Nende valimiste suurimad üllatajad on juba selgunud

ehk lühiarutlus sellest,  kuidas Eesti poliitkartell lõpuks ikkagi murti.... kuigi 7 aastase hilinemisega

Kes on siis need salapärased erakonnad, kelle senine tegevus ja sammud on sundinud blogi autorit alljärgnevat arutlust kirjutama ja seisukohta võtma? Mida maailma (või Eesti tsementeerunud poliitsüsteemi) muutvat on neist erakondadest märgata?

                                              

ja EESTI 200 ?

Kõigist kolmest järjekorras, koos lühikese SWOT analüüsiga. 

 Algatuseks on selge, et EKRE on neist suurim erakond, kes pealegi juba viimased 5 aastat Eesti poliitmaastikul on tegutsenud ja selle ajaga mõistagi midagi ka saavutanud. Mis on aga need märksõnad, mis on teinud EKRE-st jõu, mis mõjutab Eesti poliitika ja annab lootust postkommunistliku poliitkartellistunud süsteemi (4 erakonna süsteem, kes kordamööda riiki valitsevad, ilma mingeid suuremaid poliitilisi otsuseid, vajalikke reforme või positiivseid uuendusi tegemata) lagunemiseks. Mis annab lootust ka sellele, et tulevikus ei kirjutata - täiesti seaduslikult - 10% (või enama) valijate hääli lihtsalt suurte erakondade tulemustesse, kuna valimissüsteem on selline, et näiteks 4,5% ehk teisisõnu kümnete tuhandete toetushäältega parlamenti ei pääse.

1) EKRE on välja käinud majandusprogrammi, mida võetakse tõsiselt ja mis toob tähelepanu.  Ehkki programm on saanud ka kriitikat, on ta saanud ka kiidusõnu. Kusjuures tihti samade asjade eest väga erinevas suunas - mis näitab selgelt, et suur osa ideid on väga tõsiseltvõetavad.

Räägiks lahti neist mõned suuremad teemad:

1.1 Laenuvõtmine. Ma ei tea, millise puu, puuslikuga või kõva esemega on Eesti poliitikuid (peavoolu poliitikuid) viimased 8 aastat järjest pähe taotud, et nad  on kollektiivselt nii lollid. Et nad ei saa kollektiivselt aru ühest  ülimalt lihtsast asjast, millest kogu ülejäänud Euroopa saab ja mida ometi õpetatakse juba majandusteaduskonna esimesel kursusel: laen on finantsvõimendus. Kui eraisik võtab laenu, siis on see kohustus, aga kui riik võtab laenu, siis on see eelkõige leping, poliitika ja investeering (alles seejärel kohustus; vaadake,  vahe on selles, et riigil on niikuinii pidevalt kohustused enda rahva ees, rahvusvaheliste organisatsioonide ees jne, laenu mitte kasutamine on ise enda vabatahtlik vangistus ja tegevusvõimaluste piiramine).

Kõik sõltub muidugi sellest, milleks laenu kasutatakse ja kui efektiivselt, aga dogma, mida Keskerakond, Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid ja Isamaa, on korrutanud - on ju lihtsalt täielik keskaegne igand, majanduse ahistamine ja algaja raamatupidaja tase. Äripäev on kirjutanud sellest vast juba kümnendi (võib-olla kauem; ei ole ka viimasel ajal enam jälginud, võib-olla nad on ka ära väsinud), kuidas Eestile oleks lihtsalt puht majanduslikult kasulik laenuinstrumenti investeeringuteks kasutada - aga betoonseinaga rääkimisest ei ole kasu, see ei vasta. Teised riigid sõna otseses mõttes rikastuvad täna Eesti laenupoliitika arvelt. Ja nagu on märgitud, me oleksime ka paarimiljardilise laenukoorma juures ikka kõige konservatiivsema laenupoliitikaga riik terves Euroopas. Nii et EKRE on siinkohal tulnud välja millegi täiesti elementaarsega. Tee-ehitusprojektidega oleks tulnud tegelikkuses alustada juba vahetult pärast majanduskriisi, mil laenuintressid vajusid alla 0-i ja oli kõige olulisem aeg majanduse ergutamiseks. Täpselt nagu tehti Roosevelti ajal.

