Avalik pöördumine Urmas Vaino ja ERR poole

seoses

RB-teemalisele "Suud puhtaks" saates tehtud

mitmete sisulistele avalikkuse eksitamistele, oluliselt küsimustes puuduliku saatekajastuse, debati eksitava suunamise ja arvutuslike vigade edastamisega

Pöördumise autor on TTÜ majandusharidusega ja RB debatiga seotus seisneb üksnes ühiskonnaaktivistina RB teemal arvamusartiklite avaldamises viimase 5 aasta jooksul (2012-2017)

Sisukord

1. Pöördumise põhjus
2. Kaugele jooksnud vale: minu 2013.a. artiklist veeretatud vea õiendus (Kilingi-Nõmme)
3. Saate eesmärkidest ja probleemidest (võrdluses eelmiste saadetega), eksitavatest andmetest
   Mida saates räägiti ja mida saates välja ei toodud? (aga oleks pidanud)
4. Mis soodest nad räägivad? Mis on trassiga valesti ja milles seisneb suurim raiskamine RB tänase projekti näol?

1. Pöördumise põhjustest

Alustan avalikku pöördumist sellest, et rõhutada, kuidas ma siiralt austan Teie juhitud arutelu saadet "Suud puhtaks", mis on juba selle lühikese ajaga olnud Eesti demokraatiale eeskujuks, andes keeruliste teemade arutamisega tasakaalustatud debattides eeskuju nii ühiskonnale kui poliitikutele. Kahjuks, demokraatliku kultuuriga jah, on Eestis lood olnud just sellised, nagu nad on. Ma pean kõrgelt lugu Teie saatejuhi võimetest ja ka saatest endast ja üksnes sel põhjusel pöördumise ka saata julgesin.

Küsimus ei ole selles, et kellegi argumendid peaksid peale jääma, küll aga selles, et selle saate deklareeritud selge eesmärk on: et mõlema poole argumendid peaksid vähemalt terviklikult kuuldavale tulema. Minu pöördumise üks otseseid eesmärke on teha ettepanek uue saate/järje eetrisse laskmises RB küsimuses, et saates tehtud ülisuuri vigu parandada (kas siis sama arutelusaate vormis või mõne teise saatena). On lihtsalt kurb, kui suur hulk motiveeritud ja ülde mitte rumalaid inimesi tuleb kokku ja ei jõua peaaegu mingite sisuliste aruteludeni. Vähemalt mitte nendeni, mida varasemalt on deklareeritud väga olulistena. Eelkõige ikka trassi asukoha küsimus, mida varem küll pidevalt tõstatati, aga saates peaaegu ei arutatudki. Aga näiteks ei mainitud saates isegi sellega seotud A.Tarandi pressikonverentsil antud lubadust anda otsetrassikoridor kohtusse, kui see muutmisele ei lähe. Vaatasin saate uuesti spetsiaalselt 2 korda üle ja sellest lähtuvalt ka kriitikat kirjutan.

Ehkki käsitlen mitmeid teemasid, siis minu pöördumine algab sisuliselt selle koha pealt, kus geograaf Mihkel Kanguri jutt pooleli jäi (ehkki me üksteist ei tunne ega pole kunagi mingit omavahelist mõttevahetust olnud). Toomas Kiho küll vastas tema küsimusele retooriliselt aga esitades uue küsimuse, millele omakorda vastas Erki Savisaar oma otseselt paksult demagoogiat täis pikitud kõnega, kus trassi küsimust ei puudutatud poole sõnagagi. Ehkki just see oli küsimus. Selle küsimuse juurde enam saatejuht tagasi ei tulnudki. Ka Kiho järgnenud väidet (või oli see ikkagi küsimus?) sellest, et kui me ei raja uut trassi vana trassi asukohta, siis me eurorahasid ei saa, rohkem üldse ei arutatud: see jäigi õhku. Kas see oli see kindel väide? Oli see küsimus? Kas eurorahad sõltuvad trassi asukohast? Ma ei tahaks seda uskuda. See küsimus ei huvitanud nagu kedagi. Isegi mitte vastaseid. See on minu meelest väga kummaline!

Nendin ka siinkohal, et viimases saates esitati mitmeid väga asjalikke ja põhjalikke seisukohti. Aga need olid korralikult segatud mitmete demagoogiliste, puhaste valede ja täiesti ekslikke seisukohtadega. Mis hullemgi: debatist jäid välja mitmed võtmeküsimused (juba mainitud Toomas Kiho ja geograaf Mihkel Kangur sõnavõttudest alustatud teema).

Erandlikult tuleb tunnistada seda, et kõige paremaks ja sisulises mõttes oluliseks (kes oli ka üks neist, kes vähemalt üritas debatti õiges suunas ajada) sõnavõtjaks oli üllatavalt poliitik! Selleks oli üllatavalt riigikogulane Aivar Kokk, kes muude asjalike kommentaaride hulgas nentis, et me peaks eelkõige tegema kindlaks, mis on Eestile vajalik. Ja just selle raudteelõigu ehitamisest alustama. Sellist plaani praegu pole, samuti nagu pole arvestust olukorraga, kui EL rahastus peaks ära kukkuma. Kuigi selle küsimusega kõik tänase Eesti RB trassi suuremad probleemid kahjuks ei ammendu. Ka Marek Strandberg, keda küll veidi sildistada püüti, juhtis vähemalt sissejuhatavalt tähelepanu probleemide komplekssusele, mille lahendamise pädevuses on praeguse meeskonna ja juhtimise juures põhjust tugevalt kahelda.

