Matemaatika algus ja lõpp

Lamemaalaste, newage'i, süvakonservatiivide, roheaktivistide, äärmusliberaalide, twitteri-avangardi, eralennukirahva, sotsiaalõiguslaste, vaktsiiniparadigmalaste, populistide ja vikerkaarelippude tingimustes on suurem osa meist ära unustanud, millel tänase tsivilisatsiooni alustalad põhinevad. Kust sai see kõik alguse?

Minnes ükskõik millisesse ilusalongi, inseneribüroosse, ehitusplatsile, maanteele, kosmosesüstikusse või ultramoodsasse kaubanduskeskusesse (mille väravas seisab QR-skänneriga "Uue Normaalsuse" valvur) ei tule meeldegi, et kogu selle ilu aluseks on käputäis kreeka vanamehi, kes tuvastasid ja panid kirja universiaalsed loodusseadused ja rajasid Euroopa kagunurgas pisikesel poolsaarel tuhandete aastate ees üliarenenud tsivilisatsiooni, millest sai kogu tänase Lääne ühiskonna häll. "Kolmnurga sisenurkade summa on 180 kraadi" põhimõte  on paratamatu geomeetriline tõsiasi, sõltumata sellest, kas selle põhimõtte kasutaja on kunagi kuulnud Pythagorase või Eukleidese nime. Kuhu me ka tänapäeval ei vaataks, on kogu meie materiaalse (ja suure osa vaimse) maailma "esiisadeks" enam kui 2000 aasta eest Hellase nimelises provintsis elanud linnriikide elanikud. 

"Greece got along fine before, I was born. Greece will be Greece long after I am dead." (Achilleuse tegelane  2004.aasta  linastuses "Trooja") https://www.youtube.com/watch?v=jhQsJ5DnEnw

Kreeka tsivilisatsiooni värvikamaks ja ehtsamaks kunstiliseks väljenduseks kinolinal pean Hollywoodi 2004. aasta ekraniseeringut "Troy". Sõjafilm ei torka silma mitte üksnes ajastutruude karakterite ja dialoogide, ülivõimsate võitlusstseenide ja paatoslike teemaarendustega, vaid ka puhtakujulise militaaria poolest. Selle filmi uuesti vaatamine mõne aasta eest oli üheks elu inspireerivaks momendiks allakirjutanule. Lisaks võimsale filmielamusele, avas see film võimsa ekraniseeringuga ajalooakna muistse tsivilisatsiooni sõjanduse loogikasse. Millel põhines kreeka faalanks ja turvistatud sõdalaste ülimalt edukas (ja ennastohverdav) alaline sõdimine endast arvuliselt võimsamate ülemere (Aasia) naabrite sõjavägedega?

Vastuseks on matemaatika. Nende tsivilisatsioon oli piisavalt kõrgele arenenud, toetades armeed mitte üksnes uuemate relvade, turviste ja leiutiste kasutuselevõtuga - nende abtraheerimisvõime ja organiseeritus ulatus kõrgemale, kui oskame arvata. Analüüsides kreeka faalanksit ja sõjataktikat lähemalt, saab täiesti ilmselgeks, et selle sõjaline ülimuslikkus saavutati statistilise analüüsi abil. Üksiku reamehe jõud maksimaliseeriti tiheda formatsiooniga, mida kaitses esimese liini katkematu "kilbisein", toestatuna teise ja kolmanda rea odaderiviga (mis ulatusid esimesest reast välja). 

Arhailistel hellenitel olid küll kasutusel rauast relvad, ent kilbid olid enamasti tehtud odavamatest materjalidest, nagu pronks, nahk ja puit. Need olid sellest hoolimata ülimalt rasked (ca 15 kg) ja väga tähtsad relvastuse osad. Kujutagem end hetkeks ühiskonda, kus relvade valmistamine on pikaajalise kogenud käsitööliste töö vili. Milline on oli sellise relvastuse omahind? Kui kõrge oli ühe sõdalase väärtus lahinguväljal. Antiik-Kreeka sõjakunsti kõrget taset iseloomustas mitte üksnes väga omapärane strateegiline sõjapidamisviis: enam kui 70% mägismaaga  kaetud riigis pidasid antiiklinnriigid suurema osa lahingutest tasastel väljadel. Miks? Sest nende väärtus oli strateegiliselt olulisem, kui mägedel, kuivõrd tegu oli viljapõldude, teede ja muude strateegiliselt oluliste aladega. Muide, sõna strateegia, tuleneb vanakreeka sõnast "strategos", mis tähistas kindralit. Näiliselt väga askeetliku ("spartaliku") sõjaväe oluliseks tunnismärgiks on ka Aleksander Suure sõjakäigud, mille käigus vallutati kogu toona tuntud "Vana Maailm", luues senise maailma ajaloo suurima territooriumiga riigi. Vahest oleks riik saanud veel suuremaks, kui Aleksander poleks kõigest 32-aastaselt surnud (väidetavalt malaariasse) kuningas Nebukadnetsari palees Babülonis.

Kui suurt osa Vana-Kreeka kirjandusest, teatrikunstist, matemaatikast või leiutistest me teaksime, kui kreeklased poleks rakendanud enda kõrgele arenenud matemaatilisi võimeid sõjaväe taktikate rakendamisel? Kas nende tsivilisatsioon oleks ilma arenenud sõjaväeta üldse eksisteerida saanud? Kas me tänapäeval üldse teaksime midagi kreeklastest või millisest Euroopa ajaloost saaksime üldse rääkida? Antiik-Kreeka ja Lääne tsivilisatsiooni häll näikse olevat lähtunud otse vastupidistest printsiipidest neile, mis paistab toetavat kreeklaste hilist järeltulijat. Kui kaugele viib tänane woke, "salliv", "turvalisus"-obsessiooniga ("safety first"), kohati (osades riikides) vaktsiiniapartheidi langenud ja üdini relativistlik maailmakäsitlus tänase ühiskonna tuleviku lahinguväljadel? 

Kui palju ja millises ulatuses tugineb tänapäeva ühiskond matemaatikale, loogikale ja statistikale, millele ehitati üles Lääne tsivilisatsiooni häll Antiik-Kreekas.

 JärjekordneTallinn-Valga liinide sulgemine on märgiline 

(mh 2017. a saaga jätk)

AD 2021, pandeemia aasta nr 2, selles oktoobris meid ees ootavad KOV valimised toimuvad kahtlemata võrdlemisi kummalises olukorras; Eesti demokraatia perioodist võrreldavat olukorda annab ilmselt otsida isegi Teise maailmasõja eelsest ajast. Rääkida-kirjutada võiks tänavust KOVi valimiste teemal mitmetel eri teemadel, näiteks sellest, kuidas ajaloolise Tartu piirides (kus isegi blogiautor sai omal ajal külastada kolmes erinevat kino: "Athena", "Illusioon" ja  "Ekraan") ei ole esimest korda pärast II maailmasõda enam tegutsevat kino; või kuidas Tartus viiakse peagi minema ajalooline Loodusmuuseum - see viimane, muide, pole laiemas avalikkuses olnud isegi arutlusteemaks.

https://transport.valgamaa.ee/teated/

Seekordses postituses kirjutan aga varasemast "lemmikteemast", milleks on regionaalne ühistransport, eelkõige ajendatud värskest (Tallinn-Valga) liinide sulgemisest Lõuna-Eestis.  Viimati 2017.aastal, Simsoni reformide aegu sai üsna aktiivselt võetud sõna ühistranspordi teemal, kritiseerides poolikuid lahendusi, mida toonane reform pakkus. Üks ilmsemaid tagajärgi, mida see reform põhjustas, oli kommertsliinide tugevama sulgemissurve alla sattumine (seoses konkureeriva tasuta ühistranspordi ja vähenevate sissetulekutega bussifirmadele). Eelkõige pole mõistagi küsimus Tallinnas ega Pärnus, kus asuvad ka Eesti suurimad ühistranspordikeskused, vaid nn "ääremaad", mille alla tänases ühistranspordi mõistes liigitub terve Lõuna-Eesti, Pärnu-Tartu teljelt lõunas. Riiki sisuliselt ei huvita, mis alustel toimib maakondadevaheline transport Eestis, mille taandareng viimase 30 aasta jooksul on täiesti kohutava mõõtmega. Kui algselt kadusid väiksemad (pigem kõrvalmaanteedel) kulgevad vähempopulaarsed liinid, siis tänaseks kaovad isegi viimased liinid maakonnakeskuste vahel (nt Valga ja Viljandi). See kõik kokku on olnud süvenev maakonnatranspordi kriis, mis on ühelt poolt ilmekas näide ääremaastumisest, teisalt aga täielik riigipoolne ükskõiksus probleemi peatamiseks. Riigisisese ühistranspordiküsimus ei ole raketiteadus, selleks pole vaja teha multidimensionaalseid analüüse, piisab tavalisest graafanalüüsist või minimeerimisülesandest. Tingimuseks tuleks seada elementaarsete ühenduste säilimine kõigi naabermaakondade ja tõmbekeskuste vahel, mis annaks kokku toimiva ühistranspordivõrgu ja võimaluse ka reaalselt ühistranspordiga liikuda. Dotatsioonid peaksid olema osalised (et kompenseerida osa piletihinnast), lisaks soodustused püsireisijatele ja õpilastele. See kõik kokku ei vajaks rohkem mõnest miljonist eurost aastas - suure osa sellest rahast leiaks muide tänase vägagi raiskava "Tasuta" ühistranspordimudeli kärpimise arvelt (s.t. loobudes laustoetustest ja ilma piletita sõidust), samuti liinivõrku optimeerides. Sellisteks arendusteks näib puuduvat nii tahtmist kui ka mõistust. Ja ühistranspordi allakäik jätkub...

Küsimus säärases kontekstis on (juba aastaid olnud): miks peavad Lõuna-Eesti inimesed maksma sama kõrgete maksumääradega makse, kui sisuliselt ei ole nende elupaigas / regioonis tagatus elementaarne ühistranspordivõrk, mis on riigile seadusega määratud kohustuseks. Tekkinud olukord siinjuures ei ole seotud koroonasituatsiooniga - pandeemia on vaid lõplikult paljastanud juba ammu ilmse tõe - puhtal turumajandusel põhinev liinivõrk ei toimi suuremas osas Eestist, kuna puudub piisav turunõudlus konkurentsi või isegi elementaarse tihedusega liinivõrgu tekkeks. Selle on blogiautor osundanud korduvalt, eriti tugevalt 2017. aastal.

Ainuke toimiv alternatiiv olemasolevale libaturumajanduslikule ühistranspordi süsteemile saab olla riiklikult doteeritud, piletiga maksustatud, planeeritud ja hangetega korraldatud maakondadevaheline bussiühendus, mis tagaks regulaarsed ühendused nii pealinnaga kui ka 50 km raadiuses tõmbekeskustega. 

Kui riik ei toeta piisavas mahus ühistranspordi toimimist, on see ääremaastumise ilmselgeks süvenemise teguriks.

 Eesti parlamentaarse demokraatia puudujäägist- võrdluses naaberriikidega.

 Veelkord parlamendist arvude keeles

Öeldakse, väga elutargalt, et pole mõtet end vaevata teemadega, mida ei saa ise muuta. Heaks näiteks on ilm - ja samuti poliitika.  Ent kahjuks on siiski võrdlemisi intellektuaalselt ärritav taluda igikestvat olukorda Eestis, kus poliitikud on lõputu kriitika objektiks (kahtlemata täiesti põhjendatult), aeg-ajalt toimuvad kusagil isegi võrdlemisi tugeva sõnumiga meeleavaldused, kirjutatakse erinevaid arvamustekste,  mustatakse oponente ja vaieldakse maailmavaatelistel jutupunktidel (mis võivad ka väga  sisulised olla). Midagi aga ei muutu. Samal ajal märkamata jäetakse aga kõige olulisem osa - erakonnad on Eestis sisulise sisemise demokraatiata ühendused, mis on enda kindlasse haardesse võtnud kogu Eesti parlamentaarse võimu. Valimised ise on sisuliselt marginaliseeritud tegevus, kus jagatakse ümber vaid kohtade jaotus - mingit muud sisulisemat rolli - pikaajalisema visiooniga küsimuste või riigi/rahva jaoks olulisi teemasid kunagi lahendamata. Ühesõnaga on parlamentaarse poliitika teostamise tase Eestis ülimalt madal. Eestit valitseb teatud oligarhiline parlamentaarne mudel, millesarnaseid maailmas kindlasti leidub teisigi, mitte aga Eesti naabermaades. Seda ilmestavad kahe punkti all toodud võrdlused: 1. parlamendi suurus ja 2. fraktsioonide arv parlamendis.

