Kui EKRE loobub valimistel antud peamistest lubadustest, võib sellest kujuneda poliitilise näo kaotus

Üllatavalt alanud koalitsioonikõnelused Keskerakonna, Isamaa ja EKRE vahel on tekitanud meeletult kõmu, meediahüsteeriat, vasakpoolsete rünnakuid ja lisaks veel kamaluga poleemikat poliitikute vahel. Vihased konkurendid oravaparteist ja mujalt on tekkinud segadusemomenti enda kasuks pöörata ja asuda koalitsiooniläbirääkimisi nurjama (seejuures täiesti silmatorkavalt läbimõtlemata plaaniga või üldse ilma konstruktiivse eesmärgita).

Toimuva valguses on jäänud pigem kõrvalvarjudesse protsessi kõige olulisem küsimus: mida taotleb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhtkond, kui eesmärgiks on nimetatud koalitsiooniga valitsuse randa purjetada? Siin tekivad juba sisulised küsimused, millest poliitikud seni väga püüdlikult on katsunud kõrvale lootsida, ent millede eest pääsu pole mingil juhul.

Abortide rahastus on pigem kõrvaline asendusteema, mis taaskord on tohutu meediakära saatel arutelude keskmesse tõsteti, kuid milles EKRE pigem punktivõitjaks jäi.  Sest selleks ei pea olema naistearst - piisab, kui vaadata statistikat - et näha üldist abortide langusetrendi Eestis ja aru saada, et abortidelt rahastuse ära võtmisega, on võimalik koguda ühiskonnas hulga vastaseid, tekitada raskustes inimestele ebamugavusi, aga riigieelarves see võitu ei anna. Rõhutan siinjuures, et ma ei kutsu kedagi üles toetama aborti või ei pea seda mõistlikuks pereplaneerimise meetmeks, kuid rahastuse muutus ei tee aborte kaasaegses maailmas olematuks.

Seetõttu on EKRE taktika antud küsimuses olnud kahtlemata õige, täiendav noorte harimine ja täiendavad arstide osalusel toimuvad perede konsultatsioonid on olulised. Samas tuletan meelde, et abordid polnud üldse valimislubaduste esirinnas! Tegemist on poliitilises mõttes täieliku kõrvalteemaga!  Mis siis olid pealubadused? EKRE näites: pensionide tõstmine, maksude alandamine (käibemaks 15%-ni, aktsiisid Läti tasemele jms), Rail Balticu ärajätmine või peatamine täiendavaks analüüsiks, piirikontroll, kooseluseadusega seonduv, abielu kaitse, presidendi otsevalimised. Kui üritada nimetada peamisi. Küsimus ei ole lihtsalt igas üksikus valimislubaduses eraldi vaadeldes, vaid ka nende tervikus: kas EKRE poliitiline tegevus järgmise 4 aasta jooksul jätab mulje, et nad tõesti soovisid neid asju teoks teha või on tegemist järjekordsete populistlikke lubajatega, nagu Eesti valijad on näinud juba aastaid.

Alustuseks argumendist, et "kõike niikuinii ei saa", "laua taga on 3 osapoolt", jne. Esiteks tuleb siin mängu EKRE poliitikute endi retoorika, kes on ju  üle 4 aasta raiunud, et nemad end lihtsalt "maha müüma" ei lähe ja ei tee suuri sõnu lihtsalt sõnade pärast. Sellisel juhul ei ole mõtet end läbirääkimistel kuidagi õigustada nõrga positsiooniga. Kui on lubatud vastavaid asju ellu viia ja kui erakond on läbirääkimiste laua taha täiesti ametliku osapoolena kutsutud, siis on selgemast selgem, et kõigis küsimustes kompromissile minnes kaob igasugune usaldusväärsus erakonna senise kuvandi suhtes.

Püüdes teemasid veidi lahutada ja üksipulgi analüüsida. Rail Baltic. Erakonna üks põhilubadusi on olnud (nii arvukatel meeleavaldustel, meedias kui ka valimislubadusena), et seda raudteeprojekti sellisel kujul läbi ei lasta. Kui siin asutakse nüüd "Keskerakonda tegema", kes samuti opositsioonis RB-d kõvasti kritiseeris, aga võimule saades vaateid 180 kraadi pööras, on asi ikka väga hapu. Mitte ainult sellepärast, et EKRE suhtes on kehtinud teistsugused ootused, kui Keskerakonna suhtes, vaid ka seetõttu, et Rail Baltic (või selle peatamine) ei ole kunagi olnud Keskerakonna põhilubadus. Rail Balticu teeb eriliseks veel mitu asja: see, et ta on kahjulik Eesti eelarvele lühi- ja pikaajalises vaates (eriti praegusel kujul); teda on läbi surutud valetamise ja salastamise abil; kui see läbi lastakse, on majanduslikud kahjud paratamatud ja looduskahjud väga pikaajalised (kui mitte pöördumatud). Ühesõnaga: seda teemat ei saa lükata "kalevi alla" või "laualt maha" - kui see teema läbirääkimiste alla ei kuulu, on EKRE läbi kukkunud oma põhilises lubaduses ja kaotab hulgaliselt toetajaid igal juhul. Enda näost rääkimata. Absoluutne miinimumprogramm saaks olla RB planeeringu peatamine väljaspool Suur-Tallinna ala ja uute sõltumatute tasuvusuuringute (kas või kohalike majandusekspertide poolt) teostamine. Samuti tuleks uuesti läbi kalkuleerida eri trasside kulud-tulud, pro ja contra, kiiruse-kasulikkuse suhted. Juba asjale "kaugelt peale vaadates" tundub kainet analüütilist mõtlemist kasutades täiesti ilmselge (kusjuures sama tulemust on viidatud korduvalt nii Eesti Geograafia Seltsi kui ka teiste tõsiseltvõetavate kriitikute poolt), et kõige kuluefektiivsem, loodussäästlikum ja igatpidi odavam oleks kasutusele võtta olemasolevad raudteetrassid: Ikla-Laiksaare-Jaamaküla-Pärnu, Pärnu-Rapla, Rapla-Tallinn. Vanade trasside õgvendamine on selgelt odavam ja mõistlikum lahendus, kui nn joonlauatrassi rajamine. Nn kiirusekadu õgvendatud trasside puhul on pea olematu, ehitusest võidab nii kohalik rongiliiklus, kui RB projekt - mis muudab iseenesest tegevuse kuluefektiivsemaks.

Majandusteemade, nagu käibemaks, aktsiisid ja pensionid - puhul on küsitavused samuti olemas, kuigi neid on võimalik retoorikaga pehmendada. Näiteks võib ju jätta õlleaktsiisi langetamata, tuginedes väidetele, et sellest pole enam kasu ja lätlased tõstavad järk-järgult enda õlleaktsiise niikuinii. Samal ajal kütuseaktsiisi puhul see loogika enam nii kandev pole.

