Rahvuskultuurist, eesti külakiigest ja kultuurrahvastest

Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Mart Helme kõnest sai ainet päevakajaline teema rahvuskultuuri püsimisest ja tulevikust. Põhimõtteline ja sügav teema sai aga kahjuks oponentide poolt kistud olmeküsimustesse ja pinnapealsetesse küsimustesse. Kuid teema ise on täiesti vaieldamatult  ja sügavalt eksistentsiaalne. Muide, isegi märka eksistentsiaalsem kui pagulased või mitmed teised laiema üldsuse kirgi koondavad lihtsad teemad. Eesti rahvuskultuuri säilimine on vähemalt sama tähtis küsimus, kui Eesti metsa tulevik – mis minu meelest on eestlasele metsarahvana vähemalt sama oluline. Kui rääkida kultuurist valdkonniti, siis näiteks spordivaldkonna puhul on täiesti põhjendatud, et esimesena hakatakse enamasti rääkima rahastusest, samuti on see paljude teiste kultuurisfääride puhul. Kuid kultuuri tõelise südame - rahvuskultuuri puhul ei ole see rahapuru esimene kriteerium. Isegi Siberisse küüditatuna säilis suurel osal eestlastel rohkem kultuuri, kui seda praegu mõnel kodueestlasel alles on (samas, eks küüditati muidugi ka rahva paremik). Järgnevalt püüangi lahti mõtestada eesti kultuuri olemust ja tulevikku. Kas asi on pelgalt mõnes laulukooris, eelarvereas või muuseumieksponaadis? Kui suur on oht, et eestlane ise on varsti muuseumieksponaadiks muutumas?

Maailmas omajagu reisinud inimena ja ka pikemalt mujal elanuna julgen väita, et terve eesti rahvuskultuuri võiks vabalt kuulutada UNESCO pärandiks. Kuna täiesti liialdamata, oleme väga haruldaselt kasvupinnalt (8000 aastat läänemeresoomlast + viikingite mõju+ 800 aastat saksa aadlivõimu + kristlus + looduseusk +vene mõjud + euroopa mõjutused + metsik loodus) tekkinud täiesti unikaalne rahvakild või pärandkooslus, umbes nagu puisniit, rannakarjamaa või põlishiis. Vähemärgatud fakt on see, et Eesti on  nelja väikseima unikaalse rahvuskeelega rahvaarvuga mandririigi hulgas terves maailmas, kusjuures kolm ülejäänut asuvad mägedes või kõrgmägedes ja tunduvalt väiksematel laiuskraadidel. Eesti on ühtlasi kõige põhjapoolsem väikeriik maailmas. Samasugune imeloom nagu lendorav. Varalahkunud Hardo Aasmäe lausus kunagi tabavalt, et Eesti on tegelikult üks suur rahvuspark. Kui meie rahvuspargis on metsa, soode ja muu elaval loodusega seisud veel üsna head (kui muidugi ei asuta edendama järjest intensiivistuvat metsamajandamist), siis selle rahvuspargi kõige levinum liik - eestlane - on statistika järgi hääbumas.

Tänane realiteet on selline, et me ei ole mitte ainult unikaalsed, vaid ka kiirenevas tempos hääbuv rahvus, seda nii demograafilise statistika kui kultuuri suurust mõõtes, eriti kui arvestame kultuuri elujõulisuse näitajana piirkondlikke murdeid ja riigis elava rahvuse piirkondliku kultuuri rikkust. 1980-ndate põlvkonna inimesena tunnen seda eriti teravalt. Mäletate veel Uduveret, mis tore paik see okupatsiooni kiuste oli? Kirjutame ja räägime küll ERMist, rahvuskooridest ja maailma vallutavast muusikast, aga rääkida võiks hoopis rahvuse, küla ja rahvuskultuuri väljasuremisest. Meie surevatest juurtest. Ma mäletan lapsepõlvest selgesti isegi veel 90-ndate keskpaigani toimunud rahvarohkeid pidusid, avalikke üritusi ja tohutu rahvarikkaid jaanitulesid väikestes külades. Mäletan selgelt, kuidas viibides eri Eesti otstes ei saanud lapsena kohalikest inimestest hästi aru – sest seal kõneldi murdeid. Minu põlvkond, meie kasvasime üles veel külakiige peal (mida ei ehitatud eurorahadest, vaid kohalike inimeste entusiasmist). Need kõik olid ülivõimsad mälestused! Praegusaja lapsed pole suures osas enam külakiike pildilt näinudki.