Saanud enda viimase postituse teemal mitmelt poolt positiivset tagasisidet, otsustasin teha lühema korduspostituse veidi teise nurga alt - et veelkord lühidalt kokku võtta veel korra selle, mis on valesti Eesti parlamendiga ja selle valimissüsteemiga.

1. Parlamendi suurus elaniku kohta

 Eestis on üks suurimaid parlamente Euroopas (rahvaarvu kohta), samuti on nad väga heldelt toetatud ka (suhtes SKP-sse või keskmise palgatasemega), kui võrrelda teiste riikidega. Ainüksi Riigikogu palgafondile  kulub igakuiselt vähemalt pool miljonit eurot (lisaks veel hüvitised, kulud jne). Meediast saame tõsiste majandustegelaste ja poliitikute  manitsusi, kuidas ainus tee edasi on kärped või maksud. Mitte, et me seda ei oleks ühe korra (ebaõnnestunult) juba proovinud. Ahjaa - ka tol korral ei kärbitud midagi poliitiliste ametikohtade hüvistest ega palganumbritest. Koroonaolukorras (kus riigid paiskavad majandusse kogusummana triljonites eurodes ja dollarites toetusraha), majandust on eesootamas vähemalt keskmise mõõduga inflatsioon, kõlab meie sisepoliitilises retoorikas vastu kõrvulukustavalt jabur plaan kärpimisest ja maksutõusudest. Kellele ja mille jaoks? Et säilitada olemasoleva poliitilise klassi heaolu taset? Või lihtsalt tegelda mingi asendustegevusega, et enda majandusplaani puudumist (õigemi majandusruumist toimuvast mitte arusaamist) varjata?

Aga aitab juba päevapoliitika kirumisest, minnes asja juurde:  arvud kõnelevad.

Läti parlament: 100 kohta - 1 liige 19 200 elaniku kohta

Leedu parlament: 141 kohta - 1 liige 19 815 elaniku kohta

Soome parlament: 200 kohta - 1 liige 27 590 elaniku kohta

Norra parlament: 169 kohta - 1 liige 31 526 elaniku kohta

Islandi parlament: 63 kohta - 1 liige 5 666  elaniku kohta

Taani parlament:  179 kohta - 1 liige 32 436 elaniku kohta

Rootsi parlament:  349 kohta - 1 liige 29 312 elaniku kohta

Eesti parlament:  101 kohta - 1 liige 13 118 elaniku kohta

Nagu näha on Eesti parlamendis elanikkond esindatud küll hõredamalt kui rahvaarvult mikroriigis Islandil. Ometi on esindatus meil umbes poolteist korda kõrgem kui Lätis ja Leedus - aga lausa üle 2 korra kõrgem kui Põhjamaades. See on tingitud asjaolust, et kui elementaarse proportsionaalsuse loogika järgi peaks Eesti parlamendi suurus jääma kusagile Läti ja Islandi parlamendi suuruse vahele (olgu see siis 75, 85 või 95 kohta), siis tegelikult on meie parlament neist mõlemast suurem. Hea küll, kui me nii targad oleme, et kõik parlamenti kipuvad ja sellepärast nii suur parlament peab olema, kas meil on siis sellevõrra vähemalt rohkem fraktsioone parlamendis? Tegelikkus on masendavalt vastupidine:

2. Fraktsioonide arv parlamendis

Läti parlament: 7 fraktsiooni

Leedu parlament: 11 fraktsiooni

Soome parlament: 9 fraktsiooni

Rootsi parlament: 8 fraktsiooni

Norra parlament: 9 fraktsiooni

Taani parlament: 10 fraktsiooni (Gröönimaad ja Fääri saari arvestamata)

Islandi parlament: 7 fraktsiooni

Eesti parlament: 5 fraktsiooni

Kui isegi tillukese Islandi parlamendis on rohkem fraktsioone, kui Eesti Riigikogus, siis millest siin on üldse rääkida? Kui rääkida selle olukorra põhjustest, siis sisuliselt on ülikõrge 5%-se valimiskünnise (samal ajal künnisealused hääled röövides; Euroopas taaskord ainulaadne nähtus, sarnased ehk ainult majoritaarse valimissüsteemiga Poola ja UK), ülihelde rahastusskeemide ja palkadega tekitatud olukord, kus võim on sisuliselt kindlustatud vähestele valitutele. Midagi sarnast lähiriikidest - nagu näitavad selgelt ka ülalviidatud arvud, ei ole leida. 

Säärane oligarhiline mudel on viinud Eesti poliitika sinna, kuhu ta tänaseks on jõudnud. Ilmselgelt ei suuda ühe päeva, kuu või isegi aastaga olukorda keegi muuta - aga kui me midagi ette ei võta, on asi lootusetu. Üleskutse on siinkohal alustada mitmesuguste hüviste, hämarate rahastusskeemide ja reklaamikulude piiramisest. See on tõeline koht kärpimiseks - mitte laste huviharidus ja riigi kultuurilised sümbolid. Järgnema peaksid loomulikult ka muutused valimisüssteemi demokraatia suunal.

Praegusel juhul on tegu parimal juhul raiskamisega - sisuliselt aga konkurentsipuudusega ja ebaefektiivse poliitilise süsteemiga.

 Riia ringi ummikuid põhjustab eelkõige liiklusvoog Lõunakeskuse kvartalisse:  eduka lahenduse saavutamiseks peaks uus projekt peaks seda arvesse võtma

Muidu mõnusas rohelises ja rattasõbralikus Tartu linnas tuleb kasvava autostumise tõttu mõnes kohas siiski kokku puutuda ka ummikutega. Positiivseks arenguteks on seejuures nii Riia viadukti rekonstrueerimine (koos jalakäijate otseühendustega) ning ka lähitulevikus algav Riia ringi rekonstrueerimine. Lisaks Riia tänavale tekivad Tartus aeg-ajalt ummikud seoses mitmete raudteeülesõitudega, kuid nende arendamine mitmetasandiliseks jääb arusaadavatel finantsilistel põhjustel tulevikumuusikaks. Üks veidramaid ummikuid on aga regulaarselt Lõunakeskusest väljasõidu ja Riia ringi vahele (täiesti suvalistel kellaaegadel), mistõttu ka ise olen üritanud pähe taguda, et vältida Tallinn-Võru suunal (Circle K) väljumist ja selle asemel minna ringiga - mis on palju mugavam ja vähem närvesööv. Aga inimene teatavasti aeg-ajalt unustab - nii ka mina. Taaskord selle piinarikka katsumuse läbides on vahel lausa nii palju aega autoga Riia ringi ääres passida, et on võimalik hakata tegema liiklusvoo statistilist analüüsi.

Järeldus on üllatav: peamine liiklusvoog ei teki mitte Võru-Tallinn suunal vaid hoopis Võru-Valga / Võru- Lõunakeskus suunal. Miks see nii on, on täiesti ilmselge: 

 1) Lõunakeskuse kvartalisse puudub mugav ja ringi liiklusvoost sõltumatu sissesõit

 2) Tartu linnasildi juures FI piiril puudub ringristmik (mis oleks igati vajalik selleks, et kõik saaksid kõigis suundades ohutult liigelda (just selle ringi puudumise tõttu tullakse Võru suunalt Valga suunale Riia ringi kaudu).

 Täiusliku liikluslahenduse jaoks oleks niisiis vähemalt kahte komponenti: Tallinn-Võru viadukti külge tuleks ehitada sõltumatu mahasõit Lõunakseskusesse ja Aardla-Valga mnt ristmikule tuleks rajada väike ringristmik

 Eesti Muinassõda ja Koorti mure Jüriöö pärast

Kunstniku portreteering I aastatuhande Skandinaavia normannidest

Kaader ajaloolisest komöödiast "Malev"

Julgeolekuekspert Erkki Koort kirjutas PM-s tänuväärse artikli Jüriöö ülestõusu aastapäeva meenutamiseks, millele sooviks blogiautor sekundeerida ja ehk midagi väärtuslikku lisadagi.  Esiteks kahtlemata seda, et Koort unustas oma pisut rant'ivas reas ära Lembitu langemise 800. aastapäeva, mida sisuliselt tähistati riiklikul tasemel, krooniks väga uhke vabaõhuetendus ajaloolise otse Leola kantsi künkal, milles tuhandeaastataguse Eesti kuningaküla elustasid noored säravad näitlejad. Seetõttu juba puhtalt ajaloolisest perspektiivist oli pisut kohatu see mainimata jätta (ei olegi kuulnud, mis on tänaseks saanud legendaarse sõjavanema kolba otsimisest Poolas, mille otsimisele riik eraldas isegi teatava rahasumma ?) - küll oli tänuväärne meenutada Koorti poolt Ümera lahingut ja rootslaste koloonia purustamist, mis kahtlemata on samuti olulised ajaloolised versapostid. Lembitu langemine, kogu tema sõjaline tegevus ja Madisepäeva lahing on aga sündmused, mida tegelikult ei tohiks ära unustada ükski ajalooõpik ja mis vajaksid tegelikult laiemat ümberdefineerimist. Ilustades seda mõtet veidi fantaasiaga: kui Lembitu oleks  verminud münte (parafraseerides mõnda ajaloohüpoteesi, mis hiljuti välja käidud) või omanud kroonikuid, siis oleks tema nimi koos ausammastega tuntud ka tänapäeva Lätis ja Soomes. Sõjavanem Lembitu näol võib olla tegemist maailma ajalugu mõjutanud eestlaste esiviisikusse (moodsalt kirjutades: TOP5-e) kuuluva isikuga.  Tänuväärselt avaldas kriitika 2017.aasta etenduse kohta Jaak Allik ja seda sai veel omakorda käsitatud ka käesolevas blogis.

Tegelikult ei soovikski käesolevaga rohkem sekundeerida Koorti väga patriootilisele artiklile, kui rohkem osundada, millised kaalukausid või hinnangud tänapäevases ajalookäsitluses muinasajaloo kohta paigast ära on. Või mis sootuks unustatud? Ehkki mul puudub antud valdkonnas formaalne haridus ja kindlasti on kõvasti ruumi ka eneseharimiseks, on mul siiski paljude ees see eelis, et hakkasin Muistse Vabadusvõitluse teema vastu huvi tundma umbes sama vanalt, kui juba esimesi raamatuid lugeda oskasin. Ehk mul on aega olnud asja üle järele mõelda. Et arutelu ja ajalookriitikat lihtsam jälgida oleks, on postitus jaotatud punktideks.

> Muinassõja nimetuse  ja definitsiooni küsimus. Ajaloolased on sel sajandil läinud vaidlema küsimuse üle, kuidas XIII sajandi alguse sündmusi üldse käsitleda - kas tegu oli mingi globaalse sündmustiku lokaalse peegeldusega. Või siis traditsioonilise käsitluse järgi lokaalse sündmuse maailmapoliitikasse jõudmisega. Allakirjutanu ei nõustu kummagi eraldiseisva vaatega, pidades neid poolikuteks vaadeteks. Jättes kõrvale täieliku pseudoküsimuse, kas tegu oli eestlaste rahvusega (kui juba Antiik-Rooma ajaloolased kirjutavad aestide rahvusest ja merevaigukaubandusest, siis kuidas sai vahepeal kaheks tuhandeks aastaks kadunud rahvus järsku 1869.aastal uuesti tekkida?) - paelub tõepoolest küsimus, kas tegu oli rahvuse vabadusvõitlusega, religioosse ususõjaga või oli ikkagi tegu globaalsete tarneahelate ja kaubandussuhete ümbermängimise sõjatandriga. 

Kuna mõlema tendentsi ja kaasnevate faktorite mõju on märgatav (nii rahvuslik motiiv, kaubandussuhete motiiv kui ka religioosne komponent on selgesti konfliktis esil), tuleks kasutusse võtta uus ja kõikehõlmavam termin: pakun välja  Muinassõja  termini.  Muinassõda (1207-1227; laiemas käsitluses 1187-1227) tähistab selgelt sõdade ajajärku, mis on seotud Eesti esiaajalooga, eestlaste varase ajalooga, veriste konfliktidega, maa koloniseerimisega, religiossse  ja kultuurilise muutusega. Samuti ei piiritle see nimetus teatud perioodil toimunud vaenutegevust üksnes rahvuslikul või rahvusromantilisel pinnal. Selles terminis sisalduvad üheaegselt nii saarlaste viikingiretked,  hõbedakaubandus, võimsad kindlused, muinasjumalad, merevaik, meteoriidiraud, Ristisõdade ajastu kui ka Ümera lahing, mille järel "kas või põlvepikkune poisike" pidi sõtta minema. See mõiste hõlmaks paremini tsivilisatsioonide kokkupõrget, mille tunnistajaks meie esivanemad olid.