Samuti sooviks ära klaarida: nn RB vastased ei ole mingisugune hullunud fanaatikute grupp. Grupi üheks liidriks ja esindajaks on kõrge intelligentsi tasemega matemaatik Toomas Kiho, kunagine president Meri nõunik, kes kindlasti (nagu väga paljud teised) ei tee seda igavusest või fanatismist, vaid lihtsalt sellele projekti praegusele kujule, vormile ja sisule juba peale vaatamine paneb aju juba iseenesest kisendama – mis lollusega meil tegeldakse.

Keegi oponentidest ei ole raudtee vastu, vastupidi! Ollakse selle vastu kuidas seda asja seni aetakse ja ollakse väga põhjendatult mures ja rahulolematud selles osas, milline saab olema lõpplahendus, kuna juba praegusi trassikaarte vaadates on selge, et lahendus on käpardlik, tohutult kulukas ja suurendab veelgi regionaalset tasakaalutust Eestis.

Arvan, et paar olulist saate vigade allikat tulenesid sellest, et saate formaat selle küsimuse arutamiseks - kuna sisulist arutelu seni ühiskonnas üldse toimunud pole – oli kindlasti liiga lühike ja teine suurem viga selles, et saates oli kindlasti kordades liiga vähe eksperte ja sõltumatuid eriala spetsialiste esindatud (NB! Ka võrdluses eelmiste saadetega) . Ei ole ju mõtet vastamisi panna rääkima Raivo Vare ja Emil Rutikut või Evelyn Seppa ja Karli Lambotit, mis siis et nad räägivad samast asjast – aga nad ei ole samade valdkonna pädevustega inimesed!

Evelyn Sepp ega Emil Rutiku ei oma kumbki vastavat eriharidust ega kogemusi valdkonnas, mis siis et nad mõlemad edukad ja targad inimesed on. Muuhulgas pani mind kõvasti imestama, et saates polnud Eesti Rooma Klubi presidenti Andres Tarandit, teadlast ja ekspeaministrit, kes on lubanud avalikul pressikonverentsil otsesõnu RB praeguse trassi anda kohtusse ja korrates seda lubadust ka RB meeleavaldusel !! (sic!) Kes siis nüüd avalikkust eksitab: kas Tarand (andes valelubadusi) või ERR-i avalik arutelusaade, mis selle väga tugeva ähvarduse ühelt Eesti prominentselt isikult on täiesti üleüldse kajastamata jätnud??? Sest päris tõsiselt: mõlemad ei saa praegusel juhul tõtt rääkida.

Kirjutamise põhjuseks on eelkõige pettumus, millisesse mutta on vajunud RB debatt, kuigi just sellest saatest oli loota debati mudast välja toomist. Eriti kurb olen, arvestades seda, kui palju sisepingeid see ühiskonnas juba praeguseks toonud, ja pärast selliseid ebaõnnestunud saateid, toob täiesti kindlalt ka edaspidi. Ja samuti, milliste lolluste jätkamist see võimaldab Eestimaal korda saata, ilma et keegi oleks neid küsimusi lahti seletanud. Mul on siiski hea meel tõdeda, et ERR viimaste nädalate meediakajastus teemale on olnud tasakaalustatud ja käsitlenud mõlema poole seisukohti korrektselt. Kui ainult välja arvata see eilne täiesti ebaõnnestunud arutelusaade. Loomulikult ei ole siin kogu süü saatejuhil, küll aga käsitletud teemade valikul ja kutsutud külalistel (õigemini, mitmete oluliste külaliste, nagu mainitud Andres Tarand jpt, puudumisel) – sellest allpool.

2. Kaugele jooksnud vale: vana vea õiendus (Kilingi-Nõmme)

Enne saate sisulise kriitikaga alustamist soovin ära õiendada "Suud puhtaks" saates esinenud konkreetse ettepaneku, mis on otseselt minu enda 4 aasta eest avaldatud artiklist pärinev ja mida on tänu kunagisele Delfi ajakirjaniku kehvale toimetuse tööle oluliselt valesti tõlgendatud ja see väärtõlgendus jõudis kahjuks ka viimasesse saatesse. See ei ole muidugi peamiseks põhjuseks käesoleva avaliku pöördumise tegemiseks, aga samas haakub mitmes mõttes teemaga ja on vajalik ära õiendada.

Nimelt tõi saatekülaline, lugupeetud majandusanalüütik, Kristjan Lepik, saates välja ühe minu 4 aastat tagasi toodud arvamusartiklis välja käidud "idee" (mis jah, tegelikult oli kahjuks juba algselt ajakirjaniku poolt moonutatud, sellest 2.punktis pikemalt) ehitada RB trass "läbi Kilingi-Nõmme". Kas ta laenas ta selle mõtte siis artiklist teadlikult, kuuliski mõnelt sõbralt või kellegi teise vahendusel, polegi üldse oluline ja mul selle vastu kindlasti midagi pole, kui nii tuntud analüütik mu ideid on laenanud. Probleem on aga kahes sisulises asjas, mis antud idee kajastamise ja ka moonutusega on kaasnenud:

1. polnud toonase artikli avaldamise ajal veel üldse valitud välja mingit konkreetset trassikoridori, mis aga praeguseks on juba ammu tehtud ja leian ühemõtteliselt, et ka selle "Suud puhtaks" saate põhirõhk oleks pidanud keskenduma olemasoleva koridori väga sisulistele probleemidele, et üldse oleks võimalik debatiga edasi minna – sest nn pooldajad ju eitavad igasuguseid trassi puudusi, kuigi neid on kriitikute meelest väga palju. Praegune saade mingite tõsiste arutelu punktideni (v.a. väga üldised hinnangud kaubavoogudele), ei jõudndudki. Kaubavoogude arutelu on küll oluline, aga praegusel plaanil on ikkagi peamiseks puuduseks valitud trass,mitte kaubaveod.

