Tõlkes kaduma läinud Oscar

ehk

eesti filme väljamaale turundades eksitakse silmatorkavalt  palju selle vastu, et tõlgitakse mõtete asemel sõnu * 

 (ja sedagi vigu tehes, sest meie soome-ugri keel seab silmuse ette)

ehk

Robber's Rise   vs   Rogue Rise

"Tõde ja õigus"  - kas eestluse ühe sügavama apoteoosi pealkirja korrektne tõlge anglo-ameerika kultuuriruumis on 


"Truth & Justice" ,    "Truth and Right"   või ...

* autor ei ole erialalt  tõlkija ega õpetatud keeleteadlane, aga peab end keeletäpsuse tundlikkuses siiski piisavalt pädevaks inimeseks, et alljärgnevat postitust kirja panna; ehk ei ole siinkohal liig lisada, et ta omandas hariduse 150  aastat vanades Tartu gümnaasiumites  ja inglise keele algtõed omandas mitmendat põlve inglise keele õpetaja käe all (ehk sooviksin siinkohal tänada ka enda õpetajaid)

Alustada tuleks sellest, kuivõrd Tanel Toom'i meisterlik film sai sedavõrd suure tähelepanu osaliseks kodumaal ning teiste hulgas ka allakirjutanu seda lummatult vaatas - vääriks linateos ka vähemalt sama kõrgetasemelist tõlget.  Ent Tammsaare ei ole mõni "Sipsik", soomeugri maailma on niigi raske Läände tõlkida, saati siis Tammsaaret. Ta on eestlaselegi raske.  Tõlkeprobleemide/raskuste põhikese on ju lisaks veel selles, et ega tõlkida ei saa keeli, vaid kultuuripilte, eriti kui on tegemist kirjanduszanriga. Paljud mõisted teatavasti ongi lõpuni tõlkimatud ja sügavalt kultuuripõhised. Alljärgnev kirjutis ei ole mõistagi ammendav tõlkeanalüüs või väitekiri, küll aga väike katse juhtida tähelepanu Tammsaare tõlkimise tundlikule teemale (isegi kui tegu on kõigest filmi subtiitritega), nii et ka teiste kultuuriruumide inimesed meie kultuuripärandist osa saaksid.

Teeme vähemalt katse astuda sammukese kaugemale pealispindsest tõlkest!

Kui rääkida soome-ugri kultuuriruumi eripäradest, siis selle üks sügavam kihistus, sotsiaalne alustala ja pärissõna on kahtlemata "peremees". Eestluse tüvitekstist kuni tegelikult täiesti suvalise külajoodikuni tänapäevase XXL kaubanduskeskuse taga oleme kõik selle sõnaga kokku puutunud. Meie jaoks on ta täiesti igapäevane - tavaline ürgne eesti sõna. Lennart Meri on selle soome-ugri sõna/koosluse (pere/peremees) jälgi väitnud end leidvat isegi kreeka maadeavastaja Pythease (4 saj eKr) imepärase merereisi jäädvustusest, mis seni on küll üksnes Meri teooriaks jäänud - aga huvitav leid siiski. Kuid mida ikkagi tähendab ajalooline termin  peremees?  Kuidas seda sõna tõlkida anglo-ameerika kultuuriruumi, kus sellises tähenduses ürgsõna sisuliselt puudub? Ja teha seda kõike nii, et ei peaks ikkagi lahti seletama kogu eesti ajalugu alates merevaigust, Lehola Lembitust,  ristirüütlitest, Jüriöö ülestõusust kuni Aleksandrikooli ja pärisorjadeni välja.

