Hannibal ad portas

Lühiarutlus Eesti meediaruumi kaevikutest

XII sajandil elanud kristlik pühak St.Bernard de Clairvaux olevat tabavalt öelnud: "Tee põrgusse on tihti sillutatud heade kavatsustega." *

Tacitus on rooma annaalides aga meenutanud suurt Cannae lahingut Hannibali vastu, mis kokkuvõttes oli roomlaste üks kõige rängemaid sõjalisi kaotusi läbi terve selle impeeriumi ajaloo, umbes sääraselt: "Ja siis marssisid nad suures üksmeeles ja tohutus vaimustuses, enamuse rõhuva tahte toel ning ergutushüüete saatel, vastu enda häbistavale hävingule ja ajaloo suurimale lüüasaamisele."

Kõigi nende eepiliste arengute (/taandarengute – sõltub eri vaatenurgadest) taustal meie järjest kiiremini muutuvas ja vastanduvas maailmas, AD 2019, on inimestel keeruline tabada, mis tegelikult ümber toimub. Seletusi püütakse anda nähtustele, mida pole paljuski enne (või siis väga ammu) nähtud, tehes seda maailmas mis iga päevaga vähem sarnaneb eilsele. Samal ajal süvenevad lõhed vasak-paremteljel ja sisulise debati asemel toimub arulage ja lihtsalt piinlik poriloopimine. Samas oluliselt laiem taustsüsteem jääb inimestele juskui mõistmata, millest soovikski alustada.

Kui Varro Vooglaid, Markus Järvi jt koos oma sihtasutuse ja meediakanaliga Eesti avalikku ruumi sisenesid, olid paljud nende kirjeldatud ja kritiseeritud protsessid (kõige laiemas mõistes) juba väga ammu alanud. Kuigi mitte peamiselt sellest "ammu algamisest" ei tahtnud ma rääkida – on see ometigi käesoleva kirjutise vahest päris oluline sissejuhatus teemasse. Sõltumata maailmavaatest, on minu meelest maru oluline mõista, et eestlased (oma teada-tuntud pikameelsuses) olid justkui maganud 21 aastat riigi taasiseseisvumisest täiesti sügavas ja täiesti segamatus letargilises "vabaduse" unes (kuigi juba hiljemalt majanduskriisisist alates oli selgelt näha, et muuhulgas isegi kõrges riigi poliitladvikus tehtud kaalukad otsused kahjustasid väga selgelt ja oluliselt Eesti majanduslikke ja riiklike huve ja sealhulgas peaaegu kõiki ühiskonna kihte - sellest räägiti muuhulgas isegi paljudes erinevates ülikooliloengutes), vaatamata sellele mis ühiskonna- või poliitelus toimus.  Vaatamata majanduskriisis tehtud ebaõiglastele otsustele (näiteks tõsta makse, aga mitte alandada riigikogulaste palku, külmutada maksed pensionisüsteemi, vähendada ravihüvitisi jne jne). Sest siis eestlased endiselt kõik ikka magasid rahulikult.

 Ja siis äkitselt 2012.aastal on eestlane täiesti arusaamatutel või lausa tühistel ajenditel ja põhjustel ootamatult "üles ärganud" ja sellest saadik on järjest suurem madistamine eesti poliitilises ja vaimses ruumis alanud. Ent paljude nõndanimetatud põhiväärtuste kaotamine ei alanud ju sugugi mitte siis. Mitte 2012.aastal. Kaugeltki mitte. Ma tahan rõhutada, et see on eriti silmatorkav just seetõttu, et olles isegi Tartu Vaimu kasvandik, olles samas olnud piisavalt (kahjuks liiga) noor inimene ja pidanud suurema osa senisest elust seda vaimset allakäiku nägema lapse või noorukina kõrvalt,  suutmata tol ajal teemas isegi kaasa rääkida. Sest ilmsed selged märgid vaimsest allakäigust algasid ju Eestis millalgi 2000-te esimestel päevadel, kui mitte isegi juba 1990-te lõpus, mis oli untergang'i tõenäolisem alguspunkt Eestis (ja ilmselt ka vaimsuse madalseis üldse Eesti lähiajaloos).

