Friday, January 31, 2020


Pensionireformi seitse sisulist puudust

ehk

eesmärgid on õilsad, aga kuidas ikka käokella parandada kirvega?






Kui käokell, mis on seina peal 17 aastat vale aega näidanud, seinalt maha võtta ja kirvega kallale asuda, siis ega sellest midagi väga head välja ei tule. Tagajärjeks saavad olla kas täpselt sama katkine käokell, veel katkisem käokell või hoopistükkis midagi, mis väliselt kaudselt meenutab seda vana (15 minutit maha jäänud) käokella, mille ainsaks funktsiooniks pärast "remonti" on see, et ta teeb suvaliste intervallidega "kukuu".

XX sajandi tõenäoliselt ühelt maailmakuulsaimalt eestlaselt (kes enda karjääri käigus tegi ka mitu tiiru maakerale peale), vaikselt Paul Kereselt pärineb lause: "Parem on halb kord, kui igasuguse korra puudumine." Miks see mõttetera on pensionireformi kaasuses relevantne on, selgitan allpool. Puhtalt juhusliku ääremärkusena olgu märgitud, et maletaja Keres oli hobikorras kõva käsi keeruliste aparaatide remontimises.



Sisu ülevaade

Viga nr 1: informeerituse probleem enne ja pärast reformi
Viga nr 2: eesmärkide ja vahendite segiajamine
Viga nr 3: kellele kuulub 4%?
Viga nr 4: edukamad investeerimisstrateegiad või vooluga kaasa hulpimine
Viga nr 5: 5 kuud on liiga pikk aeg
Viga nr 6: kui kolmandikul on fondis ainult 100 eurot ja 80% rahast väiksema osa pensionikogujate (20% ) käes, siis kas reform soosib jõukaid või keskklassi?
Ehk see reformipunkt, mis võib ka reformi sisuliselt torpedeerida, isegi kui seadusandlikke takistusi vastuvõtmisel ei teki. Õiglase väljavõtmise küsimus teisi osalisi kahjustmata.
Viga nr 7: kokkuvõttes pool rehkendust on tegemata ehk kuidas teha õiglasemat reformi



Viga  nr 1:  Informeerituse probleemi ja investeerimispiirangute mitte arvestamine


Alustuseks tuleb märkida, et pensionireform iseenesest on väga tervitatav poliitiline samm ja on tore näha, et üks poliitiline erakond selle lõpuks käsile võtnud. Tänu sellele teavad tänaseks paljud inimesed lõpuks, palju neil II samba pensionikontol raha on ja kui suur on olnud selle raha tootlus. Samuti näiteks seda asjaolu, et nn 4%, mis riik nende pensionisambale "juurde maksab" ei olegi tegelikult juurdemakstud raha, vaid võetakse hoopis nende I samba rahast. Seega, kui rääkida meie riigimeeste "aususest" minevikus (nagu hästi märkis enda ettekandes ka Riigikogu esimees Henn Põlluaas), siis see on kahtlemata hea näide, kui ausad on kommunikatsioonis avalikkuse vastu minevikus oldud. Aga see pole tänase postituse teema.


Küll aga kerkib siit koheselt pensioniraha investeerimisega seotud laiem probleem: see on informeerituse probleem. Seesama nähtus, mida kelmid (aga kahjuks vahel ka poliitikud) on kasutanud inimeste ära kasutamiseks. Informeerituse küsimus on pensionireformi kontekstis oluline mitmest aspektist:

Poliitiline informeeritus. Tänu koalitsiooni algatatud eelnõule ja debattidele Riigikogus on paljude tavainimeste jaoks saanud selgeks, millised on erinevad pensionifondide alternatiivid, kuidas nende vahel valida ja millised on ligikaudsed riskid&kulud. Samuti on debatis selgunud, milliste olulisemate õigusaktide ja printsiipidega peab selles küsimuses arvestama. Seega on elanike poliitline informeeritus üldiselt pensionisamba osas paranenud.

