1940. aasta probleemne näide,  Konstantin Pätsi mitmekülgne roll ajaloos ja rahvusvahelisest õigusest välispoliitikas*

Naivismist Eesti ajaloos ja ajalookäsitlustes
Versaille' kriitika

* kirjutis ei ole ajalooteaduslik tekst, kuid põhineb ühemõtteliselt tõestel ajaloofaktidel ja autori parimatel arusaamadel ajaloolistest sündmustest



Sisu ülevaade:

>  Kõigepealt 20.sajandi rahvusvaheliste suhete ja õiguse teemal...
> ...seejärel Pätsist ja 1940. aastast...
>  ...ja lõpuks kokkuvõte (sh mõtted sellest, miks Eesti saab loota rohkem liitlassuhetele kui rahvusvahelisele õigusele)




Alustada tahaksin sellest, nagu vaba majandusmõtte professor Hardo Pajula, väga ilmekalt meenutas ühes enda raadiosaates kapitalismi lähiajaloo ilmestamiseks geniaalset näidet Vene tsaaririigi ajaloost (konkreetne majandusministri nimi ja aastaarv hetkel ununenud, kuid perioodiks on konkreetselt 1880-date teine pool;  kes saab võib siinkohal aidata täpsustusega) kuulsa tsitaadiga:

"Me kas või sureme nälga, aga peame vilja eksportima." 

Ja siinkohal, väga asjakohane, et mitte öelda ülioluline, lisandus professor Pajula poolt: "Meie" all nimetatud ministrihärra loomulikult ei mõelnud enda tagasihoidlikut isikut või peret, kuivõrd Vene aristokraatia ja riigivõimu privileegid 19.sajandil võimaldasid elada üpris külluslikku elu -  surnuks nälgisid sajad tuhanded keisririigi talupojad (mõeldud on 1891-92 näljahäda).


(Ja ma ei saa jätta siin mainimata nii kena kujundina toodud eesti sõjaajaloolase Jüri Kotśinevi kujundit oma ajaloolise isamaa - Vene tsaaririigi - kohta (tsitaadi sõnastus hetkel mälu järgi): "Ja sealt tuligi see Vene messianism. Juba Puškini ajast... see Vene intelligentsi meeletu sügav süütunne oma rahva kannatuste eest. Sest kodukülas, mida Puškin vahel külastas, nägi ta seda viletsust, milles elasid tema kunagised lapsepõlvekaaslased: samas kui tema käis ballidel, siis nood saabasteni ei jõudnudki.)

Sellise 19.sajandi majanduspoliitika põhjused olid puht pragmaatilised ja majanduslikud: kullastandardil baseeruv rahvusvaheline kaubandus ja rahandussüsteem (olgugi, et sel oli mitmeid eeliseid võrreldes tänase süsteemiga, kus raha prinditakse "õhust") toetas imperiaalseid arusaamu sellest, et jooksevkonto peab olema ülejäägis, et riik saaks suurendada kullavarusid. Kusjuures, kulda enamasti kasutati muidugi kõikvõimalikeks sõjalisteks kulutusteks: aga see otseselt ei ole tänase postituse teema, vaid lihtsalt üldine sissejuhatus. 20.sajandiga on seos küll selles, et ilma taoliste imperialistlike poliitikateta poleks sellisel jõhkral kujul bolshevismi  ilmselt kunagi sündinud. Aga imperialismist tuleb allpool juttu veel.

Enne 20.sajandisse süvenemist väike ajalooline lisandus: sellest "näljahäda tsitaadist" koorub küll välja üks oluline tähelepanek Eesti jaoks, mille ma üldistava kõrvalepõikena ka kohe ära märgiksin: A.H. Tammsaare geniaalsus ei ole suur mitte üksnes kirjanduslikus mõttes, vaid ka ajalooliselt. Tema suurteos tegelikult märgibki ära just selle põlvkonna kangelasteod (Andres, Mari, jt 1860-70-te aastate eesti soost talupojad) kes ennastsalgava eluga väga otseselt panid aluse Eesti riigile. Sest just nende põlvkonna kontimurdev töö ("tulevaste põlvede nimel"), põlluharimine ja füüsiliselt töömahukas viljakasvatus tekitas need vahendid, millega Eesti talupoeg enda maa omanikuks sai (sellele muidugi eelnesid ka mitmed ajaloolised muutused maailmas, nagu Aleksander I ja Aleksander II reformid;  Ameerika kodusõda, mis tõstis lakke linahinnad jne). Ilma selle ohverduse ja arenguhüppeta sotsiaalmajanduslikus plaanis suure tõenäosusega Eesti rahvas poleks kunagi nautinud sellele järgnenud arengut, mida me tunneme Vabadussõja ja selle lõpetanud Tartu rahu all. 

