Kuritöö ja karistus

Me teame, et maailmakirjanik Dostojevski on korduvalt viibinud Tallinnas, et ta on eestlased kirjutanud isegi enda ajaloolisesse suurteosesse, ehkki küll balti provintsi pärisorjadena, kuid siiski kirjutas. Teisalt on Vaba Eesti end pidanud Vene valge liikumise üheks toetajaks, rääkimata kaasaegsete Vene demokraatide nagu Hodorkovski ja teiste liitlasteks.

Ometi ei näe me mitte ühtegi tänavanime, väljakut või monumenti nendele ajaloolistele suurkujudele. Kus on Eesti monument kindral Lavr Kornilovile, kes määras Eesti vägede ülemjuhatajaks Laidoneri? Kus on ausammas admiral Koltšakile või kindral Denikinile, kelle tegevus oli oluliseks teguriks Puna-Vene vägede sidumisele, mis kokkuvõttes aitas ka Eestil võita Vabadussõda. Kus on meie monument baltisakslastele või soome vabatahtlikele, kes aitasid Põhja-Eestit punavägedest vabastada. Muide, saagu siinkohal veelkord ära klaaritud eksitus: Landeswehr ei olnud valdavalt baltisaksa taustaga nähtus, vaid eelkõige riigisakslaste juhitud revanšistlik rühmitus, mille paljudest võitlejatest said II maailmasõja eel Saksa sõjamasina karastatud ja õlitatud mutrid.

Kus on meie lugupidamine langenud Vene demokraatidele nagu Boris Nemtsov või Anatoli Sobchak. Ilmselgelt ei jõua väike Eesti jäädvustada kõigi suurte vene kirjanike ja demokraatide mälestust tänavanimedes, kuid ometi on äärmiselt kummaline, kui Eesti võtab maailma esimese riigina vastu parlamendi resolutsioone genotsiidi kohta (justkui meil oleks kõige parem ekspertiis), samas ei ole me jäädvustanud nii paljude Eesti ajaloo ja tekkeloo jaoks oluliste isikute mälestust.

Isegi Putini-Venemaal, enne kui sellest sai huntakraatia, jäädvustati suurejoonelises linateoses admiral Koltšaki saatus. Kas tõesti ei suuda Eesti teha neid väikseid samme, et näidata tunnustust ukraina inimeste kõrval ka vene suurkujudele, kes on kurjuse impeeriumile vastu astunud?