Andres Raid & Ainar Ruussaar: Nõukogude okupatsioon ikkagi toimus

Kas Petserimaal sündinud Eesti kodanik on sündinud Venemaal? (nagu väidab täna Eesti riik) Millisest õigusaktist lähtub Eesti okupatsioon ja millisest õigusaktist Petserimaa Venemaa koosseisu minek? Seda ei sätesta isegi mitte 2013.aasta piirilepinguprojekt.

Sellise veidra, kuigi siira lõpusõnaga lõppes mitmeti põnev intervjuu Postimehe otsestuudios Andres Raidiga, kus juhiti tähelepanu mitmetele olulistele küsimustele Eesti lähiajaloost, millega ajakirjanik Andres Raid on aastate jooksul tegelenud, juhtides tähelepanu Eesti õigusruumis olevatele põhimõttelistele vastuoludele mõndades olulistes küsimustes, mis on seotud Nõukogude okupatsiooniga. Intervjuu on vaadatav Postimehe lehel: 

https://www.postimees.ee/6504401/andres-raid-bakuu-veretoo-oli-nsv-liidu-lagunemise-johkraim-peatukk

Soovimata kaevuda väga erinevatesse teemadesse, mida intervjuu käigus käsitleti ja mille kohta Eesti ilmselt üks julgemaid uurivaid ajakirjanikke Andres Raid on teinud aastaid uurimistööd, sooviks käsitleda ühte intervjuu peateemat - ja see on Eesti riigi (ja riigivõimu) juriidiline suhtumine enda okupeerimisse.

Ma mäletan, olles umbes 11-12 aastane, küsisin ma kunstiõpetuse tunnis (ei mäleta, miks just seal) - et miks me tähistame juba 80-ga algavaid riigi sünnipäevasid, kui reaalsuses on Eesti riik eksisteerinud ainult väga lühikest aega. Lihtne lapselik küsimus - õpetaja vastus, oli aga tõepoolest briljantselt tabav: "Kui inimene on elanud 50 aastat vangis, kas ta siis vahepeal ei saagi vanemaks."

Ja ma pean samas rõhutama - et ega ma toona (kindlasti ka mu eakaaslased) - selle lause traagilisusest aru ei saanud. Siinjuures pole mitte väheoluline asjaolu, et seda okupatsiooni perioodi ei käsitletud tavakõnepruugis või ka avalikus käsitluses (telesaated, ajakirjandus) mingisuguse vangistusena. Ei see oli 1990-te avalikus keeleepruugis......lihtsalt nõuka-aeg, "vene aeg" või muud sellist. Keegi ei julgenud avalikult ausamaid väljendeid kasutada - inimesed endiselt kartsid! Vangistusest sain ma aru tükk aega hiljem, siis kui räägiti rohkem avalikult küüditamistest (juba julgeti rääkida), muudest massirepressionidest; kui õppisin rohkem ajalugu; kui sain rohkem teada, mis seisis nimede taga: Meri, Solzenitsõn, Enn Tarto ja teised. 

Aga milles on see sisuline juriidiline pool, mis on seotud Raidi uurimisteemadega, mille all seisavad Eesti riigi juriidilised alustalad? Kõige sisulisem küsimus, mida olen küsinud (seoses põhiseadusevastase piirilepingu projektiga 2013.aastast) väga paljudelt õigusteadlastelt, tippjuristidelt, rahvusvahelise õiguse spetsialistidelt, seisab tihedas seoses küsimusega:

 kas meie riiklik järjepidevus käsitleb Eesti riiki kui ühte rippumatut, aegumatut, võõrandamatut ja demokraatlikku riiklust või on neid riikluseid mitu. Sest olgu nende teistega, kuidas on, aga esimest tunnustas Nõukogude Venemaa oma esindajate allkirjadega kui loobumist Eesti aladest igaveseks.