Investeerimise informeeritus. Investeerimise informeeritus on probleem, mis puudutab kogu investeerimistegevust, ükskõik kas tegemist on pankade, riigi või erainvestoritega. Kõige üldisem ilmekas näide on majanduskriisi järgne maailma majanduse olukord. See on vahest ka blogiautori arvates laiem küsimus, miks tegelikult nii paljud pensionifondid on olnud madala tootlusega. Samuti, näiteks miks kariik on kaotanud majanduslikult oluliselt finantsvõimenduse mitte kasutamisest (võõrkapitali näol) 2010-2019, olukorras kus euro väärtus on sisuliselt devalveerunud, ei aita Eesti majanduskasvu kuidagi see, et meie üldse laenu ei kasutanud, samal ajal kui teised riigid on võtnud Eestiga võrreldes vähemalt 20x rohkem laenu (suhtes SKP-ga), mida nad kasutasid valdavalt enda riigi (taristu jms) arendamiseks - tagasi makstes (kahjuks on küsitav muidugi paljude riikide puhul, kui realistlik on üldse tagasimaksmine) on tagasimakstav summa (diskonteerides raha tulevikuväärtust tänaseks väärtuseks) sisuliselt väiksem, kuna euro väärtus langeb ajas nii inflatsiooni läbi kui pikemas tulevikus tõenäoliselt ka devalvatsiooni kaudu. See efekt võimendub ka olukorras, kus laenuintress on ülimadal (EURIBOR on negatiivne). Ehk teisisõnu on meie riigijuhid olnud kas laisad või väga halvasti informeeritud, et nad ei ole väga soodsatel tingimustel  saadavat riigilaenu (valuutas, mis hakkab keskpikas perspektiivis väärtust kaotama, kas  või läbi inflatsiooni) kasutanud riigi arendamiseks ja investeeringuteks. Kuid ka see pole tänase postituse teema.


Investori informeeritus ei tähenda seda, et investoril peavad olema klaaskuul või väga võimsad majanduse ennustusvahendid. Pigem tähendab informeeritus seda, et investoril peab olema tõeline ja tegelik ülevaade sellest, millised on kehtivas olukorras võrreldavate investeerimisvõimaluste reaalsed tulusused, maailma makromajanduslik olukord (see eelis on tänapäeva investoritel võrreldes minevikuga väga suur, vähemalt üldjoontes) ja millised erinevad üksikud investeerimisvõimalused üldse on. See on tegelikult juba majandusõpikutest tuntud majandusteooria põhialuseid ehk very basic stuff (ka majandusõpikutest ammu teada): turgude toimimise esmased eeldused on ratsionaalsed turuosalised ja vaba informatsiooni liikumine. Mitte midagi enneolematult erilist – ometi on see tänases globaliseerunud nutistunud maailmas osutunud üheks suuremaks takistuseks.

Seda võib kõige lühemalt kokku võtta nii, et tänane majandusmaailm on muutunud nii "mitmeharuliseks" ja mittekoherentseks, et piltlikult väljendades  käsi ei tea, mida jalg teeb. See ilmnes muuhulgas selles, kui erinevalt mõjus majanduskriis riikidele, samuti kui erinevaid otsuseid võeti kriisi käigus vastu võlgade maksmise osas (nt Kreeka vs Island).  Muuhulgas näiteks veendi Eestit ja eestlasi üle 10 aasta, kui väga kasulik asi on valuuta nimega euro ja kui oluline sellega liitumine. Eesti väiksuse ja poliitilis-geograafilise asukoha tõttu muidugi on see arusaadav lähenemine. Ent ajaloo iroonia tõttu liitusime me alates Kreekaga päästmisest (euroala näo ja Kreeka elujõulisuse huvides) 2010.aastast aeglaselt uppuva laevaga. Majanduskriisi järel on võlgades riikidest koosneva keskse euroraha elustamiseks (kunstlikuks elushoidmiseks) pumbatud rahasüsteemi nii palju euro nime kandvaid võlakirju Euroopa Liidu keskpanga poolt, et see võiks teoorias põhjustada kiiret inflatsiooni. Seda suudetakse seni vältida administratiivsete meetmete ja negatiivse baasintressimääraga. Ent ei pea olema ks majanduslik Einstein, mõistmaks et sellise eurovaluuta nime all väljastatava võlakirja trükkimine ei ole pikaajaliselt elujõuline protsess. Varem või hiljem lõpeb pidu pikema kainestusperioodiga, olgu see 5, 10 või 20 aasta pärast. Mis tähendab otsesõnu, et eurodes hoitavad säästud võivad kaotada väärtust, võib-olla lausa mitmekordselt. See ei tähenda otseselt ei euroala pankrotti ega lagunemist – see tähendab sisuliselt  lihtsalt, et mingite rahandusnähtuse ("auru väljalaskmise") abil omandab euro uuesti reaalse väärtuse, selleks meetmeks võib olla kõrge inflatsioon, devalveerimine või ka üldse uue valuuta kasutuselevõtt. Sellise tulevikustsenaariuumi eest kaitseb investeeringut kõige paremini strateegia, mis hajutab varasid võimalikult erinevate valuutade vahel, veel parem paigutus tugevatesse ettevõtetesse või reaalvaradesse. Seda asjaolu mitte arvestada, tähendab ka muuhulgas kehva informeeritust.