"Peremees" väga lihtsustades on ju eesti ajaloolises kultuuriruumis lihtsalt perepea või abielumees, kellel üldjuhul on ka lapsed. Traditsioonilises eesti kultuuriruumis, millesse kahtlemata mahub ka AHT tähtteose I osa ajastu (19.sajandi II pool), lisandus sellele perepea rollile ka eriline sotsiaalne roll kohalikus külaühiskonnas. Sellega kaasnes traditsiooniliselt kindel maaomand/suhe mõisnikuga, teatav kohalik autoriteet, kohalik esinduslik roll (+ kaugemas ajaloolises mälus tõenäoliselt ka sõjaväkke/malevasse esinduse saatmise kohustus).

Seda kõike ei anna kahjuks inglise keeles aga ligilähedaseltki edasi pelk  farmer või master (nagu "Tões ja õiguse" ekraniseeringus seda tõlgiti), esimene on liiga kaasaegne ja üldine nimetus, teine aga liiga kõrget sotsiaalset tiitlit sisaldav. Tõepoolest, master võib küll leksikoni järgi (selle tõlke annab ka Saagpakk) olla korrektne. Samal ajal sisulist olustikulist sisu tänapäevasele ameerika inimesele see sõna kahtlemata päris õigesti edasi ei anna, vaid pigem eksitab. Eriti vaatajat, kes konteksti eriti ei tunne.

Seda eelkõigu seetõttu, et sotsiaalne põhjus, miks need inimesed seda 19.sajandi ränka uudismaa talu tööd soosaarel - mida nii raamatus kui ka filmis väga ilmekalt kirjeldati - tehti, seisnes ju üleüldises maapuuduses. Mitte just palju hiljem hakkasid eestlased ka üsna suurtes kogustes sel samal põhjusel mööda suurt tsaaririiki laiali rändama (kõige tuntum on nn Abhaasia kogukond, aga ka Siberi-eestlased jne). Just selle ajastu konteksti tõttu on sõna master veidi eksitav.  Master'ile vastaks kaudselt ehk mõni sajand  vanemast ajaloost tuntud tegelane, nagu Ivo Schenkenberg või "Tasuja" Meelis...ehk siis ajalooteaduslikus mõistes termin vabatalupoeg ehk vabadik.

Kuid Tammsaare Vargamäe elanikud  ei olnud siiski veel vabatalumehed ehk peremehed Jumala armust, vaid üksnes  mõisniku (ing k master = landlord) armust, kes maad neile kas kuldrublade vastu müüs või teiste mõisnikega vahetas või laenu peale müüs või maa talupoegadele välja rentis. Tammsaare suurteose peategelased olid muuhulgas ka Eesti ajaloo esimesed talurahva soost kapitalistid. Kõige lähedasem, selgitavam tõlge peremehele tundub olevat housemaster (vs houselady kui perenaine ehk majaemand). See ei pruugi olla küll ehk kõige täpsem tõlge, aga ta annab kõige paremini edasi asja sisu tänapäeva vaatajale.  Siin on ühtpidi viide nii majale /rehele (house), mis sotsiaalselt talupojahierarhias kõrgemal tasemel kui näiteks saunikud  ehk popsid (kuidas muide neid vaesekesi küll tõlkida? - need tsiviliseeritud läänlased on ju sauna nimetusegi meilt laenanud), kui ka viide perele, kes oligi ju tollase sotsiaalse ruumi keskne üksus. Pere mõistagi peab kuskil elama ja sealt tulebki mängu termin house.

>>  Seega blogi soovitus filmitegijatele:  peremehe tõlkeks housemaster, lühivormina võib mõnes kontekstis  (nt sulaste vestlustes) tõlkida ka master (aga sel juhul peaks house-master paralleelselt siiski tekstist läbi käima, et vaatajal oleks selge eristus mõisniku ja taluperemehe vahel)

 Vargamäe

Filmis tõlgiti kirjanduslik kohanimi Vargamäe inglise keelde kui Robber's Rise - mis, pean märkima, on silmatorkavalt hea maitsega tõlge. See kasutab ajaloolisi geograafilisi termineid, algriimi (väga soomeugrilik!)  ja on igati autentne.

