisel kadumise järel on sarnane müsteerium kui tema kuulsusrikas elu: tema surmapaikade ja -aegadena on välja pakutud tosinat eri versiooni (nt Kõue lahing), kusjuures kõiki tosinat versiooni on erinevad inimesed kinnitanud (vt näiteks "Admiral Pitka elu ja surm" Pinn, 1993). Kuigi peetakse üsna tõenäoliseks Pitka hukkumist lahingus 1944.aasta sügisel punaste käe läbi, ei kinnita seda mõttekäiku fakt, et KGB otsis teda aastaid hiljem taga (nt  Jaan Krossi teosed). Samuti on mälestustes esinenud erinevaid väiteid, et Pitka jõudis 1944.aastal välja Saaremaale, liitudes hiljem põrandaaluste metsavendade organisatsiooniga, mille tegevuses ta hiljem hukkus (üks versioone). Kokkuvõttes võimalikuks peetakse eri versioone lahingutest, enesetapust, metsavendade kättemaksust kuni merel hukkumiseni. Kindlaks saab pidada infot, mille järgi on ühe eesti punaväelase kätte sattunud Johan Pitka kulduur, mida punaväelane on trofeena kaaslastele esitanud. Uuri saatus ei ole aga andnud üheseid selgitusi peremehe enda saatuse kohta, ühe (vähetõenäolise) versiooni järgi on Pitka pärast 1944.a. lahingus hukkumist salaja maetud Metsakalmistule. Suure tõenäosusega saab väita üksnes, et Pitka on maetud Eesti mulda. Tema hauakoha saladus on lisanud legendaarsele väejuhile kuulsuse oreooli, seades ta samasse ritta ajalooliste väejuhtidega. Kanadas kunagises (1923) Pitka loodud asunduses Stuarti järve ligidal asub tema tütre Linda järgi nimetatud mägi.

Katke mälestustest, kus kirjeldati Pitka töökoda Väike-Patarei tänaval, kus sepistati Eesti vabadust ("Soomusrong nr 2 Vabadussõjas")

Jaan Soots (1880-1942) - kindralmajor, tsaariarmee staabiohvitser, osales nooremohvitserina Vene-Jaapani ja kõrgema ohvitserina I maailmasõjas, Eesti 1.diviisi organiseerija (üks organiseerijatest) detsembris 1917 ja staabiülem Vabadussõjas, üks Eesti sõjaväe tegevjuhtidest, Tartu rahuläbirääkimiste kaalukas osaline (eriti piiriläbirääkimistes Venemaaga), Vabadusristi kavaler, poliitik, numismaatik, mulgi kultuuri edendaja, I Riigivolikogu liige, Kaitseliidu Sakala Maleva juhatuses, hilisem Tallinna linnapea 1934-39. Arreteeriti 20.9.1940 Kreutzwaldi tänaval (samal tänaval mõrvati kindral Unt). Surmaotsus 1942.aastal Venemaa vangilaagris.

Aleksander Tõnisson (1875-1941) - kindral, Eesti sõjaväelane, Tsaari-Vene armee polkovnik (1916.aastast, millega kaasnes automaatselt aadlitiitel), koos Undiga kõige kõrgema sõjaväelise auastmega sõjaväelased enne iseseisvust; I Eesti jalaväepolgu ülem (al. 9.05.1917) pärast Siegfrid Penningit, rahvusväeosade looja;  suutis rahvusväeosades revolutsioonilises olukorras hoida distsipliini, vahistas 1917.a. lõpus Haapsalu bolševike agitaatorid, lühiajaliselt enamlaste käes vangis, mõisteti surma, kuid pääses õnneliku juhuse tõttu; põrandaluse Omakaitse korraldajaid (1918),1918.a. lühiajaliselt sõjavägede ülemjuhataja, Vabadussõjas Viru rinde ülem, sõjaminister (1920 ja 1933), läks 1934 erru. 1934-39 Tartu linnapea. Arreteeriti 1940 ja hukati aasta hiljem Patarei vanglas.

Johan Unt (1876-1930) - kindralmajor, Eesti sõjaväelane, teenis I maailmasõjas 113. Staraja Russa jalaväepolgus (pataljoni- ja polguülem), sai haavata; Tsaari-Vene armee polkovnik (1916.aastast, millega kaasnes automaatselt aadlitiitel), koos A.Tõnissoniga kõrgema sõjaväelise auastmega sõjaväelane enne iseseisvust;  kindral J.Sootsi korraldusega II Eesti jalaväepolgu ülem (1917), aitas organiseerida Saksa okupatsiooni ajal Kaitseliitu, 1. Diviisi brigaadiülem ja Viru rinde kindlustustööde juhataja (1919). Kindral Unt  oli elu lõpuni tegevsõjaväelane, 1920-24 Ohvitseride Kogu juht, Sõjaväe Majandusühisuse juhtkonnas, Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna juhatuse esimees, 1928-30 3.Diviisi ülem. Erinevalt kaasaja filmiversioonist osales kindral Unt osales aktiivselt 1924.aasta detsembrimässu mahasurumises (mässu ajal Ranna-, Õhu- ja Sisekaitseülem). Unt mõrvati 4.aprillil 1930.aastal õhtuhämaruses koduteel Tallinna tänaval. Mõrvar jäi tabamata, suure tõenäosusega oli tegemist kohaliku kommunisti või OGPU agendiga.

kindral Unt'i riiklikud matused

Ernst Põdder (1879-1932) - kindral (hüüdnimi "Vana Õkva"), Vabadussõja kangelane, detsembriputši mahasuruja, I jalaväepolgu ülem, juhtis 1917.aastal võitlust bolševikest marodööride vastu, pidurdas edukalt ka bolševike kihustööd polgus endas. Seetõttu mõistsid enamlased ta sarnaselt kindral Tõnissoniga tagaselja surma. Tõusis I maailmasõjas polkovniku auastmesse, kõrgeimas auastmes eestlane (koos Tõnissoni ja Untiga), millega kaasnes aadlitiitel. Üks Eesti Omakaitse ja Kaitseliidu loojatest (1918), Kaitseliidu esimene ülem, ajutiselt sõjavägede ülemjuhataja kohusetäitja, 3. diviisi ülem, mida juhtis nii Landeswehri sõjas kui Narva all. Kindral Põdder on Vabadussõjas (1919) enda käskkirjaga Võidupüha tähistamise traditsiooni looja. Sõjanõukogu liige, oli vapside toetaja elu lõpuni ja Eesti Vabadussõjalaste Liidu auliige. Tema õnneks suri ta enne poliitilise kriisi ülekuumenemist.

Väljavõte detsembrimässu mahasurumise mälestustest (Vikipeedia):

Johannes Poopuu (1886-1929)  -  Saare KL maleva asutaja, kolonelleitnant, Vabadussõja alguses kõigi Lääne-Eesti saarte Kaitseliidu ülem. Poopuu oli tsiviilisikuna õpetaja Saaremaa koolides, 1914.a. mobiliseeriti Keisririigi sõjaväkke, teenides mitmetel rinnetel (võitles sakslaste, austerlaste, türklaste ja bulgaarlaste vastu).  I maailmasõjas teenides jõudis välja pataljoniülema ametikoha ja alamkapteni auastmeni. 1917.aastal astus rahvusväeossa ja teenis rooduülemana. Osales I maailmasõjas (Eesti polguga) ebaõnnestunud Muhu operatsioonis - kuid vältis vangilangemist (ühena vähestest, sarnaselt Rõugule), lühiajaliselt oli aga Eesti bolševike käes vangis.  Vahetult enne Vabadussõja algust asus kindral Põdderi päevakäsuga nr 1 saarte Kaitseliidu ülemaks ja Poopuu asuski energiliselt kodusaarel Kaitseliitu organiseerima (kutsudes kokku tsaariarmees teeninud ohvitserid, määrates jaoskondade ülemad jne). Poopuul õnnestus tasakaal säilitada nii Saarel endiselt viibivate Saksa vägede kui ka rüütelkonnaga. Samuti õnnestus hankida suurel hulgal relvi, osa ülejäägist saadeti lausa Tallinnasse. Vabadussõja alguses määrati Soomusrongide divisjoni staabiülemaks, kus ta teenis edukalt sõja lõpuni. Tema lahkumisel Saaremaalt Vabadussõja alguses oli oma roll Saaremaa mässu puhkemisel - siiski ei olnud mässu puhkemisel määravad üksikisikud, vaid üldised sotsiaalsed olud ja vaen balti parunite suhtes (lihtsate taluinimeste vaates tundus Vabadussõda esialgselt parunite ja bolševike sõjana), lisaks maaküsimused. Poopuu oli kõrgemal ametikohal teeninud saarlane Vabadussõjas, ta teenis kaks Vabadusristi soomusrongide tegevuse planeerimise ja lahingutegevuse koordineerimise eest (Landeswehri sõjas ja Petserimaal).

Rahuajal töötas mõnda aega kodusaarel maamõõtja ja maaparandustööde organiseerimisel, kus sai enneaegse plahvatuse tõttu kivilõhkamisel tugevasti haavata ja põletada. Naases siiski 1925. aastal sõjaväeteenistusse ja teenis soomusrongi ülemana. 

Kirjutas Vabadussõjast mälestusi, suri ootamatult südamerabandusse ohvitseride keskkogu ruumides 11.03.1929. Talle püstitati väärikas Vabadusristiga hauamonument Kudjape kalmistule, mis on üks vähestest, mis jäi okupatsioonivõimu poolt puutumata.

Soomusrongide divisjoni staabis (1919): K.Parts, J.Poopuu, A. Tilgre

Oskar Heinrich Mamers (1891-1930) - Eesti sõjaväelane, kolonelleitnant, luuraja, Eesti sõjaväe esimene vastuluurejuht. Teeninud I maailmasõjas Keiserlikus sõjaväes ja  1917.aasta juunist rahvusväeosades. Mamersi nimi tekitab segadust, kuivõrd vähetuntud Eesti luurejuhi nime on pseudonüümina kasutanud temaga mingit isiklikku seost omamata Eesti diplomaat Oskar Öpik (v.a tõenäoline kokkupuude Arhangelskis või Murmanskis 1918). Mamers oli Eesti vastuluure esimene juht ja rajaja (1918), osales vastuluurevõrgu rajamises revolutsioonilisel Venemaal, mille strateegiline juht oli märtsist 1918  Laidoner, tugipunktiks liitlasvägede (Entente) kontrolli all olev Arhangelsk. Laidoneri kontrolli alla jäi kogu raudteeühendus Petrogradi ja Arhangelski vahel, kasutades ustavaid Eesti (veel tunnustamata, kuid juba välja kuulutatud riigi) ohvitsere.  

Mamersi suurimaks teeneks oli Eesti iseseisvumise väljakuulutamiseks luure-diplomaatia abil sõjaliste eelduste loomine. Veebruaris 1918 lähetas kindral Põdder Mamersi ja Eduard Alveri Saksa Põhjakorpuse staapi Kuressaarde Adolf von Seckendorffi juurde, teatega Haapsalus asuva Eesti väeosade poolse rinde avamise sakslastele. Sellega garanteeriti lisaks esialgu sõbralikele suhetele soodsad olud iseseisvuse väljakuulutamiseks, samuti verevalamise vältimine ning ka esialgu sakslaste poolt Eesti rahvusväeosade sõltumatuks tunnustamine (Eesti riiki juriidiliselt Saksa Keisririik kunagi ei tunnustanud), Eesti rahvusväeosad saadeti sakslaste poolt laiali paar kuud hiljem. Mamers oli järjekordne teenekas ohvitser (sarnaselt Rotschildile, Ringile, Undile jt), kes lahkus elust enne pöördelisi 1930-daid, mil tema teened oleksid võinud Eestile veelgi enam kasu tuua. Mamers suri 1930.a Seli ravisanatooriumis kopsutiisikusse.

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69096885/mehed-kes-vaikisid-surmani

William Tomingas (1895-1978)  - tsaariarmee ohvitser, leitnant (tsaaririigi mereväes mitchmani auastmes), diplomaat, Eesti rahvusväeosade organiseerija,  Eesti rahuläbirääkimiste operatiivtöötaja, osales Vabadussõjas nii tõlgi, diplomaadi kui rindeohvitserina; revolutsiooni puhkedes Sevastopoli sõjakoolis, kirjeldanud mälestustes revolutsioonilisel Venemaal puhkenud kaost; osales 1917.aastal "Grand Marinas" toimunud Eesti sõjameeste esimesel koosolekul, hiljem Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige (nagu ka Pitka, Päts, Rotschild jt), millega loodi sisuline alus Eesti iseseisvuse võimaluseks; 1918.aasta veeburaris tegutses Pitka ja Ajutise Valitsuse "käsundusohvitserina", admiral Pitka lähedane võitluskaaslane iseseisvuse väljakuulutamisel ja hiljem Vabadussõjas alluv ohvitser; Tartu rahudelegatsiooni töötaja (Poska sekretär), Vabadussõja mälestustes (nt "Soomusrong nr 2 Vabadussõjas") ja Tominga enda mälestustes on kirjeldatud värvikat seika, kuidas algasid Eesti ja Venemaa rahuläbirääkimised. Tomingas oli erimissiooniga (eriülesande korralduse Poskalt ja Laidonerilt) eriveduriga saadetud rindele Irboskasse järele Maksim Litvinovile (de facto bolševistliku Nõukogude Venemaa välisminister, sünninimega Meir Henoch Wallach-Finkelstein). Eriülesandes diplomaadi (Vabadussõja mälestustes on teda nimetatud ka Poska sideohvitseriks) Tominga ja Litvinovi kohtumine Pihkva kiviteel (mille järel Litvinov toimetati esimesteks läbirääkimisteks Tartusse ja edasi Tallinna kaudu Kopenhaagenisse) 15.11.1919 oli sisuline diplomaatiline algus Eesti Vabariigi täieõiguslikuks sõltumatuks riigiks saamisele. Kohtumist üritas takistada Suurbritannia atašee Warrender, kuivõrd britid ei olnud huvitatud rahust Eesti ja Venemaa vahel. Kumbagi riiki polnud nad täielikult ka veel tunnustanud. Tomingas on meenutanud, kuidas Irboskas nõuti talt vene kombe kohaselt dokumente, mis tõestaks tema legaalset õigust Litvinovit kaasa võtta. Eestlased rõhusid kuulumisele Lääne kultuuriruumi,kus sääraseid dokumente pole vaja, Tomingas kõnetas enda mälestuste järgi Litvinovit diplomaatia reeglite kohaselt prantsuse keeles.

 W. Tomingas oli hiljem Pitka juhitud Relvavendade Klubi liige, kuid jäi siiski erinevalt Pitkast edasi vapside toetajaks. Tomingas on mälestustes üksikasjalikult kirjeldanud lõhet, mis tekkis Pitka ja Sirgu vahele (pärast seda, kui Sirk otsustas jõuga poliitikasse sekkuda). 1934. aastal üritas korraldada aktiivset vastupanu Pätsi võimupöördele - tüüpilise vabadussõjalasena omamata selget poliitilist ettekujutust enda tegevuse tagajärgedest (levitas lendlehti, kutsudes üles vastupanule). Arreteeriti ja anti kohtu alla põhiseadusevastases tegevuses, mis aga oli suhteliselt õigustühine süüdistus, kuivõrd põhiseaduslikku korda võimupöörde järel enam ei järgitud. Tominga kaitsjaks kohtus oli Pätsi pikaajaline poliitiline võitluskaaslane Jaan Teemant. Sai poliitilisel kohtuprotsessil süüdimõistva otsuse, juhuste kokkulangemise tõttu kahtlustati teda ka Sirgu põgenemise kaasaaitamises (mis ei pidanud paika), kandis sarnaselt teistele vabadussõjalastele paar aastat vanglakaristust.

 Tomingas oli vaieldamatult kõige noorem riigiteenistuja (3 aastat noorem Rotschildist ja 6 aastat Vilmsist), kes on isiklikult lävinud paljude Vabadussõja aegsete Eesti riigijuhtidega (Poska, Pitka, Tõnisson, Päts jt), mis viitab noore mehe kõrgele intelligentsitasemele ja muudab ta omalaadseks ajaloo kõrvalvaatajaks. Tema kirjutatud memuaarid on ainulaadsed nii Pitka (kui "kõige tulisema patrioodi, keda ta on kunagi kohanud"), Tartu rahuläbirääkimiste kui ka mitmete teiste ajaloosündmuste kirjeldamisel. Tominga mälestuste järgi juhtis ta põgenemisaktsiooni kommunistide evakuatsioonilaevalt "Pallada" veebruaris 1918 (ohvitserid võeti kaasa sunniviisiliselt), millega pääses vabadusse ka tema sõber  ja hilisem raadioinsener ning Kaitseväe raadioside alusepanijaid Fred Olbrei. Selle tembuga muutis Tomingas märgatavalt ajalugu, asudes põgenemise järel Pitka teenistusse. Tomingase mälestustes on lünki, mida oleks vaja suuremate  tühimike täitmiseks selle revolutsioonilise aja mõistmisel. Olbrei jäi teisel korral (1941) siiski Nõukogude poolele, ei põgenenud, kuid elas repressioonid üle.

