Andres Raid & Ainar Ruussaar: Nõukogude okupatsioon ikkagi toimus

Kas Petserimaal sündinud Eesti kodanik on sündinud Venemaal? (nagu väidab täna Eesti riik) Millisest õigusaktist lähtub Eesti okupatsioon ja millisest õigusaktist Petserimaa Venemaa koosseisu minek? Seda ei sätesta isegi mitte 2013.aasta piirilepinguprojekt.

Sellise veidra, kuigi siira lõpusõnaga lõppes mitmeti põnev intervjuu Postimehe otsestuudios Andres Raidiga, kus juhiti tähelepanu mitmetele olulistele küsimustele Eesti lähiajaloost, millega ajakirjanik Andres Raid on aastate jooksul tegelenud, juhtides tähelepanu Eesti õigusruumis olevatele põhimõttelistele vastuoludele mõndades olulistes küsimustes, mis on seotud Nõukogude okupatsiooniga. Intervjuu on vaadatav Postimehe lehel: 

https://www.postimees.ee/6504401/andres-raid-bakuu-veretoo-oli-nsv-liidu-lagunemise-johkraim-peatukk

Soovimata kaevuda väga erinevatesse teemadesse, mida intervjuu käigus käsitleti ja mille kohta Eesti ilmselt üks julgemaid uurivaid ajakirjanikke Andres Raid on teinud aastaid uurimistööd, sooviks käsitleda ühte intervjuu peateemat - ja see on Eesti riigi (ja riigivõimu) juriidiline suhtumine enda okupeerimisse.

Ma mäletan, olles umbes 11-12 aastane, küsisin ma kunstiõpetuse tunnis (ei mäleta, miks just seal) - et miks me tähistame juba 80-ga algavaid riigi sünnipäevasid, kui reaalsuses on Eesti riik eksisteerinud ainult väga lühikest aega. Lihtne lapselik küsimus - õpetaja vastus, oli aga tõepoolest briljantselt tabav: "Kui inimene on elanud 50 aastat vangis, kas ta siis vahepeal ei saagi vanemaks."

Ja ma pean samas rõhutama - et ega ma toona (kindlasti ka mu eakaaslased) - selle lause traagilisusest aru ei saanud. Siinjuures pole mitte väheoluline asjaolu, et seda okupatsiooni perioodi ei käsitletud tavakõnepruugis või ka avalikus käsitluses (telesaated, ajakirjandus) mingisuguse vangistusena. Ei see oli 1990-te avalikus keeleepruugis......lihtsalt nõuka-aeg, "vene aeg" või muud sellist. Keegi ei julgenud avalikult ausamaid väljendeid kasutada - inimesed endiselt kartsid! Vangistusest sain ma aru tükk aega hiljem, siis kui räägiti rohkem avalikult küüditamistest (juba julgeti rääkida), muudest massirepressionidest; kui õppisin rohkem ajalugu; kui sain rohkem teada, mis seisis nimede taga: Meri, Solzenitsõn, Enn Tarto ja teised. 

Aga milles on see sisuline juriidiline pool, mis on seotud Raidi uurimisteemadega, mille all seisavad Eesti riigi juriidilised alustalad? Kõige sisulisem küsimus, mida olen küsinud (seoses põhiseadusevastase piirilepingu projektiga 2013.aastast) väga paljudelt õigusteadlastelt, tippjuristidelt, rahvusvahelise õiguse spetsialistidelt, seisab tihedas seoses küsimusega:

 kas meie riiklik järjepidevus käsitleb Eesti riiki kui ühte rippumatut, aegumatut, võõrandamatut ja demokraatlikku riiklust või on neid riikluseid mitu. Sest olgu nende teistega, kuidas on, aga esimest tunnustas Nõukogude Venemaa oma esindajate allkirjadega kui loobumist Eesti aladest igaveseks.

Sest päris siiralt, nagu selgus 2013.aastal piirilepingu debattides, seisukohti ja arvamusi, on väga erinevaid (ka valdkonna tippude endi poolt). Poliitiliselt liinilt: ainult kaks erakonda, EKRE ja Eestimaa Rohelised, väljendasid piirilepingu debati aegu väga selget ühest seisukohta, et Eesti riiklusi on ainult üks ja see riiklus on põlistatud Tartu rahulepinguga 2.02.1920, ilma viiteta sellele aluslepingule ei ole võimalik mingitel tingimustel uut piirilepingut Venemaaga sõlmida. Teiste poliitiliste jõudude seisukohad varieerusid väga mitmete versioonidena eri suundades. Savisaar mäletatatavasti olevat pöördelistel aegadel toetanud ENSV iseseisvumise projekti (mitte Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ideed), nagu ilmselt ka paljud teised tema kaasaegsed.

Küsimus on niisiis juriidiliselt äärmiselt tõsine. Raidiga okupatsiooni teemadel vesteldes, nentis ajakirjanik, et okupatsioonihüvitisega ta jännata ei viitsiks (see on perspektiivitu), küll aga ei annaks ta ära 5,2% maad ilma kompensatsioonita. Just nii triviaalselt seda teemat tavaliselt käsitletaksegi. Tõepoolest, on ju õigusvastaselt võõrandatud maa teoreetiline väärtus rahas päris suur (umbes Luksemburgi riigi suurune ala). Hoopis tõsisem on aga lugu selle poolest - ja seda märkavad väga üksikud - et nn uue piirilepinguga sooviti eitada nende maade Eestile kunagi kuulumist, nende üleminekut Vene riigi koosseisu, kui ka Eesti riikluse aluseks olevat Tartu rahulepingut.  Mis juba kaudselt tähendab ka Eesti riikluse eitamist enne 1991.aastat. Vene poolele selline versioon muidugi sobiks, aga miks Eesti pool sellist käiku soovis teha?

Kas äkki selleks, et seadustada ENSV periood kui "lihtsalt sotsialistlik periood"? Ma loodan, et mitte, kuid igal juhul oli piirilepingu lugu sõna otseses mõttes häbistav ja Eesti (selle Eesti, mis loodi 24.veebruar 1918) huve otseselt kahjustav. Mitte sellepärast, et oleks mingi äärmine vajadus tagasi saada 5,2% maid  - mingi osa neist muidugi oleks kena tagasi saada küll - vaid selle tõttu, et Eestit asutakse käsitama juriidiliselt uustekkelise riigina NSV Liidu lagunemise järel, koos kõigi kaasnevate järelmitega. Sellele viidati ka Tartu rahu konverentsil 1.juunil 2013 (kus piirilepingu sobing oli peateemaks). Küsimus ei ole ju üksnes selles, et Eestil oleks justkui midagi tagasi saada - küsimus on riigi iseendaga väga sisulisse juriidilisse eitusesse asumises. Nagu Raid tõigi näiteid reaalsest elust, kus eitamine juba täna toimub: EV sünnijärgsed kodanikud, kes on sündinud Petserimaal (enne 1940), sünniriigiks on märgitud dokumendis: Venemaa. Venemaa! (ometi ei ole mitte ühegi legitiimse õigusaktiga Petserimaa Venemaa koosseisu juriidiliselt maandunud - kõige vähem peaks seda selliselt käsitlema Eesti riik, kes tahab veel rääkida mingist õiguslikust järjepidevusest). Ka muudest õiguslikest aktidest ja käikudest lähtub, et sujuvalt 1990-te aastate jooksul loobuti Petserimaa Eesti õigusliku osana käsitlemisest. Lihtsalt muuseas ja kogemata. Kui kaugele selle piiri võiks siis nihutada, millise maakonna me järgmisena muuseas ära unustame Eesti koosseisu kuuluvaks? Küsimus ei ole niisiis millegi tagasi nõudmises, küsimus on selles, kuidas on juriidiliselt käsitatud Eesti riigi eksistents! Hetkel on Eesti riigi käsitlus väga segane ja vastuoluline - pigem jääb mulje, et Eesti ei tea isegi, kus ta territoorium asub ja idanaaber hõõrub selle koha pealt ilmselt käsi kokku. Kõige valusam ja ebaausam siinjuures on asjaolu, et seda Petserimaa "ära unustamist" on nähtavasti toimetatud väga kindlal viisil ja järjekindlalt - lausa ette arvestades, et see nii läheb - isegi ilma "kinkelepingut" vormistamata. Mitte midagi vastu küsimata, demokraatlikku mandaati (referendumit) tegemata või asja juriidiliselt korrektseks muutmata. Petserimaa Venemaa koosseisu minekuks puudub üldse igasugune juriiline alus. Teisisõnu viisil, mis ei jäta Eesti riigist tõsise riigi muljet.

Olen varasemates arvamusartiklites selgitanud, millised vastuolud tekivad viiteta piirilepingust (peaks see ratifitseeritama), kuid isegi õiguslikust järjepidevusest veel tõsisem küsimus seisab selles, et põhiseadus sätestab endiselt meie piiri lähtuvat Tartu rahu piirist - ja kui põhiseadust muuta ei kavatseta, on lisaks muule tegemist 2013.a. piiripakti näol väga küsitava juriidilise legitiimsusega õigusaktiga. Seda pole referendumil kinnitanud rahvas ega  õigeks tunnistanud Riigikohus. Selle kohta (viite vajadusest Tartu rahulepingule) on antud vastupidiseid arvamusi erinevatelt õiguskantsleritelt - kokkuvõttes võib olla õigustühise leppega algusest peale.