> Mis on takistanud looma selgemaid ja vähem vastuolusid pakkuvaid ajalookäsitlusi Muinassõjast ja järgnenud perioodist kuni Jüriöö ülestõusuni?

Aastate jooksul on arutletud väga erinevate käsituste kaudu üritada kujutada elu eelkristlikus Eestis, tulemused on kohati väga vastuolulised. Vaieldakse nii piirkonna sõjalise taseme, riikliku arengu, sisulise kristluse leviku üle, sõjalise allajäämise põhjuste kui ka järgnenud vasallisuhete üle (eriti perioodil 1227-1343, mis tundub eriti segane ja põnev periood Eesti varases keskajas). Põhjus on mõistagi lihtne: kui tahes geniaalse või arenenud rahvaga ei olnud eestlaste näol ka tegemist - ei tundnud vaesekesed ladina kirja ega paberit. Ja kui mõni üksik tundiski, pole sellest jäänud vähimatki märki. Ainus suurem sisuline allikas on Henriku kroonika, mis vähemasti on autentne allikas. Küll on selles hulgaliselt vastuolusid ja on küsitav, kui suurel määral (millise täpsusastmega?) on kroonika usaldatav. Mõistagi on teatud vastuseid võimalik leida ka kaudsete allikate või teiste kroonikate kaudu, milles on kõige paradigmat koondavama töö ära teinud Karl Kello ja Uku Masing. Siiski kahjuks mitte professionaalse ajalooteaduse raames. Kui esimene jääb kahjuks siiski pigem populaarteaduslik-hobiajaloolaslik-hüpoteeside kogumikuks, siis teine on sedavõrd peen (ka väga emotsionaalne) sissevaateline ja pisidetailides tuhniv uurimus ("Vaskuks ja vikaaria Lohult"), et sisulisemat laiemat pilti on mõlema põhjal täiesti võimatu kujundada. Küll on seal hulgaliselt materjali ja väiteid, mida tõsiteaduslikud ajaloolased võiksid tõsisemalt uurima ja tõestama/kummutama asuma. Teisalt on just HLK algtekstis blogiautori arvates täiesti uskumatuid fakte, mis vajaksid paremat sissevaadet ja mis kõnelevad iseendast juba ülipalju. Nagu kadunud Lennart armastas öelda, võis 1941.aasta vene talupoja ühest lausest tihti välja lugeda rohkem, kui tervest doktoritööst, mis Nõukogude Venemaa 1941. põllumajanduse kohta kirjutatud.

> Millised on kõige uskumatumad / paradigmat kujundavamad faktiväited HLK-s?

Jättes kõrvale kõikvõimalike sõjakäikude üksikkirjeldused, kuupäevad, mille osas on alati palju vastuolusid, isegi lahingute kirjeldused (mis on ka siiski väga põnev materjal) ja konkreetsete sündmuste järjekord, rääkimata jõuvahekorrad (mille hindamises jääb alati palju ruumi subjektiivsusele, eriti kui Henrik kirjutab peale igat Eestisse tehtud sõjakäiku, et maa sai "täiesti tühjaks" laastatud, ometi tehti sealtsamast "tühjaks tapetud" maalt alguse peatselt eestlaste uus vasturetk) - on mõned täiesti uskumatud seigad, mis annavad meile sellest kolossaalsest tsivilisatsioonide kokkupõrkest - millesarnast pole ilmselt toimunud terves muinas-Skandinaavias - parema ettekujutuse.

1> "ja siis läksid nad saunadesse ja pesid endilt maha ristmise vee..." ja tegid veel muid kõlvatusi, mida ristiusk neile keelas ja asusid kristlastele kättemaksu plaane hauduma  (kirjeldus käib nt 1222 a. ülestõusu kohta). Eestlaste n-ö " üleolekut" kristlaste suhtes näitab veel ilmekamalt esimene trükisõnas kirja pandud eestikeelne lause: "Laula, laula, pappi!" Niimoodi pilgati vangivõetud preestreid.

Mida me saame siit järeldada? Muinaseestlastel pidi vaatamata nende suhtelisele suurele harimatusele ja lokaalsele elulaadile olema väga selge ettekujutus, kes ja milleks on tulnud neid vallutama. Ehkki maailmavaateline arusaam konflikti olemusest võis lääneeurooplastest täiesti erineda, olid eestlased juba väga varajases sõjastaadiumis (1207-1210.aasta paiku) täiesti teadlikud,  et tegu on kolonisatsioonilaadse vallutusega, millega püütakse ümber kujundada nende religioosne traditsiooniline elulaad.

Me saame teada, et eestlastel olid saunad, mis olid kahtlemata juba tol ajal üheks keskseks elamukompleksi osaks ja poolreligioosseks elu osaks. Kuidas teisiti oligi võimalik selles külmas kliimas tsiviliseeritud elu ette kujutada?

2> Üks ilmekamaid kirjeldusi - mis ilmselgelt samuti ei saa olla väljamõeldis - mida harva käsitatakse, on saksi soost ristisõdijate esimene vallutusretk süda-Eestisse Järvamaale. Retk toimus talvel, tungides otse Järvamaa piiridesse. Pakane oli sedavõrd krõbe, et ristisõdijatel koorus maha näonahk - keskeurooplased ei olnud harjunud sellises kliimas sõdima. Sooja saamiseks süüdati esimene leitud küla... (miks eestlased küll nii laisad on ja ei kasuta kreeklaste või USA poliitliikumise BLM taktikat EL-st ajaloolise ülekohtu eest raha välja pressida? :) )

3>  Isegi juba neist kahest punktist saame selgelt välja lugeda, et eestlased olid suhteliselt kõrge elukorralduse tasemega antiikajast tuntud põlisrahvas, kellel aga puudus ühtne  riigikorraldus. Sellele viitavad selgelt ristisõdijate taktikast tuttavad rünnakud eri maakondade vastu, kus (NB!) naabermaakonnad tihti vallutajatega koos  rüüstamas käisid - kui uskuda HLK sõnu. Seetõttu võiks Muinas-Eestit võrrelda kaudselt varakeskaegse Inglismaaga, mis enne normanni kuningate vallutusi X-XI sajandil oli sisuliselt väikesteks kuningriikideks killustunud keskvõimuta saar.

4> Teema väljub siinkohal juba Muinassõja kontsepti raamidest - küll aga seondub üldisemalt Muinas-Eesti ajalooga - kuidas ka ei soovi küsimust eirata (peavooluajalugu ongi teemat siiani pea täienesti eiranud, vähemalt kuni Salme laevmatuse leiuni), on küsimus viikingisõdadest väga aktuaalne. Ilmselgelt, tekkisid perioodil, mil Skandinaavia vallutajad võtsid võimu Inglismaast kuni Kiievini, tükke Prantsusmaast ja Itaaliast takkaotsa, konfliktid ka idanaabrite eestlastega. Seda on tõendanud üha arvukamad viikingileiud, matusepaigad ja on juba enne leide viidanud ka mitmed otsesed mainimised saagades (mida küll peavooluajaloos väga minimaalselt on käsitletud). Tekib küsimus: mida viikingid siit tahtsid ja miks ei suutnud nad maad enda kontrolli alla heita? Arvestades skandinaavia ülikute nimekirja, kes väidetavalt eestlaste maal hukka on saanud,  on tegemist sisuliselt müsteeriumiga.

Siin võib hüpoteese tuua nii meteoriitse raua (rääkimata mütoloogiliste seoste, mille hüpoteese on arvukalt esile toonud Karl Kello) roll, kui ka eestlaste sõjakunsti oskused laiemalt. Ehkki siinmail ei teatud midagi rahvaste koloniseerimisest, rüütlikultuurist, polnud jõutud isegi feodaalse ühiskonna korrani. Puudusid samuti suuremad tiheasustusega linnad, mis olid muide XIII sajandil olemas Leedus (siin saab põhjusena näha eelkõige klimaatilisi erinevusi). Ometi suudeti sõjaliselt vastu astuda tolle aja kõige arenenumate Euroopa vallutajatele. Mõistagi on küsimus ka geograafiline  ja klimaatiline - kui vahel poleks olnud  Volhovi soid, oleks Mandri-Eestist üle pühkida ka külm mongoli tuul Temujini (1158-1227) käe läbi, kellele ilmselt eestlastest vastaseid poleks olnud. Ent lisaks hämmastavatele võitudele ristisõdijate maastikul (milles enamasti kasutati küll barbaritele tuttavat üllatusrünnaku taktikat), mis üldjoontes olid siitkandi rahvastele täiesti enneolematud, võita elukutselisi rüütlivägesid, on hämmastavad ka suuremad strateegilised saavutused.

5> Lembitu isik, Leole piiramised ja Pihkva retked. Muinas-eestlaste, eelkõige Sakala vanemate sõjalis-poliitilist taset näitavad viited nende tegevusele kuni Madisepäeva lahinguni. Eelkõige ja vahest kõige tähelepanuväärsem on asjaolu, et kuni Madisepäevani ei saa me rääkida tegelikult Sakala vallutamisest, vaid üksnes Sakala lepingusse surumisest. Erinevalt kõigis teistes Eesti osades aset leidnud piiramistes ja retkedest, eristub Edela-Eesti eelkõige sellega, et siinsed sõjapealikud olid nähtavasti vallutajatega võrdsel või võrreldaval sõjalisel tasemel, mistõttu Saaremaa ja Sakala linnuseid üldjuhul ei vallutatud. Need alistusid ristimisega.  Erinevalt komöödiafilmist "Malev", toimus tegelikkuses suur osa Muinassõjast just linnuseseinte vahel, piiramistes ning vallidel tapeldes, mis ei jäta siinsest rahvast just päris alaarenenud neandertaalide kuvandit.

See pisikesena tunduv asjaolu pole ehk nii pisike, kui arvestada, et just Sakalast organiseeriti ka suuremad vasturetked ja ülestõusud ka pärast alistumisi, sh kõik suuremad sõjalised operatsioonid: Ümera lahing, Toreida piiramine (sh Toreida vaherahu), Pihkva rüüstamine, Otepää piiramine ja Madisepäeva lahing. Üks kõnekamaid sündmusi ongi vahest Pihkva rüüstamine - kui idanaabrid jõudsid rüüsteretkega Leole alla, Lembitu otsustas end  piiramisest hõbedaga (sic!) välja osta. Samal ajal kui venelased asusid mujale Eesti aladele rüüstama, organiseeris Lembitu välkretke Pihkva alla. Sõjavanem tegi kalkuleeritud arvestuse, et linna kaitseb üksnes väike väehulk, kuna suurem osa on rüüsteretkel Eestis.

Säärast strateegilist mõtlemist ei saa üles näidata suvaline mõõgaga isehakkanu - ilmselgelt oli maakondade näol tegemist teatavate dünastiliste eelriiklikke moodustisi, millest eelkõige suuremad paistsid silma oma organisatoorse taseme poolest. Mitte vähem hämmastavamad polnud näiteks teise Viljandi lahingu kirjeldused, kus toodi esile patarellide duellid (eestlased olid patarelle õppinud valmistama saarlaste kaudu Varbolast, kuhu taanlased olid oma patarelli kinkinud).

Lõppeks võiks lugeja endale ette kujutada ka muinasaegset linnuse ehitamist!  Pole mitte vähe märkimisväärne, et eestlased ehitasid päris arvestatavaid puidust linnuseid, mille vallutamiseks pidid kristlikud vallutajad kulutama päevi või nädalaid kestnud piiramisi (sic!!).  Märgilisemad neist Viljandi, Muhu, Otepää ja Tartu piiramised. Eestlased ei tundnud tõenäoliselt mörti või oli neil raskusi koostisosade leidmisega. Samal ajal ehitati puidust hiiglaslikke linnuseid, mis ei saanud sugugi lihtsam ettevõtmine olla - eeldades, et palkide kokku vedamiseks kasutati veoloomi ja üles tõstmiseks plokisüsteemi (kas eestlased tundsid plokki?), ometi oli ehituseks vaja ka vilunud puuseppi. Palgid oli vaja omavahel tugevalt siduda, lisada pealisehitused, trepid, kõrvalhooned jne. See kõik viitab märkimisväärsele arengutasemele.

