Pensionireformi seitse sisulist puudust

ehk

eesmärgid on õilsad, aga kuidas ikka käokella parandada kirvega?

Kui käokell, mis on seina peal 17 aastat vale aega näidanud, seinalt maha võtta ja kirvega kallale asuda, siis ega sellest midagi väga head välja ei tule. Tagajärjeks saavad olla kas täpselt sama katkine käokell, veel katkisem käokell või hoopistükkis midagi, mis väliselt kaudselt meenutab seda vana (15 minutit maha jäänud) käokella, mille ainsaks funktsiooniks pärast "remonti" on see, et ta teeb suvaliste intervallidega "kukuu".

XX sajandi tõenäoliselt ühelt maailmakuulsaimalt eestlaselt (kes enda karjääri käigus tegi ka mitu tiiru maakerale peale), vaikselt Paul Kereselt pärineb lause: "Parem on halb kord, kui igasuguse korra puudumine." Miks see mõttetera on pensionireformi kaasuses relevantne on, selgitan allpool. Puhtalt juhusliku ääremärkusena olgu märgitud, et maletaja Keres oli hobikorras kõva käsi keeruliste aparaatide remontimises.

Sisu ülevaade

Viga nr 1: informeerituse probleem enne ja pärast reformi

Viga nr 2: eesmärkide ja vahendite segiajamine

Viga nr 3: kellele kuulub 4%?

Viga nr 4: edukamad investeerimisstrateegiad või vooluga kaasa hulpimine

Viga nr 5: 5 kuud on liiga pikk aeg

Viga nr 6: kui kolmandikul on fondis ainult 100 eurot ja 80% rahast väiksema osa pensionikogujate (20% ) käes, siis kas reform soosib jõukaid või keskklassi?
Ehk see reformipunkt, mis võib ka reformi sisuliselt torpedeerida, isegi kui seadusandlikke takistusi vastuvõtmisel ei teki. Õiglase väljavõtmise küsimus teisi osalisi kahjustmata.

Viga nr 7: kokkuvõttes pool rehkendust on tegemata ehk kuidas teha õiglasemat reformi

Viga  nr 1:  Informeerituse probleemi ja investeerimispiirangute mitte arvestamine

Alustuseks tuleb märkida, et pensionireform iseenesest on väga tervitatav poliitiline samm ja on tore näha, et üks poliitiline erakond selle lõpuks käsile võtnud. Tänu sellele teavad tänaseks paljud inimesed lõpuks, palju neil II samba pensionikontol raha on ja kui suur on olnud selle raha tootlus. Samuti näiteks seda asjaolu, et nn 4%, mis riik nende pensionisambale "juurde maksab" ei olegi tegelikult juurdemakstud raha, vaid võetakse hoopis nende I samba rahast. Seega, kui rääkida meie riigimeeste "aususest" minevikus (nagu hästi märkis enda ettekandes ka Riigikogu esimees Henn Põlluaas), siis see on kahtlemata hea näide, kui ausad on kommunikatsioonis avalikkuse vastu minevikus oldud. Aga see pole tänase postituse teema.

Küll aga kerkib siit koheselt pensioniraha investeerimisega seotud laiem probleem: see on informeerituse probleem. Seesama nähtus, mida kelmid (aga kahjuks vahel ka poliitikud) on kasutanud inimeste ära kasutamiseks. Informeerituse küsimus on pensionireformi kontekstis oluline mitmest aspektist:

Poliitiline informeeritus. Tänu koalitsiooni algatatud eelnõule ja debattidele Riigikogus on paljude tavainimeste jaoks saanud selgeks, millised on erinevad pensionifondide alternatiivid, kuidas nende vahel valida ja millised on ligikaudsed riskid&kulud. Samuti on debatis selgunud, milliste olulisemate õigusaktide ja printsiipidega peab selles küsimuses arvestama. Seega on elanike poliitline informeeritus üldiselt pensionisamba osas paranenud.

Investeerimise informeeritus. Investeerimise informeeritus on probleem, mis puudutab kogu investeerimistegevust, ükskõik kas tegemist on pankade, riigi või erainvestoritega. Kõige üldisem ilmekas näide on majanduskriisi järgne maailma majanduse olukord. See on vahest ka blogiautori arvates laiem küsimus, miks tegelikult nii paljud pensionifondid on olnud madala tootlusega. Samuti, näiteks miks kariik on kaotanud majanduslikult oluliselt finantsvõimenduse mitte kasutamisest (võõrkapitali näol) 2010-2019, olukorras kus euro väärtus on sisuliselt devalveerunud, ei aita Eesti majanduskasvu kuidagi see, et meie üldse laenu ei kasutanud, samal ajal kui teised riigid on võtnud Eestiga võrreldes vähemalt 20x rohkem laenu (suhtes SKP-ga), mida nad kasutasid valdavalt enda riigi (taristu jms) arendamiseks - tagasi makstes (kahjuks on küsitav muidugi paljude riikide puhul, kui realistlik on üldse tagasimaksmine) on tagasimakstav summa (diskonteerides raha tulevikuväärtust tänaseks väärtuseks) sisuliselt väiksem, kuna euro väärtus langeb ajas nii inflatsiooni läbi kui pikemas tulevikus tõenäoliselt ka devalvatsiooni kaudu. See efekt võimendub ka olukorras, kus laenuintress on ülimadal (EURIBOR on negatiivne). Ehk teisisõnu on meie riigijuhid olnud kas laisad või väga halvasti informeeritud, et nad ei ole väga soodsatel tingimustel  saadavat riigilaenu (valuutas, mis hakkab keskpikas perspektiivis väärtust kaotama, kas  või läbi inflatsiooni) kasutanud riigi arendamiseks ja investeeringuteks. Kuid ka see pole tänase postituse teema.

Investori informeeritus ei tähenda seda, et investoril peavad olema klaaskuul või väga võimsad majanduse ennustusvahendid. Pigem tähendab informeeritus seda, et investoril peab olema tõeline ja tegelik ülevaade sellest, millised on kehtivas olukorras võrreldavate investeerimisvõimaluste reaalsed tulusused, maailma makromajanduslik olukord (see eelis on tänapäeva investoritel võrreldes minevikuga väga suur, vähemalt üldjoontes) ja millised erinevad üksikud investeerimisvõimalused üldse on. See on tegelikult juba majandusõpikutest tuntud majandusteooria põhialuseid ehk very basic stuff (ka majandusõpikutest ammu teada): turgude toimimise esmased eeldused on ratsionaalsed turuosalised ja vaba informatsiooni liikumine. Mitte midagi enneolematult erilist – ometi on see tänases globaliseerunud nutistunud maailmas osutunud üheks suuremaks takistuseks.

Seda võib kõige lühemalt kokku võtta nii, et tänane majandusmaailm on muutunud nii "mitmeharuliseks" ja mittekoherentseks, et piltlikult väljendades  käsi ei tea, mida jalg teeb. See ilmnes muuhulgas selles, kui erinevalt mõjus majanduskriis riikidele, samuti kui erinevaid otsuseid võeti kriisi käigus vastu võlgade maksmise osas (nt Kreeka vs Island).  Muuhulgas näiteks veendi Eestit ja eestlasi üle 10 aasta, kui väga kasulik asi on valuuta nimega euro ja kui oluline sellega liitumine. Eesti väiksuse ja poliitilis-geograafilise asukoha tõttu muidugi on see arusaadav lähenemine. Ent ajaloo iroonia tõttu liitusime me alates Kreekaga päästmisest (euroala näo ja Kreeka elujõulisuse huvides) 2010.aastast aeglaselt uppuva laevaga. Majanduskriisi järel on võlgades riikidest koosneva keskse euroraha elustamiseks (kunstlikuks elushoidmiseks) pumbatud rahasüsteemi nii palju euro nime kandvaid võlakirju Euroopa Liidu keskpanga poolt, et see võiks teoorias põhjustada kiiret inflatsiooni. Seda suudetakse seni vältida administratiivsete meetmete ja negatiivse baasintressimääraga. Ent ei pea olema ks majanduslik Einstein, mõistmaks et sellise eurovaluuta nime all väljastatava võlakirja trükkimine ei ole pikaajaliselt elujõuline protsess. Varem või hiljem lõpeb pidu pikema kainestusperioodiga, olgu see 5, 10 või 20 aasta pärast. Mis tähendab otsesõnu, et eurodes hoitavad säästud võivad kaotada väärtust, võib-olla lausa mitmekordselt. See ei tähenda otseselt ei euroala pankrotti ega lagunemist – see tähendab sisuliselt  lihtsalt, et mingite rahandusnähtuse ("auru väljalaskmise") abil omandab euro uuesti reaalse väärtuse, selleks meetmeks võib olla kõrge inflatsioon, devalveerimine või ka üldse uue valuuta kasutuselevõtt. Sellise tulevikustsenaariuumi eest kaitseb investeeringut kõige paremini strateegia, mis hajutab varasid võimalikult erinevate valuutade vahel, veel parem paigutus tugevatesse ettevõtetesse või reaalvaradesse. Seda asjaolu mitte arvestada, tähendab ka muuhulgas kehva informeeritust.

Kuid pensionireformi kontekstis on oluline ka märkida, et pole põhjust arvata, et nn "targad" II sambast lahkujad tingimata fondijuhtidest  targemad on (või vähemalt valdav enamus neist). Ühest küljest võivad ka nemad oma raha halvasti paigutada, olles liiga tugevalt mõjutatud turumeeleoludest, tururiskist, valuutariskist või ühe aktsia riskist. Ilmselgelt ka kõige targem ja paremini informeeritud üksikinvestor võib kaotada raha. Eriti kui paigutab selle üksikutesse aktsiatesse. Aga nagu öeldud, on ka puhtalt valuutas raha hoidmine tänapäeval riskantne rahaväärtuse tagamise tõttu allkirjaga (mitte näiteks kullaga, nagu see oli 20.sajandi teise pooleni).

Teisest küljest võivad takistuseks olla nii: üksiku investori liiga väike varade maht, vähesed kogemused, investeerimiskonto piirangud, tehingukulud, liiga väike aeg investeerimiseks jne.

Viga nr 2: vahendid, eesmärgid ja meetodid aetakse täiesti segamini. Kõik need kolm kategooriat on erinevad ja sisuliselt olulised.

Kui Isamaa käis välja valimistel tugeva lubaduse teha II sammas vabatahtlikuks (kusjuures sai selle eest söögi alla ja peale mitmete konkurentide käest nahutada) ja suutis lõpuks lubaduse ka täielikult koalitsioonileppesse sisse saada, siis oli see väga riigimehelik, edumeelne ja jõuline poliitiline samm. Isegi kõige veendunumad pensioni II samba kaitsjad olid sunnitud debattide käigus tunnistama, et sammas pole end sellisel kujul päriselt tõestanud ja tootlused on jäänud allapoole ootusi. Põhjuseid on mitmeid, mida ei hakka siinkohal kordama (fondide väiksemad mahud võrreldes Lääneriikidega jne).

Oluline ongi aga selles punktis märkida, et segamini on reformi käigus aetud "vabatahtlikuks muutmine" ja "raha väljavõtmine", mida sisuliselt samaväärsetena käsitletakse. Ehkki on muidugi väga õilis, võib-olla mõneti lausa samariitlaslik jagada inimestele avalduse alusel välja nende endi kogutud pensionifondi raha, on siin ilmselgelt tegu eesmärkide ja vahendite korraliku segi ajamisega.

Muuta II sammas vabatahtlikuks – see on selge reformi eesmärk (täiendav eesmärk, pangem tähele siinkohal, on II samba allesjätmine, mis muudab selle majandusmatemaatiliste terminite järgi kahe ekstreemumiga optimeerimisülesandeks). Tuleb lisada, et see on täiesti selge poliitilise kaalutluse ja intentsiooniga reform. Täiesti põhjendatud ja demokraatlik. Ning ka 100% legitiimne poliitiline idee. Legitiimne on ka näiteks see, kui antakse see II samba raha n-ö vabaks ehk antaks inimesele otsustada, kuhu seda raha edasi investeerida - väljaspool tavalise pensionifondi piiranguid. 

Kust läheb asi vastuoluliseks, on olukord, kus kohustuslikuna loodud avalik-õiguslikust pensionifondist võimaldatakse lihtsalt enneaegne raha väljavõtmine tavaolukorras – see ei ole enam eesmärk, see on juba vahend. Kuid see on vahend, mis aga läheb esialgse deklareeritud eesmärgiga selgesse vastuollu. Asi on selles, et nimetatud vahendi eesmärk ei ole enam "II samba vabatahtlikuks muutmine", vaid "samba vabatahtlik laialikandmine". Siin on siiski väga selge põhimõtteline erinevus ja lisaks võrdse kohtlemise küsimustele ka juba teatud riigiõiguslike põhimõtetega vastuollu minek. Juriidiliselt eriti silmatorkavalt puudutab see 2/3 fondi kogutud rahast, nn kurikuulsat 4%, mis on fondi kogunenud sotsiaalmaksu osast. Sellest aga pikemalt kolmandas punktis.