Niisiis võib öelda, et Raid juhtis mitmetel eri viisidel tähelepanu väga sisuliselt olulisele küsimusele, mille võiks kokku võtta, et riiklus ei ole mänguasi, mida võib lihtsalt oma suva järgi liigutada. Piirileping 2013.aasta kujul on täiesti vastuoluline ja Eesti põhiseadust sügavalt riivav dokument, mis tekitab juurde õiguslikku segadust - mistõttu, see leping tuleks tühistada. Kindlasti avanevad tulevikus uued võimalused Venemaaga vastastikku austava ja riikidevahelise suhete alusdokumendile (Tartu rahule) viitava lepingu sõlmimiseks. Pole üleliigne ka meenutada, et Läti piirileping Venemaaga, mille kinnitas ka nende ülemkohus, kinkis ära üksnes 2,5% sõjaeelsest territooriumist, ehk umbes kaks korda vähem, kui meilt taheti võtta. Ka rahvusvahelise õiguse pretsedent pariteedi põhimõttel maksaks siin päris palju. Lätit ja Eestit okupeeriti samadel tingimustel ja sama kaua. Muide, 2,5% on antud kaasuses umbkaudu 1000 ruutkilomeetrit (seda juhul, kui mitte arvestada de iure Eesti territooriumi hulka umbes veel lisaks 1000 ruutkilomeetrit Narva lahel, mida on samuti mainitud).

Aga olgu, jättes merepiirid nii nagu nad on ja võttes siinkohal arvesse ikkagi peaasjalikult kõige suurema illegaalsetest NSVL tegudest - s.o. 5,2% (ca 2300 km2) territooriumi okupeerimine ja annekteerimine. Sellest kõige märkimisväärsem kaotus on Eesti jaoks just Petserimaa ehk põlise setude ala anastamine ilma igasuguse legitimatsioonita. Suurusjärgus 2,5% Eesti territooriumi ehk circa tuhat ruutkilomeetrit on olematu suurus Venemaa jaoks, aga Eestile on see tohutu kogus maad, loodusvarasid ja territooriumi. See on 100 000 hektarit maad, mida võiks kasutada mistahes tsiviil-, majanduse või looduskaitseeesmärgil. Mida teeb selle röövitud alaga Venemaa? Mitte midagi! Loomulikult oleks ju kena tagasi saada 5,2% - aga elades reaalses maailmas, tuleb aru saada, et kompromissid on poliitikas alati vajalikud - selle kaasuse puhul oleks 2,5% tagasi saamine igati soliidne kompromiss. Kompromiss ei ole aga see, kui me anname asja-eest-teist-taga ära 100 000 hektarit maad, ilma mitte midagi vastu saamata. See on äraandmine. Kes sellest väga elementaarsest välispoliitilisest asjaolust aru ei saa, see ei peaks Eesti välispoliitikaga tegelema.

Geograafilisi ja ajaloolisi etnograafilisi piire ligikaudselt arvestav uus piirijoon, millega Eesti saaks tagasi vähemalt pool illegaalselt anastatud alasid

Viimaseks, lühidalt ka okupatsioonikahjude küsimus. Algatuseks tuleb veelkord nentida, et see millega tänane valitsus (õigemini mõni selle minister) on tegelenud, on üsna kasutu õiguslik-juriidiline voluntarism ja nihilism. Väga tore, et meil on ministreid, kes (kas või populistlikel kaalutlustel) tahavad tegeleda okupatsiooni kahjude küsimustega. Kahjuks aga äärmiselt vastuolulisel moel. Taaskord tekib otsene puutumus Petserimaa küsimusega. Kui okupatsioon toimus ja selle eest soovitakse nõuda kahjusid, kas Petserimaa siis selle hulka ei kuulu? Põhimõtteliselt siiski päris sisuline praktiline küsimus:  kuna maakond oli  üks 15-st Eesti maakonnast, mis sõja-eelse (ehk siis meie seisukoha järgi okupeeritud) Eesti koosseisu kuulus, siis tuleks seda okupatsioonikahjudel arvesse võtta. Kuidas me saaksime nõuda okupatsioonikahjusid aga maa eest, mille oleme ise juba varasemalt tunnistanud mitte Eesti koosseisu kuuluvaks? Jabur!

Sama jabur oleks arvestada kokku okupatsioonikahjud, aga jätta Petserimaa sellest arvestusest välja. Muide, umbes sääraselt on ka tänases üldises käsitluses (mitte okupatsioonikahjudega seonduvalt, aga juba mainitud kodakondsuse, omandiõiguse ja muudes küsimustes) ka käitutud. Muide, Petserimaa esindajad on seda enda kõnedes nimetanud massiivseks inimkaubanduseks. Ehkki päris räige väljend, ei ole ta ka päris vale, kuna alade Eesti osana mittetunnistamine, ehk Stalini otsuse alade eraldamiseks, täiesti õiguslikuks pidamine, on ju samaväärne okupatsiooni eitamisega. Otseselt!  Kui Stalini otsused Petserimaa suhtes peeti õiguspärasteks, siis ei saa mitte vähem õiguspärane olla ka okupatsioon ise. Ei hakka seda mõttekäiku pikemalt lahti seletama, aga see lihtsalt on juriidiline fakt, et need küsimused on tihedalt omavahel seotud. Läänemaailma õigusruumi üks rangeid aluspõhimõtteid on ju see, et õigustühisusest või õigusvastasest teost (ja selle tagajärgedest) ei saa sündida õigus. Seega on ilmselge, et kui Petserimaad ei käsitata Eesti juriidilise osana, puudub alus rääkida ka Eesti  okupatsioonist.  Lepingut Petserimaa äraandmiseks pole kunagi sõlmitud. Siin pole palju ka tuua võrdlust Soomega. Soomet on toodud võrdluseks selles osas, kuidas nemadki kaotasid II maailmasõjas alasid Nõukogude liidule. Jah, tõsi! Aga legaalse ja õigusliku lepinguga ning peale kõige muu: iseseisvuse säilitamise (või suhtelise säilitamise hinnaga). Meie ei saanud valida mitte millegi üle ja nüüd tahetakse meile väita, et Eesti võib ka ilma lepinguta sadu tuhandeid hektareid ära anda.

Lõpetuseks mainin veel, et okupatsioonikahjudega on seotud veel mitmeid teisi küsimusi, aga ühe olulisemana võiks mainida, et Eestit okupeeris pärast 1939.-t aastat kaks totalitaarreziimi. Kuna Saksamaale Eesti ei plaani lähiajal kahjunõuet esitada, ei oleks heanaaberlik ega viisakas esitada nõuet ka Venemaale. Petserimaa küsimus tuleks aga klaarida ja Tartu rahust taganemine (koos 5,2%-se kingitusega) on samaväärne riigireetmisega. Selliseid põhiseadust õõnestavaid ja okupatsioone eitavaid lepinguid demokraatlikud läänemaailma liidrid ei sõlmi.

Nende valimiste suurimad üllatajad on juba selgunud

ehk lühiarutlus sellest,  kuidas Eesti poliitkartell lõpuks ikkagi murti.... kuigi 7 aastase hilinemisega

Kes on siis need salapärased erakonnad, kelle senine tegevus ja sammud on sundinud blogi autorit alljärgnevat arutlust kirjutama ja seisukohta võtma? Mida maailma (või Eesti tsementeerunud poliitsüsteemi) muutvat on neist erakondadest märgata?

                                              

ja EESTI 200 ?

Kõigist kolmest järjekorras, koos lühikese SWOT analüüsiga. 

 Algatuseks on selge, et EKRE on neist suurim erakond, kes pealegi juba viimased 5 aastat Eesti poliitmaastikul on tegutsenud ja selle ajaga mõistagi midagi ka saavutanud. Mis on aga need märksõnad, mis on teinud EKRE-st jõu, mis mõjutab Eesti poliitika ja annab lootust postkommunistliku poliitkartellistunud süsteemi (4 erakonna süsteem, kes kordamööda riiki valitsevad, ilma mingeid suuremaid poliitilisi otsuseid, vajalikke reforme või positiivseid uuendusi tegemata) lagunemiseks. Mis annab lootust ka sellele, et tulevikus ei kirjutata - täiesti seaduslikult - 10% (või enama) valijate hääli lihtsalt suurte erakondade tulemustesse, kuna valimissüsteem on selline, et näiteks 4,5% ehk teisisõnu kümnete tuhandete toetushäältega parlamenti ei pääse.

1) EKRE on välja käinud majandusprogrammi, mida võetakse tõsiselt ja mis toob tähelepanu.  Ehkki programm on saanud ka kriitikat, on ta saanud ka kiidusõnu. Kusjuures tihti samade asjade eest väga erinevas suunas - mis näitab selgelt, et suur osa ideid on väga tõsiseltvõetavad.