Kuid pensionireformi kontekstis on oluline ka märkida, et pole põhjust arvata, et nn "targad" II sambast lahkujad tingimata fondijuhtidest  targemad on (või vähemalt valdav enamus neist). Ühest küljest võivad ka nemad oma raha halvasti paigutada, olles liiga tugevalt mõjutatud turumeeleoludest, tururiskist, valuutariskist või ühe aktsia riskist. Ilmselgelt ka kõige targem ja paremini informeeritud üksikinvestor võib kaotada raha. Eriti kui paigutab selle üksikutesse aktsiatesse. Aga nagu öeldud, on ka puhtalt valuutas raha hoidmine tänapäeval riskantne rahaväärtuse tagamise tõttu allkirjaga (mitte näiteks kullaga, nagu see oli 20.sajandi teise pooleni).

Teisest küljest võivad takistuseks olla nii: üksiku investori liiga väike varade maht, vähesed kogemused, investeerimiskonto piirangud, tehingukulud, liiga väike aeg investeerimiseks jne.



Viga nr 2: vahendid, eesmärgid ja meetodid aetakse täiesti segamini. Kõik need kolm kategooriat on erinevad ja sisuliselt olulised.


Kui Isamaa käis välja valimistel tugeva lubaduse teha II sammas vabatahtlikuks (kusjuures sai selle eest söögi alla ja peale mitmete konkurentide käest nahutada) ja suutis lõpuks lubaduse ka täielikult koalitsioonileppesse sisse saada, siis oli see väga riigimehelik, edumeelne ja jõuline poliitiline samm. Isegi kõige veendunumad pensioni II samba kaitsjad olid sunnitud debattide käigus tunnistama, et sammas pole end sellisel kujul päriselt tõestanud ja tootlused on jäänud allapoole ootusi. Põhjuseid on mitmeid, mida ei hakka siinkohal kordama (fondide väiksemad mahud võrreldes Lääneriikidega jne).

Oluline ongi aga selles punktis märkida, et segamini on reformi käigus aetud "vabatahtlikuks muutmine" ja "raha väljavõtmine", mida sisuliselt samaväärsetena käsitletakse. Ehkki on muidugi väga õilis, võib-olla mõneti lausa samariitlaslik jagada inimestele avalduse alusel välja nende endi kogutud pensionifondi raha, on siin ilmselgelt tegu eesmärkide ja vahendite korraliku segi ajamisega.

Muuta II sammas vabatahtlikuks – see on selge reformi eesmärk (täiendav eesmärk, pangem tähele siinkohal, on II samba allesjätmine, mis muudab selle majandusmatemaatiliste terminite järgi kahe ekstreemumiga optimeerimisülesandeks). Tuleb lisada, et see on täiesti selge poliitilise kaalutluse ja intentsiooniga reform. Täiesti põhjendatud ja demokraatlik. Ning ka 100% legitiimne poliitiline idee. Legitiimne on ka näiteks see, kui antakse see II samba raha n-ö vabaks ehk antaks inimesele otsustada, kuhu seda raha edasi investeerida - väljaspool tavalise pensionifondi piiranguid. 

Kust läheb asi vastuoluliseks, on olukord, kus kohustuslikuna loodud avalik-õiguslikust pensionifondist võimaldatakse lihtsalt enneaegne raha väljavõtmine tavaolukorras – see ei ole enam eesmärk, see on juba vahend. Kuid see on vahend, mis aga läheb esialgse deklareeritud eesmärgiga selgesse vastuollu. Asi on selles, et nimetatud vahendi eesmärk ei ole enam "II samba vabatahtlikuks muutmine", vaid "samba vabatahtlik laialikandmine". Siin on siiski väga selge põhimõtteline erinevus ja lisaks võrdse kohtlemise küsimustele ka juba teatud riigiõiguslike põhimõtetega vastuollu minek. Juriidiliselt eriti silmatorkavalt puudutab see 2/3 fondi kogutud rahast, nn kurikuulsat 4%, mis on fondi kogunenud sotsiaalmaksu osast. Sellest aga pikemalt kolmandas punktis.

