Lego latera:  veelkord  Orzeł'i  juhtumist 

2020. aasta on pakkunud kokkusattumisi, mis meenutavad Eestile tõsiseid ajaloo õppetunde

Allveelaev "Orzel"

"Kui sa hunte kardad - ära metsa mine." (Reket)

Huvitava kokkusattumisena sai tänavu, kui pidulikult ja pühalikult tähistati meie maal  Tartu rahu 100.aastapäeva (ja polnud puhkenud veel globaalset viirusepaanikat, kuigi viirus Hiinas oli juba kuu aega möllanud), kuulda selle tähtsa ajaloosündmuse mälestusüritusel esimest korda ka "kurikuulsat komaviga", kui loeti ette vastav lõik lepingust. Tavaliselt on piirdutud üksnes viitega, et lepingu algversioonis oli komaviga, mida viimasel hetkel õnneks märgati ja mistõttu leping südaöösel uuesti trükki läks, konkreetset kohta pole aga tavaliselt viidatud. Sellest aga pisut allpool. Sissejuhatuseks mainiks veel, et ka Riigikogu esimees esines aastapäeval ka pidulike poliitiliste pöördumistega, kus rääkis muuhulgas sellestki, et Tartu rahu tänini kehtiv leping. Just see saatuslik komaviga osutas aga blogiautorit just tänavuse TR C aastapäeva järel meenutama Orzel'i juhtumit. Veel värskemalt meenutas juhtumit Poola piiril tekkinud rahvusvaheline skandaal (seoses sellega, et Poola tihendas epideemiapaanika käigus enda riigipiiri märtsi keskel nii kõvasti kinni, et kogu Baltikumi transiit pea täielikult seiskus), mille  n-ö "lappimise" käigus Poola diplomaadid tänulikult meenutasid ka Orzel'i juhtumit.

Ekraanikuva Postimehe artiklist, kus on viidatud Poola julgeolekueksperdi tviidile

Mäletatavasti tungisid mõlemad totalitaarvõimuga vallutushimulised naaberriigid septembris 1939 Poola vabariigile sõjaliselt kallale, hävitades riigi mõne nädalaga. Poolale kallaletungi alguskuupäeva hakati hiljem ajalooteaduses tähistama üldise II maailmasõja algusena. Selle traagilise sõjafaasi käigus õnnestus ühel Orzel'i nimelisel Poola allveelaeval kodumaalt põgeneda ning sõjaolukorras "tormivarju" küsida Eestilt. Ametlikult neutraalseks kuulutanud Tallinn andiski lähinaabrite sõjaalusele õiguse Tallinna reidile jääda, olles kohustatud laev interneerima.

Viimast kohustust täideti aga  võrdlemisi lohakalt (ehk teisisõnu ilma korralikuma sõjaliste ohutusnõuete tagamiseta), seda väidetavalt ka sümpaatiast Poola vastu ning võimaldati sellega poolakatel külalislahkust kuritarvitades sadamast pärast NSVL-i Poola kallaletungi sekkumist, sadamast välja murda. Nad olid selle teostamiseks küll sunnitud pantvangi võtma kaks eestlasest vahimadrust, kes pääsesid vabadusse alles Gotlandi saarel, kuhu nad saadeti mälestuste järgi kummipaadis, koos viski ja kojusõidurahaga. Poolakate üldine tänu (toona ja kuni tänapäevani) antud olukorras on arusaadav, samas tõstatab see mitmeid küsimärke Eesti ajalookäsitluste kohta II maailmasõja esimese poole osas.

Nimelt kasutas toonane NSVL-i juhtkond Orzeli põgenemise episoodi septembris 1939 ühe ettekäände/argumendina Eesti Vabariigile baaside lepingu pealesurumiseks. Ehkki täiesti ilmselgelt oli tegemist pealesurutud ja otsitud argumentidega Eesti nurka surumiseks siis tuleb samas siiski nentida, et siin on olulisi riiveid nii neutraliteedi poliitika kui ka...Tartu rahuga. Just sel aastal, kui loeti ette "kurikuulus komaga" koht, meenus esimese seosena blogiautorile Orzeli juhtum. Nimelt kohustuvad lepingu artikli VII punkti 4 järgi lepinguosalised keelama enda sadamate ja territooriumi kaudu "kõige selle vedu", mida teisele lepingupoolele kallaletungimiseks võiks kasutada. Orzel põgenes Tallinnast aga alles selle järel, kui Nõukogude Liit oli Poolale sõja kuulutanud. Mõistagi ei korraldanud Eesti riik Orzeli näol mingit relvavedu ega organiseerinud ka kallaletungi NSVL-ile, kuigi Tartu rahu tühistamiseks sobinuks see sündmus sellegipoolest vaenlasele ideaalselt. Seda viimast küll ei juhtunud, kuivõrd Stalin valis jultunuma taktika, mis jätab Eestile ka täna selge õigustuse nõuda kompensatsioone (kas õigusvastaselt annekteeritud Petserimaa jm eest või okupatsiooni eest või mõlema eest), sõlmides Eestiga nn VAP-i, mis aga hiljem osutus vaid tühjaks ettekäändeks riigi (de facto) hävitamise plaanides 1940.aastal.