NB! Sellele samale probleemile juhiti juba saate käigus tähelepanu (Kangur), aga keegi kohalolijatest ei reageerinud.

See kahjuks juba iseenesest tekitab kerge "vandenõu hõngu", isegi kui see juhtus täiesti kogemata nii. Mõistuse häält ei taheta sugugi kuulata.

2. soovin väga tungivalt selgitada, et minu toonane idee 2013. aasta artiklis oli ajakirjaniku poolt väga sisuliselt ja tugevalt moonutatud (vahetati artikli originaalpealkiri ja osaliselt ka sisu; originaalteksti riputasin omal ajal blogisse): minu toonase artikli idee polnud üldse mitte mingi Kilingi-Nõmme raudtee, vaid püstitada küsimus avalikkusele:
   Kas suvituslinnana tuntud Pärnu inimesed ikka tahavad kõike seda 20 miljonit tonni kaupa, mida apologeetide poolt RB-le lubatakse, otse oma tagahoovist läbi sõitma?
   Seejuures ma väga tagasihoidlikult eeldasin enda toonases arutelus, et nad seda kaubavoogu otse enda tagahoovi ei taha ja seetõttu tuleks Pärnusse ehitada RB harutee, eelkõige reisirongide jaoks, mis on mõlemalt poolt RB-ga ühendatud, kasutades vanu raudteetammide asukohti nende rajamiseks - mis on kõige odavam ja keskkonnasäästlikum lahendus. Ükski rong ei kaotaks ei ajas ega kiiruses, aga samal ajal peatrass läheks Pärnust mööda, säästes sellega suvituslinna atmosfääri. Kas trass oleks Pärnust edasi kulgenud läbi Kilingi-Nõmme, Tali või Massiaru – on juba teine ja hoopis teisejärgulisem küsimus. Küll on väga problemaatiline see trass, mis täna on valitud, väga paljude probleemide tõttu.

Haruteede lahendus on sisuliselt aktuaalne ka täna. Sest RB-d mõistlikult planeerides (nii et selle kasu riigile ja ühiskonnale oleks suurem kahjudest) oleks ainumõeldavalt ökonoomne ja majanduslikult mõistlik lahendus haruteede mudelit kasutades – nii Pärnusse kui Viljandisse, soodustades nii kohalike rongide kasutamist, keskkonnasõbralikku Eesti sisest transporti (näiteks kui RB-le planeeritakse ka elektriliinid elektrirongide jaoks) ja regionaalpoliitikat. Eriti soovin rõhutada, et Viljandi-Tallinn RB haru oleks kiireim, lühem ja kõige otsesem ühendus pealinnaga lõunaeestlastele, kus rongisõit kestaks alla 1 tunni (isegi ainult 160 km/h kiiruse korral, mille jaoks ei ole vaja täiesti ümber ehitada kogu trassi).
Praeguse kava järgi on väga tõenäoline, et Viljandi raudtee võetakse üldse üles, kuna selle ühendusi RB planeeringutes me täna ei näe, keegi pole rääkinud ka topeltlaiuse kasutamist või Viljandi raudtee Euroopa laiusele viimisest – mis oleks mõlemad väga mõistlikud ja maailmas levinud lahendused. Raudtee laiuse probleeme ei käsitletud saates üldse, kuigi see peaks olema üks põhiküsimustest – kas me võtame siis suurem osa muust raudteest Eestis üles ja jätkame omal ajal Mõisakülas ja Haapsalus alustatud raudteepoliitikaga?

3. RB saate sisulistest probleemidest

Teie juhitud uus teleaade "Suud puhtaks" on olnud Eestis üks arutelusaadete vaieldamatuks lipulaevaks ja heaks platvormiks ühiskondlike tüliküsimuste lahtirääkimisel ning vastuoluliste teemade lahti vaidlemisel, aga kahjuks mitte sel korral (objektiivsust rõhutades soovin öelda, et mul on konkreetne seisukoht olnud ka varasematel teemadel, mitte ainult selles saate teemal). Ma tahan uskuda, et see ei olnud niimoodi teadlikult tehtud ja just seetõttu sooviks selgitada, mis saates minu arvates valesti läks!

Kahjuks pinged ja arusaamatused sel teemal ühiskonnas, kui mitte ei tõusnud kõrgemale, siis vähemalt samale tasemel jäid kindlasti. Kummaline on tõdeda, et senised saateteemad (nt metsateema ja Konstantin Pätsi roll ajaloos) pole olnud sugugi vähem keerulised, siis saates olid kohal eksperdid ja asjatundjad jaseal saadetes väga konkreetselt arutelu tuumadeni siiski jõuti palju paremini ja ka olulisi tuumküsimusi arutati. Mitte ammendavalt, aga vähemalt tõsise põhjalikkusega ja debatti avavalt. Kuidas on võimalik, et mineviku ajaloo teema on meil märksa tõsisemalt läbi arutatud kui ülimalt ressursimahukas ja oluline tuleviku teema? Vahest tuleks RB-le pühendada siis kaks saadet, kui sisulisi küsimusi muidu arutada ei saa.