Kõik, mis on vana, ei kõlvanud äkitselt kuhugi – vanad tõed lükati kõrvale, sest absoluutselt kõik oli muutunud äkitselt nii kergesti müüdavaks-ostetavaks. Riigi taristud müüdi võimalikult odavalt maha, ühiskonna alusväärtusi ei hinnatud enam mitte millekski, riik pidi olema halb peremees ja üldse möödaniku nähtus. Ühiskonnas algas ebavõrdsuse tohutu kasv, igasugune sotsialism taheti hävitada (et see üksnes kümnend hiljem vähe moondunud kujul tagasi tuua). Lisandus veel kiirenev läänestumine, ääremaastumine, üha kiirenev ühiskonna angliseerumine ja ennekõike kiirenev kommertsialiseerumine igal tasandil. Iga päevaga suuremas ulatuses, reeglitevabamalt ja kõrgemate hindadega. Ainult raha loeb. Raha on kunn, kõik muu aga... Ühiskonna alusväärtused, millele ühiskond on rajatud, said murenema kiirenevalt, suuremate tükkide ja kasvava isuga. Seda suhtarvudes ilmselt muide palju kiiremini, kui  nn "roiskuvas" läänes. See kõik ei alganud mitte siis, kui loodi Objektiiv või EKRE – see kõik algas ju hilistel 1990-tel, aga siis see millegipärast kedagi peale riigijuhi Lennart Meri või paari intelligendi need probleemid väga ei huvitanud.

Rääkimata sellest, et noil mitte isegi väga ammustel aegadel mitte keegi ei võtnud vaevaks kas või pastakat üles tõsta ja märkida: "Kuulge, aga meie riik on nii väike, et meid võidakse selles kapitalismikeerises sõna otseses mõttes ühe sõõmuga tervenesti alla neelata – kogu meie riigieelarve on kümneid kordi väiksem paljude suurkorporatsioonide iga-aastastest investeeringutest" (rääkimata siis sellest, et kui riik sellisesse keerisesse vajub, on tõenäolisem, et väljaujumise asemel notivad "tagurlased" ja "liberastid" üksteist enne viimseni maha kui hakkavad koostööd tegema).

Sest ilmebki: nüüd kui Titanic on "poolest vöörist vee all", karjutakse ühest pardast, kuidas teises pardas seltskond uputavat laeva. Ehkki meie nn ühiskondlik laev on ammu päris korralikult "vett" täis. Eestlased on lätlaste järel maailmas üks kiiremini vähenevaid rahvuseid ja selle peale öeldakse meile liberaalsest osast läänest (rääkimata muidugi meie nn poliitilisest "siseläänest"), et peamine ja vaat' et ainus lahendus sellele on uute inimeste suuremõõtmeline import. See pole muidugi ainuke ja ilmselt mitte kõige tähtsam tänase Eesti probleem, ent siiski väga ilmekas näide poliitika tavapraktikatest.

Kuigi ma ise pole täiesti teadlikult poliitilisest tegevusest või nn poliitilisest elust aktiivselt seni osa võtnud, on mind aina ja üha imestama pannud see, millise pinnapealsuse ja silmakirjalikkusega suhtuvad poliitikasse vahepealsed (1970-te ja ka 1960-te põlvkond, suuremast osast 1980-tel sündinutest rääkimata) põlvkonnad. Loomulikult ka paljud inimesed vanematest generatsioonidest, aga eriti annavad tooni just need põlvkonnad. Just nemad asuvad enamasti suurejooneliste zestide ja targutuste saatel eilseid probleeme lahendama homme. Kasutades selleks väga tihti suuremale osale ühiskonnale täiesti vastuvõetamatuid meetodeid (tihti lausa suurema osa ühiskonna arvelt). Kuidas nii saab? Mitte soovides siin arutluses osutada kellelegi konkreetselt, tahan ma siiski öelda, et siin on märgata teatud laiemat ja sügavamat probleemi ühiskonnas.

