Eesti kaugliinide bussivõrk on energiakriisi mõjul sisuliselt kokku kukkunud

punased x-d sümboliseerimas viimase 20 aastaga katkenud ühendusi,

 kust edasi pääseb jalgratta, hobuse või autoga

Kuigi olen käesolevas blogis korduvalt kirjutanud juba aastast 2013, et Eesti ühistranspordi rahastus-, jaotus- ja planeerimisskeem on sisuliselt elujõuetu ja kallutatud hävingu ja lagunemise poole, pole olukord paranenud. Otse vastupidi. Nüüdseks on selgunud, et nn "Simsoni reformid", hankelepingute süsteem ega paljuloodetud vaba turg pole asja parandanud, vaid süsteem on kokkukukkumise äärel. Algust tegi sellega majanduskriisi järel 2012-15 omaaegne turuliider SEBE, praakides välja vähemkasulikud Lõuna-Eesti liinid, siis tänaseks päevaks on järg jõudnud viimase mohikaanlase Taisto Liinideni, kes sisuliselt lõpetab kogu kaugbussiliikluse Lõuna-Eestis. Nn rohepöörde suurim saavutus on see, et Lõuna-Eestis sulgetakse viimasedki kaugbussiliinid. Kuidas me siia jõudsime ja kuhu annab veel kukkuda?  Kas rohepöörde üks varjatud eesmärke on hoopis Eesti maaelu sisuline väljasuretamine ja süsiniku jalajälje kasvatamine transpordis? Pooliku ühistranspordisituatsiooni lahenduseks saab olla üldine streik bussiliikluse reformiks, mis peaks kokkuvõttes  tagama osaliselt riiklikult doteeritud ja planeeritud lahenduse. Olukorras, kus kõrgeltarenenud riigid maksavad kinni juba energiakriisi (loe, kuidas Rootsi riik maksab kinni miljarditesse ulatuvaid energiahinnatõuse , saab lahendus olla ainult üks: kogu süsteemi reform ja osalisele riiklikule dotatsioonile üleminek (säilitades mingeid turumajanduslikke komponente), vasatasel korral on tulemuseks täielik ühistranspordi kollaps Eesti. On viimane - tegelikult juba täiesti hilinenud - aeg aru saamaks, et ühistransport on sünergiline süsteem. Iga väiksema osa ära kaotamise või vähenemisega süsteemi koguvõimsus, arengupotentsiaal ja üldine  väärtus väheneb.

https://www.postimees.ee/1789149/lahiajal-pannakse-kinni-hulk-vahetasuvaid-bussiliine - 2008

https://lounapostimees.postimees.ee/2823258/sebe-sulgeb-liine - 2014

https://lounaeestlane.ee/taisto-sulgeb-valga-viljandi-tallinna-liini/  - 2021

https://www.err.ee/1608687676/taisto-liinid-lopetab-kaugliinide-teenindamise - 2022

Esiteks paar sõna sellest - neile, kes pole siiani teadlik - milleks on bussiliikluse (sh kaugliiniliikluse) elujõulisus vajalik. Bussiliiklusel on oluline roll CO2 jalajälje vähendamisel ja liikluse keskkonnasõbralikumaks muutmisel, kuna bussis sõidab (eeldusel, et tegu on normaalselt optimeeritud liinivõrgu ja piletihinnaga) keskmiselt kordades rohkem inimesi, kui ühes autos. Ka kütusekulu reisija kohta on kordades väiksem. Näiteks võib lugeda süsiniku jalajälje kohta: https://www.bbc.com/future/article/20200317-climate-change-cut-carbon-emissions-from-your-commute

Mitte ainult süsiniku jalajälg (puhtalt heitmete näol), vaid ka tavaline autokulu, inimeste kasulik aeg ja isegi liiklustihedus, on kõik faktorid, millega kvaliteetne bussiliiklus inimarengut soosib. Samal ajal on bussiliiklusega võimalik soodustada regionaalset tasakaalu, pendelrännet, kaugtöökohtade paremat kättesaadavust (näiteks mõni päev nädalas kontoris käimiseks). Bussiliiklusega on võimalik vähendada oluliselt keskkonnasaastet, parandada arstiabi kättesaadavust ja võimaldada hajaasustusega aladel koolivõrgu säilimist. Need võimalused muutuvad tänaseks kokku kuivanud ja osaliselt kokku kukkunud liinivõrguga aga üha ahtamaks - ja juba sisuliselt kättesaamatuks.

Millised saaksid olla lahendused?

Ilmselgelt peavad kõik bussivedajad Eesti seljad kokku panema - ei aita pöördumised ega palvekirjad. Vaja on üldstreiki, millega pandaks seisma bussiliiklus Eestis, alustuseks kas või päevaks-paariks. Et kutsuda valitsust üles asjaga operatiivselt tegelema ja sisulisi lahendusi pakkuma. Pehmed võtted sellises olukorras enam ei mõju, pealegi on igat sorti pöördumisi juba aastaid tehtud.

