Eesti maakooli viimased päevad 

ehk mõtteid

Eesti haridussüsteemi suurimatest ämbritest

Sulgemisele läinud Vatla mõisakool, kus 1990-tel õppinud 110-liikmeline õpilaskond oli sulgemise ajaks kahanenud 10-le

Detsembris 2018 toimunud meeleavaldus Harmi mõisakooli sulgemise vastu (kool oli tuntud enda mõnusa atmosfääri ja kvaliteetse hariduse poolest), sulgemisele olid teravalt vastu kohalikud inimesed

Valimiseelseid poliitikute debatte jälgides (aga ka muul ajal) on äärmiselt silmatorkav kontrast selles, kui ulatuslikke (ja põhjapanevaid) võrdlusi, säravaid visioone, võimsaid üldistusi, uudseid mõttekonstruktsioone ja keerulisi printsiipe suudavad meie rahvaisad (ja -emad) veeretada kõikvõimalikel välispoliitilistel, tehnoloogia, diplomaatia, julgeoleku, majanduse jm äärmiselt keerulistel teemadel - aga kui asi läheb täiesti tavaliste praktiliste küsimuste lahendamisteni, ei suudeta lihtsamaidki probleeme lahendada. Vähemalt mitte kindlasti kõiki osapooli või tavainimesi rahuldavalt moel, jätkusuutlikust kestvast arengust rääkimata. 

Sest tüüpvastused on reaalses elus umbes sellised: "noh, asi on ammu otsustatud;  siin tuleb lähtuda kainest mõistusest; jätame emotsioonid kõrvale; häid lahendusi valida niikuinii pole; kulud on väga suured; me oleme liiga väiksed;  investeerida pole mõtet; parem varblane peos kui kotkas katusel; sest ega see asutus/kool/vald/piirkond oli niikuinii ammu hääbumas; vahendeid piisavalt ei jätku; ega mina isiklikult olen ka vastu, aga meil seal (oma)valitsuses.... " JNE

Lihtsalt piinlik demagoogia ja saamatu mugavus, et kuskilt poolt jälle kulusid kokku tõmmata, omast arust väga kõrgel tasemel administreerimise, lõimumise, haldusreformi ja muuga tegeldes. Ehkki me teame, et vähegi tõsisema analüüsi juures on paljude otsuste taga läbimõtlematus, strateegia puudumine, hoolimatus kohaliku elu suhtes, riikliku eneseteadvuse puudumine, majandusloogika nõrkus või ka elementaarse kasumlikkuse printsiibi järgimine. Kuigi väike parandus: viimast põhimõtet muidugi järgitakse üksnes sel juhul, kui on vaja mõnda piirkondliku osakonda/asutust/kooli kinni panna.

Mis on selles mõtlemises siis puudu või valesti?

Et mitte sukelduda liiga sügavasse arutlusse, teemal: kui palju puudusi on Eesti demokraatial ja valimissüsteemil (millest need intellektuaalsed probleemid sisepoliitiliste probleemide lahendamisel paljuski kujunevad), räägime lihtsalt ja konkreetselt regionaal- ja integratsioonipoliikast hariduspoliitika näitel viimase paari kümnendi jooksul. Loomulikult on tegu üldistava arutlusega, aga sisulised "probleemid"  on meile kõigile teada:  õpetajaid pole, õpilasi pidevalt väheneb, halduskulud on suured, tuleb optimeerida, saime eurotoetusi uue hiigelkolossi ehituseks, et kõik lapsed 100km raadiuses ühte kooli panna. Ja mitte kuidagi teistmoodi pole lihtsalt võimalik! Kolige linna!

No milline nonsenss! Ehkki regionaalpoliitika tervikuna on laiem teema, on kooliharidus selle oluline osa - siit aga jõuamegi meie poliitikute suutmatuseni regionaalseid, efektiivseid ja elusäästvaid lahendusi leida. Muide, Nõukogude okupatsiooni tingimustes, kus Moskva surve oli märksa jõhkram ja tingimused palju raskemad - suudeti lahendusi leida.