Tänase postituse teema on 1940. aasta sündmused ja Pätsi roll selles. Alustada tahaksin eelkõige sellest, et ehkki 1930-dad on täiesti arusaadavatel põhjustel väga vastuoluline teema ning Konstantin Pätsil on arusaadavalt tähtis roll nimetatud perioodil. Kuid samal ajal välispoliiitlised sündmused 1939-40 toimusid sõltumata Eesti valitsusest - küll aga olid Pätsi tegevusel sellel ajaloolisel perioodil tehtud otsustel väga tõsised tagajärjed tuleviku mõttes.. Väga lühidalt sisse juhatades, tolleaegsed Eesti riigijuhid nähtavasti ei adunud  õigesti ega ligiliähedaseltki piisava tõsidusega Euroopa sõjalis-poliitilist situatsiooni, idanaabri jõhkrust ega  täitnud seetõttu ilmselt mitte kõige paremal moel enda moraalset kohustust "tulevaste põlvede eest". Mitte sugugi pahatahtlikkusest, vaid naiivsusest. 

Kuna minu mitmed varasemad väited, kokkuvõtvad järeldused  ja seisukohad Pätsi teemal (endalegi üllatuseks) siiski lõiguti jõudsid 2017. aastal toimunud debattidesse isegi riiklikus meedias - küll  minu autorlusele viitamata (ja jätan ka seetõttu viitamata, kes seda tegi, kuigi need on üheselt telearhiivist kontrollitavad; muide siinkohal lihtsalt ääremärkuseks olgu lisandina öeldud, et minu mõttearendused, on huvitaval kombel ilma autorluse viitamiseta üllatavalt jõudnud veel vähemalt ühte "Suud puhtaks" 2017.a. saatesse - ühe teise inimese läbi ja täiesti teisel teemal) - siis ma ikkagi tunnen vähemalt kaudset vastutust nende 1940. aasta ajaloodebattide käekäigu pärast ja üritan mingitki omapoolset selgitavat-tasakaalustavat sisendit siinkohal anda.

Nagu ajaloolane Jaak Valge väga hästi värskes artiklis kokkuvõtvalt selgitas, toimusid 1930.aastate lõpul mõjutsoonide (või otse öeldes: territooriumite jagamine) selliste julmade paktidega nagu MRP. Siinkohal on minu meelest äärmiselt oluline lisada (mis on ka kommentaaridest välja tulnud) ja mida osaliselt ka professor Valge artiklis mainis. MRP ei olnud ainuke omataoline leping. Küll aga muidugi kõige jõhkram, avantüristlikum ja suurimaid territooriume jagav. Mis aga veelgi olulisem, kui artiklis oli mainitud peamiselt lääneriikide Saksamaaga sõlmitud lepped, siis ajaloolises mõttes veel häbiväärsemad - olid lääneriikide Moskvaga sõlmitud lepingud või nende lepingute katsed. Kui mälu mind siinkohal kuupäevade osas ei peta, käisid Suurbritannia saadikud Moskvas läbirääkimistel vaid mõned päevad enne MRP sõlmimist augustis 1939. Seda, et Suurbritannia ja teised lääneliitlased olid tollast N.Liitu soosivad, sai Eesti ju otseselt tunda baaside lepingu ultimaatumi ajal - Lääneriigid soovitasid diplomaatilisi kanaleid pidi Eestil ultimaatum vastu võtta. Hoolimata sellest, et sellega hävitati vähem kui aastaga  de facto Eesti riiklik iseseisvus - mida Lääs ilma otsese rahvusvahelise surveta või muu mõjuva põhjuseta poleks ka mitte kunagi reaalselt taastama rutanud - seda kinnitasid meile järgnevad 50 aastat. Mingit otsest välist sundi ju Baltikumi äraandmiseks ei olnud, selle mõistmiseks tuleks ilmselt pisut lahti mõtestada 20.sajandi rahvusvaheliste suhete üldist dünaamikat.

Siit tulebki tahes-tahtmata teha juba sukeldumine 20.sajandi rahvusvahelise õiguse - õigemini siis selle realiteetide - teemasse, selle parimate näidete kohaselt. Üheks 20.sajandi esimese poole rahvusvahelise õiguse kroonijuveeliks oli Versailles' rahuleping. Rahulepingust sõjale, mis "pidi lõpetama kõik sõjad", said mõnede ajalookriitikute tõlgenduses hiljem hoopis järeldus: "Versailles'is pandi alus igavesele sõjale."  Üritagem lihtsustatud üldprintsiipides mõista, mida Versaille' rahulepinguga saavutati ja üritati saavutada.

Kõigepealt demonstreerib Versaille' rahuleping ühemõtteliselt, et see olemuslikult jätkas ajaloolist koloniaalimpeeriumite mentaliteeti: jagati ära Saksamaa kolooniad, lisaks veel ka tükke Saksa keisririigi äärealasid. Rahvusriigid olid maailmapoliitikas ikka veel täielikud uustulnukad, kelle suhtes pigem näidati üles umbusku. Rahvusriike tunnustati niivõrd, kuivõrd need olid tekkinud vanade impeeriumite asemele (eelkõige siis Rzespospolita, Rootsi kuningriigi ja Austria-Ungari keisririigi lagunemisest).