Teen siinkohal meenutuse koolipõlve, kust meelde on jäänud üks üsna lühike kuid väga meeldejääv hetk 2005.aastast (millalgi 12.klassi lõpust, teate küll seda maailmamurdvat teismeiga) klassivennaga TÜ raamatukogu vanade purskkaevude juurest – ilma mingi erilise põhjuse ja ilma vähemagi alkoholita seejuures (olime siiski juba täisealised, ehk püüdsime olla ka vastutustundlikumad) "maailmaasju arutasime", kus me täie tõsiduse – loomulikult ka eakohase idealistliku naivismi saatel – endi arutluse tulemusel nentisime, kui täielikult, laiaulatuslikult ja samas lootusetult p....ses kogu maailm ikka on. Kusjuures silmas pidasime enda nooruslikkus entusiasmis ikka tervet maailma globaalsel tasemel. See oli niisiis 10 aastat enne tõsise pagulaskriisi ja 3 aastat enne globaalse majanduskriisi puhkemist või muide, isegi enne seda aega kui ökokatastroofi temaatika jõudis peavoolumeediasse. Juba siis oli maailma üldisem vaimne allakäik ja selle hingeseisundi "ärajoodud" sisu meile täielikult ilmselge, mistõttu puänteerisime meie kui noored "maailmadoktorid" enda järeldusi kokkuvõtvalt, ehkki kerge huumoriga vürtsitatult, täiesti tõsiselt mõeldud diagnoosiga – lihtsalt täielikult perses. Lausa faktikindlalt ja paratamatult. Teismelised. Seda ima põhjapanevate teadustööde lugemiseta või ilma kõrghariduseta ja teemat täiesti omal käel käsitledes, varustatuna paremal juhul ehk lihtsalt Hugo vaimuga. GT ei käinud tol ajal isegi mitte veel lasteaias. Siinjuures polegi ju kõige olulisem, kui täpne või põhjapanev, meie arutlus oli – tähtsam on siinjuures asjaolu, et me saime olukorrale pihta piisavalt hästi (pole ka palju lisada, et see polnud kindlasti igapäevane arutlusteema, aga samas ka mõnel teisel arutlusel mõne teise sõbraga jõudsime sarnaste järeldusteni, see kord on aga eriti eredalt meelde jäänud). Sest pange tähele: see ei olnud ennustus, see oli meie noorte maailmaparandajatena antud k o n s t a n t e e r i n g maaailma üldisema olukorra kohta.

Sellel esmapilgul ehk täiesti juhuslikul mälestuskillul 15 aasta tagant saab olla ainult üks päris ilmne järeldus: tänapäevased maailma kriisid ei ole olemuslikult tulenevad lihtsalt majandusest, kliimast (mitte, et kliimamuutusele ei aitaks kaasa inimene – vaid siinkohal silmas pidades tagajärgedega toimetulekut), usukonfliktidest, korruptsioonist või isegi globaalsete jõudude strateegilisest tasakaalust. Üleilmsed kriisid on meie päevil sügavalt ja eelkõige moraalikriisid, kätkedes peaasjalikult küsimusi vastutusest, ühiskonna keskmisest südametunnistusest, ühiskonna üldisest järjepidevusest, võimu jaotusest ühiskonnas, riigikorra efektiivsusest, ühiskonna alusväärtustest, kultuurist ja sisemisest jätkusuutlikkusest. Ja muidugi postmodernistliku lääne ühiskonna kohutavalt pillavast ja raiskavast olemusest. Nimekiri paistab siinkohal ehk laialivalguv, aga küsimus on ikkagi eelkõige moraalne. Me elame ju - nagu tihti tavatsetakse öelda – majandusliku ülekülluse ajastul, kus teoorias ei tohiks enam millestki elementaarselt vajalikkust (toit, peavari, haridus jms) puudu olla. Samal ajal inimkond ei ole väidetavalt olnud kunagi lähemal enda elukeskkonna ja üldse maailma hävitamisele.