Mida siis välja tuua:

 1) on ju üldteada ja üsna ilmne pedagoogiline fakt, et väikestes klassides (15-20 õpilast) on õpetaja võime ainet edasi anda ja lastega tegeleda kordades suurem - seejuures on ka täiesti vaieldamatu tõsiasi, et Eestis on juba 1990te algusest väga kompetentsed ja korralikud väikseklassilised maakoolid eksisteerinud. Kuid sel ajal (1990tel) ei huvitanud see lühinägelikke poliitikuid mitte eriti. Siis ehitasid nad linnadesse hiigelkoole ja mitmeid "eliitõppeasutusi", nagu Hugo Treffneri uus gümnaasium Tartus (XXI sajandi alguses uuesti üles ehitatud), kus klassid aeti maksimaalselt suureks - 36 inimest klassis, 190 ühes lennus (kõik ju puhas eliit!?). Milleks? Milline suurushullustus ja raiskamine! Kvaliteet ei tõusnud sellest ei õpilastel, õpetajatel ega õppetööl. Samal ajal maakoolid muudkui tühjenesid ja hääbusid. Juba siis oleks riigi poliitika olema suunatud sellele, et säilitada kõik vähegi elujõulised maakoolid ja mõisakoolid, mitte ajada lapsi maalt linna. See oli aga alles algus. 

2) Kuigi eurorahade, Norra fondide ja muude sponsorite abiga õnnestuski aja jooksul mitmeidki koole remontida ja korda teha, ilmnes Eesti riigi - keda ometi oli pidevalt poputatud ja hoitud (nii seest kui väljast poolt) - saamatute poliitikute tegevuse tulemusel uus probleem: koolide halduskulud on ka liiga suured. Ka selles küsimuses oli võimalik kasutada mitmeid praktilisi meetmeid, millega riik saanuks jõulise tegutsemisega haldusprobleeme lahendada. Küttepuude iga-aastase varumise kohustuse (või väga soodsalt müümise kohustuse) oleks saanud ju panna suuremas mahus  RMK õlgadele, kes on tuntud metsade lageraiuja üle Eesti (ja kelle raiekogustest maakoolide kooliahjude või katlamajade küttepuud moodustavad kaduvväikse osa). Täiesti legitiimne samm, millega riik oleks siin säästnud iga kooli eelarvest tuhandeid eurosid igal aastal. Siia juurde võiks mainida ka kaasaegseid elektrilampe ja -pirne, mis kõik annavad olulise säästu elektriarvetelt (valgustus on kooli elektriarvetel üks suuremaid kulusid), millesse investeerimine raha päris kiiresti tagasi toob.

Halduspersonali, aga ka ruume, inventari ja kooli territooriumi oleks saanud vabalt jagada teiste valla asutustega. Seda kõike on mitmel pool tehtud, aga vähemalt sama paljudes kohtades ka tegemata jäetud. Küsimus on tihti ka kohalike ettevõtjate või tegijate tahtes/puuduses, kuna kooliruume on võimalik sisuliselt kasutada kõikvõimalike tegevuste jaoks: trennid, klubid, ansamblid, tantsuringid ja muud tegevused. Nende tegevuste abil on võimalik jaotada nii halduskulusid kui ka tuua kooliruumidesse rohkem funktsioone (kohaliku kultuurikeskuse, raamatukogu ja muu näol).

3) Kõige vähem tõsiseltvõetav probleem on aga õpetajate puudumine  - just see näitab kõige ehtsamal kujul poliitikute täielikku arrogantsust, ebakompetentsust või hoolimatust teema suhtes. Tähendab, mis mõttes siis puuduvad õpetajad? 1,3 miljoni inimese seast ei leidu piisaval arvul õpetajaid? Jakobsoni-Hurda ajal leidus, Koidula ajal leidus (õpiti muide peeruvalgusel - ilma elektrita, toiduks kodust kaasa võetud moonakott); isegi Tõnissoni, Pitka ja Pätsi ajal leidus;  uskumatu, kuid isegi sõjaajal leidus; ka küüditamise ajal (õpetajaid küüditati, muideks, oluliselt rohkem kui tavainimesi) leidus, kuramus - isegi Breznevi ajal leidus, stagnaajast rääkimata - ühesõnaga igal kõige pimedamal ja hullemal ajal ("mil mitte kellelgi ei saanud olla ilusat lapsepõlve" - nagu on Nõukogude aja kohta öelnud tänane Eesti president) leidus kooliõpetajaid - aga nüüd 21.sajandil on kätte jõudnud see pimeduste pimeduse süvik - kus isegi õpetajaid enam ei leidu. Hullem kui küüditamise aeg, igal juhul! Nuta või naera.