 Sarnaseid teiste kaasaegsete mälestusi pole tänapäeval saadaval nende enneaegse surma tõttu või seetõttu, et teised neid lihtsalt ei kirjutanud. Ainulaadsuse tõttu on Tomingase mälestusi korduvalt rünnatud erinevate nurkade alt, nimetades neid suisa väljamõeldiseks - suurem osa rünnakutest on ilmselge laim. Paljuski seotud sellega, et ta võttis poliitkas (ja ka mälestustes) selgelt vapse pooldava ja Pätsi autokraatia vastase hoiaku. Võimalik, et Tomingas liialdas või eksis mõnedes detailides, võimendades üle enda isikliku tegevuse tähtsust ajaloos või enda arvamust. Tema diplomaatilist tööd ja teeneid Vabadussõjas ei ole ilmselgelt võimalik välja mõelda. Oli isiklikult tuttav nii Pätsi, Laidoneri, Pitka kui ka paljude teiste omaaegsete poliitikutega. Lähetati Sõjaväelaste Ülemkomitee volitatud liikmena 1917. aastal koos Pätsiga Helsinkisse taotlema Vene väejuhatuselt luba eesti rahvusväeosade asutamiseks. Olnud Vabadussõja ajal lähetustes ka Pihkvas, Moskvas ja Londonis. Suri emigratsioonis New Yorgis kõrges eas 1978.aastal.

Tomingas on mälestustes meenutanud, et Eesti riigil on siiani avaldamata tänu (isegi ausamba vms näol) koolipoistele, kes 1918.aasta lõpus kaitsesid Tallinnas valitsust kommunistliku riigipöördekatse eest, kus riigi saatus rippus juuksekarva küljes, ta on toonud võrdluse Vana-Rooma legendiga, mille järgi "haned päästsid Rooma".

Tomingas on kirjutanud uskumatuna kõlavad mälestused - aga uskumatud eelkõige seetõttu, et sellest suursugusest ajast, eriti sündmuste epitsentrist konkureerivaid mälestusi nii vähe saadaval on. Eesti ajalooteadus oleks oluliselt rikkam, kui sääraseid mälestusi leiduks rohkem.

"Hommikul kella 6 paiku tekkis mõte minna linna, avaldama meelt meie valitsusele. Rivistusime ritta, paarkümmend meest värvimütsides ja värvipaeltes. Hakkasime astuma Kadriorust linna poole rivikorras, hanereas. Eesotsas rongkäiku juhtiv esimees, rapiir käes, tema järele juhatusliikmed, siis teised aastapäevast osavõtjad. Liiguti mööda kõnniteed, marsisammul, tähelepanu pööramata uudishimulikele. Mindi mööda Narva maanteed Jaani tänavale. Sealt keerati sisse turuplatsile, läbistati turukaubamaja. Edasi siirdus rongkäik, ikka mõõdukal marsisammul, Viru tänavale ja piki seda tänavat Raekoja platsile. Nüüd järgnes rongkäigule juba rahvahulk. Tallinn, vastandina ülikoolilinn Tartule, ei olnud veel näinud üliõpilaste eluavaldusi. Vaatamata uudsusele suhtuti meisse heatahtlikult. Jõudnud Raekoja platsile, rivistusime valitsuse hoone ette pikka ritta. Esimehe korraldusel paljastati pead ja hüüti valitsusele kolmekordne «vivat». Meie meeldivaks üllatuseks tegi seda osa rahvast kaasa. Siis laulsime oma Eesti valitsusele salmi iidsest akadeemilisest laulust:
«Vivat et respublica Et qui illam regit Vivat nostra civitas, Maecenatum caritas, Quae nos hic protegit!»
Raekoja platsil osutus olema suur kaja, seetõttu kõlas väikesearvulise «Rotalia» laul küllaltki võimsana. Igatahes kujunes see esimene eestlaste avalik lugupidamismeeleavaldus oma valitsusele kõigiti kordaläinuks. Kuigi sakslased olid veel linnas, ei teinud nad rongkäigust osavõtnutele pahandust. Oli alanud uus periood Eesti ajaloos." (W.Tomingas)

                                            Eestlased oma revolutsiooni tegemas: Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee

                                                      Vasakult esimene W.Tomingas, keskel mütsiga K.Päts (1917)

        Esirida: Tomingas, Juhan Kukk, Ado Birk, Peeter Põld, Päts, Jüri Vilms,  Mihkel Juhkam, Julius Seljamaa

                                                             Tagareas vasakult esimene: Theodor Käärik

Paul Laamann (1893-1946) - kapten, Eesti sõjaväelane, vabadussõjalane, soomusronglane (erinevatel positsioonidel), kitsarööpmeliste soomusrongide ülem, Soomusrongide Divisjoni intendant (1919), Tartu ja Võru kaitseliidu malevapealik, tunnustatud Vabadusristi ja Kaitseliidu aumärkidega. Põgeneb revolutsioonikeerises (vältides ohvitseride arreteerimisi) Siberist, 1917.aasta suvest alates rahvusväeosade staabis, Vabadussõja alguses laseb Pitkal end määrata soomusrongile. Hiljem 3. soomusrongi ülem - kui rongile tuli I maailmasõja kogemusega kõrgem ohvitser Oskar Luiga, taandas Laamann end Pitka abiga (teised kindralid ei soovinud ta lahkumist) 3.laiarööpmelise juhi kohalt 2. kitsarööpmelise soomusrongi ülemaks.

Aktiivne Vabadussõjalaste veteraniühenduse liige ja kaitseliitlane, 1933-34 läks aktiivselt kaasa (ja aitas korraldada) vabside poliitpropagandat Võrus, muutudes kohati hirmuäratavaks linnavõimudele. Sattus korduvalt PolPol-i uurimise ja jälgimise alla.  Pätsu võimupöörde järel 1934-35 eeluurimise all vangistuses, uuesti arreteeriti detsembris 1935, süüdistatuna riigipöördekatses osalemises. Amnesteeriti 6.mai 1938.a. koos kommunistide ja teiste vabadussõjalastega. Juunipöörde järel 1940.a. põgenes mitmel korral NKVD eest ja põgenes 1941.a. alguses koos perega Saksamaale. Pärast operatsioon Barbarossa algust vabatahtlina Saksa armeeteenistuses (Kiievis väegrupis Süd), 1942.aastal naases Eestisse, Eesti Omavalitsuse propagandaülem (Hjalmar Mäe alluvuses), 1943.a eriülesannetega sideohvitser Eesti Leegioni juures. Admiral Pitka naastes Eestisse asus Laamann Vabadussõja aegse ülema teenistusse, 21.augustil 1944 määras admiral Pitka Laamanni endanimelise löögiüksuse staabiülemaks. Arreteeriti 22.oktoober 1944, mahalaskmine 25.01.1946 Tallinnas.

Meenutus Laamanni viimaselt kongikaaslaselt H.Gustavsonilt (vastus tütre kirjale):  "Veel küsite, kas meie kambris oli teisi vange. Jah, kohti oli 12 või 14. Kõik, kes seal olid, kuulusid väga haritud inimeste hulka. Mina oma paari arstiteaduskonna aastaga Tartus olin kõige "viletsam". Ja kõik nad olid olnud tuntud isikud..."

Jüri Ratassepp (1895-1919) - alamkapten, legendaarne ohvitser Vabadussõjas, soomusronglane, osales rahvusväeosade moodustamises. Õppinud Narva linnakoolis, sõjaline väljaõpe Peterhofi lipnikekoolis, teenistus I maailmasõjas Pitka on nimetanud teda üheks "esimestest truudest jüngritest", kes alustasid soomusrongide sõjakäiku 1. laiarööpmelisel soomusongil algusest peale. Lõi soomusrongi ratsaluure, osales Tapa ja Tartu vabastamises. Teda on kirjeldatud kaasvõitlejate poolt kartmatu dessandijuhi ja sõdurina. 1919.aasta alguses Tartu vabastamise järel heiskas ta koos Artur Sirguga Tartu ülikooli katusele (tõenäoliselt esimest korda ajaloos) Eesti riigilipu. Langes punaste kuulist lahingus Kirepi kõrtsi juures eelluures 23.01.1919. Sarnaselt paljude teiste inimeste lugudega oli Ratassepp enda surma ette aimanud.

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=maahaal19381128.2.30&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA------------- (Admiral Pitka artikkel Vabadussõja algusest)

Leonhard-Hermann Pallon (1884-1941) -  Kuigatsist pärit suurtükiväelane, Vabadussõjas LR soomusrongi nr 2  patareiülem, legendaarse tulejuhtimise täpsusega teenis hüüdnime "Uku", I maailmasõja veteran. Uku tabas Vabadussõjas suurtükiga Sangaste all punaste välja saadetud vastukihutava tühja "kamikaze" rongi telge, hoides ära suure kokkupõrke. Kompromissitu võitleja, äkilise ja karmi iseloomuga, soovides veriste lahingute järel Irboska all punaväelastest vange hukata, mis kaasvõitlejate manitsusel siiski ära jäi. Rahuajal tegeles puiduäriga, oli aktiivne Valga kaitseliitlane ja osales vapside liikumises. Vahistati 24.08.1940, hukati 23.06.1941.

Soomusrongi nr 2 juhtkond, ülemine rida vasakult: Espe, Pallon, Sabolotny, Irv, Lepp

All paremas nurgas dessandiülemad: Reinvaldt ja Hiob

Voldemar Kontus (1896-1919) - allohvitser, vähetuntud Vabadussõja kangelane, osales Vabadussõjas esimestest lahingutest peale soomusrongil. Ülendatakse sõja käigus "vahvuse eest" reamehest allohvitseriks ja hiljem dessantroodu rühmaülemaks. Vabadussõja alguses 1.soomusrongil, hiljem 2.soomusrongi dessantüksuses. Arvukaid võidukaid lahinguid. Petseri all võttis üksipäini maha (tagant ligi hiilides) keset lahingut punaste kuulipildujapesa. Oli tuntud külmaverelisuse ja lahingunärvi poolest, ründas edukalt nii taganevaid kui pealetungivaid vaenlasi. Hukkus 6.06.1919 Landeswehri sõjas (Vabadussõja osa) sakslaste kuuli läbi. Sakslased avasid eestlaste pihta tule ilma sõda välja kuulutamata,  Ammati silla juures. Kontus langes paar päeva hiljem Võnnu all, kui soomusrongi eest ja tagant hävitati rööpad. Parandamine toimus kuulipilduja tule all.

Eduard Johannes Jürgens (1887-1948) - Soomusrongide diviisi insener, tänuväärselt ära märgitud Vabadussõja veteranide mälestustes. Jürgens oli õppinud Riia Polütehnilises Instituudis, kuid veteranide mälestuste kohaselt polnud tal ette näidata ametlikku inseneridiplomit, millega nöökinud teda "diplomeeritud insenerid". Samal ajal oli Jürgensi näol tegu asendamatu sillaehitajaga, tänu kellele soomusrongid said liikuda üle purustatud sildade, kusjuures parandamiseks kasutati kõige lihtsamaid kättesaadavaid vahendeid (nagu raudteeliiprid jms). Tööd said alati tehtud väga kiirelt ja korralikult. Vabadusrist. Jätkas teenistust soomusrongide brigaadi insenerina kuni 1923.aastani, emigreerus Eestist 1928.aastal Austraaliasse, kus elas elu lõpuni.

Edvin Reinvaldt (1890-1979) - kapten, zooloog, Eesti terioloogia rajaja, Vabadusristi kavaler, Vabadussõjas soomusrong nr 2 dessantpataljoni ülem. Rahuajal lõpetas Tartu ülikooli, täiendas Londonis ja Budapestis (doktorantuuris). 1930-tel aastatel töötas Põllumajandusministeeriumis (kalakasvatuse, järvede majandamise ja kalakaitse valdkondades). Loodusuurijate seltsi liige, 1944.a põgenes Rootsi, kus tegutses edasi tunnustatud loodusteadlasena. 

Edvin Reinvaldt oli Eestist põgenedes 1944.a. septembris sarnaselt Ilmar Raamoti, Jaanus Moissaare jt eestlastega Saksa alusel Minden , mida Läänemerel ründasid Nõukogude lennukid. Kuulipildujatega haavati mõndasid reisijaid, samuti lasti lennukist alla pomme ja välja torpeedod. Merejumal Neptun hoidis eestlasi, kuna torpeedod põrkasid lainetest enne laeva jõudmist õhku, lennates üle laevaparda - see juhtus kaks korda (kokku neli torpeedot). Lendamise käigus tabasid nad seejuures laevaosi (korstent ja mastitrossi), lõhkedes alles meres. Sõltumata Vene tehnika töökindluse näitajatest võib siin kasutada tuntud ütlust: "kui pole aeg minna, siis ei võta isegi vanakurat".

Ivar Reinvaldt (1892-1982) - sõjaväelane, Edvin Reinvaldti noorem vend, algselt II soomusrongi dessantüksuses, Reaalkooli vilistlane, töötanud Tallinnas Hoeppeneri pangas, teenis I maailmasõjas lipnikuna, 1917. aasta lõpus Haapsalus Eesti I polgus, Vabadussõja alguses Haapsalu ja Rohuküla sadamate komandant, aasta lõpus juba II soomusrongi koosseisus. Märtsis 1919 saab I.R. soomusrong nr 5 ülemaks (tegu oli kõige moodsama terassoomustega rongiga), sai seal ametikohal Pihkva rindel Velikaja harujõe ääres haavata. Autasustati Vabadusristiga.  Rahuajal ettevõtja ja purjesportlane, spordiselts Kalev üks abiesimehi ja Eestimaa Merejahtklubi tegevliige, 1936.aastal lähetati EOK delegatsiooni liikmena Garmisch-Partenkircheni taliolümpiaadile. 1944.aasta sügisel põgenes Rootsi, kus elas elu lõpuni, suri Stockholmis.

Reinvaldtide taluga seondub väike ajalooline müsteerium, mis avaldus alles 2014.aastal Reinvaldtide talu mitmekordse (hilisema) tapeedi alt. Nimelt tuli sealt välja laudseinale kirjutatud lembe- ja hüvastujätukiri kallimale Metale, vahetult enne Suurt Põgenemist septembris 1944. Ühe võimalusena oli kirjutajaks Konstantin Kivi ja adressaadiks tema abikaasa ("Meta") Margerethe Kivi. Ei ole teada, et keegi oleks kirjutatut mälestustes maininud enne 2014.aastat, samuti pole teada, kas adressaat kirjast kunagi kirjast teada sai...

Konstantin Kivi ja tema abikaasa (keskel) iseseisvuse ajal

Aleksander Seiman (1886-1941) - kolonel, Eesti sõjaväelane, Kaitseliidu neljas ülem, teenis I maailmasõjas roodu- ja pataljoniülemana Turkestani kütipolgus, sai lahingus türklastega raskelt haavata;  asus 1.Eesti jalaväepolgu teenistusse kindral E.Põdder'i abina (1918), Vabadussõja alguses saatis kindral Tõnisson saatis Seimani moodustama 4.jalaväepolku, tal õnnestuski formeerida kaks pataljoni, mis pidasid novembris 1918 Viru rindelkaitselahinguid. Pälvis 4.jalaväepolgu juhtimise eest kolm Vabadusristi. Hiljem töötas Sõjavägede ülemjuhataja juures staabiohvitserina, sõjaministeeriumis, Sise-,ranna- ja õhukaitse ülema kt-na,  1936-38 oli Vabadussõjalaste liikumise (ja tolle Keskliidu juhatuse) endise liikmena vangistatud Patarei vanglas. Amnesteeriti ja rehabiliteeriti 1939-40.  Nõukogude okupatsioonivõim arreteeris 29.11.1940,  hukati 5.aprillil 1941.

Arnold Jürgens (1892-1918) -  rahvuslane, sportlane, spordiselts "Kalev" esimees, Eesti Sõjaväelaste Büroo liige (1917), XX sajandi alguses Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi aktiivne liige. Jürgens oli Vilmsi saatusekaaslane, kes pidi hakkama Saksa okupatsiooni tingimustes hakkama sidet pidama Vilmsi rajatava saatkonnaga. Delegatsiooni nähti viimaste kindlate andmete järgi Vaindloo saare lähistel, tõenäoliselt peeti neid Soomes punasteks ja lasti Kodusõja olukorras maha.

Jakob Westholm (1877-1935) - legendaarne koolijuht, rahvuslane, pedagoog, Asutava Kogu liige. Jakob Westholm oli põhjaliku haridusteega pedagoog, kes ühtlasi õppis 1909-15 Tartu ülikoolis õigusteadust, töötas sajandi alguses kooliõpetajana mitmes kihelkonnakoolis, 1903.aastal alustas töötamist Tallinna algkoolis, tõustes hiljem selle direktoriks ja omanikuks, 1915.aastast on tegu poeglaste erakeskkooliga (hilisem Jakob Westholmi Eragümnaasium). Kooli vilistlane maailmakirjanik Kross on jäädvustanud kooliaja mälestused romaanis "Wikmani poisid", millest on 1990tel tehtud teleseriaal. Westholm osales vabatahtlikult Vabadussõjas kooliõpetajate pataljonis ja oli valitud Asutavasse Kogusse, kuuludes ka juhatusse. Westholm on olnud Haridusministeeriumi keskkoolide osakonna juhataja ja korduvalt Riigikogu liige (1920-31) Rahvaerakonna nimekirjas. Lisaks kuulus ta mitmetesse kutselistesse organisatsioonidesse (nagu Eesti Õpetajate Liit). Westholm jättis koolile suure päranduse, 140 000 krooni väärtuses, mida kasutati kooli heakorra eest seisva sihtasutuse kapitalina.