Seda kõike juba vähemalt alates ajastust, mida Fukuyama (temast ma 2005.aastal muide ei teadnud veel mitte midagi) on nimetanud ajaloo lõpuks; ehk ühesõnaga vähemalt Clintoni ajast, ajast kui algas Clintoni Valge Maja skandaal – on meie kriisid olemuslikult sügavalt moraalikriisid. Küsimus on: kas meie ühiskonnad suudavad moraalse uuestisünni läbi teha või järgime vanade roomlaste üsna uhket, kuid üpris kuulsusetu ja õnnetu lõpuga eeskuju. Seda eelkõige seotult fundamentaalsete küsimustega, kuidas on üles ehitatud ühiskondade (kas või lagunevad) väärtushinnangute süsteemid. Ja sellest tulenevad poliitikad, toimivad valimissüsteemid, otsustusmehhanismid jne.

Soovimata, enda ehk liiga morbiidselt alanud arutlust sama süngetes toonides jätkata, tahan ma rõhutada, et tegelikult on siiski väga positiivne, et on tekkinud sellised alternatiivkanalid, nagu Objektiiv ja erakonnad, kes tõsiselt peavoolu kritiseerivad ning konkurentsi pakuvad. Küll on probleemiks asjaolu, et debatt laiemas mõttes pole sugugi paranenud ja vaidlused muutuvad kohati lausa äärmuslikult väiklaseks ja labaseks. Sisutühjusest rääkimata. Ja seda mitte seetõttu, et konservatiivsed jõud ei pakuks üldse mingeid sisulisi arutlusteemasid, vaid seetõttu, et vasakliberaalne peavool kas lihtsalt ei suuda või ei taha nendega sisuliselt debateerida (võib-olla kartusest kaotada).

Viimased peavoolukanalite rünnakud Objektiivi suunal näitavad masendavalt aga endistviisi langevas trendis debati taset. Selmet võtta ette konkreetseid Objektiivi autorite artikleid, seisukohti või debatte, mida siis vaidlustada, rünnatakse kogu alternatiivmeediaväljaannet kõige täiega. "Putinistid! Kasulikud idioodid! Äärmuslased!... jne" seda kuni täiesti jaburusteni ja kõige labasemate mõnitusteni välja – kas see on siis tsiviliseeritud viis debati pidamiseks. Täiesti naeruväärne. Ma ise ei ole pidev Objektiivi saadete-artiklite jälgija, aga aeg-ajalt nende saateid ja materjale absoluutselt vaatan. Need on äärmiselt huvitavad ja harivad. Eriti ajaloo osas ja ka intervjuud põnevate ühiskonnategelastega Eesti lähiajaloost, aga ka muu materjal, on väga huvitav. Kindlasti on seal sellist, millega ma ei nõustu ja teemasid, mille üle sooviks pikemalt debateerida või mida ma ise käsitleks vähe teises võtmes. Aga kahtlemata on tegemist täiesti tõsiseltvõetava meediakanaliga, mis pakub arvestatavat konkurentsi peavoolumeediale.

Näide värskemast täiesti jaburast rünnakust Objektiivi suunal.