Ei ole kuigi viisakas, demokraatlik ega ka riigi arengule kasulik (kuna RB projektil on nii palju küsitavusi ja silmnähtavaid vigu), et riiklikult nii olulises küsimus paisatakse õhku hunnikutes valesid, eksitatakse avalikkust mõlemalt poolt, korraldatakse küll meeleavaldusi, aga lõpptulemuseks on arvamuste kaos, milles tavainimene enam ei orienteerugi – isegi seisukohti pole saates suudetud ühemõtteliselt ja terviklikult lahti seletatada – vähemalt enamikes küsimustes (seletan neid küsimusi lahti allpool).

Saate põhjal näis, et nn RB pooldajad ei olegi veel aru saanud nn vastaste põhiseisukohast: mitte keegi pole mitte üheski kõnes (ei meeleavaldusel ega mujal) öelnud, et raudteed pole vaja. Jutt käib sellest, et see plaanitakse ehitada:

1. mitmes osas vales asukohas (ja küsimus pole, kas Pärnust, Viljandist või Tartust – kuigi need vaidlused on tõesti algaastatel arutelu teemaks olnud – vaid tänane trass on füüsilises mõttes täiesti põhjendamatus ja mitmes osas vales asukohas, muutes trassi nii kallimaks kui ka ökoloogiliselt kahjulikumaks – vaadake kaarti, kui ei usu, selle jaoks pole isegi kõrgemat geograafia haridust vaja)
2. vale hinnalipikuga: kui rahastusprotsendid peaksid muutuma, ei ole Eestil vahendeid see trass oma jõududega valmis ehitada
3. tänasele lahendusele on olemas odavamad ja mõistlikumad alternatiivid. Neist küsimustest sai korraks rääkida vastaste poolt ainult "Akadeemia" peatoimetaja Toomas Kiho ja geograaf  Mihkel Kangur.

Vale nr 1

Suurim eksitamine saates toimus hr Savisaare poolt juba meedias kulutulena levitatud "rahapuu" esitlemise näol. Poliitik saab sellist lausdemagoogiat endale lubada, teadlane mitte – see on ka põhjus, miks saates oleks pidanud olema rohkem teadlasi. Seletan lahti.

Niipea, kui küsimus trassi asukohast veeretati vastaste poolele, alustas hr Savisaar oma demagoogia etteastet Hyperloopist ja rahapuust, aga sisuline arutelu selle koha peal katkes. Keegi ei rääkinud enam sellest, kas meil on võimalik trass teha mujale, keskkonnaaspekte arvesse võttes ja regionaalselt paremini kaalutult. Sisuline debatt suri. Nagu see on terve RB ajaloo vältel varemgi toimunud (mida saatejuht ei tahtnud alguses uskuda). Saatejuhi rollis selle koha peal olla pole muidugi kerge, aga fakt on selles, et kui valesid kohe saates ümber ei lükata ja olulisi küsimusi ei edastata teisele poolele kohustuslikuks vastamiseks, siis valed jäävadki elama ja ümber lükkamata. Debatt jääbki enda surmani lombakaks. Lisaks sellele, et toimub mitmes jaos avalikkuse eksitamine.

Kahjuks riikliku ülisuure tähtsusega küsimusest sai viimases RB saates mitmes mõttes sisulises mõttes palagan, kus nagu saates ka mööndi, rääkis Eesti traditsioonide järgi "üks aiast ja teine aiaaugust". Kahjuks jäi vaatajana mulje, et saatesse kutsutute seas oleks võinud olla oluliselt rohkem teadlasi ja eksperte (just pooldajate poolelt), mitte poliitikuid, kes räägivad sellest kuidas "ühest eurost saab kuus" – ehkki seda meediast läbikäinud rahapuud, mille aluseelduseks on võetud 85% EL rahastust, mis juba saate käiguski ümber lükati ja säärase "mustkunsti" aluseks on. Kuid sellist rahapuud pole kas üldse olemas või vähemalt igal juhul pole see garanteeritud. Sellel on oma tõenäosus ja tõenäosuslike asjade puhul ei saa rääkida mingist rahapuust kindlas kõneviisis. Poliitik võib sellist asja endale lubada – tõsiseltvõetav teadlane mitte.

Toon näite. Me ei ütle ju loteriipiletiga 10 000 võites, et iga loteriipileti tulusus on 100 000 protsenti. Kuna EL rahastuse tõenäosust on raske üldse hinnata väga täpse protsendiga, siis ükski tõsine majandusteadlane ega muu teadlane ei saaks endale lubada mingit muinasjuttu rahapuust. Strandberg väga targa inimesena, kui ta oleks end teemaga rohkem kurssi viinud, oleks sellele kindlasti juba saates tähelepanu juhtinud! See pole tegelikult debati põhiküsimus, aga igal juhul oleks ühiskonnale vaja vastust, kes ehitab seda pooleliolevat raudteed edasi, kui EL-i rahastust peaks mis iganes põhjusel oluliselt vähendatama. See rahapuu saab sel juhul negatiivse vormi, s.t. igast eurost saab miinus 6 eurot. Kuidas saab nii suurt asja ehitada ilma garanteeritud rahastuseta?