Kokkuvõttes on asi  taaskord põhimõtetes. Kui EKRE on aastaid retoorikas raiunud, et eelmine valitsus on teinud mitmeid lollusi lolluse otsa (kriitika, millega tuhanded EKRE valijad on ka nõustunud), aga nüüd minnakse väga kergekäeliselt koalitsiooni moodustama midagi muutmata - siis tekib üks sisuline küsimus: keda te lollitasite? Hetkel on muidugi vara selliseid hinnanguid anda, aga selgelt on juba tänaseks tehtud üks retooriline ja sisuline tagasiveeremine, mis puudutab käibemaksu. On ju teada fakt, et käibemaks on Eesti-suguse riigi kohta liiga kõrge ja osaliselt tõstetud Reformierakonna täiesti ebaõnnestunud poliitika (ehk poliitilise mustriga) nii kõrgele "kruvide kinnikeeramise poliitikaga" majanduskriisi aegu  - seejuures valelubaduse saatel, et käibemaks pärast uuesti alandatakse. Nüüd jäi see lubadus ka EKRE poolt ukse taha maha jäetud - hea küll, ehk eelarvepoliitilistel põhjustel. Aga retooriliselt -  retooriliselt - , sõbrad, olete juba end ühes punktis maha müünud, kuna EKRE omad raiusid ju tõsimeeli kogu aeg, et käibemaksu alandamine ei vähenda eelarvetulusid, vaid kasvatab  (väide, mille eest ma pead ei annaks, aga mis teatud alandamise tasemeni tundub usutav). Seega: kuidas siis nüüd niimoodi? Valetasite meile jälle? Valetajaid on Eesti poliitika juba piisavalt näinud.

Käibemaksu puhul oleks võinud välja pakkuda ka kompromisslahendusi, alandades teatud esmatarbekaupade, toiduainete vms käibemaksu 15%-ni, nagu on edukalt tehtud lõunanaabrite poolt. Selle teema laualt maha lükkamine näib olevat EKRE esimesi suuri kaotusi läbirääkimistel. Samuti pole me seni kuulnud midagi aktsiiside langetamisest, mis ometi oleks võinud üks esimesi teemasid, millega üldse läbirääkimisi alustada. Ilmselgelt saaksid aktsiiside alandamisest kasu kõik valitsuskoalitsiooni osapooled ja kui läbirääkijad sellistes küsimustes muutusi ei taha, siis ikkagi tekib siiras küsimus: mida EKRE sinna koalitsiooni otsib. Edu sellistele, kes midagi muuta ei taha: järgmistel valimistel saavad veel vähem hääli.

Samasse kategooriasse kuulub ka ilmselt kooseluseadus ja miks mitte ka presidendi otsevalimised. Ise ma neid kahte kõige tähtsamateks teemadeks ei pea, küll aga on mõlemas küsimuses korralik õiguslik segadus. Kooseluseaduse võiks ju lihtsalt asendada uue kooseluseadusega - võttes samal ajal seaduse kaitse alla abielu mõiste - et kaotada õiguslik segadus Eesti õigusruumis. Samamoodi on presidendi otsevalimiste asemel võimalik ka kompromisslahendus, et muuta presidendi valimised tänase palagani asemel normaalseks demokraatia pidupäevaks.

 Selleks võiks olla valitav valimiskogu, kus näiteks (lihtsalt ühe võimalusena) igal omavalitsusel on 2 esindajat, lisaks Riigikogu saadikud, pluss veel esindajad teatud institutsioonidest (ettevõtjate, ametiühingute, jt esindajad). Kokku mitte rohkem kui 500 esindajat, valimised ise võiksid olla maksimaalselt 2-päevased, koosnedes näiteks kahest või kolmest voorust. Mingit pingpongi lubada ei tohiks ja võrdselt tugevate finaalkandidaatide puhul tuleb lihtsalt valida tugevama häältesaagiga kandidaat. See on üks võimalik kirjeldatud kompromisslahendus.

Kooseluseaduse ja presidendi valimisega samasse paketti kuuluvad tegelikult ka otsedemokraatia küsimused (nt rahvaalgatusõigus jms), miks mitte ka Riigikogu valimisseadus - mis täna ei ole kuigi demokraatlik. Kui valimisseaduse puhul võib veel põhjendada sügavamat analüüsi ja pikemat arutlusaega ning otsedemokraatiapakett ning presidendi valimistekord eeldavad ilmsesti põhiseaduse muutust, siis kooseluseadust ei saa millegagi välja vabandada. Veelkord: küsimus on EKRE tõsiseltvõetavuses. Ka põhiseadust puudutavad küsimused (otsedemokraatia, presidendi valimiste kord) ei tohiks lihtsalt kalevi alla lükata, kuna taaskord tekib küsimus, mida EKRE sinna valitsusse muidu otsib?

Lõpetuseks pole üleliigne ka mainida, et nn "punktivõidud" EKRE poolt -  näiteks piirivalve taastamise osas - on pigem tordikaunistus. Tasub arvesse võtta, et EKRE-l ongi ju sisuliselt häid ja kriitilisi punkte programmis ja kui koalitsioon neist mõned üksikud väiksemad sisse paneb, on see pigem koalitsiooni võit, kui EKRE võit. Piirivalve taastamine on teema, millest aastaid on rääkinud ju piirivalve endised juhid ise. Põhjuseid selleks on mitu, aga üks olulisi näiteks see, et piirivalvuritega piiri valvamine (patrullid, ATV-d, droonid jne) on kordades odavam, kui ulmelise tara või täiselektroonilise (sadu kilomeetreid pika) süsteemi püsitatamine. See Reformierakonna idee oli algusest peale puhas utoopia - kui võib-olla mõned kasulikud komponendid välja arvata - lihtsalt rahaliselt teostamatu. Paarisaja relvastatud piirivalvuri koos tehnikaga piiril pidamine on kordades odavam müstilisest tarast, mille usaldusväärsus jätaks niikuinii soovida. Seega, siin on tegemist üksnes osalise punktivõiduga EKREle - suurema punktivõiduga koalitsioonile.

Kui soovitakse tõesti poliitikas pikaajaliselt midagi saavutada ja sinna püsima jääda on EKREl viimane aeg hakata läbi rääkima tõsistel teemadel. Vastasel juhul on tegemist juba ettenähtava läbikukkumisega.

Avalik kiri Urmas Vainole, Toomas Sildamile, Elurikkuse erakonnale, Rohelisele erakonnale ja Vabaerakonnale

Demokraatia kui Eesti veskikivi.

Stabiilsema konkurentsiga valimissüsteemi eelistest

Sissejuhatus
Probleemid
1. Häälterööv
    - Mis röövitud häältega tegelikult juhtub?
    - 1.1 Lahenduse esimene osa
    - 1.2 Lahenduse teine osa
2. Suletud parteinimekirjad
3. Valimiskautsjoni süsteem
4. Piirkonnad
5. E-valimiste probleemid
6. Valimisreklaami piirangud ja erakondade rahastamine

Sissejuhatus

Valimistejärgsele arutlussaatele, kus teemaks oli valimiskünnis, õiglane valimiskord ja sellega seonduv, pani sügavalt ohkama. Esiteks tekib kaks siirast küsimust: kas poliitsaadete eesmärgiks on pelk auru välja laskmine (või nagu akadeemilistes ringkondades kasutatakse väljendit: õhu võngutamine) või tõesti puuduvad Eestis arvamusliidrid, kes saaksid veidi pikemas vaates (5-10 aastat) mõistaksid tänase Eesti demokraatia toimimise sisulistest puudustest (või  sellest, kuidas neid puudusi parandada). Ausalt öeldes: mõlemad variandid tunduvad üsna uskumatud.