 Viga on selle nimevaliku puhul jällegi olulises kirjanduslikus taustas ja  tõlke silmatorkavas ebatäpsuses, isegi eksitavuses. Kohanimi, nagu saime ka filmist teadmised üle korratud (kellel koolipõlves loetud raamat ikka meeles püsib) - oli teoses ajalooline ja sisaldas ühtlasi ka künka ajaloolis-kultuurilis-sotsiaalset tähendust. 

Metsavargust. 

Siin pole üleliigne lisada, et säärast traditsiooni, salvestada kohanimedesse teatavat kogukonna kultuuriajalugu - hoiti aus mitmel pool Eestis ja mujalgi. Kui aga rääkida konkreetselt metsavarguse n-ö kuritegelikust terminoloogiast, siis tegu oli tänapäeva juriidika mõistes ikkagi kelmusega. Minu lugupeetud inglise keele õpetaja tegi meile 7. klassis selgeks, mis on röövli ja varga vahe (eesti keeles kasutatakse termineid tihti segiläbi, samas kui inglise keeles on eksitus mõeldamatu):"Kas te ütleksite eesti keeles pangavaras?" 

See, mis tegelikult eristab röövlit vargast on juriidiline aspekt, et röövel tegutseb avalikult (reeglina vägivalla ähvardusel) aga varas salaja. Samal ajal on aga inglise keeles nende sõnade tähendus veelgi kitsam kui eesti keeles (näiteks on eesti keeles kasutusel terminid inimrööv ja inimesi röövima, mis inglise keeles on mõeldamatu) Nimelt robber kasutatakse inglise keeles ainult millegi kohta, mida ei saa kaasa vedada. Teisisõnu: inimesi saab inglise keeles küll röövida, aga mõeldud on siin seda, et päise päeva ajal tehakse inimene paljaks, nagu röövitakse ka panka ja muid asutusi.

Uuemal aja ahnusehullustes on meil  Eestis tekkinud küll ka sajandi metsaröövi mõiste, kuivõrd väga hiljuti tehti Hiiumaal täiesti avalikult lagedaks üüratu suur metsalank, kasutades kõrges eas Rootsis elava omaniku võltsitud allkirjaga pabereid. Seda tõesti võib kõnekeeles nimetada metsarööviks, ehkki tehniliselt on ikkagi tegemist kelmusega, nagu ka siis kui talupojad salaja mõisniku metsa varastasid (olgem ausad, tegelikud röövlid olid tollases kontekstis ju saksad ise). Seega kokkuvõttes tuleb järeldada, et võimalusel tuleb otsida robber'i asemele korrektsemat vastet, mis vastaks sisule.

Selline sõna juhtumisi ka tänuväärselt inglise keeles leidub: rogue. Rogue on sarnaselt vargale iidne sõna ja omab erinevaid tähendusi.  Rogue Rise tähendus eesti keeles oleks: 

Kelmiküngas / Vargamäe / Metsiku Mäe / Mässaja Mäe

 Põhjuseid, miks rogue oleks antud kontekstis parem, on mitmeid. Esiteks tähistab sõna inglise keeles kelmi, varast kui ka metsikut mässajat. Mõlemad tähendused sobivad filmi konteksti hästi, samas kui robber seost looga ei oma, kuivõrd röövlitest Vargamäe saagas juttu pole (eesti folklooris on röövlid muidugi samuti tuntud tegelased). Rogue annab edasi ka selle sõna iidsusega seotud kontekstuaalsust: ega nimi ka eesti keeles otseselt ei reeda ajaloolist seost metsavarastega (rogue on mitmetähenduslik), alles Sauna-Madis seletab loo kenasti lahti.