Samas möönan täiesti, et palagan pole kindlasti saates alustatud ega Teie põhjustatud, vaid peegeldab otseselt juba aastate eest kinni jooksnud RB avalikku arutelu ja Eesti demokraatia arengutaset laiemalt. Mäletatavasti tõstatati riiklikult tähtsa küsimusena RB ka parlamendi saalis, kus see samuti kiirelt kõrvale lükati, sisulisema aruteluni jõudmatagi. Küll aga eeldasin seniste "Suud puhtaks" saadete väga kõrge debati taseme tõttu mingitegi sisuliste arutelude või isegi mõndade lahendusideedeni jõudmiseks.

Vale nr 2

Majandusanalüütik Lepik, kas eksitatuna saate üldise fooni poolt või varasematest debattidest, jõudis järeldusele, et kuskil on mingi tõsine fanaatikute grupp, kes ässitab inimesi üles, kuna nad saavad RB-st ärilist kahju. Kes need inimesed võiksid huvitav küll olla???  Kust sellised ideed tulevad? See on tõsine demagoogia või lihtsalt äärmiselt rumal väide! Saage ometi aru: rahvas on juba tänavale tulnud, ilmselt siis selle taga on pisut enam, kui lihtsalt jonnakad "tartlased" või grupp hulle rohelisi. Inimesed on tulnud tänavale selle tõttu, et selgelt nähakse, et RB näol ehitatakse Eestis lollust, seda tehakse vales kohas, valel moel ja vale hinnalipikuga. Ja selle lolluse maksab kinni, mitte ärimees, vaid keskmine maksumaksja. Seda tehakse teiste vahendite ja raudteede arvelt.

....................................................................................................................................................

Mida saates räägiti? Võimalikest kaubamahtudest raudteel. Samas ei räägitud põhjustest, mis viiks selle kauba raudteele. Kui autovedu on odavam, mida nentisid kokkuvõttes nii Raivo Vare, Karli Lambot kui ka Ahti Kuningas – miks peaks keegi siis kunagi üldse tahtma raudteel vedada (või vedada ennustatud mahtudes?

Räägiti eurotoetusest 85%, millest hr Kaunissaare millegipärast üldse aru ei saanud (ei saanudki kokkuvõttes aru, millest ta aru ei saanud, kuigi väitis pidevalt, et teised eksivad mingite numbritega – isegi need, kes numbreid ei kasutanud väidetes). Ei räägitud aga sellest, kuidas jätkata raudtee ehitust siis, kui EL raha piisavalt ei anna. Kust tuleb see siis? (sellele anti küll üldisi hinnanguid Olev Tinni polt)

Räägiti veidi veomaksumustest, aga ei räägitud sellest, palju maksab iga-aastaselt RB ülevalpidamine (hoolduskulud)? Räägiti küll sellest, et ka teised liinid tuleks viia kiirusele 160 km/h, aga ei vastatud küsimusele, miks need täna siis 100 km/h ringis on. Kui asi ei seisa raha taga, mille taga ta seisab? Palju see üldse maksab? On arvutatud?  Samuti, kas on välja arvutatud, kui palju on kiirrongi kütusekulu suurem tavarongist? Koolifüüsikast mäletan, et hõõrdejõud kasvab võrdeliselt kiiruse ruuduga, rongipilet muutub samuti võrdeliselt kiiruse ruuduga kallimaks. Sellest ei räägitud. Ei räägitud ka seda, et Eesti Raudtee deklareerib iga-aastaselt kahjumeid.

Saates ei räägitud ka muudest alternatiividest peale trassialternatiivide. Ei räägitud sellest, et lennukiga Riiga mineku aeg on väga võrreldav nn RB sõiduajaga, pilet samuti päris soodne. Ei räägitud sellestki, et kui rongil pole piisavalt reisijaid, siis peab ka reisironge doteerima. Ja märksa suuremate summadega, kui neid Elroni porgandeid. 28 bussi ööpäevas võib ju Tallinn-Riia vahet sõita, aga sinna mahub korraga ainult 50 inimest, palju oleks RB-l väljumisi, mille piletitulud katavad sõidukulud. Vahest ainult 2 korda päevas? Kui mugav see siis ikka on, kui endale vajalikul kellaajal rong ei sõida? Ikkagi väljuvad need samad bussid, mille piletid jäävad 2x odavamaks rongi omast.

Ei räägitud muuhulgas sellestki, et see dotatsiooniraha, mis läheb RB opereerimisele (kuna tegemist on majanduslikult kahjumliku projektiga, nagu EY ka kinnitas), sööb ära ülejäänud raudteede dotatsiooni raha. Alustatakse siis ilmselt Viljandi raudteest, mida juba praegu pole plaanis RB-ga ühendada.

4. Mis on trassiga valesti? Mis soodest nad räägivad?

Rääkides konkreetsetest looduskahjudest ja majanduslikult ebamõistlikest trassivalikutest jäävad silma väga mitmed otse karjuvad probleemid.