Arnold Susi (1896-1968) -  kaukaasia eestlane (sünd. Livonia asunduses Armaviri lähedal), õppinud Tallinna Nikolai gümnaasiumis, osales Vabadussõja esimestes soomusrongi lahingutes koos admiral Pitkaga (vt Pitka mälestused), Pihkva rahudelegatsiooni liige (1919), Otto Tiefi valitsuse haridusminister (1944), represseeriti 1945.aastal Nõukogude võimu poolt ja sattus Butõrkal Solženitsõni kongikaaslaseks (kong nr 53), see kokkusattumus mõjutas tugevalt S.-i kujunemist maailmakirjanikuks ja dissidendiks (vt "Gulagi arhipelaag"). Arreteeritud otse Teise maailmsõja rindelt stalinliku reziimi poolt, on dissident (ja hiljutine punaväelane) Solženitsõn enda raamatus Butõrka kohta kirjutanud: "Elu keskvanglas oli tegelikult nagu paradiis: male, raamatud ja reformpõhjaga voodi. Isegi pomme ei sadanud kaela. Kurat teiega, kui te ei taha, et ma sõdiks."

Andres Larka (1879-1943) - kindralmajor Larka oli pärit Pilistvere kihelkonnast (muinasaegne Nurmekund), millel on lähiajaloos tugev kultuuriajalooline roll, kuna seal sündis hulk XX sajandi mõjukaid poliitikuid*. Larka oli 1. diviisi formeerimist korraldanud ohvitser,  Vabadussõja ajal väejuhatuses,  Ajutise valitsuse esimene sõjaminister, hiljem sõjaministri abi ja iseseisvuse ajal Tallinna garnisoni ülem, haigestus 1924.a. kurgutuberkuloosi ja ravis end pikemalt Šveitsis. Asus hiljem Eestisse naasnuna aktiivselt EVL-i tegevusse ja tõusis peatselt ühenduse esinduskujuks, kuid mitte liikumise sisuliseks juhiks. Esitati 1934.a. vabadussõjalaste kandidaadiks riigivanema valimistel. Retrospektiivis on üsna objektiivne väita, et teda kasutati mugava marionett-kandidaadina vabside juhtkonna poolt lihtsalt esinduskindralina ära, samas hakkas valimiskampaania ürituste käigus oponentidele silma tema kehv tervis.

 Pätsi võimupöörde järel taandas Larka avalikult poliitikast ja teatas, et tal pole selle vastu huvi. Seetõttu uus riigivõim teda ka esialgu ei represseerinud, siiski vangistati ta 1935.aasta vapside riigipöördekatse järel (kuigi polnud sellega seotud) ja veetis umbes aasta vangistuses.  Nõukogude võim arreteeris Larka juulis 1940, ta suri 1943.aastal vangistuses Venemaal.

* teiste seas on Pilistvere kihelkonnast pärit Jüri Vilms, August Rei,  Hans Kalm, Theodor Rõuk ja ärimeeste Puhkide suguvõsa, Pilistveres on hilisemas XX sajandi ajaloos asutatud ka ERSP, muide naaberkihelkonnast Kolga-Jaanist on pärit Eesti kommunist Jaan Anvelt. Väärib ka märkimist, et lõviosa Vabadussõja aegsetest sõjaväelastest ja poliitikutest pärines muinasaegse Sakala maakonna territooriumilt (tänapäeva Viljandi- ja Pärnumaa, ning Jõgeva ja Järva maakondade piirialad)  https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakala20100710.1.5&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------

Karl Einbund (eestin. 1938 Eenpalu; 1888-1942) - poliitik ja jurist, lühiajaliselt majanduskriisi ajal riigivanem (1932), Pätsi autoritaarvõimu ajal ka peaminister, pikaajaline siseminister, I maailmasõjas tagalaüksuses allohvitserina, osales Tartu Sõjaväelaste Büroos ja 1.jalaväediviisi formeerimises (1917). Vabadussõjas Tartu kooliõpilaste pataljoni ülem, juhatas pataljoni lahingutes Tartu- ja Valgamaal (1919). Mitmekordne Riigikogu liige, muutliku poliitilise meelega, olnud nii Eesti Rahvaerakonna (Tõnisson) kui ka Põllumeeste Kogude (Päts&Teemant) liige ja sõltumatu. EÜS-i liige, EOK liige, olnud tegev põllumeeste organisatsioonides, lühiajaliselt olnud ajalehtede Postimees (1918), Teataja (1920) kui ka Kaja (1924) peatoimetaja, juhtis nimede eestindamise kampaaniat 1930-te lõpus.
 Siseministrina 1924.aasta riigipöörde ajal oli ta Anvelti hukatavate nimekirjas, osales kaudselt mässu mahasurumises. Pätsi autoritaarvõimu kõrge võimuisik, üks peaideolooge, siseminister (1934-38) ja peaminister (1938-39). Arreteeriti juulis 1940 ja suri 1942 Venemaal vangilaagris.

Theodor Rõuk (1891-1940) - advokaat, Läänemaa Kaitseliidu Maleva esimene pealik (E.Põdderi päevakäsuga), Vabadussõja veteran, teenis I maailmasõjas, vältis Muhus vangilangemist, siseminister Akeli valitsuses (osales kaudselt detsembrimässu mahasurumises), tutvus  noore Sirguga korp! Sakalas (1920-tel), Vabadussõjalaste liidu üks niiditõmbajatest, liidritest ja koordinaatoritest. Rõuk oli üks juhtfiguure, kes mõjutas veteraniühendust muutumist päevapoliitiliseks ühenduseks (sisuliselt erakonnast) ja avas ühenduse uksed tavakodanikele. Theodor Rõuk oli üks kahest vapsist, kes mõisteti 1935.aastal (poliitilisel) kohtuprotsessil õigeks, tõenäoliselt tänu varasematele headele sidemetele Pätsiga. Üheks põhjuseks miks läbirääkimised vapside ja Pätsi vahel presidendivalimiste eel ebaõnnestusid, on nimetatud seda, et neid viis Rõugu asemel läbi Dunkel. Sooritas 1940.aasta juunipöörde järel enesetapu.

Otto Tief (1889-1976) - kapten, peaminister (1944-1953), Vabadussõja veteran, Sõjaväelaste Ülemkomitee liige (1917), vandeadvokaat, õigusteadlane, kohtuminister (1927). Otto Tief liitus Vabadussõjas vabatahtlikult Kalevlaste maleva pataljoniga, tõustes lõpuks pataljoni ülema kohusetäitja ametisse, juhtide väeosa muuhulgas Landeswehri sõja ajal. Ta oli võitlejate seas hinnatud ülemus. Vabariigi ajal tegutses ta ka Kaitseliidu taastajana, on korduvalt valitud Riigikogusse ja Jaan Teemanti valitsuste liige. Ülikooliajal William Tomingase toakaaslane ja koolivend.

Nõukogude ajal peaminister Tief represseeriti, kuid ei hukatud, erinevalt paljudest riigitegelastest. Tief veetis suurema osa enda valitsuse juriidilisest tegutsemisajast Siberi vangilaagrist.  Pärast vangistust saadeti ta 1954-56 asumisel Kasahstanis tööle maakorraldajana, sai seal infarkti ja II grupi invaliidsuse. Hiljem üritas ta korduvalt Eestisse elama asuda, kuid kiirelt asus teda kimbutama KGB, kes püüdis teda survestada värbamiseks, seetõttu ei saanud ta püsivalt Eestisse asuda. Alles 1965.aastal õnnestus Tiefil kolida Läti NSV-s asuvasse Heinastesse, nagu ka mitmed teised tolle aja represseeritud (olid sunnitud elama Lätis). Elu lõpus sai ta siiski kodumaale naasta ja ta suri 1976.aastal Ahja hooldushaiglas. Tiefi elu lõpp meenutab tüüpilist Nõukogude okupatsiooni esimese poole represseeritu elu.

                     Kalevlaste malevi pataljoni juhtkond Pihkvas (1919), paremal Otto Tief

Kui admiral Pitka oli soomusrongide isa, siis kapten Irv oli soomusrongide hing (Paul Laamann)

Anton Irv (sünd. Hans Irv; 1886-1919) - kapten, legendaarne Vabadussõja väejuht, soomusrong nr 1 ülem, soomusrongide juhataja ajutine kohusetäitja, Soomusrongide divisjoni ülema kt, kaheksa Tsaari-Venemaa lahingumärki ja 3 Eesti Vabadusristi (kõrgeimalt autasustatud Eesti sõjaväelane), kõrgeimal ametikohal langenud ohvitser Vabadussõjas. I maailmasõjas vabatahtlikult polgu luureüksuses, kus paistis silma erakordse vaprusega teenis (juba 1915.aastal esimesena diviisis kokku Georgi sõduriristide täiskomplekti), ohvitserina veel 3 kõrget aumärki (sh Püha Georgi kuldmõõk vapruse eest) ning Prantsuse valitsuselt Sõjamedali ordeni, taaskord ainukesena diviisis.

26.11.1917 astus Anton Irv Haapsalus 1. Eesti jalaväepolku, organiseeris põrandaalust Kaitseliitu (1918), Vabadussõja alguses formeeris koos Karl Partsi ja Johan Pitkaga laiarööpmelist soomusrongi nr 1, juba 30.novembril 1918 siirdus ülema Karl Partsi abina Viru rindele. 4. jaanuaril peatati kapten Irve juhtimisel Punaarmee edasitung Kehra lahingus ("siit maalt enam mitte sammugi tagasi"). Osales rasketes lahingutes Irboska all (kus sai haava kpt Sabolotny). Osales lahingutes lõunarindel ja määrati Soomusrongide divisjoni ülema kohusetäitjaks. 27.03.1919 Laidoneri käsuga, enne surma allutati talle sellel kohal ka Kuperjanovlaste partisanide, Kalevlaste Maleva ja Skautide pataljonid. Märtsi lõpus juhtis edukalt Petseri tagasivallutamise operatsiooni. Tema langemise põhjuseks oli endise luurajana harjumus ka väejuhatajana liikuda eesliinil ja eeljulgestuses. Ta langes soomusauto "Kalevipoeg" ees kõndides teda tabanud kuuliga südamesse, Põhja-Lätis, Egle raudteejaama lähistel. Tema viimasteks sõnadeks meestele oli: "Ärge kartke midagi!"

                                      Kolm kangelast ühel pildil: Irv, Neps, Sabolotny

Julius Kuperjanov (1894-1919) - kapten (auaste jäi veebruarirevolutsiooni tõttu kinnitamata), luuraja, endanimelise partisanipataljoni asutaja, Vabadussõja kangelane, koos kapten Irvega enimdekoreeritud eesti sõjaväelasi I maailmasõjas (Püha Anna II, III ja IV, Püha Stanislavi II ja II, Püha Vladimiri IV ja Georgi risti IV järk), teda esitati ka Georgi mõõga ja liitlaste autasude (sarnaselt Irvega) saamiseks, kuid revolutsiooni tõttu neid ei määratud. Sai 1917.aasta suvel raskelt haavata, paranes aasta jooksul. Asus energiliselt tegema vastupropagandat ja kõnesid punaste kihutustööle Tartu tagavarapataljonis. Kommunistid olid sunnitud saatma Petrogradi telegrammi palvega säärane "kontrrevolutsiooniline" pataljon laiali saata. Saksa okupatsiooni ajal värskelt loodud rahvusväeosade ohvitserid vangistati ja saadeti Riiga, Kuperjanovil õnnestus põgeneda. Ta hakkas korraldama põrandaalust partisanidesalka Tartumaal ja Tartu ümbruses. Ta pidas sidet ka Tallinna põrandaaluse liikumisega, edastas infot Inglise salaluurele ja hoidis sidet Petrogradis eestlaste esimest luurevõrku organiseeriva Johan Laidoneriga. 1918.aasta suveks oli Kuperjanovil loodud juba mobilisatsioonikava ja võimu ülevõtmise plaanid Saksa okupatsiooni lõppemiseks. 

Vabadussõja ajal nimetati Kuperjanov Tartu maakonna Kaitseliidu ülemaks, tema legendaarse väesalga loodi Puurmanni mõisas jõululaupäeval 1918. Tema üksus sai tuntuks hulljulgete luureoperatsioonide ja reididega vastase tagalasse. "Kuperjanovi kuradid" olid kogunud punaste seas hirmuäratava kuulsuse.

Kuperjanov langes Paju mõisa all 31.jaanuaril 1918 Paju lahingus vastase ägeda tule all, saades haavata,  kuna oli võtnud roodu pealetungi juhtimise enda hooleks. Ta suri paar päeva hiljem Tartu haiglas. Pataljon nimetati tema langemisel ümber Kuperjanovi pataljoniks.

Alice Kuperjanov (neiup. Johanson, 1894-1942) - Julius Kuperjanovi abikaasa, Saksa okupatsiooni ajal oli Alice'i korter põrandaaluse Kaitseliidu organiseerimise kohaks, Vabadussõja ajal Kuperjanovi partisanide salga asutamise juures Puurmannis, Alice õmbles salgale voodilinadest esimesed talvemaskeeringud; Naiskodukaitse eelkäija - Vabadusristi Vendade naisrühma asutaja (Ebba Saral oli juhataja) 1925, hiljem Naiskodukaitse II osakonna esinaine, tegev ka Naiskodukaitse ringkonna tasandil (organisatsiooni abiesinaine, keskjuhatuse liige); "Lasteabi" juhatuses,  Tõnissoni Rahvaerakonna liige, Tartu linnavolikogu liige, Koduse Kasvatuse Instituudi liige. Kirjutanud mälestusraamatu.

Arreteeriti juuniküüditamise käigus, hukati 17.07.1942 süüdistusel seisis: "Kuulumine kontrrevolutsioonilisse Kaitseliidu organisatsiooni 1925-40. Valgekaartliku partisanisalga komandöri naine."

Reinhold Sabolotny (1895-1919) - Soomusrongi divisjoni suurtükiväe inspektor, tuntud hulljulge tulejuhina (hüüdnimi "Kartetsch"), osales I maailmasõjas lipnikuna, saades Riia all haavata (ja mürgitada gaasirünnakus), naastes aga peatselt rindele; soomusrongi nr 1 patareiülem ja hiljem soomusrongi ülema abi, sai haavata Irboska all, paranes, sai kolmandal korral surmavalt haavata Landeswehri sõjas Riia all. Mitte väheoluline pole asjaolu, et Sabolotny naases hasartse sõjamehena lahtise sõjahaavaga rindele, et võidelda Landeswehri vastu, kuni langemiseni lahingus. Leitnant Sabolotny hauamonument Iisakul on üks vähestest (sarnaselt Poopuu, Kuperjanovi ja Vormsi saare monumendiga) Vabadussõja monumentidest, mis on jäänud okupatsiooni ajal puutumata.

Sabolotny oli üks triost (koos Pitka ja Partsuga), kes osales I soomusrongi esimese lasu juures Viru rindel, vägev tagasilöök oli õhku paisanud puupilpad, mistõttu kardeti, et tuleohvitser Sabolotny on hukka saanud, kuid tegu oli vaid esimese lasuga kaasnenud tagasilöögiga. See vägev pauk oli sümboolseks alguseks Vabadussõjale.

Karl Parts (1886-1941) - polkovnik, Soomusrongide divisjoni ülem, sõjaväelane, osales rahvusväeosade loomisel, I jalaväepolgu I pataljoni ülem, Kaitseliidu organiseerija, sai Vabadussõjas haavata (teenis 3 Vabadusristi) osales detsembriputši mahasurumises koos kindral Põdraga (1924), hiljem talupidaja. Arreteeriti novembris 1940, surmaotsus 1941. Poeg hukati samuti suvel 1941 hävituspataljoni poolt.

Parts oli esimese soomusrongi üks peamisi ehitajaid Pitka juhtimisel. Samuti oli ta üks triost (koos Pitka ja Sabolotnyga), kes osales I soomusrongi esimese lasu juures Viru rindel, vägev tagasilöök oli õhku paisanud puupilpad, mistõttu kardeti, et tuleohvitser Sabolotny on hukka saanud, kuid tegu oli vaid esimese lasuga kaasnenud tagasilöögiga. See vägev pauk oli sümboolseks alguseks Vabadussõjale.

Ferdinand Peterson (1887-1979) - poliitik ja insener, Asutava Kogu liige, iseseisvusmanifesti kaasautor, Ajutise Valitsuse teedeminister, kelle korteris  11.novembril 1918 (I maailmasõja relvarahu algus) taaskogunes valitsuse koosseis, osalesid ka J.Pitka, E.Põdder ja teisi sõjaväelasi. Peterson emigreerus 1944.aastal Läände, elu lõpuni USAs.

Jaan Teemant (1872-1941?) - riigivanem, Põllumeeste Kogude üks juhtpoliitkuid, advokaat, Eesti prokuratuuri ülesehitaja. Teemant on nime jäädvustanud ajalukku 1905.aasta revolutsioonikuudel, kus ta valiti Tartus toimunud rahvaasemike kongressi juhiks, mis viis kongressi lõhenemise kaheks. Käremeelsemad Teemanti juhatusel kogunesid Tartu ülikooli aulasse, kus esitati hulk tõsiseid nõudmisi (sh Asutava Kogu kokkukutsumine, maa riigistamist, omavalitsuste moodustamist jpm), teda nimetati käremeelse kongressi järel pilkavalt "Eestimaa kuningaks". Järgnenud karistusaktsioonide tõttu pages Teemant peatselt koos hulga eesti poliitikutega (sh Päts, Strandman jt) Šveitsi pagulusse. Siiski tuli kodumaale naastes veeta kaks aastat vangistuses ja kaks aastat asumisel Arhangelskis. 