Mina isiklikult olen välja toonud laenuinstrumendi erilise kasulikkuse energiapoliitika muutmiseks ja forsseeritud mahus tuulikute ehitamiseks, mis tõenäoliselt oleks üks kasumlikumaid investeeringuid tänases Eestis (kus investeering sõna otseses mõttes teeniks laenu tagasi; teed teenivad end tagasi ainult kaudselt). Tuuleenergia võiks täna anda üle 30% Eesti elektrist, kui meil oleks riiklik poliitika selle teostamiseks  - seda saaks suures mahus toetada laenuinstrumentidega ja muuta Eesti tõepoolest energiasõltumatuks ja roheliseks. Kahjuks seda konkreetset ideed ükski erakond täna välja ei too.

 1.2  Samas on koheselt mõistlik välja tuua ka mõned puudused EKRE majandusprogrammis. Nimelt sisaldab see mõnes osas vastuolusid. Lubatakse küll välja ehitada teed, aga kaotada igasugused teemaksud (???). Ma pole küll teedeinsener, aga ilmselt ka iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et mida rohkem on Eestis teid ja ka kiirteid (mida on tõesti vaja) - seda suuremad on kulud teede hooldusele ja remondile. Pealegi tuleb meie kliimas teid pidevalt puhastada. Kui jätkusuutlik see siiski on, et Eestis on ehitatud juurde (veel laenurahaga), aga teedemaksud kaotame? Ilmselt mitte väga läbimõeldud. Siin pole küsimus ainult rohelises mõtlemises ja selles, et transiidilt mingitki kasu saada, vaid asjaolus, et talupojamõistuse järgi on üleriiklikud teedepiletid mõistlikud majanduslikult. Kaaluda võiks aastapiletite hindade alandamist mõne protsendi võrra, aga mitte täiesti teeemaksude kaotamist - kuna sealt tuleb arvestatav tulu teede hoolduseks.

Samuti on küsitavad mitmed arvukad soodustused - ja iseäranis palju -  ettevõtjatele. Iseeenesest kindlasti on tänane Eesti maksusüsteem täiesti kinni hangunud, täis pettust ja omakasu -  ja vajaks palju paindlikumat lähenemist. Asi on aga selles, et täna on ilmselgelt aga kõige kaitsetumas olukorras Eesti töötaja, mitte Eesti ettevõtja. Ehkki paindlikkust tuleks juurde anda ja maksusoodustusi teha mõlemale.

Sotsiaalmaksu miinimumkohustuse kaotamine on huvitav mõte, aga taaskord näide sellest, kus EKRE (ja paljud erakonnad enne neid) toetavad, ilmselt täiesti pahaaimamatult, meie riigis elavaid arvukaid majandusparasiite. Eesti tuleb ühiskonnast, kus kõik petsid pidevalt kõiki  (ja massiliselt) ja sellega meie poliitikud ei ole tänapäevani arvestanud. See on suur viga, mis mõjub halvasti meie maksukeskkonnale ja riigile tervikuna. Paljud (et mitte öelda kümned tuhanded)  neist nn "osalise ajaga" töötajaist saavad ju erinevate variantide järgi ju ka täna musta tulu või rahalist abi (on see üüritulu, OÜ-tamine, muu mittemaksustatav äritegevus, toetused abikaasalt, sugulastelt), mis tegelikult tähendab ülejäänud ühiskonna arvelt elamist. See ei ole arvamus, vaid fakt, et see nii on. See tähendab, et igal juhul  - vähemalt selle osalise töökoha pealt, mis ilmselgelt pole nende inimeste ainus tuluallikas, peaksid nad maksma ikka võrdselt teistega sotsiaalmaksu. Küll oleks mõistlik suurendada teatud toetusi majandusraskustesse või muul moel väga raskesse olukorda sattunud inimeste toetamiseks.

Seega jah: sotsiaalmaks vajaks reformi, haigekassa kindlustus tuleks jaotada erinevatesse kategooriatesse (näiteks: 18-aastaselt saab inimene ise valida, millist kindlustuskatet ta soovib ja sellest sõltub tema sots-maksu protsent: näiteks 27%, 31% või 33%; samuti võimalus enda kindlustusprogrammi hiljem muuta, küll vähemalt mõnekuulise etteteatamisega), samuti oleks mõistlik siiski mingit sorti sots.maksu lagi kehtestada, et kõrgepalgalisi töökohti meelitada (näiteks alates brutopalgast üle 5000 euro). Osalise tööaja toetamine mõttena pole üldse halb, aga siin tuleks pigem lähtuda põhimõttest, et tõsta otsustavalt miinimumtunnitasu Eesti riigis - kaotada ära miinimumpalga mõiste, asendades selle miinimumtunnitasuga. 