Üldine ja väga põhimõtteline küsimus nn RB oponentide poolt, kes võib-olla tõesti pole saanud hakkama enda mõtete tutvustamisega piisava selgusega, on väga lihtne. Üritan seda puust ja punaseks maalida ja siis jõuab see äkki ka mõnele inimesele kohale:

1)  Vaadake Eesti kaarti, millel on kujutatud ka olemasolevad raudteed. Nüüd võtke kõrvale kaardid uue RB trassi kohta, mis on üleval sellel samal railbaltic.info lehel (mina olen seda teinud korduvalt) ja vaadake.

Mida te seal näete? Eestis on olemas väga sirge trassikoridoriga Tallinn-Lelle-Türi-Viljandi raudtee, millest suurema osa saaks edukalt võtta ilma mingite suuremate õgvendusteta (ükskõik kas Pärnu või Viljandi suunal) ka uue RB trassi aluseks. Ilma mingite probleemideta Ükskõik, kas ehitatakse uus raudtee kiirusega 240 km/h või renoveeritakse vana trass kiirusele 16o km/h. Igal juhul on tegemist ülisirge trassikoridoriga läbi Eesti, millel ehk mõned kohad Rapla ja Hagudi vahel vajaks õgvendamist. Ka Lelle-Pärnu lõik on suhteliselt sirge ja vajaks üksnes mõningat õgvendamist teatud lõikudes.

Selle asemel, et olemasolevat trassikoridori kasutada, hakatakse üles kaevama tohutut hulka metsikut loodust, põhjustades täiendavaid majanduslikke kulusid ja ökoloogilist kahju. Ilma mingi sisulise põhjuset. Vaadake kaarti, kui mind ei usu! Keila jõgi on piiratud kahelt poolt raudteedega, Raplasse jookseb kaks raudteeliini!! (sic!) Mitte keegi ei tea, miks nii on tehtud, aga nii igal juhul tehtud on. Samuti pole vähem huvitav lõik Kohila ja Tallinna vahel, kus on samuti planeeritud teine raudtee olemasoleva kõrvale (mõne kilomeetri kaugusel – kusjuures olemasolev trass on täiesti joonsirge), kusjuures uus trass on kõveram kui vana.Kelle huvides on selline laristamine?

Ka 240 km/h kiirusega raudtee saab rajada vanasse koridori, isegi kui selleks peab mingiks ehitusperioodiks asendama kogu raudteeliikluse bussidega (nagu on ka varem tehtud), selle jaoks ei ole vaja hakata Eestimaa sisse kaevama uut 200-kilomeetrist ja mitmekümne meetri laiust trassi. Õgvendama peaks üksikuid kurve ja lõike.

2) Soodest. Heaks näiiteks on erinevad Pärnumaa sood ja jõed, mis piiratakse RB trassi poolt täielikult tehismaastike vahele. Näiteks Lõo raba jääb kahelt poolt piirama raudtee trass. Samuti Maarjapeakse raba ja Ura jõgi. Kui Rapla ja Pärnu vahelisel lõigul on trassivalik lihtsalt loodusele kahjulik ja raiskav, siis kõige hullem on ikkagi Pärnust lõuna poole jääv osa: raudtee on paigutatud Pärnu rannikumadalikule, merikotka elupaikade vahetusse lähedusse ja piiratud sisse olulised ökosüsteemid (nagu näiteks Maarjapeakse raba). Kuigi sealsamas kõrval on olemas tehismaastikud, mis on kordades sirgemad ja sobilikumad, eelkõige Mõisaküla raudteetamm ja Laiksaare kõrvaltee

3) Vähem tõsised ei ole probleemid, mis on tekkinud sellest, et RB planeeritakse Via Baltica lähedusse. Tänased projekteerijad või planeerijad ei ole aru saanud väga lihtsast probleemist: oleks täiesti ökoloogiliselt mõistlik lahendus, kui RB viiakse täielikult vanadele raudteetammide asukohtadesse (välja arvatud õgvendused) või kui need viiakse ka täpelt kõrvu maanteedega, nagu Via Baltic – aga ei – need viiakse mainitud objektide lähistele, tekitades paarikilomeetrised ribad maastikul. Mitte ükski ökodukt ei aita nende ribade loodusliku kooslusele kaasa, kuna seal paarikilomeetrisel ribal kahe suurrajatise vahel ei saa loomad elada. Trassid peaksid asuma kas täiesti kõrvuti (et ökodukt oleks võimalik ehitada üle mõlema trassi korraga) või üldse eemal üksteisest – praegusel kujul on tegu suurloomade hävitamise plaaniga.

4) Trassiplaanides pole üldse ühendusi planeeritud Viljandi ja Paldiski raudteedega. Kaunissaare rääkis saates suure suuga, kuidas raudteejaamades (Pärnus ja Tallinnas) on mõlemad laiused võimalikud – aga trassile neid ju planeeritud pole!! Viljandi ühendust planeeritud pole! Kas Viljandi viiakse siis üle eurolaiusele? Vaevalt! Pigem võetakse Viljandi raudtee üles, kuigi see on palju olulisema regionaalse tähtsusega, sest nende föderalistliku raudtee jaoks pole seda ühendust vaja, olgugi, et Viljandi-Tallinn liin 160 km/h tunnis oleks kiireim ühendustee lõunaeestlastele pealinnaga.