Meenutagem siinkohal uuesti tuntud eesti räppari laulusõnu: "Kui sa hunte kardad - ära metsa mine." See mõte võiks blogiautori arvates ideaalselt kehtida ka Eesti poliitikute kohta II maailmasõja eel ja ajal. Tihti on küsitud ja arutatud (nii tavainimeste kui ajaloolaste tasandil) küsimust: mida tegi Pätsi administratsioon valesti või jättis tegemata 1934-1940? Vastata tuleks aga just mainitud laulusõnadega -  Pätsi tollase administratsiooni ja ka sõjaväe juhtkonna selgelt kõige suurem puudus oli eelkõige "hundi kartmine", naiivsus ja suutmatus  sõjaolukorra tõsidusele näkku vaadata. Varmad olid nad küll represseerima vabadussõjalaste juhte ja karmi käega kiusama opositsioonitegelasi, hoopis pehmemad olid need käed aga sõjaolukorras. Kas õigem oleks olnud Orzel siis abi saatmata minema saata või hoopis eemaldada laevalt meeskond, jättes laev kai äärde?

Vastuseks ütleks: kas üks või teine, aga igal juhul mitte lihtsalt "harju keskmine" molutamine ja kõigiga sõbrustamine ühtviisi. Sõjas tuleb valida pool ja see vahest ongi see kõige raskem ülesanne. Isegi kui on väidetud, et õiget poolt ei olnud võimalik valida (see väide võib mõnes osas ka tõene olla, kuigi kindlasti seotud ka nende repressioonidega, mida Pätsi reziim toimetas ka teenekate diplomaatide, nt suursaadik Pusta, ja paljude opositsioonipoliitikute kallal - see tõukas ühtviisi otsustavalt eemale nii Rootsi kui ka Soome toetuse), oli ikkagi võimalik teha kaineid ja olukorda arvestavaid kalkulatsioone.

Kui Orzel suutis lausa väidetava kindluse tule all Tallinna reidilt 1939.aasta septembris välja murda, siis miks jätsime meie enda palju paremas seisukorras olevad "Kalev"-i ja "Lembitu" vaenlasele, mitte viies neid näiteks sõjavarju Londonisse, Dublinisse või sootuks Suure Lombi taha. Sellised operatsioonid oleksid värskelt ostetud (muide, laiapinnaliste rahvakorjanduste ja annetuste toetusel, olgu märgitud) ja kõrge motivatsiooniga meeskondadele olnud täiesti jõukohased. Meie juhid olid aga naiivsed ja pimedad ühtaegu, jättes sisuliselt kogu Eesti sõjatehnika ja relvastuse riiki sisse toodud Punavägede kätte.

Mingi ime läbi suudeti õigeaegselt evakueerida Tartu rahulepingu originaal, kuid miks samuti ei talitatud paljude muude väärtuste ja sõjatehnikaga/laevadega, on tänaseni sisuliselt arusaamatu. Kokkuvõttes sooviks nentida, et Tartu rahu on kahtlemata Eesti riigi sünnitunnistus ja võrreldav USA iseseisvusdeklaratsiooniga (nagu veebruaris ka võrdles USA suursaadik), mistõttu dokument ja selle tähtsus on aegumatu. Samal ajal ei peaks nõnda palju rõhutama ehk Tartu rahu kehtivust, millele Teise maailmasõja sündmused paratamatult oma pitseri jätsid. Kas me tahame siis öelda, et meile kallale ei tungitud (rääkimata ähvardustest)?

Õigem oleks siiski asja vaadata sellest nurgast, et Tartu rahu on aegumatu eelkõige sellest aspektist, et Eesti Vabariik taastati õigusjärjepidevuse printsiibist lähtudes, seega on riigi ühe olulisema konstitutsioonilise alusdokumendina igal juhul tema tähtsus aegumatu. Piirilepingu küsimus on sellest eraldiseisev ja tõusatub üksnes juhul, kui Venemaa ka näitab selgelt Eesti õigusjärjepidevuse tunnustamist, kompenseeritakse vähemalt mingid kahjud ja tagastatakse ka arvestatav osa annekteeritud maadest.

Aeg oleks jõuda reaalpoliitika ja maailma mõistmiseni, mitte korrata II maailmasõjas tehtud ennastuinutavaid vigu.