Valiti Asutava Kogu saadikuks ja edasi nimetati Eesti Vabariigi esimeseks prokuröriks, hiljem töötas taas advokaadina. 1923.aastast alates oli Teemant valitud kõikidesse Riigikogu koosseisudesse. 1925-27 juhtis Teemant järjepanu kolme järjestikkust valitsust. Teemant taunis veendunud demokraadina Pätsi kehtestatud riigikorda ja Riigikogu vaikivasse olekusse seadmist. V Riigikogu viimasel koosolekul (2.oktoober 1934) hoiatas Teemant riigijuhte (s.t. Pätsi, Laidoneri ja Eenpalu) alustatud viisil jätkamast,  et nad ei peaks tulevikus enestele rahvalt kergemat karistust küsima. Need sõnad osutusid mõnevõrra prohvetlikuks (kahjuks ka iroonilises mõttes kogu poliitladvikule, arvestades 5 aasta pärast järgnenud repressioone).

Samuti kirjutas Teemant 1936.aasta oktoobris alla 4 riigivanema märgukirjale, milles nõuti demokraatia juurde naasmist. 1939.aastal nimetati Teemant baltisakslaste lahkumisega seonduvate küsimuste lahendamiseks loodud Eesti-Saksa segakomisjoni liikmeks.

Arreteeriti 23.07.1940 NKVD poolt, 1941.aasta kohtuotsusega määrati 10 aastaks vanglasse (+5 aastaks asumisele), kuid tõenäoliselt hukati ta juba Patarei vanglas, kuna edasised andmed tema saatusest puuduvad. See on näide Nõukogude terrorist ilma kohtuotsuseta. 

                                                J.Teemant (keskel), A.Piip (paremal)

                                                    Teemanti valitsuse istung Toompeal

Juhan Kukk (1885-1942) -  riigivanem, iseseisvusmanifesti sõnastuse põhilisi autoreid, algselt pidi just Juhan Kukk kuuluma Eestimaa Päästmise Komiteesse (jäi aga kõrvale poja haigestumise tõttu; Kukk oli juhtpoliitikutest märgatavalt noorem); teisalt on seostatud Kuke väljajäämist ka 21.veebruaril Haapsalus iseseisvuse väljakuulutamise ärajäämisega (kus pidi osalema ka admiral Pitka, kes ootas sel päeval ärasõitu Pärnu mnt.-l);  Maanõukogu liige (1917-1919), Ajutise Valitsuse rahandus- ja riigivarade minister, I ja II Riigikogu liige, 1922-24 Eesti Panga direktor, 1925-1940 Riigi Turbatööstuse nõukogu esimees. Juhan Kukk oli väga arvukate seltside ja ühenduste liige, asutaja ja/või juht. Näiteks asutas ta 1936. a. Nõmme Rotary klubi,  oli 1915-19 Ühistegevuse Edendamise Seltsi esimees, ETK direktor, Balti Puuvilla Manufaktuuri juhatuse esimees, kuulus kahte korporatsiooni, jne. Okupatsioonivõim arreteeris 16.10.1940 ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi, suri 4.12.1942 Arhangelski oblastis vangilaagris.

August Rei (1886-1963) - riigivanem, Maanõukogu liige, Asutava Kogu esimees, Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandes eksiilis (1945-1963), 1917-18 osales rahvusväeosade organiseerimises (Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees), Ajutise Valitsuse töö- ja hoolekandeminister, I-V Riigikogu liige, 1932-33 välisminister, 1938-40 Eesti saadik Nõukogude Liidus, 1944-45 Otto Tiefi valitsuse välisminister. August Rei pääses emigratsiooni 1940.aastal hea õnne tõttu, astudes Riias ümber Tallinna lennu  asemel Stockholmi lennule. Ta oli ainus Eesti juhtpoliitik (riigivanem), kes 1940.aastal Läände põgeneda suutis.

Theodor Johann Pool (1890-1942) - Pärnu Maavalitsuse esimees (1918-19), Asutava Kogu liige, agronoom, mitmekordne põllutööminister. Õppinud Riia Polütehnilises Instituudis (täiendanud Hollandis, Inglismaal, Saksamaal ja Soomes). Theodor Pool oli põllutööministrina ühtlasi Maaseaduse põhiautoreid ning maareformi elluviijaid (1919-21), Tööerakonna liikmena I-IV Riigikogu liige. Pool pidas agronoomiga ka kodutalu Toril, kus aretas mustakirju veiseid, rajas kultuurkarjamaid ja oli eeskujulik talunik. 1938.aastal võeti tema talus kasutusele masinlüps ja elektrikarjus. Avaldanud arvukalt teadusartikleid ja põllumajandusteoseid. Küüditatud 1941, hukatud 1942.

Aleksander Warma (1890-1970) - diplomaat, riigimees, Peaminister Presidendi ülesannetes eksiilis, eksiilvalitsuse välisminister. Ainuke randlane selles nimekirjas, rääkis viru murret. Warma teenis I maailmasõjas ja Vabadussõjas mereväes (kaptenmajor), oli lõpetanud Narva merekooli ja Käsmu merekooli. Vabadussõjas Eesti merejõudude Mereväe Valitsuse juhataja, staabiülema abi, Vabadusristi kavaler. Pärast Sõjaministeeriumi jurist. 1925-31 töötas Välisministeeriumis, 1931-32 saatkonnanõunik Moskvas, 1932-38 peakonsul Leningradis, 1938-39 Kaunases, 1939-1944 Helsinkis. Talle saadeti Soome kulleriga president Pätsi poliitiline testament, on kirjeldanud mälestustes nukrat episoodi, kuidas Eesti saatkond Soomes võeti 1944.aastal üle Nõukogude diplomaatide poolt. Soome oli sunnitud idanaabri survele alistuma. Hiljem elas Rootsis, oli eksiilvalitsuse välisminister ja hiljem eksiilvalitsuse riigipea.

Warma mälestused on põnev lugemine ajaloohuvilisele, muuhulgas kirjeldanud enda mälestusi nn baaside lepingu sõlmimisest, sõjaväelaste meeleolusid ja vestlust kindral Laidoneriga.

Tõnis Kint (1896-1991) - poliitik, agronoom, peaminister Presidendi ülesannetes eksiilis (1970-1990), Vabadussõja veteran. I maailmasõjas mobiliseeritud, lühiajaliselt Ukraina rindel, 1918.aasta alguses astub Eesti 2. jalaväepolku, Vabadussõjas soomusrong nr 2 kuulipildujate komandoülem. Hiljem tegev põllumajanduse juhtimises ja raamatupidamises (1928-32 Põllumajandusliku Raamatupidamise Talitluse juhataja), 1932-38 Põllutöökoja tegevdirektor. Esitas (sarnaselt Jaan Tõnissonile) moonutatud valimsitel juunipöörde järel üles enda vastukanditatuuri Riigivolikogu valimistel. Saksa okupatsiooni ajal lühiajaliselt Eesti Omavalitsuse turukorraldusvalitsuse juht, vallandati lahkhelide tõttu okupatsioonivõimuga. Elas sõja ajal isatalus ja töötas Eesti Tarbijate Keskühisuses, 1944.a. emigreerus Rootsi, töötades ka seal põllumajandusvaldkonnas. Aktiivne eksiilvalitsuses ja väliseestlaste ühingutes, 1971-75 Eesti Rahvusnõukogu esimees, 1953-1970 eksiilvalitsuse peaministri asetäitja ning 1970-1990 eksiilvalitsuse peaminister.

Viktor Koern (1892-1941) - kolonel, sõjaväelane, Vabadusristi kavaler, Vabadussõjas rooduülemana. Koern osales rasketes Viru rinde ja Petserimaa lahingutes (Petseri, Irboska jt), iseseisvusajal sõjaväelane (1.jalaväe rügemendi ülem, Narva sõjaväeringkonna ülem). Hääletu alistumise ajal lahkus kolonel Koern sõjaväest, asus elama Pärnusse. 1941.aastal sai temast Pärnu Omakaitse ülem ja kõrgema ohvitserina ka Vabariigi Valitsuse volinik, andis välja määruse koostööks Saksa okupatsioonivägedega. Kuigi määrusel on ajalooline väärtus, ei olnud sel riigiõiguslikult suuremat tähendust, kuna 1941.aastal ei olnud veel kogunenud EVR ega eksiilvalitsus, kõik viimased riigijuhid olid sel hetkel kas surnud, arreteeritud, teadmata kadunud, varjasid (J.Uluots) või eksiilis. Koern langes Lõuna-Pärnumaal, Audru lahingus, võitluses Punavägedega 19.07.1941.

Miina Härma (sünd. Hermann) (1864-1941) - muusikaõpetaja peres sündinud eesti helilooja ja koorijuht, laulupidude traditsiooni üks alusepanijatest, õppinud K.A.Hermanni käe all ja Peterburi konservatooriumis. Legendi  järgi oli Miina Härma on koolitüdrukuna aidanud õmmelda esimest eesti rahvuslippu (eestvedajaks Emilie Beermann). Ta oli mitmete maakondlike laulupidude korraldaja. 1917.aastal naasis Härma Tartusse, töötades 12 aastat Tütarlaste Gümnaasiumis. Härma oli samuti tegev Eesti Rahva Muuseumis ja paljudes seltsides. Kirjutanud palju eesti koorilauluklassikat, tema auks on nimetatud Tartus ka kool, kus ta oli muusikaõpetajaks. Nimetatud "eesti laulupidude vanaemaks".

Hans Wühner (Vanakubja) (1836-1911) - eesti rahvusliku liikumise üks aktiivseid juhte, asutas 1860.-tel aastatel Tarvastu laulukoori ja ühe esimestest rahvusraamatukogudest, Eesti Aleksandrikooli algataja (koos Jaan Adamsoniga), ka kooli loomise peakomitee liige, tegi kaastööd kõigile ärkamisaja ajalehtedele. Wühner oli Eesti Kirjameeste Seltsi üks asutajatest, samuti Vanemuise seltsis, mitmete Eesti Põllumeeste Seltside (Tartu, Viljandi) jpt rahvuslike liikumiste liige. Tarvastu kihelkond ja kool olid üks ärkamisajakeskusi juba enne Wühnerit, kuid igal juhul võib Wühnerit lugeda üheks ärkamisaja võtmetegelasks, kes paljude teiste suurkujude (Jannsen, Jakobson, Hurt jt) kõrval on unustatud.

Aleksander Mõttus (1859-1932) - kooliõpetaja, rahvuslane, kellele omistatakse eesti rahvuslipu (ja hilisema riigilipu) idee autorlust. Lisaks rahvuslipu ideele kandis Mõttus 1882.aasta Suurel Reedel sinimustvalget teklit avalikult esimest korda Tartu linnas, kuni saksa korporatsiooni tudengid ta voorimehe seiskasid ja tema rahvusvärvides tekli ära rebisid, andes omanikule ka kolki. Seda vägivallaakti võib lugeda kaasaegse eesti rahva esimeseks poliitiliseks võitluseks füüsilisel tasandil. Kuna eestlaste korporatsioon ja tekkel ei olnud ametlikult kinnitatud, saadeti Mõttus tekli kandmise eest Tartu Ülikooli aukohtu poolt Tartust välja, nii ei saanud Mõttus osa võtta ka eesti rahvuslipu õnnistamisest (pärast lubade saamist) 1884.aastal. Seejärel õppis Peterburi Ajaloo ja Filoloogia Instituudis klassikalist filoloogiat. Hiljem oli Venemaal kooliõpetaja, naases 1917.aastal Eestisse, töötades ka Eestis kooliõpetajana. Mõttus kannatas elu teisel poolel hooti vaimuhaiguse all. Ta suri vabas Eestis pimedana vanadekodus. Tema olulised rahvuslikud teod olid kahetsuväärselt unustatud juba eluajal.

Emilie Rosalie (1860-1896) ja Christoph Beermann (1864-1939) - Emilie Beermann oli Põltsamaal (koos Paula Hemanni ja Miina Härmaga) esimese eesti lipu õmblejaks, ühtlasi oli Beermann tunnustatud särav koduõpetaja ja ärkamisaja tegelane, kes oli ka inspiratsiooniks noorele kirjanikule Bornhöhele.

Emilie vend Christoph tegi esimesele lipule varre ja oli lipu pühitsemisel lipu hoidja (4.06.1884), hiljem Eesti vaimulik mitmetes kogukondades ja 1920-35 Järva praost. 

Karl August Hindrey (1875-1947) - karikaturist, kirjanik, stsenarist, ajakirjanik. Pseudonüümid: Hoia Ronk ja KAH.  Hindrey sündis Mulgimaal Abja mõisa õllepruulija pojana, õppis Viljandi Poeglaste elementaarkoolis, Liivimaa maagümnaasiumis, Pärnu gümnaasiumis ja Hugo Treffneri eragümnaasiumis. Oli rahvuslikes ringkondades aktiivne ja osales 1917-18 rahvusväeosade moodustamises. 1904-25 Postimehe toimetuses, 1918-1928 Tallinna Päevalehe toimetuses. Hindrey on lisaks viljakale loomingule olnud tegev ka sõdadevahelises avalikkus elus, ta oli suur Johan Pitka aate austaja. Hindrey üritas Pitkat veenda mitte emigreeruma Kanadasse 1920-tel, 1930-tel kirjutas ta väejuhtide Põdderi ja Pitka lühibiograafiad. Hindrey osales vastupanutegevuses sõjasuvel 1941 Tartus. Sõja järel varjas end Iru hooldekodus nime all Hans Kuusk, kus ta hiljem suri haiguse tagajärjel. 

Ernst Voldemar Kull (1903-1964) - vabadusvõitleja, poliitik ja ühiskonnategelane. Helme kihelkonnast pärit jurist Kull on ehtne näide Eesti iseseisvuse eest võidelnud poliitikust, keda represseerisid nii Saksa kui Vene okupatsioonijõud. Õppinud Tartu ülikoolis õigusteadust (täiendanud Viinis), Akadeemilise Kooperatiivi ärijuht (1928-1940), vandeadvokaat Herman Sumbergi abi. Kull osales pöördelises protsessis, kus juunipöörde järel korraldatud moonutatud nukuvalimistel Jaan Tõnisson esitas üles vastukandidatuuri  (Kull koordineeris tegevust jaorganiseeris finantseerimist). Vastukandidatuur küll keelustati okupatsioonivõimu poolt ja hiljem arreteeriti ka riigivanem Tõnisson. Samal ajal on see tõestuseks moonutatud valimistest ja okupatsioonivõimu meetoditest. 1941.aastal Saksa okupatsiooni käigus liitus Kull rahvuslaste grupiga (Hans Ronimois, Heinrich Mark, Jaan Ots ja Ants Oras), kes asusid otsima aktiivselt kontakti Lääneriikidega, et taastada diplomaatiliste vahenditega Eesti riik. Sellest saigi Eesti Vabariigi Rahvuskomitee välisesindus, mille sideisikuks jäi Eestis just Kull. Tema korteris Tallinnas toimus veebruaris 1944 ka EVR-i esimene kogunemine, samal kevadel käis ta sarnaste organisatsioonide kohtumistel Lätis ja Leedus. Kull arreteeriti samaaegselt mitmesaja rahvuslasega Saksa SD poolt ja oli vangistuses Saksa okupatsiooni lõpuni 19.septembril 1944. Ernst Kull arreteeriti uuesti NKVD poolt 5.10.1944, mõisteti kaheksaks aastaks vangi, asumiselt vabastati 1956.

Ado Anderkopp (1894-1941) - Asutava Kogu liige, Viru maakonnavalitsuse sekretär (1917), aitas korraldada Kaitseliitu, osales Vabadussõja ajal sõjaväe varustamises, Tööerakonna liige, Riigikogu I-V koosseisu liige, 1921-29 Vaba Maa peatoimetaja, 1923-24 sõjaminister, 1930-33 sise- ja kohtuminister, Eesti Jalgpalli Liidu ja EOK asutajaid, 1923-40 EOK sekretär. Tema (kui sõjaministri) järgi hakati 1920.tel sõjaväe vormimütsi nimetama "anderkopiks". 9.detsembril 1936 K. Pätsi käskkirjaga moodustatud põhiseaduse väljatöötamise erikomisjoni liige. Arreteeriti 22.07.1940, hukati aasta hiljem Tallinnas.

Eduard Vilde (1865-1933) - kirjanik ja diplomaat, Asutava Kogu liige, töötas ajalehtedes Virulane, Postimees (1887-90), Teataja (1904-05). Seoses revolutsioonilise tegevusega (tööliste ühingu loojate seas) põgenes pärast 1905.aasta revolutsiooni Vene Keisririigist, elades emigratsioonis erinevates riikides (pikemalt Taanis), naases veebruarirevolutsiooni järel, Estonia teatri dramaturg (1917-18), diplomaatilises teenistuses Kopenhaagenis (1919), saadik Berliinis (1920), alates 1923.aastast pensionil Eestis. Kirjutanud palju eesti kirjandusklassikat.

Üsna vähe teada on fakt, mida meenutab mälestusraamat "Soomusrong nr 2 Vabadussõjas", kuidas just kirjanik Vilde avaldas välisesinduses Kopenhaagenis töötades toonases Prantsuse suurimas tabloidis L'Illustration artikli "Les crimes du bolchevisme en Esthonie" - mis sisaldasid ka fotosid massimõrvadest Rakveres ja Tartus. Nähtavasti olid okupatsiooniaegsed punatsensorid Eestis piisavalt ignorantsed, teadmata sellist fakti, mistõttu Eduard Vilde ei olnud keelatud kirjanike seas, muuhulgas püstitati kirjanikule sügaval nõuka-ajal sajandaks sünniaastapäevaks (1965) Teises maailmasõjas Tallinna Vanalinnas rohealaks pommitatud Harju tänavale ilus Vilde ausammas. Paradokside maa Eesti.