Ma saan täiesti aru, et üks printsiip, mis Objektiivi ümber kerkinud "meediakaevikute" tekkimisel on rolli mänginud, kannab nimetust: "Külvad tuult, lõikad tormi." Selge see, et Objektiiv on enda tegevuse ja seisukohtadega vasakpoolseid piisavalt ärritanud, et endale n-ö "kallale" meelitada. Ent kahjuks on need rünnakud enamasti ikkagi täiesti sisutühjad, propagandistlikud ja sildistavad, ilma sisuliste argumentideta – ja meenutavad kokkuvõttes rohkem nõukogude aega kui vaba Eestit. Samas kui Objektiiv ise pole selliseid propagandarünnakuid kellegi vastu korraldanud, väljendades ehk lihtsalt enda maailmavaatelist erimeelsust peavoolumeediaga.

Mis puudutab aga Koik'i kaasust, on selle näitel minu arvates  õige lahendus Vooglaiu poolt end kaitsta kohtus. Kuid lausa eriti küündimatu ja piinlik on ERR-i käitumine. Olles Koik'i poliitilist "huumorisaadet" (milles huumorit lihtsalt oli nii vähe, et seda vaevalt üldse naljasaateks saab pidada) korra ka näinud, on ikka siiralt kahju nii ERR-ist kui ka artistist endast, et sellise jama peale maksumaksja raha raisatakse.

Siinkohal on ERR-i tausta arvestades tegelikult on tõesti täiesti kohased ka võrdlusmomentide otsimised nõukogude aja huumoriklassikute, Abel'i ja teistega, mida Objektiivi enda kommentaarides tehti. Kes oled Sina, ..., et üldse sinna pjedestaalile ronida? Tujurikkuja sai sellega hakkama, aga ka siiski aegamisi rahva seas autoriteedi ja tunnustuse omandades (mitte lihtsalt lambist mingit oma saadet tegema hakates), ehkki enda viimaste sketshidega vihastas ka Tujurikkuja paljusid inimesi (siiski mitte kedagi isiklikult mõnitama asudes, mis tasemele on langenud siis kodanik Koik). Laiemalt võttes on siin aga mitu põhjust, esiteks tõesti arvestades, et tegu on ERR-iga kes peaks oma lati oluliselt kõrgemal hoidma, kui ta seda praegu teinud on. Teiseks aga seetõttu, et telehuumor on eestlasele täiesti püha asi ja mitte mingite poliitiliste vaadete tõttu, vaid selle tõttu, milline on meie ajalugu. Vaadake ometi, millist kunsti tehti nõukogude ajal - see on lihtsalt tohutuid aukartust tekitatav ja selle lati juba algusest peale nii kõrgele seadnud.

Mitte üksnes selle tõttu, kui raske oli Nõukogude ajal avalikult huumorit teha poliitilise surve tõttu (ja millega tegelikult riskisid need julged näitlejad, oleks nad vaid veidi poliitilistel teemadel libastunud) – vaid seetõttu, kui geniaalseid andeid sellel raskel ajal ENSV huumorimaastikul toimetas. Tänapäevani me vaatame, kuulame ja räägime Abelist, Nõmmikust, ja teistest (nii teleekraanidel kui nende taga) ja ainult õhkame. Kuidas inimesed said olla nii andekad, vabad, humoorikad ja teha nii rasketes poliitilistes piiratud oludes nii kõrgtasemel huumorit? Ilma seejuures kedagi solvamata, mõnitamata – tehes seda kõrgemal inimlikul tasandil. "Isegi surnuid siin ei austata..." :) Lihtsalt surematu huumor algusest lõpuni. Ent isegi kui ajad on hoopis teised ja n-ö ühiskondlik kultuur on vahepeal alla käinud, siis latt ei peaks sellepärast ju nii palju madalamal olema. Ja kui tõesti ise selle latini ei küündi, siis lihtsalt tehku oma huumorit pubilauas või Youtuubi avarustes edasi. Muidugi veelkord, suur on see plekk nii ERR-i kui Nõukogu esimehe hr Veidemanni revääril, kes olukorras palju varem oleksid pidanud reageerima ja vabandama. Seda enam, et nagu tuli välja Varro Vooglaiu kommentaaridest, siis pakkus ta alguses alternatiivina kohtukaasusele ka ju lihtsalt vabanduse palumist tema väärikuse solvamise eest, millest väga suuremeelselt keelduti.