Seda hoolimata näiteks asjaolust, et kapitalistlik riigivalitsemine, kui selleks ajaks maailma valitsevaks saanud majandussuhete vorm, sai moodsal kujul peaasjalikult alguse Hollandist, mis sündis muide ka rahvusriigina https://et.wikipedia.org/wiki/Hollandi_Vabariik Aga oluline  erinevus tekib taaskord sellest, et ka Holland oli ametlikus diplomaatias "salongikõlbulik" eelkõige seetõttu, et tal oli mingi arvestatav rahaline, sõjaline jõud maailmas ja ta omas koloniaalimpeeriumi.

 Kui see kõik tundub kuidagi aegunud ja 18.sajandi jutuna, siis lugege Pariisi rahukonverentsi järel sõlmitud Versaille' rahu punkte:   https://et.wikipedia.org/wiki/Versailles%27_rahu  Ka muide Poola, kes oli küll üle 100 aasta olnud maailmakaardilt pühitud võeti Versaille's vabade maade perre pidulikult vastu eelkõige seetõttu, et tegu oli endise impeeriumi järeltulijaga. Balti riike, vaatamata nende püüdlustele, ei kutsutud Versaille's isegi laua taha. Eesti saadikud pidid kannatlikult ootama ukse taga (sõna otseses mõttes), kui "Euroopa rahutorti" lahti lõigati. Sellega ma ei taha vähendada Eesti toonaste välispoliitikute tegusid (mis kahtlemata olid ajaloolised), kuid ametlike arutelude laua taha meid sellegipoolest ei kutsutud. Enne Nõukogude Venemaad (ehk enne Tartu rahu) oli Eestit tinglikult riigina tunnustanud ainult Suurbritannia merekohus (tolle esimese tunnustuse näol polnud niisiis riikliku tunnustuse, kuivõrd teatud juriidilise tunnustusena Eestile kui riiklikule moodustisele).

Niisiis Versaille' lepingu järgi Balti riike polnud isegi mitte olemas, tunnustusest rääkimata. Ajaloolise tõe huvides olgu märgitud, et ka Nõukogude Venemaad Versaille'sse ei kutsutud, kuna seda võimu samuti ei olnud rahvusvaheline diplomaatia tunnustanud (samuti oli Nõukogude Venemaa ühepoolselt välja astunud I maailmasõjast). Loomulikult oli lisaks kolooniate ümberjagamisele liitlaste jaoks ülioluline sõjasüü jaotamine. Ja ilma pikema jututa veeretati sisuliselt kogu sõjasüü Saksamaa peale, kelle suhtes oli eriti kättemaksuhimuline Prantsusmaa, kuivõrd Prantsusmaa oli sõjas Saksa metsiku sõjamasina all kõige raskemaid kannatusi kandnud. 

Ega tõesti, kui vaadata I maailmasõjale tagasi, siis sellele ei olegi ilmselt ühtegi mõistlikku seletust, peale valitseva imperialismi vaimu, miks Willhelm II sellise metsikusega Prantsusmaad piiras ja kõikvõimalikke uusi relvi leiutas, kuidas enda naabreid massiliselt hävitada, ilma et see suuremat sisulist eesmärki oleks kandnud, kui massilised inimohvrid. I maailmasõda oli tänu läänerinde kaevikusõdadele ilmselt üks mõttetumaid sõdu (suurte sõdade seas), mida inimkond üldse on tundnud. Selles suhtes on Prantsusmaa toonane seisukoht arusaadav. Teised liitlased siiski Saksamaa osas nii kriitilised ei olnud (ja pidasid kahjunõuete hüvitamist ka ebarealistlikuks), sellegi poolest väänati Saksamaale kaela ülekohtuselt suured ja üle jõu käivad reparatsioonimaksed. Huvitav on siinjuures märkida aga ajaloolist fakti, et sõjasüüd ei laiendatud vähemalgi määral Serbiale, Austria-Ungarile ja Venemaale, kes samuti otseselt sõja algatajate seas olid. Siin torkab väga otseselt silma Pariisi rahukonverentsi erapoolikus ja põhimõtte "Võitjate üle kohut ei mõisteta." rakendamine. Selles suhtes hakkab silma torkama Versaille' rahu harukordne küünilisus. Mäletatavasti Napoleon I kukutamise järel tehtud Viini rahukonverentsil (1814-15) Prantsusmaad ei karistatud peaaegu mingite pikaajalisemate sanktsioonidega rahvusvahelise üldsuse poolt. Venemaa mainimine rahukonverentsi kontekstis on oluline mitmes mõttes. Ühelt poolt oli tegu Euroopa suurima riigiga, kes bolshevistliku riigipöörde ja kodusõja tulemusel oli vajunud täielikku kaosesse. Lisaks sellele oli Vene keisririik siiski oluline sõja puhkemise kontekstist. Nagu üldiselt ajalooõpikutes kirjutatakse (vähemalt nendes, millest mina kunagi õppisin) toimus I maailmasõja eel pidev võidurelvastumine just Venemaa ja Saksamaa vahel, Lääneriigid tõmmati sõtta eelkõige Entente'i lepingu tulemusel (eks Lääneriikidel olid muidugi ka omad huvid). Rahukonverentsil neile asjaoludele tähelepanu ei pööratud, võeti oma "kasumid" Saksa kolooniate jagamise kaudu välja ja eeldati omakasupüüdlikult, et Venemaa tegelgu ise oma probleemidega. Selle peale keegi ei tulnud, et Venemaalt sõjakahju nõuda ja sekkuda Vene kodusõtta, et siiski päästa see riik veel hullemast. Demokraatlik (või kas või konstitusioonilise monarhiaga) taastatud Vene suurriik oleks võinud olla Lääneriikidele oluline liitlane tulevikus nii Natsi-Saksamaa kui muude ohtude talitsemiseks. Versaille's valis Euroopa aga jaanalinnu lähenemise ja lõi alused Euroopa kukkumisele maailma areenilt.