Hjalmar Mäe (1901-1978) - kirjanik, füüsikaõpeteaja, ajakirjanik, füüsikadoktor, poliitikateoreetik. Selle nimekirja üks noorimaid liikmeid oli väga talendikas ja laia silmaringiga poliitiline tegelane, kes Eesti ajalukku on suurima jälje jätnud vabadussõjalaste liidu propagandajuhi ja mõjuisikuna lõpusirgel. Kui Eesti poleks 1932-33.aastaks jõudnud sellisesse poliitilisse kriisi, nagu oli jõutud, siis oleksid nii Mäe, kui ka Eesti riigi saatused kulgenud palju erinevamad. Vahest oleks ka Mäe poliitiline talent löönud palju kaunimalt särama. Kuid 1933. aastaks oli jõutud olukorda, kus vabside liikumine oli täielikult kahvlisse ja tupikusse surunud kogu erakondliku süsteemi. Tolle ajastu (noore demokraatia, üldise majanduskriisi ja suhteliselt lihtsakoelise ühiskonnamudeli) tingimustes ei vaadatud suurt pilti, ega püütud leida tekkinud tülis uut ühiskondlikku kokkulepet - näiteks kollektiivselt uue põhiseadusprojekti koostamiseks. Iga erakond ajas taga oma tõde, ka suuremad eeskujud Euroopast olid autoritaarsed. Iga vastaspoole järgnev käik valas õli tulle juurde ja konfliktne lahendus oli olukorras sisuliselt vältimatu. Noore poliithuvilise Mäe jaoks mõõt täis siis, kui Tõnisson 1933.aastal kehtestas kaitseseisukorra, keelustades ajutiselt vapside ja noorsotside liikumised. Mäe lahkus Rahvaerakonnast, liitus Vabadussõjalastega ja asus propagandajuhina kasutama professionaalseid võtteid veelgi suuremate hulkade kaasamiseks. See lõppes 12.3.1934 Pätsi võimupöördega ja vapside vangistusega. Mäe vabastati juba sama aasta suvel (vastuseks vabanemispalvele kehva tervise tõttu), elukohapiiranguga Nõva vallas. 1935.aastal vangistati uuesti seoses vapside riigipöördeplaaniga. Vabastati 1938.aasta amnestiaga.

Mäe oli Vabadussõja ajal Nõmme Kaitseliidus jaoskonnaülem, hiljem on ta olnud raadioentusiast, Nõmme linna nõunik (1929-34), Noorkotkaste vanem ja ettevõtja (1938-40). Pages ümberasujana Saksamaale, pidas end põhiseadusliku korra kaitsjaks (lähtudes vabadussõjalaste põhiseadusest), nimetas end Ajutise Valitsuse peaministriks ja pöördus märgukirjadega Saksa riigikantsleri poole Punaarmeesse sundmobiliseeritud eestlaste kaitseks. Hjalmar Mäe võetigi Saksa riigi nõuandjaks Eesti küsimuses ja hiljem määrati Eesti Omavalitsuse liikmeks (propaganda, hariduse ja kultuuriküsimustes). Sellel ametikohal püsis ta 1945.aastani. Omavalitsus rakendas küll kohaliku võimuna Eesti seadusi, mis kehtisid enne juunipööret, kuid seda ei saa segamini ajada õigusliku järjepidevusega. Jüri Uluotsa valitsust ega Eesti iseseisvust Saksa okupatsioonivõim ei tunnustanud. Küll oli kasutusel paralleelselt natsilipuga eesti rahvuslipp.

Sõja lõpus evakueerus Mäe koos sakslastega Saksamaale, osales Nürnbergi protsessil tunnistajana, elas elu lõpuni Austrias, tegutsedes, omavalitsusametniku, publitsisti ja ajakirjanikuna. Mäed ei kiusatud taga erinevalt paljudest teistest endistest natsitegelastest.

                                                 Hjalmar Mäe vanaduspõlves Austrias (paremal)

Villem Maasik (1883-1919) - Ajutise Valitsuse liige (töö- ja hoolekandeminister), sotsialist, Ajutise Maavalitsuse (Maapäeva) juhatuse liige, ametiühingutegelane, jurist, Tallinna linnavalitsuse liige juuli-september 1919. Maasik olevat väidetavalt läinud konflikti Konikuga, püüdes takistada iseseisvuse välja kuulutamist ja soovides koostööd vasakpoolsetega 24.02.1918.  Maasik hukkus traagilisel moel Irboska veretöö käigus (3.09.1919) Vabadussõja ajal, mis oli üks noore vabariigi ebaõnnestumaid karistusaktsioone vasakpoolse agitatsiooni vastu (paradoksaalselt jäi selle käigus Eestisse marksist Erich Joonas, kes osales samal koosolekul, mille tõttu arreteeriti Maasik). Irboska veretöö puhul on jäänud ka segaseks, kes selleks tegeliku käsu andis, ametliku ajaloouurimuse järgi (R.Rosenthal, Tuna 2008) on süü veeretatud Kaitseliidu ülema abi Johannes Lutsarile. Samas on teada, et väljasaatmise käsuga olid seotud nii Laidoner, Mamers kui Alver - mahalaskmise otsus osade delegaatide puhul otsustatud aga "allpool". Igal juhul võib Maasikut lugeda Eesti sotsiaaldemokraatide märtriks, üsna kummaline on tõdeda, et Eesti Vabariik hukkas ilma sisulise süüdistuseta riigi esimese ajutise valitsuse liikme. Paradokside maa Eesti.

Link Rosenthali artiklile: chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/viewer.html?pdfurl=https%3A%2F%2Fwww.ra.ee%2Fwp-content%2Fuploads%2F2017%2F03%2FRosenthalReigo_Kes_andis_TUNA2008_2.pdf&clen=195838&chunk=true

Otto Sternbeck (1884-1941) - kindralmajor, Eesti sõjaväelane, teedeminister (1933-37), Eesti rahvusväeosade üks organisaatoreid 1917, Eesti Sõjaväelaste Keskbüroo ja  ka Ülemkomitee liige. Nooruses sotsiaalrevolutsionäär (marksist ja menševik), poliitilised vaated muutusid alles I maailmasõja ajal. Tegi kaastööd "Teatajale" mistõttu visati 1902.aastal koolist välja, 1902-04 õpis Bernis (Šveitsis) 1906.aastal arreteeriti, asumisel Siberis, põranda all Peterburis ja hiljem Helsinkis koos paljude eesti emigrantidega. Kaasaegsete mälestuste kohaselt (vt K.Jaansoni artikkel, sh Fr.Tuglase mälestused) oli Sternbeck nooruses ehtne revolutsionäär, kes ei maganud kahte ööd samas paigas ja torkas alatasa räbaldunud riietusega välja, ühtlasi torgates silma iseloomuga, nt kirjeldab Tuglas, kuidas Sternbeck viskas Toompeal kongist välja teda "sinatada" julgenud kindralkuberneri. Ajaloolase Kaido Jaansoni käsitluse järgi on Sternbeck üks EW aegseid riigitegelasi, kelle ajalugu ja ajalooõpikud on pea täiesti unustanud. O.S. on unustatud ka revolutsionäärina, kes omas nooruspõlves "hingesugulust" palju kuulsama sotsialist-revolutsionääri, Aleksander Keskülaga.  Sternbeck oli väeteenistuses I maailmasõjas, saades mitmeid aumärke (4 Georgi risti!), rahvusväeosades 1. jalaväediisi staabi komandant, Vabadussõjas 1.kaitsepataljoni ülem (nn "õpetajate pataljon"), hiljem 8.polgu ülem,  teda iseloomustati äkilise ja "tasakaalutu" juhina, kes võis kergelt mahalaskmisotsuseid teatada, siiski andis Võrus armu ühele enamlastega koostööd teinud lätlasest prokurörile (määras kokaks). Hiljem laskespordi entusiast ja organisaator, Eesti Laskurliidu asutaja. Tõusis 1940.aastaks läbi Kaitseväe teenistuse kindralmajori auastmesse, ilma mingisuguse formaalse sõjalise hariduseta, mis näitab mõnevõrra toonase sõjaväelise süsteemi politiseeritust/järjekindluse puudust. Kunagine sotsiaalrevolutsionäär arreteeriti okupatsioonijõudude poolt jaanuaris 1941 ja hukati 23.06.1941 Tallinnas.

Anton Õunapuu (1887-1919) - sporditegelane, kergejõustikutreener, Eesti skautluse rajaja, Vabadussõjas Kalevlaste Maleva rooduülem. Õunapuu oli enne iseseisvuse väljakuulutamist spordiseltsi Kalevi liige, võimlemisõpetaja. Oli 1917.aastal politseimeistrina esimese eesti koolinoortest koosneva roodu (munitsipaalse korrakaitseüksuse) looja. Vabadussõjas ka Jüri Vilmsi asutatud lehe Vaba Maa kirjasaatja, võitles Viru rindel ja Pihkva rindel, sai kaks korda haavata - teisel korral Petserimaal surmavalt. Vabadussõja kangelane, kellel oli esimese iseseisvusajal püsitatud langemise kohas ausammas.

Herbert Lukk (1892-1919) - eesti maalikunstnik, omapärane värviküllas stiil, õppinud Ants Laikmaa maalikunstistuudios, hiljem Helsinkis, mobiliseeriti I maailmasõjas tsaari armeesse, 5. jalaväepolgus allohvitserina Vabadussõjas, langes Narva all.

                                         H.Lukk'i põnevale loomingule pühendatud postmark

Nikolai Triik (1884-1940) - maalikunstnik, portretist, pedagoog, õppinud Peterburis, Soomes, Norras, Kopenhaagenis ja Berliinis. Triik oli "Noor-Eesti" albumite kujundaja ja Eesti Rahva Muuseumi esimesi kogujaid ja muuseumi asutajaid, Vabadussõja veteran (osales kooliõpetajate pataljonis), 1919-20 Haridusministeeriumi kujutavate kunstide toimkonna juhataja, tegev kunstiühingus Pallas, Tallinna Kunsttööstuskooli ja mitmete üldhariduskoolide õpetaja, hiljem vabakutseline ja õppejõud Pallases.  Läks 1940.aasta külmal talvel pensionile kehva tervise tõttu ja suri samal aastal.

Eduard Wiiralt (1898-1954) - maailmakuulus kunstnik (graafik), Vabadussõja veteran, Nikolai Triigi õpilane. Koeru saksa algkoolis kooliteed alustanud kunstitalent Wiiralt astus Tallinnas õppima Tallinna Kunsttööstuskooli, kus läbis kaks klassi ühe aastaga, õpetajaks Triik. Käis koolitöö käigus üles joonistamas ERMi kogude rahvariideid ja etnograafilisi esemeid, kuulus Eesti noorte ühingusse "Tungal". Wiiralt astus oma õpetaja eeskujul Vabadussõjas vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni, määrati õppust järel soomusrongi nr 2 dessantmeeskonda. See meeskond tegi läbi arvukalt murdelisi lahinguid ja haaranguid.Samuti oli kunstnik pataljoni embleemi autoriks.  Wiiralt on jäädvustatud Vabadussõja mälestustes, kui noorsõdur unustati koos ühe kaaslasega kiire taganemise käigus postile, mis jäi peagi vaenlase tagalassse.  Noormehed jõudsid omal käel vaenlase tagalast vargsi matkata omade sekka. Märtsis 1919 toodi kooliõpilased tagasi Tallinnase, edaspidi osaledes valve- ja sisekaitseteenistuses. Sügisel 1919 esitas Wiiralt palve enda üleviimiseks Tartu Kooliõpilaste pataljoni, et ta saaks asuda õppima vastasutatud Pallase kunstikoolis. Wiiralt õppis Tartus Anton Starkopfi ja Jaan Koorti käe all. Lisaks Pallasele täiendas ta end Dresdenis ja hiljem Pariisis, Wiiralt on ka ise olnud Pallases graafikaõppejõud. Wiiralt elas Pariisis ka väga boheemlaslikku kunstniku elu, üheks seltsiliseks Pariisis oli skulptor Ferdi Sannamees. Aktiivne kunstnikutöö vaheldus pidude ja pummelungidega, 1933.aastal ilmnes Wiiraltil tõsine maksahaigus, Pariisi arst keelas kategooriliselt alkoholi, mida Wiiralt ka järgis. Wiiralt elas enne II maailmasõda veel Marokos, sõja ajal Eestis (töötas Eesti Trükikojas kunstniku-konsultandina), pages 1944.aasta kevadel Viinis toimunud näituse järel Rootsi ja elu lõpuni elas Pariisis. Väga viljakas ja tuntud graafik, Wiiralt oli nooruses tuntud enda ülitugeva füüsise poolest.

Wiiralti kuulsamaid töid "Lamav tiiger"

                        

Kristjan Raud (1865-1943) - kunstnik, kaastegev (ja kujundaja) "Noor-Eesti" ühenduses, õppinud Peterburis, Münchenis ja Tartus. Haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhataja  (1919-23), Muinsuskaitseameti looja ja esimese muinsuskaitseseaduse väljatöötaja. Õpetajana töötanud Tallinna Poeglaste gümnaasiumis, Tallinna Reaalkoolis, Jakob Westholmi gümnaasiumis, Kaarli eragümnaasiumis, Riigi Kunsttööstuskoolis jm. Jakob Hurda kultuuri- ja rahvapärimuspärandi hoidja ja jätkaja (1907.aastast aktiivselt seotud ERMi asutamisega), kogumisaktsioonide algataja. Kujutas väga palju eesti folklooripärandit ja talurahvamotiive.

Ants Laikmaa (sünd. Hans Laipmaa, 1866-1942) - kunstnik, impressionist, portretist ja maastikumaalija, impressionismi Eestisse tooja, Tartu ülikooli audoktor.. Laikmaa sündis vaese Läänemaa talupoja pere kolmeteistkümnenda lapsena, koolipõlves kõndis mees jalgsi Riiast Düsseldorfi. Õppinud Peterburi ja Düsseldorfi maalikunsti akadeemias, hiljem endanimeline ateljeekool Tallinnas. Avas üldse esimese Eesti kunstinäituse 1901.aastal. Ta on elanud ja õppinud Belgias, Prantsusmaal, Austrias, Soomes, Põhja-Aafrikas, Kapril ja Hollandis. Laikmaa on enda tegevusega mõjutanud noore poetessi Marie Underi kujunemist (maalinud ka kuulsa portree). Organiseeris aastal 1901 Eesti esimese kunstinäituse. Innukas vanavara koguja ja ERMi idee üks algatajatest (koos Rauaga). Rajas Eesti Vabariigi ajal Haapsalu lähedale Taeblasse rahvusromantilises stiilis talu ja suure pargi. Tänapäeval on talus majamuuseum.

Voldemar Päts (1878-1958) - kunstnik, riigitegelane. Osales iseseisvusmanifesti väljakuulutamise korraldamises (on jäädvustanud mälestustes); Vabadussõja ajal abiorganisatsiooni Ühistöö esimees (meditsiiniline, logistiline ja abistav organisatsioon Vabadussõjas),  1905.aastal pages Šveitsi koos venna Konstantini, Jaan Teemanti jt. 1914-34 oli Voldemar Päts Riigi Kunsttööstuskooli direktor, erinevate riigiasutuste juht. Emigreerus Teise maailmasõja ajal Austriasse, Saksamaale, sealt Rootsi ja hiljem Kanadasse.  Päts oli aktiivne eestluse, eesti kultuuri ja haridusedendaja paguluses. Samuti oli ta teatud määral enda Venemaal vangistuses istuva riigipeast venna "charge d'affaires".

                                    Pätside perepilt. Voldemar keskel, Konstantin paremal

Peeter Päts (1880-1942) -  looduskaitsja, geograaf, linnaarhitekt, Vabadussõja ajal oli Päts: Pärnu maakonna komandant, Pärnumaa Kaitseliidu ülem, Pärnu linna mõisade ja metsade valitseja; osales I maailmasõjas ja Vene-Jaapani sõjas, Eesti-Läti piirikomisjoni liige, hiljem Kadrioru pargi valitseja, Riigiparkide Valitsuse direktor (1935-38), Loodushoiu- ja Turismi-Instituudi direktor (1938-40). Peeter Päts algatase esimeste kitsarööpmeliste rongide ehitamise ja on iseseisvuse ajal juhendanud Toila-Oru, Keila-Joa ning Pühajärve parkide rekonstrueerimist. Konstantin Pätsi vend, suri Tallinnas 1942.

Jüri Jaakson (1870 -1942) -  riigivanem, ühiskonnategelane sündinud Viljandimaal, Kokaviidikal; vandeadvokaat, Riia eestlaste seltsielu edendaja XX sajandi alguses, Maanõukogu liige ja abiesimees (1917), Ajutise Valitsuse peavolinik varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt (1918),  Asutava Kogu liige, pikaajaline Eesti Panga president, vangistati 1941.aasta 14.juunil, viidi Venemaale, surmaotsus 1942.

Jüri Uluots (1890-1945) - peaminister (presidendi ülesannetes), president eksiilis (1944-45), õigusteadlane, akadeemik, poliitik, rahukohtunik (1918-19), Asutava Kogu liige, Riigikogu liige, ülikooli õppejõud, "Postimehe" peatoimetaja 1937-38. Vältis arreteerimisi ja alustas sõja ajal põranda all Vabariigi valitsuse tegevuse taastamist (1944), Uluotsa poolt ametisse määratud Tiefi valitsus suutis mõne päeva juhtida veel okupeerimata Eesti osasid (septembris 1944), heisates Pika Hermanni torni sinimustvalge; lahkus eksiili ja kandis sellega edasi Vabariigi järjepidevust, suri haiguse tagajärjel samal talvel. Uluotsa suurimad teened seonduvad nii õigusajaloolase, õigusteadlasena tegutsemises kui EW õigusjärjepidevuse juriidilise edasikandjana.