>> Blogi soovitus:  Vargamäe tõlkeks Rogue Rise

Tõde ja õigus

Kõige keerulisem probleem Tammsaare suurteose põhjal vändatud filmi tõlkimisel on nähtavasti pealkirja tõlkimine. Mis oleks õige? Mis oleks täpne? Mis annaks edasi sisulise tähenduse? Püüame sellele keerulisele küsimusele vastust leida. Tuletagem sissejuhatuseks meelde, et just termini "õigus" (soome k oikeus) ürgne tüvi ja väga mitmetähenduslik sisu teeb pealkirja tõlke keeruliseks.

"Truth and Justice" ei ole ju muidugi otseselt vale, aga tal on mitmeid kõrvakraapivaid puudusi. Tammsaaret lugedes, ei saa otseselt väita, et keskseks probleemiks õigluse (justice on õiglus inglise keeles) otsimine . Õiglus justkui korrutaks semantiliselt tõde topelt. Ehk siis pisut parafraseerides "Tõde ja topelttõde".  Kuid Tammsaare ei olnud lihtlabane külalaulik, kes korrutab ühte salmijuppi kümnes variandis. Tammsaare igal sõnal on kaal ja tähendus. Selles kontekstis on antud lahendus liiga kuiv, liiga igav, liiga eba-Tammsaarelik.

Asi ongi selles, et justice viitab otseselt täieliku õigluse, õigussüsteemile või lõplikule tõele. Tammsaarel on aga seos palju sügavam, piibellikum ja filosoofilisem. Justice neid tahkusid kuidagi ei kata, justice on selleks liiga mustvalge ja ühemõõtmeline termin. Justice'i puudusele viitab ka otseselt see, kui katsetame pöörtõlget. Justice'i tõlkimisel eesti keelde, me ei saa tõlkeks enam õigust, vaid tuleb midagi sootuks muud.  Õigusministeerium on ehk olemas ainult orwellikus maailmas, meie aga tahaksime ikka Tammsaaret tõlkida.

Kui läheneda probleemile 100% keeleliselt, siis on kahtlemata kõige lähedasem: "Truth and Right" - siin on keeleline tugev seos ilmne. Briti-inglise keeles ehk isegi "Truth and Rightness".  Right viitab sarnaselt eesti keele õigusega laiemale printsiibile, vanale sõnale, mis kõneleb teatud ülekaalust, paremini talitamisest, Jumalikust eestkostest või valitseja heakskiidust. Selle sõna tähenduslik semantika (kuigi mitte keeleline päritolu) viitab ju otseselt, nii eesti kui inglise keeles anglosaksi recht'ile. 

Recht -> rechtnung, mis on tuntud võõrlaenuna ka eesti keeles. Kokkuvõttes saame järeldada, et "Truth and Right" on keeleliselt tõenäoliselt kõige lähedasem vaste, kuivõrd ta tähendused on kõige ligilähedasemad.  Samas ei kõla ta inglise keeles nii hästi, lisaks sellele puudub ing k right'il konkreetne viide õigusemõistmisele, mis eesti keeles on olemas.

Nagu juba hakkab välja paistma, tekibki siin seesama tõlkimatuse probleem, et päris täpset vastet ei olegi kõigile sõnadele väga ilukirjanduslikus vormis. "Truth and Right" oleks ehk parem keelelise täpsuse osas praeguse variandiga võrreldes, kuid kas see annab edasi sisulise mõtte sügavuse.

Üks olulisi märksõnu, mis käib läbi I osast (ka väga kenasti näitlejate poolt mängitud Toom'i filmis) suures tülisteenis Andrese, Mari ja Liisi vahel on koja au. Koja au on midagi sellist, mida me just liiga tihti Tammsaare kontekstis ei mõtle (peale on jäänud ikka see kõrtsmiku "litsid mehed..."), kuid kahtlemata see Tammsaares läbi kumab. Kui Tammsaaret piisavalt põhjalikult lugeda, saab üsna ilmsiks, et Tammsaare on ka omamoodi "eesti-Tolkien".