Kui deklareeritud eesmärgiks oleks II pensionisamba likvideerimine, mis puhul inimesed saaksid näiteks otsustada, kas fondi raha kantakse I sambasse või saaksid selle täies ulatuses välja võtta – ei tekiks suuremat küsimust ka õigustatud ootuste või rahade väljamaksete suuruste osas. Fond loodi ja fond likvideeritakse, ilmselgelt on inimesel sel juhul õigus selle rahaga midagi ette võtta. Kuid antud juhul likvideerimisotsust tehtud pole - seega ei saa ka vaatluse alt jätta välja võrdlusgruppe - neid kes on kogunud I sambasse raha ja neid, kes II sambasse. Eriti kehtib see vabatahtlikult liitunute osas, kelle huve ja õigusi riivata on käesoleva reformiga oht suur, kuivõrd tagasiulatuvalt tahetakse kehtestada põhjendamatult suuri soodustusi (ilma kompensatsiooni pakkumata mitteliitunutele), mis ei ole ilmselgelt kooskõlas õigustatud ootuste põhimõttega.



Viga nr 3: Kellele kuulub 4%?

Kuna see temaatika läheb kõige suurema tõenäosusega lähemas tulevikus Riigikohtusse tarkade juristide kaalumisele, siis ei hakka detailsemalt süvenema praeguse pensionireformi kõikidesse peenetesse juriidilistesse aspektidesse.

Küll aga on aga ilma sügavamate juriidilise teadmistetagi ilmselge see, et pole õiglane ega loogiline maksustada ühte elanikkonnagruppi 4% kõrgemalt puhtalt sellepärast, et nad ei liitunud II pensionisambaga. Siin on selgelt tegu reformi n-ö ebavõrdsust suurendava aspektiga ja oluline küsimus on jäänud seni lahenduseta.

Paratamatult tekib probleem just n-ö tagasiulatuva jõuga, kuna laiali hakatakse ju jagama raha, mis on kõigi nende aastatega kogunenud. Kui see info oleks avalikustatud juba pensionisüsteemi luues (II sammast luues), et 20 aasta pärast avaneb võimalus see raha ka välja võtta enne pensioniaega - no siis oleks paljude inimeste valikud võinud teistsugused olla, neid koheldakse aga nüüd tagasiulatuvalt erinevalt. Eelkõige on siin ju kannatajaks inimesed, kes on raha kogunud ainult I sambasse, vajaksid samuti mingisugust võrreldavat vabadust enda pensionirahaga talitamiseks.

See on blogiautori hinnangul vaieldamatult  kõige nõrgem punkt kogu seaduses. Mitte see, et fondiosalisi koheldakse teoreetiliselt ebavõrdselt (kas praegu ei kohelda? eriti vaadates kriminaalselt kahjumlikke tootlusi osades fondides?), et reform müstilisel moel vastuolus põhiseadusega või liiga tagasiulatuv. Ei. Reformis on üks tõeliselt nõrk koht, aga see on ka ülimalt nõrk koht - seesama 4%. SDE saadikud (esimesena Ivari Padar) küsisid seaduseelnõu viimasel lugemisel väga hea sisulise küsimuse: "Mis takistab valitsusel vastu võtmast sellise seaduseelnõu, mille järgi see 4% liiguks investeerimiskontole?  ( kust seda kohe välja võtta ei saa). See oli ajalooliselt kuldne moment, kus opositsioonisaadik ise pakub koalitsioonieelnõule lahendust, mis need vastuolud seaduseelnõus oluliselt väiksemaks muudaks (või üldse ära kaotaks).


See viibki kokkuvõttes mind viimase lõiguni ja paneb nentima, et see 4%-küsimus on tegelikult reformi võtmekoht. Ja isegi kui President ei saada seadust tagasi, siis paratamatult tekib nii mõnelgi pensionikogujal õigus pöörduda selle 4% pärast hiljem ise Riigikohtusse. Vägagi mõjuvatel alustel. Sest kui ühtedel on lubatud 4% maksudest välja võtta - siis miks ei ole teistel? Ühtegi mõjuvat põhjust (hädaolukord vms) ju pole.

Veel enam: nagu tuli seaduseelnõu arutluselt välja, siis ka tänane olukord on praegugi väga ebaõiglane: nagu kinnitas väga kenasti ka peaminister Ratas arutlustel. Näiteks sellepoolest, et I sammas pole täna üheski osas päritav, II sammas on päritav. Nüüd käesoleva reformiga suurendatakse ebavõrdsust veelgi: II samba liitunutel tekib võimalus raha varem välja võtta - ainult I samba inimestel seda õigust endiselt ei ole. Kuidas selline reform olla õiguspärane?