 Tegelikult oli juba koroonakriisi alguses näha, et vanal kujul bussiliikluse korraldamine Eestis ei saa jätkuda - sellele on blogiautor ka blogis korduvalt viidanud. Kahjuks kurtidele kõrvadele.

Toimiva lahenduse osadena on olulised:

> riiklikult planeeritud, optimeeritud ja doteeritud liinivõrk, mis jagatakse hangetena piirkondade kaupa laiali - ainult riiklikult planeeritud liinivõrk tagab optimaalsed, tihedad ja kiired ühendused; tänane olukord on loonud lahenduse, kus sisuliselt kasumlikud (loe: Tallinn-Tartu, Tallinn-Narva, Tallinn-Pärnu) liinid on järjekindlalt välja söönud kõik ülejäänud. Bussifirmad on saanud kasumi nendelt liinidelt kokku riisuda, sulgedes kõik ülejäänud.

> turutõrgetega tegelemine, ilmselgelt ei ole tänane bussivedaja huvitatud lõunaeestlase Tallinna sadamasse vedamisest (seda tegi kummalisel moel ainult üks šoti bussiärimees, kelle punased bussiliinid aga väga kiirelt konkurentide poolt dumpinguga välja pressiti - just see on tänase Eesti bussimaastiku reaalsus; ausast konkurentsist on asi kaugel)

> pidev liinivõrgu ajakohastamine, uuemate lahenduste leidmine

> oluliselt tugevam sünergia rongi- ja bussiliikluse vahel, esimesi edumeelseid samme on tehtud bussinduse kriisi valguses Valga-Viljandi ühenduses (ümberistumine rongile Viljandis)

> pileti hinna koosnemine vedaja komponendist (turumajanduslik osa), palkade ja bussi amortisatsiooni komponendist - küttekulu osa peab katma riik kui liinide tellija ja planeerija; just riigi toimepidevuse ja jätkumise huvides on terviklik ja toimiv liinivõrk

> ühtlustatud bussijuhtide palgasüsteem üle riigi

> riiklikud bussiremondikeskused - miks mitte isegi riiklikud bussiliisingu skeemid, mis võimaldavad hulgikaubana busse soodsamalt hankida; tegu on Eesti väiksusest tingitud vajadusega

 Narva tank võib muutuda asjatundmatu poliitiku käes ohtlikuks relvaks. Sovetiaegsetest monumentidest suurem probleem on Eestis uskumatud tekstid monumentide juures ja ülinõrk ajalooharidus

                       Nõukogude ideoloogiast ajendatud tekstiga monument otse Riigikogu akna all

Monument on ise ajaloolise väärtusega (sh on üks nn Irboska veretöö ohvritest Eesti esimese ajutise valitsuse liige - mis on ise hämmastav ajaloopeatükk); täiesti vastuvõetamatu on aga tekst monumendil

Narva tank, mis on kuumaks kütnud Eesti poliitsuve, on ehtne näide hiljaks jäänud poliitilisest tööst, mis on 30 aastat tegemata jäetud. Seejuures kõige hullem aspekt pole Narva tanki juures mitte tema militaristlik okupatsioonisümboli välimus, vaid kogu see ajalootaust, mida kõik säärased monumendid üle Eestis kannavad.

Kõige rohkem hämmastavad mind seejuures alati, et kuidas pole 30 aastat mitte keegi lugenud neid silte monumentide juures? Või tõesti ei häiri mitte kedagi tahvlit "vabastajatest Nõukogude armee näol", kes kõrvaldasid "fašistlikud okupandid", olgugi  et suurem osa Saksa mundris Virumaal 1944.aastal sõdinud sõduritest, olid eestlased, kes sõdisid justnimelt okupatsiooni vastu.

Väga tänuväärne, et 30 aastat pärast taasiseseisvumist on vähemalt ametlikult tunnustatud (ka poliitilisel tasandil) Sinimägede lahingu mälestusüritust - mis kahtlemata on üks märkimisväärsemaid ja kangelaslikumaid kaitselahinguid meie aladel läbi ajaloo. Tore on seegi, et Eesti Energia tehaste juurest kõrvaldatakse lõpuks Nõukogude-aegsed "mälestusmärgid" ja kuulsusrikka Nõukogude armee relvanäidised - aga taaskord tekitab see tõsist hämmingut - kas siiani ei pannud keegi isegi tähele, et selline võltsajaloo ja Nõukogude totalitaarse riigi ülistamine toimub Eesti Energia territooriumil - lausa monumentide kujul?!?

Enne kui Narva tanki kuhugi liigutama hakata, tuleks kohalike elanikega jõuda kompromiss, leida tankile uus asukoht ja algatuseks: EEMALDADA need täiesti ideoloogilised  ja okupatsiooniaegset võltsajalugu kujutavad sildid.

Muide, selliseid silte leiab ka täiesti adekvaatsete monumentide juurest. Näiteks on otse Riigikogu jalamil Irboska veretöös hukkunud ametiühingute tegelaste mälestusmärk - mis ise on ju tänuväärne, aga tekst sealjuures.... Otse Riigikogu akna all!

Monumendid ei sõdi. Sõdivad ikka ja endiselt inimesed.