See viis blogi autori tõlkevariantideni: "Truth and Honour", veel enam isegi "Truth and Deed". Kui esimene kõlaks ehk liiga suurustlevalt ja ei tabaks piisavalt hästi siiski suurteose pealkirja, siis teine: "Truth and Deed" on palju intrigeerivam. Deed on eesti keeli tegu, ent teatava tugeva arhailise varjundiga. Muuhulgas just ameerika-inglise keeles on tal viide otseselt notariaalsetele toimingutele ja lepingutele, mis kahtlemata on üks Tammsaare teose keskne osa. 

Kes sooviks väga tugevat seost näidata Tammsaare ja Piibli vahel, mis kahtlemata on tugev (ja mida paljud Tammsaare kirjandusuurijad on esitlenud), võiks pakkuda ka "Truth and Judgement" ("Tõde ja Kohtumõistmine"). Kaasaja publikule on see pealkiri ehk siiski liiga hirmutav. Kui aga sama kristlik idee tuua kaasaega ja läheneda tõlkele teatud kirjandusliku vabadusega võiks tõlge olla ka "Truth and Redemption" ("Tõde ja lunastus"), mis on ju Tammsaare epopöa üks keskseid mõtteid. Sarnaselt võiks laiendada ka tõlgenduste ringi veel, näiteks "Truth and Law" või ka "Truth and Rights".

>> Blogi soovitus: "Truth and Justice" pigem liiga sisutühi tõlge: selle asemele sobiks

                                "Truth and Rightness" (Briti kultuuriruumis)
                                "Truth and Deed" (USA kultuuriruumis)
                                "Truth and Rights" (rahvusvaheliselt)

                                                või

                                "Truth and Redemption" (kui soovitakse viidata kristlikule pärandile)
                       

>>  "Mis hullu juttu Sa ajad?" - on isegi külmaverelise põhja-eestlase kohta liiga napp ja kale tõlkida:  "What are You talking about?", oluliselt parem oleks tõlge "What are You rambling about?" ("Mida Sa sonid?")

Paar täiendavat märkust filmi enda kohta

Tanel Toom'i "Tõe ja õiguse" ekraniseering on vaieldamatult  imetlusväärne suurteos ja tõeline shedööver, mis jääb püsivalt eesti kultuurilukku ja filminduse tähistaevasse helkima. Tõepoolest meisterlik lavastajatöö, täiesti meisterlikud näitlejad, meisterlikud kaadrid - täiesti autentne lugu. Ma arvan, et peaaegu ükski eestlane ei vaidle vastu, et siin on tabatud seda ürgset eest värki ja antud seda edasi just Tammsaarelikult tasase uuriva pilguga.

Samas on kirjanduslike suurteoste linastamisel ju küsimus: mida võtta ja mida jätta. Seda saaks välja tuua ka siin, kuivõrd Tammsaare suurteos on tõepoolest nii suur ja pimestav valguskiir, mis tahes-tahtmata võib meil mõned väiksemad detailid unustama panna. Tammsaare tippteos peegeldab ju muuhulgas Eesti talupojakultuuri tippajastut. See on see sama Poska-Pätsi-Pusta-Pitka-Teemanti aeg.  Jakobson ei ole veel surnud (kuigi ehk juba Hurdaga tülli läinud). Taara põlisjumal on küll unustatud, aga hiites käimise komme on mitmel pool veel au sees. 

Kõige põnevam tollases eesti talupojakultuuris on aga siiski see ühistegevuse vaim ja traditsiooniline kultuur, mis toona leidis kinnitust peale kiriku  (mis väga kenasti filmis on kujutatud), ka  kiigelkäimise (mis on vähemalt filmis mainitud, aga välismaalastel oleks põnev olnud ka näha autentseid kaadreid kiigeõhtust) ja pühade ajal maarahva läbikäimine. Ka see on Tammsaares juba raamatu alguses kenasti sees, kui vaid lugeda.