Mälu järgi väidaksin, et lisaks EKRE poliitikute olen ainult kirjanik Leo Kunnast kuulnud tõsisel toonil tunnistamas (eks on olnud teisigi arvamusliidreid, keda ma pole kuulnud või nad pole meelde jäänud) kaduvatest küladest Eestis - kaduvast eesti külast. Rahvuse vähenemisest on räägitud, aga alustada tuleks algpõhjusest, juurtest - külade kadumisest. Eriti märgatavaks muutub tendents, kui me asetame selle ajaloolisse konteksti. Rääkimata varasematest aegadest, isegi veel XX sajandi teisel poolel oli külakultuur nii võimas, et kuulsate külanõidade (olid nad siis võimetega või lihtsalt loodusetundjad) juures käidi haigusi ravimas. Tuntuimad näiteks Kaika Laine, Vigala Sass. Tänaseks seda kultuuri osa enam pole, see on juba väljasurnud. Pole enam surisid Võrumaal, kes rästikumürki korjamas käisid või teadjanaisi mujal Eestis.


Muide, siinkohal küsin, kas teie küla on veel alles? Mõtlen siin just lähedasi otseseid juuri, sest suurem osa eestlasi ei ole linnalise päritoluga (või pole linnas elanud rohkem kui 2-3 põlve). Mina võin öelda, et mitte ükski neist küladest, kus olid pärit näiteks minu vanavanemad (niisiis, vähem kui 100 aastat tagasi), ei eksisteeri enam tänapäeval. Alles on vaid mõned vundamendid, vahest ka üksikud elanikud, kuid külasid endid enam ammu pole. Iroonilisel kombel on kõige rohkem elu säilinud isaisa Kaukaasia eestlaste külas Sulevis, Abhaasias. Kahjuks ega sealgi varsti eesti keelt enam varsti ei kuule, poliitilise olukorra tõttu on nad üsnagi ära lõigatud ka kodumaast. Just sellest peaksime rääkima, kuidas just viimase 25 aastaga on antud lõplik surmahoop sadadele eesti küladele, mida kolhoosikord ei olnud veel suutnud hävitada. Aastal 1981 sai filmikunsti vahendusel tuntuks muusikapala "Tuhanded külad", milles on tuntud laulurida: "Kuni su küla veel elab, elad sina ka." Me nagu ei märkagi seda, et eesti küla on väljasurnud või vähemalt väljasuremise äärel.