Kui rahalised probleemid, mis võivad seoses RB ehitusega tekkida, on võimalik peatada näiteks lihtsalt projekti peatamisega – siis looduslikke põhjustatud katastroofe – kuivendatud soid, tarastatud maastikke ja üleskaevatud maastikke – neid ei ole võimalik enam üleöö taastada. Täiesti võimalik, et neid pole üldse võimalik taastada või on see väga kallis.

Illusionism uues  EY audiitorbüroo Rail Balticu tasuvusanalüüsis

Illusionism ehk maakeeli mustkunst on põnev meelelahutus. Meenub üks klassikaline tsitaat mustkunsti kohta: "Mustkunstnikud on ausad inimesed: nad lubavad midagi teha ja siis teevadki selle ära." Umbes säärane olemus on ka värske RB tasuvuse analüüsi kajastusel (analüüsi ennast ei avaldata).



1)  Räägib meedia ja selles tegutsevad  RB apologeedid meile, kuidas nüüd on täiendav positiivne argument RB rajamiseks, kuna "projekt on majanduslikult tasuv" ja "nüüd vähenevad RB vastaste read".

Näikse, et see ongi tegelikult sääraste analüüside peamine eesmärk - vähendada vastaste ridu. Sisuline analüüs sisuliste küsimuste üle on apologeetide meelest justkui täiesti teisejärguline.



2) Mis aga täiesti uskumatu, nagu selgus, ei avaldatudki analüüsi ennast, vaid selle kokkuvõte. Analüüs ise salastati - nii uskumatu kui see ka pole. Tekib küsimus: mis on sellise analüüsi  eesmärk, mida sellega tõestada püütakse?**


**parandus: analüüs hiljem küll siiski avaldati, kuid nagu kodanikeühenduse Avalikult Rail Balticust eesvedajate Karli Lamboti ning Priit Humala poolt avastati, siis analüüsis leidub metsikult suuri vigu, mistõttu näiteks diskonteerimata tulusid (saaste vähenemise tõttu) on üle hinnatud 3 miljardi euro väärtuses (lisaks paljudele muudele vigadele, mis RB analüüsi tulemust moonutab).

http://www.avalikultrailbalticust.ee/index.php?id=854



3) Suurim illusionism värkses analüüsi kajastuses on see, et  ajakirjanduses jagatud analüüsi kokkuvõtteid, nagu annaks RB tulu ühe euro kohta kuus eurot (mulle jäi siinkohal täiesti arusaamatuks, mis ajaperioodi jooksul tulusid siis üldse näidata püüti - see aspekt oli muide arusaamatu kogu kajastuse suhtes).


Ent kuidas selline "väga suurepärane" tulemus saavutati? Abrakadabra aluseks on asjaolu, et eeldatakse EL-i poolset rahastust 85% ulatuses.  Seda aga ei garanteeri mitte keegi, see otsustatakse ära alles mitme eelarvestusperioodi vooru jooksul, konkureerides sealjuures teiste taristuprojektidega üle Euroopa, sõltudes EL-i sisestest tõmbetuultest jne. Ühesõnaga on tegu puhta butafooriaga - kui raha EL-ist ei peaks tulema, siis ei pruugi projekt kunagi täielikult valmis saada, rääkimata kasumisse jõudmisest.


4)  Sellise analüüsi tulemusel ei ole analüüsitud Eesti jaoks (ja ka RB vastaste survegruppide, nagu Avalikult RB-st) kõige põletavamat küsimust: kas valitud trass on kõige optimaalsem või leidub sellele märksa odavamaid ja majanduslikult mõistlikumaid alternatiive.


5) Mitte vähem huvitav pole esitatud võrdlus "võimalike" piletihindade kohta nn analüüsi kajastuses:


näiteks tuleb sellest välja, justkui maksaks autosõit Tallinnast-Pärnusse 19 eurot. Kui seda vahemaad sõita Land Cruiseriga, võib see number tõesti tõele vastata - normaalsel sõiduautol jääb see siiski 10-12 euro kanti. Bussipiletiks on märgitud 7 eurot - huvitaval kombel maksab tpilet.ee andmetel ka kallima otsa (kõrgema kvaliteediga bussidega) Lux Expressi pilet Pärnusse 5 eurot.


Pole küll halb väljavaade sõita Pärnusse 50 minutiga ja ma olen isegi seisnud kiirraudteevõrgu arendamise idee eest Eestis, aga kui seda tehakse nii läbimõtlematul ja kallil moel, rajades raudteetrasse soodesse, looduslikult tundlikele aladele ja põhjendamatutes asukohtades (mitte ära kasutades olemasolevat trassi, mis on nii loodushoiu kui ehituskulude arvestuses kordades kasulikum; kas või lähtudes  viimase meeleavalduse avakõnes hr Kiho poolt tutvustatud printsiibist: viia raudteekiirus esialgu 160 km/h) - siis sellise jabura raudteeprojekti hind ongi nii kallis, et ka pilet saab olema väga tõenäoliselt kõrgem, kui see oleks taskukohane tavaeestlasele.