Sest päris siiralt, nagu selgus 2013.aastal piirilepingu debattides, seisukohti ja arvamusi, on väga erinevaid (ka valdkonna tippude endi poolt). Poliitiliselt liinilt: ainult kaks erakonda, EKRE ja Eestimaa Rohelised, väljendasid piirilepingu debati aegu väga selget ühest seisukohta, et Eesti riiklusi on ainult üks ja see riiklus on põlistatud Tartu rahulepinguga 2.02.1920, ilma viiteta sellele aluslepingule ei ole võimalik mingitel tingimustel uut piirilepingut Venemaaga sõlmida. Teiste poliitiliste jõudude seisukohad varieerusid väga mitmete versioonidena eri suundades. Savisaar mäletatatavasti olevat pöördelistel aegadel toetanud ENSV iseseisvumise projekti (mitte Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ideed), nagu ilmselt ka paljud teised tema kaasaegsed.

Küsimus on niisiis juriidiliselt äärmiselt tõsine. Raidiga okupatsiooni teemadel vesteldes, nentis ajakirjanik, et okupatsioonihüvitisega ta jännata ei viitsiks (see on perspektiivitu), küll aga ei annaks ta ära 5,2% maad ilma kompensatsioonita. Just nii triviaalselt seda teemat tavaliselt käsitletaksegi. Tõepoolest, on ju õigusvastaselt võõrandatud maa teoreetiline väärtus rahas päris suur (umbes Luksemburgi riigi suurune ala). Hoopis tõsisem on aga lugu selle poolest - ja seda märkavad väga üksikud - et nn uue piirilepinguga sooviti eitada nende maade Eestile kunagi kuulumist, nende üleminekut Vene riigi koosseisu, kui ka Eesti riikluse aluseks olevat Tartu rahulepingut.  Mis juba kaudselt tähendab ka Eesti riikluse eitamist enne 1991.aastat. Vene poolele selline versioon muidugi sobiks, aga miks Eesti pool sellist käiku soovis teha?

Kas äkki selleks, et seadustada ENSV periood kui "lihtsalt sotsialistlik periood"? Ma loodan, et mitte, kuid igal juhul oli piirilepingu lugu sõna otseses mõttes häbistav ja Eesti (selle Eesti, mis loodi 24.veebruar 1918) huve otseselt kahjustav. Mitte sellepärast, et oleks mingi äärmine vajadus tagasi saada 5,2% maid  - mingi osa neist muidugi oleks kena tagasi saada küll - vaid selle tõttu, et Eestit asutakse käsitama juriidiliselt uustekkelise riigina NSV Liidu lagunemise järel, koos kõigi kaasnevate järelmitega. Sellele viidati ka Tartu rahu konverentsil 1.juunil 2013 (kus piirilepingu sobing oli peateemaks). Küsimus ei ole ju üksnes selles, et Eestil oleks justkui midagi tagasi saada - küsimus on riigi iseendaga väga sisulisse juriidilisse eitusesse asumises. Nagu Raid tõigi näiteid reaalsest elust, kus eitamine juba täna toimub: EV sünnijärgsed kodanikud, kes on sündinud Petserimaal (enne 1940), sünniriigiks on märgitud dokumendis: Venemaa. Venemaa! (ometi ei ole mitte ühegi legitiimse õigusaktiga Petserimaa Venemaa koosseisu juriidiliselt maandunud - kõige vähem peaks seda selliselt käsitlema Eesti riik, kes tahab veel rääkida mingist õiguslikust järjepidevusest). Ka muudest õiguslikest aktidest ja käikudest lähtub, et sujuvalt 1990-te aastate jooksul loobuti Petserimaa Eesti õigusliku osana käsitlemisest. Lihtsalt muuseas ja kogemata. Kui kaugele selle piiri võiks siis nihutada, millise maakonna me järgmisena muuseas ära unustame Eesti koosseisu kuuluvaks? Küsimus ei ole niisiis millegi tagasi nõudmises, küsimus on selles, kuidas on juriidiliselt käsitatud Eesti riigi eksistents! Hetkel on Eesti riigi käsitlus väga segane ja vastuoluline - pigem jääb mulje, et Eesti ei tea isegi, kus ta territoorium asub ja idanaaber hõõrub selle koha pealt ilmselt käsi kokku. Kõige valusam ja ebaausam siinjuures on asjaolu, et seda Petserimaa "ära unustamist" on nähtavasti toimetatud väga kindlal viisil ja järjekindlalt - lausa ette arvestades, et see nii läheb - isegi ilma "kinkelepingut" vormistamata. Mitte midagi vastu küsimata, demokraatlikku mandaati (referendumit) tegemata või asja juriidiliselt korrektseks muutmata. Petserimaa Venemaa koosseisu minekuks puudub üldse igasugune juriiline alus. Teisisõnu viisil, mis ei jäta Eesti riigist tõsise riigi muljet.