Täna on Eesti rahvus muide inimeste kahanemiselt maailmas 6.-dal kohal, edetabelis korruptsiooniparadiiside Moldova, Ukraina ja Bulgaaria vahel. Meie puhul pole asi ainult vähenemises – kuna meid ongi juba ajalooliselt väga vähe. See pole pelgalt emotsioon või arvamus, see on fakt. Eestlased ja lätlased on ainsad riigirahvused Euroopas, keda XX sajandi lõpus oli vähem, kui sajandi alguses. Viimased arengud pole olukorda parandanud. Hiljuti oli mõnusa pühapäevase vestlussaate külaliseks professor ja endine poliitik Rein Taagepera. See oli meeldiv, aateline ja hariv vestlus, milles oli aga ka üks mõtlemapanev lause. Lugupeetud professor ja vana põlvkonna kõrgharitlane tunnistas, et tema mitmest lapselapsest ainult kaks räägivad eesti keelt. Vähemalt kaks räägivad veel! Hea seegi! Halvem lugu on selles, et ka eesti keel ei kipu enam püsima oma kõrgkvaliteetsel tasemel. Need vähesedki noored, kes meie armast emakeelt kõnelevad, ei tee seda suures osas kuigi korrektselt. Väga üksikud erandid kannavad edasi seda kõrgkultuuri keelt, mida siin veel mõnekümne aasta eest laialt siinmail laialdaselt räägiti. Lennart Meri ütles oma elu viimases tuntud intervjuus, et ta ei saa vahel enam aru, mida ajakirjanik on öelda tahtnud, see oleks nagu laste salakeel. Ei pea olema sündinud aastal 1929, et aru saada, millise kokkukuivamise ja mandumise on eesti keele väljendustäpsus läbi teinud viimase 50 aastaga. Ennesõjaaegses eesti kirjanduses saame lugeda väga nüansirohket, värvikat, korrektse ülesehituse, täppissõnadega ja tarbepõhist puhast keelt (ja mitte ainult ilukirjandusest!). Ilma nende nüüdisajal levinud moondsõnade, suvalise keelekasutuse, ka värdvormide, laensõnade pusa, stampväljendite ja paljusõnaliste tühisusteta. Eks muidugi keele risustamine on toimunud ka varasematel aegadel, aga tolleaegsed ühiskondlikud normid ja nõuded ei võimaldanud sellist keele mandumist, nagu ta nüüdsel ajal toimub. Lisaks muule on Eestis peaaaegu väljasurnud murded ja dialektid - veel tänaseks allesjäänud murrete põliste kõnelejate arv väheneb iga päevaga.

Eestis on kahjuks tänaseks jäänud alles üksikud koolid (kui sedagi), mis klassikalist, ilusat ja kõrgetasemelist eestikeelset kõnet õpetavad. Millegipärast on siin mindud isevoolu teed - eesti keele saatust võetakse sama loomulikult, nagu üht metsikult kasvavat õunapuud ajanurgas, kõdunegu see või maha. Iga-aastane emakeelepäev on küll tore algatus, ent taaskord üks loosunglik üritus, kuna keele ellujäämine ja keelepuhtus ei sõltu ühestki aastapäevast. See on pidev protsess ja töö. Maailmas on muide kümneid ja isegi sadu väikserahvaid ja keeli, neist kultuurrahvaid ja kultuurkeeli aga väheseid. Eestlased on läbi sajandite olnud piiri peal. Siin me peamegi aga veidi uurima, mis on eesti kultuur? Kus on selle kultuuri juured? Mis on eesti kultuuri tuumaks, eriosaks? XIX sajandil murdsime kultuurrahva piirist üle, eestlaste arv kasvas jõudsalt, vabanesime pärisorjusest, tekkisid rahvuslikud ajalehed, laulupeod, saime eepose, ametliku kirjakeele ja algas rahvuslik ärkamisaeg. Muide, täiesti eksitavad on teooriad, mida siiani siin-seal peavoolus levitakse, nagu oleks eesti rahvus tekkinud 19. sajandil. Pole põhjust seda teemat siinkohal põhjalikumalt käsitada, kuid täiesti faktikindlalt oli eesti rahvus koos oma põhitunnuste ja traditsioonidega olemas juba Läti Henriku aegadel, kuid väga tõenäoliselt juba sajandeid enne Läti Henrikut. Üheks konkreetsemaks ajalooverstapostiks (teadaolevaid kontakte oli ka sajandeid varem) võiks lugeda Norra kuninga Halfdan Valge hukkumist lahingu käigus X sajandi alguses Eestis. Kes vähegi eestlaste rahvuse olemuses enne sakslaste koloniseerimist kahtleb, võib lugeda Henriku kroonikat ennast tänapäeva eesti keelde panduna, kuna see on tänuväärselt läbi sajandite tolmu säilinud. Õigusega tunnistavad ajaloolased, et eestlaste ja selle keele püsimajäämine läbi ikete on olnud omamoodi ime, mis on näidanud selle rahva visadust ja mida me peaksime kiivalt hindama.