Neid küsimusi täiesti unustades, et enda arvates "lihtsamat reformi" tegema minnes ongi mindud kirvega käokella kallale. Sellise lähenemisega ei hakka see kell mitte kunagi tööle.



Viga nr 4: edukaid investeerimisstrateegiaid ja kuidas vältida massiga kaasa hulpimist

See alajaotis kehtib nii pensionifondide (eriti madala tootlusega fondide) kui ka üksikute investorite kohta ja üritaks selgitada põhilisi erinevusi nn peavoolu ja tegelike reaaltootluste võimaluste vahel.

Seda juttu tuleks nüüd ilmestada mõne näitega. Näiteks võiks küsida soojenduseks: kui eurodes on raha kahjulik hoida, milles teda siis hoidma peaks, grivnades või? Seda kindlasti mitte: ühtegi konkreetset valuutat ei soovitaks blogiautor kindlasti pensionihoiuse säilitamiseks, kuivõrd pikaajaliselt kannavad sisuliselt kõik valuutad devalvatsiooni/inflatsiooni riski. Eriti tänapäevases globaalses võlamajanduse olukorras.

 Eelkõige oleks muidugi kõige tavapärasem, praktilisem  ja mõistlikum hajutatud aktsiaportfell, mida ka viimasel ajal (kuigi ka alles suhteliselt hiljuti) hakatud uuesti laiemalt propageerima (ka pensionifondide poolt, paljuski tänu hiljutistele seadusemuudatustele). Konkreetne portfelli kokkupanek on eelistatult küll muidugi spetsialistide töö, millega tavainimene võib ka edukalt hakkama saada, ent ei pruugi. Ta peaks sellest põhjalikult kurssi viima mitmete suurettevõtete elukäigu, finantsaruannete, ärivaldkonna jne. Igal juhul on tugevad ettevõtted tänapäeva maailmamajanduskontekstis  kordades usaldusväärsemad kohad enda raha paigutamiseks, kui näiteks riikide võlakirjad, valuutahoiused või riiklikud fondid. Põhjus?
  1. on ettevõtted teeninud enda kasumid (eeldatavasti ausal teel) reaalses konkurentsiolukorras ehk ilma maksumaksja dotatsiooniraha ja poliitilise toetuseta
  2. loovad ettevõtted globaalselt kaubeldavat väärtust (kaupu, teenuseid)
  3. ettevõtteid saab liita, lahutada (M&A), müüa ja vahetada – samas kui riikide puhul tekivad isegi selliste täiesti ratsionaalsete kaasuste puhul, nagu näiteks Kataloonia autonoomia, nii suured sisemised vastuolud, et võidakse jõuda irratsionaalselt suurte (isegi aastakümnete pikkuste) konfliktideni, sisetülideni ja meeletute majanduskahjudeni. Ärimaailm selliseid irratsionaalseid destruktiivseid poliitikaid üldiselt kunagi ei kasuta.
  4. Eeldusel, et tegu on korralikult auditeeritud ja läbipaistva börsiettevõttega, on vähetõenäoline raha kadumine, korruptiivsed tehingud või suured ebaefektiivsed otsused/investeeringud (rahalises plaanis)

Ühe alternatiivse investeerimisportfelli näide:

Majanduskriisi (2007-?) käigus ilmnes, et riikide rahandused ei pruugi olla nii tugevad, nagu nad pealtnäha paistavad. Lisandus globaalne aktsiaturgude langus ja suurenes üldine ebakindlus. Ilmnes huvitav tendents, mida väga vähe kajastati peavoolumeedias või tunnustatud majandusteadlaste poolt: väärismetallid hakkasid märkimisväärselt s.t. kordades taastama enda ajaloolist rolli, kasvatades korralikult turuväärtust. Veel enam, esiplaanile tõusis suur hulk metalle, mis varem olid peaaegu tundmatud investeerimise seisukohalt. Põhjusteks oli: nende füüsiline nappus, pealekasvavad uued tehnoloogiad (mis metalle kasutavad), reaalne majanduslik väärtus, globaalne kaubeldavus, usaldusväärsus. Nende üks hea omadus on see, et nad ei saa finantskriisis haihtuda, ka väärtuse langus oleks põhjendatav pigem sellist laadi majanduskollapsiga, mida võiks võrrelda tuumasõjaga (millises olukorras ei olegi ühtegi varagrupi, millesse investeerimine võiks tulus olla - ehk teisisõnu on metallid viimane väärtust omav ja globaalselt kaubeldav vara, mistahes stsenaariumi korral).