Ei, ütlen ausalt, ma ei ole huumorikriitik, veel vähem teatrikriitik. Aga natuke selle valdkonnaga elu jooksul kokku puutunud siiski. Ütleks lihtsalt nii, et huumoril ja huumoril on vahe. Kui Tõnis Niinemets teeb oma stand-up'e ja show'sid, siis see lihtsalt on naljakas. Ja väga võimalik, et kõigile ta huumor ei meeldi, ja väga võimalik, et Oudekki Loone oligi pärast solvunud, et teda küüditamise teemal tögati. Aga lihtsalt nali on sellest üle. Nii lihtne ongi. Kui nali on asjast üle, saavad enam-vähem kõik sellest nii ka aru, ilma oluliste solvumisteta + on päris oluline vahet teha, kas on ikka midagi sisulist, mille üle nalja teha või lihtsalt see inimene ei meeldi mulle (või tema vaated vms). Ega mina isiklikult ei oska ka päris täpselt öelda, kust see piir läheb - ja olgem ausalt ei tegele ka huumorivaldkonnaga. Aga üsna ilmselgelt inimesed siiski saavad aru, kui see piir on ületatud ja nii lihtne see ongi. Tõepoolest, kui oskad huumorit teha, siis võid seda teha Trump'ist kuni Putinini ja kohalike kuulsusteni välja. Kõigil on lõbus. Õppige Tõniselt.

Toon selle esile, kuna tolles skandaalses Koik'i "huumorisaate" kaasuses on muidugi ka selgelt märgata ühte nõmedat ja väiklast aspekti. Neil vasakpoolsetel aktivistidel, kes on teatud ühiskondlikes ja poliitilistes küsimustes vastaspoolel näiteks Objektiivi ja üldse konservatiivsete vaadetega inimeste suhtes, on tihti ju keeruline midagi enda "vastaste" suhtes ette võtta. Noh, näiteks umbes nii:

....Noh, näed, istuvad ikka oma stuudios ja teevad enda neetud parempoolseid saateid. Debateerida nendega ka ei viitsi või ei oska või pole mõtet. Järelikult jääb üle halvustada. Sest parema meelega mõnitaks ju üldse kõiki "tagurlasi" korraga – aga see on jälle ohtlik tegevus, saad palju negatiivseid Delfi kommentaare või üldist halvakspanu. Ei parem, võtta üks võimalikult lihtne ja "ohutu" sihtmärk Vooglaiu näol ja siis asuda teda tümitama...saab äkki pulli...ja teised ka kardavad.

Ja tõesti, nii uskumatu või piinlik, kui see ka pole, just nii madalat koolikiusajalikku mentaliteeti evib mõni ERR-i saade. No vot siia tasemele on siis jõudnud meie rahvusringhääling. Lõpetuseks lisaks veel Postimehe kohta nii palju, et kui ta tõesti midagi muud enam tarka ilmutada ei oska, kui Objektiivi artiklite "analüüsi", millel on ka ikka sõna-otseses mõttes poliitiline maik juures, siis tehke selle asemel näiteks rohkem ajaloo ja Nõukogude aega kirjeldavaid intervjuusid või lugusid, mis võiksid vähemalt harivad olla, nagu näiteks see intervjuu:

https://www.youtube.com/watch?v=sgX4hzS_9GI

* selle ütluse autorlust on omistatud ka mitmetele teistele inimestele, kes on aga sündinud tunduvalt hiljem, mistõttu võib neid väiteid kindlasti pidada desinformatiivseteks või lihtsalt võõraste sulgedega ehtimiseks; iseasi, et toodud ütlus võib originaalis olla veelgi vanem