Aleksander Jaakson (1892-1942) - kindralmajor, sõjaväelane ja poliitik, Vabadusristi kavaler,  kooliõpetaja, teenis I maailmasõjas, Vabadussõjas 6. jalaväepolgu II pataljoni ülem, hiljem Viljandi garnisoni ülem (1921),  Valitsuse käsundusohvitser (1922-23), Kõrgema Sõjakooli õppejõud, SVÜA ülem (1933-36), haridusminister, Eesti Teaduste Akadeemia asutaja. Kindralmajor Jaakson aitas sõjakooli kadettidega julgestada 12.03.1934 Pätsi-Laidoneri võimupööret. Okupatsioonivõim tagandas juulis 1940 Jaaksoni Sõjavägede Staabi ülema kohalt ja arreteeriti oktoobris 1940. Juunis 1941 viidi Venemaale, surmaotsus 1942.

Siegfried Pinding (1877-1931) - kolonel, baltisakslane, I maailmasõja väejuht,  esimese Eesti rahvusväeosa (1.jalaväepolgu) käskkirja allkirjastaja, formeerija  ja ajutine juht, kolonel Puskari abi Pihkva vallutamise operatsioonis (1919), Vabadusristi Vendade Ühenduse asutaja (1923)

Viktor Puskar (1889-1943) - kolonel, I maailmasõjas enim medaleid saanud eestlasest väeülem. Osales kõigil rinnetel (peale Kaukaasia) ja osales kokku 22 lahingus, saades kahel korral haavata, teenis kõik vanemohvitserile ette nähtud aumärgid (koos mõõkadega). Detsembris 1917 liitus eesti rahvusväeosadega, algselt II polgu ülema abi, Saksa okupatsiooni ajal Venemaal maapaos, Vabadussõja alguses naaseb Eestisse ja asub Järvamaa Kaitseliidu etteotsa. Vabadussõja väejuht, II polgu ülem, II diviisi juht Lõunarindel, nn "Tartu mässu" algatajatest, mille tagajärjel sisuliselt represseeriti täiesti süütult Eesti riigi üht asutajat kapten Rotschildi. Puskar oli kriitiline Eesti Vabariigi algselt vasakpoolse ja üliliberaalse juhtimisstruktuuri suhtes, kus puudus sõjavägede ülemjuhataja - asus selle kohta avalikku kriitikat tegema ja ähvardas sõjalise sekkumisega. Laidoner tahtis teda isegi sõjakohtu alla anda, kuid teised väejuhid (Põdder, Tõnisson jt) kaitsesid teda.  

Puskar oli ka tegeliku Tartu mässu mahasuruja, kui tagavarapataljonis puhkesid 1919 kevadel lokaalsed rahutused. Tegu oli tõenäoliselt siiski ülereageerimisena, karistusaktsioonides hukati hulk sõdureid.

Kolonelide Puskari ja Muti initsiatiivil ja juhtimisel toimus läbimurre lõunarindel Jekabilsini süda-Lätis, millega anti hävitav löök punastele küttidele ja saadi hulk sõjasaaki (1919).

Aktiivne punaste agentide paljastaja Vabadussõja ajal. Osales vabadussõjalaste liikumises ja vangistati seoses 1935.aasta riigipöördekatsega, vabastati armuandmise korras 1937.aastal. Suri Tartus 1943.a. haiguse tagajärjel.

Victor Neggo (1890-1942) - Maanõukogu liige, Omakaitse salgajuht, iseseisvusmanifesti korraldamise juures, Ajutise Valitsuse Saare maakonna komissar (1919), kaitses Kuressaaret ja aitas maha suruda Saaremaa mässu (veebruaris 1919),  Noorte Kotkaste organisatsiooni loojatest, Tartu Poeglaste gümnaasiumi direktor (1934-40), arreteeriti 1941 ja hukati 1942 Venemaal. 

Peeter Põld (1878-1930) - teoloog, haridustegelane, Eesti esimene haridusminister, Ajutise Valitsuse liige, Maanõukogu liige, Asutava Kogu liige, Karsklusliidu esimees (1926-30), EÜS-i esimees (1902-03), Tartu Ülikooli kuraator (1918-1925), TÜ prorektor, Riigikogu liige, suri haiguse tagajärjel

Karl Saral (1880 - 1942) - Maanõukogu liige, loomaarst, Vabadussõja veteran, pikaajaline Tartu ülikooli õppejõud. Karl Sarali korter oli 1917-18 üheks võtmekohaks Raamotite ja Petersoni korterite kõrval, kus langetati nii mõnigi Eesti tulevikku puudutanud välispoliitiline otsus. Näiteks kogunesid seal 1918.aasta alguses K.A.Hindrey, Poska jt - teemaks oli "tartlaste" delegatsiooni saatmine Berliini autonoomiaettepanekutega  - Poska ei andnud Saksa orientatsioonile õnnistust, arvestades õigesti Saksamaa jäikust. Hiljem Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees 1931-36, paljude ühenduste ja seltside liige, muuhulgas ERM-i Ühingu esimees (1920-40), küüditati 1941.aastal ja hukati aasta hiljem Venemaal Tomski oblastis. Ka Sarali abikaasa, Naiskodukaitse liige ja käsitööõpetaja hukati Venemaal. Säärane jõhkrus küündib Natsi-Saksamaa tasemele.

Eduard Bornhöhe (kodanikunimi Brunberg; 1862-1923) - tuntud eesti kirjanik, Eduard Vilde nõbu, kirjutanud palju klassikat. Esimeseks suurteoseks "Tasuja", mis on kirjanduslik versioon Jüriöö ülestõusust. Seejuures olid verinoorele abiõpetajale teose kirjutamise inspireerijateks iidsed Põltsamaa lossivaremed ja paar aastat hiljem samas Põltsamaal esimese eesti rahvuslipu (praegu ERMis) õmmelnud Emilie Beermann. Bornhöhe emalt päritud luuletajaanne avaldus väga suurejoonelise kirjandusandena, muuhulgas on tema teoste põhjal vändatuid ülimenukaid filme või telelavastusi ("Viimne reliikvia" 1969, "Kuulsuse narrid" 1982). Bornhöhe võitles loomingulise hingena suur osa elust vaesusega, töötas õpetajana paljudes eri koolides (sh Põltsamaal, Läänemaal, Venemaal, Thbilisis). Ta on töötanud ka karikaturistina ja koduõpetajana, samuti reisinud paljudes riikides Euroopas (Itaalia, Kreeka jm), Palestiinas, Egiptuses jne. 1893.aastal kehtestatud tsensuuri tõttu ei kirjutanud Bornhöhe enam ajaloolisi jutustusi. Elu lõpul töötas Tallinna ringkonnakohtus, Jõhvi ülemtalurahvakohtus, Vabadussõja ajal töötas Kohtuministeeriumis, hiljem määrati rahukohtunikuks. Eesti Kirjanike Liidu liige.

Jaan Maide (1896-1945) - kindralmajor, I maailmasõjas Läti Kütibrigaadis, Vabadussõjas VI jalaväepolgu kompaniiülem, õppinud Kõrgemas Sõjakoolis, 1921-1940 Eesti sõjaväelane (sh 1935-40 Kaitseliidu Peastaabi ülem),  II maailmasõja ajal Saksa okupatsiooni ajal Omakaitse ülem, septembris 1944 sakslaste lahkudes määras EW presidendi ülesannetes Jüri Uluots Maide sõjavägede ülemjuhatajaks, arreteeriti 1944 ja lasti 1945 Butõrkal maha.

Oskar Luiga (1894-1941) - kolonelleitnant, Eesti sõjaväelane, teenis I maailmasõjas, 1. Eesti jalaväepolgu roodu- ja pataljoniülem, soomusrongi nr 3 ülem (Paul Laamanni ümbersuunamise järel), Kalevlaste maleva ülem, Vabadussõja järel Rakvere metskonna metsaülem. Arreteeriti 27.novembril 1940, hukati NKVD poolt 24.06.1941 Scheeli krundil (Pirita jõe ääres).

 Oskar Luiga noorem vend oli  Johannes Luiga - kes omaalgatuslikult vanema venna eeskujul koos koolivendadega  1919.a. veebruaris läks Vabadussõtta (võeti nooruse tõttu teenistusse alles teisel katsel Karl Partsi heakskiidul), teenis venna juhitud soomusrongil nr.3, võitles Võru, Petseri, Mõniste ja Antsla all ennastsalgavalt, langes 25.aprillil Sänna lahingus osaledes eeljulgestuses 14-aastaselt (nooremaid langenuid Vabadussõjas).

Jaan Lepp (1895-1941) - sporditegelane, sõjaväelane, kergejõustiklane (silmapaistev hüppealadel), Vabadussõjas II laiarööpmelise soomusrongi ülem. Lepaga sama nime kandnud vanaisa osales Mahtra sõjana tuntud talurahvarahutustes, millest on kirjutanud kirjanik Eduard Vilde. Lepp osales I maailmasõjas allohvitserina (Riia rindel), Vabadussõja alguses Kaitseliidu V osakonna ülem, hiljem soomusrongi ülem, osales murdelistes Vabadussõja lahingutes. Rahuajal sõjaväeteenistuses Kaitseliidu Narva maleva pealikuna (hiljem Tallinna) ja 10. ÜJP ülemana.  Oli terve elu spordientusiast, tegutses jalgpallikohtunikuna, EJL-i esimees, üks Kalevi staadioni ehituse organisaatoritest, viis Eesti Jalgpalliliidu FIFAsse, paljude teiste spordiliitude liige ja Kalevi spordiseltsi juhatuses. Lepp arreteeriti 23.07.1940 ja hukati 9.12.1941 Kirovis, Venemaal.

Jaen Klaar (1889-1943) - kaptenmajor, ainus kolmekordne Vabadusristi kavaler, Muhu saarelt pärilt kaugesõidukapten, merendustegelane, Saaremaa mässu mahasuruja ja Vabadussõja väejuht. Alustas meredele Inglismaa-USA-Austraalia liinilaeva madrusena, õppinud Paldiski merekoolis, 1912-14 auriku Hurricane kapten, teenis I maailmasõjas Kroonlinnas, Vabadussõjas määras admiral Pitka J.Klaari suurtükilaeva "Lembit" komandöriks - sellega oli ta esimene Eesti mereväe komandör. Määrati ühtlasi Saaremaa mässu mahasurumist (karistussalga juhina on talle kirjanduses ette heidetud liigset julmust, aga sõjaolukorras oli suure mässu mahasurumisel kasutatud jõud põhjendatud). Osales kõigis lahingutes "Lembit" komandörina, osales tulises lahingus Daugava/Väina jõel Landeswehriga, kuhu "Lembit" saadeti oma madala süvise tõttu, lahingus purustati Landeswehri väed ja Väina-Jõesuu patareid. Klaar on teeninud kõik Vabadusristi järgud, iseseseisvusajal J.Pitka võitluskaaslane (erakonnas, ühiskondlikus tegevuses ja äris), paljude merendusühingute ja ühenduste liige. 

Muuhulgas oli Klaar  Allveelaevastiku sihtkapitali juhatuses, J.Pitka&Co välitööde juht (1921-23), Kaitseliidu Tallinna maleva pealik, Tallinna Linnavolikogu liige (1930-34), Vabadussõjalaste Tallinna osakonna juht (1931-32), 1937-39 kuulus Hispaania siseasjade rahvusvahelisse komiteesse Prantsusmaal ja Suurbritannias (Eesti esindajana), Põllupidajate Ühispanga nõukogu liige, laevandusajakirja ärijuht.

Kaptenmajor Klaar püüdis 15.juuni hilisõhtul (1940), pärast Nõukogude vägede mere- ja õhublokaadi algust minna kiirkaatriga Tallinnast Toilasse, plaaniga viia Soome eksiili president Päts. Alust märgati Nõukogude allveelaeva poolt, meeskond arreteeriti ja viidi Krestõ vanglasse. Klaar suri asumisel Komi ANSV-s asuvas koonduslaagris.

Eustaatius Miido (1893-1978) - kaptenleitnant, Eesti mereväeohvitser, Vabadussõjas suurtükilaev "Lembit" navigatsiooni- ja sideohvitser, võttis osa kõigist lahingutest Vabadussõja jooksul, teenis Vabadusristi laeva roolisüsteemi remontimise eest (Landeswehri lennuväe rannakaitse suurtükitule all Daugava/Väina jõel, kuhu "Lembit" saadeti madala süvise tõttu). Suurtükilaev "Lembit" oli Eesti mereväe esimene alus, mille Pitka võttis Tallinna reidil üle sakslastelt ja taasrelvastas.  Alustas merel töötamist 1908.aastal tekipoisina kohalikul purjelaeval, õppinud Kuressaare ja Liibavi merekoolides (1910-1915), seejärel  Esimeses maailmasõjas teenis Bothnia lahel (eeskujuliku teenistuse eest Stanislavi rist mõõga ja lintidega). Iseisvuse ajal erinevate mereväelaevade komandör, 1937.aastal. Represseeriti ja küüditati koos perega juuniküüditamise ajal, sai naasta Eestisse alles 1957.aastal. Töötas elu lõpus Pärnu sadamas ja ehitas endale uue kodu (okupatsioonivõimude poolt oli talt ära võetud Vabadussõja teenete eest saadud talu), kirjutanud mälestusi Vabadussõjast (avaldatud pärast taasiseseisvumist).

Allveelaevastiku SK I järgu teenetemärk "agara võistluskorjandustöö eest", Johan Pitka allkirjaga

                                        Suurtükilaev "Lembit" oli Eesti mereväe esimene alus

Johannes Klesment (1896-1967) -  Otto Tief'i valitsuse kohtuminister, Vabadussõja veteran, põgenes 20.septembril 1944 koos president Uluotsaga Rootsi (M.Kõvamehe mootorpurjekal), jurist, August Rei nõunik (1927-32), III ja IV Riigikogu liige, 1934-40 Kohtuministri nõunik

Mihkel Kõvamees (1891-1983) - kaptenmajor, Muhu saarelt päris kaugesõidukapten, Vabadussõjas teenis 3. jalaväepolgus, I maailmasõjas teeninud välja Püha Anna ja Püha Vladimiri ristid, viis mootorpurjekal "Atlantica" 1944. aasta sõjasügisel eksiili (Rootsi) presidendi ülesandeis Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi valitsuse kohtuministri Johannes Klesmenti

                                             M.Kõvamees viimast korda Muhus (1944.aasta kevadel)

                                                    Sumbergid Eestis külas (okupatsiooniajal)                            

Voldemar Sumberg (1893-1965) - Otto Tiefi valitsuse sotsiaalminister, arst, osales Vabadussõjas velskrina, Tervishoiu muuseumi asutaja ja juhataja (1923-44), EÜS-i, Vanemuise seltsi ja paljude meditsiinivaldkonna seltside liige, Rahvusliku Keskerakonna liige; 1941.a. moodustast Tervishoiu muuseumis vastupanusalga, mis alustas vastupanu kommunistlikule okupatsioonirežiimile, EVR-i liige, 23.10.1944 määrati Nõukogude okupatsioonivõimu poolt 8 aastaks vangi, 1949.aastal sai täiendava 8 aastat Eesti hümni laulmise eest, hiljem asumisel Novosibirski oblastis ja Kemerovo oblasti Targai hooldekodus (arstina), tal ei lubatud elu lõpuni kodumaale naaseda. Vend Herman Sumberg oli Jaan Tõnissoni lähedane võitluskaaslane, Tartu poliitik ja jurist, kes oli seotud ka EVRi loomisega (represseeriti samuti, kuid sai elada elu lõpuperioodil Kiviõlis - mitte Tartus)

Constantin von Weiss (1877-1959) - Balti Pataljoni ülem, juhtis baltisakslasi Vabadussõjas, sai ka sõjas haavata ja tunnustati Vabadusristiga. Balti pataljon (hilisem Balti rügement) pidasid tõsiseid lahinguid Punaarmeega Viru rindel 1919.aastal. Von Weiss on kõrgel hoidnud baltisakslaste mainet Eestis, mis XX sajandil (eriti 1930tel kõvasti kannatasid). Pidas Vabadussõja järel saadud Varuki karjamõisa. Emigreerus II maailmasõja ajal Saksamaale.

Sergei Paul (1892-1942) - jurist, Vene valgete polgukomandör, Eesti rahvusväeosade algatajate seas (1917). Paul sündis Saaremaa õigeusu preestri peres, õppis Tartu ülikoolis õigusteadust (lõpetas Kaasani ülikoolis), I maailmasõjas Läti tagavarapolgu ametnik, 1917.aastast Eesti I polgu ridades (laekurina), Kodusõja puhkedes satub Lõuna-Venemaale Denikini armee ridadesse, kus osaleb polgakomandörina. 1920.aastal.

Valgekaartlik kindral Denikin, kelle väed olid kõige lähemal Moskva vallutamisele

 Denikini lüüasaamiste järel taganeb Paul Gruusiasse ja saab Abhaasias Alam-Linda eesti asunduses kooliõpetajaks. Peatselt ka Suhhumi korteriosakonna juriskonsult ning 1.detsembrist 1920 Eesti konsulaaragent Tfilisis, hiljem Eesti diplomaatiline esindaja (charges d'affaires) kogu Taga-Kaukaasia  piirkonnas. 1922.aastal Nõukogude okupatsiooni alates teravnesid suhted uute Gruusia võimudega ja Sergei Paul kutsuti tagasi, ta arreteeriti lühiajaliselt 20-ks päevaks Bakuus Taga-Kaukaasia Tšekaa poolt. Siiski pääses ta diplomaatilise puutumatuse toel minema, jõudes 22.mail Moskvasse ja 26.mail Eestisse. Eestisse jõudnuna korrastas ja andis üle Tfilisi konsulaadi arhiivi ja palus end konsuli ametist vabastada. Hiljem töötas Välisministeeriumis, oli vandeadvokaadi abi, osales ka Vabadussõjalaste liikumises. Oli seetõttu vangistatud märtsist septembrini 1934. 1935.aastast alates töötas Tallinnas vandeadvokaadina. Arreteeriti punavõimude poolt 23.03.1941 ja hukkus Solikamski vangilaagris 1942.