Sissejuhatuseks paari sõnaga valimiskünnisest. Olles esimese kursuse tudeng, umbes 20-aastane, kui Rohelised olid saanud napilt üle künnise parlamenti – mil mulle sai esimest korda selgeks, et 5%-ne künnis, on silmatorkavalt ebademokraatlik ja piirab Eesti kontekstis (Eesti kui majanduslikult siiski piiratud võimalustega, mikroskoopilise rahvaarvuga, postsovetliku ajalooga  ja väikse demokraaatia-kogemusega riik) efektiivselt ja olulisel määral tervet poliitilist konkurentsi ja üldist parlamenti pääsemist. Teisisõnu piirab konkurentsi heidutaval moel.  Ja see pole pelgalt tühi arvamus: kavatsen seda alljärgnevas ka tõestada faktide ja arvnäidetega. Sest tõepoolest: minu toonasest avastusest on vahepeal on möödunud üle 10 aasta, aga ega muutunud pole selle jooksul kahjuks "muhvigi". Või kui on muutunud, siis pigem isegi on Eesti demokraatia seis läinud selle ajaga kehvemaks. Loomulikult on küsimus laiemalt vaadates pisut keerulisem: ka seda üritan järgnevas lühidalt adresseerida.

Nimelt, Eestis on ajaloolistel põhjustel kardetud liigset poliitilist killustumist ja seda on kasutatud ettekäändena igasuguse konkurentsi piiramiseks Eesti parlamendipoliitikas. Kuid süsteemi kiivad kaitsjad  (isegi kasutaksin sõna stagneerijad), kannavad poliitilisi silmaklappe ning ei märka samal ajal seda, et nendepoolne liigne tsementeerimine, mida kaheldamatult Eestis on (läbi valimissüsteemi jm) viimased 20 aastat tehtud – nõrgendab võimul püsijate usaldusväärsust ja poliitilist süsteemi tervikuna vähemalt sama palju, kui selle poliitika vastandolukord: liigne killustumine. Eestis on kahjuks läbi ajaloo kõigutud ühest poliitilisest äärmusest teise: liigsest demokraatiast autokraatiasse ja sealt juba totalitarismi (okupatsiooni ajal).

Tuletage siinjuures meelde, kuidas kukkus kokku suur ja vägev Nõukogude Liit, mis demokraatia "suur sõber" oli. Väidan tõsimeeli, et peab olema poliitiliselt pime või väga küüniline, et mitte märgata: tänane valimissüsteem on ebademokraatia poole kaldu, selgete partokraatia tunnustega ja mis eriti märkimisväärne: süvenenevalt kaldu suurerakondade (eelkõige Reformierakond ja Keskerakond) poole. See aga räägib selget keelt demokraatia ja riigi arengu kahjuks. Lõpuks osutub konkurentsi puudumine kahjulikuks ju erakondadele endile (nemad saavad muidugi enda mullis seda kahjuks palju hiljem aru, kui tavainimesed), üldisele poliitkonkurentsile, aga ka Eesti riigi poliitilisele arengule, otsuste kvaliteedile, korruptsioonivastasele võitlusele ja majanduskasvule.

Probleemidest tähtsuse järjekorras:

Mistahes keerulise (olgu teadusliku, ühiskondliku, poliitilise vms) probleemistiku lahendamisel on ju alati kõige tähtsam prioritiseerida teemad. Eesti valimissüsteemi ja demokraatia teemade puhul üldiselt pole mingit demokraatiaga seotud probleemide prioritiseeritust kunagi püütud käsitada. Kõikvõimalikes poliitsaadetes toimub täiesti sporaatiline (tihti ka emotsionaalne) heietamine või arutlemine mingitel päevapoliitilistel ainestel. Kuid selline lähenemine ei ole jätkusuutlik ega soodusta arengut. Probleemide prioritiseerimine on arengu esimene eeldus ja alus – sellest tuleks ka alustada. Isegi kui see esimesel korral 100% hästi ei õnnestu, on võimalik prioritiseerimise kaudu alles hakata mingeid probleeme järjekorras adresseerima. Senistes arutlustes on kõik probleemid olnud segi nagu pudru ja kapsad.

1. Häälterööv                                                                                                                                                                                                                                                         Kahtlemata võib antud loetelus toodud priimusele (ehk kõige  prioriteetsemale probleemile) ka alternatiive pakkuda, aga minu arvates peaks olema täiesti ühemõtteliselt ja konkurentstult ilmselge, et kõige esimese asjana tuleks vaatluse alla võtta täiesti seaduslik olukord Eesti parlamendi valimissüsteemis, kus hääled muunduvad valimissüsteemi kaudu seaduslike meetmetega 180 kraadi vastupidiseks selle, mis nad valimiskasti juures olid.
                                                                                                                                              Antud 2019.a valimiste puhul, nagu ma täiesti etteaimavalt juba ennustasin, oli üheks võtmenäiteks erakond Eesti 200 tulemus (häälteröövile "aitasid kaasa" ka kõik teised künnisealused). On äärmiselt küüniline oponentide (eriti kui nad peavad end demokraatia eestseisjateks) poolt sapiselt   naerda, et Eesti 200 saigi teenitud palga enda provokatsioonide eest. Minul isiklikult nii tugevamad sümpaatsed kui ka negatiivsed emotsioonid Eesti 200 erakonna suhtes puuduvad (arvan lihtsalt, et tegu on taaskord ühe "rohelise" ehk uue optimistide jõuga Eesti poliitikas, kellel on esialgne naiivne usk, et Eesti poliitikas on võimalik midagi muuta – nagu kõigil, kes kunagi esimest korda Eesti poliitika ukse vahelt nina sisse on pistnud.)                                                                                                                                                                                                                                                                                               Nendin, et neil siiski on vähemalt teoreetiline potentsiaal uusi ideid poliitikasse tuua. Samal ajal võibki osutuda, et ebademokraatlikud barjäärid võtavad võimaluse reaalsesse poliitkonkurentsi jõuda - või tuleb selleks murda meeletu hulk jääd ja tugevalt vastanduda (mis nii ega teistpidi arengule ja debati kvaliteedile midagi kasu ei too). Kuid pangem tähele: Küsimus ei ole aga ju nende valimistulemuste kontekstis isegi selles, kes või mis on erakond Eesti 200. Sest keegi ei karistanud Eesti 200 nende ebaõnnestunud plakatiaktsiooni eest, see on täielik poliitiline müüt või lihtsalt konkurentide loodud kujund (märgakem ka seda, et nad tegid ju uustulnukatest kõige parema tulemuse).                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                         Sest tegelikult juhtus see, et nad suutsid kogemata hoopis väga õnnestunult (tugevaima künnisealuse jõuna) taaskord tõestada (mida kriitikud aastaid teadsid), et Eesti valimissüsteem on täna ühemõtteliselt ebademokraatlik. Mis veelgi hullem: nagu ilmneb, siis ega sellesse pooldemokraatlikku võimusüsteemi ei olegi võimalik väga stabiilses olukorras ja normaalsel, rahulikul moel sisse pääseda. Selle jaoks süsteem ongi ebademokraatlikuks seatud ja ideede konkurentsi välistab ta esimese asjana (vana erakonna liikmeks võid ju minna, aga seal ei taheta su uutest ideedest midagi kuulda, seal on juba välja kujunenud võimustruktuur).                                                                                                                     
   Urmas Vaino kaitsvad kõned valimissüsteemi suhtes ei päde kas või selle tõttu, et mõelge korraks selgema peaga ja vaadake asjale statistiliselt: milliste häältega protestikandidaat Indrek Tarand sai sisse omal ajal Europarlamenti? Milline toetus! See ei olnud ju midagi muud, kui puhtal kujul manifesteerunud protestihääled. Peavoolu partokraatlikud jõud sellest kahjuks mingeid pikemaid järeldusi teha ei osanud.                                                                                                                        
   Mõelge korraks, milline meeletu protestihäälte hulk ebademokraatliku ja ringkaitselise võimusüsteemi vastu Eestis? Meenutage! Selle laine najal (lisaks kooseluseadusega kaasnenud teerullipoliitikad ja pinged ühiskonnas) ei olnud Vabaerakonnal ja EKRE-l 2015.a. mingeid raskusi parlamenti saamisega (kõigist häältest saadi kokku nn protestihääli 2015.aastal umbes kõigest 16%). Piltlikult väljendudes, oleks sel valimisperioodil kirjutada-lugeda oskav shimpans ka võinud parlamenti saada, kui tal vaid piisaval hulgal tutvusringkonda/avalikku tuntust  oli - seda eriti olukorras, kui vastava kandidaadi erakond esindas kriitikat Eesti partokraatliku võimusüsteemi suhtes. Need protestihääled vedelesid sisuliselt maas.                                                                        
   Seetõttu sooviks rõhutada, et saatejuht Vaino poolt viimases saates toodud näited lihtsalt ei päde kontekstis: "Eesti valimissüsteemil pole tegelikult viga midagi." Tema poolt välja toodud "head aastad", kus röövitud häälte arv oli väike, ei tõesta mitte ühestki otsast, et süsteem oleks sellepärast demokraatlik. Pigem isegi vastupidi: need näited on täiesti ilmselged kinnitused sellele, kui kehv on konkurents Eesti demokraatlikus süsteemis. Vaadake reaalsust: inimesed ei usugi reaalsuses enam uute parteide sisse pääsemisse (üksikkandidaadid on ammu loobunud – kuigi selle asjaolu üle ma isiklikult väga ei kurvastagi), kui läbi 30 aasta on sujuvalt 5-10% valijate hääli kastidest röövitud. Kui protestihääled (nagu 2015.aastal EKRE+Vabaerakond sisse said) välja arvata, siis inimesed isegi ei looda enam – ja kui mõned uued n-ö "ullikesed" üritavad – on neil väga raske isegi murda seda avalikku arvamust uute erakondade sissesaamise kohta. Võtkem realistlikult: inimesed ju midagi ikka mäletavad eelmistest valimistest (ehkki arvatakse, et valijate mälu on alla 4 aasta), valdav osa inimesi ongi juba leppinud suurte erakondade konkurentsitu partokraatiaga. Ja 5%-ne mäekõrgune künnis toimib seejuures selge heidutusena.