Räägiks lahti neist mõned suuremad teemad:

1.1 Laenuvõtmine. Ma ei tea, millise puu, puuslikuga või kõva esemega on Eesti poliitikuid (peavoolu poliitikuid) viimased 8 aastat järjest pähe taotud, et nad  on kollektiivselt nii lollid. Et nad ei saa kollektiivselt aru ühest  ülimalt lihtsast asjast, millest kogu ülejäänud Euroopa saab ja mida ometi õpetatakse juba majandusteaduskonna esimesel kursusel: laen on finantsvõimendus. Kui eraisik võtab laenu, siis on see kohustus, aga kui riik võtab laenu, siis on see eelkõige leping, poliitika ja investeering (alles seejärel kohustus; vaadake,  vahe on selles, et riigil on niikuinii pidevalt kohustused enda rahva ees, rahvusvaheliste organisatsioonide ees jne, laenu mitte kasutamine on ise enda vabatahtlik vangistus ja tegevusvõimaluste piiramine).

Kõik sõltub muidugi sellest, milleks laenu kasutatakse ja kui efektiivselt, aga dogma, mida Keskerakond, Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid ja Isamaa, on korrutanud - on ju lihtsalt täielik keskaegne igand, majanduse ahistamine ja algaja raamatupidaja tase. Äripäev on kirjutanud sellest vast juba kümnendi (võib-olla kauem; ei ole ka viimasel ajal enam jälginud, võib-olla nad on ka ära väsinud), kuidas Eestile oleks lihtsalt puht majanduslikult kasulik laenuinstrumenti investeeringuteks kasutada - aga betoonseinaga rääkimisest ei ole kasu, see ei vasta. Teised riigid sõna otseses mõttes rikastuvad täna Eesti laenupoliitika arvelt. Ja nagu on märgitud, me oleksime ka paarimiljardilise laenukoorma juures ikka kõige konservatiivsema laenupoliitikaga riik terves Euroopas. Nii et EKRE on siinkohal tulnud välja millegi täiesti elementaarsega. Tee-ehitusprojektidega oleks tulnud tegelikkuses alustada juba vahetult pärast majanduskriisi, mil laenuintressid vajusid alla 0-i ja oli kõige olulisem aeg majanduse ergutamiseks. Täpselt nagu tehti Roosevelti ajal.

Mina isiklikult olen välja toonud laenuinstrumendi erilise kasulikkuse energiapoliitika muutmiseks ja forsseeritud mahus tuulikute ehitamiseks, mis tõenäoliselt oleks üks kasumlikumaid investeeringuid tänases Eestis (kus investeering sõna otseses mõttes teeniks laenu tagasi; teed teenivad end tagasi ainult kaudselt). Tuuleenergia võiks täna anda üle 30% Eesti elektrist, kui meil oleks riiklik poliitika selle teostamiseks  - seda saaks suures mahus toetada laenuinstrumentidega ja muuta Eesti tõepoolest energiasõltumatuks ja roheliseks. Kahjuks seda konkreetset ideed ükski erakond täna välja ei too.

 1.2  Samas on koheselt mõistlik välja tuua ka mõned puudused EKRE majandusprogrammis. Nimelt sisaldab see mõnes osas vastuolusid. Lubatakse küll välja ehitada teed, aga kaotada igasugused teemaksud (???). Ma pole küll teedeinsener, aga ilmselt ka iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et mida rohkem on Eestis teid ja ka kiirteid (mida on tõesti vaja) - seda suuremad on kulud teede hooldusele ja remondile. Pealegi tuleb meie kliimas teid pidevalt puhastada. Kui jätkusuutlik see siiski on, et Eestis on ehitatud juurde (veel laenurahaga), aga teedemaksud kaotame? Ilmselt mitte väga läbimõeldud. Siin pole küsimus ainult rohelises mõtlemises ja selles, et transiidilt mingitki kasu saada, vaid asjaolus, et talupojamõistuse järgi on üleriiklikud teedepiletid mõistlikud majanduslikult. Kaaluda võiks aastapiletite hindade alandamist mõne protsendi võrra, aga mitte täiesti teeemaksude kaotamist - kuna sealt tuleb arvestatav tulu teede hoolduseks.

Samuti on küsitavad mitmed arvukad soodustused - ja iseäranis palju -  ettevõtjatele. Iseeenesest kindlasti on tänane Eesti maksusüsteem täiesti kinni hangunud, täis pettust ja omakasu -  ja vajaks palju paindlikumat lähenemist. Asi on aga selles, et täna on ilmselgelt aga kõige kaitsetumas olukorras Eesti töötaja, mitte Eesti ettevõtja. Ehkki paindlikkust tuleks juurde anda ja maksusoodustusi teha mõlemale.

Sotsiaalmaksu miinimumkohustuse kaotamine on huvitav mõte, aga taaskord näide sellest, kus EKRE (ja paljud erakonnad enne neid) toetavad, ilmselt täiesti pahaaimamatult, meie riigis elavaid arvukaid majandusparasiite. Eesti tuleb ühiskonnast, kus kõik petsid pidevalt kõiki  (ja massiliselt) ja sellega meie poliitikud ei ole tänapäevani arvestanud. See on suur viga, mis mõjub halvasti meie maksukeskkonnale ja riigile tervikuna. Paljud (et mitte öelda kümned tuhanded)  neist nn "osalise ajaga" töötajaist saavad ju erinevate variantide järgi ju ka täna musta tulu või rahalist abi (on see üüritulu, OÜ-tamine, muu mittemaksustatav äritegevus, toetused abikaasalt, sugulastelt), mis tegelikult tähendab ülejäänud ühiskonna arvelt elamist. See ei ole arvamus, vaid fakt, et see nii on. See tähendab, et igal juhul  - vähemalt selle osalise töökoha pealt, mis ilmselgelt pole nende inimeste ainus tuluallikas, peaksid nad maksma ikka võrdselt teistega sotsiaalmaksu. Küll oleks mõistlik suurendada teatud toetusi majandusraskustesse või muul moel väga raskesse olukorda sattunud inimeste toetamiseks.

Seega jah: sotsiaalmaks vajaks reformi, haigekassa kindlustus tuleks jaotada erinevatesse kategooriatesse (näiteks: 18-aastaselt saab inimene ise valida, millist kindlustuskatet ta soovib ja sellest sõltub tema sots-maksu protsent: näiteks 27%, 31% või 33%; samuti võimalus enda kindlustusprogrammi hiljem muuta, küll vähemalt mõnekuulise etteteatamisega), samuti oleks mõistlik siiski mingit sorti sots.maksu lagi kehtestada, et kõrgepalgalisi töökohti meelitada (näiteks alates brutopalgast üle 5000 euro). Osalise tööaja toetamine mõttena pole üldse halb, aga siin tuleks pigem lähtuda põhimõttest, et tõsta otsustavalt miinimumtunnitasu Eesti riigis - kaotada ära miinimumpalga mõiste, asendades selle miinimumtunnitasuga. 

1.3. Rail Balticu lõpetamine, on märksõna, millega EKRE seisab kindlalt nende jõudude poolelt, kes soovivad ajuvaba poliitsuva (või isegi korruptsiooni) toel tehtud otsuseid Eestis lõpetada ja on kahtlemata üks aspekt, millega nad hääli valimistel koguvad. Lisaks nende erakonna tavapärastele "lemmikteemadele".

On ilmselge, et tänases Eestis jookseb üks punane joon, mis näitab selgelt ära: kõik kes viivad "andameid" RB müütilisele jumalale, selle ees piltlikult "väherdades", eitavad igasugust ratsionaalset mõtlemist ja kas või (kogu muu  kriitika kõrval) Tõnis Paltsu poolt välja toodud praktilist argumenti, et selle raudtee peaksid suuremas osas kinni maksma hoopis lätlased (täpsemalt Riia linn), kuna nemad on ainukesed, kes sellest projektist midagi kasu saavad. Meie peavoolupoliitikud on selles küsimuses täiesti läbi kukkunud. Haledalt. 

1.4 EKRE tagumine nende vastaste poolt on kõrvalt vaadates päris naljakas poliitmantra. Selle poliitika tegijatele soovin jõudu, sest nähtavasti on nemad arvestatavas osas vastutavad ka selle eest, et EKRE toetajate hulk üha kasvab. Peatumata siinkohal sellel küsimusel pikemalt, on see ilmselge näide, kui kehvad psühholoogid on meie tänased poliitikud ja kui vähe on neil dialoogi või ühtekuuluvust rahvaga (mille toel rahvast ka kuulataks ja otsustesse kaasataks).

1.5 Kokkuvõttes on EKRE saanud suurde pilti ja need erakonnad, kes meeleheitlikult üksteise võidu on välistanud nendega koostööd, on pehmelt öeldes poliitiliselt ebaküpsed. Taavi Rõivase juhtimisel see (toona ju täieliku väikepartei) tümitamine algas ja eks ekspeaminister ise mäletab, millal ta enda tehtud suurtest poliitilistest vigadest ja väärkalkulatsioonidest aru hakkas saama (millal see oligi, kui peaminister olevat lõpuks Mart Helme telefoninumbrit küsinud). Kes siis lõpuks ikkagi keda välistas? Äkki välistas Reformierakond end ise võimult?