Üldiselt, lisaks Saksamaa ülekohtusele karistamisele (ainukesena sõjakahjude hüvitamise näol) torkab Versaille' süsteemi suurima puudusena välja eriti selle kehtestajate äärmuslik küünilisus ja ahnus. Vähe sellest, et nad mõned tekkinud värsked rahvusriigid (nagu Baltikumis) esialgu üldse tunnustusest kõrvale jätsid, nad ei püüdnud ju tegelikult luua uut poliitilist tasakaalu Euroopas, mis oleks loonud paremad eeldused ehk rahu kestmisele. Esiteks eitas Versaille' täielikult uusajal täiesti üldiseks saanud põhimõte, et poliitilise rahu üheks garandiks on majanduslik stabiilsus. Selle eelduseks on omakorda rahvusvaheline tasakaalustatud kaubandus, aga mitte kolonialism ja teiste riikide finantsiline ärakasutamine. Kui liitlaste mureks oleks olnud tegelik rahu püsimajäämine, siis oleksid nad pidanud järgima Suurbritannia sajandeid tõestanud printsiipi (toetada valikuliselt nõrgemaid konkureerivaid riike, et üks ei tõuseks teistest üle). Näiteks oleks Versaille's rahu üks loogilisi lähtekohti, et kuivõrd ka Venemaal laskub osa sõjasüüst ja Vene keisrivõim on sõja käigus kukkunud, kusjuures riik on sattunud raskesse kodusõtta - siis Lääneriigid peaksid panustama sellesse, et Venemaal demokraatlik õiguskord taastada, et kas nõuda siis sisse osa sõjakahjust. Või kui viimane on majanduslikult võimatu, siis kas või võtta üle osa endistest Vene kolooniatest. Kui Saksa kolooniad jagati, miks siis mitte jagada ka osa Vene kolooniaid: selle põhjus on ilmselge, Vene kolooniad ei tundunud pooltki nii isuäratavad ja majanduslikku tulu tõotavad, kui troopilise vöötme kolooniad, mis olid Saksamaale kuulunud.

Siinkohal lubatagu veel üks hüpoteetiline konstruktsioon: kui Lääneriigid oleksid Versaille' otsusega 1919-1921 panustanud oluliselt tugevamalt Vene valgete otsesele sõjalisele abistamisele ja reaalselt rakendanud interventsionistlikku poliitikat (eelkõige näiteks Põhja-Venemaal Peterburi suunal, kuivõrd Arhangelsk oli Vene kodusõja ajal brittide kontrolli all) ja Ukrainas, siis bolshevistlik reziim ilmselt ikkagi oleks saanud kodusõjas lüüa. Tuleb arvestada, et punaste võim kindlustas end Venemaal eelkõige selle tõttu, et vastupanu sellele oli koordineerimata ja täiesti sporaadiline. Punaseid oli küll arvuliselt vähem, aga see-eest olid nad ühtsemad. Kuid arvata, et kodusõja käiku poleks võinud mõjutada, on väga poolik - see võimalus kahtlemata oli olemas, kuivõrd vähemal kolmel korral (Koltšak 1919 algus idast,  Denikin 1919 lõpp lõunast ja Poola 1920 läänest) oli punaste võim Moskva lähedal kukkumisele. Kusjuures, siinkohal võib märkida, et lääneliitlased teatavasti toetasidki Pariisi konverentsi otsustega Koltšak'i valitsust. Ent sellestki paistab läbi Versailles' vaimu omakasupüüdlik õhustik, probleemide sügavuse mitte tajumine ja nende üldine teoreetiline vaim. Praktilist sõjalist abi Vene kodusõjas pakkus ainult Suurbritannia ja sedagi ainult Soomest ja Eestist korraldatud üksikute erioperatsioonide kaudu. Toetati küll sanitaarkordoni ideed laiemalt, aga samal ajal osutus see praktiliselt mittetoimivaks, kuivõrd Euroopas valitses endine koloniaalimpeeriumite vaim ja bolshevismi ohtu Euroopale alahinnati täielikult (sisuliselt kuni 1940-te lõpuni). See, et bolshevism hävitas sisuliselt õiguskorra endises Vene keisririigis (mis oli ju ühtlasi Euroopa üks suurimaid riike), rääkimata miljonitest inimohvritest jne - see Läänt peaaegu ei huvitanudki.