Olen varasemates arvamusartiklites selgitanud, millised vastuolud tekivad viiteta piirilepingust (peaks see ratifitseeritama), kuid isegi õiguslikust järjepidevusest veel tõsisem küsimus seisab selles, et põhiseadus sätestab endiselt meie piiri lähtuvat Tartu rahu piirist - ja kui põhiseadust muuta ei kavatseta, on lisaks muule tegemist 2013.a. piiripakti näol väga küsitava juriidilise legitiimsusega õigusaktiga. Seda pole referendumil kinnitanud rahvas ega  õigeks tunnistanud Riigikohus. Selle kohta (viite vajadusest Tartu rahulepingule) on antud vastupidiseid arvamusi erinevatelt õiguskantsleritelt - kokkuvõttes võib olla õigustühise leppega algusest peale.

Niisiis võib öelda, et Raid juhtis mitmetel eri viisidel tähelepanu väga sisuliselt olulisele küsimusele, mille võiks kokku võtta, et riiklus ei ole mänguasi, mida võib lihtsalt oma suva järgi liigutada. Piirileping 2013.aasta kujul on täiesti vastuoluline ja Eesti põhiseadust sügavalt riivav dokument, mis tekitab juurde õiguslikku segadust - mistõttu, see leping tuleks tühistada. Kindlasti avanevad tulevikus uued võimalused Venemaaga vastastikku austava ja riikidevahelise suhete alusdokumendile (Tartu rahule) viitava lepingu sõlmimiseks. Pole üleliigne ka meenutada, et Läti piirileping Venemaaga, mille kinnitas ka nende ülemkohus, kinkis ära üksnes 2,5% sõjaeelsest territooriumist, ehk umbes kaks korda vähem, kui meilt taheti võtta. Ka rahvusvahelise õiguse pretsedent pariteedi põhimõttel maksaks siin päris palju. Lätit ja Eestit okupeeriti samadel tingimustel ja sama kaua. Muide, 2,5% on antud kaasuses umbkaudu 1000 ruutkilomeetrit (seda juhul, kui mitte arvestada de iure Eesti territooriumi hulka umbes veel lisaks 1000 ruutkilomeetrit Narva lahel, mida on samuti mainitud).

Aga olgu, jättes merepiirid nii nagu nad on ja võttes siinkohal arvesse ikkagi peaasjalikult kõige suurema illegaalsetest NSVL tegudest - s.o. 5,2% (ca 2300 km2) territooriumi okupeerimine ja annekteerimine. Sellest kõige märkimisväärsem kaotus on Eesti jaoks just Petserimaa ehk põlise setude ala anastamine ilma igasuguse legitimatsioonita. Suurusjärgus 2,5% Eesti territooriumi ehk circa tuhat ruutkilomeetrit on olematu suurus Venemaa jaoks, aga Eestile on see tohutu kogus maad, loodusvarasid ja territooriumi. See on 100 000 hektarit maad, mida võiks kasutada mistahes tsiviil-, majanduse või looduskaitseeesmärgil. Mida teeb selle röövitud alaga Venemaa? Mitte midagi! Loomulikult oleks ju kena tagasi saada 5,2% - aga elades reaalses maailmas, tuleb aru saada, et kompromissid on poliitikas alati vajalikud - selle kaasuse puhul oleks 2,5% tagasi saamine igati soliidne kompromiss. Kompromiss ei ole aga see, kui me anname asja-eest-teist-taga ära 100 000 hektarit maad, ilma mitte midagi vastu saamata. See on äraandmine. Kes sellest väga elementaarsest välispoliitilisest asjaolust aru ei saa, see ei peaks Eesti välispoliitikaga tegelema.