Kui samavõrd arenenud oleksid ka olnud riikliku korralduse süsteemid, koos näiteks piirikindlustega, mis olid tuttavad juba Rooma-aegsetele germaanlastele - oleks maa vallutamine lõunast olnud sisuliselt lootusetu üritus (piirikaitse oleks võimaldanud eelhoiatusega rahvast rüüsteretkede eest kaitsta). Iseasi on muidugi tõik, et taani kuninga Valdemar II väga massiivne sissetung Revalasse meritsi otsustas sisuliselt ka maa saatuse. Ent siiski oleks vähemalt teoreetiliselt kaitstud lõunapiiriga situatsioonis kujuneda Eesti poliitiline ajalugu tundmatuseni teistsuguseks.  Siiski jääb see oleskoloogia valdkonda ja tuleb tunnistada eestlaste tsivilisatsioonilist allajäämust. 

Samal ajal on Lembitu roll Eesti varases ajaloos täiesti uskumatult võimas, jäädes ka kaugetele tulevastele põlvedele horisondile kumama ja meenutama muinaskuningate aega Eestis. Mille õrn järellainetus Jüriöö ülestõus kahtlemata oligi.

 Aeg taastada eesti kultuuri väärikus ja Eesti riigi sisu...ning peatada talupojamõistuse vabalangus

Plastikpulk, mis topitakse tänapäeval iga teise riigiasutuse, KOV-i või ministeeriumi fassaadile lippu "hoidma", sümboliseerib lausa karikatuurselt tänase Eesti ühte väga sisulist probleemi: kahjuks meie iseseisvus ei ole enam rippumatu ("rippumatus" oli muide iseseisvusmanifesti kirjutamise aegu "iseseisvuse" toonane sünonüüm). Tänane Eesti lipp on sõna otseses mõttes riputatud veidra moehulluse ajel kasutusele võetud europlastikpulga külge, umbes nagu Eesti iseseisvuski. Ei nägu ega tegu, ütles selliste asjade kohta vanarahvas.

Lühikeseks kõrvalepõikeks mainin seoses ülalviidatud lipupulgaga, et saan küll aru, milline on selle ülilevinud pulgakese nn teoreetiline praktiline eesmärk. Ent kas kallid inimesed tõesti ei näe, et sellisel kujul on tulemus vastupidine: lipp näeb pulgaga  koledam välja, kui ilma selleta. Lihtne lahendus lipuprobleemile on täiesti olemas: pulk tuleb mõistagi paigutada lipu alla, ohjama lippu, mitte veidralt riputama lippu. Muide, sääraselt on pulgake edukalt on praktikas paljudes riikides. Sellisel moel säilib ka riigilipu väärikas kuju ja abivahend säilitab algse mõtte, et hoida väärika esindamise ametiasutuse seinal.

Aga sisulisemast. Mäletan, kuidas umbes 7-8 aastat tagasi (siis veel enne suuremate/avalikumate ühiskondlike tülide puhkemist Eestis), rääkisin ühele heale sakslasest tuttavale Eestist ja eesti kultuurist. Intellektuaalina oli ta teemast  päris sügavalt huvitatud ja üritas siin elades isegi mõnda aega eesti keelt õppida. Muuhulgas rääkisin talle sellest, et eesti kultuuri sees üks nähtamatu lõhe, mida saavad tunnetada ainult need, kes siin kultuuris sügavamalt sees elavad. See lõhe peitub wana Eesti (s.o sõjaeelse Eesti) ja 1990tel taastatud Eesti kultuuride teravates erinevustes ja vastuoludes. See lõhe oli nii sügavalt tuntav, et kui meenutan iseenda lapsepõlve 1990tel, mis oli väga põnev aeg, kujundas see justkui teatava paralleelisiksuse. Umbes nagu kahekeelse pere lapsena kahes keeles rääkimine, mille abil lapsel kujuneb väga varakult arusaam sellest, kuidas erinevates keeltes rääkivad inimesed ei saa omavahel otse suhelda, nende vahel on informatsioonibarjäär. Umbes säärane oli ka minu arusaam erinevatest põlvkondadest pärit maailmade vahel. Muide, subjektiivse hinnanguna, teatav otsustav murrang "kommunistliku" põlkvonna kasuks toimus millalgi 1997.aasta paiku (see oli nii tuntav, et oli tuntav isegi õhustikust, isegi lapsena), kusjuures võimatu isegi öelda, mis selle tegelikult tingis. Sarnast käsitlust "eesti õhustiku" muutumisest on muide käsitanud ühes korruptsiooniteemalises ettekandes Toomas Kümmel. Ent nii keeruliselt ja pikalt ma mõistagi toona tuttavale sakslasele asja ei seletanud - õieti arvasin toona üldse, et vahest see kultuurilõhe on rohkem mu enda peas väljamõeldud kontsept, millel reaalsusega väga vähe pistmist on. Kuid nüüd aastaid hiljem, olen mitmetes arutlussaadetes, näiteks Andres Raidi või Objektiivi saadetes on läbi  mitme saatekülalise (nt õpetaja Einar Laigna) seesama eesti kultuurilõhe, eelkõige kas või õigekeelsussõnaraamatu näitel välja toodud. Mingi tohutu järsk kaljult kukkumine on toimunud 1990te lõpus, kusjuures kukkumise kiirusest ja liikumise suunast (allakäigu poole) pole suur osa seltskonnast aru saanud ehk ka seetõttu, et vaba langemise korral kaotab keha kaalu.  Säärane poeetiline metafoor füüsikast pole ehk kõige õnnestunum, ent tundub siiski kirjeldamiseks kohane - ajastul, mil - muide, üldises näljas ja sõjajärgses viletsuses taastatud rahva talgutööna, Punavägede poolt jõhkralt puruks pommitatud, "Estonia" teater - soovitakse paigutada klaasist kuubiku sisse. https://www.postimees.ee/7231550/raivo-e-tamm-estonia-juurdeehitusest-ma-olen-sokis

Pärast äsjalõppenud tolmukeerutust sama ulmelise (ja sama ebaõnnestunud asukohaga) SüKu teemal Tartus - tuleb nentida, et need ei ole üksikjuhud, see on ikkagi.....sõna otseses mõttes revolutsioon kultuuri vastu. Revolutsioon, mis vaimsetelt tagajärgedelt ei erine kuigipalju 77 aasta eest langenud Punavägede pommidest.  Need ei ole juhuslikud uudised, mis räägivad kõige pühamate asjade - ajalooliste hoonete, parkide, muinsusväärtusega paikade, põlislaante -  üldisest ründamisest, betooni valamisest, lagedaks raiumisest ja kuubikusse panemisest. See on lolluse ja korralageduse võidukäik Maarjamaal - ent kuidas me siiski oleme barbaarsuses nii "kaugele" jõudnud. Kas tõesti on süüdi mingi salapärane globalismus või vandeselts?

Suutmata ammendavalt või isegi väga üksikasjalikult teemat käsitleda (ühiskondlikud protsessid mõistagi ongi väga keerulised kirjeldada), tuleb siiski nentida, et vähemalt mõned põhjused sellel idiotismi plahvatuslikul kasvul Eestis on. Kui me saime 1991. aastal formaalselt uuesti vabaks, hüppas Eesti igas mõttes tundmatus kohas vette. Astuti uude vabasse maailma, mis oli tundmatuseni muutunud võrreldes 1940.aastaga, omast käest polnud võtta ka wanakooli advokaate ja riigimehi, kes tsaaririigi praktilisest kogemusest Eesti Wabariiki ehitama asusid 70 aastat varem. Alles olid vaid varemed, ilusad mälestused ja hunnik hrutšovkasid. Mitmete valearvestuste seas tehti eksimusi eelkõige selles plaanis, arvates, et maailmal on meid vaja. Kui välja arvata mõned nutikad start-upp'ijad ja tippteadlased (või ka muu valdkonna maailma tippe, keda üksikult meil siiski veel leidub), on Eesti EL-i kõige tühisem provints. Väike, vaene, külm, maavarasid pole ja midagi erilist siin ei juhtu. Ja meie kultuur hullutati samal ajal ära lääne tabloidindusest tuntud sisutühja kollase plämaga. 

Suurtes lääneriikides võib propaganda või tabloidindus olla küll väga popid ja levinud, siiski on aga 50-miljonilise (rääkimata 300-miljonilisest) elanikkonna juures võimalik, et äkki siiski ühiskonnas vähemalt 5 miljonit kodanikku sellist jama kunagi ei tarbi. 5 miljonist täiesti piisab, et teha tippteadust, kultuuri ja sporti. Ülejäänud võivad rämpstoitu ja -kultuuri rahulikult edasi tarbida, majandust käimas hoides. Sellepärast nad tegelikult ei eelda, et kõikvõimalik popkultuuri-jama nende riikide/ühiskondade käekäiku tugevalt mõjutab (pikas perspektiivis ehk siiski?). Aga meie?  Me pidime olema pehmelt öeldes puhta hullud, kui asusime lääne poliitparteide loosungeid, ühepäevaplaane ja poliitavantüüre kopeerima....ning tabloidkultuuri arendama. Kui palju elanikke 1,3 miljonist on pärast sellist 30-aastast eksperimenti veel mõistuse juures?

Siia haakub kohe külge haridustemaatika, mis on tõenäoliselt kõige tõsisemalt räsida saanud valdkond Eestis ja selle kaotused on nii sügavad, et seda on isegi keeruline mõõta. Õpetajaks ei ole võimalik saada 3 aastat ülikoolis õppides - seda ametit õpetatakse aastatepikkuse praktikaga. Riigi rahakotile täiesti hävitavaid samme astudes (ulmelised täieliku tasuta kõrghariduse projektid), aastaid alatasustatud ülikooli õppejõud (ja muidugi ka kooliõpetajad), üldiselt struktureerimata kõrghariduspoliitika- siia juurde täiesti masendav nõukogudeaegne taak haridussüsteemis (mida sain ise maitsta kuni kõrgkoolini välja). Vanal ajal (ka veel mõnikümmend aastat tagasi) see just andis haridusele kvaliteedimõõdu, et seda oli raske saada - tasu muutis hariduse defitsiitseks, mis sundis selle saamiseks ka pingutama! Tänane olukord  on tekitanud (NB! vastupidiselt taotlustele)) ideaalse kompoti ülisuureks hariduslikuks kihistumiseks ning selleks, et ei saaks peale kasvada tugevat uut teadlaste põlvkonda. Haridussüsteem on muudetud konveieriks ja õpetaja teenindajaks!? Täieliku küsimärgi all on rahvuskeelne kõrghariduse tulevik tervikuna. Ometi pidi see probleemistik Eesti majanduslikku võimekust, rahvaarvu ja sündivust arvestades kõik olema ammu ette nähtav...juba 1980te lõpus...kahjuks ei tõmmanud see 30 aasta jooksul tähelepanu kõrghariduse süsteemse parandamise teravale vajadusele.

Vaid lühidalt majandusteemal peatudes, tuleb nentida, et on kurb tõdeda, kui 1990te aastate raamatupidaja tasemele pidama jäänud Eesti poliitmõtlemine on sisuliselt halvanud Eesti riigi sisulisema majandusarengu. Olukorras, kus Euroopa riikide võlatasemed ületavad suhtarvudes Eesti riigi oma kordades, oleme täiesti tragikoomilise poliitika vangid, mis ei saa aru fiat-rahade toimimise süsteemist. Raha, mida triljonite ühikute kaupa iga aasta juurde trükitakse, on teatavasti katteta. Olukorras kus jagame Kreeka, Portugali, Hispaania ja Iirimaaga sama valuutat, on täiesti humoristlik rääkida mingisugusest Eesti riigi eelarvetasakaalust. Kas Hispaania ja Iirimaa lastakse kõrgemate intressimääradega pankrotti minna, kui meie poliitilised geeniused siis "teoreetilist tulu" lõikavad kõrgete intresside olukorrast "teoreetilises tulevikus"? Sellist olukorda ei juhtu ju mitte kunagi. Kolm korda allapoole EL-i keskmine võlatase on Eestile otse kahjulik, et mitte öelda idiootne poliitika. Loomulikult ei pruugi 4-kordset Eesti keskmist teenivad poliitikud ka aru saada, mis majanduskasvu või taristu vajadusest nad üldse räägivad?  Peaasi, et saab soojal maal puhkamas käia :)

Kas Eestis ei ole tõesti ühtegi globaalset rahandust mõistvat poliitikut?

Mis viibki viimase, kahtlemata samuti kandvama  probleemini, Eesti lähiajaloos. Eesti on väidetavalt ja ka konstitutsioonile tuginedes demokraatlik vabariik, kus toimib esindusdemokraatia. Ometi on meie esindusdemokraatia selline, kus parlamenti pääsevad ka inimesed, keda sinna pole üldse valitud. Rääkimata probleemist, mis seondub 5%-se valimislävendiga. Kümnete tuhandete valjate häältega parteid jäävad parlamendist välja, kuna "targad asutavad isad" on seadnud parlamenti saamiseks Euroopas ühe kõrgema lävendi, mis muudab pisikese riigi kogu poliitilise süsteemi sisuliselt oligarhiaks / oligopoliks. Ilma selliseid kunstlikke piiranguid kärpimata ei saa Eestis kunagi areneda normaalne ja küps poliitiline kultuur või toimiv esindusdemokraatia. Tõeline ideede konkurents, debatt ja areng saab toimida konkurentsi tingimustes, mida käesolev süsteem kindlasti endast ei kujuta.