Muide, pole palju lisada, et  Balti riikide tunnustamine /mittetunnustamine oli sisuliselt kuni 1990-te aastateni välja ainult teoreetiline kontseptsioon ja mingeid praktilisi järelmeid sellel peaaegu ei olnudki. Kõige rohkem järgis seda poliitikat USA, aga temagi üksnes formaalselt. Seda muide on otseselt ja n-ö mustvalgel kirja pannud enda mälestusraamatus  (mida ma olen juhuslikult lugenud) president Ilves, kes 1980-tel tegutses USA-s n-ö välis-eesti kultuuridiplomaadina ja Eesti iseseisvuse taastamise eest seisis, et USA mittetunnustamise poliitika oli puhas formaalsus ilma sügavama sisuta    

Muide, ega ka Külm sõda ei alanud ju mitte selle pärast, et Nõukogude Liit kõiki rahvusvahelisi leppeid (Tartu rahu, Altandi harta, 1939.a. sõlmitud VAP jne) rikkudes okupeeris ja annekteeris Eesti ning samuti teised Balti riigid. Külm sõda puhkes sellepärast, et lääneliitlastele hakkas selgeks saama, et Nõukogude Liidu täitmatu isu ei piirdu Baltikumiga, vaid nad püüavad oma maailmarevolutsiooni ka edasi Läände eksportida. 

Ühesõnaga jätkus endine kolonialismi ja imperialismi vaim. Miski ei anna meile alust arvata, et sarnane küüniline lähenemine ei jätku ka tänapäeva maailmas ja et julgeolekupoliitilised otsused tehakse jätkuvalt lähtudes põhimõttest, et väiksemad rahvad ja riigid on ohverdatavad, kui kaalul on liitlassõdurite elu või kaalukamat sorti majandushuvid. See ei tähenda küll seda, et Eestit peaks taas kord esimesel võimalusel maha müüdama, küll aga järeldaksin siit, et Eesti ei peaks lootma mitte rahvusvahelise õiguse väga piinlikule järgimisele, vaid usaldusväärsetele liitlassuhetele ja tugevatele majandussidemetele, mis neid liitlassuhteid veelgi tugevamaks muudavad. Sellist rahvusvahelist õigust, mida oleks suurriigid eelistanud enda huvidele, pole maailmas mitte kunagi eksisteerinud. Inimsusevastased kuriteod ning okupatsioonid ei ole kindlasti asi, mida kaasaegses maailmas õigustada, ent nende toimumine on ajalooline seaduspära läbi inimkonna ajaloo alates kivikirve leiutamisest. Lootus, et inimkultuur või tsivilisatsioon on vahepeal nii palju edasi arenenud, et sõdu saaks täiesti vältida, on äärmuslikult naiivne. Kuigi just sellisele naiivsele uskujate toetusele ehitas ka muide Nõukogude Liit oma "maailmarahu" demagoogilist kontseptsiooni.

Lõpetuseks ilmestab maailmapoliitika pragmaatilisust ja Hobbes'ilikku anarhiat ka see, kuidas Eesti poliitikud pidid reaalpoliitiliselt võitlema selle eest, et saada tagasi isegi Eestile täiesti õiguspäraselt kuulunud kullavaru:  https://tavid.ee/kullaleht-kuld-eesti-ajaloo-suurkuju/  Rääkimata sellest, et Rootsi, Suurbritannia, Prantsusmaa või teised oleksid midagi püüdnud hüvitada Eesti riigile selle eest, et nad kaudselt (või mõneti isegi üsna otseselt) kaasa aitasid Baltikumi äraandmisele. Või maksta 50 okupatsiooni aasta eest intresse või muud sellist. Ainukesena on mingisugust sõjakahju hüvitanud Eestile Saksamaa (üsna vahetult peale "Estonia" katastroofi), aga see summa ka kuigi märkimisväärne polnud, eriti arvestades neid väga ulatuslikke sõjakahjusid, mis Eesti II maailmasõjas sai. Järgnevalt aga käsitaks väga lühidalt seda, mida Eesti poliitikud II maailmasõja eelõhtul tegid või tegemata jätsid. Eelkõige julgeolekupoliitika seisukohast.