Vaadakem siia kõrvale ka värskeid 2019. aasta valimistulemusi: saatuse irooniana kinnitavad need tulemused eriti värvikalt süsteemi täielikku ebademokraatiat.

55 000 häälega sotsid said tervelt 10 kohta parlamendis (ja veel virisevad) – samal ajal kui 25 000 häälega Eesti 200 sai laiemas plaanis 0 kohta parlamendis. Kas Eesti mõistes "proportsionaalne valimissüsteem" tähendab, et 55 000/25000 = 10/0 ?

Toimivast demokraatiast on asi antud praktilise ja reaalelulise näite valguses asi kaugel. Kordan veelkord: just selliste tulemuste tõttu need väited, et "näete-näete, meil on siin häid aastaid ka olnud" – ei kannata vähimatki kriitikat. Lihtne eluline võrdlus: kui autoturule (või tootmisse) tuleks automudel, mille kokkupõrketesti näitajaid kommenteeritaks nii, et "aga mis te siin nii väga muretsete, ainult igal 2. katsel saab 10% reisijatest surma" siis see oleks ju ennekuulmatu küünilisus ja jultumus midagi sellist kiita.

Mis röövitud häältega tegelikult juhtub?

Kuid see just praeguses süsteemis toimub, õigemini veel enam: vaadake ometi, mis neist häältest edasi saab. Neid 10% hääli mitte lihtsalt ei tapeta või vaigistata. Kuna paremat ei osatud (või ei tahetud) välja pakkuda, siis künnisealused hääled "tõstetuvad süsteemis" (ei oska paremat sõna antud kontekstis kasutada) ümber. Ehk siis näide tegelikkusest viimastest valimistulemustest, mil paljud küsisid agaral toonil pärast viimaseid valimisi: kuidas Reformierakond küll 34% toetust sai? Vastus on ju koolipoisilikult lihtne: ega nad ei saanudki ju, kulla inimesed! Nemad ei saanud 34% toetust, sest vähemalt 4% -> ehk see tähendab (4/34) üle 10% nende "mandaadist" moodustuvad Eesti 200 ja teiste künnistealuste hääled.

Piltlikult väljendudes: 4 kohta kuuluvad tegelikult künnisealustele (nagu ka circa 3 Keskerakonna ja 1 EKRE koht). See on ju uskumatu: mõelge korraks reealsetele arvudele: tervelt 10% Reformi "mandaadist" on tegelikult "röövitud hääled". Valimistel pole 10% hääli koguhäälte arvust pole lihtsalt mitte tapetud – nad on sõna otsteses mõttes röövitud – võetud tugevama õigusega valimissüsteemi alusel pantvangi ja lihtsalt röövitud. Toimunud on taaskord täiesti seaduslik häälterööv. Ja kuigi tõepoolest – ideaalset valimissüsteemi pole maailmas olemas, siis 10% on ikka neetult palju.

Seda enam, et nn "röövimise" süsteemile on rahulikult võimalik täiesti demokraatlik ja ideaalselt töötav alternatiiv leida. Täiesti demokraatlik ja töötav lahendus, kus hääli niimoodi erakondade vahel ei röövitaks.

Üks kõige lihtsam ja arusaadavam lahendus oleks järgmine:

1.1 Lahenduse esimene osa: alandada valimiskünnist 4% peale, mis muudaks väikseima fraktsiooni piirmääraks 4 saadikut ja peaks olema täiesti adekvaatne meede valimiskonkurentsi parandamiseks. Eesti Päästekomiteesse, mis kuulutas välja Iseseisvusmanifesti, kuulus ainult 3 liiget (Päts, Konik, Vilms): kas te tõesti tahate öelda, et 4 liiget ei suuda moodustada parlamendis poliitilist fraktsiooni?