Elurikkuse erakond


Selle erakonna puhul tuleb jutt lühem, erakond on uus, alles loob enda platvormi ja programmi. Kuid ilmselgelt on nad juba otsapidi pildis, mis on siiski arvestatav saavutus (paljud erakonnad, kes on Eestis vähemalt formaalselt eksisteerinud aastaid: a la Iseseisvuspartei, RÜE, jt pole enda tegevuse jooksul nii palju tähelepanu saanud). Seejuures vaatamata asjaolule , et  Elurikkus ei aja taga liigset poliitkorrektsust ja seisavad vastu Rail Balticule. See näitab nende poliitilist julgust, selgeid ideid ja arvestavat vaimset pagasit. Mis tähendab, et neist võib saada täiesti arvestatav "protestipartei", kes tõesti hakkab Eestis ajama kogukondlikku ja keskkonnasõbralikku poliitikat. Nende võimalus saada parlamenti, pole just üleliia suur - aga fakt ise, et on pääsetud nii väikse eelarvega ja lühikese ajaga üldse pilti ja loodud erakond, on märkimisväärne.

Nende võimalus edaspidi poliitikas tõusta on minu hinnangul väga suur ja  näen neil kõige suuremat potentsiaali teaduslikke uuringutega põhjendatud poliitikate  ellu viimiseks, mõistlikkuse printsiibi rakendamiseks, jätkusuutliku arengu põhimõtete kasutuselevõtuks ning ka üldiselt peavoolust erinevate maailmakäsitlustluste (ja otsedemokraatia) rakendamiseks. Kui nad isegi ei saa veel sel korral parlamenti, siis sama suuna jätkamisel ja laiaulatuslikuma programmi väljatöötamisel, on neil edaspidi koht poliitikas kindlustatud. Nemad võivad saada  märkimisväärseks jõuks, kes Eesti klannistunud ja sisuliselt ebademokraatliku valimissüsteemiga riiki demokraatlikumale kursile võivad viia.


Igal juhul loodan ma sellele, et erakond sõltumata valimistulemusele, jääb oma poliitikale kindlaks, kaasab veel rohkem teadlasi ja jõuab tulevikus ka enda poliitiliste eesmärkide realiseerimisele.

Eesti 200

Kõige põnevam poliitjõud antud valikus (ja ilmselt Eestis üldse). Nende puudus on ühtaegu nende eelis ja see on see, et nad ei ole ennast defineerinud konkreetse maailmavaatega. Jah, konservatiivid juba sõimavad end globalistideks, liberaalid jälle millekski muuks. Aga AD 2019 tuleb asju vaadata kaasaegsete silmadega - nad on väga kaasaegne erakond, üritavad kaasata väga palju spetsialiste ja professionaale ja see võib nad viia väga suurtesse kõrgustesse Eesti poliitmaastikul. Nende alahindamine on suur viga.

Hetkel on nad muidugi alles võrdlemisi kogenematu poliitjõud, kes isegi oma nimevalikul on ilmselt teinud möödalasu (erakonna nimi oleks võinud olla siiski väheke soliidsem, ehkki algatusgrupiks kõlbab Eesti 200 küll). Kuid fakt on, et tegu on jõuliste, andekate, professionaalsete, sotsiaalselt edukate  inimestega, kel on soov midagi parandada ja meie stagneerunud poliitsüsteemis muuta. Ja see võib neil isegi õnnestuda. Nad hakkavad koguma noorte professionaaline hääli, mida ilmselt pole sugugi vähe.

Eesti on politilises stagnatsioonis juba pikka aega vaevelnud ja vähemalt enda arvates Eesti 200 pakub uusi lahendusi.  Nende platvormi siinkohal pikemalt lahkama ei asuks, kindlasti on seal häid ideid.  Kas või pensionirahade Eestisse toomine - miks mitte?  Küll juhiks tähelepanu ühele vastuolule: kui Eesti on hädas täna isegi 1% SKP-st teadusvaldkonna rahastuseks, siis nemad lubavad lausa 2%. See on muide palju ambitsioonikam lubadus, kui EKRE teedeehitusprogramm - millegipärast pole meedia seda isegi mitte märganud. Rahastada lubavad nad seda vajadusel ka võlakirjadega (ehk siis taaskord pole EKRE ainuke, mille osas tuleb Eesti 200 kiita). 

Kuid minu poolt väike märge siinkohal: sisuliselt olen antud poliitilise ideega väga nõus ja toetan samuti mõtet, et teadust tuleks rahastada palju tugevamalt, kui tänane poliitladvik neid närutab. Kuid raha tuleks selleks siiski leida mujalt (näiteks riigiettevõtete dividendidest, hasartmängumaksudest, aktsiisidest vms),  võttes laenu omakorda ikkagi taristu jaoks. Siin on lihtne majanduslik põhjendus: taristuobjekti puhul on objekt ise laenu tagatiseks, samal ajal kui teadus ei saa kunagi olla laenu tagatiseks. Küll on ta kujundlikult (ja ka sisuliselt) meie edu pant, aga mitte laenu tagatis. Seega on siin väike sisuline majanduslik vastuolu. Seega, 2% - jah, miks mitte, väga ambitsioonikas. Laenurahaga selle eesmärgi saavutamine - kaudselt nõus, aga nii ma seda otsesõnu siiski ei sõnastaks. Eelarve peab siiski olema - kui mitte just tasakaalus reformarite dogmaatiliste raamatupidajate järgi  - aga läbimõeldud selles osas,  mis mida tagab.

Omaette teema on muidugi erakondade "turundusnipid" ja see, kuidas asjadega võidakse korralikult vint üle keerata. Eesti 200 kaasuses nn  "plakatiaktsiooniga" on see selgelt juhtunud. See võib olla märk sellest, et soovitakse ühiskondlikke valupunkte parandada ja teiselt poolt ka märk, et erakonna juhtkonnas (või "turundusajus") tegutsevad väga küünilised inimesed. Kummagi väite tõesust ma tõestama või ümber lükkama ei asu - uue erakonna jaoks võivad aga sellised fopaad saada saatuslikuks. Sellegipoolest näen antud poliitseltskonnal arvestatavat potentsiaali parlamenti jõudmiseks, aga eks järgnevad kuud ja aastad saavad olema lakmuspaberiks selle uue erakonna jaoks.

Eesti maakooli viimased päevad 

ehk mõtteid

Eesti haridussüsteemi suurimatest ämbritest

Sulgemisele läinud Vatla mõisakool, kus 1990-tel õppinud 110-liikmeline õpilaskond oli sulgemise ajaks kahanenud 10-le

Detsembris 2018 toimunud meeleavaldus Harmi mõisakooli sulgemise vastu (kool oli tuntud enda mõnusa atmosfääri ja kvaliteetse hariduse poolest), sulgemisele olid teravalt vastu kohalikud inimesed

Valimiseelseid poliitikute debatte jälgides (aga ka muul ajal) on äärmiselt silmatorkav kontrast selles, kui ulatuslikke (ja põhjapanevaid) võrdlusi, säravaid visioone, võimsaid üldistusi, uudseid mõttekonstruktsioone ja keerulisi printsiipe suudavad meie rahvaisad (ja -emad) veeretada kõikvõimalikel välispoliitilistel, tehnoloogia, diplomaatia, julgeoleku, majanduse jm äärmiselt keerulistel teemadel - aga kui asi läheb täiesti tavaliste praktiliste küsimuste lahendamisteni, ei suudeta lihtsamaidki probleeme lahendada. Vähemalt mitte kindlasti kõiki osapooli või tavainimesi rahuldavalt moel, jätkusuutlikust kestvast arengust rääkimata. 

Sest tüüpvastused on reaalses elus umbes sellised: "noh, asi on ammu otsustatud;  siin tuleb lähtuda kainest mõistusest; jätame emotsioonid kõrvale; häid lahendusi valida niikuinii pole; kulud on väga suured; me oleme liiga väiksed;  investeerida pole mõtet; parem varblane peos kui kotkas katusel; sest ega see asutus/kool/vald/piirkond oli niikuinii ammu hääbumas; vahendeid piisavalt ei jätku; ega mina isiklikult olen ka vastu, aga meil seal (oma)valitsuses.... " JNE

Lihtsalt piinlik demagoogia ja saamatu mugavus, et kuskilt poolt jälle kulusid kokku tõmmata, omast arust väga kõrgel tasemel administreerimise, lõimumise, haldusreformi ja muuga tegeldes. Ehkki me teame, et vähegi tõsisema analüüsi juures on paljude otsuste taga läbimõtlematus, strateegia puudumine, hoolimatus kohaliku elu suhtes, riikliku eneseteadvuse puudumine, majandusloogika nõrkus või ka elementaarse kasumlikkuse printsiibi järgimine. Kuigi väike parandus: viimast põhimõtet muidugi järgitakse üksnes sel juhul, kui on vaja mõnda piirkondliku osakonda/asutust/kooli kinni panna.

Mis on selles mõtlemises siis puudu või valesti?

Et mitte sukelduda liiga sügavasse arutlusse, teemal: kui palju puudusi on Eesti demokraatial ja valimissüsteemil (millest need intellektuaalsed probleemid sisepoliitiliste probleemide lahendamisel paljuski kujunevad), räägime lihtsalt ja konkreetselt regionaal- ja integratsioonipoliikast hariduspoliitika näitel viimase paari kümnendi jooksul. Loomulikult on tegu üldistava arutlusega, aga sisulised "probleemid"  on meile kõigile teada:  õpetajaid pole, õpilasi pidevalt väheneb, halduskulud on suured, tuleb optimeerida, saime eurotoetusi uue hiigelkolossi ehituseks, et kõik lapsed 100km raadiuses ühte kooli panna. Ja mitte kuidagi teistmoodi pole lihtsalt võimalik! Kolige linna!