 

 Neli ettepanekut 22.03.2021 toimunud maakonnaliinide komisjoni arutelu jätkuks

Ehkki 2017.aastal loodud nõndanimetatud "maakondliku tasuta ühistranspordi" projekt Eestis on olnud üsnagi avangardistlik ja paljude (sh blogiautori) meelest vähemalt esialgu küsimusi tekitav poliitiline projekt, siis mitmed ÜTK-d on tõestanud, et säärane mudel võib olla pikas perspektiivis jätkusuutlik ja arenev, eeldusel et seda suudetakse riiklikult efektiivselt juhtida, toetada ja planeerida. 

Eriti positiivse näitena paistis silma Pärnumaa ÜTK, aga ka mõnes teises maakonnas on arengud olnud positiivsed. Samas on riigis tervikuna veel väga palju arenguruumi, nagu tõdeti ka arutelul, ja erinevaid piirkondlike puudusi. Tooksin postituses ära 4 peamist ettepanekut, mis võiksid oluliselt vabastada maakondliku ühistranspordi potentsiaali ja tuua ka eeldused kvaliteedi tõusuks ning reisijatenumbrites.

Link komisjoni istungi salvestusele: https://www.youtube.com/watch?v=4eSvXeR7haI

Ideed: 1) ÜTK piirkonnad 2) Riiklik Bussipark 3) Ühtne piletisüsteem üle kõigi ÜTK-de 4) Riiklik hinnastusskeem ja liinide tihendamine

1) Aspekt, mida komisjoni istungil ei käsitletud ja ilmselt on vähe käsitletud ka varasemates aruteludes, on ÜTK-de piirkondlik suurus, mis on ühtlustamata. Kindlasti on ka Pärnumaa edu taga vähemalt ühe tegurina maakonna suuurus. Erinevatel ajaloolistel ja muudel geograafilistel põhjustel jaotub Eesti väga erinevate suurustega maakondadeks, kus on ka erinev arv tõmbekeskusi ja väga erinev arv elanikke. Kui näiteks Hiiumaa puhul pole sel vahet, kuna tegu on meresaarega - siis eriti Lõuna-Eestis pole maakonnapiirid sobivad kriteeriumid bussivõrkude planeerimisel. Seetõttu on blogiautori soovitus, moodustada väikemaakondadest paaride kaupa suuremad ÜTK-d (kaardil nr 2, 3 5, 6 ja 7).

Toon konkreetse näite Mulgimaalt: ajalooline Mulgimaa on jagatud tänapäeval kahe maakonna: Viljandimaa ja Valgamaa vahel, ka bussiliinid katkevad ebaloomulikult maakonnapiiril. Säärane kunstlik piir muudab mõlema maakonna liinivõrgud  ebaefektiivsemaks, vähendab reisijatenumbreid ja piirab väga oluliselt reisivõimalusi. Piirkonnas on vähemalt 2 tõmbekeskust (millest ühe tõi välja ka komisjoni arutelul  hästi välja ka Viljandi esindaja): Viljandi ja mulgi pealinn Abja-Paluoja. Ometi pole kummassegi keskusesse korralikku bussiühendust.  Kuni 1-2 bussi päevas on tänase ühenduse lagi, mis ei võimalda kaugeltki bussiga tööl käimist ega isegi muid vajadusi (nagu kaubanduse külastamine või kalmistu külastamine). Samuti sõltuvad needki hõredad ühendused üle maakonna piiri 100% kommertsliinidest, mis koroona tingimustes on üldse suletud ja vähendatud on neid järjekindlalt juba aastakümneid (kunagi liikus busse mitu korda päevas).

Sisuliselt võib kogu ala Pärnu-Viljandi-Tartu mõtteliselt joonelt allpool tänapäeva elanike tiheduse juures nimetada turutõrke piirkonnaks ja seetõttu peaks kogu selle piirkonna siseselt bussiliinivõrk olema sisuliselt terve selle ala piires (vähemalt osaliselt) doteeritud ning vastavalt ka riiklikult organiseeritud. Ikka selleks, et tagada maksimaalselt efektiivne liinivõrk, ümberistumisvõimalused (bussilt rongile ja eri bussiliinide vahel) ning tõsta reisijate hulka liinidel. Kõige optimaalsem on seda korraldada selliselt, et piirkonnas oleks kokku 4 ÜTK-d: Pärnu, Viljandi, Võru ja Tartu. Nende keskuste koordineeritud sõiduplaanid peaks tagama korralikud ühendused nii maakondade sees kui ka vahel (sh väikelinnad maakonnapiiridel, nt Põlva, Otepää, Antsla, Tõrva, Karksi-Nuia, Mustla).

2) Et vähendada oluliselt üleriigilist probleemi madalapõhjaliste bussidega ja üldiselt bussikvaliteediga, peaks riik looma Riikliku Bussipargi.

Riiklikul Bussipargil oleks 4 peamist funktsiooni ja eesmärki:

2.1. vähendada konkurentsitõkkeid hangetel osalemiseks, pakkudes vähemalt poolt busside mahtu (sh madalapõhjalised) riigi poolt hanke võitjale lepingu alusel kasutamiseks

2.2. võimaldada ühtlase tasemega bussiteenuse kvaliteeti (sh madalapõhjalist) üle Eesti - mis ei sõltuks kohaliku turu suurusest või pakkujate arvust konkursil

2.3 hoidma oluliselt kokku ühiskonna kulusid busside hoolduselt (RB pakuks nii soodsamat remonditeenust oma pargi bussidele, kui ka märgatavat mastaabisäästu busside liisimisel, remondil ja hooldusel)

2.4 Väheneks oluliselt madalapõhjaliste busside probleem maakonnaliinidel (vt näiteks: https://epl.delfi.ee/artikkel/92898583/ma-tahan-lihtsalt-toole-minna-riik-jatab-puuetega-inimesed-bussist-maha)

Nagu tõi väga tabavalt esile Viljandi esindaja, ei ole lõppküsimus mitte see, kes maksab kulud, vaid see, kuidas saavutada võimalikult väikeste kuludega võimalikult hea süsteem. Riiklik Bussipark oleks kindlasti üks efektiivseid mooduseid, kuidas väga soodsalt saavutada ühtlane kvaliteeditase kogu Eesti maakondlikus transpordis.

3) Ühtne piletisüsteem käis korduvalt läbi ka komisjoni aruteludest, see on vaieldamatult üks koht, kus bussireform võidaks oluliselt maksuraha ja tõstaks teenusekvaliteeti, kui  ÜTK-d moodustavad ühise tervikliku piletikeskkonna, kust saab teostada nii otsinguid kui ka osta pileteid. Sellise ühtse keskkonna haldamine on odavam, mugavam teha uuendusi ja saada parimat võimalikku IT-teenust süsteemi töös hoidmiseks.

4) Nagu tõi komisjoni istungil välja väga tabavalt ka Riigikogu saadik Annely Akkermann, on väga oluline liinitiheduste küsimus. Suuremate reisijanumbrite saavutamiseks on kahtlemata oluline ka liinide tihendamine (seal, kus selleks on vähegi vajadus), mille kulude korvamiseks oleks mõistlik kehtestada üle riigi ka mingisugused miinimumhinnad bussisõidule. Loomulikult mõned omavalitsused võivad siis otsustada selle täielikult doteerida, et bussisõit oleks kõigile sõitjatele tasuta (jällegi võimalik kasutada erinevaid dotatsiooniskeeme), kuid  üldise ühiskondliku kasu huvides kindlasti annab suurema võidu, kui tasuta 2x päevas sõitva bussi asemel käiks buss suuremate asulate (üle 2500 elaniku) vahel 4x päevas, kuid pilet maksaks 2 eurot. Loomulikult võiksid laieneda erinevad soodustused (nt kuupiletite näol jms). Turisti või juhusõitja jaoks on 2 eurot tühine kulu, aga liinivõrgu terviklikkuse huvides on kulude-tulude optimeerimine parima kvaliteedi saavutamiseks.

 SüKu on väga hea idee täiesti vales asukohas

Millal saab Eestis alguse läänelik, terviklik ja kaasaegne linnaplaneerimine?

Et mitte postitust lootusetult pikaks ajaks, tehes selle lugejale vahest liiga ajakulukaks ja igavaks, üritan teema nii lühidalt kokku pigistada kui võimalik, et välja tuua olulised punktid seoses välja tulnud uue SüKu algatusega. Samuti sooviga välja tuua oluliselt paremaid alternatiive SüKu asukohaks.

Esiteks soovin ma välja tuua, et olen ise SüKu loomise idee selge toetaja ja nõustun igati nende argumentidega, mis toodi välja "500 kirjas" - vajadust raamatukogu laienduse järele ja Kunstimuuseumi "kodu" puudumine. Samas tuleb juurde märkida, et asukoha valik projekti teostamiseks on pehmelt öeldes ebaõnnestunud - tuues kõrvale võrdluseks Esplanadi pargi Helsinki südalinnas. Kas kellelgi tuleks mõte, ehitada see Helsinki üks kauneid teetähiseid täis klaashoonet? Siiamaani pole seda juhtunud, kuigi Helsinkis ehitatakse iga-aastaselt väga uhkeid hooneid üle terve metropoli - ja eeldatavasti ei tule ka. Probleem, et Barclay parki pole korralikult välja arendatud ja loodud visuaalset silda Toomemäe ja Emajõe vahele, on samuti kehva linnaplaneerimise näide ja ilmselgelt ei lahenda seda probleemi pargi likvideerimine või täis ehitamine.

Kellele tuleks pähe Helsinki kesklinnas Esplanadi pargi täis ehitamine?

Konkreetset asukohta valides tulebki seetõttu kohe silmade ette terve hulk puudusi seoses plaaniga ehitada niigi väikeste rohealadega Tartu linna (mis siiski paistab Eestis silma ühe suurema "rohelise" linnana) ühte viimastesse kesklinna "vabasse auku" taaskord üks suur klaasist (ja betoonist) hoone. Mitte, et meil juba ei ole ehitatud  ERM, Kvartal, Tasku keskus, uus Kaubamaja (mis valdavalt on päris kenad - aga neid on siin juba väikse Tartu kohta selgelt liiga palju kobaras). Kusjuures - nagu ma ka allpool välja toon, on hulgaliselt vabu asukohti Tartus sellise hoone ehitamiseks olemas mitmel pool. On vahest märgiline lisada, et info projektist jõudis minuni ühtaegu nii meediaartiklite vahendusel, kui "looduskaitse avangardi"  vahendussel Facebookis - kuivõrd Eestis on siiski veel arvestatav kogukond inimesi, kes hoolivad parkidest, metsadest, mõnusast linnakeskkonnast ja rohealadest.

Teine ja hoopis märgilisem probleem SüKu ideega - isegi kui konkreetset projekti pole veel valitud - on täielik mõttelaiskus ja silmnähtav kitš / stamplahendus / idaeuroopalik  lähenemine - millest puudub varasemale ajaloole iseloomulik (juugend, art deco, klassitsistlik ülikooli peahoone jne) julgus, visioon, ruumiliselt, linnageograafiliselt ja visuaalselt meeldiv lahendus. Mida me näeme korduva mustrina kaasaja linnaplaneerimises on piltlikult väljendudes: 1) seni hoonestamata ala (park, roheala, vabaõhu ala) 2) projekteerida täis 3) kopp maasse 4) poole aasta pärast on roheala asendatud klaasist, metallist ja kivist kuubikuga. Kas me soovime sellist Eestit tulevastele põlvedele pärandada?

Kolmandaks tooksin välja vähemalt 4 alternatiivset asukohta, mis sobituksid Tartusse oluliselt paremini, rikastaksid linnaruumi, oleksid kindlasti kallimad ehitada (ja parem ongi - millal me ükskord saame aru, et oleme liiga vaesed, et ehitada neid odavaid, ühetaolisi ja ebakvaliteetseid asju?) . Lõpus toon aga kurva näite kunagiselt lapsepõlve kodutänavalt, mille roheala sisuliselt rikuti ära just säärase idaeuroopaliku odava lahendusega.