Muide, sisult on määratlus "piiririik" mitmes mõttes väga täpne, samanimelise teose tähtsuse tõi kerkinud kultuuridebatis välja ka kirjanik Rein Veidemann. Üks karme tõikasid on see, et peale muude piiride oleme ka rahvaste väljasuremise piirialal. Liivlased - väljasurnud XX sajandi keskpaigaks, vadjalased - hääbunud, vepsalased - juba unustatud rahvus, ingerlased - assimileerunud ja vaevumärgatavad, karjalased - kunagisest 40% karjalaste osakaalust Karjalas on alles 7%. Me peaksime omamoodi olema kunagistele sakslastest koloniseerijatele tänulikud, kuna kõik meie lähemad sugulased ida pool on sisuliselt väljasurnud. Muide, ka mujal lähinaabruses on murded ja väikerahvad järjepanu kadunud, latgaleid on Lätis alles veel 150 000 inimese ringis, viimase 800 aasta jooksul täiesti väljasurnud hõime Läänemere idakaldal on mitmeid: jatvingid, seelid, 17.sajandiks kuralased (kuralased ise seda enam tunnistada ei saanud, kuid 1945.a. Kura koti lahingutes viibinud vanaisa meenutanud, et suurtükituli olnud nii ränk, et maa hakkas lainetama) ja preislased, juba 16.sajandi paiku nende väiksemad veljed: skalvid, semgalid. Sellepärast tahangi rõhutada: tuleb teha vahet, mis kriteeriumite alusel me kultuuri mõõdame. Kui kultuuri mõõdupuuks on see, mitu muuseumi, kultuurisaadet, heliteost ja taiest on Eestis (nt aastas) tehtud, siis tõepoolest ei sure "eesti kultuur" kunagi välja. Ka siis, kui eesti keel on täiesti välja surnud või see on nii moondunud, et vanema põlvkonna inimesed enam arugi ei saa, mida räägitakse. Kõik sõltub mõõdupuust. Kui me rääkime rahvuskultuurist - sellisena nagu teda sadu (või isegi tuhandeid) aastaid siin on tuntud, on lugu tõsisem. Rahvuskultuur selle ajaloolises võtmes on meil juba ammust aega suremas.

Näiteks oli XX sajandi alguses Eestis püsivalt asustatud suurem osa Eesti 1500-st saartest. Isegi mõnekümnehektarilised väikesaared põhjarannikul ja läänerannikul olid mitmesajapealiste kogukondadega. Tänapäeval hääbub elu isegi suursaartel, väiksemad on ammu tühjad. Kadunud pole mitte lihtsalt rannarootslased, vaid kogu randluse kultuur on lähedal kadumisele. Seetõttu on mõõdupuu oluline, kultuur ei ole niivõrd abstraktne suurus, et seda ei saaks mõõta. Minu isikliku arusaama järgi oli eesti rahvuse ja rahvuskultuuri kroonijuveeliks XX sajandi algus, mis tipnes autonoomia ja iseseisvusega. Heldimusega loen admiral Pitka mälestusi, keda pean Eesti omariikluse materiaalseks ja sõjaliseks isaks (keda huvitab, võib lugeda tema mälestusi, peavoolu ajalugu sellest peaaegu ei kirjutagi; kirjanikest on Pitka pärandit tunnustanud Kross). Admiral meenutab ühes peatükis, kuidas istunud ühes ruumis trobikonna eesti meremeestega - kõik eri Eesti rannikutelt (ta ise oli "valge vares" Järvamaalt) - kus nende kõigi eri murded moodustanud otsekui "vikerkaarevärvilise kanga". Pitka nimetas seitset rannikumurret, millest mõnda ei eksisteeri praeguseks juba aastakümneid. Osade puhul keegi ei teagi enam, kuidas neid kõneldi. Ega Hurtki jõudnud igasse kihelkonda ja saarele Eestis. Tänaseks ei eksisteeri enam sadu külasid ega mitmeid kihelkonnamurdeid. Just see on küsimus, mille järgi me peaksime minu arvates mõõtma eesti kultuuri ja võtma vastu otsuseid selle olukorra parandamiseks. Ülikoolid, teatrid, muuseumid, teadusasutused ja spordisaalid üleöö ei kao, aga eesti küla koos ajaloolise rahvuskultuuriga võib hääbuda veel kiiremini, kui sellest arugi saame. See on kasvava kiirusega toimunud juba 1944.aastast alates ja kui midagi ei muutu, siis milleks lõpuks need teadusasutused, spordisaalid ja muuseumid? Üksnes muuseumitel oleks siis funktsioon väljasurnud eestlaste eksponeerimise näol.