Reaalsuses, puudu pole mitte õpetajad, vaid ettenägelikud, strateegiliselt mõtlevad, riigimehelikud ja sisulisi tulemusi sihtivaid poliitikud, kes juhiksid meie riiki ülesannete kõrgusel. Õpetajad ei ole ju kosmoseteadlased või tippkunstnikud, keda peab kuskilt laiast maailmast kokku vedama. Õpetajad on tavalised, haritud, sobivate isikuomadustega inimesed, keda leiab igalt poolt. Küsimus on ühes asjas:  rahas. Rahas, mida jagub küll Riigikogu liikmete kuluhüvitisteks (igal aastal mitme miljoni euro suurune summa) ja milleks kõigeks. Raha ei jätku ainult Eesti tuleviku - õpetajate jaoks. Rahas, mida ei soovita panustada Eesti tulevikku, regionaalarengusse.  Õpetajaid on võimalik koolitada, neile on võimalik anda riigi poolt tasuta elamispind maapiirkonda (või hüvitada elamiskulud) ja ka muid soodustusi. Need on investeeringud, mis taastoodavad elu Eestis. Taatoodavad meie kõige väärtuslikumat ressurssi: inimesi. Selle arvelt kokkuhoid on enda riigi tuleviku arvelt elamine. Palju hullem, kui laenupoliitika, millega Reformierakond (jt erakonnad) Eesti rahvast on hirmutanud, justkui musta katkuga. Kuid tegelikkuses on õige öelda, nagu Lutsu klassikas, probleem pole mitte laenu võtmine, vaid: "Et oleks järelkasvu ja et oleks mida pärida."

Eesti maakooli hävitamine on samaväärne Eesti tuleviku hävitamisega, ühe olulise kultuurisamba - millele Eesti hariduselu on tuginenud juba 100-200 aastat (s.t. praktiliselt kogu eesti kirjakeele ajaloo) - mahalõhkumist. Seda poliitikat ei tohiks mingil juhul jätkata ja tuleks esimesel võimalusel peatada, see oleks kõige esimene samm. Rääkimata sellest, et maakoolidest tuleks kujundadagi hoopis lokaalsed kompetentsikeskused, kus lisaks tavaharidusele, antakse erioskusi - neid, mida igast linnakoolist ei saa. Ükskõik, kas selleks on kunstiring, teatriklubi, spordikallak, puutöö või ratsutamine. Maakoolides on seda kõike palju lihtsam korraldada, kuna on piisavalt ruumi ja aega. Just seda, millest linnas puudu jääb.

 4)  Viimaks ei saa kriitika alt välja jätta ka minister Repsi jt hariduspoliitikute (nagu jälle mainiti: juba ammu enne teda otsustatud) poliitika segakeelsetest (et mitte öelda umbkeelsetest) koolidest (oh santa simplicitas! miks ometi!) Olgu need siis riigigümnaasiumid või muud. Nüüd, tänu Kohtla-Järve ülimalt äärmuslikule näitele, kus 20% eesti lapsi tahetakse ühte riigigümnaasiumisse samadesse klassidesse panna 80% vene emakeelega lastega, on kogemata kombel aru saadud - ja ministergi tunnistanud - , et ehk asi on liiga radikaalselt ette võetud ja lausa täiesti valest otsast lõngakera harutatud. Kusjuures, oluliselt lihtsam lahendus, antud näite varal, on olemas (kirjeldan allpool).

Ent tõsiselt: no milleks sellised lollused segaklassidest ja algkoolilaste sundkeelestamisest? Kas me tõesti oleme stalinistid?! Päris ausalt! Mõtleme nüüd korra rahulikult. Esiteks, selge, et eesti keele oskused on olulised ja nende arendamine vajalik, aga kas sel eesmärgil tuleb hakata venestama eestlasi? Või sundeestistama venelasi??? (lasteaias!?   kohustuslikult!?).  Looma sundsegaklasse? Kuulge, tõesti miks alustada siis lasteaias - äkki siis juba sünnitusmajas? No tõepoolest, võtab sõnatuks! Integratsioon ja sunduslik rahvuse segamine ei ole kohe kindlasti sünonüümid.