Alternatiiv 1: Ehitada SüKu Emajõe ja Anne Kanali vahelisele alale

Sellel kohal oleks arvukalt plusse:

> koos SüKu ehitamisega võidaks korrastada (koos sillutatud jalgteedega) ka Anne kanali ja Emajõe vaheline roheala, tehes selle aktiivseks vaba aja veetmise kohaks

> asukohal on otsejuurdepääs jalakäijate silla kaudu bussijaama, kesklinna ja hotellide juurde

> asukoht on privaatne, vee ääres ja samas ka veidi eemal linnakärast

Alternatiiv 2: Ehitada SüKu jõe teisele kaldale

Kui eesmärk ehitada otse südalinna on tõepoolest niivõrd oluline, leidub isegi südalinna alal paremaid asukohti (kahjuks ka rohealade arvelt), mis ei ole linnakeskkonnnana niivõrd "käidavad" ja olulised - ja kus SüKu keskust saaks ka jõekeskkonnaga sobitada. 

> alal ei ole olulist rakendust tänases linnaruumis, samas looduslikult kena keskkond

> kõrval on juba olemasolev vana "Atlantise" parkla, mida saaks kasutada ka SüKu sissesõidu lahenduste jaoks

> asukoht on südalinnas, hea ligipääsetavuse ja transpordiühendustega

Alternatiiv 3:  Ehitada SüKu sillana üle Vallikraavi tänava, sisuliselt Vallikraavi tänava sisse

> kas Te olete ka mõelnud mööda Vallikraavi tänavat tulles (või neist mõnusatest TÜ raamatukogu treppidest alla ronides) - kui äge oleks tegelikult sild otse Tiigi tänava otsast otse Toome nõlvale? Mina küll olen. Mõistagi sellist silda otseselt keegi ehitama ei hakka, kuivõrd säärane praktiline vajadus silla järele puudub, küll aga on seal täpselt parajalt palju vaba ruumi ühe SüKu ehitamiseks - kust oleks pääs nii Toomele kui ka TÜ raamatukogu poole

> ja mis hea vaade!

Alternatiiv 4: osta ära ja renoveerida mõni arvukatest väga hea asukohaga Tartu seisvatest hoonetest

Näide 1: hiiglasliku krundiga Kalevi 24 TÜ Üliõpilasmaja, kus praegu toimuvad ilmselt vaid tudengiüritused (mis saaks ka mujale kolida)

Näide 2: legendaarne Thalia kino Aleksandri tänava nurgal, mis tegutses täpselt nii kaua, et sain seal isegi ühe korra filmi vaatamas käia. Seegi põnev hoone võiks renoveerides (ja laiendades) väga head rakendust leida munitsipaalkätes.

Näiteid leiaks kahtlemata veel, kuid toon siia lõppu hoopis vähem positiivse näite enda kodutänavalt.

Pargi tänav oli kunagi "Tartu ilusaimaks" tänavaks ristitud ajalooline munakivisillutisega roheline oaas kesklinnas. Sõjaaegse pommitamise tulemusel oli osa tänavast jäänud hoonetest tühjaks, millest kujunes loomulik park ja roheala, mis lõi koos vana tänavaga haruldase miljöö. Selmet säärast haruldast keskkonda hävitada, täiedeti (ajaloolist hoonete välisilmet muide üldse arvestamata - kuidas Muinsuskaitse selle läbi lasi) kogu roheala kaasaegsete tornikestega, mis ajaloolist miljööd sugugi ei säilitanud.

Vaade Pargi tänava rohealale enne kinnisvaraarendust

Selle sama roheala vastas seisab aga veelgi märgilisem ajalooline hoone - vana Pargi saun - millel oli oma roll isegi Tartu rahu läbirääkimistel. Sellega seoses peab pisut tuhka pähe raputama endale ka blogiautor, kuivõrd 2013. aastal tuli esimest korda idee luua vana Pargi sauna (mis toona seisis tühjana) vabaaja-, kunsti- ja kultuurikeskus. Kahjuks ei esitanud ideed toona kellelegi teisele peale paari sõbra. Niisiis jäi (ilmselt ka paremate tutvuste puudumisel) idee laiemalt tutvustamata, nüüdseks on hoone ehitatud korterelamuks. Kindlasti on sellises ajaloolises hoones mõnus elada - ometi oleks võinud selline ajalooline  hoone ka märksa põnevamaid rakendusi leida - miks mitte ka SüKu.

                             Vana Pargi saun enne korterelamuks renoveerimist, taamal nüüdseks                                                                       lammutatud legendaarne"Kasekese" restoran

 

Ülevaade humanitaaride füüsikaõpikust, millele isiklik hinnang annab 4x suurema kaalu kui 3-aastasele gümnaasiumi stuudiumile omaaegses reaalklassis

ehk kuhu ikkagi sai Schrödingeri kass?

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et koroonaajastu 1.aasta lõpus sattus minu kätte pahaaimamatult ja täiesti juhuslikult (nagu enamik häid asju elus) perekonna riiulist Robert H.March'i füüsikaraamat "humanitaaridele" (nagu autor ise mainib) pealkirjaga "Füüsika võlu"¹.  Ehkki sisu järgi võinuks minu meelest raamatu nimetada vabalt ka "Füüsika lühiajalooks". Samas lisaksin siirad kiidusõnad tõlketöö eest (2018.a lahkunud) füüsikule Henn Käämbre'le, kuivõrd teos on tõlgitud kenasse "Liivi-Tammsaare-Vilde" aegsesse eesti keelde. Tõlkijapoolne saatesõna on kirjutatud 1998. aastal Tartus ning "kõigest" 23 aastat hiljem sai samas Taaralinnas teos nüüd omalt poolt läbi loetud. Täpsustuseks olgu öeldud, et mõned peatükid siiski väljusid tavalugeja arusaamadest ja teadmisväljast kaugemale, mida pidi nentima ka allakirjutanu.

Samal ajal just seda huvitavam teos oli, käsitades ka neid "piirialasid", kuhu füüsikamast kaugem tavainimene ei satuks, kuivõrd lugemiseks oli ta mõeldud eelkõige just "tavalisele lugejale" (sellevõrra ka vähem valemeid sisaldades) – niisiis päris X klassi lugemisvaraga ehk tegemist tõesti pole. Samas näiteks abituriendina oleks selline teos küll väga tänuväärne haridusvara olnud, ajaloo irooniana sisaldub sisekaanel ka soovitus "kasutada raamatut füüsikaõpingutel lisamaterjalina" – 15 aastase hilinemisega pole soovituse järgimine ka ehk päris elust maha visatud? Nagu öeldakse: parem hilja, kui mitte kunagi. Juurde võib veel lisada, et raamatu avaldamist on toetanud Olerex – kelle tanklate külastus pärast selle raamatu lugemist, ka kahtlemata palju tänuväärsem tegevus tundub. Mis selle raamatu lugemisest muuhulgas veel huvitavat selgub, pole füüsika mitte kunagi enda ajaloo jooksul olnud poliitikavaba, vaid pigemini sellega alatises vastastikmõjus. Et apoteoosi sissejuhatust mitte nõrgemas toonis lõpetada, kui sai alustatud, saab lisada, et tegu on tõenäoliselt ühe parima ja enimmõjutanud teadusraamatuga, mida allakirjutanu kunagi käes võiks hoida.

Puhtalt intriigi mõttes ja isuäratajana, nagu tänapäeval stambina kasutatakse, alustan ülevaadet lõpust, kvantpöördest, ehk paljude jaoks raamatu põnevamast otsast. Kuigi selle teose laiem väärtus seisneb blogiautori jaoks eelkõige selles, millise sügavuse ja puhta käekirjaga käsitletakse kõiki ajaloo põhjapanevamaid füüsikaavastusi (ja vastavaid teadlasi) Galileist alates. Ühtaegu ajastutruult, faktitäpselt ja isikupäraselt, samas säilitades seosed ka üldise ajaloopildi (ja hilisemate avastustega). Silmatorkavalt avar sisevaade ja suurem väärtus peitub eelkõige selles, millise pieteediga on käsitatud avastajate ja teadlaste omaaegset mõttemaailma, kahtlusi, teooriate vahel kaalumist ja lahenduste otsimist. Siin kõrvutatakse (ja usun, et täiesti õigustatult) Einsteini ja Galileid, keda lahutas neli sajandit, viisil nagu oleks nad tegelenud peaaegu sama probleemi lahendamisega. Galilei-Newtoni "paarisrakend" (kellest ka Einstein väga lugu pidas) muutus selle raamatu toel märksa suuremateks geeniusteks, võrreldes varasema muljega. Kas te teadsite näiteks, et Newtoni avastusel ei olnud õunaga muud pistmist, kui vaid vihjel selles osas, et kui õun kukub raskusjõust maa peale, miks ei peaks kukkuma Kuu. Ehk teisisõnu sõnastas ta esimesena küsimuse: mis on gravitatsiooni ulatuse piir, millised on selle jõu omadused? See teine pool (Kuu osa) jäeti ka teile koolis rääkimata – jah?

Selle teema pikenduseks veel üks põnev tõik raamatust seoses õuna ja Kuuga. Pärast seda, kui Newton oli taibanud gravitatsiooni olemuse (see sama gravitatsioon, mis paneb kaaslased ümber Maa tiirlema ja õuna puu otsast kukkuma) ja arvutuslikult selle vastavuse kesktõmbekiirenduse (a = v² / r) seosega, läks tal 20 aastat, enne kui leitu avaldada sai. Miks? Äärmiselt kurioosne lugu sai alguse eritüübilistest miilidest ja sellega seonduvast arvutusveast, mille ta tegi, ning mida ei saanud ilma raamatukoguta kontrollida, enne kui Cambridge'i naastes, alles pärast katkuepideemiat (ja siiski läks veel aastaid, enne kui Halley innustas Newtonit avastust avaldama).

Muide, suurim erinevus tavakoolist õpetatuga (vähemalt mulle) teooriate käsitamises käesolevas "Füüsika võlus", peitus eelkõige asjaolus, et enda isiklikus kogemuses õpetati koolis teooriaid pigem² kas: 1) kuivalt 2) dogmaatiliselt 3) üldjuhul viisil, et tegemist on väga keeruliste seostega, millest "me lihtsurelikud" ei pruugigi õieti aru saada. Ehkki füüsika ajaloo tegelik sisu on pea vastupidine: äärmiselt lihtsate (ent tihti väga teravmeelsete) katsetega õnnestub näidata väga selgeid seaduspärasid, millega saab kirjeldada kordades keerulisemat maailma meie ümber. Just lihtsustustes peitub võti, mis teeb füüsika meie jaoks kasulikuks teaduseks! Loomulikult nõuab see märkimisväärset geniaalsust neilt, kes omas ajas neid katseid läbi viisid.

Intrigeerivam osa raamatust on paljude jaoks ilmselt siiski XX sajandil toimunud suurim füüsikarevolutsioon pärast Newtonit: see on kvantrevolutsioon. Kvantrevolutsiooni kulg on juba ajalooliselt ajastuselt märkimisväärne, alates 1905.aastast (kokkulangevus I Vene revolutsiooniga), kulmineerudes 1927.aastal, mis oli kõigest 2 aastat, enne globaalset majanduskrahhi ja mõni aasta enne natsipööret Saksamaal. Muide kvantfüüsika ajalool oli natsipöördega märkimisväärselt tugevad seosed – justkui tõestuseks sellest, et füüsika ja poliitika on olnud läbi ajaloo teineteisega peegelduses. Suur osa toonasest teoreetilise füüsika paremikust (kes toona asusid valdavalt Saksa ülikoolides), olid sunnitud pagema võimupöörde järel üle maailma laiali. Kvantpöörde sügavus ei peitu ainult teaduslikus küljes – kvantavastustega jõuti nii kaugele, kus avastus hakkas võtma üle seda "deterministlikku vaimu", millele oli rajanenud kogu füüsikateaduse progress alates Keplerist ja Kopernikust kuni Einsteini välja. Lühidalt: hüpotees, idee, mõte ja vaim olid alati olnud katse ees, tulemused seda kenasti sabas kinnitamas. Nüüd aga äkitselt oldi jõutud tõenäosuslikku maailma, kus kass võis olla korraga nii elus kui surnud!?

Te kindlasti olete kuulnud Schrödingeri kassist ja intrigeerivast teoreetilisest mõtteliset katsest tolle lemmikloomaga. Aga kas teate ka seda, miks Schrödinger selle mõttemängu püstitas? Mitte sellepärast, et lugejaid lõbustada. Ta nimelt ei uskunud enda avastuse tulemustesse (mida teised füüsikud olid edasi arendanud) – teisisõnu olid füüsikud kvantteooriat arendades sõna otseses mõttes kukkunud "Alice'i imedemaalt" tuntud rabbit hole'i, kus avastuste tulemusel nähtu ei tundunud kuidagi vastuvõetav. Nagu võime lugeda leheküljelt 312:

"Borni ja Heisenbergi tööd jahmatasid Einsteini, Plancki, de Broglie'd ja Schrödingeri. Vaevu oli kord ja pidevus mikromaailmas taastatud, kui see mõni kuu hiljem neilt taas ära napsati."