Kui deklareeritud eesmärgiks oleks II pensionisamba likvideerimine, mis puhul inimesed saaksid näiteks otsustada, kas fondi raha kantakse I sambasse või saaksid selle täies ulatuses välja võtta – ei tekiks suuremat küsimust ka õigustatud ootuste või rahade väljamaksete suuruste osas. Fond loodi ja fond likvideeritakse, ilmselgelt on inimesel sel juhul õigus selle rahaga midagi ette võtta. Kuid antud juhul likvideerimisotsust tehtud pole - seega ei saa ka vaatluse alt jätta välja võrdlusgruppe - neid kes on kogunud I sambasse raha ja neid, kes II sambasse. Eriti kehtib see vabatahtlikult liitunute osas, kelle huve ja õigusi riivata on käesoleva reformiga oht suur, kuivõrd tagasiulatuvalt tahetakse kehtestada põhjendamatult suuri soodustusi (ilma kompensatsiooni pakkumata mitteliitunutele), mis ei ole ilmselgelt kooskõlas õigustatud ootuste põhimõttega.

Viga nr 3: Kellele kuulub 4%?

Kuna see temaatika läheb kõige suurema tõenäosusega lähemas tulevikus Riigikohtusse tarkade juristide kaalumisele, siis ei hakka detailsemalt süvenema praeguse pensionireformi kõikidesse peenetesse juriidilistesse aspektidesse.

Küll aga on aga ilma sügavamate juriidilise teadmistetagi ilmselge see, et pole õiglane ega loogiline maksustada ühte elanikkonnagruppi 4% kõrgemalt puhtalt sellepärast, et nad ei liitunud II pensionisambaga. Siin on selgelt tegu reformi n-ö ebavõrdsust suurendava aspektiga ja oluline küsimus on jäänud seni lahenduseta.

Paratamatult tekib probleem just n-ö tagasiulatuva jõuga, kuna laiali hakatakse ju jagama raha, mis on kõigi nende aastatega kogunenud. Kui see info oleks avalikustatud juba pensionisüsteemi luues (II sammast luues), et 20 aasta pärast avaneb võimalus see raha ka välja võtta enne pensioniaega - no siis oleks paljude inimeste valikud võinud teistsugused olla, neid koheldakse aga nüüd tagasiulatuvalt erinevalt. Eelkõige on siin ju kannatajaks inimesed, kes on raha kogunud ainult I sambasse, vajaksid samuti mingisugust võrreldavat vabadust enda pensionirahaga talitamiseks.

See on blogiautori hinnangul vaieldamatult  kõige nõrgem punkt kogu seaduses. Mitte see, et fondiosalisi koheldakse teoreetiliselt ebavõrdselt (kas praegu ei kohelda? eriti vaadates kriminaalselt kahjumlikke tootlusi osades fondides?), et reform müstilisel moel vastuolus põhiseadusega või liiga tagasiulatuv. Ei. Reformis on üks tõeliselt nõrk koht, aga see on ka ülimalt nõrk koht - seesama 4%. SDE saadikud (esimesena Ivari Padar) küsisid seaduseelnõu viimasel lugemisel väga hea sisulise küsimuse: "Mis takistab valitsusel vastu võtmast sellise seaduseelnõu, mille järgi see 4% liiguks investeerimiskontole?  ( kust seda kohe välja võtta ei saa). See oli ajalooliselt kuldne moment, kus opositsioonisaadik ise pakub koalitsioonieelnõule lahendust, mis need vastuolud seaduseelnõus oluliselt väiksemaks muudaks (või üldse ära kaotaks).

See viibki kokkuvõttes mind viimase lõiguni ja paneb nentima, et see 4%-küsimus on tegelikult reformi võtmekoht. Ja isegi kui President ei saada seadust tagasi, siis paratamatult tekib nii mõnelgi pensionikogujal õigus pöörduda selle 4% pärast hiljem ise Riigikohtusse. Vägagi mõjuvatel alustel. Sest kui ühtedel on lubatud 4% maksudest välja võtta - siis miks ei ole teistel? Ühtegi mõjuvat põhjust (hädaolukord vms) ju pole.

Veel enam: nagu tuli seaduseelnõu arutluselt välja, siis ka tänane olukord on praegugi väga ebaõiglane: nagu kinnitas väga kenasti ka peaminister Ratas arutlustel. Näiteks sellepoolest, et I sammas pole täna üheski osas päritav, II sammas on päritav. Nüüd käesoleva reformiga suurendatakse ebavõrdsust veelgi: II samba liitunutel tekib võimalus raha varem välja võtta - ainult I samba inimestel seda õigust endiselt ei ole. Kuidas selline reform olla õiguspärane?

Neid küsimusi täiesti unustades, et enda arvates "lihtsamat reformi" tegema minnes ongi mindud kirvega käokella kallale. Sellise lähenemisega ei hakka see kell mitte kunagi tööle.

Viga nr 4: edukaid investeerimisstrateegiaid ja kuidas vältida massiga kaasa hulpimist

See alajaotis kehtib nii pensionifondide (eriti madala tootlusega fondide) kui ka üksikute investorite kohta ja üritaks selgitada põhilisi erinevusi nn peavoolu ja tegelike reaaltootluste võimaluste vahel.

Seda juttu tuleks nüüd ilmestada mõne näitega. Näiteks võiks küsida soojenduseks: kui eurodes on raha kahjulik hoida, milles teda siis hoidma peaks, grivnades või? Seda kindlasti mitte: ühtegi konkreetset valuutat ei soovitaks blogiautor kindlasti pensionihoiuse säilitamiseks, kuivõrd pikaajaliselt kannavad sisuliselt kõik valuutad devalvatsiooni/inflatsiooni riski. Eriti tänapäevases globaalses võlamajanduse olukorras.

 Eelkõige oleks muidugi kõige tavapärasem, praktilisem  ja mõistlikum hajutatud aktsiaportfell, mida ka viimasel ajal (kuigi ka alles suhteliselt hiljuti) hakatud uuesti laiemalt propageerima (ka pensionifondide poolt, paljuski tänu hiljutistele seadusemuudatustele). Konkreetne portfelli kokkupanek on eelistatult küll muidugi spetsialistide töö, millega tavainimene võib ka edukalt hakkama saada, ent ei pruugi. Ta peaks sellest põhjalikult kurssi viima mitmete suurettevõtete elukäigu, finantsaruannete, ärivaldkonna jne. Igal juhul on tugevad ettevõtted tänapäeva maailmamajanduskontekstis  kordades usaldusväärsemad kohad enda raha paigutamiseks, kui näiteks riikide võlakirjad, valuutahoiused või riiklikud fondid. Põhjus?

1. on ettevõtted teeninud enda kasumid (eeldatavasti ausal teel) reaalses konkurentsiolukorras ehk ilma maksumaksja dotatsiooniraha ja poliitilise toetuseta
2. loovad ettevõtted globaalselt kaubeldavat väärtust (kaupu, teenuseid)
3. ettevõtteid saab liita, lahutada (M&A), müüa ja vahetada – samas kui riikide puhul tekivad isegi selliste täiesti ratsionaalsete kaasuste puhul, nagu näiteks Kataloonia autonoomia, nii suured sisemised vastuolud, et võidakse jõuda irratsionaalselt suurte (isegi aastakümnete pikkuste) konfliktideni, sisetülideni ja meeletute majanduskahjudeni. Ärimaailm selliseid irratsionaalseid destruktiivseid poliitikaid üldiselt kunagi ei kasuta.
4. Eeldusel, et tegu on korralikult auditeeritud ja läbipaistva börsiettevõttega, on vähetõenäoline raha kadumine, korruptiivsed tehingud või suured ebaefektiivsed otsused/investeeringud (rahalises plaanis)

Ühe alternatiivse investeerimisportfelli näide:

Majanduskriisi (2007-?) käigus ilmnes, et riikide rahandused ei pruugi olla nii tugevad, nagu nad pealtnäha paistavad. Lisandus globaalne aktsiaturgude langus ja suurenes üldine ebakindlus. Ilmnes huvitav tendents, mida väga vähe kajastati peavoolumeedias või tunnustatud majandusteadlaste poolt: väärismetallid hakkasid märkimisväärselt s.t. kordades taastama enda ajaloolist rolli, kasvatades korralikult turuväärtust. Veel enam, esiplaanile tõusis suur hulk metalle, mis varem olid peaaegu tundmatud investeerimise seisukohalt. Põhjusteks oli: nende füüsiline nappus, pealekasvavad uued tehnoloogiad (mis metalle kasutavad), reaalne majanduslik väärtus, globaalne kaubeldavus, usaldusväärsus. Nende üks hea omadus on see, et nad ei saa finantskriisis haihtuda, ka väärtuse langus oleks põhjendatav pigem sellist laadi majanduskollapsiga, mida võiks võrrelda tuumasõjaga (millises olukorras ei olegi ühtegi varagrupi, millesse investeerimine võiks tulus olla - ehk teisisõnu on metallid viimane väärtust omav ja globaalselt kaubeldav vara, mistahes stsenaariumi korral).

Teoreetilise näitena, kui 15 aastat tagasi, 2005. aastal oleks üks II samba pensionifond olnud piisavalt ettenägelik, hästi juhitud ja informeeritud (sarnaselt mõndadele üksikutele riskifondidele USA-s, kes kriisi ette nägid), et näha ette selgete märkide järgi puhkevat majanduskriisi ja pakkunud näiteks säärast konservatiivset väärismetallihoiust riskikartlikule investorile, kus fondi baasosaku alusväärtus (100%) koosneks metallidest:

30% Au (kuld)

7% Ag (hõbe)

7% Rh (rhoodium)

7% Co (koobalt)

7% Pd (pallaadium)

7% Va (vanaadium)

7% Ch (kroom)

7% Ru (ruteenium)

7% Ge (germaanium)

7% Li (liitiumhüdroksiid)

7% Ir (iriidium)

Portfell metallivalik on sisuliselt tehtud tuginedes metalli harulduse ja tarbimise suhtest maailmaturul. https://cdn.shopify.com/s/files/1/0291/5505/files/RiskList2015.pdf?8518533898950182075

Milline oleks taolise näidisfondi kasvutootlus 15 aastaga?  Nüüd näite lihtsuse huvides ei vaatle seda küll, kui tavalist pensionifondi, kuhu pidevalt raha ajas juurde tuleb, aga vaatleme seda kui ajahetkel X  (ehk antud näites 01/01/2005, kuivõrd sellest on möödas 15 aastat) investeeritud tootlust eurodes. Teise arvutuskäiku lihtsustava meetmena eeldades, et vahepeal pole tegeldud aktiivse kauplemisega (mis aeg-ajalt puhkenud üksikute metallibuumidega oleks kasumeid veel isegi kordi suurendanud), vaid väga konservatiivse oota-ja-müü (müük ainult pikema buumi lõpus); teisisõnu ei ole tegu n-ö põhjast otstmise ja tipus müümisega, vaid tootlused on näidatud lihtsal eeldusel, et metall/metallifutuur on ostetud kuupäeval 01/01/2005 ja müüdud kas pikema buumi käigus/allpool buumi tippu (juba languse faasis) / või hoitud siiani) investeerimisstrateegiaga, oleks 15 aastaga olnud tootlus alljärgnev.

(Oluline lisandus on see, et tegu pole antud portfelli näitel isegi riskiinvesteeringuga, kuivõrd metallinõudlus globaalsel turul pikemas ajavahemikus ei sõltu üksikust riigist/ettevõttest, on üsna pidev ja seda ei teki maailma juurde (erinevalt võlakirja kuju omandanud moodsatest valuutadest); riski maandamiseks on ka kulla kui stabiilsema hinnaga metalli osakaal portfellis suurem, kusjuures kulla tootluse puhul on ainsana arvestatud, et seda pole kordagi ära müüdud sõltumata hinnamuutusest). 

Kuld – kasv 3,6 korda

Hõbe – kasv 7 korda

Rhoodium – kasv 3 korda

Germaanium – kasv 3 korda

Kroom (süsinikuvaba Ch-Fe) – kasv 4 korda

Liitium (liitiumhüdroksiid) – kasv 4 korda

Pallaadium – kasv 9 korda

Ruteenium – kasv 4 korda

Koobalt – kasv 3 korda

Vanaadium – kasv 2 korda

Iriidium – kasv 7,5 korda

Kirjeldatud konservatiivse strateegia ja hajusa jaotusega portfelli tulusus 2005-2020 oleks olnud: 

(6193-1129)/1129 x100% = 448, 5 % ehk teisisõnu umbes 30% aastas

(tavaline lihtintressiline kasv) 

ehk pensionifondi väärtus oleks selle 15 aastaga kasvanud 5,5 korda (muutus üle 450%)

NB! Pangem tähele, et siin pole tegemist "finants-abrakadabra", udupeente finantsinstrumentide, tuletisväärtpaberite, võimendusega investeerimisega, väga hiiglaslike riskidega vms. Säärase portfelli koostamiseks ei ole vaja suurt majandusanalüütikute osakonda või doktorikraadiga spetsialiste. Tegu on pigem üldisi ja arusaadavaid makromajanduslikke tendentse arvestava konservatiivse portfelliga. Piisab, kui selle väärtust (ja iga metalli graafikut) kord päevas kontrollitakse. Teoreetiliselt saab sellega hakkama isegi tavainvestor muu päevatöö kõrvalt. Ja kui tahetakse väita, et 9% aastas on hea tootlus, siis väidan vastu: ei ole. Reaalselt on  isegi 30% aastas on pigem keskpärane tootlus, mistõttu võib öelda, et vooluga-kaasa-minevad fondid, mis on reeglina ühekohalisi tootlusnumbreid näidanud aastas on kas liiga mugavad, liiga riskikartlikud või vähe informeeritud või kõigi nende kombinatsioon. Selles osas on reform igati põhjendatud, et tänapäevasest go-with-the-flow (madala tootlusega investeerimisstrateegiateest) oleks vaja kuidagi end lahti raputada, vähemalt oleks see finantsiliselt igati põhjendatud.