Selle sammuga langeks teoreetiline "künnise löögi alla minevate häälte" absoluuthulk hinnanguliselt pool, kuna suurema osa röövitud häältest moodustuvad just 5% lähedale tulnud tulemused. On ilmselge, et ka 4% "lähedale" võib tulla erakondi, aga pangem tähele, et nende häälte koguhulk (4% alla jäänud häälte kogusumma) on valimistel selgelt absoluutarvudes väiksem. Ja pole siiski kuigi tõenäoline, et mitu erakonda saavad täpselt 3,9% hääli. Kui erakond saab üle 4% hääli, on tal täiesti arvestatav mandaat ühiskonnas olemas parlamendis tegutsemiseks. Oluline on märgata, et muutus 5% -> 4%le on pigem mõõdukas süsteemimuutus (künnis alaneb ainult 20%), aga samal ajal valimistulemus on täiesti erinev – röövitud häälte hulk väheneb hüppeliselt. 5% heidutava künnise asemel tekiks 4% ahvatlev künnis. Pea iga väiksemgi elujõuline erakond, kes vähegi tõsisemalt poliitikaga tegeleb, peaks jõude kokku võttes 4% hääli valimistel olema võimeline saama.

1.2 Lahenduse teine osa: mis sisuliselt lahendaks ka ülejäänud röövitud häälte probleemi (alla 4% jäänud erakonnad) oleks samuti lihtsalt korraldatav ja muudaks Eesti poliitika oluliselt painduvamaks ja arenemisvõimelisemaks. Nimelt selle lahenduse järgi ei kaotaks künnisealused erakonnad saadud hääli selles mõttes, et nad saaksid õiguse hääli ühekordselt edasi delegeerida enda soovi järgi (nende poolt valitud konkreetsele parteile). Sellega kaoksid üldse pildilt nii öelda "röövitud" hääled – selle asemel tekiksid "kingitud" hääled. Neil kahel on suur vahe. See annaks ka künnisealustele erakondadele võimalusele mõni oma lubadustest parlamenti suruda (kui nende hääled saanud erakond lubaks vastava lubaduse ellu viia). Igal juhul oleks see demokraatlik ja annaks arvestatavalt paremad võimalused väikestele erakondadele poliitikas kaasa rääkida.

2. Suletud parteinimekirjad

On aastatepikkune teema ja lausa "avalik häbiplekk" – millest on ju korduvalt ja korduvalt räägitud – ja mis on veel lihtsam lahendada kui röövitud häälte probleemi – selleks on suletud parteinimekirjad.

Partei teeb oma tagatoa ettekirjutuste järgi parteisõduritest nimekirja, mis läheb valimistele ja mille järgi tegelikult inimesed parlamenti pääsevad. Selle tulemusel tekib olukord, kus samaaegselt mitmed üle tuhande või isegi mitme tuhande häälega parlamendikandidaadid, kes nimekirjas on taga pool, Riigikogust välja jäävad. Selline asi on sügavalt solvav igale mõtlevale kodanikule ja ebademokraatlik praktika. Parteinimekirjad tuleks kas üldse kaotada või lisada põhimõte, et väiksema arvu häältega kandidaadid ei saa "tõugata" konkurentsist sama piirkonna suurema häältearvuga sama piirkonna kandidaati. Või peab selle eelduseks olema juba suurema häältearvuga kandidaadi vabatahtlik (avalduse alusel) loobumine.

300 häälega pääseb parlamenti – aga 2000-ga ei pääse. Säärane süsteem ei ole tõesti ühestki otsast demokraatlik! Senine praktika nimekirjade osas peaks kahtlemata paranema.

              3.Valimiskautsjoni süsteem

Tegu on äärmiselt triviaalse probleemiga, mis lausa karjub ebaõigluse järele. Täpselt nagu seletas saates ka Lauri Hussar, oleks ju täiesti elementaarne, et süsteem toimiks ühtemoodi kõigi jaoks. Kas saaksid kõik kandidaadid kautsjoniraha osaliselt tagasi või mitte keegi ei saaks midagi tagasi. Igal juhul on tänane süsteem – sarnaselt ka meie valimissüsteemiga – otseselt sarnane pokkerimängule. Kas Eesti riiki valitsetakse pokkeri põhimõtete järgi?

              4.Piirkonnad

Et kompenseerida või stabiliseerida olukorda, kus erakondadel kaob nimekirja koostamisega kontroll selle üle, kes täpselt parlamenti pääsevad, oleks samal ajal mõistlik Eestis pisut suurendada valimispiirkondade arvu (ca 10%), selle arvelt, et vähendatakse Tallinna piirkondade mandaatide arvu samuti ca 10%. See oleks ühtlasi muutus nii parema regionaalse kaetuse, demokraatia kui stabiilsuses suunas. Täna on üsna skisofreeniline olukord, kus kogu Lääne-Eestist (koos kõigi saartega) pääseb ainult 6 inimest parlamenti (vaadake, kui suur ala see on) ja ühest Tallinna linnaosast pääseb 11-12 saadikut parlamenti. Tervest Lõuna-Eestist pääseb vähem kui Tartust või rääkimata mõnest Tallinna linnaosast. Siin tuleks selged eelistused teha maapiirkondade kasuks. Mõistlikkuse piires. Tänane süsteem ei soodusta millegi poolest Eesti ühtlast arengut.

Tuues näiteks Lõuna-Eesti piirkonna, siis see tuleks jagada kaheks (1. Valga-Põlva ja 2.Võru), andes mõlemale ca 5-6 mandaati. Sarnaselt tuleks jagada ka Tallinna suuremad piirkonnad (Kesklinn+Lasnamäe lahutada jms), õnnestuks tekitada palju ühtlasemalt piirkondlikult valitud parlament. Samal ajal annaks see erakondadele mõningase võimaluse mängida kandidaate erinevate piirkondade vahel – see aga eeldaks ühtlasi ka tugevamat sidet ja populaarsust antud piirkonna kandidaadi ja piirkonna vahel. Tänased piirkonnad on liiga suured, kunstlikud ja mandaatide jagamisel ei ole vähimalgi määral arvestatud ala geograafilist suurust.

Olen toonud võrdluse, et kui Eesti tänase valimissüsteemiga sarnastel alustel valitaks Europarlamenti, siis Eestist saaks maksimaalselt valida 1-2 saadikut, kuna meie rahvaarv on nii väike. Kas me peaksime seda demokraatlikuks? Samamoodi suhtub Eesti valimissüsteem täna suuremasse osasse Eestist.

5. E-valimiste legitiimsus

Ehkki E-valimised on väga innovatiivne ja tore lahendus, ei ole lahendatud mitmed E-valimiste legitiimsuse probleemid. Seda e-fännide säravad silmad aga märgata ei taha, ehkki see parandaks oluliselt nii e-valimiste populaarsust kui usaldusväärsust. Mõelgem selle peale, miks ikkagi nii vähestes riikides on süsteem kasutusele võetud ja miks just Eesti peaks olema see riik, kes rohkem usaldusväärsust e-valimiste vastu looks.