1.3. Rail Balticu lõpetamine, on märksõna, millega EKRE seisab kindlalt nende jõudude poolelt, kes soovivad ajuvaba poliitsuva (või isegi korruptsiooni) toel tehtud otsuseid Eestis lõpetada ja on kahtlemata üks aspekt, millega nad hääli valimistel koguvad. Lisaks nende erakonna tavapärastele "lemmikteemadele".

On ilmselge, et tänases Eestis jookseb üks punane joon, mis näitab selgelt ära: kõik kes viivad "andameid" RB müütilisele jumalale, selle ees piltlikult "väherdades", eitavad igasugust ratsionaalset mõtlemist ja kas või (kogu muu  kriitika kõrval) Tõnis Paltsu poolt välja toodud praktilist argumenti, et selle raudtee peaksid suuremas osas kinni maksma hoopis lätlased (täpsemalt Riia linn), kuna nemad on ainukesed, kes sellest projektist midagi kasu saavad. Meie peavoolupoliitikud on selles küsimuses täiesti läbi kukkunud. Haledalt. 

1.4 EKRE tagumine nende vastaste poolt on kõrvalt vaadates päris naljakas poliitmantra. Selle poliitika tegijatele soovin jõudu, sest nähtavasti on nemad arvestatavas osas vastutavad ka selle eest, et EKRE toetajate hulk üha kasvab. Peatumata siinkohal sellel küsimusel pikemalt, on see ilmselge näide, kui kehvad psühholoogid on meie tänased poliitikud ja kui vähe on neil dialoogi või ühtekuuluvust rahvaga (mille toel rahvast ka kuulataks ja otsustesse kaasataks).

1.5 Kokkuvõttes on EKRE saanud suurde pilti ja need erakonnad, kes meeleheitlikult üksteise võidu on välistanud nendega koostööd, on pehmelt öeldes poliitiliselt ebaküpsed. Taavi Rõivase juhtimisel see (toona ju täieliku väikepartei) tümitamine algas ja eks ekspeaminister ise mäletab, millal ta enda tehtud suurtest poliitilistest vigadest ja väärkalkulatsioonidest aru hakkas saama (millal see oligi, kui peaminister olevat lõpuks Mart Helme telefoninumbrit küsinud). Kes siis lõpuks ikkagi keda välistas? Äkki välistas Reformierakond end ise võimult?

Elurikkuse erakond


Selle erakonna puhul tuleb jutt lühem, erakond on uus, alles loob enda platvormi ja programmi. Kuid ilmselgelt on nad juba otsapidi pildis, mis on siiski arvestatav saavutus (paljud erakonnad, kes on Eestis vähemalt formaalselt eksisteerinud aastaid: a la Iseseisvuspartei, RÜE, jt pole enda tegevuse jooksul nii palju tähelepanu saanud). Seejuures vaatamata asjaolule , et  Elurikkus ei aja taga liigset poliitkorrektsust ja seisavad vastu Rail Balticule. See näitab nende poliitilist julgust, selgeid ideid ja arvestavat vaimset pagasit. Mis tähendab, et neist võib saada täiesti arvestatav "protestipartei", kes tõesti hakkab Eestis ajama kogukondlikku ja keskkonnasõbralikku poliitikat. Nende võimalus saada parlamenti, pole just üleliia suur - aga fakt ise, et on pääsetud nii väikse eelarvega ja lühikese ajaga üldse pilti ja loodud erakond, on märkimisväärne.

Nende võimalus edaspidi poliitikas tõusta on minu hinnangul väga suur ja  näen neil kõige suuremat potentsiaali teaduslikke uuringutega põhjendatud poliitikate  ellu viimiseks, mõistlikkuse printsiibi rakendamiseks, jätkusuutliku arengu põhimõtete kasutuselevõtuks ning ka üldiselt peavoolust erinevate maailmakäsitlustluste (ja otsedemokraatia) rakendamiseks. Kui nad isegi ei saa veel sel korral parlamenti, siis sama suuna jätkamisel ja laiaulatuslikuma programmi väljatöötamisel, on neil edaspidi koht poliitikas kindlustatud. Nemad võivad saada  märkimisväärseks jõuks, kes Eesti klannistunud ja sisuliselt ebademokraatliku valimissüsteemiga riiki demokraatlikumale kursile võivad viia.