Küsimus on: kas tavainimestest keskmised investorid on selleks piisavalt informeeritud?

Viga nr 5: Viis kuud on kahjuks liiga pikk aeg (standard oli ju T+2)

Sellele punktile polegi mõtet liiga palju trükimusta kulutada: 5 kuud ongi lihtsalt liiga pikk aeg. Kui reformi deklareeritud eesmärk oli, et inimesed saaksid II samba raha ka n-ö hädaolukorras kasutada, siis 5 kuuga võib mõni inimene juba ära surra (kuna ta ei saanud õigel ajal operatsiooniks raha või muud sellist). Arusaadavalt on etteteatamisaeg vajalik, aga kui tänagi on võimalik vähemalt 3 korda aastas enda osakuid vahetada (4 kuu tagant), siis ei tohiks väljavõtmiseaeg ka kuidagi pikem olla kui 4 kuud. Pankade elu ei tohi liiga mugavaks ka teha!

Teisalt võiks olla seaduses ka lisaklausel, et kui raha läheb tõesti vaja otseselt mingi tõsise tervisliku olukorra lahendamiseks või näiteks tulekahjus (või muus eriolukorras) kaotatud kodu asendamiseks või muuks eriolukorraks, võiks riik kanda pensionifondi raha välja ka 2-3 nädalaga, et siis ise see raha panga käest 4 kuu pärast kätte saada.

Tänase tähtajaga ei teeni see kuidagi reformi eesmärki, samuti sisaldab endas liiga suuri tururiske. Tegelikult peaks väljavõtmisel olema võimalik fikseerida ka mingi kindel hind (nt 2 nädalat avalduse hetkest), see jäägu siis juba pankade hoole alla, kuidas nad täpselt seda hinda enda jaoks kindlustavad. Pankadel on selleks palju erinevaid lahendusvõimalusi: tuletisväärtpaberid, laenuga fondi opereerimine jms.

Viga 6: Kui kolmandikul on fondis alla 100 euro ja  80% kuulub 20%-le, siis keda reform eelistab?

Siin pole taaskord pikka arutlust plaanis, kuivõrd ilmselgelt on reform soodustamas täna selgelt jõukamat osa fondiosalistest. Jah, makse maksavad kõik võrdselt, aga unustatakse üks väga oluline majandusreegel: fondi, kus varade maht väheneb oluliselt (näiteks poole võrra), tootlus - pigem langeb; fondi, kus varade maht kasvab oluliselt, tootlus - pigem tõuseb. See tuleneb lihtsast asjaolust, et raha on fondis lihtsam kasvatada, kui seda tuleb juurde. Ning vastupidi: raha on keerulisem kasvatada, kui selle maht väheneb.

Sest võttes teoreetilise näite fondist, 100 miljoni eurose varade mahuga, kus 80 miljonit eurot kuulub 20%-le fondiosalistest, nagu toodi näiteks debattides, siis kui pooled neist, ehk 10% kogujatest võtavad korraga välja 40 miljonit eurot (lisaks veel ülejäänud fondiseltskond võtab välja 10 miljonit eurot) - on hetkega kadunud pool fondi varadest ja seda ei saa kuidagi pehmendada likviidsuspuhvritega. Limiitide määramine oleks igati õigustatud ja põhjendatud kaitsmaks fondiosaliste huve - ja on üsna uskumatu, et kuidagi teistmoodi sai üldse mõelda.

Nüüd selle esimese lõiguga ma ei püüa näidata, nagu oleks pensionireform iseenesest halb idee, aga küsimus on taaskord selles, mis on eesmärgid ja mis vahendid. Kui eesmärk on selline, et II sammas jäetakse küll alles, aga raha hakatakse ka välja jagama, siis peaks see ometi olema teostatud nii, et üks eesmärk ei kahjusta teist. Millised oleksid lahendused: eelkõige ikka rahaline piirang aastas väljavõetavale fondi osale (näiteks 8 000 eurot inimese kohta aastas), et tagada fondide stabiilsus. Teiseks tuleks väga tõsiselt näkku vaadata asjaolule, et ei pakutaks osale ühiskonnast ebaõiglast võimalust pensioniraha varem välja võtta, kui teistele (vt punkt: kellele kuulub 4%?).

Igal juhul ei tohiks kannatada suurem osa pensionikogujatest veelgi madalamate fonditootluste tõttu, sellepärast, et väike grupp jõukaid inimesi mõne fondi hoobilt pooltühjaks pumpavad. See oleks ühiskondlikult väga suur ebaõiglus.

Viga nr 7: pool rehkendust on tegemata

Selle punktiga võtakski kokku juba eelnevalt läbi käinud pensionireformi vead. Esiteks on reformist täiesti puudu see osa, mis seal kindlasti peaks olema, seoses muudatustega I sambas. Siin on ilmselt tegu ka juriidiliselt kõige nõrgema kohaga terves reformis. Eelkõige puudutab see 4% sotsiaalmaksu osa, mida iga õigustatud ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgi peaks olema ainult I sambaga liitunutel siis olla samuti võimalik kuidagi kasutada.  NB! Eelkõige kehtib see siis selle elanikkonna grupi kohta, kes sai liituda vabatahtlikult II sambaga. Ma ei oska peast isegi pakkuda, kui suur elanikkonna grupp see on (kellel oli võimalus II sambaga liituda, aga ei teinud seda; hinnanguliselt võib see olla ca 100 000 inimese suurune ühiskonnagrupp), kuid igal juhul tuleks ka neile pakkuda kompensatsioonimeedet selle eest, et nende valiku tegemise ajal valitsus neid sellest ei hoiatanud, et ühel neist gruppidest võib tekkida maksueelis.

Teine suur puudus on  kahtlemata see, et pole käsitletud üldse pärimise küsimust, kus samuti tuleks olukorda võrdsemaks muuta (nii et näiteks vähemalt 60% I samba rahast oleks päritav olukorras, kus inimene lahkub pensionit päevagi saamata; ka esimese viie pensioniaasta jooksul lahkudes võiks olla õigus pärida kuni 30% pensionist).

Muide, kui üldse rääkida pensionite ebavõrdsusest, siis on täiesti vaatluse alt jäetud üks Eesti kontekstis päris oluline asi - mis ei ole küll otseselt selle reformi temaatika, mis aga näitab paljuski pensionisüsteemi küünilisust. Nimelt maksavad mehed ja naised ühtviisi võrdselt pensionimakseid ja saavad pärast ka võrdselt pensioni. Aga nagu teame, elavad mehed Eestis keskmiselt 10 aastat vähem (meditsiiniline fakt), ehk sisuliselt kasutavad nad 30-50% vähem kogutud pensionirahast. Kas keegi on kunagi mõelnud, miks mehi pensionisüsteemis ebavõrdselt koheldakse? (ja siiski ei maksa siin rääkida ainult halbadest eluviisidest, joomisest ja suitsetamisest, vaid tasub tunnistada, et see ilmselt on siiski teatav bioloogilis-evolutsiooniline eripära meeste ja naiste vahel).

Naases reformi teemasse, siis puudulik on kahtlemata ka liiga pikk etteteatamisaeg, mis seab inimesed ebameeldivasse olukorda (eelistab taaskord pankade huvisid) ning puudulik on ka eriolukordade mitte arvestamine. See klausel tuleks lisada nii I samba kui II samba temaatikasse (pensionikoguja enneaegne lahkumine, ootamatu raske haigus, tulekahju, jms), mis võimaldaks nimetatud olukordades teatud osa pensionirahast lühikese etteteatamisega kätte saada.

Samuti oleks põhjendatud aastased limiidid summadele, mis saab fondist välja võtta, seda kahel põhjusel:

1) et kaitsta teiste fondiosaliste huve

2) et kaitsta pensionikogujat ennast liigsete riskide võtmise eest (mõistlik oleks blogiautori arvates 8000 eurot ühes aastas, mille saaks kätte ka ühes osas)

3) sarnased limiidid võiksid olla ka I samba 4% seltskonnale (kellele antaks võimalus 4%-sots.maksule vastav pensioniraha välja võtta)

Plaanitavate CNG busside kõrval oleks kõvem saavutus, 

kui Lux Express suudaks enne 2024 tulla esimesena Baltikumis liinile

CNG, LNG või biogaasi küttel rahvusvahelise kiirrongiga

Paldiski - Tallinn - Tartu - Riia  kiirrongi näitel

Nagu teame, on kliimamuutuste ja keskkonnasõbraliku transpordi teemad saanud maailmas märksa populaarsemaks, kui need isegi veel 5 aastat tagasi olid. Siis pidid mõned tublid keskkonna-aktivistid või ühistranspordi entusiastid pidevalt reklaamima ja tutvustama uusi keskkonnasõbralikke lahendusi. Need kogusid küll juba siis populaarsust, aga asi oli veel kaugel peavoolust. Ilmselgelt, kui tänaseks juba raadiohääl Alari Kivisaar reklaamib elektriautot ja n-ö meedia peavool räägib pidevalt rongiliikluse kasulikkusest (mida näiteks selles blogis on propageeritud juba mitu aastat tagasi), siis on ühiskonnas selgelt teatud muutused toimunud.

Seetõttu polnud ka üllatav lugeda uudist sellest, kuidas ka Lux Express plaanib lähitulevikus turule tuua CNG/LNG kaugliinibussid. Mõistagi pole tegu väikse investeeringuga ja seetõttu on pressiteates mainitud ka lootust saada riigi/EU poolset toetust: https://www.luxexpress.eu/lux-express-tahab-lahiaastatel-lng-ja-cng-bussidega-soitma-hakata/  Samas on positiivne efekt ettevõtte jaoks muidugi ka selles, et kütusekulud kilomeetri kohta vähenevad oluliselt, mis muudab ettevõtte selgelt konkurentsivõimelisemaks.

Huvitavam on aga siinjuures, et rääkides gaasimootoril liikuvast kaugliiklusest, eristub CNG / biogaasi efekt tugevamalt rongide puhul, kus kütusekulu/km  kohta on bussidest veelgi väiksem (eeldusel, et on tagatud piisav rongi täituvus), rääkimata sellest et tänapäeva raudteel on oluliselt suuremad kiirused maanteest (isegi praegu eksisteerival taristul). Siinkohal tasub mainida, et Lux Expressi jaoks ei oleks esmakordne plaan siseneda raudteel reisiliiklusesse, kuivõrd 2012.aastal plaaniti avada St.Petersburgi liini ja 2016.aastal Tartu liini, plaanides osta 10 miljoni euroga Stadleri rong. Ka siis loodeti riigi toele, ent riigi kogu tähelepanu oli pööratud siis Elroni rongipargi üles ehitamisele ja  Lux Expressi ettepanekutele, vastati külmalt: et oma raha eest võite ronge osta ja sõidutada (riigisiseselt on see muidugi üsna lootusetu ettevõtmine konkureerida riigi raha eest ostetud rongidega).

Teises konkurentsisituatsioonis on aga rahvusvaheline rongiliiklus, mis ilmnes ka ülalviidatud uudisest. Nimelt on neil eelis nii läbilaskevõime jagamisel kui ka eeldatavasti riikliku toetuse poole pealt. Nimelt ongi peamiseks CNG /biogaasi rahvusvahelise rongi kasumlikult opereerimise eelduseks (samuti nagu loodetakse CNG busside puhul) teatav riigipoolne toetus rongide soetusel. 

Ent selleks oleks vähemalt ametlik poliitiline eeldus toetuse saamiseks ka sisuliselt olemas: nimelt on kurikuulsa Rail Balticu projekti esimese sammuna lubatud integreeritud otseühenduse taastamist Tallinn-Tartu-Valga-Riia-Daugavpils-Vilnius liinil. Kuna RB projekti järgmine etapp (ehk nn uue RB trassi) valmimine on tänaseks lükkunud vähemalt 2025. aastast edasi, võimalik et veelgi kaugemale - on väga kaalukas põhjus siiski vahepeal taastada kiirrongiliiklus vanal trassil. Ent riik pole tänaseni sellega hakkama saanud ega kõigi suurte tulevikuplaanide ja -kulude valguses ka niipea pelgalt riigieelarveliste vahenditega teostatav pole.

Siit aga tekibki olukord, kus reaalselt oleks eraoperaatoril, nagu Lux Express võimalus kiirrongi teenust pakkuma asuda Tallinn-Riia(-Vilniuse) liinil. Eelkõige kui asutataks näiteks ühisettevõte või muu koostöövorm, kus riik toetaks ca 25-30% rongi soetust (võimalik, et selleks saaks kasutada ka RB võimast rahakukrut) ja nii Läti kui Eesti riik võimaldaks soodustingimustel taristutasusid, oleks kiirrongi opereerimine isegi ainult (Paldiski- ) Tallinn-Riia marsruudil kasumlik äri.

 Eeldusel, et rong arendaks kiirusi, mis võimaldaks 1,5 tunniga jõuda Tallinnast Tartusse (keskmiselt ca 134 km/h), 2,5 tunniga Tallinnast Valka ja 4,5 tunniga Tallinnast Riiga (tuleb arvestada, et Läti  praegusel raudteetaristul pole kiirusi Eesti tasemele tõstetud, seetõttu sõidaks rong esialgu sama kaua Tallinn-Riia otsebussiga ehk 4,5 tundi), oleks äriline kasumlikkus täiesti kindel. See tähendaks Eesti riigi siseselt reisikiirusi, mida siinmail pole kunagi ajaloos varem nähtud. See tähendaks ühtlasi, et vähem kui 3 tunniga oleks võimalik ühistranspordiga pääseda Tartust Riiga.

Näide liinigraafikust (konkureerivad väljumised jäävad vähemalt 30-40 minuti kaugusele)**:

6:30 Paldiski - Laulasmaa - Keila - 7:15 Tallinn - 7:30 Tallinn - 7:55 Aegviidu - Tapa -  8:20 Tamsalu - Jõgeva - 9:00 Tartu - Elva - Palupera - Keeni- 10:00 Valga/Valka - Strenci -Valmiera - Cesis - Sigulda - 12:00 Riia

tagasirong

16:30 Riia - Sigulda - Cesis -Valmiera - Strenci - 18:30 Valka/Valga - Keeni - Palupera - Elva - 19:30 Tartu - Jõgeva - Tamsalu - Tapa - Aegviidu - 21.00 Tallinn

** 3 väiksemat peatust on liinil  valitud põhjustega: Aegviidu ja on hõlmatud kui elektrirongi lõpp-peatus (võimaldab teistest peatustest, kus rahvusvaheline rong ei peatu, kohaliku rongiga Aegviitu sõita); Palupera on hõlmatud kui Otepää peatus; ja Keeni peatus kui väikseima distantsiga peatus Võrust, Antslast jt Lõuna-Eesti asulatest.

Loomulikult on võimalikud ka erinevad teistsugused liinilahendused. Näiteks öörong Tallinnast Vilniusesse (või isegi kaugemale), kuid seal tuleb mängu siiski probleem, et Riia Vilniuse vahel on olemasolev  raudteeühendus geograafiliselt veelgi suurema ringiga kui Riia Tallinna vahel ja kiirused ei oleks enam konkurentsivõimelised. Samas võiks kaaluda ka rahvusvahelist liini Venemaa suunal või isegi riigisiseselt, mis muidugi tähendab suuremaid äririske ja investeeringuid, kui Paldiski-Tallinn-Riia ühenduse puhul. Näiteks oleks perspektiivis võimalik Kunda-Rakvere-Tallinna liini opereerimine (eeldaks Kunda-Rakvere raudtee rekonstrueerimist, näiteks raudtee erastamise toel), seda ideed on välja käinud kundalased ise. Sarnane lahendus oleks mõeldav Võru-Valga-Tallinn ühenduse puhul (seal oleks eelduseks küll üksnes riigi poolt raudtee rekonstrueerimine, kuivõrd distants on arvestatavalt suurem), kus jällegi kiirrongiga oleks võimalik saavutada arvestatav ajakokkuhoid reisijale.

Peaasjalikult kõige konkurentsivõimelisem oleks hetkel kiirrongi liinivariantidest siiski Paldiski - Tallinn - Riia, kus oleks võimalik saavutada kõige väiksemate kuludega keskmine kiirus 135-140 km/h ja kus on  ka rongi täituvus eeldatavalt kõige kõrgem. Paldiski pole näitesse lisatud ainult seetõttu, et liini kuidagi pikemaks venitada, vaid Paldiskisse rajatakse lähitulevikus Alexela LNG terminal, mis oleks üks võimalikke rongi tankimise vahendeid.  Alternatiiv oleks muidugi ka CNG või biogaasiga tankimine:

 https://www.ngvglobal.com/blog/latvian-dual-fuel-locomotive-project-stimulates-french-inspection-0425  (värskeid näited gaasiküttel rongidest)

 https://www.accelerista.com/uudis/eesti/rohegaas-ja-maagaas/

Tõlkes kaduma läinud Oscar

ehk

eesti filme väljamaale turundades eksitakse silmatorkavalt  palju selle vastu, et tõlgitakse mõtete asemel sõnu * 

 (ja sedagi vigu tehes, sest meie soome-ugri keel seab silmuse ette)

ehk

Robber's Rise   vs   Rogue Rise

"Tõde ja õigus"  - kas eestluse ühe sügavama apoteoosi pealkirja korrektne tõlge anglo-ameerika kultuuriruumis on 


"Truth & Justice" ,    "Truth and Right"   või ...

* autor ei ole erialalt  tõlkija ega õpetatud keeleteadlane, aga peab end keeletäpsuse tundlikkuses siiski piisavalt pädevaks inimeseks, et alljärgnevat postitust kirja panna; ehk ei ole siinkohal liig lisada, et ta omandas hariduse 150  aastat vanades Tartu gümnaasiumites  ja inglise keele algtõed omandas mitmendat põlve inglise keele õpetaja käe all (ehk sooviksin siinkohal tänada ka enda õpetajaid)

Alustada tuleks sellest, kuivõrd Tanel Toom'i meisterlik film sai sedavõrd suure tähelepanu osaliseks kodumaal ning teiste hulgas ka allakirjutanu seda lummatult vaatas - vääriks linateos ka vähemalt sama kõrgetasemelist tõlget.  Ent Tammsaare ei ole mõni "Sipsik", soomeugri maailma on niigi raske Läände tõlkida, saati siis Tammsaaret. Ta on eestlaselegi raske.  Tõlkeprobleemide/raskuste põhikese on ju lisaks veel selles, et ega tõlkida ei saa keeli, vaid kultuuripilte, eriti kui on tegemist kirjanduszanriga. Paljud mõisted teatavasti ongi lõpuni tõlkimatud ja sügavalt kultuuripõhised. Alljärgnev kirjutis ei ole mõistagi ammendav tõlkeanalüüs või väitekiri, küll aga väike katse juhtida tähelepanu Tammsaare tõlkimise tundlikule teemale (isegi kui tegu on kõigest filmi subtiitritega), nii et ka teiste kultuuriruumide inimesed meie kultuuripärandist osa saaksid.

Teeme vähemalt katse astuda sammukese kaugemale pealispindsest tõlkest!

Kui rääkida soome-ugri kultuuriruumi eripäradest, siis selle üks sügavam kihistus, sotsiaalne alustala ja pärissõna on kahtlemata "peremees". Eestluse tüvitekstist kuni tegelikult täiesti suvalise külajoodikuni tänapäevase XXL kaubanduskeskuse taga oleme kõik selle sõnaga kokku puutunud. Meie jaoks on ta täiesti igapäevane - tavaline ürgne eesti sõna. Lennart Meri on selle soome-ugri sõna/koosluse (pere/peremees) jälgi väitnud end leidvat isegi kreeka maadeavastaja Pythease (4 saj eKr) imepärase merereisi jäädvustusest, mis seni on küll üksnes Meri teooriaks jäänud - aga huvitav leid siiski. Kuid mida ikkagi tähendab ajalooline termin  peremees?  Kuidas seda sõna tõlkida anglo-ameerika kultuuriruumi, kus sellises tähenduses ürgsõna sisuliselt puudub? Ja teha seda kõike nii, et ei peaks ikkagi lahti seletama kogu eesti ajalugu alates merevaigust, Lehola Lembitust,  ristirüütlitest, Jüriöö ülestõusust kuni Aleksandrikooli ja pärisorjadeni välja.

"Peremees" väga lihtsustades on ju eesti ajaloolises kultuuriruumis lihtsalt perepea või abielumees, kellel üldjuhul on ka lapsed. Traditsioonilises eesti kultuuriruumis, millesse kahtlemata mahub ka AHT tähtteose I osa ajastu (19.sajandi II pool), lisandus sellele perepea rollile ka eriline sotsiaalne roll kohalikus külaühiskonnas. Sellega kaasnes traditsiooniliselt kindel maaomand/suhe mõisnikuga, teatav kohalik autoriteet, kohalik esinduslik roll (+ kaugemas ajaloolises mälus tõenäoliselt ka sõjaväkke/malevasse esinduse saatmise kohustus).

Seda kõike ei anna kahjuks inglise keeles aga ligilähedaseltki edasi pelk  farmer või master (nagu "Tões ja õiguse" ekraniseeringus seda tõlgiti), esimene on liiga kaasaegne ja üldine nimetus, teine aga liiga kõrget sotsiaalset tiitlit sisaldav. Tõepoolest, master võib küll leksikoni järgi (selle tõlke annab ka Saagpakk) olla korrektne. Samal ajal sisulist olustikulist sisu tänapäevasele ameerika inimesele see sõna kahtlemata päris õigesti edasi ei anna, vaid pigem eksitab. Eriti vaatajat, kes konteksti eriti ei tunne.

Seda eelkõigu seetõttu, et sotsiaalne põhjus, miks need inimesed seda 19.sajandi ränka uudismaa talu tööd soosaarel - mida nii raamatus kui ka filmis väga ilmekalt kirjeldati - tehti, seisnes ju üleüldises maapuuduses. Mitte just palju hiljem hakkasid eestlased ka üsna suurtes kogustes sel samal põhjusel mööda suurt tsaaririiki laiali rändama (kõige tuntum on nn Abhaasia kogukond, aga ka Siberi-eestlased jne). Just selle ajastu konteksti tõttu on sõna master veidi eksitav.  Master'ile vastaks kaudselt ehk mõni sajand  vanemast ajaloost tuntud tegelane, nagu Ivo Schenkenberg või "Tasuja" Meelis...ehk siis ajalooteaduslikus mõistes termin vabatalupoeg ehk vabadik.

Kuid Tammsaare Vargamäe elanikud  ei olnud siiski veel vabatalumehed ehk peremehed Jumala armust, vaid üksnes  mõisniku (ing k master = landlord) armust, kes maad neile kas kuldrublade vastu müüs või teiste mõisnikega vahetas või laenu peale müüs või maa talupoegadele välja rentis. Tammsaare suurteose peategelased olid muuhulgas ka Eesti ajaloo esimesed talurahva soost kapitalistid. Kõige lähedasem, selgitavam tõlge peremehele tundub olevat housemaster (vs houselady kui perenaine ehk majaemand). See ei pruugi olla küll ehk kõige täpsem tõlge, aga ta annab kõige paremini edasi asja sisu tänapäeva vaatajale.  Siin on ühtpidi viide nii majale /rehele (house), mis sotsiaalselt talupojahierarhias kõrgemal tasemel kui näiteks saunikud  ehk popsid (kuidas muide neid vaesekesi küll tõlkida? - need tsiviliseeritud läänlased on ju sauna nimetusegi meilt laenanud), kui ka viide perele, kes oligi ju tollase sotsiaalse ruumi keskne üksus. Pere mõistagi peab kuskil elama ja sealt tulebki mängu termin house.

>>  Seega blogi soovitus filmitegijatele:  peremehe tõlkeks housemaster, lühivormina võib mõnes kontekstis  (nt sulaste vestlustes) tõlkida ka master (aga sel juhul peaks house-master paralleelselt siiski tekstist läbi käima, et vaatajal oleks selge eristus mõisniku ja taluperemehe vahel)

 Vargamäe

Filmis tõlgiti kirjanduslik kohanimi Vargamäe inglise keelde kui Robber's Rise - mis, pean märkima, on silmatorkavalt hea maitsega tõlge. See kasutab ajaloolisi geograafilisi termineid, algriimi (väga soomeugrilik!)  ja on igati autentne.

 Viga on selle nimevaliku puhul jällegi olulises kirjanduslikus taustas ja  tõlke silmatorkavas ebatäpsuses, isegi eksitavuses. Kohanimi, nagu saime ka filmist teadmised üle korratud (kellel koolipõlves loetud raamat ikka meeles püsib) - oli teoses ajalooline ja sisaldas ühtlasi ka künka ajaloolis-kultuurilis-sotsiaalset tähendust. 

Metsavargust. 

Siin pole üleliigne lisada, et säärast traditsiooni, salvestada kohanimedesse teatavat kogukonna kultuuriajalugu - hoiti aus mitmel pool Eestis ja mujalgi. Kui aga rääkida konkreetselt metsavarguse n-ö kuritegelikust terminoloogiast, siis tegu oli tänapäeva juriidika mõistes ikkagi kelmusega. Minu lugupeetud inglise keele õpetaja tegi meile 7. klassis selgeks, mis on röövli ja varga vahe (eesti keeles kasutatakse termineid tihti segiläbi, samas kui inglise keeles on eksitus mõeldamatu):"Kas te ütleksite eesti keeles pangavaras?" 

See, mis tegelikult eristab röövlit vargast on juriidiline aspekt, et röövel tegutseb avalikult (reeglina vägivalla ähvardusel) aga varas salaja. Samal ajal on aga inglise keeles nende sõnade tähendus veelgi kitsam kui eesti keeles (näiteks on eesti keeles kasutusel terminid inimrööv ja inimesi röövima, mis inglise keeles on mõeldamatu) Nimelt robber kasutatakse inglise keeles ainult millegi kohta, mida ei saa kaasa vedada. Teisisõnu: inimesi saab inglise keeles küll röövida, aga mõeldud on siin seda, et päise päeva ajal tehakse inimene paljaks, nagu röövitakse ka panka ja muid asutusi.

Uuemal aja ahnusehullustes on meil  Eestis tekkinud küll ka sajandi metsaröövi mõiste, kuivõrd väga hiljuti tehti Hiiumaal täiesti avalikult lagedaks üüratu suur metsalank, kasutades kõrges eas Rootsis elava omaniku võltsitud allkirjaga pabereid. Seda tõesti võib kõnekeeles nimetada metsarööviks, ehkki tehniliselt on ikkagi tegemist kelmusega, nagu ka siis kui talupojad salaja mõisniku metsa varastasid (olgem ausad, tegelikud röövlid olid tollases kontekstis ju saksad ise). Seega kokkuvõttes tuleb järeldada, et võimalusel tuleb otsida robber'i asemele korrektsemat vastet, mis vastaks sisule.

Selline sõna juhtumisi ka tänuväärselt inglise keeles leidub: rogue. Rogue on sarnaselt vargale iidne sõna ja omab erinevaid tähendusi.  Rogue Rise tähendus eesti keeles oleks: 

Kelmiküngas / Vargamäe / Metsiku Mäe / Mässaja Mäe

 Põhjuseid, miks rogue oleks antud kontekstis parem, on mitmeid. Esiteks tähistab sõna inglise keeles kelmi, varast kui ka metsikut mässajat. Mõlemad tähendused sobivad filmi konteksti hästi, samas kui robber seost looga ei oma, kuivõrd röövlitest Vargamäe saagas juttu pole (eesti folklooris on röövlid muidugi samuti tuntud tegelased). Rogue annab edasi ka selle sõna iidsusega seotud kontekstuaalsust: ega nimi ka eesti keeles otseselt ei reeda ajaloolist seost metsavarastega (rogue on mitmetähenduslik), alles Sauna-Madis seletab loo kenasti lahti.


>> Blogi soovitus:  Vargamäe tõlkeks Rogue Rise

Tõde ja õigus

Kõige keerulisem probleem Tammsaare suurteose põhjal vändatud filmi tõlkimisel on nähtavasti pealkirja tõlkimine. Mis oleks õige? Mis oleks täpne? Mis annaks edasi sisulise tähenduse? Püüame sellele keerulisele küsimusele vastust leida. Tuletagem sissejuhatuseks meelde, et just termini "õigus" (soome k oikeus) ürgne tüvi ja väga mitmetähenduslik sisu teeb pealkirja tõlke keeruliseks.

"Truth and Justice" ei ole ju muidugi otseselt vale, aga tal on mitmeid kõrvakraapivaid puudusi. Tammsaaret lugedes, ei saa otseselt väita, et keskseks probleemiks õigluse (justice on õiglus inglise keeles) otsimine . Õiglus justkui korrutaks semantiliselt tõde topelt. Ehk siis pisut parafraseerides "Tõde ja topelttõde".  Kuid Tammsaare ei olnud lihtlabane külalaulik, kes korrutab ühte salmijuppi kümnes variandis. Tammsaare igal sõnal on kaal ja tähendus. Selles kontekstis on antud lahendus liiga kuiv, liiga igav, liiga eba-Tammsaarelik.

Asi ongi selles, et justice viitab otseselt täieliku õigluse, õigussüsteemile või lõplikule tõele. Tammsaarel on aga seos palju sügavam, piibellikum ja filosoofilisem. Justice neid tahkusid kuidagi ei kata, justice on selleks liiga mustvalge ja ühemõõtmeline termin. Justice'i puudusele viitab ka otseselt see, kui katsetame pöörtõlget. Justice'i tõlkimisel eesti keelde, me ei saa tõlkeks enam õigust, vaid tuleb midagi sootuks muud.  Õigusministeerium on ehk olemas ainult orwellikus maailmas, meie aga tahaksime ikka Tammsaaret tõlkida.

Kui läheneda probleemile 100% keeleliselt, siis on kahtlemata kõige lähedasem: "Truth and Right" - siin on keeleline tugev seos ilmne. Briti-inglise keeles ehk isegi "Truth and Rightness".  Right viitab sarnaselt eesti keele õigusega laiemale printsiibile, vanale sõnale, mis kõneleb teatud ülekaalust, paremini talitamisest, Jumalikust eestkostest või valitseja heakskiidust. Selle sõna tähenduslik semantika (kuigi mitte keeleline päritolu) viitab ju otseselt, nii eesti kui inglise keeles anglosaksi recht'ile. 

Recht -> rechtnung, mis on tuntud võõrlaenuna ka eesti keeles. Kokkuvõttes saame järeldada, et "Truth and Right" on keeleliselt tõenäoliselt kõige lähedasem vaste, kuivõrd ta tähendused on kõige ligilähedasemad.  Samas ei kõla ta inglise keeles nii hästi, lisaks sellele puudub ing k right'il konkreetne viide õigusemõistmisele, mis eesti keeles on olemas.

Nagu juba hakkab välja paistma, tekibki siin seesama tõlkimatuse probleem, et päris täpset vastet ei olegi kõigile sõnadele väga ilukirjanduslikus vormis. "Truth and Right" oleks ehk parem keelelise täpsuse osas praeguse variandiga võrreldes, kuid kas see annab edasi sisulise mõtte sügavuse.

Üks olulisi märksõnu, mis käib läbi I osast (ka väga kenasti näitlejate poolt mängitud Toom'i filmis) suures tülisteenis Andrese, Mari ja Liisi vahel on koja au. Koja au on midagi sellist, mida me just liiga tihti Tammsaare kontekstis ei mõtle (peale on jäänud ikka see kõrtsmiku "litsid mehed..."), kuid kahtlemata see Tammsaares läbi kumab. Kui Tammsaaret piisavalt põhjalikult lugeda, saab üsna ilmsiks, et Tammsaare on ka omamoodi "eesti-Tolkien".

See viis blogi autori tõlkevariantideni: "Truth and Honour", veel enam isegi "Truth and Deed". Kui esimene kõlaks ehk liiga suurustlevalt ja ei tabaks piisavalt hästi siiski suurteose pealkirja, siis teine: "Truth and Deed" on palju intrigeerivam. Deed on eesti keeli tegu, ent teatava tugeva arhailise varjundiga. Muuhulgas just ameerika-inglise keeles on tal viide otseselt notariaalsetele toimingutele ja lepingutele, mis kahtlemata on üks Tammsaare teose keskne osa. 

Kes sooviks väga tugevat seost näidata Tammsaare ja Piibli vahel, mis kahtlemata on tugev (ja mida paljud Tammsaare kirjandusuurijad on esitlenud), võiks pakkuda ka "Truth and Judgement" ("Tõde ja Kohtumõistmine"). Kaasaja publikule on see pealkiri ehk siiski liiga hirmutav. Kui aga sama kristlik idee tuua kaasaega ja läheneda tõlkele teatud kirjandusliku vabadusega võiks tõlge olla ka "Truth and Redemption" ("Tõde ja lunastus"), mis on ju Tammsaare epopöa üks keskseid mõtteid. Sarnaselt võiks laiendada ka tõlgenduste ringi veel, näiteks "Truth and Law" või ka "Truth and Rights".

>> Blogi soovitus: "Truth and Justice" pigem liiga sisutühi tõlge: selle asemele sobiks

                                "Truth and Rightness" (Briti kultuuriruumis)
                                "Truth and Deed" (USA kultuuriruumis)
                                "Truth and Rights" (rahvusvaheliselt)

                                                või

                                "Truth and Redemption" (kui soovitakse viidata kristlikule pärandile)
                       

>>  "Mis hullu juttu Sa ajad?" - on isegi külmaverelise põhja-eestlase kohta liiga napp ja kale tõlkida:  "What are You talking about?", oluliselt parem oleks tõlge "What are You rambling about?" ("Mida Sa sonid?")

Paar täiendavat märkust filmi enda kohta

Tanel Toom'i "Tõe ja õiguse" ekraniseering on vaieldamatult  imetlusväärne suurteos ja tõeline shedööver, mis jääb püsivalt eesti kultuurilukku ja filminduse tähistaevasse helkima. Tõepoolest meisterlik lavastajatöö, täiesti meisterlikud näitlejad, meisterlikud kaadrid - täiesti autentne lugu. Ma arvan, et peaaegu ükski eestlane ei vaidle vastu, et siin on tabatud seda ürgset eest värki ja antud seda edasi just Tammsaarelikult tasase uuriva pilguga.

Samas on kirjanduslike suurteoste linastamisel ju küsimus: mida võtta ja mida jätta. Seda saaks välja tuua ka siin, kuivõrd Tammsaare suurteos on tõepoolest nii suur ja pimestav valguskiir, mis tahes-tahtmata võib meil mõned väiksemad detailid unustama panna. Tammsaare tippteos peegeldab ju muuhulgas Eesti talupojakultuuri tippajastut. See on see sama Poska-Pätsi-Pusta-Pitka-Teemanti aeg.  Jakobson ei ole veel surnud (kuigi ehk juba Hurdaga tülli läinud). Taara põlisjumal on küll unustatud, aga hiites käimise komme on mitmel pool veel au sees. 

Kõige põnevam tollases eesti talupojakultuuris on aga siiski see ühistegevuse vaim ja traditsiooniline kultuur, mis toona leidis kinnitust peale kiriku  (mis väga kenasti filmis on kujutatud), ka  kiigelkäimise (mis on vähemalt filmis mainitud, aga välismaalastel oleks põnev olnud ka näha autentseid kaadreid kiigeõhtust) ja pühade ajal maarahva läbikäimine. Ka see on Tammsaares juba raamatu alguses kenasti sees, kui vaid lugeda.

See osa oleks võinud tegelikult filmis siiski veel paari stseeni kaudu kujutatud olla, nende tohutu kultuuririkkuse ja tasakaalustava heatujulisuse tõttu. Kõrtsistseenid näiteks olid küll väga vinged ja vahest ühed efektsemad kogu filmis! Kuid eesti põlise talupojakultuuri juurde käis kõrtsi kõrval hoopis midagi muud. Midagi sellist, mida me võime lugeda ka admiral Pitka lapsepõlvemälestustes, kus räägitakse lõpututest jõukatsumistest, ninapidivedamistest ja muudest lõbusatest talurahvakommetest. Kuidas muidu seda ränka ja igavat elu huvitavamaks teha?

Ka Tammsaares on selliseid näiteid piisavalt, üks ilusamaid kohe teose alguses (lk 43, "Tõde ja õigus" I osa): kirjanik kirjutab, kuidas Nelipühi (traditsiooniline eesti rahva kristlik-paganlike sugemetega püha) aegu oli Vargamäel palju möllu ja müra. Kokku oli kutsutud noort külarahvast suur hulk, peremeestele pakuti kambris süüa, õue peal sai sulasrahvas õlut rüübata. Mis kirjaniku sõnade järgi ka piisavalt kange oli, et peatselt "tantsupidu" õuel lahti läks. Sellele järgnes traditsiooniline jõukatsumine, mis algas algul väikestest poisikestest - kuni siis pärisperemeesteni välja.  Seal demonstreeris oma jõudu ka Andres, kes siis küla kangema jõumehe - Kaarli "ära tõmbas". Jõudu katsuti seejärel veel maadluses.

"Kas kõrvenurgas siis mehi polegi?"

Nagu kinnitas kirjanik järgmise peatüki alguses, oli nelipüha koosviibimine väga oluline kogukondlik sündmus, sellega Eespere n-ö võeti külarahva seas omaks, tegu oli omalaadse traditsioonilise soolaleiva peoga. Seda kõike konteksti ja neid põnevaid eesti talurahava kombeid arvestades ma leian, et see konkreetne stseen oleks võinud filmi sisse pääseda. Sellel ilusal teose algusosa stseenil on veel üks oluline seos kogu loo ja stsenaariumiga (mida ka kirjanik on välja toonud): säärased teoses kujunenud  tülisuhted naabrite vahel ei olnud põliste traditsioonide järgi tavalised ega heakskiidetud. Visati küll vempe ja oli tülisid, ent säärast vihkamist naabrite juures ei peetud heaks stiiliks. Tammsaare ise  on ühe põhjusena kirjutanud tüli algseemneks olevat  just Jussi enesetapu, mis olevat põlise vaenu naabrite vahele sünnitanud.

Teine tähelepanek tõepoolest briljantse linateose kohta käsitab mõisastseeni, mis oli väga ilus stseen. Blogiautori arvates üks kõige uhkem stseen kogu filmis. Kahjuks ei õnnestunud seda täpset lehekülge raamatust üles leida ja kahtlemata ei olnud suhted mõisaga ka "Tõe ja õiguse" keskne teema. Samas seda täiesti välja jätta muidugi ei saa ja seetõttu oli äärmiselt meeliülendav näha filmis stseeni talu päriseksostmisest. Kuna ei õnnestunud leida nüüd täpset lehekülge, siis ei julge siinkohal viidata Tammsaarele - kuid ajalooliselt oleks pidanud selles stseenis esinema ka tõlgina tegutsenud maarahva esindaja ning stseen oleks võinud olla täielikult saksakeelne. Selle koha peal olen mina küll hea meelega demonstratiivselt vasakpoolne (milleks end üldjuhul nimetada ei saa) ja rõhutaksin ikka tugevalt sellele kolonialismi verisele templile, mis Eesti ajalukku oma sügava jälje on jätnud

1940. aasta probleemne näide,  Konstantin Pätsi mitmekülgne roll ajaloos ja rahvusvahelisest õigusest välispoliitikas*

Naivismist Eesti ajaloos ja ajalookäsitlustes
Versaille' kriitika

* kirjutis ei ole ajalooteaduslik tekst, kuid põhineb ühemõtteliselt tõestel ajaloofaktidel ja autori parimatel arusaamadel ajaloolistest sündmustest



Sisu ülevaade:

>  Kõigepealt 20.sajandi rahvusvaheliste suhete ja õiguse teemal...
> ...seejärel Pätsist ja 1940. aastast...
>  ...ja lõpuks kokkuvõte (sh mõtted sellest, miks Eesti saab loota rohkem liitlassuhetele kui rahvusvahelisele õigusele)




Alustada tahaksin sellest, nagu vaba majandusmõtte professor Hardo Pajula, väga ilmekalt meenutas ühes enda raadiosaates kapitalismi lähiajaloo ilmestamiseks geniaalset näidet Vene tsaaririigi ajaloost (konkreetne majandusministri nimi ja aastaarv hetkel ununenud, kuid perioodiks on konkreetselt 1880-date teine pool;  kes saab võib siinkohal aidata täpsustusega) kuulsa tsitaadiga:

"Me kas või sureme nälga, aga peame vilja eksportima." 

Ja siinkohal, väga asjakohane, et mitte öelda ülioluline, lisandus professor Pajula poolt: "Meie" all nimetatud ministrihärra loomulikult ei mõelnud enda tagasihoidlikut isikut või peret, kuivõrd Vene aristokraatia ja riigivõimu privileegid 19.sajandil võimaldasid elada üpris külluslikku elu -  surnuks nälgisid sajad tuhanded keisririigi talupojad (mõeldud on 1891-92 näljahäda).


(Ja ma ei saa jätta siin mainimata nii kena kujundina toodud eesti sõjaajaloolase Jüri Kotśinevi kujundit oma ajaloolise isamaa - Vene tsaaririigi - kohta (tsitaadi sõnastus hetkel mälu järgi): "Ja sealt tuligi see Vene messianism. Juba Puškini ajast... see Vene intelligentsi meeletu sügav süütunne oma rahva kannatuste eest. Sest kodukülas, mida Puškin vahel külastas, nägi ta seda viletsust, milles elasid tema kunagised lapsepõlvekaaslased: samas kui tema käis ballidel, siis nood saabasteni ei jõudnudki.)

Sellise 19.sajandi majanduspoliitika põhjused olid puht pragmaatilised ja majanduslikud: kullastandardil baseeruv rahvusvaheline kaubandus ja rahandussüsteem (olgugi, et sel oli mitmeid eeliseid võrreldes tänase süsteemiga, kus raha prinditakse "õhust") toetas imperiaalseid arusaamu sellest, et jooksevkonto peab olema ülejäägis, et riik saaks suurendada kullavarusid. Kusjuures, kulda enamasti kasutati muidugi kõikvõimalikeks sõjalisteks kulutusteks: aga see otseselt ei ole tänase postituse teema, vaid lihtsalt üldine sissejuhatus. 20.sajandiga on seos küll selles, et ilma taoliste imperialistlike poliitikateta poleks sellisel jõhkral kujul bolshevismi  ilmselt kunagi sündinud. Aga imperialismist tuleb allpool juttu veel.

Enne 20.sajandisse süvenemist väike ajalooline lisandus: sellest "näljahäda tsitaadist" koorub küll välja üks oluline tähelepanek Eesti jaoks, mille ma üldistava kõrvalepõikena ka kohe ära märgiksin: A.H. Tammsaare geniaalsus ei ole suur mitte üksnes kirjanduslikus mõttes, vaid ka ajalooliselt. Tema suurteos tegelikult märgibki ära just selle põlvkonna kangelasteod (Andres, Mari, jt 1860-70-te aastate eesti soost talupojad) kes ennastsalgava eluga väga otseselt panid aluse Eesti riigile. Sest just nende põlvkonna kontimurdev töö ("tulevaste põlvede nimel"), põlluharimine ja füüsiliselt töömahukas viljakasvatus tekitas need vahendid, millega Eesti talupoeg enda maa omanikuks sai (sellele muidugi eelnesid ka mitmed ajaloolised muutused maailmas, nagu Aleksander I ja Aleksander II reformid;  Ameerika kodusõda, mis tõstis lakke linahinnad jne). Ilma selle ohverduse ja arenguhüppeta sotsiaalmajanduslikus plaanis suure tõenäosusega Eesti rahvas poleks kunagi nautinud sellele järgnenud arengut, mida me tunneme Vabadussõja ja selle lõpetanud Tartu rahu all. 

Tänase postituse teema on 1940. aasta sündmused ja Pätsi roll selles. Alustada tahaksin eelkõige sellest, et ehkki 1930-dad on täiesti arusaadavatel põhjustel väga vastuoluline teema ning Konstantin Pätsil on arusaadavalt tähtis roll nimetatud perioodil. Kuid samal ajal välispoliiitlised sündmused 1939-40 toimusid sõltumata Eesti valitsusest - küll aga olid Pätsi tegevusel sellel ajaloolisel perioodil tehtud otsustel väga tõsised tagajärjed tuleviku mõttes.. Väga lühidalt sisse juhatades, tolleaegsed Eesti riigijuhid nähtavasti ei adunud  õigesti ega ligiliähedaseltki piisava tõsidusega Euroopa sõjalis-poliitilist situatsiooni, idanaabri jõhkrust ega  täitnud seetõttu ilmselt mitte kõige paremal moel enda moraalset kohustust "tulevaste põlvede eest". Mitte sugugi pahatahtlikkusest, vaid naiivsusest. 

Kuna minu mitmed varasemad väited, kokkuvõtvad järeldused  ja seisukohad Pätsi teemal (endalegi üllatuseks) siiski lõiguti jõudsid 2017. aastal toimunud debattidesse isegi riiklikus meedias - küll  minu autorlusele viitamata (ja jätan ka seetõttu viitamata, kes seda tegi, kuigi need on üheselt telearhiivist kontrollitavad; muide siinkohal lihtsalt ääremärkuseks olgu lisandina öeldud, et minu mõttearendused, on huvitaval kombel ilma autorluse viitamiseta üllatavalt jõudnud veel vähemalt ühte "Suud puhtaks" 2017.a. saatesse - ühe teise inimese läbi ja täiesti teisel teemal) - siis ma ikkagi tunnen vähemalt kaudset vastutust nende 1940. aasta ajaloodebattide käekäigu pärast ja üritan mingitki omapoolset selgitavat-tasakaalustavat sisendit siinkohal anda.

Nagu ajaloolane Jaak Valge väga hästi värskes artiklis kokkuvõtvalt selgitas, toimusid 1930.aastate lõpul mõjutsoonide (või otse öeldes: territooriumite jagamine) selliste julmade paktidega nagu MRP. Siinkohal on minu meelest äärmiselt oluline lisada (mis on ka kommentaaridest välja tulnud) ja mida osaliselt ka professor Valge artiklis mainis. MRP ei olnud ainuke omataoline leping. Küll aga muidugi kõige jõhkram, avantüristlikum ja suurimaid territooriume jagav. Mis aga veelgi olulisem, kui artiklis oli mainitud peamiselt lääneriikide Saksamaaga sõlmitud lepped, siis ajaloolises mõttes veel häbiväärsemad - olid lääneriikide Moskvaga sõlmitud lepingud või nende lepingute katsed. Kui mälu mind siinkohal kuupäevade osas ei peta, käisid Suurbritannia saadikud Moskvas läbirääkimistel vaid mõned päevad enne MRP sõlmimist augustis 1939. Seda, et Suurbritannia ja teised lääneliitlased olid tollast N.Liitu soosivad, sai Eesti ju otseselt tunda baaside lepingu ultimaatumi ajal - Lääneriigid soovitasid diplomaatilisi kanaleid pidi Eestil ultimaatum vastu võtta. Hoolimata sellest, et sellega hävitati vähem kui aastaga  de facto Eesti riiklik iseseisvus - mida Lääs ilma otsese rahvusvahelise surveta või muu mõjuva põhjuseta poleks ka mitte kunagi reaalselt taastama rutanud - seda kinnitasid meile järgnevad 50 aastat. Mingit otsest välist sundi ju Baltikumi äraandmiseks ei olnud, selle mõistmiseks tuleks ilmselt pisut lahti mõtestada 20.sajandi rahvusvaheliste suhete üldist dünaamikat.

Siit tulebki tahes-tahtmata teha juba sukeldumine 20.sajandi rahvusvahelise õiguse - õigemini siis selle realiteetide - teemasse, selle parimate näidete kohaselt. Üheks 20.sajandi esimese poole rahvusvahelise õiguse kroonijuveeliks oli Versailles' rahuleping. Rahulepingust sõjale, mis "pidi lõpetama kõik sõjad", said mõnede ajalookriitikute tõlgenduses hiljem hoopis järeldus: "Versailles'is pandi alus igavesele sõjale."  Üritagem lihtsustatud üldprintsiipides mõista, mida Versaille' rahulepinguga saavutati ja üritati saavutada.

Kõigepealt demonstreerib Versaille' rahuleping ühemõtteliselt, et see olemuslikult jätkas ajaloolist koloniaalimpeeriumite mentaliteeti: jagati ära Saksamaa kolooniad, lisaks veel ka tükke Saksa keisririigi äärealasid. Rahvusriigid olid maailmapoliitikas ikka veel täielikud uustulnukad, kelle suhtes pigem näidati üles umbusku. Rahvusriike tunnustati niivõrd, kuivõrd need olid tekkinud vanade impeeriumite asemele (eelkõige siis Rzespospolita, Rootsi kuningriigi ja Austria-Ungari keisririigi lagunemisest).

Seda hoolimata näiteks asjaolust, et kapitalistlik riigivalitsemine, kui selleks ajaks maailma valitsevaks saanud majandussuhete vorm, sai moodsal kujul peaasjalikult alguse Hollandist, mis sündis muide ka rahvusriigina https://et.wikipedia.org/wiki/Hollandi_Vabariik Aga oluline  erinevus tekib taaskord sellest, et ka Holland oli ametlikus diplomaatias "salongikõlbulik" eelkõige seetõttu, et tal oli mingi arvestatav rahaline, sõjaline jõud maailmas ja ta omas koloniaalimpeeriumi.

 Kui see kõik tundub kuidagi aegunud ja 18.sajandi jutuna, siis lugege Pariisi rahukonverentsi järel sõlmitud Versaille' rahu punkte:   https://et.wikipedia.org/wiki/Versailles%27_rahu  Ka muide Poola, kes oli küll üle 100 aasta olnud maailmakaardilt pühitud võeti Versaille's vabade maade perre pidulikult vastu eelkõige seetõttu, et tegu oli endise impeeriumi järeltulijaga. Balti riike, vaatamata nende püüdlustele, ei kutsutud Versaille's isegi laua taha. Eesti saadikud pidid kannatlikult ootama ukse taga (sõna otseses mõttes), kui "Euroopa rahutorti" lahti lõigati. Sellega ma ei taha vähendada Eesti toonaste välispoliitikute tegusid (mis kahtlemata olid ajaloolised), kuid ametlike arutelude laua taha meid sellegipoolest ei kutsutud. Enne Nõukogude Venemaad (ehk enne Tartu rahu) oli Eestit tinglikult riigina tunnustanud ainult Suurbritannia merekohus (tolle esimese tunnustuse näol polnud niisiis riikliku tunnustuse, kuivõrd teatud juriidilise tunnustusena Eestile kui riiklikule moodustisele).

Niisiis Versaille' lepingu järgi Balti riike polnud isegi mitte olemas, tunnustusest rääkimata. Ajaloolise tõe huvides olgu märgitud, et ka Nõukogude Venemaad Versaille'sse ei kutsutud, kuna seda võimu samuti ei olnud rahvusvaheline diplomaatia tunnustanud (samuti oli Nõukogude Venemaa ühepoolselt välja astunud I maailmasõjast). Loomulikult oli lisaks kolooniate ümberjagamisele liitlaste jaoks ülioluline sõjasüü jaotamine. Ja ilma pikema jututa veeretati sisuliselt kogu sõjasüü Saksamaa peale, kelle suhtes oli eriti kättemaksuhimuline Prantsusmaa, kuivõrd Prantsusmaa oli sõjas Saksa metsiku sõjamasina all kõige raskemaid kannatusi kandnud. 

Ega tõesti, kui vaadata I maailmasõjale tagasi, siis sellele ei olegi ilmselt ühtegi mõistlikku seletust, peale valitseva imperialismi vaimu, miks Willhelm II sellise metsikusega Prantsusmaad piiras ja kõikvõimalikke uusi relvi leiutas, kuidas enda naabreid massiliselt hävitada, ilma et see suuremat sisulist eesmärki oleks kandnud, kui massilised inimohvrid. I maailmasõda oli tänu läänerinde kaevikusõdadele ilmselt üks mõttetumaid sõdu (suurte sõdade seas), mida inimkond üldse on tundnud. Selles suhtes on Prantsusmaa toonane seisukoht arusaadav. Teised liitlased siiski Saksamaa osas nii kriitilised ei olnud (ja pidasid kahjunõuete hüvitamist ka ebarealistlikuks), sellegi poolest väänati Saksamaale kaela ülekohtuselt suured ja üle jõu käivad reparatsioonimaksed. Huvitav on siinjuures märkida aga ajaloolist fakti, et sõjasüüd ei laiendatud vähemalgi määral Serbiale, Austria-Ungarile ja Venemaale, kes samuti otseselt sõja algatajate seas olid. Siin torkab väga otseselt silma Pariisi rahukonverentsi erapoolikus ja põhimõtte "Võitjate üle kohut ei mõisteta." rakendamine. Selles suhtes hakkab silma torkama Versaille' rahu harukordne küünilisus. Mäletatavasti Napoleon I kukutamise järel tehtud Viini rahukonverentsil (1814-15) Prantsusmaad ei karistatud peaaegu mingite pikaajalisemate sanktsioonidega rahvusvahelise üldsuse poolt. Venemaa mainimine rahukonverentsi kontekstis on oluline mitmes mõttes. Ühelt poolt oli tegu Euroopa suurima riigiga, kes bolshevistliku riigipöörde ja kodusõja tulemusel oli vajunud täielikku kaosesse. Lisaks sellele oli Vene keisririik siiski oluline sõja puhkemise kontekstist. Nagu üldiselt ajalooõpikutes kirjutatakse (vähemalt nendes, millest mina kunagi õppisin) toimus I maailmasõja eel pidev võidurelvastumine just Venemaa ja Saksamaa vahel, Lääneriigid tõmmati sõtta eelkõige Entente'i lepingu tulemusel (eks Lääneriikidel olid muidugi ka omad huvid). Rahukonverentsil neile asjaoludele tähelepanu ei pööratud, võeti oma "kasumid" Saksa kolooniate jagamise kaudu välja ja eeldati omakasupüüdlikult, et Venemaa tegelgu ise oma probleemidega. Selle peale keegi ei tulnud, et Venemaalt sõjakahju nõuda ja sekkuda Vene kodusõtta, et siiski päästa see riik veel hullemast. Demokraatlik (või kas või konstitusioonilise monarhiaga) taastatud Vene suurriik oleks võinud olla Lääneriikidele oluline liitlane tulevikus nii Natsi-Saksamaa kui muude ohtude talitsemiseks. Versaille's valis Euroopa aga jaanalinnu lähenemise ja lõi alused Euroopa kukkumisele maailma areenilt.

Üldiselt, lisaks Saksamaa ülekohtusele karistamisele (ainukesena sõjakahjude hüvitamise näol) torkab Versaille' süsteemi suurima puudusena välja eriti selle kehtestajate äärmuslik küünilisus ja ahnus. Vähe sellest, et nad mõned tekkinud värsked rahvusriigid (nagu Baltikumis) esialgu üldse tunnustusest kõrvale jätsid, nad ei püüdnud ju tegelikult luua uut poliitilist tasakaalu Euroopas, mis oleks loonud paremad eeldused ehk rahu kestmisele. Esiteks eitas Versaille' täielikult uusajal täiesti üldiseks saanud põhimõte, et poliitilise rahu üheks garandiks on majanduslik stabiilsus. Selle eelduseks on omakorda rahvusvaheline tasakaalustatud kaubandus, aga mitte kolonialism ja teiste riikide finantsiline ärakasutamine. Kui liitlaste mureks oleks olnud tegelik rahu püsimajäämine, siis oleksid nad pidanud järgima Suurbritannia sajandeid tõestanud printsiipi (toetada valikuliselt nõrgemaid konkureerivaid riike, et üks ei tõuseks teistest üle). Näiteks oleks Versaille's rahu üks loogilisi lähtekohti, et kuivõrd ka Venemaal laskub osa sõjasüüst ja Vene keisrivõim on sõja käigus kukkunud, kusjuures riik on sattunud raskesse kodusõtta - siis Lääneriigid peaksid panustama sellesse, et Venemaal demokraatlik õiguskord taastada, et kas nõuda siis sisse osa sõjakahjust. Või kui viimane on majanduslikult võimatu, siis kas või võtta üle osa endistest Vene kolooniatest. Kui Saksa kolooniad jagati, miks siis mitte jagada ka osa Vene kolooniaid: selle põhjus on ilmselge, Vene kolooniad ei tundunud pooltki nii isuäratavad ja majanduslikku tulu tõotavad, kui troopilise vöötme kolooniad, mis olid Saksamaale kuulunud.

Siinkohal lubatagu veel üks hüpoteetiline konstruktsioon: kui Lääneriigid oleksid Versaille' otsusega 1919-1921 panustanud oluliselt tugevamalt Vene valgete otsesele sõjalisele abistamisele ja reaalselt rakendanud interventsionistlikku poliitikat (eelkõige näiteks Põhja-Venemaal Peterburi suunal, kuivõrd Arhangelsk oli Vene kodusõja ajal brittide kontrolli all) ja Ukrainas, siis bolshevistlik reziim ilmselt ikkagi oleks saanud kodusõjas lüüa. Tuleb arvestada, et punaste võim kindlustas end Venemaal eelkõige selle tõttu, et vastupanu sellele oli koordineerimata ja täiesti sporaadiline. Punaseid oli küll arvuliselt vähem, aga see-eest olid nad ühtsemad. Kuid arvata, et kodusõja käiku poleks võinud mõjutada, on väga poolik - see võimalus kahtlemata oli olemas, kuivõrd vähemal kolmel korral (Koltšak 1919 algus idast,  Denikin 1919 lõpp lõunast ja Poola 1920 läänest) oli punaste võim Moskva lähedal kukkumisele. Kusjuures, siinkohal võib märkida, et lääneliitlased teatavasti toetasidki Pariisi konverentsi otsustega Koltšak'i valitsust. Ent sellestki paistab läbi Versailles' vaimu omakasupüüdlik õhustik, probleemide sügavuse mitte tajumine ja nende üldine teoreetiline vaim. Praktilist sõjalist abi Vene kodusõjas pakkus ainult Suurbritannia ja sedagi ainult Soomest ja Eestist korraldatud üksikute erioperatsioonide kaudu. Toetati küll sanitaarkordoni ideed laiemalt, aga samal ajal osutus see praktiliselt mittetoimivaks, kuivõrd Euroopas valitses endine koloniaalimpeeriumite vaim ja bolshevismi ohtu Euroopale alahinnati täielikult (sisuliselt kuni 1940-te lõpuni). See, et bolshevism hävitas sisuliselt õiguskorra endises Vene keisririigis (mis oli ju ühtlasi Euroopa üks suurimaid riike), rääkimata miljonitest inimohvritest jne - see Läänt peaaegu ei huvitanudki.

Muide, pole palju lisada, et  Balti riikide tunnustamine /mittetunnustamine oli sisuliselt kuni 1990-te aastateni välja ainult teoreetiline kontseptsioon ja mingeid praktilisi järelmeid sellel peaaegu ei olnudki. Kõige rohkem järgis seda poliitikat USA, aga temagi üksnes formaalselt. Seda muide on otseselt ja n-ö mustvalgel kirja pannud enda mälestusraamatus  (mida ma olen juhuslikult lugenud) president Ilves, kes 1980-tel tegutses USA-s n-ö välis-eesti kultuuridiplomaadina ja Eesti iseseisvuse taastamise eest seisis, et USA mittetunnustamise poliitika oli puhas formaalsus ilma sügavama sisuta    

Muide, ega ka Külm sõda ei alanud ju mitte selle pärast, et Nõukogude Liit kõiki rahvusvahelisi leppeid (Tartu rahu, Altandi harta, 1939.a. sõlmitud VAP jne) rikkudes okupeeris ja annekteeris Eesti ning samuti teised Balti riigid. Külm sõda puhkes sellepärast, et lääneliitlastele hakkas selgeks saama, et Nõukogude Liidu täitmatu isu ei piirdu Baltikumiga, vaid nad püüavad oma maailmarevolutsiooni ka edasi Läände eksportida. 

Ühesõnaga jätkus endine kolonialismi ja imperialismi vaim. Miski ei anna meile alust arvata, et sarnane küüniline lähenemine ei jätku ka tänapäeva maailmas ja et julgeolekupoliitilised otsused tehakse jätkuvalt lähtudes põhimõttest, et väiksemad rahvad ja riigid on ohverdatavad, kui kaalul on liitlassõdurite elu või kaalukamat sorti majandushuvid. See ei tähenda küll seda, et Eestit peaks taas kord esimesel võimalusel maha müüdama, küll aga järeldaksin siit, et Eesti ei peaks lootma mitte rahvusvahelise õiguse väga piinlikule järgimisele, vaid usaldusväärsetele liitlassuhetele ja tugevatele majandussidemetele, mis neid liitlassuhteid veelgi tugevamaks muudavad. Sellist rahvusvahelist õigust, mida oleks suurriigid eelistanud enda huvidele, pole maailmas mitte kunagi eksisteerinud. Inimsusevastased kuriteod ning okupatsioonid ei ole kindlasti asi, mida kaasaegses maailmas õigustada, ent nende toimumine on ajalooline seaduspära läbi inimkonna ajaloo alates kivikirve leiutamisest. Lootus, et inimkultuur või tsivilisatsioon on vahepeal nii palju edasi arenenud, et sõdu saaks täiesti vältida, on äärmuslikult naiivne. Kuigi just sellisele naiivsele uskujate toetusele ehitas ka muide Nõukogude Liit oma "maailmarahu" demagoogilist kontseptsiooni.

Lõpetuseks ilmestab maailmapoliitika pragmaatilisust ja Hobbes'ilikku anarhiat ka see, kuidas Eesti poliitikud pidid reaalpoliitiliselt võitlema selle eest, et saada tagasi isegi Eestile täiesti õiguspäraselt kuulunud kullavaru:  https://tavid.ee/kullaleht-kuld-eesti-ajaloo-suurkuju/  Rääkimata sellest, et Rootsi, Suurbritannia, Prantsusmaa või teised oleksid midagi püüdnud hüvitada Eesti riigile selle eest, et nad kaudselt (või mõneti isegi üsna otseselt) kaasa aitasid Baltikumi äraandmisele. Või maksta 50 okupatsiooni aasta eest intresse või muud sellist. Ainukesena on mingisugust sõjakahju hüvitanud Eestile Saksamaa (üsna vahetult peale "Estonia" katastroofi), aga see summa ka kuigi märkimisväärne polnud, eriti arvestades neid väga ulatuslikke sõjakahjusid, mis Eesti II maailmasõjas sai. Järgnevalt aga käsitaks väga lühidalt seda, mida Eesti poliitikud II maailmasõja eelõhtul tegid või tegemata jätsid. Eelkõige julgeolekupoliitika seisukohast.

Kontantin Pätsi tegevusest, eriti 1940.aasta kontekstis

Nagu kõigest eelnevast järeldub, ei julgeks mina väita küll midagi muud, kui et Eesti olukord 1940.ks aastaks oli enam kui täbar.  Tõepoolest ei saa kuidagi arvata, et Päts kuidagi ainuisikuliselt (või ka oma valitsuse toel) oleks suutnud kujundada neid jõujooni, mis kujundasid Euroopa riikide välispoliitikat 1930-te teisel poolel.  Teame kõik ju ka Müncheni sobingust, millest Jaak Valge artikliski juttu tuli. Just seetõttu tahaks kõvasti jahutada neid hääli, kes püüavad Pätsile kõiki surmapatte peale manada. Lisaks sellele kogus 2000.te aastate alguses hoogu nn Pätsi "reetmise" teooria, mille kohaselt (autoriks ajaloolane Magnus Ilmjärv) Päts sai otseselt rahalist toetust Nõukogude saatkonnast - siis riigipöörde läbiviimiseks. Professor Valgel õnnestus toona näidata siiski, et selliseid dokumente, mis sääraseid spekulatsioone toetaksid, pole siiani leitud. Üldiselt võib siiski eeldada, et President Päts ei olnud Nõukogude agent või nende poolt äraostetud (ehkki tal võis olla mõningaid salajasi sidemeid idanaabritega, nagu oli olnud mitmetel Eesti poliitikutel, juba tänu tsaaririiki kuulumisele).

Samas mündil eksisteerib ka teine pool. Kahjuks levis eriti paljude väliseestlaste seas (ajaloolased on sellele hiljem omi loogilisi põhjendusi leidnud, mida ei asu siinkohal arutlema) arvestatavalt kriitikavaba Pätsi-kultus. Nagu on varemgi märgitud, oli üheks põhjuseks ilusad nooruspõlve mälestused Eesti Vabariigist, kuid kahjuks see tegelikult jätkas olulisel määral tema autokraatlikul võimuperioodil kujundatud isikukultust ja selle sama mõjul püüti temast maalida vaat'et  rahvuskangelast, kes kõik asjad viimseni õigesti tegi (ainult tema "politilised oponendid olid väga pahad ja ohtlikud", tema ise vaat'et pühak). Just sellises, väga tendentslikus vaimus, plaaniti püstitada ka Pätsi monumenti esialgsel plaanitud kujul Toompeale. Selline provokatiivne lahendus oleks olnud otsene solvang  - et mitte öelda pähesülitamine - kõigile Eesti demokraatidele (nii surnud kui elusatele), kuivõrd Pätsi suhted Eesti parlamendiga on ajaloost teada. See oli üks peamisi põhjuseid, miks minagi kisa tõstsin Pätsi teemadel ja tema pattudele valgust lasin paista. Sest ilmselgelt neid patte ei ole mitte olnud vähem, kui tema oponentidel ja konkurentidel.  Selles kriitikavabas isikukultuses oli vaja sisse tuua ka neutraalne kriitika, kaine mõistus ja see minu meelest õnneks 2017.aastal ka õnnestus, kuivõrd Pätsi käsitlemine muutus palju tasakaalukamaks.

Nüüd, kui on tõsisem plaan paigutada kuju "Estonia" teatri juurde, on sellel juba hoopis arusaadavam tähendus ja kahtlemata näib plaani neutraalsus ja sobivus oluliselt tugevam. Siin ei ole tegemist enam nii otsese isikukultuse, kuivõrd kuju täiendaks kenasti Tammsaare ja 1905.aasta revolutsiooni õhustikku, milles Pätsil oma selge ajalooline osa oli. Samas on küsimus muidugi selles, kui hästi need erinevad monumendid väiksesse parki mahuvad ja milline on kunstiline lahendus - see on ilmselt aga juba kunstnike töö ja loodetavasti saavad nad sellega hästi hakkama.

Puht ajaloolisest vaatevinklist on mul küll kahju sellest, et marmorisse pole seni jäädvustatud selliseid riigimehi nagu Jaan Teemant, Otto Strandman, Jüri Uluots või Otto Tief. Need kõik vääriksid monumenti (kas või mingil ühisel sümboolsel kujul, olgu see maal, taies või monument), kui Eesti riigi ühed tähtsamad riigimehed (Märkuseks: Tõnissoni, Poska, Pitka, Vilmsi ja Laidoneri monumendid näiteks on olemas) Ülalnimetatud 4 härrasmehe teened ei olnud palju väiksemad ja nende kunstiline jäädvustamine kahtlemata parandaks üldist ajaloolist  välja. Mäletatavasti, jäid Pätsi isikukultuse perioodil ka mõned ajaloolised isikud ja isegi vanad võitluskaaslased (nagu Teemant) suuresti ajalookäsitlusest ja avalikust tähelepanust välja. Seda ülekohut tuleks heastada.

Igal juhul on praegusel kujul plaanitav Pätsi monument oluliselt vastuvõetavam ja eeldusel, et ka teostus annab edasi selle suure, aga vastuolulise ajaloolise isiku sügavat sisu, siis on ju kõik hästi. 

Seetõttu ma leian, et monumendiküsimus eraldiseisvana ei tohiks enam olla suureks tüliõunaks. Samal ajal endistviisi tähelepanu väärivad mitmed 1939-40 sündmuste käsitlused ja ajaloolised järeldused.

Ma olen nõus sellega, et küllaltki keeruliseks (eriti ranges ajalooteaduses) läheb see temaatika: "Mida tegi Päts valesti?", kuivõrd see läheb rohkem hiromantia valdkonda ja väljub tõsisest ajalooarutlusest, eriti teaduslikus võtmes. Ometi on see rahvuslikult ülimalt oluline küsimus! Kas või umbmääraselt, kuigi võimalikult täpselt, määratleda suurimad vead 1940. aastal.

Minu arvates on täiesti ilmselgelt kõige lihtsam seda 1940.aasta probleemistikku käsitada mitte selles võtmes, mida Pätsi valitsus tegi, vaid selles võtmes: "Mida olulist jättis Pätsi valitsus tegemata?" Siin on päris lihtne võrrelda naaberriikide näiteid. Kuigi võrdlust Soomega on toodud liiga ülepingutatuks, kuivõrd Soome maastik on teistsugune ja riik Eestis oluliselt suurem, võib esimese võrdlusena valida siiski Soome. Soome valis vastupanu. Seal olid selleks loodud teatud eeldused, ehitatud ühistalgute abil massiivseid kaitserajatisi ja võetud n-ö laiapinnalisem mittealistumise poliitika. Eestis oli sarnane mentaalsus kahtlemata olemas, kuid reaalsuses jäi tihti puudu tegudest (või ka võimalustest) Üks-ühele Soome mudelit Eesti seda kopeerida poleks muidugi saanud, kuid ilmselgelt oleks üks oluline kaalukeel ja valikukoht olnud Eestil Talvesõja ajal, mil Nõukogude Liit visati välja ka Rahvaste Liidust - Eestil kuulutada VAP-i leping rikkumiste tõttu tühisteks ja astuda Soome poolel sõtta. Loomulikult selliseid samme ei kaalutud, kuivõrd peeti lootusetuks Nõukogude Venemaale vastu panna. (Viga 1: liigne argus)

Viga 2: julgeolupoliitilise situatsiooni ebarealistlik hindamine ja naiivsus. Kahjuks vead ei piirdunud üksnes argusega. Edasi järgnesid sündmused, mille käigus ilmnes veelgi suurem riigi juhtkonna naiivsus. Talvesõja suhteliselt negatiivse resultaadi järel Soomele (jäädes samas siiski suhteliselt iseseisvaks) arvas Eesti juhtkond väga naiivselt, et ollakse "hullem üle elatud" ja tehti kokkuvõttes väga "targasti" kui välditi verevalamist. See tuleb välja otseselt ka Pätsi-Laidoneri tollastest kõnedest. 

Väga ilmekad olustiku kirjeldused on selles valguses diplomaat Aleksander Warma mälestustes. Loomulikult ei olnud Eesti riik kõiki neid loovutuslikke samme teinud vabatahtlikult. Samal ajal suhtuti Nõukogude valitsusse ja tema plaanidesse väga naiivselt, kartmata sõjalist riigipööret, rääkimata repressioonidest. Või kui selline kartus oligi, ei tehtud vähimaidki praktilisi samme repressioonide mõju vähendamiseks. Siia kategooriasse läheb eriti muidugi Pätsi koostöö juba okupatsioonivõimudega 1940.aasta suvel. Muide, just Warma mälestustes kajastub Pätsi poliitiline testament (mida ajaloolased millegipärast väga tõsiselt ei võta, aga mis ilmselt oli siiski autentne), mis Warmale kulleriga Soome läkitati (üsna vahetult enne Pätsi arreteerimist). Selles käib Päts välja mõtte tulevikus eksisteerivast Soome-Eesti ühisriigist, kuna nähtavasti pidas ta toiminud katastroofi mõjul - täiesti võimatuks Eesti iseseisvumist.

Viga 3: Igasugune ettevalmistuse puudumine evakuatsiooniks (sh eelkõige riigi juhtkond, diplomaadid, arhiivid, võtmeisikud, võimalusel relvalaod jne). Pangem algatuseks tähele, et Eestil oli tollal olemas nii kaks allveelaeva kui ka arvestatav väike merevägi. Veel enam aga seda, et Eesti ajaloolist, 1940.aastani väga tugevalt elujõulist hajaasustust arvestades oleks olnud täiesti vaieldamatult võimalik olnud Eestis peita nii relvi, riiklikke dokumente  (isegi arhiive) kui ka väärisesemeid - lihtsalt "karusmarja põõsa alla", nagu on meie esivanemadki teinud ajast aega (ja arheoloogid aeg-ajalt jälle mõne väikse varanduse leiavad). Selle variandi puhul oleks probleem oleks sel juhul olnud üksnes objektide hilisemas leidmises ja saladuse hoidmises okupatsiooni ajal. Igal juhul oleks see olnud parem kui punaste kätte langemine ja igal juhul vähemalt rahva hulgas seas vanarahvatarkus säilis, nii säilitati Eesti-aegseid aukirju, riigilippe, tunnistusi, märke, paberraha jne. 

Kuid riiklikul tasemel seda praktiliselt ei toimunud. Samuti ei suudetud praktiliselt midagi olulist evakueerida üle mere, kuigi Eestil on pikk rannajoon ja Nõukogude sõjavägi 1940.aastal ei kontrollinud Eesti merepiiri peaaegu üldse. Selle elavaks  tõestuseks oli näiteks Johan Pitka, kes juba vana mehena 1940.aastal üksinda paadiga Soome põgenes (perekond kahjuks represseeriti). Tema ongi ajalukku läinud kui ainuke väga hea vaistuga poliitik ja sõjaväelane läbi kogu oma elu. Ülejäänud Eesti riigi juhtkond, aeti mõnede väga üksikute eranditega, nagu lambad aedikusse.

Siinkohal tuleb rõhutada ka seda, et näiteks Läti ja Leedu saatus vähemalt detailides erines Eestist, just see näitab 1940.aasta Eesti riigi juhtkonna vigu. Läti-Leedu presidendid suutsid riigist põgeneda, see näiliselt väheoluline fakt on siiski oluline rahvusvaheline tunnistus (mida ei saa keegi ümber lükata) riigi okupeerimisest ja riigipöördest - seevastu Päts lihtsalt kadus Nõukogude arhipelaagi süsteemi (koos suurema osa Eesti juhtkonnaga). Eestis õnneks suutis Eesti rahvas 1944.aastal õiguse jalule seada, olles sisuliselt ainuke Balti riik, kus 1944.aastal asus ametisse riiklikku järjepidevust märkiv demokraatlik valitsus (Eestis Otto Tief'i valitsus), taastades formaalselt iseseisvuse riigis  - küll ainult paariks päevaks. Selle eest tuleb Eesti poliitikutele väga tänulik olla, küll ei olnud nende seas Päts'i. 1944.aasta valitsuse korraks võimule saamise eest tuleb aga peaasjalikult tänada kangelaslikke eesti sõdureid (kes küll saksa vormis) kaitsesid 1944.aastal meeleheitlikes lahingutes Narva all ja Sinimägedes kodumaad uue Nõukogude okupatsiooni eest. Formaalselt jõudis Uluots välja kuulutada ka uue vabadussõja, kuigi seda üleskutset jõudsid väga üksikud väeosad ehk järgida, on see siiski oluline verstapost õigusjärjepidevuse seisukohalt.

Kokkuvõte

Ehkki tänaseks on see kõik ajaloohüpoteeside valdkond (mitte ajalooteadus), siis just suurem evakuatsioonivõimekus, arvukad relvapeidikud ja ka tihedamad suhted USA-ga oleksid võinud pakkuda Eesti poliitikutele eksiilis juba 1940-tel aastatel tugevama kaalukeele Eesti taas vabastamiseks II maailmasõja lõpufaasis või pärast seda. Isegi kui see oleks tähendanud kuulumist Nõukogude Liidu mõjusfääri. See võib tunduda küll utoopilise jutuna, ent nagu teame, taandusid Nõukogude väed siiski II maailmasõja järel mitmest Euroopa riigist, näiteks Austriast (mis pääses täiesti Läände), Taanist Bornholmi saarelt ja ka idabloki maades säilisid formaalselt iseseisvad riigid, kus oli võrreldes Nõukogude Liiduga siiski vabam kord. Ära oleks jäänud 1949.aasta küüditamine, mis hävitas eriti rängalt Eesti maaelu.

Leian tõesti, et Eestis oleks vähemalt sarnane teoreetiline võimalus säilinud, kui riigi juhtkonnast mõjukamaid isikuid oleks pääsenud 1940.aastal Läände, eelkõige USA-sse ja suutnud ameeriklasi veenda Eesti kaitseks diplomaatia areenil sammude astumiseks sõja lõppedes. Loodetavasti me oleme ajaloost midagi siiski õppinud ja loodetavasti vähemalt sama tõsiseid katsumusi ei tule Eesti riigil uuesti üle elada. Sarnaselt 1940.-da aastaga käitudes ja üksnes lootes rahvusvahelisele õigusele (ka 1940.a. oli olemas Rahvasteliit ja kõik õiguslikud lepingud, mis formaalselt keelasid Nõukogude Liidul neid samme astumast, mis ta astus) võime me karta ka sarnaste sündmuste kordumist - iseküsimus, kas Eesti riik ja rahvas sarnaste sündmuste kordumist enam üle elaks.