Esiteks peaks e-valimiste süsteeem olema korraldatud kindlasti nii, et E-valimised toimuksid enam-vähem samal ajal (võib-olla algaksid päev varem, kui ametlik valimispäev), et võimaldada paremini jälgida valimisagitatsiooni piiramist selle ajal. Täna saab e-valida egitatsiooni perioodil, mis on selgelt vastuolus Eesti valimiste üldiste põhimõtetega.
Teiseks peaks e-valimiste süsteem olema korraldatud nii, et häälte ülelugemine ja vastuvõtt serverisse on avalikult kontrollitav: sinna võiksid pääseda nii kinnitatud vaatlejad, kõigi kodanikuühenduste esindajad (kes on vastava soovi esitanud), andmete ülekandmine peaks olema igas etapis jälgitav. Samuti peaksid olema hääletustulemused kontrollitavad ka hiljem väliste jõudude poolt (vastava uurimise käigus). Seda muide on palju lihtsam teha, kui arvatakse:

Kolmandaks peaks toimima häältele teatav järelkontrolli võimalus avalikkuse ja valijate poolt. Siinkohal täiendav lahendus häälte kontrollitavusele:

5.1 Igale e-valijale antakse ühekordne 6-kohaline valimisnumber (n-ö valimisnumber) see valimisnumber seotakse koheselt valimiste käigustema valimistulemusega, tulemused lähevad koos valimisnumbritega avalikku süsteemi üles – sellest andmebaasist saab hiljem igaüks enda häält kontrollida. See tähendab, et valija nime ega muid andmeid mõistagi ei avaldata, aga salajase valijanumbri järgi on tulemust avalikult kontrollida.
5.2 Täiendavalt peaks olema võimalik ka pöördkontroll: iga erakond peaks saama esitada päringut enda valimistulemuste kohta, näiteks küsides enda toetajate kohta andmeid (siin peaks olema ilmselt mingitpidi ka eelnev nõusolek valija enda poolt, aga igal juhul võiks sellist võimalus kaaluda)
5.3 Väga oluline oleks e-valimiste tulemuste koos valijanumbritega avalikustamise juures ka võimalus filtreerida andmeid ringkondade kaupa – ehk siis oleks kõigile avalikult näha, kui palju hääli tuli igale erakonnale (just e-hääli siinkohal) vastavast piirkonnast. See vähendaks samuti oluliselt igasuguste pettuste võimalused või suuremad anomaaliad. Kõikvõimalikke anomaaliaid vähendaks ka piirkondade arvu mõõdukas suurendamine.
5.4 E-hääle muutmine tuleks piirata kahele korrale (kuni 2 korda saaks e-häält muuta) ja tuleks seada täiendav ajaline piirang, et samalt IP-aadressilt ehk samast arvutist ei saa teatud ajavahemikus (näiteks 1h) anda rohkem kui kaks erinevat e-häält . See välistaks n-ö grupilised hääletamised (vanadekodudes vm).

            6. Valimisreklaami piirangud ja erakondade rahastamine

See on juba tunduvalt spetsiifilisem teema ja nõuaks tugevamat ekspertiisi, siiski paar üldist järeldust sooviks teha:

6.1. Kui valimisreklaami välipiirangu sellisel kujul piiramine on ebaefektiivne (on väga raske piire tõmmata ja sisuliselt toimib ebaterve konkurents), tuleks see piirang kaotada. Asemele võiks tulla valimistel välireklaami suuruse piirang (teatud ruumiühiku kohta). Näiteks, et ühe plakati suurus ei tohi olla rohkem kui 3 ruutmeetrit ja neid ei tohi ühel hektaril  olla reklaamipinda rohkem kui 15 ruutmeetrit. Lihtsalt selline näide - siinkohal reklaamieksperdid ja psühholoogid peaksid ütlema, mis on see mõistlik piir. Igal juhul oleks see palju selgemalt mõõdetav ja ka rikkumised karistatavad.

6.2 Kuna erakonnad on läbi ajaloo tõestanud enda võimekust hankida väga leidlikel viisidel toetust, ei tohiks neid sellises ulatuses riigi poolt subsideerida, nagu seda täna tehakse. Toetused peaksid olema mõistlikud, jäädes kuni paarisaja tuhande euroni aastas.Tänane rahaga üle külvamine on lihtsalt maksumaksja raha ebaotstarbekas kasutamine ja süvendab veelgi ebatervet konkurentsi

6.3 Kindlasti leidub hulk seadusi, mida tuleks karmistada selles valguses, et vähendada poliitilist korruptsiooni ja kokkumängu

6.4. Nähtused nagu Riigikogulaste hiiglaslikud kuluhüvitised, parteilised riigiettevõtete nõukogu positsioonid ja kahe-tooli peal töötamine ei kuulu samuti demokraatia musternäidiste valdkonda ja tuleks kindlasti lõpetada, et soodustada kvaliteetseid otsustusprotsesse, sõltumatuid otsustajaid ja tervet konkurentsi Eesti poliitikas.

Sir Winston Churchill, keda mõned poliitikud ja vaatlejad on ekslikult hiljem nimetanud imperialistiks, on öelnud umbes nõnda: "Demokraatial on väga palju puudusi. Kuid ta on parim kõigist ülejäänud valitsemisvormidest, mis on leiutatud." Ma ei oska kindlalt põhjendada, kas Churchillil oli 100% õigus – aga kuna ta oli elukogenud, autoriteetne, erudeeritud ja tark poliitik, kes tõestas end kriisis, siis ma usun seda väidet. Mida ma tean aga täie kindlusega väita, on see, et Churchill ei olnud imperialist: ta oli konservatiiv. Ja olgugi, et kaasaegsed nimetasid teda kohati ka liberaaliks, oli ta tänapäeva liberaalse maailma mõistes ikka täiesti puhas konservatiiv. Jättes kõrvale Churchilli isiku, küsigem lõpetuseks: kes üldse on konservatiivid? Konservatiivid on ju need tüübid, keda tänapäeval tahetakse nn liberaalse poliitilise establishment'i poolt enamikus ajaloo pattudes süüdistada (või vähemalt kõigi inimkonna pattude valguses äärmuslasteks sildistada): sealt kusagilt nõidade põletamisest 18.sajandil kuni natsismini välja. Ehkki konservatisimiga neil asjadel seos on sama kaudne kui ühel ajal kaubamajas viibivatel inimestel.

Sest reaalsuses XX sajandi poliitilise ajaloo kontekstis (ehk siis kaasaegse demokraatia ajaarvamise jooksul) olid eelkõige konservatiivid need, kes 1944.aasta juunis Normandia kohal langevarjudega alla hüppasid (ligikaudse tõenäosusega 1/3 esimesel päeval surma saada), et Hitlerile kere peale anda. Tänu kellele vähemalt Lääne-Euroopa jäi totalitaarvõimu haardest välja. Ja üldse tänu kelle saavutustele II maailmasõjas ja selle järel kõikvõimalikud liberaalid saavad täna igat sorti paraade korraldada ja vasakpoolsed maksumaksjate raha erinevatesse ebaotstarbekatesse poliitikatesse paisata. Aga olgu, jätan konservatiivsuse lahkamise sinnapaika. Tänane teema oli demokraatia, lootkem et ka Eestis reformitaks valimissüsteemi lõpuks nii palju, et meist saaks tõeline musternäidis demokraatiast. Täna oleme sellest veel kaugel.

Eestlane kui peremees või saunik?

Eesti majanduslikust positsioonist maailmas ja pensionisüsteemi reformist

Jälginud kõrvaltvaatajana Indrek Neivelti meediakampaaniat, kriitikat ja laiemalt pensionifondide teemal  loku löömist, tekkis sellega seoses tekkinud mitmed mõtted Eesti poliitilise ruumi ja panganduse teemadel.