See osa oleks võinud tegelikult filmis siiski veel paari stseeni kaudu kujutatud olla, nende tohutu kultuuririkkuse ja tasakaalustava heatujulisuse tõttu. Kõrtsistseenid näiteks olid küll väga vinged ja vahest ühed efektsemad kogu filmis! Kuid eesti põlise talupojakultuuri juurde käis kõrtsi kõrval hoopis midagi muud. Midagi sellist, mida me võime lugeda ka admiral Pitka lapsepõlvemälestustes, kus räägitakse lõpututest jõukatsumistest, ninapidivedamistest ja muudest lõbusatest talurahvakommetest. Kuidas muidu seda ränka ja igavat elu huvitavamaks teha?

Ka Tammsaares on selliseid näiteid piisavalt, üks ilusamaid kohe teose alguses (lk 43, "Tõde ja õigus" I osa): kirjanik kirjutab, kuidas Nelipühi (traditsiooniline eesti rahva kristlik-paganlike sugemetega püha) aegu oli Vargamäel palju möllu ja müra. Kokku oli kutsutud noort külarahvast suur hulk, peremeestele pakuti kambris süüa, õue peal sai sulasrahvas õlut rüübata. Mis kirjaniku sõnade järgi ka piisavalt kange oli, et peatselt "tantsupidu" õuel lahti läks. Sellele järgnes traditsiooniline jõukatsumine, mis algas algul väikestest poisikestest - kuni siis pärisperemeesteni välja.  Seal demonstreeris oma jõudu ka Andres, kes siis küla kangema jõumehe - Kaarli "ära tõmbas". Jõudu katsuti seejärel veel maadluses.

"Kas kõrvenurgas siis mehi polegi?"

Nagu kinnitas kirjanik järgmise peatüki alguses, oli nelipüha koosviibimine väga oluline kogukondlik sündmus, sellega Eespere n-ö võeti külarahva seas omaks, tegu oli omalaadse traditsioonilise soolaleiva peoga. Seda kõike konteksti ja neid põnevaid eesti talurahava kombeid arvestades ma leian, et see konkreetne stseen oleks võinud filmi sisse pääseda. Sellel ilusal teose algusosa stseenil on veel üks oluline seos kogu loo ja stsenaariumiga (mida ka kirjanik on välja toonud): säärased teoses kujunenud  tülisuhted naabrite vahel ei olnud põliste traditsioonide järgi tavalised ega heakskiidetud. Visati küll vempe ja oli tülisid, ent säärast vihkamist naabrite juures ei peetud heaks stiiliks. Tammsaare ise  on ühe põhjusena kirjutanud tüli algseemneks olevat  just Jussi enesetapu, mis olevat põlise vaenu naabrite vahele sünnitanud.

Teine tähelepanek tõepoolest briljantse linateose kohta käsitab mõisastseeni, mis oli väga ilus stseen. Blogiautori arvates üks kõige uhkem stseen kogu filmis. Kahjuks ei õnnestunud seda täpset lehekülge raamatust üles leida ja kahtlemata ei olnud suhted mõisaga ka "Tõe ja õiguse" keskne teema. Samas seda täiesti välja jätta muidugi ei saa ja seetõttu oli äärmiselt meeliülendav näha filmis stseeni talu päriseksostmisest. Kuna ei õnnestunud leida nüüd täpset lehekülge, siis ei julge siinkohal viidata Tammsaarele - kuid ajalooliselt oleks pidanud selles stseenis esinema ka tõlgina tegutsenud maarahva esindaja ning stseen oleks võinud olla täielikult saksakeelne. Selle koha peal olen mina küll hea meelega demonstratiivselt vasakpoolne (milleks end üldjuhul nimetada ei saa) ja rõhutaksin ikka tugevalt sellele kolonialismi verisele templile, mis Eesti ajalukku oma sügava jälje on jätnud