(Muide: Kas pole hämmastav, et see kõik toimus vaid pisut enne Stalini ja Hitleri võimuvõtmisi, globaalset majanduskriisi ja "vana maailma" lõplikku kokkukukkumist II maailmasõja koledustes.)

Selle kinnituseks tollane tsitaat Schrödingerilt: "Kui tõesti tuleb leppida selle neetud kvantkarglemisega, siis ma vaid kahetsen, et sellesse segasin."

Kas pole irooniline? Schrödinger, kvantteooria üks sisulisi alusepanijaid, niisiis üritas siiski pigem näidata oma mõttemänguga, et kass ei saa olla poolelus ja poolsurnud, mistõttu kvantosakesed ei saa omada sellist tõenäosuslikku iseloomu, nagu nad tegelikult omavad. Hilisemas elus oli ta sunnitud oma seisukohta siiski korrigeerima. Kuid vahepalaks veel paari sõnaga kvantteooria arhitektidest: ehkki paljud nimed on tuntud ja suuresti esindavad eesliini "igavaid füüsikateoreetikuid", siis vähemalt kaks kvantrevolutsiooni keskset kuju, keda raamatus ka käsitatakse, on lausa filmilikud tegelased (tegelikult muide, ajastule kohaselt – nagu näiteks ka Johan Pitkat nimetasid temaga kokku puutunud briti mereväelased, otsekui "piraatide kapteniks" või "mereröövli juttudest välja astunuks"), ilma kelleta oleks kvantrevolutsioon võinud palju hiljem sündida.

Nendeks on prantsuse hertsog (sündinud prints) Louis de Broglie ja austria akadeemik Erwin Schrödinger. Hertsog de Broglie fenomenaalsus seisnes selles, et tegemist oli kõrgest soost humanitaaralal haritud mehega (mis oli seisusele kohustuseks), kes hakkas täiesti muuseas oma füüsikust venna eralaboris huvi tundma Einsteini töödest. Nähtavasti oli tal praktikust vennaga võrreldes rohkem nutti teooria peale ja ta süvenes töödesse põhjalikult – tehes neist võrdlemisi meelevaldse järelduse, et relatiivsusteooria võiks seletada ka valguse dualistlikku omadust (osakeste vs lainetena) – ja siis nii muuseas alustas ülikooliõpinguid füüsikas. 1924. aastal jõudis de Broglie doktori väitekirja kaitsmiseni, milles ta esitas valemi p = h / lambda (kus p on elektroni impulss, h Plancki konstant ja lambda lainepikkus). See revolutsiooniline käsitlus pani kogu seltskonna kihama ja oli "Pariisi ülikooli täppisteaduskonnale kui kuum kartul suhu". Doktorandil endal oli küll täiesti võimatu seletada, kuidas elektron võiks ühtaegu olla nii osake kui laine (see kontseptsioon oli vastuvõetav ainult valguseosakeste, mitte elektronide kohta), tal polnud pakkuda "muud tõestust peale kooskõla Bohri orbiitidega". Ometi osutus hüpotees tõeseseks, õnneks kaitses komisjonis teda Paul Langevin ja appi kutsuti sõltumatu osapoolena ka Einstein isiklikult. De Broglie valem (mis, muide tuleb märkida, puudus ka omaaegsest Reemanni valemitekogust gümnaasiumis) osutus võtmeks, mis avas ukse kvantteooriasse. Vaid 3 aastat pärast selle avaldamist sündis füüsikarevolutsioon, mida ei oodanud keegi. Enne lõplikku pööret tuleb mängu aga elunautlejast Viini akadeemik Schrödinger, keda on kirjeldatud kui "virtuoosset matemaatikut, kes on andekas igal alal", kes pikemalt ühessegi teemasse kaevumata, tundis huvi ääretult laia teemaderingi vastu, kuni India iidse filosoofia ja veedadeni välja. Tema elutee veeres muuhulgas kirglike armuafääride ja kosmopoliitse kirevuses. Vanust teadlasel juba jagus ja tundus, et tema anne jääbki tegelikult rakendamata ja suuremat teadlast sealt ei tule. Ometi sattus Albert Einsteini ja Pieter Debye kaudu tema lauale de Broglie doktoritöö, mis muutis Schrödingeri saatust. Nimelt olevat temal seesinane idee juba 4 aastat varem tulnud (ilmselt ei olnud palju tähtsamate asjade kõrvalt aega seda lihtsalt vormistada), mistõttu asi see nüüd siis korralikuks teooriaks vormistada. Peitunud Shveitsi mägedesse, sai Schrödinger peatselt lahenduse võrrandite näol, mille ta mõne kuuga vormistas ammendavateks lainemehaanika võrranditeks. De Broglie uudsed elektronlained olid nüüd kirjeldatavad üheste võrranditega.

Teema lühidalt kokku võttes, olid kvantavastused viinud füüsikateaduse maailma, millest enne võidi kirjutada vaid ulmekirjanduses. Kvantfüüsika võrrandid ise tõestavad, et nähtavas maailmas kindlatele väärtustele (ehk Newtoni füüsikale) taanduv maailm, omab kvantosakeste tasandil hoopis teistsugust iseloomu. Tulemuste tõlgendamistega tegeldakse pärast 1927.aastat sõna otseses mõttes tänapäevani. 1927. aasta oli veel ühe füüsikalise avastuse poolest märgiline: USA astronoom Edwin Hubble tõestas, et Universum tõepoolest paisub.

Siia tuleb nüüd küll lisada, et kuigi kvantosakeste tõenäosuslikule iseloomule on antud terve hulk erinevaid interpretatsioone (nt Einsteini interpretatsioon, et kvantmehaanika näol on tegemist on veel ebatäieliku teooriaga; või nn Kalifornia tõlgendus, mille järgi ekperimentaator enda psüühiliste võimetega – ehk siis üleloomulike võimetega argimõistuse jaoks – mõjutab katse tulemust; kuni selleni välja, et paralleelselt võib eksisteerida mitu Universumit, millest meie oleme ainult ühest teadlikud; või ka nn peavoolufüüsikute seas on levinud olnud osalusrolli teooria, mida tuntakse ka vaatlejaefektina), on vähemalt üks selge kinnitus kvantosakeste tõenäosliku iseloomu kohta leitud 1987. aasta katsega. Kahjuks ei õnnestunud veebiavarustest leida, kes olid katse läbiviijad, küll aga on teada idee autor, Nils Bohri õpilane John Archibald Wheeler (muuseas, ka Musta Augu termini autor) aastast 1978. Ainukese etteheitena käsitletavale raamatule, on selles eksitavalt räägitud Youngi katsest, kes küll esimese füüsikuna 1802. aastal esimest korda näitas valguse lainelist iseloomu, lastes valgust läbi kitsa pilu, mis ometi lainetena levimist jätkas. Young ei saanud kuidagi tegelda alles sajand hiljem esile kerkinud osakeste kaksikloomuse probleemiga

Niisiis kirjeldatav katse, mida tehti 1987.aastal (muide: taaskord Ameerika börsikrahhi aasta; juhtumisi ka Louis de Broglie lahkumise aasta) ja mille autorlust kahjuks raamatus ei viidata, on märksa teravmeelsem ja uskumatum. Osakesi tulistati läbi kahe paralleelse praokese. Seekord siis juba elektronidega ja jaokaupa. Eesmärk väga lihtne: teha kindlaks, kas elektron lendab läbi 1. või 2. prao ja kas ta seejuures säilitab oma lainelise iseloomu (mis teatavasti on tõenäosuslik, ehk ilma kindla asukohata). Asi lihtne: pisut huumorit lisades, seisab üks sauaga vennike 1. prao juures, teine sauaga vennike 2.prao juures ja ütlevad meile, kummast elektron läbi kihutas, salvestades tulemused. Meie samal ajal jälgime ekraani, kuhu elektronid maanduvad jättes maandumisjälje. Et asi lõbusam oleks, saadetakse neid teele suures koguses (ikka ühekaupa), et võiks joonistuda ka mingitsorti maandumisjälg. Lainelise iseloomu korral peaks ekraanile joonistuma tüüpiline interferentspilt (tuttav optikast).

Ilmneb midagi täiesti uskumatut, mis tõepoolest tõestab kvantosakeste kaksikloomust, mida selle autorid Schrödinger ja teised alguses kuidagi tõsiselt võtta ei tahtnud. Nimelt, kui "vennikesed" pragude juures valvet peavad ja elektronide läbimist registreerivad – siis läbivad elektronid pragusid ordnungis, ühekaupa ja korrapäraselt (emma-kumma prao kaudu) – ehk siis pilt maandumisekraanilt on kaks paralleelset joont – vastavalt läbipääsudele. Kui aga "valve" maha võetakse, muutub pilt hoobilt interferentsiks – ehk iseloomulikuks lainetusele. Kvantosakeste täielik tõenäosuslik iseloom ja sõltuvus katse läbiviimisest on sisuliselt katseliselt tõestatud. Ehkki täie tõsikindlusega ei suudeta nähtust tänaseni seletada, on kaasaegsed füüsikud (nt Feynman) seletanud asja nii, et "tõenäosus jõuda konkreetsesse punkti" sõltub "kõigist võimalikest teedest" – ehk teisisõnu "valve" paigaldamine ühele teele, muudab ka interferentspilti.

See katse tõestab sisuliselt, et Schrödingeri kass on elus või surnud vastavalt sellele, kuidas katset korraldada, tulenevalt kvantosakeste tõenäosuslikust iseloomust. Et lisada veidi määramatusseostele värvi, on raamatus sellega seoses  juttu veel ühest kolmandast 1920-te värvikast füüsikust, nimega Georgi Gamov (üks Kolmest Musketärist, 1920-te Leningradis), saades 1920te revolutsiooniliselt Venemaalt veel täiesti vabalt pääseda Läände, maandus Gamov 1928.aastal mootorrattal Kopenhaagenisse, kus ta liitus mõneks ajaks Kopenhaageni koolkonnaga. Tema pani aluse tunneleerimisteooriale, mis muuhulgas selgitavad Päikesel toimuvate termotuumareaktsioone ja muid piirsituatsioonides osakeste olekute muutusi. Nagu lk.316 lühidalt sedastab, seisneb tunnelleerimise taustidee selles, et määramatusseosed lubavad teil teha mida iganes, kui teete seda piisavalt nobedasti.

Põnevaid teemasid jagus sellesse rikkalikku füüsikaajaloo raamatusse teisigi. Näiteks aegruumi kontseptsioon, mille Albert Einstein esimesena paika pani. Äärmiselt lihtsad (nii teoreetilised, kui ka praktilised) katsed aegruumiga on lihtsalt jalustrabavad - ja sisaldavad taas hunnikuteviisi informatsiooni, mis taaskord koolis rääkimata jäeti. Miks nad ometi peavad meid seal nii piiratuteks ja püüavad kõike liigselt üldistada? Muide, ei ole vähemoluline täiendada, et raamatus rõhutatakse korduvalt, kuidas nn "maagiline komponent" füüsika õpetamisel on vist miskitpidi globaalne probleem ja tegelikult on väärteadmised ka füüsikaajaloo osas väga levinud. Näiteks on üldrelatiivsusteooriast rääkides aiva toodud esile, justkui oleks Einsteini valemid olnud midagi enneolematut ja mitte keegi kaasaegsetest ei taibanuks neist midagi. Ometi polnud see sugugi nii: Einstein tugines paljuski oma õpetajate (nt Minkowski ja teiste) töödele, sajad füüsikud said Einsteini tööde sisust aru juba nende avaldamise järel.

Viimase lõigu täienduseks tuleb lisada, et kuna pole ise ülikoolis füüsikat õppinud, ei julge väita, kas viimase 20 aastaga on mingeid olulisi täiendusi teooriatesse lisandunud, ent selle raamatu järgi võib julgelt öelda, et aegruumiga on asi on oluliselt lihtsam, kui on mulje jäetud (vähemalt blogiautorile) ja vähemalt põhialustes peaks see teadmine minu meelest 90% sisalduma koolifüüsikas, mida praegu nähtavasti seal pole. Nimelt gravitatsioon ei ole olemuslikult mingi müstiline osake ega salapärane jõud (mille allikat väidetavalt mõndade populaarmeedia artiklite järgi tänini otsitakse), vaid lihtlabane aegruumi kõverdumine. Teisisõnu: "langevate kehade või planeetide kiirenemine on inertsiaalse liikumise erijuht, kuivõrd kehad kulgevad mööda lühimaid võimalikke teid! Ainult need teed ei ole sirgjooned, kuivõrd aegruum pole tasane!" ("Füüsika võlu", lk 206).