Geograafilisi ja ajaloolisi etnograafilisi piire ligikaudselt arvestav uus piirijoon, millega Eesti saaks tagasi vähemalt pool illegaalselt anastatud alasid

Viimaseks, lühidalt ka okupatsioonikahjude küsimus. Algatuseks tuleb veelkord nentida, et see millega tänane valitsus (õigemini mõni selle minister) on tegelenud, on üsna kasutu õiguslik-juriidiline voluntarism ja nihilism. Väga tore, et meil on ministreid, kes (kas või populistlikel kaalutlustel) tahavad tegeleda okupatsiooni kahjude küsimustega. Kahjuks aga äärmiselt vastuolulisel moel. Taaskord tekib otsene puutumus Petserimaa küsimusega. Kui okupatsioon toimus ja selle eest soovitakse nõuda kahjusid, kas Petserimaa siis selle hulka ei kuulu? Põhimõtteliselt siiski päris sisuline praktiline küsimus:  kuna maakond oli  üks 15-st Eesti maakonnast, mis sõja-eelse (ehk siis meie seisukoha järgi okupeeritud) Eesti koosseisu kuulus, siis tuleks seda okupatsioonikahjudel arvesse võtta. Kuidas me saaksime nõuda okupatsioonikahjusid aga maa eest, mille oleme ise juba varasemalt tunnistanud mitte Eesti koosseisu kuuluvaks? Jabur!

Sama jabur oleks arvestada kokku okupatsioonikahjud, aga jätta Petserimaa sellest arvestusest välja. Muide, umbes sääraselt on ka tänases üldises käsitluses (mitte okupatsioonikahjudega seonduvalt, aga juba mainitud kodakondsuse, omandiõiguse ja muudes küsimustes) ka käitutud. Muide, Petserimaa esindajad on seda enda kõnedes nimetanud massiivseks inimkaubanduseks. Ehkki päris räige väljend, ei ole ta ka päris vale, kuna alade Eesti osana mittetunnistamine, ehk Stalini otsuse alade eraldamiseks, täiesti õiguslikuks pidamine, on ju samaväärne okupatsiooni eitamisega. Otseselt!  Kui Stalini otsused Petserimaa suhtes peeti õiguspärasteks, siis ei saa mitte vähem õiguspärane olla ka okupatsioon ise. Ei hakka seda mõttekäiku pikemalt lahti seletama, aga see lihtsalt on juriidiline fakt, et need küsimused on tihedalt omavahel seotud. Läänemaailma õigusruumi üks rangeid aluspõhimõtteid on ju see, et õigustühisusest või õigusvastasest teost (ja selle tagajärgedest) ei saa sündida õigus. Seega on ilmselge, et kui Petserimaad ei käsitata Eesti juriidilise osana, puudub alus rääkida ka Eesti  okupatsioonist.  Lepingut Petserimaa äraandmiseks pole kunagi sõlmitud. Siin pole palju ka tuua võrdlust Soomega. Soomet on toodud võrdluseks selles osas, kuidas nemadki kaotasid II maailmasõjas alasid Nõukogude liidule. Jah, tõsi! Aga legaalse ja õigusliku lepinguga ning peale kõige muu: iseseisvuse säilitamise (või suhtelise säilitamise hinnaga). Meie ei saanud valida mitte millegi üle ja nüüd tahetakse meile väita, et Eesti võib ka ilma lepinguta sadu tuhandeid hektareid ära anda.

Lõpetuseks mainin veel, et okupatsioonikahjudega on seotud veel mitmeid teisi küsimusi, aga ühe olulisemana võiks mainida, et Eestit okupeeris pärast 1939.-t aastat kaks totalitaarreziimi. Kuna Saksamaale Eesti ei plaani lähiajal kahjunõuet esitada, ei oleks heanaaberlik ega viisakas esitada nõuet ka Venemaale. Petserimaa küsimus tuleks aga klaarida ja Tartu rahust taganemine (koos 5,2%-se kingitusega) on samaväärne riigireetmisega. Selliseid põhiseadust õõnestavaid ja okupatsioone eitavaid lepinguid demokraatlikud läänemaailma liidrid ei sõlmi.