Esimene tekkinud mõte on see, et autoriteetne pankur ja tuntud ühiskonnategelane Neivelt on asunud, kuigi kahtlemata heausklikult ja idealistlikult, tegelema hoovusele vastu ujumisega väiksel päästeparvel. Või vähemalt on ta sellisel moel (üksinda) ujumist alustanud kahetsusväärselt hilja. Kujundlikult väljendudes: iga meetriga, mis ujud hoovusele vastassuunas, liigud tegelikult 1,5 meetrit tagasi - ilma korraliku sõudepaadi ja meeskonnata on see lootusetu ettevõtmine.

Teema sissejuhatuseks tahaks aga rääkida Tammsaarest. Mind liigutas tegelikult väga sügavalt "Tõe ja õiguse" ekraniseering – esimest korda taasiseseisvunud linastatud Tammsaare Eestis. Vähe sellest, et tegu oli väga õnnestunud filmikunstiga ja tõelise rahvusliku tüviteksti kujutamisega, oli selles väga palju eestlaslikku filosoofiat. Eestlaseks olemise põhilist alust. Eks me kõik oleme (vähemalt teoorias) ju lugenud Tammsaaret – aga näha seda filmilinal nii õnnestunud kujul on hoopis midagi muud. Dostojevskilikult sügav, samas eestlaslikult lihtne.

Tammsaare pole meie jaoks oluline mitte üksnes selleks, et ta on kirjutanud ilmselt kõige olulisema pentaloogia ja paljuski sõnastanud meie rahvusliku identiteedi aluse, vaid ka selleks, et just kirjanik Tammsaare on koos Poska, Pitka, Pätsi ja Tõnissoniga on eesti rahvuse taassünni põlvkonna kirkaimad esindajad. Esimesed eestlased – kirjanduslikult väljendudes: pärast Lembitu langemist XIII sajandil – kellel oli võimalik näha rahvuse taassündi, tõusu Euroopa rahvaste hulka ja oma maa peremehe staatuse taastamist.

Kirjandustegelase Andrese elupõline võitlus ja perekonnaloo algus – mida see tegelikult endast kujutas? Selles on toodud võrdlusi ja paralleele küll Piibli, küll Tammsaare laspepõlve ja Järvamaa külaeluga. Kuid siin on tegelikult märgata ühte oluliselt suuremat läbivat joont, mis on erinevates vormides saatnud üldse eesti rahvust peeaegu läbi kogu selle ajaloo: eestlase võitlust enda maa eest, enda maaga ja enda maa pärast. Laiemalt võttes eestlase võitlust enda maa peremehe-staatuse pärast.

Tammsaare epopöa alguse tegevusaeg (mis langes ka reaalsuses asutavate isade lapsepõlvega), on üks põnevamaid terves Eesti ajaloos, alates Jääajast. See on see ajastu, mil pärisorjade staatusest rahvusest sai iseseisev ja jõukust koguv kultuurrahvus. 19.sajandi keskpaigaks oli maailmas kujunenud kaks poliitilist liini, mis muutsid just Eesti ajalugu rohkem kui Gutenberg, Luter ja Peeter Suur kokku. Nendeks oli demokraatlik liin maailma tõusvas jõus U.S.A.s ja Katariina Suurest alanud valgustuslik liin Vene tsaaririigis. Langesid kokku kaks Eesti ajalugu tundmatuseni muutnud sündmust: esiteks Abraham Lincolni juhtimisel alanud Ameerika Kodusõda (üheks olulisemaks sõja ajendiks oli Põhja-Osariikide soov kaotada orjapidamine U.S.A.-s), mille käigus hävitati tuhandeid puuvilla istandusi lõunaosariikides - vedades tollasel maailmaturul üles asenduskauba - lina – hinnad. Teiseks sündmuseks oli talude päriseksostmine Eesti- ja Liivimaal. Linahindade tõusust sai alguse teatud Eesti piirkondade (eelkõige ajaloolises Sakala maakonnas lõunaosas, tol ajal Viljandi maakonnas) talupoegade jõukus ja selle toel talude päriseksostmine. Terve Viljandimaa osteti talunike poolt nii "üles", et talumehed olid sunnitud maid ostma juba ka naabermaakondadest: Tartumaalt ja Järvamaalt (just sellesse klassi kuulus ka kirjaniku isa; muide sellest samast Viljandimaalt tulnud talu ostja ühiskondlikust staatusest sai alguse ka mulgi nimetus). See teine nimetatud ajalooline protsess oli võimaldatud otseselt talurahva reformidega, nagu pärisorjuse kaotamine ja teorendi kaotamine valgustuslike monarhide Aleksander I ja Aleksander II poolt. Sellest räägitakse kahjuks väga üksikutes ajalootundides, aga see on üks olulisemaid järeldusi Eesti ajaloo kohta: ilma Abraham Lincolni ja mõlema Aleksandri reformideta oleks Eestist saanud XX sajandi alguseks kõige kommunistlikum maa terves maailmas. Juba 1917.aastal oleks Eesti asunud võitlema "kommunistlike ideaalide" eest, analoogiliselt arvukate läti kommunistide ja punaste kütiüksustega. Nagu on teada, moodustasidki esialgse Vene punase revolutsiooni tuumiku erinevate vähemusrahvuste esindajad, kes olid tsaariimpeeriumis kas füüsiliselt, vaimselt või materiaalselt rängalt alla surutud või lausa ahistatud. Sama hästi on teada, et ilma põhjanaabrite, Eesti valgete (Rahvaväe) toetuseta poleks Läti rahvuslikud jõud kommunistidest jagu saanud ja Lätist oleks väga suure tõenäosusega saanud kommunistlik riik juba 1917.aastal. Sama oleks juhtunud Eestiga, kui meil poleks 19.sajandi teisel poolel välja kujunenud väga tugev rahvuslik liikumine ja selle aluseks olnud kapitalistlikud varalised suhted. Eestlane oli taas saanud maa peremeheks. Ilma Andrese-põlvkonna värskete taluomanike klassita ei oleks saanud kunagi kujuneda neile järgnenud talupoja-päritolu advokaatide klassi (peamiselt Viljandimaal), kellest kujuneski loodava Eesti Vabariigi poliitiline eliit.

XX sajandi segane ja väga dramaatiline kulg on viinud aga meie elu Maarjamaal sinnani, et XXI sajandil puudub selgus ses osas, mis on meie eesmärgid täna. On kujunenud olukord, kus algsed väga selged eesmärgid on asendunud erinevate "ideaalidega", millel tihti selge sisu tihti puudub või on see väga vastuoluline. Näiteid tänasest päevast: kui näiteks Reformierakond oleks klassikaline liberaalne või libertaristlik erakond, siis ei paista ühtegi põhjust, miks ei oleks nad esimesena pidanud koalitsiooniläbirääkimisi EKRE ja Isamaa erakonnaga. Puhtalt enda parempoolsete vaadete pärast. Aga nad ei ole ammu enam klassikaline liberaalne (või isegi libertarislik) erakond, mistõttu ongi tänasel poliitilisel väljal oluliselt hägustunud piirid terve hulga poliitiliste jõudude vahel. Kehtestatakse ja väljendatakse mingeid segaseid ideaale, mis olemuslikult kas on täiesti vastuolulised või puudub neil tõsine sisu.