Rudolf Kaptein (1898-1937) - veltveebel, osales Vabadusssõjas, detsembrimässu üks nurjajatest, autotankidivisjoni ohvitser Tallinnas

Oskar Raudvere (1884-1940) - kolonel, sõjaväelane, Kaitseliidu Harju maleva pealik, Vabadusristi kavaler, Tallinna komandant detsembriputši ajal, osales mässu mahasurumises. Suri 1940 haiguse tagajärjel.

Artur Vallner (1887-1938) - Anton Hansen Tammsaare kälimees, Reaalkooli vilistlane, kommunist, Eestimaa Maanõukogu esimene esimees, Eesti autonoomia nõudmise toetuseks tehtud 8.04.1917 Petrogradi meeleavalduse peakorraldaja (kandis meeleavaldusel sinimustvalget lippu), Vabadussõja puhkedes jäi kommunistide poolele, Eesti Töörahva Kommuuni kultuuri ja haridusvalitsuse komissar, hiljem Leningradis ülikooli õppejõud,  represseeriti stalinilistliku reziimi poolt 1936 ja hukati vangistuses 1937.aastal (nn Suur Terror).

Jaan Anvelt (1884-1937) - Eesti kommunist, revolutsionäär, astus VSDTP liikmeks 1907, detsembrimässu korraldaja (1924),  kommunistliku ajalehe Kiir toimetaja, Maanõukogu liige (bolševike saadik), veebruarirevolutsiooni järel Narva Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu esimees, Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees, Nõukogude Venemaa Loode oblasti sõjakomissar (1918), Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu esimees ja sõjandusosakonna juhataja (1918-19), sõjakomissar Punaarmee Frunze nimelises diviisis (1919), tegutses aastatel 1921-25 illegaalselt Eestis, valmistades ette detsembriputši ja juhtides põrandaalust kommunisliku kihutustööd; hiljem Nõukogude Liidus Zukovski nimelise lennuakadeemia ja 1929-35 Tsiviillennunduse Peavalitsuse ülema asetäitja. 1937. aastal arreteeriti Suure Terrori käigus ja peksti ülekuulamisel surnuks.

 

Viktor Kingisepp (1888-1922) - Nõukogude kommunist, revolutsionäär, F.Džersinski liitlane, terroriorgani Tšekaa asutaja. Saaremaalt pärit andekas nooruk, kes bolšiveerus marksitlikku kirjanduse toel juba 1905-06 koolis õppides. VSDTP Eesti osakonna liige, osales Terijoki konverentsil, Jaan Anvelti juhitud ajalehe Kiir kaastööline, 1914-16 saadeti tsaarivõimu poolt asumisele, seejärel teenis I maailmasõjas Taga-Kaukaasias, veebruarirevolutsiooni järel deserteerus ja tuli tagasi Petrogradi, sai kätte õigusteaduskonna lõpudiplomi, oktoobirevolutsiooni järel Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee aseesimees. Korraldas oktoobrirevolutsiooni järel iseseisvusliikumise mahasurumist 1917.aasta lõpus, olles üle võtnud võimu kubermangu komissarilt Poskalt. Väidetavalt säästis Kingisepp oktoobripöörde järel siiski mitmete Eesti rahvuspoliitikute elu (Toompeal).

24.veebruaril Saksa vägede saabudes evakueerus Kingisepp ristlejal Rjurik koos teiste bolševikega. 1918.aasta sügisel saadeti tagasi Saksa okupatsiooni all olevasse Eestisse illegaalsele parteitööle, Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu komissar, teostes pidevalt nõukogude agitatsiooni Eestis.  Pärast Vabadussõja lõppu tegutses Nõukogude Venemaal Kominternis, EKP Poliitbüroo liige. 1922. aasta maikuus õnnestus KaPo-l kinni nabida Eesti põrandaalune kommunist Johannes Linkhorst, kellelt saadi ülekuulamisel teada Kingisepa konspiratiivkorteri asukoht Tallinnas. Kingisepp saadi kätte ja korterist leiti hulk inkrimineerivat materjali ning relvi.Viktor Kingisepp on ühtlasi läinud Eesti ajalukku korraldusega kuulutada baltisaksa aadlikud  (veebruaris 1918) kuulutada "lindpriiks", see oli aga kõigest väike eelmäng terrorile mis järgnes hilisematel aastatel. Kindral Soots kirjutas alla Kingisepa surmaotsusele 3.mail 1922. Kaks aastat hiljem toimus Eestis kommunistlik putš ehk riigipöördekatse.

Osa III

Detsembrimässust ehk detsembriputšist. Tänuväärselt on 1924.aasta 1.detsembri mässust, kui ühest olulisemast  EW ajaloos rahuajal toimunud poliitilisest sündmusest tehtud uuel ajal mängufilm ( https://www.imdb.com/title/tt1198339/ ). Küll kujutab see romantiline film suhteliselt tagasihoidlikult inimohvrite hulka ja võib jätta mulje mässust kui üksnes kamba ullikeste kommunistide rünnakust paarile valitsushoonele (sellest hoolimata on tegu väga hea filmiga, eriti Mait Malmsteni kehastuses Jaan Anvelti roll). Kahjuks ka  ajalooõpikust võib vahest jääda mulje - nagu ka ilmselt suurema osa eestlaste kollektiivsest alateadvusest kui kiiresti mahasurutud paari äärmuslase korraldatud väike mässukatse. Ent vaadakem tegelikke numbreid. Eriti pisikese Eesti riigi kontekstis.

Pärnus tuli konspiratiivstaapi kokku ca 40 kommunisti-mässajat (loodeti küll poole suuremat arvu), kelle toel loodeti üle võtta Pärnu sõjaväeosa, politseijaoskonnad, linnavalitsus jmt. Tallinnast tulnud teadete järel otsustati edasisest tegevusest loobuda ja mässajad läksid laiali. Nende juhid põgenesid tagasi NSV Liitu, aga mis sai edasi kõigist ülejäänud 40-st, seda ei tea ilmselt parimad ajaloolasedki. Tartu lähedal ja Aegviidus lasti õhku 2 raudteesilda. Tallinnas oli ettevalmistus palju korralikum, rünnakrühmlasi palju rohkem (üle 150). Kokku oli ründajate varustuses oli ca 150 käsitulirelva, 55 vintpüssi, 65 granaati, 8 lõhkeseadeldist. Plaani keskse osana ründas  56 mässulist varahommikul Tondi kasarmuid, et saada kätte linna suurimad relvalaod. Seal toimunud lahingus hukkus 4 kadetti ja sai haavata tosin Eesti õppursõdurit. Teiste hulgas oli kasarmus hilisema Vabariigi presidendi isa Georg Meri. Samal ajal  27 mässajat ründas Juhkentali tänaval asunud Sidepataljoni kasarmuid, kus hukkus samuti 4 ajateenijat.

Sõjaministeeriumi ründamine oli veelgi professionaalsem: valmisolekus oli 23 ründajat,  Eesti sõjaväe mundrisse riietatud riigikukutajad-diversandid ründasid uksel vahis olnud reamees August Kengi, kehva laskmisoskuse tõttu aga ei tabanud. Keng osutas vastupanu ja taganes ministeeriumisse, sealt õnnestus neil koos teiste valvuritega avada ründajate pihta tuli ja nad eemale tõrjuda. Auto-tankidivisjonis olid mässajad edukamad, äraandja Loorentsi abil võeti soomusautode garaaž üle ja asuti ründama meeskonnaruumi. Reetur ise istus ühte soomukisse, et koos mässulistega meeskonna hoonet rünnata. Meeskonnaülem Kaptein aga äratas meeskonna, hüppas soomusauto katusele ja tappis reeturist alluva läbi soomusauto vaateava, mispeale mässulised põgenesid.

Kõige edukamad oli Lasnamäe sõjaväelennuvälja ründajad. Nende 13-liikmeline ründesalk alustas teekonda kesklinnast Narva maanteelt, tapsid ja peatasid tee peal kohatud inimesi, ründasid Kadriorus politseijaoskonda, said sõjasaagiks relvi. Lasnamäe sõjalennuväli võeti ilma suurema vastupanuta üle ja saadeti "luuraja" linnast infot tooma, kes aga teel arreteeriti. Kui valitsusväed jõudsid lennuvälja vabastama, kaaperdasid kaks ründajat (Roobach ja Kaat) kaks lennukit, millega üritati Nõukogude Liitu põgeneda. Pantvangis lendurid maandusid mõni kilomeetrit enne piiri, mässaja Roobach sai piiril põgenedes haavata ja mõisteti hiljem sõjakohtu otsusega surma, Kaat pääses Venemaale.

Lisaks rünnati Riigikogu hoonet, Balti jaama, Tallinn-Väikse jaama, peapostkontorit (posti-telegraafijaama) Vene tänaval, mis kõik hoiti mõne aja enda kontrolli all, Tallinnas katkestati telefoniühendused, enne kui valitsusväed eesotsas  kindral Ernst Põdder'i, Tallinna komandandi Oskar Raudvere ja politsei ratsaväeüksusega (mille talli ründamine oli kommunistidel samuti ebaõnnestunud), kõik objektid järjepanu vabastasid.  Vahest kõige ohtlikum oli Vene tänava eeluurimisvangla ründamisplaan, kuna seal hoiti värskelt süüdi mõistetud 149 kommunisti (kellest paljud oleksid samuti osalenud putšis), nende valla päästmisel oleks vägivald ja vereohver olnud kordades suurem, vangla ründamine aga jäeti mässajate poolt ära, kuna sõjakooli vallutamine oli ebaõnnestunud.

Mässu käigus hukkus vähemalt 26 süütut ohvrit, lisaks haavatud. 13 mässajat sai surma tulevahetuste käigus, 97 kinnivõetud mässajat lasti putši järel maha välikohtu otsustega. Lisaks hukati välikohtu poolt kaks Lasnamäe lennuväljal teeninud nooremleitnanti vastupanu mitte osutamise eest. Teadmata arv mässajaid sai põgenema. Venemaale pääsenud Kaat, Anvelt (mässu peaorganisaator) ja Rudolf Vakmann (kelle vennad Eestis olid samuti mässajate seas hukatud) hävitati Suure Terrori ajal stalinliku võimu poolt.  Samuti sai olulist mainekahju Leningradi "vana kooli" kommunist ja revolutsionäär Grigori Zinovjev (sünd. Hirch Apfelbaum), kes oli mässu korraldamisega seotud.  Millised olid aga Eesti sõjaväelise juhtkonna ja poliitikute järeldused?

IV osa: kokkuvõte ja kaitsepoliitika

Eesti ajalugu on täis käänakuid, vastuolusid  ja keerdkäike, mida kaudsel vaatlemisel on päris keeruline mõista. Mari Raamot meenutab, kuidas terrorist ja revolutsionäär Kingisepp kaitses Oktoobripöörde järel Toompeal Maanõukogu liikmeid. Hea küll, seda võib mõista inimlikult (ja vahest ettenägelikkusest, kuna kommunistide võim jäi üürikeseks), veel põnevam kuju on Artur Vallner. Petrogradi eestlasena kujunes Vallner üheks peakorraldajaks Eesti autonoomiat taotlenud massilisele meeleavaldusele Venemaa toonases pealinnas. Marssides otse rongkäigu ees sinimustvalgega. Ise oli ta aga veendunud kommunist (nagu suur osa toonastest Maanõukogu liikmetest), juhtides mõned kuud isegi Maanõukogu. Kuid  ilma sellesama Maanõukogu ja juhtivate kommunistideta poleks olnud võib-olla hiljem ka vaba Eestit. Siin peitub sügav paradoks, kuna suur osa kommunistidest asus 1918.aastast, Eesti riigi loomisest alates seda ründama ja hävitama.

Eesti rahvas suutis 1917-1920 teha midagi sellist, mida ei suutnud suurem osa endistest tsaaririigi rahvastest. Vabaks saada nii juriidiliselt (Maanõukogu-Iseseisvusmanifest-Asutav Kogu-põhieseadus -parlamentaarne riik) kui ka sõjaliselt. See sündis sangarite vere ja kangelaste ennastsalgava tööga - ent paljud neist oleme unustanud ajaloohõlma. Auvõlg Konrad Rotschildi ees on suurem mistahes muust Eesti Vabariigi auvõlast - vahest sada aastat hiljem saadakse veast aru ja autasustatakse meest posthuumselt? Rotschild juhtis koos Pitkaga Tallinna kaitset iseseisvuse väljakuulutamisel, riskides kuuli saada nii punastelt kui Saksa vägedelt, 1918 oli ta Laidoneri usaldusisik Venemaal ja hiljem Vabadussõjas. Meie aga ei tea õieti ta elulugugi - sest noor Eesti riik oli otsustanud tühise intriigi tõttu kangelase põrmu heita. Rindemehed, nagu Sirk, kes hiljem vingusid väikeste hüvede eest (kuigi said talu, tasuta hariduse ülikoolist jne) kullati võrreldes Rotschildi teenetega lihtsalt üle. Aga K.R. polnud ainuke taoline, 1917.aasta kevadel käis noor tsaariarmee ohvitser Käärik (kes napilt oleks Veebruarirevolutsioonis hukatud) koos Mihkel Lüdigi ja Vilmsiga taotlemas Kerenskilt luba eesti polgu asutamiseks. Sama Käärik oli isikuks, kes seisis Laidoneri määramisel Eesti diviisi juhiks, hiljem oli esimene riigisekretär jm. Ka tema peaaegu unustati, sarnaselt kaasaegse Tomingaga (kes läks küll riigivõimuga tõsisemalt tülli 1934. aastal). Kahtlaselt palju "unustatuid" on kuidagi seotud kuidagi Laidoneri nimega. Vahest oli see kindrali üks nõrk iseloomujoon, et ta ei teinud märkama neid, kes olid teda märganud aidata.

Eesti ajaloo keerdkäigud ei piirdu sellega. Vabadussõda mäletati paljude "eestiaegsete inimeste" mälestuste järgi eelkõige Landeswehri sõja järgi. Kuna siis "eestlased võitsid pärast 700 aastast orjaööd balti paruneid". Aga mis on Landeswehril pistmist balti parunitega? Sisuliselt oli Rauddiviis näol tegu I maailmasõja järel Saksa riigi regulaarvägedest formeeritud vabatahtlike üksustega, kust tuli ka mitmeid hilisemaid Natsi-Saksa kindraleid, millega taheti endale Läti näol oma näo järgi riik luua. Ligi pool Eesti Vabadussõjast oli niisiis Läti kodusõja sõdimine (paljud Eesti sõjaväelased said hiljem selle eest ka Läti ordeneid, Karutapja jt), see oli aga paratamatu asjade käik ja "võla tasumine", kuna Läti omal moel kaitses meid I maailmasõjas (rinne jõudis Eestisse alles sõja lõpuosas), mille tõttu läti rahvas pidi väga suurt lõivu maksma. Lätis otsustati 1917-19 rohkem maailma saatusest, kui arvatagi võiks, eriti arvestades läti punaste küttide rolli Oktoobripöörde järel jne. Süütud kaaskannatajad olid siin eelkõige balti parunid, kellest suur osa (Balti pataljon C.von Weissi juhtimisel - millest me jällegi nii vähe mäletame) võitlesid innukalt Vabadussõjas.