Teoreetilise näitena, kui 15 aastat tagasi, 2005. aastal oleks üks II samba pensionifond olnud piisavalt ettenägelik, hästi juhitud ja informeeritud (sarnaselt mõndadele üksikutele riskifondidele USA-s, kes kriisi ette nägid), et näha ette selgete märkide järgi puhkevat majanduskriisi ja pakkunud näiteks säärast konservatiivset väärismetallihoiust riskikartlikule investorile, kus fondi baasosaku alusväärtus (100%) koosneks metallidest:

30% Au (kuld)
7% Ag (hõbe)
7% Rh (rhoodium)
7% Co (koobalt)
7% Pd (pallaadium)
7% Va (vanaadium)
7% Ch (kroom)
7% Ru (ruteenium)
7% Ge (germaanium)
7% Li (liitiumhüdroksiid)
7% Ir (iriidium)

Portfell metallivalik on sisuliselt tehtud tuginedes metalli harulduse ja tarbimise suhtest maailmaturul. https://cdn.shopify.com/s/files/1/0291/5505/files/RiskList2015.pdf?8518533898950182075

Milline oleks taolise näidisfondi kasvutootlus 15 aastaga?  Nüüd näite lihtsuse huvides ei vaatle seda küll, kui tavalist pensionifondi, kuhu pidevalt raha ajas juurde tuleb, aga vaatleme seda kui ajahetkel X  (ehk antud näites 01/01/2005, kuivõrd sellest on möödas 15 aastat) investeeritud tootlust eurodes. Teise arvutuskäiku lihtsustava meetmena eeldades, et vahepeal pole tegeldud aktiivse kauplemisega (mis aeg-ajalt puhkenud üksikute metallibuumidega oleks kasumeid veel isegi kordi suurendanud), vaid väga konservatiivse oota-ja-müü (müük ainult pikema buumi lõpus); teisisõnu ei ole tegu n-ö põhjast otstmise ja tipus müümisega, vaid tootlused on näidatud lihtsal eeldusel, et metall/metallifutuur on ostetud kuupäeval 01/01/2005 ja müüdud kas pikema buumi käigus/allpool buumi tippu (juba languse faasis) / või hoitud siiani) investeerimisstrateegiaga, oleks 15 aastaga olnud tootlus alljärgnev.

(Oluline lisandus on see, et tegu pole antud portfelli näitel isegi riskiinvesteeringuga, kuivõrd metallinõudlus globaalsel turul pikemas ajavahemikus ei sõltu üksikust riigist/ettevõttest, on üsna pidev ja seda ei teki maailma juurde (erinevalt võlakirja kuju omandanud moodsatest valuutadest); riski maandamiseks on ka kulla kui stabiilsema hinnaga metalli osakaal portfellis suurem, kusjuures kulla tootluse puhul on ainsana arvestatud, et seda pole kordagi ära müüdud sõltumata hinnamuutusest). 

Kuld – kasv 3,6 korda
Hõbe – kasv 7 korda
Rhoodium – kasv 3 korda
Germaanium – kasv 3 korda
Kroom (süsinikuvaba Ch-Fe) – kasv 4 korda
Liitium (liitiumhüdroksiid) – kasv 4 korda
Pallaadium – kasv 9 korda
Ruteenium – kasv 4 korda
Koobalt – kasv 3 korda
Vanaadium – kasv 2 korda
Iriidium – kasv 7,5 korda

Kirjeldatud konservatiivse strateegia ja hajusa jaotusega portfelli tulusus 2005-2020 oleks olnud: 

(6193-1129)/1129 x100% = 448, 5 % ehk teisisõnu umbes 30% aastas
(tavaline lihtintressiline kasv) 

ehk pensionifondi väärtus oleks selle 15 aastaga kasvanud 5,5 korda (muutus üle 450%)