No milline nonsenss! Ehkki regionaalpoliitika tervikuna on laiem teema, on kooliharidus selle oluline osa - siit aga jõuamegi meie poliitikute suutmatuseni regionaalseid, efektiivseid ja elusäästvaid lahendusi leida. Muide, Nõukogude okupatsiooni tingimustes, kus Moskva surve oli märksa jõhkram ja tingimused palju raskemad - suudeti lahendusi leida.

Mida siis välja tuua:

 1) on ju üldteada ja üsna ilmne pedagoogiline fakt, et väikestes klassides (15-20 õpilast) on õpetaja võime ainet edasi anda ja lastega tegeleda kordades suurem - seejuures on ka täiesti vaieldamatu tõsiasi, et Eestis on juba 1990te algusest väga kompetentsed ja korralikud väikseklassilised maakoolid eksisteerinud. Kuid sel ajal (1990tel) ei huvitanud see lühinägelikke poliitikuid mitte eriti. Siis ehitasid nad linnadesse hiigelkoole ja mitmeid "eliitõppeasutusi", nagu Hugo Treffneri uus gümnaasium Tartus (XXI sajandi alguses uuesti üles ehitatud), kus klassid aeti maksimaalselt suureks - 36 inimest klassis, 190 ühes lennus (kõik ju puhas eliit!?). Milleks? Milline suurushullustus ja raiskamine! Kvaliteet ei tõusnud sellest ei õpilastel, õpetajatel ega õppetööl. Samal ajal maakoolid muudkui tühjenesid ja hääbusid. Juba siis oleks riigi poliitika olema suunatud sellele, et säilitada kõik vähegi elujõulised maakoolid ja mõisakoolid, mitte ajada lapsi maalt linna. See oli aga alles algus. 

2) Kuigi eurorahade, Norra fondide ja muude sponsorite abiga õnnestuski aja jooksul mitmeidki koole remontida ja korda teha, ilmnes Eesti riigi - keda ometi oli pidevalt poputatud ja hoitud (nii seest kui väljast poolt) - saamatute poliitikute tegevuse tulemusel uus probleem: koolide halduskulud on ka liiga suured. Ka selles küsimuses oli võimalik kasutada mitmeid praktilisi meetmeid, millega riik saanuks jõulise tegutsemisega haldusprobleeme lahendada. Küttepuude iga-aastase varumise kohustuse (või väga soodsalt müümise kohustuse) oleks saanud ju panna suuremas mahus  RMK õlgadele, kes on tuntud metsade lageraiuja üle Eesti (ja kelle raiekogustest maakoolide kooliahjude või katlamajade küttepuud moodustavad kaduvväikse osa). Täiesti legitiimne samm, millega riik oleks siin säästnud iga kooli eelarvest tuhandeid eurosid igal aastal. Siia juurde võiks mainida ka kaasaegseid elektrilampe ja -pirne, mis kõik annavad olulise säästu elektriarvetelt (valgustus on kooli elektriarvetel üks suuremaid kulusid), millesse investeerimine raha päris kiiresti tagasi toob.

Halduspersonali, aga ka ruume, inventari ja kooli territooriumi oleks saanud vabalt jagada teiste valla asutustega. Seda kõike on mitmel pool tehtud, aga vähemalt sama paljudes kohtades ka tegemata jäetud. Küsimus on tihti ka kohalike ettevõtjate või tegijate tahtes/puuduses, kuna kooliruume on võimalik sisuliselt kasutada kõikvõimalike tegevuste jaoks: trennid, klubid, ansamblid, tantsuringid ja muud tegevused. Nende tegevuste abil on võimalik jaotada nii halduskulusid kui ka tuua kooliruumidesse rohkem funktsioone (kohaliku kultuurikeskuse, raamatukogu ja muu näol).

3) Kõige vähem tõsiseltvõetav probleem on aga õpetajate puudumine  - just see näitab kõige ehtsamal kujul poliitikute täielikku arrogantsust, ebakompetentsust või hoolimatust teema suhtes. Tähendab, mis mõttes siis puuduvad õpetajad? 1,3 miljoni inimese seast ei leidu piisaval arvul õpetajaid? Jakobsoni-Hurda ajal leidus, Koidula ajal leidus (õpiti muide peeruvalgusel - ilma elektrita, toiduks kodust kaasa võetud moonakott); isegi Tõnissoni, Pitka ja Pätsi ajal leidus;  uskumatu, kuid isegi sõjaajal leidus; ka küüditamise ajal (õpetajaid küüditati, muideks, oluliselt rohkem kui tavainimesi) leidus, kuramus - isegi Breznevi ajal leidus, stagnaajast rääkimata - ühesõnaga igal kõige pimedamal ja hullemal ajal ("mil mitte kellelgi ei saanud olla ilusat lapsepõlve" - nagu on Nõukogude aja kohta öelnud tänane Eesti president) leidus kooliõpetajaid - aga nüüd 21.sajandil on kätte jõudnud see pimeduste pimeduse süvik - kus isegi õpetajaid enam ei leidu. Hullem kui küüditamise aeg, igal juhul! Nuta või naera.


Reaalsuses, puudu pole mitte õpetajad, vaid ettenägelikud, strateegiliselt mõtlevad, riigimehelikud ja sisulisi tulemusi sihtivaid poliitikud, kes juhiksid meie riiki ülesannete kõrgusel. Õpetajad ei ole ju kosmoseteadlased või tippkunstnikud, keda peab kuskilt laiast maailmast kokku vedama. Õpetajad on tavalised, haritud, sobivate isikuomadustega inimesed, keda leiab igalt poolt. Küsimus on ühes asjas:  rahas. Rahas, mida jagub küll Riigikogu liikmete kuluhüvitisteks (igal aastal mitme miljoni euro suurune summa) ja milleks kõigeks. Raha ei jätku ainult Eesti tuleviku - õpetajate jaoks. Rahas, mida ei soovita panustada Eesti tulevikku, regionaalarengusse.  Õpetajaid on võimalik koolitada, neile on võimalik anda riigi poolt tasuta elamispind maapiirkonda (või hüvitada elamiskulud) ja ka muid soodustusi. Need on investeeringud, mis taastoodavad elu Eestis. Taatoodavad meie kõige väärtuslikumat ressurssi: inimesi. Selle arvelt kokkuhoid on enda riigi tuleviku arvelt elamine. Palju hullem, kui laenupoliitika, millega Reformierakond (jt erakonnad) Eesti rahvast on hirmutanud, justkui musta katkuga. Kuid tegelikkuses on õige öelda, nagu Lutsu klassikas, probleem pole mitte laenu võtmine, vaid: "Et oleks järelkasvu ja et oleks mida pärida."

Eesti maakooli hävitamine on samaväärne Eesti tuleviku hävitamisega, ühe olulise kultuurisamba - millele Eesti hariduselu on tuginenud juba 100-200 aastat (s.t. praktiliselt kogu eesti kirjakeele ajaloo) - mahalõhkumist. Seda poliitikat ei tohiks mingil juhul jätkata ja tuleks esimesel võimalusel peatada, see oleks kõige esimene samm. Rääkimata sellest, et maakoolidest tuleks kujundadagi hoopis lokaalsed kompetentsikeskused, kus lisaks tavaharidusele, antakse erioskusi - neid, mida igast linnakoolist ei saa. Ükskõik, kas selleks on kunstiring, teatriklubi, spordikallak, puutöö või ratsutamine. Maakoolides on seda kõike palju lihtsam korraldada, kuna on piisavalt ruumi ja aega. Just seda, millest linnas puudu jääb.

 4)  Viimaks ei saa kriitika alt välja jätta ka minister Repsi jt hariduspoliitikute (nagu jälle mainiti: juba ammu enne teda otsustatud) poliitika segakeelsetest (et mitte öelda umbkeelsetest) koolidest (oh santa simplicitas! miks ometi!) Olgu need siis riigigümnaasiumid või muud. Nüüd, tänu Kohtla-Järve ülimalt äärmuslikule näitele, kus 20% eesti lapsi tahetakse ühte riigigümnaasiumisse samadesse klassidesse panna 80% vene emakeelega lastega, on kogemata kombel aru saadud - ja ministergi tunnistanud - , et ehk asi on liiga radikaalselt ette võetud ja lausa täiesti valest otsast lõngakera harutatud. Kusjuures, oluliselt lihtsam lahendus, antud näite varal, on olemas (kirjeldan allpool).

Ent tõsiselt: no milleks sellised lollused segaklassidest ja algkoolilaste sundkeelestamisest? Kas me tõesti oleme stalinistid?! Päris ausalt! Mõtleme nüüd korra rahulikult. Esiteks, selge, et eesti keele oskused on olulised ja nende arendamine vajalik, aga kas sel eesmärgil tuleb hakata venestama eestlasi? Või sundeestistama venelasi??? (lasteaias!?   kohustuslikult!?).  Looma sundsegaklasse? Kuulge, tõesti miks alustada siis lasteaias - äkki siis juba sünnitusmajas? No tõepoolest, võtab sõnatuks! Integratsioon ja sunduslik rahvuse segamine ei ole kohe kindlasti sünonüümid.