Igal juhul loodan ma sellele, et erakond sõltumata valimistulemusele, jääb oma poliitikale kindlaks, kaasab veel rohkem teadlasi ja jõuab tulevikus ka enda poliitiliste eesmärkide realiseerimisele.

Eesti 200

Kõige põnevam poliitjõud antud valikus (ja ilmselt Eestis üldse). Nende puudus on ühtaegu nende eelis ja see on see, et nad ei ole ennast defineerinud konkreetse maailmavaatega. Jah, konservatiivid juba sõimavad end globalistideks, liberaalid jälle millekski muuks. Aga AD 2019 tuleb asju vaadata kaasaegsete silmadega - nad on väga kaasaegne erakond, üritavad kaasata väga palju spetsialiste ja professionaale ja see võib nad viia väga suurtesse kõrgustesse Eesti poliitmaastikul. Nende alahindamine on suur viga.

Hetkel on nad muidugi alles võrdlemisi kogenematu poliitjõud, kes isegi oma nimevalikul on ilmselt teinud möödalasu (erakonna nimi oleks võinud olla siiski väheke soliidsem, ehkki algatusgrupiks kõlbab Eesti 200 küll). Kuid fakt on, et tegu on jõuliste, andekate, professionaalsete, sotsiaalselt edukate  inimestega, kel on soov midagi parandada ja meie stagneerunud poliitsüsteemis muuta. Ja see võib neil isegi õnnestuda. Nad hakkavad koguma noorte professionaaline hääli, mida ilmselt pole sugugi vähe.

Eesti on politilises stagnatsioonis juba pikka aega vaevelnud ja vähemalt enda arvates Eesti 200 pakub uusi lahendusi.  Nende platvormi siinkohal pikemalt lahkama ei asuks, kindlasti on seal häid ideid.  Kas või pensionirahade Eestisse toomine - miks mitte?  Küll juhiks tähelepanu ühele vastuolule: kui Eesti on hädas täna isegi 1% SKP-st teadusvaldkonna rahastuseks, siis nemad lubavad lausa 2%. See on muide palju ambitsioonikam lubadus, kui EKRE teedeehitusprogramm - millegipärast pole meedia seda isegi mitte märganud. Rahastada lubavad nad seda vajadusel ka võlakirjadega (ehk siis taaskord pole EKRE ainuke, mille osas tuleb Eesti 200 kiita). 

Kuid minu poolt väike märge siinkohal: sisuliselt olen antud poliitilise ideega väga nõus ja toetan samuti mõtet, et teadust tuleks rahastada palju tugevamalt, kui tänane poliitladvik neid närutab. Kuid raha tuleks selleks siiski leida mujalt (näiteks riigiettevõtete dividendidest, hasartmängumaksudest, aktsiisidest vms),  võttes laenu omakorda ikkagi taristu jaoks. Siin on lihtne majanduslik põhjendus: taristuobjekti puhul on objekt ise laenu tagatiseks, samal ajal kui teadus ei saa kunagi olla laenu tagatiseks. Küll on ta kujundlikult (ja ka sisuliselt) meie edu pant, aga mitte laenu tagatis. Seega on siin väike sisuline majanduslik vastuolu. Seega, 2% - jah, miks mitte, väga ambitsioonikas. Laenurahaga selle eesmärgi saavutamine - kaudselt nõus, aga nii ma seda otsesõnu siiski ei sõnastaks. Eelarve peab siiski olema - kui mitte just tasakaalus reformarite dogmaatiliste raamatupidajate järgi  - aga läbimõeldud selles osas,  mis mida tagab.

Omaette teema on muidugi erakondade "turundusnipid" ja see, kuidas asjadega võidakse korralikult vint üle keerata. Eesti 200 kaasuses nn  "plakatiaktsiooniga" on see selgelt juhtunud. See võib olla märk sellest, et soovitakse ühiskondlikke valupunkte parandada ja teiselt poolt ka märk, et erakonna juhtkonnas (või "turundusajus") tegutsevad väga küünilised inimesed. Kummagi väite tõesust ma tõestama või ümber lükkama ei asu - uue erakonna jaoks võivad aga sellised fopaad saada saatuslikuks. Sellegipoolest näen antud poliitseltskonnal arvestatavat potentsiaali parlamenti jõudmiseks, aga eks järgnevad kuud ja aastad saavad olema lakmuspaberiks selle uue erakonna jaoks.