Kontantin Pätsi tegevusest, eriti 1940.aasta kontekstis

Nagu kõigest eelnevast järeldub, ei julgeks mina väita küll midagi muud, kui et Eesti olukord 1940.ks aastaks oli enam kui täbar.  Tõepoolest ei saa kuidagi arvata, et Päts kuidagi ainuisikuliselt (või ka oma valitsuse toel) oleks suutnud kujundada neid jõujooni, mis kujundasid Euroopa riikide välispoliitikat 1930-te teisel poolel.  Teame kõik ju ka Müncheni sobingust, millest Jaak Valge artikliski juttu tuli. Just seetõttu tahaks kõvasti jahutada neid hääli, kes püüavad Pätsile kõiki surmapatte peale manada. Lisaks sellele kogus 2000.te aastate alguses hoogu nn Pätsi "reetmise" teooria, mille kohaselt (autoriks ajaloolane Magnus Ilmjärv) Päts sai otseselt rahalist toetust Nõukogude saatkonnast - siis riigipöörde läbiviimiseks. Professor Valgel õnnestus toona näidata siiski, et selliseid dokumente, mis sääraseid spekulatsioone toetaksid, pole siiani leitud. Üldiselt võib siiski eeldada, et President Päts ei olnud Nõukogude agent või nende poolt äraostetud (ehkki tal võis olla mõningaid salajasi sidemeid idanaabritega, nagu oli olnud mitmetel Eesti poliitikutel, juba tänu tsaaririiki kuulumisele).

Samas mündil eksisteerib ka teine pool. Kahjuks levis eriti paljude väliseestlaste seas (ajaloolased on sellele hiljem omi loogilisi põhjendusi leidnud, mida ei asu siinkohal arutlema) arvestatavalt kriitikavaba Pätsi-kultus. Nagu on varemgi märgitud, oli üheks põhjuseks ilusad nooruspõlve mälestused Eesti Vabariigist, kuid kahjuks see tegelikult jätkas olulisel määral tema autokraatlikul võimuperioodil kujundatud isikukultust ja selle sama mõjul püüti temast maalida vaat'et  rahvuskangelast, kes kõik asjad viimseni õigesti tegi (ainult tema "politilised oponendid olid väga pahad ja ohtlikud", tema ise vaat'et pühak). Just sellises, väga tendentslikus vaimus, plaaniti püstitada ka Pätsi monumenti esialgsel plaanitud kujul Toompeale. Selline provokatiivne lahendus oleks olnud otsene solvang  - et mitte öelda pähesülitamine - kõigile Eesti demokraatidele (nii surnud kui elusatele), kuivõrd Pätsi suhted Eesti parlamendiga on ajaloost teada. See oli üks peamisi põhjuseid, miks minagi kisa tõstsin Pätsi teemadel ja tema pattudele valgust lasin paista. Sest ilmselgelt neid patte ei ole mitte olnud vähem, kui tema oponentidel ja konkurentidel.  Selles kriitikavabas isikukultuses oli vaja sisse tuua ka neutraalne kriitika, kaine mõistus ja see minu meelest õnneks 2017.aastal ka õnnestus, kuivõrd Pätsi käsitlemine muutus palju tasakaalukamaks.

Nüüd, kui on tõsisem plaan paigutada kuju "Estonia" teatri juurde, on sellel juba hoopis arusaadavam tähendus ja kahtlemata näib plaani neutraalsus ja sobivus oluliselt tugevam. Siin ei ole tegemist enam nii otsese isikukultuse, kuivõrd kuju täiendaks kenasti Tammsaare ja 1905.aasta revolutsiooni õhustikku, milles Pätsil oma selge ajalooline osa oli. Samas on küsimus muidugi selles, kui hästi need erinevad monumendid väiksesse parki mahuvad ja milline on kunstiline lahendus - see on ilmselt aga juba kunstnike töö ja loodetavasti saavad nad sellega hästi hakkama.

Puht ajaloolisest vaatevinklist on mul küll kahju sellest, et marmorisse pole seni jäädvustatud selliseid riigimehi nagu Jaan Teemant, Otto Strandman, Jüri Uluots või Otto Tief. Need kõik vääriksid monumenti (kas või mingil ühisel sümboolsel kujul, olgu see maal, taies või monument), kui Eesti riigi ühed tähtsamad riigimehed (Märkuseks: Tõnissoni, Poska, Pitka, Vilmsi ja Laidoneri monumendid näiteks on olemas) Ülalnimetatud 4 härrasmehe teened ei olnud palju väiksemad ja nende kunstiline jäädvustamine kahtlemata parandaks üldist ajaloolist  välja. Mäletatavasti, jäid Pätsi isikukultuse perioodil ka mõned ajaloolised isikud ja isegi vanad võitluskaaslased (nagu Teemant) suuresti ajalookäsitlusest ja avalikust tähelepanust välja. Seda ülekohut tuleks heastada.