Nüüd tõsisemalt rääkides, uue riigigümnaasiumi kahekeelsuse probleemi (Kohtla-Järve näitel) saab lahendada tegelikult  kümme korda lihtsamalt, sealjuures inimlikkusest rääkimata!  Siin pole tarvis absoluutselt mingit võlukunsti ega kõrgemat doktorikraadi: uus riigigümnaasium tuleb Ida-Virumaal ehitada kahesektsioonilisena, ühes tiivas eesti kool, teises tiivas  vene kool.

 See, mis keeles toimub konkreetsest ainetunnis õppetöö, olgu juba haridustehnoloogide otsustada - aga ilmselgelt peab see vähemalt esimestel õppeaastatel (algkoolis) toimuma põhiliselt laste emakeeles. See on ju elementaarne, Watson! Selle jaoks ei pea olema kirjandusprofessor, teadlane, haridustehnoloog või tippharitlane. Lugege läbi mõni mitmekeelse intellektuaali elulugu, autobiograafiline teos (Eesti kontekstis piisab täiesti president Meri teostest) ja te saate aru, millist rolli mängib inimese kujunemisel, identiteedil, isiksusel tema haridusteel just õppekeel. Või olukord, kus ta emakeeles õppida ei saa. Kas me tahame tõesti järgida 1940-te aastate Nõukogude Liidu eeskuju?  

Kõige üldisem ja põhilisem järeldus mitmekeelsete inimeste elulugudest on ju ilmselge: kolmeteistkümnenda eluaastani peaks lapse haridus põhilises osas toimuma emakeeles, võõrkeele õppimine paralleelselt on loomulikult igat tervitatav. Edasi peaks õppetöö kasvavas mahus minema üle eesti õppekeelele, jõudes ülikooli tasemel 100% eestikeelsele õppele (gümnaasiumis näiteks 80% või enam eesti keeles, seda sõltuvalt konkreetse kooli piirkonnast ja õpilastest).

Mitte midagi keerulist: kahesektsioonilises Kohtla-Järve riigigümnaasiumis saaksid õppida nii eesti kui vene noored ERALDI klassides, oma emakeeles. Kooli söökla, võimla, ujula ja muud olmeruumid oleksid mõistagi ühised, ka vahetunnis on võimalik sõpradel omavahel suhelda ja loomulikult on võimalik igal lapsevanemal (segaperekondade puhul) otsustada, kummas sektsioonis ta laps õpib, eeldusel, et laps oskab piisavalt tasemel siis kas eesti või vene keelt. Põhikooli osas (7.-9.klass) toimuks intensiivsem eesti keele õpe, gümnaasiumiklassides oleksid mõistlikud juba ühtsed klassid. Midagi keerulist siin ometi pole! Järve kool saaks ka riigigümnaasiumi ühe osana püsima jääda - mis siin keerulist on?? Samasugust praktikat tuleks kasutada mujalgi Ida-Virumaal ja Tallinnas.

Aga meil leiutatakse jalgrattaid ja püütakse elu inimestele võimalikult keeruliseks teha! Siinjuures: nii eestlastele kui ka venelastele. Milleks nii, ma küsin? Seda pole vaja! Inimese rahvus, keel, usutunnistus jmt peaks ju konstitutsiooni järgi olema vabad. Mida me saavutame siis sellega, kui asume kellelegi peale suruma uut emakeelt. Hariduse eesmärk peaks olema inimesi harida, mitte inimesi ümber defineerida. Või nende identiteediga inimkatseid teha.

6 aastat algkoolis on piisav aeg, et omandada normaalne arengutase oma emakeeles (antud kontekstis siis vene keeles), samas ka õppida elementaarsel tasemel eesti keelt. Üleminekuajaks saaksid olla 7-9.klass, et siis gümnaasiumis üle minna juba eestikeelsele õppele, mõned valikained võib inimene loomulikult omandada ka gümnaasiumis vene keeles.

https://online.le.ee/2017/06/04/galerii-vatla-kooli-paris-viimane-koolipaev/
https://www.err.ee/694193/kaart-sugisest-jatkab-kaheksa-gumnaasiumit-pohikoolina-uks-kool-suletakse
https://virumaateataja.postimees.ee/6267367/annikvere-kool-kummituslik-kool-kus-aeg-on-seisma-jaanud
https://et.wikipedia.org/wiki/Luhamaa_algkool
http://www.moisakoolid.ee/et/manor_schools/harmi-p%C3%B5hikool-0
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-protest-kooli-eest-harmi-moisakooli-viimased-hingetombed-lausemuudatusega-suletav-kool-sai-loa-maini-jatkata?id=84642297

Hannibal ad portas

Lühiarutlus Eesti meediaruumi kaevikutest

XII sajandil elanud kristlik pühak St.Bernard de Clairvaux olevat tabavalt öelnud: "Tee põrgusse on tihti sillutatud heade kavatsustega." *

Tacitus on rooma annaalides aga meenutanud suurt Cannae lahingut Hannibali vastu, mis kokkuvõttes oli roomlaste üks kõige rängemaid sõjalisi kaotusi läbi terve selle impeeriumi ajaloo, umbes sääraselt: "Ja siis marssisid nad suures üksmeeles ja tohutus vaimustuses, enamuse rõhuva tahte toel ning ergutushüüete saatel, vastu enda häbistavale hävingule ja ajaloo suurimale lüüasaamisele."

Kõigi nende eepiliste arengute (/taandarengute – sõltub eri vaatenurgadest) taustal meie järjest kiiremini muutuvas ja vastanduvas maailmas, AD 2019, on inimestel keeruline tabada, mis tegelikult ümber toimub. Seletusi püütakse anda nähtustele, mida pole paljuski enne (või siis väga ammu) nähtud, tehes seda maailmas mis iga päevaga vähem sarnaneb eilsele. Samal ajal süvenevad lõhed vasak-paremteljel ja sisulise debati asemel toimub arulage ja lihtsalt piinlik poriloopimine. Samas oluliselt laiem taustsüsteem jääb inimestele juskui mõistmata, millest soovikski alustada.

Kui Varro Vooglaid, Markus Järvi jt koos oma sihtasutuse ja meediakanaliga Eesti avalikku ruumi sisenesid, olid paljud nende kirjeldatud ja kritiseeritud protsessid (kõige laiemas mõistes) juba väga ammu alanud. Kuigi mitte peamiselt sellest "ammu algamisest" ei tahtnud ma rääkida – on see ometigi käesoleva kirjutise vahest päris oluline sissejuhatus teemasse. Sõltumata maailmavaatest, on minu meelest maru oluline mõista, et eestlased (oma teada-tuntud pikameelsuses) olid justkui maganud 21 aastat riigi taasiseseisvumisest täiesti sügavas ja täiesti segamatus letargilises "vabaduse" unes (kuigi juba hiljemalt majanduskriisisist alates oli selgelt näha, et muuhulgas isegi kõrges riigi poliitladvikus tehtud kaalukad otsused kahjustasid väga selgelt ja oluliselt Eesti majanduslikke ja riiklike huve ja sealhulgas peaaegu kõiki ühiskonna kihte - sellest räägiti muuhulgas isegi paljudes erinevates ülikooliloengutes), vaatamata sellele mis ühiskonna- või poliitelus toimus.  Vaatamata majanduskriisis tehtud ebaõiglastele otsustele (näiteks tõsta makse, aga mitte alandada riigikogulaste palku, külmutada maksed pensionisüsteemi, vähendada ravihüvitisi jne jne). Sest siis eestlased endiselt kõik ikka magasid rahulikult.

 Ja siis äkitselt 2012.aastal on eestlane täiesti arusaamatutel või lausa tühistel ajenditel ja põhjustel ootamatult "üles ärganud" ja sellest saadik on järjest suurem madistamine eesti poliitilises ja vaimses ruumis alanud. Ent paljude nõndanimetatud põhiväärtuste kaotamine ei alanud ju sugugi mitte siis. Mitte 2012.aastal. Kaugeltki mitte. Ma tahan rõhutada, et see on eriti silmatorkav just seetõttu, et olles isegi Tartu Vaimu kasvandik, olles samas olnud piisavalt (kahjuks liiga) noor inimene ja pidanud suurema osa senisest elust seda vaimset allakäiku nägema lapse või noorukina kõrvalt,  suutmata tol ajal teemas isegi kaasa rääkida. Sest ilmsed selged märgid vaimsest allakäigust algasid ju Eestis millalgi 2000-te esimestel päevadel, kui mitte isegi juba 1990-te lõpus, mis oli untergang'i tõenäolisem alguspunkt Eestis (ja ilmselt ka vaimsuse madalseis üldse Eesti lähiajaloos).