NB! Pangem tähele, et siin pole tegemist "finants-abrakadabra", udupeente finantsinstrumentide, tuletisväärtpaberite, võimendusega investeerimisega, väga hiiglaslike riskidega vms. Säärase portfelli koostamiseks ei ole vaja suurt majandusanalüütikute osakonda või doktorikraadiga spetsialiste. Tegu on pigem üldisi ja arusaadavaid makromajanduslikke tendentse arvestava konservatiivse portfelliga. Piisab, kui selle väärtust (ja iga metalli graafikut) kord päevas kontrollitakse. Teoreetiliselt saab sellega hakkama isegi tavainvestor muu päevatöö kõrvalt. Ja kui tahetakse väita, et 9% aastas on hea tootlus, siis väidan vastu: ei ole. Reaalselt on  isegi 30% aastas on pigem keskpärane tootlus, mistõttu võib öelda, et vooluga-kaasa-minevad fondid, mis on reeglina ühekohalisi tootlusnumbreid näidanud aastas on kas liiga mugavad, liiga riskikartlikud või vähe informeeritud või kõigi nende kombinatsioon. Selles osas on reform igati põhjendatud, et tänapäevasest go-with-the-flow (madala tootlusega investeerimisstrateegiateest) oleks vaja kuidagi end lahti raputada, vähemalt oleks see finantsiliselt igati põhjendatud.


Küsimus on: kas tavainimestest keskmised investorid on selleks piisavalt informeeritud?



Viga nr 5: Viis kuud on kahjuks liiga pikk aeg (standard oli ju T+2)


Sellele punktile polegi mõtet liiga palju trükimusta kulutada: 5 kuud ongi lihtsalt liiga pikk aeg. Kui reformi deklareeritud eesmärk oli, et inimesed saaksid II samba raha ka n-ö hädaolukorras kasutada, siis 5 kuuga võib mõni inimene juba ära surra (kuna ta ei saanud õigel ajal operatsiooniks raha või muud sellist). Arusaadavalt on etteteatamisaeg vajalik, aga kui tänagi on võimalik vähemalt 3 korda aastas enda osakuid vahetada (4 kuu tagant), siis ei tohiks väljavõtmiseaeg ka kuidagi pikem olla kui 4 kuud. Pankade elu ei tohi liiga mugavaks ka teha!

Teisalt võiks olla seaduses ka lisaklausel, et kui raha läheb tõesti vaja otseselt mingi tõsise tervisliku olukorra lahendamiseks või näiteks tulekahjus (või muus eriolukorras) kaotatud kodu asendamiseks või muuks eriolukorraks, võiks riik kanda pensionifondi raha välja ka 2-3 nädalaga, et siis ise see raha panga käest 4 kuu pärast kätte saada.

Tänase tähtajaga ei teeni see kuidagi reformi eesmärki, samuti sisaldab endas liiga suuri tururiske. Tegelikult peaks väljavõtmisel olema võimalik fikseerida ka mingi kindel hind (nt 2 nädalat avalduse hetkest), see jäägu siis juba pankade hoole alla, kuidas nad täpselt seda hinda enda jaoks kindlustavad. Pankadel on selleks palju erinevaid lahendusvõimalusi: tuletisväärtpaberid, laenuga fondi opereerimine jms.



Viga 6: Kui kolmandikul on fondis alla 100 euro ja  80% kuulub 20%-le, siis keda reform eelistab?


Siin pole taaskord pikka arutlust plaanis, kuivõrd ilmselgelt on reform soodustamas täna selgelt jõukamat osa fondiosalistest. Jah, makse maksavad kõik võrdselt, aga unustatakse üks väga oluline majandusreegel: fondi, kus varade maht väheneb oluliselt (näiteks poole võrra), tootlus - pigem langeb; fondi, kus varade maht kasvab oluliselt, tootlus - pigem tõuseb. See tuleneb lihtsast asjaolust, et raha on fondis lihtsam kasvatada, kui seda tuleb juurde. Ning vastupidi: raha on keerulisem kasvatada, kui selle maht väheneb.

Sest võttes teoreetilise näite fondist, 100 miljoni eurose varade mahuga, kus 80 miljonit eurot kuulub 20%-le fondiosalistest, nagu toodi näiteks debattides, siis kui pooled neist, ehk 10% kogujatest võtavad korraga välja 40 miljonit eurot (lisaks veel ülejäänud fondiseltskond võtab välja 10 miljonit eurot) - on hetkega kadunud pool fondi varadest ja seda ei saa kuidagi pehmendada likviidsuspuhvritega. Limiitide määramine oleks igati õigustatud ja põhjendatud kaitsmaks fondiosaliste huve - ja on üsna uskumatu, et kuidagi teistmoodi sai üldse mõelda.