Suhted Saksamaa ja sakslastega olid kogu esimese iseseisvusaja - iseseisvusest alates - olnud ülimalt vastuolulised. Seda tegelikult mõlema poole algatusel. Nagu juba mainitud, kohalikud sakslased aitasid tublisti Eesti iseseisvumisele kaasa (vt Pitka jt mälestused), kuna ühiseks vaenlaseks olid kommunistid. Saksa riigi tegevus oli kahepalgelisem - ühelt poolt aidati kaasa iseseisva Soome riigi tekkele, kes omakorda aitasid hiljem iseseisvuda Eestil. Kuid samal ajal Eesti suhtes oli Saksamaal aga... viha?! Kuigi eestlaste initsiatiivil õnnestus I maailmasõja lõppedes üle võtta mõningat relvastust, töötas Saksa riik põhimõtteliselt Eesti iseseisvuse vastu, nähes seda ilmselt enda endise kolooniana. Iseseisvusperioodil (1920-40) võimendus "saksaviha" ka eestlaste enda poolelt, mis viis Eesti sisuliselt välispoliitilisse isolatsiooni julgeoleku mõistes. Ja lõpuks  kordus I maailmasõja muster II maailmasõja ajal. Lõppu jääb ainult küsimus: kus on Saksamaa vabandused ja hüvitised Eesti riigile ja rahvale XX sajandil põhjustatud kanantuste eest? Muide: veelgi suurema vabanduse võlgneb Saksamaa Lätile. Läti on selgelt üks pikemalt Saksamaa poolt okupeeritud territoorium XX sajandi Euroopas (Saksamaa riigivormid küll vaheldusid, aastatel 1916-1918; 1919; 1941-45), lisaks mitmesaja-aastasele saksa kolonisatsioonile ja muule kahjule, mida maailmasõjad tekitasid. Saksamaa on kippunud küll abistama kõikvõimalikke rahvaid teistelt kontinentidelt, aga mitte neid, keda ta enda naabritena ise on okupeerinud, laastanud ja rünnanud. Igal juhul peitub Saksamaa imperialismis XX sajandil oluline annus põhjuseid, miks Balti riigid ei säilitanud isegi formaalset iseseisvust Teise maailmasõja järel. Jällegi jookseb see eraldusjoon kummaliselt mööda Soome lahte, selle joone üheks algatajaks aga Saksa Keisririik ise. Teistpidi paradoks on Baltikumi (ja eriti Eesti) jaoks on asjaolu, et ilma Saksa Keisririigi pealetungita poleks sel ajaloohetkel Eesti üldse iseseisvunud. Kui Saksa väed oleksid peatunud Daugava jõel, oleks küsitav olnud Eesti iseseisvumine - 1917 ei olnud veel juttugi Eesti iseseisvumisest, ehkki eeldused selleks olid olemas. Kui soomlased oleksid ilma Saksamaa sekkumiseta ka ise võinud kodusõja võita, siis eestlaste puhul oleks see olnud märksa küsitavam. Paradoksi sees on aga veel teinegi paradoks, mis tähendab, et ilma eestlaste tegutsemiseta Saksa okupatsiooni ajal ja järel, poleks ei eestlased ega lätlased oma riiki saanud ja baltisakslaste lahkumine oleks aset leidnud juba 1918 - äärmisel juhul oleks iseseisvaks jäänud Kuramaa hertsogiriik. Eestlased muutsid koosmõjus Saksamaa tegevusega pöördumatult regiooni ajalugu - aga ei saa öelda, et Saksamaa oleks selles olukorras Eesti poolel olnud.

Samuti võiks pikalt kirjutada Vabadussõja järgselt tekkinud varade ja aurahade jaotamise küsimust. Kui Jaan Raamot viis ennastsalgava patriootlikkuse, õiglustunde ja tööga (sh andes ära enda isikliku mõisa) läbi maareformi, mis oli  suhteliselt õiglane. Siis sõjaväes sarnaselt  ei hiilatud. Kes nende otsuste taga on, võiks uurida, aga kindlalt võib öelda, et Rotschildi, Kääriku ja Tomingase kõrvalejätmine on kõigest jäämäe tipp. Sada aastat hiljem on tänuväärne (Lauri Vahtre "Eesti Vabadussõja ajalugu") - kuid väga kummastav - lugeda, kuidas Laidonerile maksti rahalise aurahana 3 miljonit marka. Pitkale aga, kelle teened ei olnud kindlasti väiksemad, pigem suuremad (rahvusväeosade organiseerimine, iseseisvuse väljakuulutamise julgestamine, Omakaitse, Kaitse Liit, soomusrongid, merevägi jne jne) anti 6 korda väiksem summa, siis see paratamatult küsimusi tekitab, samal pulgal on ka kindral Põdder, kellel olid samuti Laidoneriga võrreldavad teened. Pitka suhtes on eriti alandav, et ta on jäetud teenete hindamisel samale pulgale Ringi ja Reimanniga, kes olid küll tublid tagala- ja staabiohvitserid - ent mitte kordagi ei pannud kaalule enda elu (ei poliitiliselt ega sõjaliselt), nagu tegi seda korduvalt väejuht Pitka. Vahtre mahukast raamatust ei tule kahjuks välja väiksemate preemiarahade saajad, kuid need nimed, mis on ära toodud, tekitavad küsimusi. Anton Irve perekond on preemia saaja aga Kuperjanov, kelle mõju poliitilises mõttes oli veelgi suurem? Huvitav oleks teada ka baltisakslasi juhtinud, haavata saanud C.von Weissi auraha suurust, kes sai küll kindlasti Vabadusristi. Rääkimata, juba eelnevalt mainitud, täiesti kõrvale jäetud riigi loomisel kandva rolliga ohvitsere (Käärik, Rotschild, Tomingas jt). Küsimus ei ole niisiis mitte Eesti riigi kommunismimeelsuses, vaid esmapilgul tundub: toonaste riigijuhtide väikluses (või ebakorrektsuses), mis kahetsusväärselt väljendus oluliste isikute alaväärtustamises või üldse kõrvale heitmises. Kahjuks käib siit korduvalt läbi ka Laidoneri nimi - kuigi ta polnud kindlasti ainus otsustaja. Teema vääriks edasist uurimist, kuna arvatavasti tekitas ebaõiglus Vabadussõja järel ka hiljem pingeid sõjaväelaste  ja veteranide vahel. Rääkimata veel suurematest lõhedest, mis tekkisid sellega, kui Päts represseeris selge võimuliialdusena vabadussõjalasi (s.t. isiklikul tasandil represseeris), sh sõjakangelasi, pannes nad samale pulgale riigivastaste kommunistidega.  See oli üks järjekordne ühiskondlik lõhe, mis nõrgendas Eesti kaitsevõimet. Blogiautori pinnapealse uurimise pealt tundub, et kolonel Seiman oli ainuke vabadussõjalane, kes enne 1940.aastat rehabiliteeriti täielikult. Ka see auvõlg on Eestil suuresti tasumata, Vabadussõja kangelaste isikliku rehabiliteerimise näol.

Kaitsepoliitika ja julgeoleku temaatikat 1939.aasta sündmuste valguses võiks väga põhjalikult edasi uurida, aga tooksin välja vaid mõned mõtted. Sõjaajaloolane Salo on värskelt avaldanud ajaloo teemalise artikli Postimehes, kuidas Eesti jäi relvastuse hankimisega hiljaks. See on kahtlemata oluline teema, mida edasi uurida - ja püüda mõista, miks Laidoneri hoiatusi tõsiselt ei võetud. Kuid see pole ainus küsimus. Teoreetiliselt võib meil olla maailma kõige tugevam ja kindlam sõjamasin, millega end kaitsta, aga kui puudub võti, millega seda käivitada, siis mis on masinast kasu?? Just võtme puudumine näib olevat üks olulisi probleeme 1939-40, sest mitte ainult välispoliitiline nõrkus ja strateegiliselt nõrk ettevalmistus, vaid ka see kuidas mindi "lõputute järeleandmiste teed". Tagantjärgi on püütud seda väga rumalalt õigustada, justkui oleksid toonased riigijuhid ette teadnud sõda Saksamaa ja Venemaa vahel - kuid mis vastuoluline ja  nõme argument! Isegi kui seda aimati, siis võimatu oli ju ette aimata selle sõja kulgu. Kui nad seda tõesti ette oleksid aimanud, oleksid nad igasuguse loogika järgi pidanud emigreeruma. Kui palju teistsugune oleks olnud Eesti ajalugu, kui 1939-40 oleks Tallinnast lahkunud allveelaevad koos osa laevastikuga ja riigi juhtkonnaga?

Orzeli, kes lahkus Tallinnast merekindluse tule all, juhtum näitab ju selgelt, et Eesti nn neutraliteedipoliitika ei olnud selgelt läbi mõeldud (Orzeli juhtum läks kaudselt vastuollu ka Tartu rahulepingu kuulsa "komakohaga"), Eestil puudus selge ettekujutus, kuidas enda neutraliteeti tagada. Samuti näitas see selgelt, et Eesti mereväe aluste Nõukogude võimudele lihtlabane äraandmine oli suurim lollus mida Eesti riik sai teha - seda koos sõjaväe üleandmisega (koos relvastusega). Seda sündmustikku on nimetatud viisakalt "hääletuks alistumiseks", kuid pigemini oli see "hääletu kinkimine".  Ka alistuda on võimalik vaenlasele ebamugaval moel.

Väited, nagu ei teadnuks Eesti eliit (või suur osa eliidist) Nõukogude terrorist, on sisutühjad. Eesti ajaloo vahest kõige jaburam osa seisab just sellest, et erinevalt Poolast, Leedust, Kuramaast (Lääne-Lätis) ja Lääne-Euroopast - Eesti oli juba Nõukogude terrorit korduvalt näinud! Eesti poliitikud olid ja Eesti rahvas oli, samuti oli arvestataval määral teadmisi selle kohta mis juhtus Nõukogudemaal 1937-38. Seda ebameeldivat teemat nähtavasti välditi ega püütud sellele mõelda. Ka see psühholoogiline fenomen vajaks uurimist. See on eelkõige vastuoluline teema  mitte just sõjalise vastuhakkamise kontekstis, vaid selles kontekstis, kui väike osa Eesti intelligentsist ja poliitikutest emigreerus 1939-40. Kas Pätsu võim tegi suuri takistusi riigist lahkumisele? Kui see nii oli, on see selgelt üheks inimsusevastase kuriteo laadseks tegevuseks, mida tuleks ajaloolaste poolt siiski uurida! Fenomenaalne pole siin mitte üksnes autoritaarvõimu roll, vaid ka see, et eestlased olid läbi ajaloo (eriti aga 1917-20 väga pöördelistel aegadel) näidanud üles kõrget isiklikku ja kollektiivset vaistu õigete otsuste langetamiseks keerulistes oludes. Kas 1940.aastal oli see vaist tõesti alles ainult Paul Laamannil, Uluotsal, Pitkal ja Raamotitel - keda ei suudetud arreteerida? Mis toimus ülejäänute mõtlemises? Uurimisel aitab kaasa, kui vabanetakse stampmõtlemisest, et "midagi polnud teha". Loomulikult oli vastuhakku võimalusi erinevaid ja paljude variatsioonidega, näiteks: a) baaside lepingu mittesõlmimine b) Soome pommitamise ajal baaside lepingu rikkumisele viidates Nõukogude vägede ebasõbralikeks jõududeks kuulutamine c) juunipöörde ajal (see tähendanuks riigistruktuuride ja Laidoneri valmisolekut, mis oli samuti väga madal) väiksemõõdulise vastupanu osutamine ja evakueerumine mereväega ja ilmselt veel d) ja e)-gi leiduks. Eesti toonaneks suurimaks nõrkuseks oli kehv koostöö naaberriikidega (eelkõige Soome) - ka seda tasuks põhjalikumalt uurida, millise kivi taha oli kinni jäädud. Igal juhul on aga vale eeldada, et tehtud valikud olid ainuvõimalikud.

Arvestatavat mõju Eesti kaitsepoliitikale avaldasid sisepoliitilised sündmused 1924-34. Ka neid tuleks põhjalikumalt lahti mõtestada ja analüüsida. Head algust on teinud on teinud nii Vahter kui ka Muuli. Samas näiteks detsembriputšist on siiski suhteliselt vähe räägitud ja seda kujutatakse pigem nagu "väikse kamba" äärmuslaste püssipaugutamisen. Kahjuks ka Eesti toonased poliitikud - kui ilmselt selle kaudu ka ajaloolased - väga kõvasti alahinnanud kommunistliku riigipöörde ohtu. Mitte niivõrd seetõttu, et Eestis oleks tohutult kommuniste olnud (enamik neist sai hukka detsembrimässus või vangistati), vaid toonase Venemaa võimu terroristliku iseloomu tõttu. Kui vähe on räägitud sellestki (rääkimata diplomaatide ahistamisest, arreteerimisest, kompromiteerimisest jne), kuidas 1923.aasta kevadel peksti kommunistlike aktivistide poolt (pärast ühe Eesti kommunist hukkumist tulevahetuses) segamini Peterburi konsulaat! Millises normaalses riigis toimuvad sellised asjad? Mõelgem korraks, kui detsembrimäss oleks juhuste kokkulangemisel veidi edukam olnud ja Nõukogude armee oleks siiski Eestisse sisenenud - milline oleks olnud "II vabadussõja" käik. Meri oleks varsti läinud jäässe, Soome laht oleks olnud Venemaa kontrolli alla, abiväge oleks tulnud võib-olla Lätist ja Soomest, aga pole sugugi kindel, et sõda oleks kergesti võidetud. Pitkal oli küll järsk iseloom - aga hea vaist. Ta arvas 1923.aastal lahkudes, et Eesti riiki ei ole enam kauaks, sellel arvamusel olid kaalukad põhjused. Eesti riiki oli Vabadussõja järel üles ehitatud ülimalt patsifistilikul moel ja see ilmselt polnud kõige reaalpoliitiliselt kainem valik. Eesti riigis oleks võinud tsiviilvõimu kõrvale jääda ka tugev sõjaväe võim (oma harjutusväljakute, tehaste, eelarvega), mis oleks sõjajärgses vaesuses andnud nii töökohti kui ka tellimusi majandusele. Jah, see võib tunduda utoopilise ideena, kuid säärane sõjavägi oleks ilmselt ära hoidnud arengud, mis tekkisid 1920-te lõpus.

Ka 1924.aasta pööre ei toonud suurt muutust, ärgati küll "unest" ja taastati Kaitseväe ülemjuhataja koht ning Kaitseliit, kuid kommunistide tegevust piirati väga valikuliselt. Kindral Soots (vt Vahteri raamat) on avaldanud väga kaalukat arvamust, et sotsialistlik erakond (1930-tel) kujutab endast ohtu iseseisvusele. Niisiis ei saa öelda, et Eesti kindralid ei näinud ohte ette. Laidoner on enda 4.mai kõnes aastal 1936 öelnud, et "Nõukogude vägede baase ei saa Eestisse lasta, kuna me tea, millal nad siit lahkuda võivad." (Vahter "Võitlus tuleviku pärast. 1933-36: Pätsi aja rääkimata lood", lk 302) Aga millised olid reaalsed teod? Kommunistlike erakondi Eestis piisavalt ei piiratud, lisandus 1929.a majanduskriis, poliitiline kriis ja devalveerimise kriis. Devalveerimise kriis on üks veidramaid - tänapäeval on raske ette kujutada, et eksportiva agraarmaa poliitikud (kes on kõrgesti haritud ja palju koolis käinud) ei saa majanduskriisi tingimustes aru devalveerimise vajalikkusest. (vt ajaloolase Jaak Valge väga hea loeng Eesti pangas, 2017, Youtube). See kõik oli vesi Vabadussõjalaste veskile, kes olid sisult ikka eelkõige omaaegsed populistid. Patriootlikud küll, aga ikka populistid.

Kõik säärased sündmused, nagu kindral Undi (detsembrimässu mahasurujaid) mõrv päevavalges Tallinna tänaval 1930 ja välispoliitilised rahutused, muutsid rahutumaks ka Eesti sisepoliitilise olukorra. Konstantin Päts tegi sisepoliitiliselt väga kaaluka ja läbimõeldud otsuse võtta riigis võim üle - seda talt paljud ka ootasid - et poliitiline õhkkond maha rahustada. Samal ajal, kas ta oskas seda võimu piisavalt kasutada?

Kindlasti vääriks ajaloolaste poolt edasi uurimist nii see, miks jäädi hiljaks relvastuse hangetega, miks ei julgetud keerata riigikaitse võtit ja kolmandaks, millist lunastust ootasid need sajad poliitikud ja sõjaväelased (kes ei olnud kõik raugad ja invaliidid), kes lasid end lambukestena 1940-41 Venemaale viia? Ometi olid nad suures osas läbi elanud Vabadussõja, võideldud rindel (suur osa) ja teadlikud Nõukogude terrorist! Kas oli vahest Pätsi võimu suurim viga - mida õpiti ka Vabadussõjalastelt - propaganda kasutamine rahva mõjutamisel ja teadmatuses hoidmisel? Parem ebameeldiv tõde, kui ilus vale.

                                                   Kindralid ja Päts Vabadussõja ajal

                                                            Võidutule viimine Võidupühal

                                                     Riigivanema auto koos eskordiga

Kasutatud allikatest väärib märkimist

> Ago Pajuri artikkel "Nii lahutas Eesti end Venemaast" https://arvamus.postimees.ee/4154079/ago-pajur-nii-lahutas-eesti-end-venemaast

> Tarmo Vahteri raamat "Võitlus tuleviku pärast. Pätsi aja rääkimata lood" (2021)

> Kalle Muuli raamat "Artur Sirgu elu ja surm" (2020)

> Voldemar Pinni raamat "Admiral Pitka elu ja surm" (1993)

> Eesti Kaitseväe ajaloo lühikokkuvõte https://mil.ee/kaitsevagi/uldinfo/ajalugu/

> https://parnu.postimees.ee/2108145/parnu-parnu-ja-vabadussoda

> http://kultuur.elu.ee/ke496_vapsid.htm

> https://tartu.postimees.ee/4257635/rahvusvaeosade-sund-eesti-polgust-eesti-sojavaeni

> https://sakala.postimees.ee/2177091/theodor-kaarik-oli-esimene-riigisekretar

> https://arvamus.postimees.ee/1762295/juhan-kukk-mees-kes-paastekomiteest-valja-langes

> https://www.wikiwand.com/et/Eesti_rahvusv%C3%A4eosad#/google_vignette

> Kaido Jaansoni artikkel Otto Sternbeckist ja Aleksander Keskülast: chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/viewer.html?pdfurl=https%3A%2F%2Fwww.ra.ee%2Fwp-content%2Fuploads%2F2017%2F03%2FJaansonKaido_Sobrad_TUNA2007_2.pdf&clen=258352&chunk=true

> https://docplayer.org/65769889-Valikute-ees-pilk-kapten-paul-laamanni-eluteele.html

> https://m.riigikogu.ee/fookusteemad/maapaev/

> Jaak Valge loeng rahapoliitikast, demokraatiast ja devalveerimisest 1930.tel aastatel:

https://www.youtube.com/watch?v=fdrBHzUO_AM&t=2216s

> "Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused" Edvin Reinvaldt, Tõnis Kint