Kõik, mis on vana, ei kõlvanud äkitselt kuhugi – vanad tõed lükati kõrvale, sest absoluutselt kõik oli muutunud äkitselt nii kergesti müüdavaks-ostetavaks. Riigi taristud müüdi võimalikult odavalt maha, ühiskonna alusväärtusi ei hinnatud enam mitte millekski, riik pidi olema halb peremees ja üldse möödaniku nähtus. Ühiskonnas algas ebavõrdsuse tohutu kasv, igasugune sotsialism taheti hävitada (et see üksnes kümnend hiljem vähe moondunud kujul tagasi tuua). Lisandus veel kiirenev läänestumine, ääremaastumine, üha kiirenev ühiskonna angliseerumine ja ennekõike kiirenev kommertsialiseerumine igal tasandil. Iga päevaga suuremas ulatuses, reeglitevabamalt ja kõrgemate hindadega. Ainult raha loeb. Raha on kunn, kõik muu aga... Ühiskonna alusväärtused, millele ühiskond on rajatud, said murenema kiirenevalt, suuremate tükkide ja kasvava isuga. Seda suhtarvudes ilmselt muide palju kiiremini, kui  nn "roiskuvas" läänes. See kõik ei alganud mitte siis, kui loodi Objektiiv või EKRE – see kõik algas ju hilistel 1990-tel, aga siis see millegipärast kedagi peale riigijuhi Lennart Meri või paari intelligendi need probleemid väga ei huvitanud.

Rääkimata sellest, et noil mitte isegi väga ammustel aegadel mitte keegi ei võtnud vaevaks kas või pastakat üles tõsta ja märkida: "Kuulge, aga meie riik on nii väike, et meid võidakse selles kapitalismikeerises sõna otseses mõttes ühe sõõmuga tervenesti alla neelata – kogu meie riigieelarve on kümneid kordi väiksem paljude suurkorporatsioonide iga-aastastest investeeringutest" (rääkimata siis sellest, et kui riik sellisesse keerisesse vajub, on tõenäolisem, et väljaujumise asemel notivad "tagurlased" ja "liberastid" üksteist enne viimseni maha kui hakkavad koostööd tegema).

Sest ilmebki: nüüd kui Titanic on "poolest vöörist vee all", karjutakse ühest pardast, kuidas teises pardas seltskond uputavat laeva. Ehkki meie nn ühiskondlik laev on ammu päris korralikult "vett" täis. Eestlased on lätlaste järel maailmas üks kiiremini vähenevaid rahvuseid ja selle peale öeldakse meile liberaalsest osast läänest (rääkimata muidugi meie nn poliitilisest "siseläänest"), et peamine ja vaat' et ainus lahendus sellele on uute inimeste suuremõõtmeline import. See pole muidugi ainuke ja ilmselt mitte kõige tähtsam tänase Eesti probleem, ent siiski väga ilmekas näide poliitika tavapraktikatest.

Kuigi ma ise pole täiesti teadlikult poliitilisest tegevusest või nn poliitilisest elust aktiivselt seni osa võtnud, on mind aina ja üha imestama pannud see, millise pinnapealsuse ja silmakirjalikkusega suhtuvad poliitikasse vahepealsed (1970-te ja ka 1960-te põlvkond, suuremast osast 1980-tel sündinutest rääkimata) põlvkonnad. Loomulikult ka paljud inimesed vanematest generatsioonidest, aga eriti annavad tooni just need põlvkonnad. Just nemad asuvad enamasti suurejooneliste zestide ja targutuste saatel eilseid probleeme lahendama homme. Kasutades selleks väga tihti suuremale osale ühiskonnale täiesti vastuvõetamatuid meetodeid (tihti lausa suurema osa ühiskonna arvelt). Kuidas nii saab? Mitte soovides siin arutluses osutada kellelegi konkreetselt, tahan ma siiski öelda, et siin on märgata teatud laiemat ja sügavamat probleemi ühiskonnas.

Teen siinkohal meenutuse koolipõlve, kust meelde on jäänud üks üsna lühike kuid väga meeldejääv hetk 2005.aastast (millalgi 12.klassi lõpust, teate küll seda maailmamurdvat teismeiga) klassivennaga TÜ raamatukogu vanade purskkaevude juurest – ilma mingi erilise põhjuse ja ilma vähemagi alkoholita seejuures (olime siiski juba täisealised, ehk püüdsime olla ka vastutustundlikumad) "maailmaasju arutasime", kus me täie tõsiduse – loomulikult ka eakohase idealistliku naivismi saatel – endi arutluse tulemusel nentisime, kui täielikult, laiaulatuslikult ja samas lootusetult p....ses kogu maailm ikka on. Kusjuures silmas pidasime enda nooruslikkus entusiasmis ikka tervet maailma globaalsel tasemel. See oli niisiis 10 aastat enne tõsise pagulaskriisi ja 3 aastat enne globaalse majanduskriisi puhkemist või muide, isegi enne seda aega kui ökokatastroofi temaatika jõudis peavoolumeediasse. Juba siis oli maailma üldisem vaimne allakäik ja selle hingeseisundi "ärajoodud" sisu meile täielikult ilmselge, mistõttu puänteerisime meie kui noored "maailmadoktorid" enda järeldusi kokkuvõtvalt, ehkki kerge huumoriga vürtsitatult, täiesti tõsiselt mõeldud diagnoosiga – lihtsalt täielikult perses. Lausa faktikindlalt ja paratamatult. Teismelised. Seda ima põhjapanevate teadustööde lugemiseta või ilma kõrghariduseta ja teemat täiesti omal käel käsitledes, varustatuna paremal juhul ehk lihtsalt Hugo vaimuga. GT ei käinud tol ajal isegi mitte veel lasteaias. Siinjuures polegi ju kõige olulisem, kui täpne või põhjapanev, meie arutlus oli – tähtsam on siinjuures asjaolu, et me saime olukorrale pihta piisavalt hästi (pole ka palju lisada, et see polnud kindlasti igapäevane arutlusteema, aga samas ka mõnel teisel arutlusel mõne teise sõbraga jõudsime sarnaste järeldusteni, see kord on aga eriti eredalt meelde jäänud). Sest pange tähele: see ei olnud ennustus, see oli meie noorte maailmaparandajatena antud k o n s t a n t e e r i n g maaailma üldisema olukorra kohta.

Sellel esmapilgul ehk täiesti juhuslikul mälestuskillul 15 aasta tagant saab olla ainult üks päris ilmne järeldus: tänapäevased maailma kriisid ei ole olemuslikult tulenevad lihtsalt majandusest, kliimast (mitte, et kliimamuutusele ei aitaks kaasa inimene – vaid siinkohal silmas pidades tagajärgedega toimetulekut), usukonfliktidest, korruptsioonist või isegi globaalsete jõudude strateegilisest tasakaalust. Üleilmsed kriisid on meie päevil sügavalt ja eelkõige moraalikriisid, kätkedes peaasjalikult küsimusi vastutusest, ühiskonna keskmisest südametunnistusest, ühiskonna üldisest järjepidevusest, võimu jaotusest ühiskonnas, riigikorra efektiivsusest, ühiskonna alusväärtustest, kultuurist ja sisemisest jätkusuutlikkusest. Ja muidugi postmodernistliku lääne ühiskonna kohutavalt pillavast ja raiskavast olemusest. Nimekiri paistab siinkohal ehk laialivalguv, aga küsimus on ikkagi eelkõige moraalne. Me elame ju - nagu tihti tavatsetakse öelda – majandusliku ülekülluse ajastul, kus teoorias ei tohiks enam millestki elementaarselt vajalikkust (toit, peavari, haridus jms) puudu olla. Samal ajal inimkond ei ole väidetavalt olnud kunagi lähemal enda elukeskkonna ja üldse maailma hävitamisele.

Seda kõike juba vähemalt alates ajastust, mida Fukuyama (temast ma 2005.aastal muide ei teadnud veel mitte midagi) on nimetanud ajaloo lõpuks; ehk ühesõnaga vähemalt Clintoni ajast, ajast kui algas Clintoni Valge Maja skandaal – on meie kriisid olemuslikult sügavalt moraalikriisid. Küsimus on: kas meie ühiskonnad suudavad moraalse uuestisünni läbi teha või järgime vanade roomlaste üsna uhket, kuid üpris kuulsusetu ja õnnetu lõpuga eeskuju. Seda eelkõige seotult fundamentaalsete küsimustega, kuidas on üles ehitatud ühiskondade (kas või lagunevad) väärtushinnangute süsteemid. Ja sellest tulenevad poliitikad, toimivad valimissüsteemid, otsustusmehhanismid jne.

Soovimata, enda ehk liiga morbiidselt alanud arutlust sama süngetes toonides jätkata, tahan ma rõhutada, et tegelikult on siiski väga positiivne, et on tekkinud sellised alternatiivkanalid, nagu Objektiiv ja erakonnad, kes tõsiselt peavoolu kritiseerivad ning konkurentsi pakuvad. Küll on probleemiks asjaolu, et debatt laiemas mõttes pole sugugi paranenud ja vaidlused muutuvad kohati lausa äärmuslikult väiklaseks ja labaseks. Sisutühjusest rääkimata. Ja seda mitte seetõttu, et konservatiivsed jõud ei pakuks üldse mingeid sisulisi arutlusteemasid, vaid seetõttu, et vasakliberaalne peavool kas lihtsalt ei suuda või ei taha nendega sisuliselt debateerida (võib-olla kartusest kaotada).