Nüüd tõsisemalt rääkides, uue riigigümnaasiumi kahekeelsuse probleemi (Kohtla-Järve näitel) saab lahendada tegelikult  kümme korda lihtsamalt, sealjuures inimlikkusest rääkimata!  Siin pole tarvis absoluutselt mingit võlukunsti ega kõrgemat doktorikraadi: uus riigigümnaasium tuleb Ida-Virumaal ehitada kahesektsioonilisena, ühes tiivas eesti kool, teises tiivas  vene kool.

 See, mis keeles toimub konkreetsest ainetunnis õppetöö, olgu juba haridustehnoloogide otsustada - aga ilmselgelt peab see vähemalt esimestel õppeaastatel (algkoolis) toimuma põhiliselt laste emakeeles. See on ju elementaarne, Watson! Selle jaoks ei pea olema kirjandusprofessor, teadlane, haridustehnoloog või tippharitlane. Lugege läbi mõni mitmekeelse intellektuaali elulugu, autobiograafiline teos (Eesti kontekstis piisab täiesti president Meri teostest) ja te saate aru, millist rolli mängib inimese kujunemisel, identiteedil, isiksusel tema haridusteel just õppekeel. Või olukord, kus ta emakeeles õppida ei saa. Kas me tahame tõesti järgida 1940-te aastate Nõukogude Liidu eeskuju?  

Kõige üldisem ja põhilisem järeldus mitmekeelsete inimeste elulugudest on ju ilmselge: kolmeteistkümnenda eluaastani peaks lapse haridus põhilises osas toimuma emakeeles, võõrkeele õppimine paralleelselt on loomulikult igat tervitatav. Edasi peaks õppetöö kasvavas mahus minema üle eesti õppekeelele, jõudes ülikooli tasemel 100% eestikeelsele õppele (gümnaasiumis näiteks 80% või enam eesti keeles, seda sõltuvalt konkreetse kooli piirkonnast ja õpilastest).

Mitte midagi keerulist: kahesektsioonilises Kohtla-Järve riigigümnaasiumis saaksid õppida nii eesti kui vene noored ERALDI klassides, oma emakeeles. Kooli söökla, võimla, ujula ja muud olmeruumid oleksid mõistagi ühised, ka vahetunnis on võimalik sõpradel omavahel suhelda ja loomulikult on võimalik igal lapsevanemal (segaperekondade puhul) otsustada, kummas sektsioonis ta laps õpib, eeldusel, et laps oskab piisavalt tasemel siis kas eesti või vene keelt. Põhikooli osas (7.-9.klass) toimuks intensiivsem eesti keele õpe, gümnaasiumiklassides oleksid mõistlikud juba ühtsed klassid. Midagi keerulist siin ometi pole! Järve kool saaks ka riigigümnaasiumi ühe osana püsima jääda - mis siin keerulist on?? Samasugust praktikat tuleks kasutada mujalgi Ida-Virumaal ja Tallinnas.

Aga meil leiutatakse jalgrattaid ja püütakse elu inimestele võimalikult keeruliseks teha! Siinjuures: nii eestlastele kui ka venelastele. Milleks nii, ma küsin? Seda pole vaja! Inimese rahvus, keel, usutunnistus jmt peaks ju konstitutsiooni järgi olema vabad. Mida me saavutame siis sellega, kui asume kellelegi peale suruma uut emakeelt. Hariduse eesmärk peaks olema inimesi harida, mitte inimesi ümber defineerida. Või nende identiteediga inimkatseid teha.

6 aastat algkoolis on piisav aeg, et omandada normaalne arengutase oma emakeeles (antud kontekstis siis vene keeles), samas ka õppida elementaarsel tasemel eesti keelt. Üleminekuajaks saaksid olla 7-9.klass, et siis gümnaasiumis üle minna juba eestikeelsele õppele, mõned valikained võib inimene loomulikult omandada ka gümnaasiumis vene keeles.

https://online.le.ee/2017/06/04/galerii-vatla-kooli-paris-viimane-koolipaev/
https://www.err.ee/694193/kaart-sugisest-jatkab-kaheksa-gumnaasiumit-pohikoolina-uks-kool-suletakse
https://virumaateataja.postimees.ee/6267367/annikvere-kool-kummituslik-kool-kus-aeg-on-seisma-jaanud
https://et.wikipedia.org/wiki/Luhamaa_algkool
http://www.moisakoolid.ee/et/manor_schools/harmi-p%C3%B5hikool-0
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-protest-kooli-eest-harmi-moisakooli-viimased-hingetombed-lausemuudatusega-suletav-kool-sai-loa-maini-jatkata?id=84642297