Käesoleva eesmärgiks pole koguda negatiivseid mõtteid või halada kaotatud mineviku hiilguse üle. Kindlasti on võimalik veel palju ära teha, et olukorda parandada - näiteks võtta kasutusele uusi talude taastamise toetusmeetmeid, luua võimalusi murrete ja paikkondliku kultuuri säilitamiseks (ka taastamiseks), pärimuskultuuri kaitset ja investeerida enam piirkondade arengusse. Kuid enne nende teemadega tegelemist, tuleb tunnistada probleemi tõsidust – eesti keel ja põliskultuur (kui pärandkultuur) on sisulises väljasuremisohus (või pöördumatus moondumisohus) juba meie eluajal. Viimased 25 aastat on seda probleemi jaanalinnu kombel ignoreeritud. Kui me ei tunnista probleeme, ei ole võimalik neid ka lahendada.

Kokkuvõtteks soovin lühidalt käsitleda küsimust sellest, kust on alguse saanud eestlus laiemas mõttes. Hiljuti võttis suure hulga leheruumi maailmakirjaniku Krossi poeg selleks, et selgitada, kuidas Eesti riik ei alanud Peterburis. Mõistan, et Reformierakonna poliitikul on omad põhjused sääraste spinnide kerimiseks, aga tegelikult on see üsna tarbetu vaidlus algusest peale. Peterburis, Tallinnas, Berliinis, Leipzigis, Stockholmis, Londonis või Pariisis (kõigil neil on Eesti riikluse ja kultuuriajaloo seisukohalt olnud oluline roll) - mis vahet seal on? Kui räägime rahvuse südamest, kestmisest ja säilimisest, siis soovin öelda, et eestlus ja just eesti kultuur kõige sisulisemas mõttes algas mudasel sooserval palke veeretades. Täpselt nii, nagu Tammsaare seda kujutas. Jällegi, lugege Eesti ühe asutava isa, Pitka, lapsepõlvemälestusi Järvamaa kivistelt põldudelt - kust tegelikult algas rahvuse sünd? Muide ka Vabadussõja üht esimest võidukat lahingut aitas võita kohalik metsavaht, kes vabatahtlikult ja omaalgatuslikult luureülesandeid täitis. Ilma Eesti talude, külade ja metsadeta eestlust - sellisel kujul, nagu ta aastatuhandeid (või vähemalt Halfdan Valge sõjakäigu aegadest) - ei ole võimalik säilitada. See pole enam see eestlus. Kaob üks kolmest ilmasambast - eesti keel, eesti põlisloodus või eesti küla - siis vajub see rahvus laiali. Eestlus ei ole lihtsalt Issanda-and või tingimusteta kingitus. Kui meie rahvuskultuuri ei hoia ega kaitse, vaid üksnes tühja-tähja üle vaidleme, regionaalpoliitikasse jätkuva üleolekuga suhtume, ajaloolise keele koos murretega minetame ja külad lõplikult hülgame, siis eestlus hääbub. See on tõsiasi, mitte arvamus.