Viimased peavoolukanalite rünnakud Objektiivi suunal näitavad masendavalt aga endistviisi langevas trendis debati taset. Selmet võtta ette konkreetseid Objektiivi autorite artikleid, seisukohti või debatte, mida siis vaidlustada, rünnatakse kogu alternatiivmeediaväljaannet kõige täiega. "Putinistid! Kasulikud idioodid! Äärmuslased!... jne" seda kuni täiesti jaburusteni ja kõige labasemate mõnitusteni välja – kas see on siis tsiviliseeritud viis debati pidamiseks. Täiesti naeruväärne. Ma ise ei ole pidev Objektiivi saadete-artiklite jälgija, aga aeg-ajalt nende saateid ja materjale absoluutselt vaatan. Need on äärmiselt huvitavad ja harivad. Eriti ajaloo osas ja ka intervjuud põnevate ühiskonnategelastega Eesti lähiajaloost, aga ka muu materjal, on väga huvitav. Kindlasti on seal sellist, millega ma ei nõustu ja teemasid, mille üle sooviks pikemalt debateerida või mida ma ise käsitleks vähe teises võtmes. Aga kahtlemata on tegemist täiesti tõsiseltvõetava meediakanaliga, mis pakub arvestatavat konkurentsi peavoolumeediale.

Näide värskemast täiesti jaburast rünnakust Objektiivi suunal.

Ma saan täiesti aru, et üks printsiip, mis Objektiivi ümber kerkinud "meediakaevikute" tekkimisel on rolli mänginud, kannab nimetust: "Külvad tuult, lõikad tormi." Selge see, et Objektiiv on enda tegevuse ja seisukohtadega vasakpoolseid piisavalt ärritanud, et endale n-ö "kallale" meelitada. Ent kahjuks on need rünnakud enamasti ikkagi täiesti sisutühjad, propagandistlikud ja sildistavad, ilma sisuliste argumentideta – ja meenutavad kokkuvõttes rohkem nõukogude aega kui vaba Eestit. Samas kui Objektiiv ise pole selliseid propagandarünnakuid kellegi vastu korraldanud, väljendades ehk lihtsalt enda maailmavaatelist erimeelsust peavoolumeediaga.

Mis puudutab aga Koik'i kaasust, on selle näitel minu arvates  õige lahendus Vooglaiu poolt end kaitsta kohtus. Kuid lausa eriti küündimatu ja piinlik on ERR-i käitumine. Olles Koik'i poliitilist "huumorisaadet" (milles huumorit lihtsalt oli nii vähe, et seda vaevalt üldse naljasaateks saab pidada) korra ka näinud, on ikka siiralt kahju nii ERR-ist kui ka artistist endast, et sellise jama peale maksumaksja raha raisatakse.

Siinkohal on ERR-i tausta arvestades tegelikult on tõesti täiesti kohased ka võrdlusmomentide otsimised nõukogude aja huumoriklassikute, Abel'i ja teistega, mida Objektiivi enda kommentaarides tehti. Kes oled Sina, ..., et üldse sinna pjedestaalile ronida? Tujurikkuja sai sellega hakkama, aga ka siiski aegamisi rahva seas autoriteedi ja tunnustuse omandades (mitte lihtsalt lambist mingit oma saadet tegema hakates), ehkki enda viimaste sketshidega vihastas ka Tujurikkuja paljusid inimesi (siiski mitte kedagi isiklikult mõnitama asudes, mis tasemele on langenud siis kodanik Koik). Laiemalt võttes on siin aga mitu põhjust, esiteks tõesti arvestades, et tegu on ERR-iga kes peaks oma lati oluliselt kõrgemal hoidma, kui ta seda praegu teinud on. Teiseks aga seetõttu, et telehuumor on eestlasele täiesti püha asi ja mitte mingite poliitiliste vaadete tõttu, vaid selle tõttu, milline on meie ajalugu. Vaadake ometi, millist kunsti tehti nõukogude ajal - see on lihtsalt tohutuid aukartust tekitatav ja selle lati juba algusest peale nii kõrgele seadnud.

Mitte üksnes selle tõttu, kui raske oli Nõukogude ajal avalikult huumorit teha poliitilise surve tõttu (ja millega tegelikult riskisid need julged näitlejad, oleks nad vaid veidi poliitilistel teemadel libastunud) – vaid seetõttu, kui geniaalseid andeid sellel raskel ajal ENSV huumorimaastikul toimetas. Tänapäevani me vaatame, kuulame ja räägime Abelist, Nõmmikust, ja teistest (nii teleekraanidel kui nende taga) ja ainult õhkame. Kuidas inimesed said olla nii andekad, vabad, humoorikad ja teha nii rasketes poliitilistes piiratud oludes nii kõrgtasemel huumorit? Ilma seejuures kedagi solvamata, mõnitamata – tehes seda kõrgemal inimlikul tasandil. "Isegi surnuid siin ei austata..." :) Lihtsalt surematu huumor algusest lõpuni. Ent isegi kui ajad on hoopis teised ja n-ö ühiskondlik kultuur on vahepeal alla käinud, siis latt ei peaks sellepärast ju nii palju madalamal olema. Ja kui tõesti ise selle latini ei küündi, siis lihtsalt tehku oma huumorit pubilauas või Youtuubi avarustes edasi. Muidugi veelkord, suur on see plekk nii ERR-i kui Nõukogu esimehe hr Veidemanni revääril, kes olukorras palju varem oleksid pidanud reageerima ja vabandama. Seda enam, et nagu tuli välja Varro Vooglaiu kommentaaridest, siis pakkus ta alguses alternatiivina kohtukaasusele ka ju lihtsalt vabanduse palumist tema väärikuse solvamise eest, millest väga suuremeelselt keelduti.

Ei, ütlen ausalt, ma ei ole huumorikriitik, veel vähem teatrikriitik. Aga natuke selle valdkonnaga elu jooksul kokku puutunud siiski. Ütleks lihtsalt nii, et huumoril ja huumoril on vahe. Kui Tõnis Niinemets teeb oma stand-up'e ja show'sid, siis see lihtsalt on naljakas. Ja väga võimalik, et kõigile ta huumor ei meeldi, ja väga võimalik, et Oudekki Loone oligi pärast solvunud, et teda küüditamise teemal tögati. Aga lihtsalt nali on sellest üle. Nii lihtne ongi. Kui nali on asjast üle, saavad enam-vähem kõik sellest nii ka aru, ilma oluliste solvumisteta + on päris oluline vahet teha, kas on ikka midagi sisulist, mille üle nalja teha või lihtsalt see inimene ei meeldi mulle (või tema vaated vms). Ega mina isiklikult ei oska ka päris täpselt öelda, kust see piir läheb - ja olgem ausalt ei tegele ka huumorivaldkonnaga. Aga üsna ilmselgelt inimesed siiski saavad aru, kui see piir on ületatud ja nii lihtne see ongi. Tõepoolest, kui oskad huumorit teha, siis võid seda teha Trump'ist kuni Putinini ja kohalike kuulsusteni välja. Kõigil on lõbus. Õppige Tõniselt.

Toon selle esile, kuna tolles skandaalses Koik'i "huumorisaate" kaasuses on muidugi ka selgelt märgata ühte nõmedat ja väiklast aspekti. Neil vasakpoolsetel aktivistidel, kes on teatud ühiskondlikes ja poliitilistes küsimustes vastaspoolel näiteks Objektiivi ja üldse konservatiivsete vaadetega inimeste suhtes, on tihti ju keeruline midagi enda "vastaste" suhtes ette võtta. Noh, näiteks umbes nii:

....Noh, näed, istuvad ikka oma stuudios ja teevad enda neetud parempoolseid saateid. Debateerida nendega ka ei viitsi või ei oska või pole mõtet. Järelikult jääb üle halvustada. Sest parema meelega mõnitaks ju üldse kõiki "tagurlasi" korraga – aga see on jälle ohtlik tegevus, saad palju negatiivseid Delfi kommentaare või üldist halvakspanu. Ei parem, võtta üks võimalikult lihtne ja "ohutu" sihtmärk Vooglaiu näol ja siis asuda teda tümitama...saab äkki pulli...ja teised ka kardavad.

Ja tõesti, nii uskumatu või piinlik, kui see ka pole, just nii madalat koolikiusajalikku mentaliteeti evib mõni ERR-i saade. No vot siia tasemele on siis jõudnud meie rahvusringhääling. Lõpetuseks lisaks veel Postimehe kohta nii palju, et kui ta tõesti midagi muud enam tarka ilmutada ei oska, kui Objektiivi artiklite "analüüsi", millel on ka ikka sõna-otseses mõttes poliitiline maik juures, siis tehke selle asemel näiteks rohkem ajaloo ja Nõukogude aega kirjeldavaid intervjuusid või lugusid, mis võiksid vähemalt harivad olla, nagu näiteks see intervjuu:

https://www.youtube.com/watch?v=sgX4hzS_9GI

* selle ütluse autorlust on omistatud ka mitmetele teistele inimestele, kes on aga sündinud tunduvalt hiljem, mistõttu võib neid väiteid kindlasti pidada desinformatiivseteks või lihtsalt võõraste sulgedega ehtimiseks; iseasi, et toodud ütlus võib originaalis olla veelgi vanem