Sellisest asjast polnud ma varem mitte mõhkugi kuulnud! Midagi ähmast küll räägiti sellest, kuidas kahel ümber Maakera lendaval lennukil tekib pisike kellade erinevus – asi on aga paarist lennukist palju huvitavam ja selgem. Aeg on ainult aegruumi üks komponent – teisisõnu pole kosmoses üldse sellist aega, kui meil siin. Aeg on Einsteinist tulenevalt olemuslikult lokaalne nähtus. Et mitte sukelduda relatiivsusteooria peensustesse ja valemitesse (mis blogiautoril endalgi märksa tõsisemat läbitöötamist ja põhjalikumat tutvumist vajaksid), ei asu ümber jutustama arvukalt iseloomustavaid põnevaid näiteid relatiivsusteooria toimimisest lennukite, rongide ja autodega. Küll aga tooksin ära lk 187 esitatud kuulsa kaksikute paradoksi näite. Olgu siin veelkord rõhutatud, et need näited omavad arvulist suurt tähtsust ja n-ö mõõdetavat sisu vaid liikumiste puhul, mis on ligilähedased valguse kiirusele! (c= 299 792 458 m/s; suurim võimalik kiirus Universumis). Ulmelises mõttemängus asub üks kahest kaksikvennast (näite huvides mõlemad 25-aastased) valguskiirusel (näites täpsustatud 99,98% valguskiirusest) teele 25 valgusaasta kaugusel asuvale tähele. Pikemate vahepeatusteta reis, nagu kiire arvutus näitab, võtab aega (25 va + 25va) / c = 50 Maa aastat (see tuleneb mõistagi asjaolust, et valgusaasta on pikkusühik, mille valgus läbib sama ajaga, mis Maa teeb tiiru ümber Päikese). 25 aastat sinna ja 25 aastat tagasi (näitlikustamise huvides, on see Päiksesüsteemi mõistes väga suur kaugus, kuivõrd kauge planeet Pluuto asub vaid umbes kaugusel 0,0006 valgusaastat). Jätkates näidet, teisisõnu – 50 aastat läheb mööda, süstik naaseb edukalt missioonilt, maist elu elanud kaksikvend läheb maandumiseplatsile vastu lootes leida sealt sama hallipäise kaksikvenna, keda ta 50 aastat näinud pole. Siiani tundub kõik loogiline, jah? Asi läheb huvitavaks siis, kui süstikust välja astub reipa ja nooruslikuna umbes 26-aastane kaksikvend. Tema jaoks on vahepeal möödunud ainult 1 aasta! Kuidas selline asi võimalik on, selgitab täpsemalt relatiivsusteooria. Valemitesse süvenemata, võiks lühidalt refereerida raamatut, et sõltuvalt taustsüsteemi valikust, on kolm võimalust, kuidas toimunud fenomeni selgitada:

a) Maalt lähtuva taustsüsteemi järgi on tänu ulmelisele kiirusele aeg tähelaeval aeglustunud, koos kõige laeva sisuga (sh reisijad)

b) tähereisija kaksikvenna vaatest on toimunud hoopis "ruumi kokkusurumine", tänu ulmelisele kiirusele on vahemaa Maa ja tähe vahel kahanenud kõigest poole valgusaastani

c) kolmanda, teoreetilise kontseptsiooni järgi võib tähelaeva aega võrrelda tollel kaugel tähel asuva tehiskaaslase kellaga (mis on sünkroniseeritud Maa ajaga). Kasutades Einsteini võrrandeid, ilmneb, et süstiku pööramisel tähe juures toimub suhtelise aja nihe, mille jooksul möödub 50 Maa aastat.

Teine lihtsustatud näide, mida tähendab kõver aegruum versus klassikaline gravitatsioon. Kui 1801. aastal arvutas astronoom Johann von Soldner valguse kiirusel liikuva tee Päikese pinnalt möödudes – gravitatsiooniline hälve Päikse külgetõmbejõu tõttu tuleks 0,84 sekundit (Einstein, muide, polnud sellest arvutusest kuulnud ja tegi oma arvutuse sajand hiljem sõltumatult). Ent kui võtta arvesse aegruumi kõverust, tuleb valguskiirte hälve kaks korda suurem. Esimest korda sai see ametliku kinnituse 1919. a. mõõtmistega. Tollel sõjajärgsel kevadel, kui kaks erinevat ekspeditsiooni saadeti tegema päiksevarjutuse ajal tähevalguste hälvete mõõtmisi ümber Päikese, mis kinnitasid Einsteini teooriat.

Muide ka seosed Galilei ja Einsteini vahel on palju otsesemad, kui me oskakski arvata: "Nüüdisfüüsika sai alguse gravitatsiooni uurimisest. Tema esimene saavutus lahendas vaidluse selle üle, kas Maa liigub. Nüüd, Einsteini teooria valguses võime väita, et kogu vaidlus läks aia taha! Einstein ei tunnusta mingeid eesõigustatud taustsüsteeme. Vähemalt põhimõtteliselt saab seletada kõiki Päikese ja planeetide näivaid liikumisi taustsüsteemis, milles Maa on paigal. //..// See mis, oli põhimõtte küsimus, on nüüd saanud pelgalt mugavusasjaks."

Säärane paradigmanihe teaduses, mille sünnitas relatiivsusteooria – isegi kui n-ö hall mass sellest suuremat aru ei saanud – avaldas märgatavat mõju ka 1920-te (niigi pulbitsevas) ühiskonnas, relativismi põhimõtteid üritati edasi kanda isegi sotsiaalteadusesse, ühiskonna normidesse jne. Väärititõlgenduste ja ärakasutamise vältimiseks üritas mingil hetkel Einstein enda teooria Minkowski eeskujul isegi ümber nimetada Invariantide teooriaks.

Veel midagi olulist füüsika vääritimõistmise ajaloost ja valedest üldistustest (mida muide tänases labastuvas, lahustuvas, lihtsustuvas ja segunevas massimeedia ühiskonnas tuleb ilmselt enamgi ette), mida raamatus mainitakse (lk 198). Ekslikult on seotud Einsteini nime tuumapommi loomisega või selleks teoreetilise aluse pakkumisega. Ometi pole Einsteini avastustel ja valemitel sellega midagi pistmist. E=mc² ei oma tuumade lõhustumise ahelreaktsiooni seisukohast suurt tähtsust ega isegi vihja, et säärane ahelreaktsioon eksisteerib. Einstenil tõsiteadliku patsifistina puudub üldse puutumus aatompommi ajalooga, kui välja arvata Einsteini allkiri hoiatusel, mis saadeti president Rooseveltile, informeerimaks tuumapommi võimalikkusest ja Saksamaa pingutustest selle pommi loomisel. Natsi-Saksamaa osutuski esimeseks riigiks, kus tuumalõhustamine teostati 1938.aastal, samuti loodi seal esimesed edukad ballistilised raketid V-2, mida sõjas ka kasutati ja mida vähemalt teoreetiliselt oleks võinud hiljem kasutada tuumarelva kasutamiseks. Einstein oli üks esimesi teadlasi, kes Saksamaalt põgenes pärast natside võimuletulekut, kasutades ära õnnelikku juhust sattuda samal ajal Princetoni kommandeeringusse.

Üldise lisandusena tuleb märkida, et säärane raamat annab lisaks märksa laiemale vaatele füüsikaajaloole, ka arusaama sellest, kui spekulatiivne see kõik veel kõigest 100 aasta eest oli. Kui meile (vist?) 9.klassis õpetati Rutherfordi "pudingi"-teooriat ja elektroni rolli tuumas oli see kõik justkui iseenesestmõistetav. Justkui tegemist oleks "naabri" juures äsja valmistatud uue koogiretseptiga.  Seda, et mudelite võimalikkus sai teoks tänu enneolematu ülikerge osakese - elektroni - avastamisele J.J.Thompsoni poolt, on koolifüüsika peaaegu täiesti unustanud. Selline see inimene kord juba on - kõige hämmastavamad saavutused inimkonna ajaloos ei paku 2 nädalat hiljem päevauudiste kõrval enam suuremat tähelepanu. Väärib siiski meenutamist, et ilma Thomsoni poolt elektroni avastamista (vahetult enne sajandivahetust) oleks Bohr'i ja Einsteini tööd ilmselt lükkunud aastakümneid edasi. Aatomi mudel ise oleks ilma Thomsoni avastuseta olnud sisuliselt võimatu! Ajastu vaimu ja nende meeste tegelikku suurust võtab hästi kokku lordiks saanud füüsiku Ernest Rutherfordi (küll kergelt egoistlik) lause, raamatus lk 250: Kade kolleeg olevat 1920-dail õnnitlenud kuulsuse tippu ratsutanud Rutherfordi kadedalt: "Sul oli õnne ratsutada laine harjal." Rutherford vastanud enesekindlalt: "Luck!? Nonsense. I created the wave!"  Lord Rutherfordi pisut ümber parafraseerides võiks öelda: Nemad tõesti lõid laine.

Raamatu kiituseks tuleb lõppu lisada veel seda, et lisaks teadusajaloo, seoste ja avastuste tutvustamisele antakse palju väärtuslikku taustainfot ja "värvi" rääkides ka füüsikute koolkondadest. Ajalugu on näidanud, et ühtki suurt füüsikaavastust pole keegi teinud üksi, reeglina on alati eelnenud keegi, kes on teinud ära "ettevalmistuse" või loonud "eelposti". Huvitav on jälgida näiteks kaasaegse füüsika asutavate isade ajalist järjestust: Copernicus (1473-1543); Tycho Brahe (1546-1601); Galilei (1564-1642); Kepler (1571-1630); Descartes (1596-1650); Huygens (1629-1695); Newton (1642-1726). Pangem tähele (blogiautori tähelepanek), kuidas 16.sajandil domineerivad füüsikas täheteadlased, alates 17.sajandist ilmuvad lavale ka üldisemat (ja maisemat) füüsikalist maailmapilti kujundavad füüsikud Galilei-Descartes-Huygens-Newton. Mitte väheoluline polnud varasematel ajastutel vaimukeskuste tõmbeefekt, kuhu teatud perioodidel koondusid väga mitmete alade teadus- ja vaimuladvik. Vaid mainides mõnda: Rooma, Pariis, London, Kopenhaagen, Viin, Zürich, jne.

Ka kuulsate füüsikute rahvuste mainimine tundub raamatu lugemise järel oluline – mingitel teadmata põhjustel on füüsikateaduse ajaloos eesrinnas olnud pigem teatud kindlate rahvuste esindajad (vähemalt kuni 20.sajandi keskpaigani): mõned itaallased, prantslasi, hunnik inglasi-šotlasi (väärib eraldi märkimist, et näiteks Watt, Stirling ja Maxwell on tuntud šoti füüsikud, keda vahest on peetud inglasteks); üksik hollandlane, terve plejaad sakslasi, paar väga terast taanlast, üksikud poolakad (sh poola emigrandid), mõni baltisakslane, vene emigrant ja austerlane ka sekka. Juutidest rääkimata. Enne kui maailmakese Euroopast USA-sse kolis. Kuid lõunapoolsemaid rahvaid on varasemas ajaloos kuulsate füüsikute seas harvem leidunud.

Raamatus on eraldi rõhutatud ja ka tänuväärselt ära toodud koolkondade kujunemise loogika. Rolli mängib nii riigi poliitiline areng, rahastus, kui ka tavalised inimsuhted. Parimad koolkonnad näikse raamatu väitel olevat kujunenud ajaloolise meister-sell-õpipoiss mudeli põhiselt. See seaduspära ja eeskuju kehtis vähemalt kuni Inglismaa domineerimiseni ja Rutherfordini.

Füüsika või füüsikute süüdistamine mistahes maailma katastroofides on täiesti asjatu. Kui maailmas oleks rohkem tõelisi hingega füüsikuid, kes nagu näiteks Bohr, peavad rohkem lugu loodusest ja koos selle sisalduva salapäraga, siis oleks maailmapoliitika tõenäoliselt palju rahumeelsem, targem ja maailmas täna ka vähem keskkonnamuresid.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

1Originaal: "Physics for Poets" 1996, New York

2Vahest oluline lisamärkus, et füüsika oli blogiautori lemmikainete seas koolis, kus sai ka olümpiaadidel käidud, kuid see "miski", mis tõsisemast huvist puudu jäi, tundub peituvat just täpselt tutvustatava raamatu kaante vahel