Igal juhul on praegusel kujul plaanitav Pätsi monument oluliselt vastuvõetavam ja eeldusel, et ka teostus annab edasi selle suure, aga vastuolulise ajaloolise isiku sügavat sisu, siis on ju kõik hästi. 

Seetõttu ma leian, et monumendiküsimus eraldiseisvana ei tohiks enam olla suureks tüliõunaks. Samal ajal endistviisi tähelepanu väärivad mitmed 1939-40 sündmuste käsitlused ja ajaloolised järeldused.

Ma olen nõus sellega, et küllaltki keeruliseks (eriti ranges ajalooteaduses) läheb see temaatika: "Mida tegi Päts valesti?", kuivõrd see läheb rohkem hiromantia valdkonda ja väljub tõsisest ajalooarutlusest, eriti teaduslikus võtmes. Ometi on see rahvuslikult ülimalt oluline küsimus! Kas või umbmääraselt, kuigi võimalikult täpselt, määratleda suurimad vead 1940. aastal.

Minu arvates on täiesti ilmselgelt kõige lihtsam seda 1940.aasta probleemistikku käsitada mitte selles võtmes, mida Pätsi valitsus tegi, vaid selles võtmes: "Mida olulist jättis Pätsi valitsus tegemata?" Siin on päris lihtne võrrelda naaberriikide näiteid. Kuigi võrdlust Soomega on toodud liiga ülepingutatuks, kuivõrd Soome maastik on teistsugune ja riik Eestis oluliselt suurem, võib esimese võrdlusena valida siiski Soome. Soome valis vastupanu. Seal olid selleks loodud teatud eeldused, ehitatud ühistalgute abil massiivseid kaitserajatisi ja võetud n-ö laiapinnalisem mittealistumise poliitika. Eestis oli sarnane mentaalsus kahtlemata olemas, kuid reaalsuses jäi tihti puudu tegudest (või ka võimalustest) Üks-ühele Soome mudelit Eesti seda kopeerida poleks muidugi saanud, kuid ilmselgelt oleks üks oluline kaalukeel ja valikukoht olnud Eestil Talvesõja ajal, mil Nõukogude Liit visati välja ka Rahvaste Liidust - Eestil kuulutada VAP-i leping rikkumiste tõttu tühisteks ja astuda Soome poolel sõtta. Loomulikult selliseid samme ei kaalutud, kuivõrd peeti lootusetuks Nõukogude Venemaale vastu panna. (Viga 1: liigne argus)

Viga 2: julgeolupoliitilise situatsiooni ebarealistlik hindamine ja naiivsus. Kahjuks vead ei piirdunud üksnes argusega. Edasi järgnesid sündmused, mille käigus ilmnes veelgi suurem riigi juhtkonna naiivsus. Talvesõja suhteliselt negatiivse resultaadi järel Soomele (jäädes samas siiski suhteliselt iseseisvaks) arvas Eesti juhtkond väga naiivselt, et ollakse "hullem üle elatud" ja tehti kokkuvõttes väga "targasti" kui välditi verevalamist. See tuleb välja otseselt ka Pätsi-Laidoneri tollastest kõnedest. 

Väga ilmekad olustiku kirjeldused on selles valguses diplomaat Aleksander Warma mälestustes. Loomulikult ei olnud Eesti riik kõiki neid loovutuslikke samme teinud vabatahtlikult. Samal ajal suhtuti Nõukogude valitsusse ja tema plaanidesse väga naiivselt, kartmata sõjalist riigipööret, rääkimata repressioonidest. Või kui selline kartus oligi, ei tehtud vähimaidki praktilisi samme repressioonide mõju vähendamiseks. Siia kategooriasse läheb eriti muidugi Pätsi koostöö juba okupatsioonivõimudega 1940.aasta suvel. Muide, just Warma mälestustes kajastub Pätsi poliitiline testament (mida ajaloolased millegipärast väga tõsiselt ei võta, aga mis ilmselt oli siiski autentne), mis Warmale kulleriga Soome läkitati (üsna vahetult enne Pätsi arreteerimist). Selles käib Päts välja mõtte tulevikus eksisteerivast Soome-Eesti ühisriigist, kuna nähtavasti pidas ta toiminud katastroofi mõjul - täiesti võimatuks Eesti iseseisvumist.

Viga 3: Igasugune ettevalmistuse puudumine evakuatsiooniks (sh eelkõige riigi juhtkond, diplomaadid, arhiivid, võtmeisikud, võimalusel relvalaod jne). Pangem algatuseks tähele, et Eestil oli tollal olemas nii kaks allveelaeva kui ka arvestatav väike merevägi. Veel enam aga seda, et Eesti ajaloolist, 1940.aastani väga tugevalt elujõulist hajaasustust arvestades oleks olnud täiesti vaieldamatult võimalik olnud Eestis peita nii relvi, riiklikke dokumente  (isegi arhiive) kui ka väärisesemeid - lihtsalt "karusmarja põõsa alla", nagu on meie esivanemadki teinud ajast aega (ja arheoloogid aeg-ajalt jälle mõne väikse varanduse leiavad). Selle variandi puhul oleks probleem oleks sel juhul olnud üksnes objektide hilisemas leidmises ja saladuse hoidmises okupatsiooni ajal. Igal juhul oleks see olnud parem kui punaste kätte langemine ja igal juhul vähemalt rahva hulgas seas vanarahvatarkus säilis, nii säilitati Eesti-aegseid aukirju, riigilippe, tunnistusi, märke, paberraha jne. 

Kuid riiklikul tasemel seda praktiliselt ei toimunud. Samuti ei suudetud praktiliselt midagi olulist evakueerida üle mere, kuigi Eestil on pikk rannajoon ja Nõukogude sõjavägi 1940.aastal ei kontrollinud Eesti merepiiri peaaegu üldse. Selle elavaks  tõestuseks oli näiteks Johan Pitka, kes juba vana mehena 1940.aastal üksinda paadiga Soome põgenes (perekond kahjuks represseeriti). Tema ongi ajalukku läinud kui ainuke väga hea vaistuga poliitik ja sõjaväelane läbi kogu oma elu. Ülejäänud Eesti riigi juhtkond, aeti mõnede väga üksikute eranditega, nagu lambad aedikusse.

Siinkohal tuleb rõhutada ka seda, et näiteks Läti ja Leedu saatus vähemalt detailides erines Eestist, just see näitab 1940.aasta Eesti riigi juhtkonna vigu. Läti-Leedu presidendid suutsid riigist põgeneda, see näiliselt väheoluline fakt on siiski oluline rahvusvaheline tunnistus (mida ei saa keegi ümber lükata) riigi okupeerimisest ja riigipöördest - seevastu Päts lihtsalt kadus Nõukogude arhipelaagi süsteemi (koos suurema osa Eesti juhtkonnaga). Eestis õnneks suutis Eesti rahvas 1944.aastal õiguse jalule seada, olles sisuliselt ainuke Balti riik, kus 1944.aastal asus ametisse riiklikku järjepidevust märkiv demokraatlik valitsus (Eestis Otto Tief'i valitsus), taastades formaalselt iseseisvuse riigis  - küll ainult paariks päevaks. Selle eest tuleb Eesti poliitikutele väga tänulik olla, küll ei olnud nende seas Päts'i. 1944.aasta valitsuse korraks võimule saamise eest tuleb aga peaasjalikult tänada kangelaslikke eesti sõdureid (kes küll saksa vormis) kaitsesid 1944.aastal meeleheitlikes lahingutes Narva all ja Sinimägedes kodumaad uue Nõukogude okupatsiooni eest. Formaalselt jõudis Uluots välja kuulutada ka uue vabadussõja, kuigi seda üleskutset jõudsid väga üksikud väeosad ehk järgida, on see siiski oluline verstapost õigusjärjepidevuse seisukohalt.

Kokkuvõte

Ehkki tänaseks on see kõik ajaloohüpoteeside valdkond (mitte ajalooteadus), siis just suurem evakuatsioonivõimekus, arvukad relvapeidikud ja ka tihedamad suhted USA-ga oleksid võinud pakkuda Eesti poliitikutele eksiilis juba 1940-tel aastatel tugevama kaalukeele Eesti taas vabastamiseks II maailmasõja lõpufaasis või pärast seda. Isegi kui see oleks tähendanud kuulumist Nõukogude Liidu mõjusfääri. See võib tunduda küll utoopilise jutuna, ent nagu teame, taandusid Nõukogude väed siiski II maailmasõja järel mitmest Euroopa riigist, näiteks Austriast (mis pääses täiesti Läände), Taanist Bornholmi saarelt ja ka idabloki maades säilisid formaalselt iseseisvad riigid, kus oli võrreldes Nõukogude Liiduga siiski vabam kord. Ära oleks jäänud 1949.aasta küüditamine, mis hävitas eriti rängalt Eesti maaelu.

Leian tõesti, et Eestis oleks vähemalt sarnane teoreetiline võimalus säilinud, kui riigi juhtkonnast mõjukamaid isikuid oleks pääsenud 1940.aastal Läände, eelkõige USA-sse ja suutnud ameeriklasi veenda Eesti kaitseks diplomaatia areenil sammude astumiseks sõja lõppedes. Loodetavasti me oleme ajaloost midagi siiski õppinud ja loodetavasti vähemalt sama tõsiseid katsumusi ei tule Eesti riigil uuesti üle elada. Sarnaselt 1940.-da aastaga käitudes ja üksnes lootes rahvusvahelisele õigusele (ka 1940.a. oli olemas Rahvasteliit ja kõik õiguslikud lepingud, mis formaalselt keelasid Nõukogude Liidul neid samme astumast, mis ta astus) võime me karta ka sarnaste sündmuste kordumist - iseküsimus, kas Eesti riik ja rahvas sarnaste sündmuste kordumist enam üle elaks.