Kuid lõpuks siis ka algteema juurde: pangandus ja Eesti riigi peremehe staatus. Kahjuks haiglaselt tihti nähtakse erinevate probleemide sõlmküsimuse ja võtmeküsimusena: kas Eesti on EL-i poolt või vastu. Ent see on täiesti teisejärguline küsimus: mitte keegi ei näe isegi teoreetiliselt võimalikuks seda, et Eesti ise astub liidust välja (lagunemine või ümber formeerumine on juba eraldi teema), mistõttu probleemi taandamine küsimusel "vastu ja poolt", on pehmelt väljendudes sügavalt mõttetu. Euroopa Liidus on terve hulk väga erinevaid riike, kes on kujundanud selles liidus väga erinevad positsioonid ja rollid. Eesti kohta võib täiesti selgelt öelda: meil puudub täna üldse igasugune arvestatav positsioon. Ainukese erandina ehk: Vene sanktsioonide küsimus. Kuid veel enam kui välisküsimustes, paistab just siseriiklikes küsimustes välja see, et puudub igasugune oma-riigi-ehitamise selgroog ja peremehe tunnetus. On ju üsna pateetiline ja poliitiliselt korrektne väljenduda, et meil oligi 2005.aastal väga kasulik Hansapank maha müüa, kuna andsime ta stabiilsematesse kätesse, aga ilmselgelt just sellised õigustused ongi tüüpilised "saunikule". Need väljendavad, et kuskil ülevalpool ja kõrgemal on keegi teine, kes palju paremini teab, kuidas meie huvide eest seista või isegi siseriiklikult asju korraldada.

Nüüd sulgeme sulase-sauniku entusiasmiga võõrpankade filiaale, kuna need on tegelenud rahapesuga. Aga kuidas mõjub see meie välissuhtlusele, meie mainele ja kuidas lahendada konkurentsi puudumine panganduses, see on juba võõras mure? (kahju pole niikuinii ükski pank hüvitanud). See kõik viib siiski mõttele, et midagi väga olulist on kaduma läinud põhimõtetes. Kas peremees või saunik? Peremees vastutab ja otsustab, mõtleb oma maa tulevikule. Saunik täidab lihtsalt käsku. Nii on see alati olnud.

Küsimus pole terav üksnes panganduses: rahvusliku kapitali puudumine ja selle lendamine riigist välja, on selgelt eristuv probleem väga paljudes valdkondades. See probleem on nii sügav, et seda suudaks lahendada üksnes:

a) täiesti teistlaadne poliitika tegemine (selle teoreetiliseks eestvedajateks võiksid olla EKRE ja Eesti 200 laadsed erakonnad)

b) rahvusliku majanduse edendamisega tegelevad ärimehed. See viimane oleks mõistlikult realistlik ilmselt üksnes mingite ühingute, ühisettevõtmiste või vähemasti klubilist laadi formatsioonide raames. Üksiküritajad kas tambitakse mutta või lämmatatakse. Sõnajalgade kaasus on siin äärmiselt ilmekas.

Ilma mentaliteedi ja poliitika (sh siseriiklikul tasandil) muutumiseta Eesti "saunistubki". Me oleme piisavalt väike, et lahustuda suures rahvaste sõbralikus peres, kaotada igasugune positsioon enda maa asjade korraldamise üle – või õigemini: piisab ka materiaalse positsiooni kaotamisest. Kui Eestis ei ole enam tugevat rahvuslikku põllumajandust, diversifeeritud (ja mõõdukal konkurentsil põhinevat) energiatööstust, kui Eestis ei ole enda rahvuslikku pangandust ja puuduvad mitmed tugevad tööstusharud, mis loovad töökohti, lisandväärtust ja eksporti – siis Eesti kaotab oma ajaloolise sisu. See, et meie suurimad võimuparteid, nagu Reformierakond ja Keskerakond, vastavaid probleeme kas üldse (või õige vähe) ei näe, on probleeme üksnes süvendav. Teemaga liitub ka demokraatia probleem, mida peaks aga käsitama eraldi postituses.

Kuidas vähendada pensionifondide tasusid Eestis ja suurendada tulukust? On kaks kõige selgemat töötavat lahendust:

1. regulatsioonidega: see eeldab poliitilist tahet, mida täna napib kõvasti. Lisaks eeldab see korralikku ekspertiisi, mille kaasamine Eesti poliitilistes otsustes on alati olnud problemaatiline. Ja isegi kui eeltingimused täidetakse ja vastav poliitika ellu rakendatakse on lõpptulemus on siiski küsitav (tekivad potentsiaalsed kohtukaasused, konkurentsi vähenemine, vaidlused jne). Tulemus: a) olukorra paranemine, aga väga aeglaselt ja suurte kuludega b) üksnes kosmeetilised muutused
2. oluliselt parema konkurentsi tekitamisega: see eeldab ärimeeste, investorite (nn ingel-investorite), pankurite ja ajude täiesti uues formaadis koostööd. Teoreetiliselt täiesti töötav alternatiiv, aga eeldab hulga nimetatud inimeste valmidust oma aega ja raha selle tegevusega siduda. Kui tõesti tekiks Tuleva kõrvale veel sarnane konkureeriv: madalate kuludega, kuid korralikku tootlust pakkuv ühistufond, paraneks olukord pensionifondide turul igal juhul konkurentsi survel oluliselt. Nagu olen aru saanud. Siis Tuleva on juba üks selline positiivne näide, kuigi ma pole päris kindel, kas ühest ühistulisest fondist piisab konkurentsi tekitamiseks. Teiseks on vaatamata Tuleva soodsatele haldustasudele mulle tänaseni arusaamatu, millised on Tuleva tootlusnäitajad. Neivelt kurtis selle üle, et erinevate pankade fondide tootlused on "ilustatud" (valides näitlikustamiseks kõige edukama perioodi), ent Tuleva fondidega tutvudes ei õnnestunud esimese ülevaatega üldse mingit tootluse infot saada. Kas seda ei näidata teadlikult või on tegemist kehva turundusega?

Lisaks kõigele eelmainitule ongi üheks täiendavaks eeltingimuseks tegelikult turundustöö, inimeste harimine ja õiglaste võrdlusandmete pakkumine. Seda saaksid teha nii üksikud fondid, kuid seda saaks edukalt korraldada (või regulatiivselt nõuda) ka riik. LHV on teataval määral enda pensionifondite turuletuleku strateegia sellele üles ehitanud (vahetu agressiivne müügitöö kaubanduskeskustes koos konkurentsivõimeliste fondidega) ja saavutanud seeläbi märgatavat edu.

Kõige lihtsam viis inimeste valitsemiseks on ju nende pimeduses hoidmine, see aga ei pidavat olema kõige parem meetod ühiskonna jõukamaks saamiseks. Järelikult tuleks turuolukorra paranemiseks kõigepealt luua eeldused informeerituseks. Muide, ka Isamaa valimislubadus oleks fondide vabatahtlikuks muutmise asemel võinud välja pakkuda palju arukama pakettlahenduse nii varase väljavõtmise (teatud tingimustel), soodsamate haldustasude kui ka informeerituse kohustusest. Kui pangad oleksid palju läbipaistvamalt sunnitud iga-aastaselt avalikult ja ühemõtteliselt raporteerima, kui palju komakoha täpsusega nad enda pensionifondide omanikke "lüpsavad", tekiks iseeneslik surve olukorra paranemisele.