Nüüd selle esimese lõiguga ma ei püüa näidata, nagu oleks pensionireform iseenesest halb idee, aga küsimus on taaskord selles, mis on eesmärgid ja mis vahendid. Kui eesmärk on selline, et II sammas jäetakse küll alles, aga raha hakatakse ka välja jagama, siis peaks see ometi olema teostatud nii, et üks eesmärk ei kahjusta teist. Millised oleksid lahendused: eelkõige ikka rahaline piirang aastas väljavõetavale fondi osale (näiteks 8 000 eurot inimese kohta aastas), et tagada fondide stabiilsus. Teiseks tuleks väga tõsiselt näkku vaadata asjaolule, et ei pakutaks osale ühiskonnast ebaõiglast võimalust pensioniraha varem välja võtta, kui teistele (vt punkt: kellele kuulub 4%?).

Igal juhul ei tohiks kannatada suurem osa pensionikogujatest veelgi madalamate fonditootluste tõttu, sellepärast, et väike grupp jõukaid inimesi mõne fondi hoobilt pooltühjaks pumpavad. See oleks ühiskondlikult väga suur ebaõiglus.



Viga nr 7: pool rehkendust on tegemata


Selle punktiga võtakski kokku juba eelnevalt läbi käinud pensionireformi vead. Esiteks on reformist täiesti puudu see osa, mis seal kindlasti peaks olema, seoses muudatustega I sambas. Siin on ilmselt tegu ka juriidiliselt kõige nõrgema kohaga terves reformis. Eelkõige puudutab see 4% sotsiaalmaksu osa, mida iga õigustatud ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgi peaks olema ainult I sambaga liitunutel siis olla samuti võimalik kuidagi kasutada.  NB! Eelkõige kehtib see siis selle elanikkonna grupi kohta, kes sai liituda vabatahtlikult II sambaga. Ma ei oska peast isegi pakkuda, kui suur elanikkonna grupp see on (kellel oli võimalus II sambaga liituda, aga ei teinud seda; hinnanguliselt võib see olla ca 100 000 inimese suurune ühiskonnagrupp), kuid igal juhul tuleks ka neile pakkuda kompensatsioonimeedet selle eest, et nende valiku tegemise ajal valitsus neid sellest ei hoiatanud, et ühel neist gruppidest võib tekkida maksueelis.

Teine suur puudus on  kahtlemata see, et pole käsitletud üldse pärimise küsimust, kus samuti tuleks olukorda võrdsemaks muuta (nii et näiteks vähemalt 60% I samba rahast oleks päritav olukorras, kus inimene lahkub pensionit päevagi saamata; ka esimese viie pensioniaasta jooksul lahkudes võiks olla õigus pärida kuni 30% pensionist).

Muide, kui üldse rääkida pensionite ebavõrdsusest, siis on täiesti vaatluse alt jäetud üks Eesti kontekstis päris oluline asi - mis ei ole küll otseselt selle reformi temaatika, mis aga näitab paljuski pensionisüsteemi küünilisust. Nimelt maksavad mehed ja naised ühtviisi võrdselt pensionimakseid ja saavad pärast ka võrdselt pensioni. Aga nagu teame, elavad mehed Eestis keskmiselt 10 aastat vähem (meditsiiniline fakt), ehk sisuliselt kasutavad nad 30-50% vähem kogutud pensionirahast. Kas keegi on kunagi mõelnud, miks mehi pensionisüsteemis ebavõrdselt koheldakse? (ja siiski ei maksa siin rääkida ainult halbadest eluviisidest, joomisest ja suitsetamisest, vaid tasub tunnistada, et see ilmselt on siiski teatav bioloogilis-evolutsiooniline eripära meeste ja naiste vahel).

Naases reformi teemasse, siis puudulik on kahtlemata ka liiga pikk etteteatamisaeg, mis seab inimesed ebameeldivasse olukorda (eelistab taaskord pankade huvisid) ning puudulik on ka eriolukordade mitte arvestamine. See klausel tuleks lisada nii I samba kui II samba temaatikasse (pensionikoguja enneaegne lahkumine, ootamatu raske haigus, tulekahju, jms), mis võimaldaks nimetatud olukordades teatud osa pensionirahast lühikese etteteatamisega kätte saada.

Samuti oleks põhjendatud aastased limiidid summadele, mis saab fondist välja võtta, seda kahel põhjusel:

1) et kaitsta teiste fondiosaliste huve
2) et kaitsta pensionikogujat ennast liigsete riskide võtmise eest (mõistlik oleks blogiautori arvates 8000 eurot ühes aastas, mille saaks kätte ka ühes osas)
3) sarnased limiidid võiksid olla ka I samba 4% seltskonnale (kellele antaks võimalus 4%-sots.maksule vastav pensioniraha välja võtta)





No comments: