Eestile demograafilisest vaatenurgast: kui väike on ikkagi Maarjamaa rahvaarvult... adekvaatses võrdluskavas

Kuigi Maarjamaa rahvale on ikka kombeks olnud rääkida Eestist kui konnatiigist ja endist, kui väikerahvast, ei ole just liiga sageli illustreeritud seda mõtet/väidet võrdlusandmete või võrreldavate riikidega. Samas on asukoht kõigi riikide edetabelis ka mõneti suhteline, kuivõrd maailmas on väga erinäolisi ja -tüübilisi riike. Aga kui väike oleme me õieti omataoliste  kategoorias? Sellele viktoriinilikule küsimusele vastus ise võib mõnelegi üllatuseks, veel suuremaks osutub üllatus siis, kui ilmneb, et teiste meist väiksemate näol on tegemist üksnes kõrgel mägedes või vihmametsade sügavustes asuvate riigikestega. Arvesse võetud on nimekirjas ainult ainulaadse riigikeelega mandririike (s.t. linnriigid või muud sarnased ei lähe arvesse).

Lubage esitleda: 7 väikseima rahvaarvuga  mandririiki maailmas:

1)  Andorra 

>  203. riik rahvaarvult maailmas: rahvaarv 77 265 

>  riigikeel: katalaani

Oluline on märkida, et Andorra pääseb sellesse nimekirja asjaolul, et ühtegi teist riiki katalaani riigikeelega pole maailmas olemas, vastasel juhul võiks Andorrat tänapäeva kategooriates pidada  linnriigiks

2) Belize

> 177. riik rahvarvult maailmas: 409 487 

> riigikeel: inglise, lisaks hulk kohalikke keeli, sh maia keeled

>  kuigi riigis ei ole ametlikku iseseisvat keelt, on riik nimekirjas lugupidamisest Kesk-Ameerika

iidse tsivilisatsiooni vastu

3) Suriname

> 171. riik rahvarvult maailmas: 586 632

> riigikeeled: hollandi ja sranan

4)  Luxemburg

> 169. riik rahvarvult maailmas: 625 978

> ainsa riigina maailmas on üheks riigikeeleks letseburgi keel

5)  Montenegro

>  168. riik rahvarvult maailmas: 628 066

> riigikeeleks on maailmas ainulaadne montenegro keel

 (mis sisuliselt on küll serbo-horvaadi keele dialekt)

6)  Bhutan

>  165. riik rahvarvult maailmas: 771 688

>  riigikeeleks on dzongkha keel

> NB! tegu on maailma kõrgeima tunnustatud riigiga (keskmine kõrgus üle 7000m)

7)   Eesti

>  155. riik rahvarvult maailmas: 1 326 535

>  riigikeeleks on eesti keel, mis on maailmas ainulaadne

(lähedasemateks sugulaskeelteks on soome ja vadja keeled)

 Kuivarahu või Rukkirahu kanal?   - Hiiu ja Vormsi saarte ühendused tõstaks uuele kvaliteeditasemele Rukkirahu neljakilomeetrine tamm ja sadam

30 aasta jooksul on taasiseseisvunud Eestis käidud välja mitmeid kõrgema ja madalama lennuga ideid, näiteks kuidas ühendada suursaari mandriga, eri variante nii ühe, kahe kui isegi kolme sillaga. Neist, vahest üheks värvikamaks näiteks, on üks eriskummalisemaid ideid 1990-te lõpust, kus oli käidud välja idee kahest sillast Kõverlaiule (Väinameres), vastavalt Hiiumaalt ja Muhumaalt, kust sild saaks jätku mandrile. Tolle idee väljakäija oli välja rehkendanud, et niimoodi ühendataks vähimate kilomeetrite arvuga kõik suursaared. Pole küll päris kindel, mida arvanuks sellisest lahendusest näiteks kärdlalased, kes  pidanuks umbes 40 km sõitma lõuna suunas, selleks et jõuda Tallinnasse, mis asub Kärdlast kirdes :)

Selle aja jooksul on palju vett merre voolanud, loodud riigifirma (suuresti tänu minister Palo omaaegsele ennastsalgavale tööle), mis haldab eramonopoli asemel laevaühendusi väga efektiivselt, uuenenud tehnoloogiatel sõitvad laevad, mis sõidavad nüüd hübriidtoitel (suures osas juba elektriga), arenenud tehnoloogiad ja teadmised. Ühenduskiirused saartega kahjuks palju pole muutunud, kuigi väga reaalseid ja mõistlike hindadega lahendusi oleks ka selles osas võimalik kasutusele võtta. Sääraseid, mis hoiaks tulevikus kokku nii raha kui ka oluliselt sõiduaega. Siinjuures mõlemale saarele, nii Vormsile kui Hiiumaale, ligi veerandi jagu.

Lugedes värskest PM-st taas artiklit alternatiividest Rohuküla-Heltermaa laevateele, kus kaalutakse Kuivarahu ja Rukkirahu kanalite eeliseid ja puudusi, meenus mulle kiirelt juba varem väljakäidud idee Hiiumaa ühenduse teemal, mis enamikule artiklis mainitud probleemidele lahenduse annaks. Nagu seal lehes tabavalt mainiti, on viimase 21 aasta jooksul Rukkirahu kanalit 6 kurda süvendatud - kas see pole näide kilplaste tööst?  Kuigi ei ole enda ideed laiemalt levitanud, on minu arvates enam kui ilmne, et see on vaieldamatult kõige kiirem ja otsem ühenduse lahendus Hiiumaaga, mis kokkuvõttes poleks ka oluliselt kallim teostada, kui iga-aastane kanali hooldus. Mõistlik ja igas mõttes pikaajaliselt efektiivsem lahendus on Rukkirahu maanteetammi ehitamine (reserveerida tasuks maantee juurde varuruumi ka rööpapaarile).

Tammi pikkus: 4 km

Suuremad sildeosad: Rohuküla sadama juures, laevaliikluse võimaldamiseks

Meresügavus tammi all: alla 10 m

Hiiumaa praamireisi lühenemine: ca 5 km ehk ca  22% ehk minimaalselt  18  minutit  ühe otsa kohta

Vormsi praamireis lühenemine (Vormsi liini jaoks eraldi sildumissadamaga 2 km ehk umbes poole tammi peal) samuti ligi 25% ajast, ehk umbes 10-11 minutit ühe otsa kohta.

Siinjuures pole väheoluline, et kui uue Rukkirahu sadama kasutuselevõtuga tõuseks Hiiu praamide kiirus kas või 15%, mis on võimalik nii tänu vähenenud manööverdusele kanalisse sõidul, sügavamale merele  kui ka tänu väiksemale kütusekulule (lühema distantsi tõttu), on ajaline sääst veelgi suurem, isegi üle 20 minuti. See tähendab, et näiteks ühe mandrilkäiguga hoiaks hiidlane kokku juba 40 minutit sõiduaega. Siinjuures rääkimata ühiskondlikust võidust, mis kaasneb ühe praamitäie reisijate kokkuhoitud ajast väina ületusel. Erinevalt Muhu sillast pole Rukkirahu tammi puhul ka pädev rahaline argument, kuivõrd tammi rajamine oleks kuludelt võrreldav mõne aasta süvenduskuludega. Seda eelkõige madala merepõhja tõttu. Kõige kallimad rajatised tammi juures oleksid sadam ise ja sildekohad ristuvatele laevateedele. Igal juhul jääks Rukkirahu tammi hinnalipik vähemalt kaks korda väiksemaks, kui Saaremaa silla puhul, kuigi ajaline sääst oleks samas suurusjärgus (minutite osas juuksekarva lõhki ajamata). Samuti tõuseks oluliselt Hiiumaa ühenduskindlus.

Korrates niisiis üle veel korra kõik tammi plussid:

1) kiirem ja otsem ühendus Hiiumaaga

2) väiksem kütusekulu tänu väiksemale vahemaale

3) merekindlam ühendus raskete jääolude, madalvee või tormide korral, mis on probleemiks igal aastal

4) võimalus pakkuda sadamateenust ka suurema süvisega laevadele

5) väiksemad praamijärjekorrad kõrghooaegadel

6) pikaaajaline eelarvesääst nii kanalite süvendustöödelt kui ka praamiliikluselt laiemalt

Kindlasti on nii Rukkirahu kui Kuivarahu kanalite kasutus ka edaspidi mõistlik mootorpaatide, jahtide ja lõbusõidulaevade jaoks, mis on sel juhul ka odavam - väiksema ekspluatatsiooni tõttu. Samal ajal igapäevareisideks Hiiumaale, samuti suuremaks kaubaveoks ja muuks laevatransiidiks oleks palju optimaalsem, kiirem ja töökindlam lahendus Rukkirahule tammi ja sadama rajamine. Investeering tasuks end ära nii väiksema kütusekulu, lühenenud laevasõidu aja, merekindlama ühenduse kui ka keskkonnasäästu poolest. Nimelt väheneks selle lahendusega oluliselt Rukki kanali süvenedus-puhastustöö vajadus, kuna selle kasutusekspluatatsioon väheneks. Rukki tammi puhul oleks kindlasti oluline vältida Väikse väina tammi vigu, ehk tuleks tammile sisse projekteerida ka silded, ristuvate laevateede ja mere-elustiku jaoks.

Eesti ühistransporditurg on puhtal kommertsalustel vaba turuna toimimiseks matemaatiliselt liiga väike.  Riik kaotab miljoneid ja lahenduseks saab olla teistsugune riigisiseste liinide korraldus. Koroonakriis on selle tõsiasja välja toonud  eredamalt kui varem.

Kui koroonakriisis suleti paljude muude teenuste hulgas ka riigisisesed bussiliinid, siis ei olnud ühiskonnas aega palju tõsisemate teemade kõrval märgata seda, et ühistranspordi näol on Eesti Vabariigi seaduste järgi tegemist elutähtsa teenusega, mille sulgemine peaks olema üks viimaseid meetmeid, mida kasutusele võtta. Antud kriisi puhul oli see muidugi ka enam põhjendatud tulenevalt inimeste liikumismustrite muutusest, kuid tegelikkuses on see ainult eredam sähvatus ammu väljakujunenud kurvast mustrist.

Kahjuks on see kriis aga ilmestanud lihtsalt suurema teravusega probleemi, mida valdkonda paremini tundvad inimesed juba ammu on teadnud (ja vähesel määral ka kirjutatud): Eesti bussiturul ei valitse sisulist konkurentsi, vaid tegu on klassikalise monopolistlikku turuga (majandusteooria järgi), milles on 1-2 turguvalitsevat ettevõtet ja kellest sõltub sisuliselt seeläbi ka suurem osa riigisisesest kaugliiklusest. 

Olles ise kunagi ka ühes nendest ettevõtetest töötanud, on hea meel vähemalt tõdeda, et mu endine tööandja on Eesti bussinduses hoidnud kõrget kvaliteedimärki ja alati maksnud bussijuhtidele kui kõige tähtsamatele eesliini töötajatele Eesti mõistes kõrget palka.  Mitte nii tore ei olnud mõne aja eest lugeda pearaamatupidaja kohta, kes suhtis ettevõttest välja kantida pikema aja jooksul veerand miljonit eurot, ilma et seda oleks märgatud.  Teades samas seda, kuidas umbes samal ajal bussiliine suleti muuhulgas põhjustel, et need kandsid 10 senti kahjumit kilomeetri kohta. Jah, aasta võtmes võib säärase liini kahju ulatuda ka paarikümne tuhande euroni, aga kahju ühiskonnale liini sulgemise pärast? Just sellest kahjust, mida tänane Eesti kaugliini regulatsioon Eesti regionaalsele bussivõrgule on toonud, sooviks veel korra kirjutada.

Üks valusamaid isiklikke kogemusi säärases poliitikas etturina osaledes oli viimase Pärnu-Võru liini sulgemine 2013.aastal, kus täpselt selline matemaatika kehtis. Kahjuks ei olnud see üksik  näide, kuna selliseid näiteid jagus hulgaliselt, vaatamata mõnel juhul isegi sadade inimeste petitsioonidele, artiklitele, pöördumistele jne. Selliseid asju on raske unustada ja jäävad halva mälestusena  kummitama elu lõpuni. 

Kuidas see asi nii toimib ja millepärast siis säärane "ebaõiglus" valitseb? Küsimus pole selles, et keegi konkreetne isik pahatahtlikult või ülekohtuselt sooviks kedagi jätta ilma bussiteenusest või halvendada ühendusi, vaid selles kuidas süsteeem on üles ehitatud. Riik on millalgi kauges hallis minevikus otsustanud, et "vaba turg" on parim peremees, arvestamata seda, et vaba turu toimimiseks on alati vajalikud kindlad tingimused ja eeldused. Mainides vaid paari: sisesenemislävi, turu suurus, regionaalsed eripärad, mastaabisäästu mõju, regulatsioon.  

Sellistes tingimustes, mis Eesti seaduseandja on loonud, kujuneb olukord, kus vabal turul opereerivad veavad busse seal, kus on võimalikult väikse kuluga võimalikult suurt kasumit teenida. Ehk täpselt seda, mida üks ettevõtja peabki tegema - ent kuna ühistransport ei ole tavaline kaup ja tal on tugevad regionaalsed mõjud ja tagajärjed, siis tähendab reaalsuses see 20 korda päevas väljumist Tartu-Tallinna vahel, aga näiteks 0 korda Tartu-Tallinn trajektooril asuvas Puurmanis. Just selliselt toimibki efektiivne äriline loogika.  Nii on  välja suretatud kaugliiniühendused suuremast osast Eestist, väikelinnadest, maakondade vahel ja isegi suuremate linnade vahel. Nende tasuvus on väike ja kasumit on võimalik ju mujalt teenida.

Milles seisneks parem lahendus? Kui riik oleks hea peremees ja sooviks ühiskondlikku tasakaalu parandada ning "sildasid ehitada", nagu on öelnud peaminister Ratas, siis tuleks kogu kaugliiniturg ümber korraldada hoopis teistel alustel. Esiteks tuleks loobuda illusioonist, et Eesti-sisest ühistranspordivõrku on võimalik hoida ülal vaba turu põhimõttel. Juba praegu on see väga kaugel vabast turust ja nagu teame, doteerib riik kümnete miljonite eurodega aastas kohalikku (enamasti vallasisene või lähiliinid) ühistransporti. Samal ajal kui eraettevõtja rehitseb kasumi kokku tasuvatelt kommertsliinidelt. Mille piletihinnad muide on tänapäeval tihti võrreldavad samal distantsil üksi säästliku autoga kuluva bensiini maksumusega. Ehk mitte odavad.  Välisfirmad on ka paaril korral üritanud turule tulla, aga ka kiirelt ära näinud, et sellisele väiksele turule ei mahu mitu bussifirmat, eriti mitte suurt bussifirmat. 

Esimene eeltingimus saab olla, et kogu  mandri-Eestis asuv bussiturg võetakse inimeste liikuvuste mudelite järgi osadeks, arvutataks välja optimaalne bussiühenduste arv (ja ka optimaalsed ühendused), et minimaalse kuluga saaksid inimesed mugavalt liikuda, ühendused oleksid piisavalt tihedad ja et ümberistumistega oleks võimalik sõita ka väiksematesse linnadesse ja ühistranspordivõrk oleks terviklik. Ideaalis peaks see muidugi ka praegu selline olema, aga loomulikult on tänane ühistranspordivõrk sellest valgusaasta kaugusel. Kuidas sundida vabal turul opereerida seal kus kasumlikkus on väike? Seda polegi võimalik teha ja see on ka peamine põhjus, miks bussiühendused aina kitsamaks ajas kuivavad.

Küsimus on siin ka selles, et kui riik ei doteeriks täna üldse ühistransporti ja ütleks ametlikult välja, et see ei olegi Eesti riigi prioriteet, turg reguleerigu ise asja - siis võiks turg ilmselt veel kiiremini "puhastuda" ja bussiliiklus koonduda veelgi kitsamale alale, kui täna. Kui aga riik juba kulutab kümneid miljoneid aastas dotatsiooniraha, ei ole kuidagi põhjendatud, et suurettevõtjatest kommertsvedajad saavad kasumi kokku korjata kasumlikult turusegmendilt.

Toimiv, ühiskondlikult tasakaalus ja riigile kõige soodsam lahendus saab  olla üksnes täielikult riiklikult jaotatud riigisisestes liinilubades, mida jagatakse terviklike komplektidena. Umbes sääraselt nagu jagatakse tänapäeval piirkondlikel riigihangetel teatud  hankeperioodiks liinilubasid teatud piirkonnas (hanke võitvale vedajale). Nii saaks riik kontrollida piletihindu, kanda hoolt selle eest, et väikelinnadel oleksid regulaarsed bussiühendused ja turg oleks tasakaalustatud regulatsiooniga.

Sääraselt oleks tagatud, et riik annab bussifirmadele ka teatud ulatuses dotatsiooni, et korvata väiksematelt liinidelt mõnel aastal tulevad kahjusid ja opereerida olukorras nagu koroonakriis. Riigihanked ei vabasta vedajat vastutuse eest hoida liinide käiguspüsimist ja kvaliteeti, aga samas annab korraliku kontrolli regionaalse organiseerituse ja ühtlase bussivõrgu üle. Nii on kõige soodsam olukord tagatud nii riigile kui ka ühiskonnale.

Hambaravi ja muu tõsisema plaanilise ravi peatamine Eestis pikaajaliselt suurendab oluliselt pikaajalist kahju rahvatervisele - optimaalseks lahenduseks oleks 

tõsises hädas patsientide topelttestimine enne vastuvõttu

vanakreeka arst Hippokrates, kes on tuntud arsti vande autorluse eest

Kuigi selles blogis pole kunagi käsitatud ei meditsiini ega  muid rahvatervisega seotud teemasid, siis praeguses tõsises kriisiolukorras tekib tugev soov juhtida poliitikute ja arstide tähelepanu asjaolule, et täies mahus tavaravi (sh hambaravi jm tõsisem plaanilise ravi) täielik peatamine on arvetatavas osas vastutustundetu ja võib avaldada veelgi suuremat (või sama suurt) kahju rahvatervisele, kui kuri koroonaviirus ise.

Ehkki täpsed meetmed ja poliitika saab mõistetavalt välja töötada üksnes spetsialistid, siis üldprintsiip peaks siinkohal olema väga lihtne: hädavajalikku, kiireloomulise iseloomuga ja tõsisemate tervisehädadega ravi, sh tõsisemat hambaravi peaks pakkuma patsientidele, kes on valmis kohapealse topelttestimisega (koos testimise vahepeal isolatsioonis viibimisega), et võimaldada nende suhtes plaanilise ravi teostamist.

Mõistagi tekitab säärane lahendus teatud täiendavat ajakulu ja sisaldab mõningaid ümberkorraldusi arstiabi andmisel. Samas on see kõige lihtsam ja praktilisem lahendus, kuidas jätkata arstiabi andmist plaanilises korras  ja ka muude terviseprobleemide ravi. Isegi kui seda teostatakse tavapärasest aeglasemalt (koos testimise ajakuluga) ja väiksemas mahus, siis paljud hädasolijad saaksid sellest oluliselt abi ja üldine rahvatervis kannataks oluliselt vähem.

Topelttestimisega teostati näiteks ka FIDE (Rahvusvaheline Maleföderatsioon) suurvõistlus juba koroona pandeemia puhkemise järel, samuti kasutades kõigi osalejate topelttestimist. Maailm ei saa ju ometi täielikult seiskuda selles kriisi tagajärjel, vastasel juhul on kahjud veelgi suuremad, kui viiruse enda kahjud.

Lego latera:  veelkord  Orzeł'i  juhtumist 

2020. aasta on pakkunud kokkusattumisi, mis meenutavad Eestile tõsiseid ajaloo õppetunde

Allveelaev "Orzel"

"Kui sa hunte kardad - ära metsa mine." (Reket)

Huvitava kokkusattumisena sai tänavu, kui pidulikult ja pühalikult tähistati meie maal  Tartu rahu 100.aastapäeva (ja polnud puhkenud veel globaalset viirusepaanikat, kuigi viirus Hiinas oli juba kuu aega möllanud), kuulda selle tähtsa ajaloosündmuse mälestusüritusel esimest korda ka "kurikuulsat komaviga", kui loeti ette vastav lõik lepingust. Tavaliselt on piirdutud üksnes viitega, et lepingu algversioonis oli komaviga, mida viimasel hetkel õnneks märgati ja mistõttu leping südaöösel uuesti trükki läks, konkreetset kohta pole aga tavaliselt viidatud. Sellest aga pisut allpool. Sissejuhatuseks mainiks veel, et ka Riigikogu esimees esines aastapäeval ka pidulike poliitiliste pöördumistega, kus rääkis muuhulgas sellestki, et Tartu rahu tänini kehtiv leping. Just see saatuslik komaviga osutas aga blogiautorit just tänavuse TR C aastapäeva järel meenutama Orzel'i juhtumit. Veel värskemalt meenutas juhtumit Poola piiril tekkinud rahvusvaheline skandaal (seoses sellega, et Poola tihendas epideemiapaanika käigus enda riigipiiri märtsi keskel nii kõvasti kinni, et kogu Baltikumi transiit pea täielikult seiskus), mille  n-ö "lappimise" käigus Poola diplomaadid tänulikult meenutasid ka Orzel'i juhtumit.

Ekraanikuva Postimehe artiklist, kus on viidatud Poola julgeolekueksperdi tviidile

Mäletatavasti tungisid mõlemad totalitaarvõimuga vallutushimulised naaberriigid septembris 1939 Poola vabariigile sõjaliselt kallale, hävitades riigi mõne nädalaga. Poolale kallaletungi alguskuupäeva hakati hiljem ajalooteaduses tähistama üldise II maailmasõja algusena. Selle traagilise sõjafaasi käigus õnnestus ühel Orzel'i nimelisel Poola allveelaeval kodumaalt põgeneda ning sõjaolukorras "tormivarju" küsida Eestilt. Ametlikult neutraalseks kuulutanud Tallinn andiski lähinaabrite sõjaalusele õiguse Tallinna reidile jääda, olles kohustatud laev interneerima.

Viimast kohustust täideti aga  võrdlemisi lohakalt (ehk teisisõnu ilma korralikuma sõjaliste ohutusnõuete tagamiseta), seda väidetavalt ka sümpaatiast Poola vastu ning võimaldati sellega poolakatel külalislahkust kuritarvitades sadamast pärast NSVL-i Poola kallaletungi sekkumist, sadamast välja murda. Nad olid selle teostamiseks küll sunnitud pantvangi võtma kaks eestlasest vahimadrust, kes pääsesid vabadusse alles Gotlandi saarel, kuhu nad saadeti mälestuste järgi kummipaadis, koos viski ja kojusõidurahaga. Poolakate üldine tänu (toona ja kuni tänapäevani) antud olukorras on arusaadav, samas tõstatab see mitmeid küsimärke Eesti ajalookäsitluste kohta II maailmasõja esimese poole osas.

Nimelt kasutas toonane NSVL-i juhtkond Orzeli põgenemise episoodi septembris 1939 ühe ettekäände/argumendina Eesti Vabariigile baaside lepingu pealesurumiseks. Ehkki täiesti ilmselgelt oli tegemist pealesurutud ja otsitud argumentidega Eesti nurka surumiseks siis tuleb samas siiski nentida, et siin on olulisi riiveid nii neutraliteedi poliitika kui ka...Tartu rahuga. Just sel aastal, kui loeti ette "kurikuulus komaga" koht, meenus esimese seosena blogiautorile Orzeli juhtum. Nimelt kohustuvad lepingu artikli VII punkti 4 järgi lepinguosalised keelama enda sadamate ja territooriumi kaudu "kõige selle vedu", mida teisele lepingupoolele kallaletungimiseks võiks kasutada. Orzel põgenes Tallinnast aga alles selle järel, kui Nõukogude Liit oli Poolale sõja kuulutanud. Mõistagi ei korraldanud Eesti riik Orzeli näol mingit relvavedu ega organiseerinud ka kallaletungi NSVL-ile, kuigi Tartu rahu tühistamiseks sobinuks see sündmus sellegipoolest vaenlasele ideaalselt. Seda viimast küll ei juhtunud, kuivõrd Stalin valis jultunuma taktika, mis jätab Eestile ka täna selge õigustuse nõuda kompensatsioone (kas õigusvastaselt annekteeritud Petserimaa jm eest või okupatsiooni eest või mõlema eest), sõlmides Eestiga nn VAP-i, mis aga hiljem osutus vaid tühjaks ettekäändeks riigi (de facto) hävitamise plaanides 1940.aastal.

Meenutagem siinkohal uuesti tuntud eesti räppari laulusõnu: "Kui sa hunte kardad - ära metsa mine." See mõte võiks blogiautori arvates ideaalselt kehtida ka Eesti poliitikute kohta II maailmasõja eel ja ajal. Tihti on küsitud ja arutatud (nii tavainimeste kui ajaloolaste tasandil) küsimust: mida tegi Pätsi administratsioon valesti või jättis tegemata 1934-1940? Vastata tuleks aga just mainitud laulusõnadega -  Pätsi tollase administratsiooni ja ka sõjaväe juhtkonna selgelt kõige suurem puudus oli eelkõige "hundi kartmine", naiivsus ja suutmatus  sõjaolukorra tõsidusele näkku vaadata. Varmad olid nad küll represseerima vabadussõjalaste juhte ja karmi käega kiusama opositsioonitegelasi, hoopis pehmemad olid need käed aga sõjaolukorras. Kas õigem oleks olnud Orzel siis abi saatmata minema saata või hoopis eemaldada laevalt meeskond, jättes laev kai äärde?

Vastuseks ütleks: kas üks või teine, aga igal juhul mitte lihtsalt "harju keskmine" molutamine ja kõigiga sõbrustamine ühtviisi. Sõjas tuleb valida pool ja see vahest ongi see kõige raskem ülesanne. Isegi kui on väidetud, et õiget poolt ei olnud võimalik valida (see väide võib mõnes osas ka tõene olla, kuigi kindlasti seotud ka nende repressioonidega, mida Pätsi reziim toimetas ka teenekate diplomaatide, nt suursaadik Pusta, ja paljude opositsioonipoliitikute kallal - see tõukas ühtviisi otsustavalt eemale nii Rootsi kui ka Soome toetuse), oli ikkagi võimalik teha kaineid ja olukorda arvestavaid kalkulatsioone.

Kui Orzel suutis lausa väidetava kindluse tule all Tallinna reidilt 1939.aasta septembris välja murda, siis miks jätsime meie enda palju paremas seisukorras olevad "Kalev"-i ja "Lembitu" vaenlasele, mitte viies neid näiteks sõjavarju Londonisse, Dublinisse või sootuks Suure Lombi taha. Sellised operatsioonid oleksid värskelt ostetud (muide, laiapinnaliste rahvakorjanduste ja annetuste toetusel, olgu märgitud) ja kõrge motivatsiooniga meeskondadele olnud täiesti jõukohased. Meie juhid olid aga naiivsed ja pimedad ühtaegu, jättes sisuliselt kogu Eesti sõjatehnika ja relvastuse riiki sisse toodud Punavägede kätte.

Mingi ime läbi suudeti õigeaegselt evakueerida Tartu rahulepingu originaal, kuid miks samuti ei talitatud paljude muude väärtuste ja sõjatehnikaga/laevadega, on tänaseni sisuliselt arusaamatu. Kokkuvõttes sooviks nentida, et Tartu rahu on kahtlemata Eesti riigi sünnitunnistus ja võrreldav USA iseseisvusdeklaratsiooniga (nagu veebruaris ka võrdles USA suursaadik), mistõttu dokument ja selle tähtsus on aegumatu. Samal ajal ei peaks nõnda palju rõhutama ehk Tartu rahu kehtivust, millele Teise maailmasõja sündmused paratamatult oma pitseri jätsid. Kas me tahame siis öelda, et meile kallale ei tungitud (rääkimata ähvardustest)?

Õigem oleks siiski asja vaadata sellest nurgast, et Tartu rahu on aegumatu eelkõige sellest aspektist, et Eesti Vabariik taastati õigusjärjepidevuse printsiibist lähtudes, seega on riigi ühe olulisema konstitutsioonilise alusdokumendina igal juhul tema tähtsus aegumatu. Piirilepingu küsimus on sellest eraldiseisev ja tõusatub üksnes juhul, kui Venemaa ka näitab selgelt Eesti õigusjärjepidevuse tunnustamist, kompenseeritakse vähemalt mingid kahjud ja tagastatakse ka arvestatav osa annekteeritud maadest.

Aeg oleks jõuda reaalpoliitika ja maailma mõistmiseni, mitte korrata II maailmasõjas tehtud ennastuinutavaid vigu.

Pensionireformi seitse sisulist puudust

ehk

eesmärgid on õilsad, aga kuidas ikka käokella parandada kirvega?

Kui käokell, mis on seina peal 17 aastat vale aega näidanud, seinalt maha võtta ja kirvega kallale asuda, siis ega sellest midagi väga head välja ei tule. Tagajärjeks saavad olla kas täpselt sama katkine käokell, veel katkisem käokell või hoopistükkis midagi, mis väliselt kaudselt meenutab seda vana (15 minutit maha jäänud) käokella, mille ainsaks funktsiooniks pärast "remonti" on see, et ta teeb suvaliste intervallidega "kukuu".

XX sajandi tõenäoliselt ühelt maailmakuulsaimalt eestlaselt (kes enda karjääri käigus tegi ka mitu tiiru maakerale peale), vaikselt Paul Kereselt pärineb lause: "Parem on halb kord, kui igasuguse korra puudumine." Miks see mõttetera on pensionireformi kaasuses relevantne on, selgitan allpool. Puhtalt juhusliku ääremärkusena olgu märgitud, et maletaja Keres oli hobikorras kõva käsi keeruliste aparaatide remontimises.

Sisu ülevaade

Viga nr 1: informeerituse probleem enne ja pärast reformi

Viga nr 2: eesmärkide ja vahendite segiajamine

Viga nr 3: kellele kuulub 4%?

Viga nr 4: edukamad investeerimisstrateegiad või vooluga kaasa hulpimine

Viga nr 5: 5 kuud on liiga pikk aeg

Viga nr 6: kui kolmandikul on fondis ainult 100 eurot ja 80% rahast väiksema osa pensionikogujate (20% ) käes, siis kas reform soosib jõukaid või keskklassi?
Ehk see reformipunkt, mis võib ka reformi sisuliselt torpedeerida, isegi kui seadusandlikke takistusi vastuvõtmisel ei teki. Õiglase väljavõtmise küsimus teisi osalisi kahjustmata.

Viga nr 7: kokkuvõttes pool rehkendust on tegemata ehk kuidas teha õiglasemat reformi

Viga  nr 1:  Informeerituse probleemi ja investeerimispiirangute mitte arvestamine

Alustuseks tuleb märkida, et pensionireform iseenesest on väga tervitatav poliitiline samm ja on tore näha, et üks poliitiline erakond selle lõpuks käsile võtnud. Tänu sellele teavad tänaseks paljud inimesed lõpuks, palju neil II samba pensionikontol raha on ja kui suur on olnud selle raha tootlus. Samuti näiteks seda asjaolu, et nn 4%, mis riik nende pensionisambale "juurde maksab" ei olegi tegelikult juurdemakstud raha, vaid võetakse hoopis nende I samba rahast. Seega, kui rääkida meie riigimeeste "aususest" minevikus (nagu hästi märkis enda ettekandes ka Riigikogu esimees Henn Põlluaas), siis see on kahtlemata hea näide, kui ausad on kommunikatsioonis avalikkuse vastu minevikus oldud. Aga see pole tänase postituse teema.

Küll aga kerkib siit koheselt pensioniraha investeerimisega seotud laiem probleem: see on informeerituse probleem. Seesama nähtus, mida kelmid (aga kahjuks vahel ka poliitikud) on kasutanud inimeste ära kasutamiseks. Informeerituse küsimus on pensionireformi kontekstis oluline mitmest aspektist:

Poliitiline informeeritus. Tänu koalitsiooni algatatud eelnõule ja debattidele Riigikogus on paljude tavainimeste jaoks saanud selgeks, millised on erinevad pensionifondide alternatiivid, kuidas nende vahel valida ja millised on ligikaudsed riskid&kulud. Samuti on debatis selgunud, milliste olulisemate õigusaktide ja printsiipidega peab selles küsimuses arvestama. Seega on elanike poliitline informeeritus üldiselt pensionisamba osas paranenud.

Investeerimise informeeritus. Investeerimise informeeritus on probleem, mis puudutab kogu investeerimistegevust, ükskõik kas tegemist on pankade, riigi või erainvestoritega. Kõige üldisem ilmekas näide on majanduskriisi järgne maailma majanduse olukord. See on vahest ka blogiautori arvates laiem küsimus, miks tegelikult nii paljud pensionifondid on olnud madala tootlusega. Samuti, näiteks miks kariik on kaotanud majanduslikult oluliselt finantsvõimenduse mitte kasutamisest (võõrkapitali näol) 2010-2019, olukorras kus euro väärtus on sisuliselt devalveerunud, ei aita Eesti majanduskasvu kuidagi see, et meie üldse laenu ei kasutanud, samal ajal kui teised riigid on võtnud Eestiga võrreldes vähemalt 20x rohkem laenu (suhtes SKP-ga), mida nad kasutasid valdavalt enda riigi (taristu jms) arendamiseks - tagasi makstes (kahjuks on küsitav muidugi paljude riikide puhul, kui realistlik on üldse tagasimaksmine) on tagasimakstav summa (diskonteerides raha tulevikuväärtust tänaseks väärtuseks) sisuliselt väiksem, kuna euro väärtus langeb ajas nii inflatsiooni läbi kui pikemas tulevikus tõenäoliselt ka devalvatsiooni kaudu. See efekt võimendub ka olukorras, kus laenuintress on ülimadal (EURIBOR on negatiivne). Ehk teisisõnu on meie riigijuhid olnud kas laisad või väga halvasti informeeritud, et nad ei ole väga soodsatel tingimustel  saadavat riigilaenu (valuutas, mis hakkab keskpikas perspektiivis väärtust kaotama, kas  või läbi inflatsiooni) kasutanud riigi arendamiseks ja investeeringuteks. Kuid ka see pole tänase postituse teema.

Investori informeeritus ei tähenda seda, et investoril peavad olema klaaskuul või väga võimsad majanduse ennustusvahendid. Pigem tähendab informeeritus seda, et investoril peab olema tõeline ja tegelik ülevaade sellest, millised on kehtivas olukorras võrreldavate investeerimisvõimaluste reaalsed tulusused, maailma makromajanduslik olukord (see eelis on tänapäeva investoritel võrreldes minevikuga väga suur, vähemalt üldjoontes) ja millised erinevad üksikud investeerimisvõimalused üldse on. See on tegelikult juba majandusõpikutest tuntud majandusteooria põhialuseid ehk very basic stuff (ka majandusõpikutest ammu teada): turgude toimimise esmased eeldused on ratsionaalsed turuosalised ja vaba informatsiooni liikumine. Mitte midagi enneolematult erilist – ometi on see tänases globaliseerunud nutistunud maailmas osutunud üheks suuremaks takistuseks.

Seda võib kõige lühemalt kokku võtta nii, et tänane majandusmaailm on muutunud nii "mitmeharuliseks" ja mittekoherentseks, et piltlikult väljendades  käsi ei tea, mida jalg teeb. See ilmnes muuhulgas selles, kui erinevalt mõjus majanduskriis riikidele, samuti kui erinevaid otsuseid võeti kriisi käigus vastu võlgade maksmise osas (nt Kreeka vs Island).  Muuhulgas näiteks veendi Eestit ja eestlasi üle 10 aasta, kui väga kasulik asi on valuuta nimega euro ja kui oluline sellega liitumine. Eesti väiksuse ja poliitilis-geograafilise asukoha tõttu muidugi on see arusaadav lähenemine. Ent ajaloo iroonia tõttu liitusime me alates Kreekaga päästmisest (euroala näo ja Kreeka elujõulisuse huvides) 2010.aastast aeglaselt uppuva laevaga. Majanduskriisi järel on võlgades riikidest koosneva keskse euroraha elustamiseks (kunstlikuks elushoidmiseks) pumbatud rahasüsteemi nii palju euro nime kandvaid võlakirju Euroopa Liidu keskpanga poolt, et see võiks teoorias põhjustada kiiret inflatsiooni. Seda suudetakse seni vältida administratiivsete meetmete ja negatiivse baasintressimääraga. Ent ei pea olema ks majanduslik Einstein, mõistmaks et sellise eurovaluuta nime all väljastatava võlakirja trükkimine ei ole pikaajaliselt elujõuline protsess. Varem või hiljem lõpeb pidu pikema kainestusperioodiga, olgu see 5, 10 või 20 aasta pärast. Mis tähendab otsesõnu, et eurodes hoitavad säästud võivad kaotada väärtust, võib-olla lausa mitmekordselt. See ei tähenda otseselt ei euroala pankrotti ega lagunemist – see tähendab sisuliselt  lihtsalt, et mingite rahandusnähtuse ("auru väljalaskmise") abil omandab euro uuesti reaalse väärtuse, selleks meetmeks võib olla kõrge inflatsioon, devalveerimine või ka üldse uue valuuta kasutuselevõtt. Sellise tulevikustsenaariuumi eest kaitseb investeeringut kõige paremini strateegia, mis hajutab varasid võimalikult erinevate valuutade vahel, veel parem paigutus tugevatesse ettevõtetesse või reaalvaradesse. Seda asjaolu mitte arvestada, tähendab ka muuhulgas kehva informeeritust.

Kuid pensionireformi kontekstis on oluline ka märkida, et pole põhjust arvata, et nn "targad" II sambast lahkujad tingimata fondijuhtidest  targemad on (või vähemalt valdav enamus neist). Ühest küljest võivad ka nemad oma raha halvasti paigutada, olles liiga tugevalt mõjutatud turumeeleoludest, tururiskist, valuutariskist või ühe aktsia riskist. Ilmselgelt ka kõige targem ja paremini informeeritud üksikinvestor võib kaotada raha. Eriti kui paigutab selle üksikutesse aktsiatesse. Aga nagu öeldud, on ka puhtalt valuutas raha hoidmine tänapäeval riskantne rahaväärtuse tagamise tõttu allkirjaga (mitte näiteks kullaga, nagu see oli 20.sajandi teise pooleni).

Teisest küljest võivad takistuseks olla nii: üksiku investori liiga väike varade maht, vähesed kogemused, investeerimiskonto piirangud, tehingukulud, liiga väike aeg investeerimiseks jne.

Viga nr 2: vahendid, eesmärgid ja meetodid aetakse täiesti segamini. Kõik need kolm kategooriat on erinevad ja sisuliselt olulised.

Kui Isamaa käis välja valimistel tugeva lubaduse teha II sammas vabatahtlikuks (kusjuures sai selle eest söögi alla ja peale mitmete konkurentide käest nahutada) ja suutis lõpuks lubaduse ka täielikult koalitsioonileppesse sisse saada, siis oli see väga riigimehelik, edumeelne ja jõuline poliitiline samm. Isegi kõige veendunumad pensioni II samba kaitsjad olid sunnitud debattide käigus tunnistama, et sammas pole end sellisel kujul päriselt tõestanud ja tootlused on jäänud allapoole ootusi. Põhjuseid on mitmeid, mida ei hakka siinkohal kordama (fondide väiksemad mahud võrreldes Lääneriikidega jne).

Oluline ongi aga selles punktis märkida, et segamini on reformi käigus aetud "vabatahtlikuks muutmine" ja "raha väljavõtmine", mida sisuliselt samaväärsetena käsitletakse. Ehkki on muidugi väga õilis, võib-olla mõneti lausa samariitlaslik jagada inimestele avalduse alusel välja nende endi kogutud pensionifondi raha, on siin ilmselgelt tegu eesmärkide ja vahendite korraliku segi ajamisega.

Muuta II sammas vabatahtlikuks – see on selge reformi eesmärk (täiendav eesmärk, pangem tähele siinkohal, on II samba allesjätmine, mis muudab selle majandusmatemaatiliste terminite järgi kahe ekstreemumiga optimeerimisülesandeks). Tuleb lisada, et see on täiesti selge poliitilise kaalutluse ja intentsiooniga reform. Täiesti põhjendatud ja demokraatlik. Ning ka 100% legitiimne poliitiline idee. Legitiimne on ka näiteks see, kui antakse see II samba raha n-ö vabaks ehk antaks inimesele otsustada, kuhu seda raha edasi investeerida - väljaspool tavalise pensionifondi piiranguid. 

Kust läheb asi vastuoluliseks, on olukord, kus kohustuslikuna loodud avalik-õiguslikust pensionifondist võimaldatakse lihtsalt enneaegne raha väljavõtmine tavaolukorras – see ei ole enam eesmärk, see on juba vahend. Kuid see on vahend, mis aga läheb esialgse deklareeritud eesmärgiga selgesse vastuollu. Asi on selles, et nimetatud vahendi eesmärk ei ole enam "II samba vabatahtlikuks muutmine", vaid "samba vabatahtlik laialikandmine". Siin on siiski väga selge põhimõtteline erinevus ja lisaks võrdse kohtlemise küsimustele ka juba teatud riigiõiguslike põhimõtetega vastuollu minek. Juriidiliselt eriti silmatorkavalt puudutab see 2/3 fondi kogutud rahast, nn kurikuulsat 4%, mis on fondi kogunenud sotsiaalmaksu osast. Sellest aga pikemalt kolmandas punktis.

Kui deklareeritud eesmärgiks oleks II pensionisamba likvideerimine, mis puhul inimesed saaksid näiteks otsustada, kas fondi raha kantakse I sambasse või saaksid selle täies ulatuses välja võtta – ei tekiks suuremat küsimust ka õigustatud ootuste või rahade väljamaksete suuruste osas. Fond loodi ja fond likvideeritakse, ilmselgelt on inimesel sel juhul õigus selle rahaga midagi ette võtta. Kuid antud juhul likvideerimisotsust tehtud pole - seega ei saa ka vaatluse alt jätta välja võrdlusgruppe - neid kes on kogunud I sambasse raha ja neid, kes II sambasse. Eriti kehtib see vabatahtlikult liitunute osas, kelle huve ja õigusi riivata on käesoleva reformiga oht suur, kuivõrd tagasiulatuvalt tahetakse kehtestada põhjendamatult suuri soodustusi (ilma kompensatsiooni pakkumata mitteliitunutele), mis ei ole ilmselgelt kooskõlas õigustatud ootuste põhimõttega.

Viga nr 3: Kellele kuulub 4%?

Kuna see temaatika läheb kõige suurema tõenäosusega lähemas tulevikus Riigikohtusse tarkade juristide kaalumisele, siis ei hakka detailsemalt süvenema praeguse pensionireformi kõikidesse peenetesse juriidilistesse aspektidesse.

Küll aga on aga ilma sügavamate juriidilise teadmistetagi ilmselge see, et pole õiglane ega loogiline maksustada ühte elanikkonnagruppi 4% kõrgemalt puhtalt sellepärast, et nad ei liitunud II pensionisambaga. Siin on selgelt tegu reformi n-ö ebavõrdsust suurendava aspektiga ja oluline küsimus on jäänud seni lahenduseta.

Paratamatult tekib probleem just n-ö tagasiulatuva jõuga, kuna laiali hakatakse ju jagama raha, mis on kõigi nende aastatega kogunenud. Kui see info oleks avalikustatud juba pensionisüsteemi luues (II sammast luues), et 20 aasta pärast avaneb võimalus see raha ka välja võtta enne pensioniaega - no siis oleks paljude inimeste valikud võinud teistsugused olla, neid koheldakse aga nüüd tagasiulatuvalt erinevalt. Eelkõige on siin ju kannatajaks inimesed, kes on raha kogunud ainult I sambasse, vajaksid samuti mingisugust võrreldavat vabadust enda pensionirahaga talitamiseks.

See on blogiautori hinnangul vaieldamatult  kõige nõrgem punkt kogu seaduses. Mitte see, et fondiosalisi koheldakse teoreetiliselt ebavõrdselt (kas praegu ei kohelda? eriti vaadates kriminaalselt kahjumlikke tootlusi osades fondides?), et reform müstilisel moel vastuolus põhiseadusega või liiga tagasiulatuv. Ei. Reformis on üks tõeliselt nõrk koht, aga see on ka ülimalt nõrk koht - seesama 4%. SDE saadikud (esimesena Ivari Padar) küsisid seaduseelnõu viimasel lugemisel väga hea sisulise küsimuse: "Mis takistab valitsusel vastu võtmast sellise seaduseelnõu, mille järgi see 4% liiguks investeerimiskontole?  ( kust seda kohe välja võtta ei saa). See oli ajalooliselt kuldne moment, kus opositsioonisaadik ise pakub koalitsioonieelnõule lahendust, mis need vastuolud seaduseelnõus oluliselt väiksemaks muudaks (või üldse ära kaotaks).

See viibki kokkuvõttes mind viimase lõiguni ja paneb nentima, et see 4%-küsimus on tegelikult reformi võtmekoht. Ja isegi kui President ei saada seadust tagasi, siis paratamatult tekib nii mõnelgi pensionikogujal õigus pöörduda selle 4% pärast hiljem ise Riigikohtusse. Vägagi mõjuvatel alustel. Sest kui ühtedel on lubatud 4% maksudest välja võtta - siis miks ei ole teistel? Ühtegi mõjuvat põhjust (hädaolukord vms) ju pole.

Veel enam: nagu tuli seaduseelnõu arutluselt välja, siis ka tänane olukord on praegugi väga ebaõiglane: nagu kinnitas väga kenasti ka peaminister Ratas arutlustel. Näiteks sellepoolest, et I sammas pole täna üheski osas päritav, II sammas on päritav. Nüüd käesoleva reformiga suurendatakse ebavõrdsust veelgi: II samba liitunutel tekib võimalus raha varem välja võtta - ainult I samba inimestel seda õigust endiselt ei ole. Kuidas selline reform olla õiguspärane?

Neid küsimusi täiesti unustades, et enda arvates "lihtsamat reformi" tegema minnes ongi mindud kirvega käokella kallale. Sellise lähenemisega ei hakka see kell mitte kunagi tööle.

Viga nr 4: edukaid investeerimisstrateegiaid ja kuidas vältida massiga kaasa hulpimist

See alajaotis kehtib nii pensionifondide (eriti madala tootlusega fondide) kui ka üksikute investorite kohta ja üritaks selgitada põhilisi erinevusi nn peavoolu ja tegelike reaaltootluste võimaluste vahel.

Seda juttu tuleks nüüd ilmestada mõne näitega. Näiteks võiks küsida soojenduseks: kui eurodes on raha kahjulik hoida, milles teda siis hoidma peaks, grivnades või? Seda kindlasti mitte: ühtegi konkreetset valuutat ei soovitaks blogiautor kindlasti pensionihoiuse säilitamiseks, kuivõrd pikaajaliselt kannavad sisuliselt kõik valuutad devalvatsiooni/inflatsiooni riski. Eriti tänapäevases globaalses võlamajanduse olukorras.

 Eelkõige oleks muidugi kõige tavapärasem, praktilisem  ja mõistlikum hajutatud aktsiaportfell, mida ka viimasel ajal (kuigi ka alles suhteliselt hiljuti) hakatud uuesti laiemalt propageerima (ka pensionifondide poolt, paljuski tänu hiljutistele seadusemuudatustele). Konkreetne portfelli kokkupanek on eelistatult küll muidugi spetsialistide töö, millega tavainimene võib ka edukalt hakkama saada, ent ei pruugi. Ta peaks sellest põhjalikult kurssi viima mitmete suurettevõtete elukäigu, finantsaruannete, ärivaldkonna jne. Igal juhul on tugevad ettevõtted tänapäeva maailmamajanduskontekstis  kordades usaldusväärsemad kohad enda raha paigutamiseks, kui näiteks riikide võlakirjad, valuutahoiused või riiklikud fondid. Põhjus?

1. on ettevõtted teeninud enda kasumid (eeldatavasti ausal teel) reaalses konkurentsiolukorras ehk ilma maksumaksja dotatsiooniraha ja poliitilise toetuseta
2. loovad ettevõtted globaalselt kaubeldavat väärtust (kaupu, teenuseid)
3. ettevõtteid saab liita, lahutada (M&A), müüa ja vahetada – samas kui riikide puhul tekivad isegi selliste täiesti ratsionaalsete kaasuste puhul, nagu näiteks Kataloonia autonoomia, nii suured sisemised vastuolud, et võidakse jõuda irratsionaalselt suurte (isegi aastakümnete pikkuste) konfliktideni, sisetülideni ja meeletute majanduskahjudeni. Ärimaailm selliseid irratsionaalseid destruktiivseid poliitikaid üldiselt kunagi ei kasuta.
4. Eeldusel, et tegu on korralikult auditeeritud ja läbipaistva börsiettevõttega, on vähetõenäoline raha kadumine, korruptiivsed tehingud või suured ebaefektiivsed otsused/investeeringud (rahalises plaanis)

Ühe alternatiivse investeerimisportfelli näide:

Majanduskriisi (2007-?) käigus ilmnes, et riikide rahandused ei pruugi olla nii tugevad, nagu nad pealtnäha paistavad. Lisandus globaalne aktsiaturgude langus ja suurenes üldine ebakindlus. Ilmnes huvitav tendents, mida väga vähe kajastati peavoolumeedias või tunnustatud majandusteadlaste poolt: väärismetallid hakkasid märkimisväärselt s.t. kordades taastama enda ajaloolist rolli, kasvatades korralikult turuväärtust. Veel enam, esiplaanile tõusis suur hulk metalle, mis varem olid peaaegu tundmatud investeerimise seisukohalt. Põhjusteks oli: nende füüsiline nappus, pealekasvavad uued tehnoloogiad (mis metalle kasutavad), reaalne majanduslik väärtus, globaalne kaubeldavus, usaldusväärsus. Nende üks hea omadus on see, et nad ei saa finantskriisis haihtuda, ka väärtuse langus oleks põhjendatav pigem sellist laadi majanduskollapsiga, mida võiks võrrelda tuumasõjaga (millises olukorras ei olegi ühtegi varagrupi, millesse investeerimine võiks tulus olla - ehk teisisõnu on metallid viimane väärtust omav ja globaalselt kaubeldav vara, mistahes stsenaariumi korral).

Teoreetilise näitena, kui 15 aastat tagasi, 2005. aastal oleks üks II samba pensionifond olnud piisavalt ettenägelik, hästi juhitud ja informeeritud (sarnaselt mõndadele üksikutele riskifondidele USA-s, kes kriisi ette nägid), et näha ette selgete märkide järgi puhkevat majanduskriisi ja pakkunud näiteks säärast konservatiivset väärismetallihoiust riskikartlikule investorile, kus fondi baasosaku alusväärtus (100%) koosneks metallidest:

30% Au (kuld)

7% Ag (hõbe)

7% Rh (rhoodium)

7% Co (koobalt)

7% Pd (pallaadium)

7% Va (vanaadium)

7% Ch (kroom)

7% Ru (ruteenium)

7% Ge (germaanium)

7% Li (liitiumhüdroksiid)

7% Ir (iriidium)

Portfell metallivalik on sisuliselt tehtud tuginedes metalli harulduse ja tarbimise suhtest maailmaturul. https://cdn.shopify.com/s/files/1/0291/5505/files/RiskList2015.pdf?8518533898950182075

Milline oleks taolise näidisfondi kasvutootlus 15 aastaga?  Nüüd näite lihtsuse huvides ei vaatle seda küll, kui tavalist pensionifondi, kuhu pidevalt raha ajas juurde tuleb, aga vaatleme seda kui ajahetkel X  (ehk antud näites 01/01/2005, kuivõrd sellest on möödas 15 aastat) investeeritud tootlust eurodes. Teise arvutuskäiku lihtsustava meetmena eeldades, et vahepeal pole tegeldud aktiivse kauplemisega (mis aeg-ajalt puhkenud üksikute metallibuumidega oleks kasumeid veel isegi kordi suurendanud), vaid väga konservatiivse oota-ja-müü (müük ainult pikema buumi lõpus); teisisõnu ei ole tegu n-ö põhjast otstmise ja tipus müümisega, vaid tootlused on näidatud lihtsal eeldusel, et metall/metallifutuur on ostetud kuupäeval 01/01/2005 ja müüdud kas pikema buumi käigus/allpool buumi tippu (juba languse faasis) / või hoitud siiani) investeerimisstrateegiaga, oleks 15 aastaga olnud tootlus alljärgnev.

(Oluline lisandus on see, et tegu pole antud portfelli näitel isegi riskiinvesteeringuga, kuivõrd metallinõudlus globaalsel turul pikemas ajavahemikus ei sõltu üksikust riigist/ettevõttest, on üsna pidev ja seda ei teki maailma juurde (erinevalt võlakirja kuju omandanud moodsatest valuutadest); riski maandamiseks on ka kulla kui stabiilsema hinnaga metalli osakaal portfellis suurem, kusjuures kulla tootluse puhul on ainsana arvestatud, et seda pole kordagi ära müüdud sõltumata hinnamuutusest). 

Kuld – kasv 3,6 korda

Hõbe – kasv 7 korda

Rhoodium – kasv 3 korda

Germaanium – kasv 3 korda

Kroom (süsinikuvaba Ch-Fe) – kasv 4 korda

Liitium (liitiumhüdroksiid) – kasv 4 korda

Pallaadium – kasv 9 korda

Ruteenium – kasv 4 korda

Koobalt – kasv 3 korda

Vanaadium – kasv 2 korda

Iriidium – kasv 7,5 korda

Kirjeldatud konservatiivse strateegia ja hajusa jaotusega portfelli tulusus 2005-2020 oleks olnud: 

(6193-1129)/1129 x100% = 448, 5 % ehk teisisõnu umbes 30% aastas

(tavaline lihtintressiline kasv) 

ehk pensionifondi väärtus oleks selle 15 aastaga kasvanud 5,5 korda (muutus üle 450%)

NB! Pangem tähele, et siin pole tegemist "finants-abrakadabra", udupeente finantsinstrumentide, tuletisväärtpaberite, võimendusega investeerimisega, väga hiiglaslike riskidega vms. Säärase portfelli koostamiseks ei ole vaja suurt majandusanalüütikute osakonda või doktorikraadiga spetsialiste. Tegu on pigem üldisi ja arusaadavaid makromajanduslikke tendentse arvestava konservatiivse portfelliga. Piisab, kui selle väärtust (ja iga metalli graafikut) kord päevas kontrollitakse. Teoreetiliselt saab sellega hakkama isegi tavainvestor muu päevatöö kõrvalt. Ja kui tahetakse väita, et 9% aastas on hea tootlus, siis väidan vastu: ei ole. Reaalselt on  isegi 30% aastas on pigem keskpärane tootlus, mistõttu võib öelda, et vooluga-kaasa-minevad fondid, mis on reeglina ühekohalisi tootlusnumbreid näidanud aastas on kas liiga mugavad, liiga riskikartlikud või vähe informeeritud või kõigi nende kombinatsioon. Selles osas on reform igati põhjendatud, et tänapäevasest go-with-the-flow (madala tootlusega investeerimisstrateegiateest) oleks vaja kuidagi end lahti raputada, vähemalt oleks see finantsiliselt igati põhjendatud.

Küsimus on: kas tavainimestest keskmised investorid on selleks piisavalt informeeritud?

Viga nr 5: Viis kuud on kahjuks liiga pikk aeg (standard oli ju T+2)

Sellele punktile polegi mõtet liiga palju trükimusta kulutada: 5 kuud ongi lihtsalt liiga pikk aeg. Kui reformi deklareeritud eesmärk oli, et inimesed saaksid II samba raha ka n-ö hädaolukorras kasutada, siis 5 kuuga võib mõni inimene juba ära surra (kuna ta ei saanud õigel ajal operatsiooniks raha või muud sellist). Arusaadavalt on etteteatamisaeg vajalik, aga kui tänagi on võimalik vähemalt 3 korda aastas enda osakuid vahetada (4 kuu tagant), siis ei tohiks väljavõtmiseaeg ka kuidagi pikem olla kui 4 kuud. Pankade elu ei tohi liiga mugavaks ka teha!

Teisalt võiks olla seaduses ka lisaklausel, et kui raha läheb tõesti vaja otseselt mingi tõsise tervisliku olukorra lahendamiseks või näiteks tulekahjus (või muus eriolukorras) kaotatud kodu asendamiseks või muuks eriolukorraks, võiks riik kanda pensionifondi raha välja ka 2-3 nädalaga, et siis ise see raha panga käest 4 kuu pärast kätte saada.

Tänase tähtajaga ei teeni see kuidagi reformi eesmärki, samuti sisaldab endas liiga suuri tururiske. Tegelikult peaks väljavõtmisel olema võimalik fikseerida ka mingi kindel hind (nt 2 nädalat avalduse hetkest), see jäägu siis juba pankade hoole alla, kuidas nad täpselt seda hinda enda jaoks kindlustavad. Pankadel on selleks palju erinevaid lahendusvõimalusi: tuletisväärtpaberid, laenuga fondi opereerimine jms.

Viga 6: Kui kolmandikul on fondis alla 100 euro ja  80% kuulub 20%-le, siis keda reform eelistab?

Siin pole taaskord pikka arutlust plaanis, kuivõrd ilmselgelt on reform soodustamas täna selgelt jõukamat osa fondiosalistest. Jah, makse maksavad kõik võrdselt, aga unustatakse üks väga oluline majandusreegel: fondi, kus varade maht väheneb oluliselt (näiteks poole võrra), tootlus - pigem langeb; fondi, kus varade maht kasvab oluliselt, tootlus - pigem tõuseb. See tuleneb lihtsast asjaolust, et raha on fondis lihtsam kasvatada, kui seda tuleb juurde. Ning vastupidi: raha on keerulisem kasvatada, kui selle maht väheneb.

Sest võttes teoreetilise näite fondist, 100 miljoni eurose varade mahuga, kus 80 miljonit eurot kuulub 20%-le fondiosalistest, nagu toodi näiteks debattides, siis kui pooled neist, ehk 10% kogujatest võtavad korraga välja 40 miljonit eurot (lisaks veel ülejäänud fondiseltskond võtab välja 10 miljonit eurot) - on hetkega kadunud pool fondi varadest ja seda ei saa kuidagi pehmendada likviidsuspuhvritega. Limiitide määramine oleks igati õigustatud ja põhjendatud kaitsmaks fondiosaliste huve - ja on üsna uskumatu, et kuidagi teistmoodi sai üldse mõelda.

Nüüd selle esimese lõiguga ma ei püüa näidata, nagu oleks pensionireform iseenesest halb idee, aga küsimus on taaskord selles, mis on eesmärgid ja mis vahendid. Kui eesmärk on selline, et II sammas jäetakse küll alles, aga raha hakatakse ka välja jagama, siis peaks see ometi olema teostatud nii, et üks eesmärk ei kahjusta teist. Millised oleksid lahendused: eelkõige ikka rahaline piirang aastas väljavõetavale fondi osale (näiteks 8 000 eurot inimese kohta aastas), et tagada fondide stabiilsus. Teiseks tuleks väga tõsiselt näkku vaadata asjaolule, et ei pakutaks osale ühiskonnast ebaõiglast võimalust pensioniraha varem välja võtta, kui teistele (vt punkt: kellele kuulub 4%?).

Igal juhul ei tohiks kannatada suurem osa pensionikogujatest veelgi madalamate fonditootluste tõttu, sellepärast, et väike grupp jõukaid inimesi mõne fondi hoobilt pooltühjaks pumpavad. See oleks ühiskondlikult väga suur ebaõiglus.

Viga nr 7: pool rehkendust on tegemata

Selle punktiga võtakski kokku juba eelnevalt läbi käinud pensionireformi vead. Esiteks on reformist täiesti puudu see osa, mis seal kindlasti peaks olema, seoses muudatustega I sambas. Siin on ilmselt tegu ka juriidiliselt kõige nõrgema kohaga terves reformis. Eelkõige puudutab see 4% sotsiaalmaksu osa, mida iga õigustatud ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgi peaks olema ainult I sambaga liitunutel siis olla samuti võimalik kuidagi kasutada.  NB! Eelkõige kehtib see siis selle elanikkonna grupi kohta, kes sai liituda vabatahtlikult II sambaga. Ma ei oska peast isegi pakkuda, kui suur elanikkonna grupp see on (kellel oli võimalus II sambaga liituda, aga ei teinud seda; hinnanguliselt võib see olla ca 100 000 inimese suurune ühiskonnagrupp), kuid igal juhul tuleks ka neile pakkuda kompensatsioonimeedet selle eest, et nende valiku tegemise ajal valitsus neid sellest ei hoiatanud, et ühel neist gruppidest võib tekkida maksueelis.

Teine suur puudus on  kahtlemata see, et pole käsitletud üldse pärimise küsimust, kus samuti tuleks olukorda võrdsemaks muuta (nii et näiteks vähemalt 60% I samba rahast oleks päritav olukorras, kus inimene lahkub pensionit päevagi saamata; ka esimese viie pensioniaasta jooksul lahkudes võiks olla õigus pärida kuni 30% pensionist).

Muide, kui üldse rääkida pensionite ebavõrdsusest, siis on täiesti vaatluse alt jäetud üks Eesti kontekstis päris oluline asi - mis ei ole küll otseselt selle reformi temaatika, mis aga näitab paljuski pensionisüsteemi küünilisust. Nimelt maksavad mehed ja naised ühtviisi võrdselt pensionimakseid ja saavad pärast ka võrdselt pensioni. Aga nagu teame, elavad mehed Eestis keskmiselt 10 aastat vähem (meditsiiniline fakt), ehk sisuliselt kasutavad nad 30-50% vähem kogutud pensionirahast. Kas keegi on kunagi mõelnud, miks mehi pensionisüsteemis ebavõrdselt koheldakse? (ja siiski ei maksa siin rääkida ainult halbadest eluviisidest, joomisest ja suitsetamisest, vaid tasub tunnistada, et see ilmselt on siiski teatav bioloogilis-evolutsiooniline eripära meeste ja naiste vahel).

Naases reformi teemasse, siis puudulik on kahtlemata ka liiga pikk etteteatamisaeg, mis seab inimesed ebameeldivasse olukorda (eelistab taaskord pankade huvisid) ning puudulik on ka eriolukordade mitte arvestamine. See klausel tuleks lisada nii I samba kui II samba temaatikasse (pensionikoguja enneaegne lahkumine, ootamatu raske haigus, tulekahju, jms), mis võimaldaks nimetatud olukordades teatud osa pensionirahast lühikese etteteatamisega kätte saada.

Samuti oleks põhjendatud aastased limiidid summadele, mis saab fondist välja võtta, seda kahel põhjusel:

1) et kaitsta teiste fondiosaliste huve

2) et kaitsta pensionikogujat ennast liigsete riskide võtmise eest (mõistlik oleks blogiautori arvates 8000 eurot ühes aastas, mille saaks kätte ka ühes osas)

3) sarnased limiidid võiksid olla ka I samba 4% seltskonnale (kellele antaks võimalus 4%-sots.maksule vastav pensioniraha välja võtta)

Plaanitavate CNG busside kõrval oleks kõvem saavutus, 

kui Lux Express suudaks enne 2024 tulla esimesena Baltikumis liinile

CNG, LNG või biogaasi küttel rahvusvahelise kiirrongiga

Paldiski - Tallinn - Tartu - Riia  kiirrongi näitel

Nagu teame, on kliimamuutuste ja keskkonnasõbraliku transpordi teemad saanud maailmas märksa populaarsemaks, kui need isegi veel 5 aastat tagasi olid. Siis pidid mõned tublid keskkonna-aktivistid või ühistranspordi entusiastid pidevalt reklaamima ja tutvustama uusi keskkonnasõbralikke lahendusi. Need kogusid küll juba siis populaarsust, aga asi oli veel kaugel peavoolust. Ilmselgelt, kui tänaseks juba raadiohääl Alari Kivisaar reklaamib elektriautot ja n-ö meedia peavool räägib pidevalt rongiliikluse kasulikkusest (mida näiteks selles blogis on propageeritud juba mitu aastat tagasi), siis on ühiskonnas selgelt teatud muutused toimunud.

Seetõttu polnud ka üllatav lugeda uudist sellest, kuidas ka Lux Express plaanib lähitulevikus turule tuua CNG/LNG kaugliinibussid. Mõistagi pole tegu väikse investeeringuga ja seetõttu on pressiteates mainitud ka lootust saada riigi/EU poolset toetust: https://www.luxexpress.eu/lux-express-tahab-lahiaastatel-lng-ja-cng-bussidega-soitma-hakata/  Samas on positiivne efekt ettevõtte jaoks muidugi ka selles, et kütusekulud kilomeetri kohta vähenevad oluliselt, mis muudab ettevõtte selgelt konkurentsivõimelisemaks.

Huvitavam on aga siinjuures, et rääkides gaasimootoril liikuvast kaugliiklusest, eristub CNG / biogaasi efekt tugevamalt rongide puhul, kus kütusekulu/km  kohta on bussidest veelgi väiksem (eeldusel, et on tagatud piisav rongi täituvus), rääkimata sellest et tänapäeva raudteel on oluliselt suuremad kiirused maanteest (isegi praegu eksisteerival taristul). Siinkohal tasub mainida, et Lux Expressi jaoks ei oleks esmakordne plaan siseneda raudteel reisiliiklusesse, kuivõrd 2012.aastal plaaniti avada St.Petersburgi liini ja 2016.aastal Tartu liini, plaanides osta 10 miljoni euroga Stadleri rong. Ka siis loodeti riigi toele, ent riigi kogu tähelepanu oli pööratud siis Elroni rongipargi üles ehitamisele ja  Lux Expressi ettepanekutele, vastati külmalt: et oma raha eest võite ronge osta ja sõidutada (riigisiseselt on see muidugi üsna lootusetu ettevõtmine konkureerida riigi raha eest ostetud rongidega).

Teises konkurentsisituatsioonis on aga rahvusvaheline rongiliiklus, mis ilmnes ka ülalviidatud uudisest. Nimelt on neil eelis nii läbilaskevõime jagamisel kui ka eeldatavasti riikliku toetuse poole pealt. Nimelt ongi peamiseks CNG /biogaasi rahvusvahelise rongi kasumlikult opereerimise eelduseks (samuti nagu loodetakse CNG busside puhul) teatav riigipoolne toetus rongide soetusel. 

Ent selleks oleks vähemalt ametlik poliitiline eeldus toetuse saamiseks ka sisuliselt olemas: nimelt on kurikuulsa Rail Balticu projekti esimese sammuna lubatud integreeritud otseühenduse taastamist Tallinn-Tartu-Valga-Riia-Daugavpils-Vilnius liinil. Kuna RB projekti järgmine etapp (ehk nn uue RB trassi) valmimine on tänaseks lükkunud vähemalt 2025. aastast edasi, võimalik et veelgi kaugemale - on väga kaalukas põhjus siiski vahepeal taastada kiirrongiliiklus vanal trassil. Ent riik pole tänaseni sellega hakkama saanud ega kõigi suurte tulevikuplaanide ja -kulude valguses ka niipea pelgalt riigieelarveliste vahenditega teostatav pole.

Siit aga tekibki olukord, kus reaalselt oleks eraoperaatoril, nagu Lux Express võimalus kiirrongi teenust pakkuma asuda Tallinn-Riia(-Vilniuse) liinil. Eelkõige kui asutataks näiteks ühisettevõte või muu koostöövorm, kus riik toetaks ca 25-30% rongi soetust (võimalik, et selleks saaks kasutada ka RB võimast rahakukrut) ja nii Läti kui Eesti riik võimaldaks soodustingimustel taristutasusid, oleks kiirrongi opereerimine isegi ainult (Paldiski- ) Tallinn-Riia marsruudil kasumlik äri.

 Eeldusel, et rong arendaks kiirusi, mis võimaldaks 1,5 tunniga jõuda Tallinnast Tartusse (keskmiselt ca 134 km/h), 2,5 tunniga Tallinnast Valka ja 4,5 tunniga Tallinnast Riiga (tuleb arvestada, et Läti  praegusel raudteetaristul pole kiirusi Eesti tasemele tõstetud, seetõttu sõidaks rong esialgu sama kaua Tallinn-Riia otsebussiga ehk 4,5 tundi), oleks äriline kasumlikkus täiesti kindel. See tähendaks Eesti riigi siseselt reisikiirusi, mida siinmail pole kunagi ajaloos varem nähtud. See tähendaks ühtlasi, et vähem kui 3 tunniga oleks võimalik ühistranspordiga pääseda Tartust Riiga.

Näide liinigraafikust (konkureerivad väljumised jäävad vähemalt 30-40 minuti kaugusele)**:

6:30 Paldiski - Laulasmaa - Keila - 7:15 Tallinn - 7:30 Tallinn - 7:55 Aegviidu - Tapa -  8:20 Tamsalu - Jõgeva - 9:00 Tartu - Elva - Palupera - Keeni- 10:00 Valga/Valka - Strenci -Valmiera - Cesis - Sigulda - 12:00 Riia

tagasirong

16:30 Riia - Sigulda - Cesis -Valmiera - Strenci - 18:30 Valka/Valga - Keeni - Palupera - Elva - 19:30 Tartu - Jõgeva - Tamsalu - Tapa - Aegviidu - 21.00 Tallinn

** 3 väiksemat peatust on liinil  valitud põhjustega: Aegviidu ja on hõlmatud kui elektrirongi lõpp-peatus (võimaldab teistest peatustest, kus rahvusvaheline rong ei peatu, kohaliku rongiga Aegviitu sõita); Palupera on hõlmatud kui Otepää peatus; ja Keeni peatus kui väikseima distantsiga peatus Võrust, Antslast jt Lõuna-Eesti asulatest.

Loomulikult on võimalikud ka erinevad teistsugused liinilahendused. Näiteks öörong Tallinnast Vilniusesse (või isegi kaugemale), kuid seal tuleb mängu siiski probleem, et Riia Vilniuse vahel on olemasolev  raudteeühendus geograafiliselt veelgi suurema ringiga kui Riia Tallinna vahel ja kiirused ei oleks enam konkurentsivõimelised. Samas võiks kaaluda ka rahvusvahelist liini Venemaa suunal või isegi riigisiseselt, mis muidugi tähendab suuremaid äririske ja investeeringuid, kui Paldiski-Tallinn-Riia ühenduse puhul. Näiteks oleks perspektiivis võimalik Kunda-Rakvere-Tallinna liini opereerimine (eeldaks Kunda-Rakvere raudtee rekonstrueerimist, näiteks raudtee erastamise toel), seda ideed on välja käinud kundalased ise. Sarnane lahendus oleks mõeldav Võru-Valga-Tallinn ühenduse puhul (seal oleks eelduseks küll üksnes riigi poolt raudtee rekonstrueerimine, kuivõrd distants on arvestatavalt suurem), kus jällegi kiirrongiga oleks võimalik saavutada arvestatav ajakokkuhoid reisijale.

Peaasjalikult kõige konkurentsivõimelisem oleks hetkel kiirrongi liinivariantidest siiski Paldiski - Tallinn - Riia, kus oleks võimalik saavutada kõige väiksemate kuludega keskmine kiirus 135-140 km/h ja kus on  ka rongi täituvus eeldatavalt kõige kõrgem. Paldiski pole näitesse lisatud ainult seetõttu, et liini kuidagi pikemaks venitada, vaid Paldiskisse rajatakse lähitulevikus Alexela LNG terminal, mis oleks üks võimalikke rongi tankimise vahendeid.  Alternatiiv oleks muidugi ka CNG või biogaasiga tankimine:

 https://www.ngvglobal.com/blog/latvian-dual-fuel-locomotive-project-stimulates-french-inspection-0425  (värskeid näited gaasiküttel rongidest)

 https://www.accelerista.com/uudis/eesti/rohegaas-ja-maagaas/