6) Analüüsis pole nähtavasti kajastatud ega võrreldud raudteelaiuse (veermiku laiused Euroopa ja Eesti raudteel on erinevad, vastavalt 1435 mm ja 1520 mm) küsimust. Et saada RB raudteest maksimaalset kasu, tuleks RB rajada minu hinnangul kahel laiusel, et võimaldada sellel nii kitsarööpalistel reisirongidel kui ka laiarööpalistel kaubarongidel sõita (laiarööpalised kaubarongid on tehniliselt efektiivsemad). Samuti annaks see väga palju lisaväärtust ja sisulise mõtte RB-le integreerituse näol kohaliku raudteevõrguga. Praegu puudub see täiesti. Tänasel kujul RB rajamisega võib kaasneda kogu Eesti raudteeliikluse hääbumiseni - alustades Viljandi suunast. Kasu Eesti regionaalsele arengule ja keskkonnasõbralikule transpordile oleks tänase RB-ga miinusmärgiga.



Sic transit...

Kilplaste raudtee

 ehk 

Merikotka pesitsuspaigad ja 10 muud ämbrit Rail Balticu praeguses projektiversioonis

1. RB projekti senine majanduslik analüüs on kehvasti tehtud või puudub üldse - sellele on viidanud arvukalt logistikaeksperte, teadlasi kui analüütikuid. Pelgalt reisijateveost ei ole võimalik raudtee kulusid katta, see ei toimi isegi siseriiklikel raudteeliinidel, nagu Eesti kogemus näitab. 

Kaubaveod. Saavutamaks RB mastaabis raudteele majandusliku tasuvus peaks sellele tekkima tugev siseriiklik mõõde (mis praegu puudub täiesti) ja lahendused maanteetranspordi raudteele suunamiseks. Teiste seas on sellele tähelepanu juhtinud majandusekspert Raivo Vare. Maanteeveoste ümberlaadimine raudteevagunitesse on liiga kallis ja ajamahukas, ainuke reaalne lahendus oleks otsesilletega vagunplatvormid, kuhu maanteveokid (rekkad) saavad otse peale sõita ja läbida pikemaid vahemaid raudteel. Selleks tuleb juba algfaasis planeerida RB-le raudteeplatvormid maanteelt pealesõiduks, mis aga plaanidest praegu üldse puuduvad.

2. Majanduslikult ja logistiliselt on väga oluline, et RB raudtee tuleks planeerida juba algselt kolmerööpaline, nii nagu seda maailmas mitmel pool kasutatakse, et samal teel saaksid sõita kahe erineva rööpmelaiusega rongid (praegune laius ja Euroopa laius). Praegu seda pole planeeritud.

3. RB-le tuleb juba algselt planeerida ühendused teiste oluliste raudteelõikudega. Praegu puudub plaanist isegi RB-e otseühendus Paldiski raudteele - mis on kaubaveoks ülioluline. Samuti puudub otseühendus Viljandi raudteega. Tulevikus oleks aga veelgi olulisem luua RB otseühendus Tartu raudteeharuga (näiteks Jõgeva ja Türi kaudu). Need ühendused tagaksid reaalsed funktsioonid ja kasu raudteest. Raudteetransport võiks olla konkurentsitult kiireim ja keskkonnasõbralikum ühistranspordiliik Eestis, kui seda planeeritakse läbimõeldult ja terviklikult.

4. RB praeguse trassiversiooni vead ja puudused.

Tänane trassikoridor on loodud pehmelt öeldes asjatundmatu analüüsi põhjal, kui seda saab üldse analüüsiks nimetada. Vigu võib trassil olla kindlasti rohkem, aga toon siinkohal ära suuremad nendest,mida olen leidnud. Üks suurimaid märksõnu ebaratsionaalse ja loodusvaenuliku planeerimise juures on see, et ei kasutata ära juba olemasolevaid tehismaastikke. Isegi, kui raudteetamm tuleb uus ehitada, siis olemasolev tehismaastik on ikkagi juba looduses eksisteeriv asi, sellele ehitamine kahjustab mistahes liike oluliselt vähem.

4.1.  Raplast põhja poole jääval lõigul on otsustatud inimesed ja muu elukeskkond piirata kahelt poolt raudtee vahele. Mõnekilomeetrine laiune ja mitmekümne kilomeetri pikkune riba, kus võivad elada rõõmsalt koos nii sinna lõksu jäänud suurulukid, metsaloomad ja inimesed. Tõepoolest, palju õnne! Eriti palju õnne inimestele kaardil märgitud punase ovaali sees. Muuhulgas on kahe raudtee  poolt sisse piiratud Keila jõgi.

Selline lähenemine pole mitte lihtsalt kilplaslik, vaid kahjulik loodusele, inimesele, kohalikele kinnisvarahindadele ja peale kõige muu ka kallim ehitada. Selle asemel, et ehitada vahetult olemasoleva noolsirge raudtee kõrvale teine raudteetamm, on asutud inimesi ja loodust raudteerõngaga sisse piirama.

4.2  Muuga ühendustee on samuti tehtud täiesti arusaamatul ja läbianalüüsimata kilplaslikul moel. Selle asemel, et trass viia otse praeguse Pärnu raudteelt üle Männiku karjääride Maardu suunas, on tehtud mingisugune "huvitav" Tallinna ümbrust tutvustav susla. Vähemhuvitav pole märkida, et siiani pole plaanis otseühendust Paldiskiga, mis kindlasti RB-l olema peaks ja muide ka reisirongid peavad nähtavasti hakkama sõitma mööda seda "suslaraudteed" Tallinna lähistel (mitte sõitma otse linna).

4.3 Pärnumaa osas on planeeritud trass otseselt rannikumadaliku alale (s.t. võimalikele üleujutusaladele, looduslikult tundlikule alale ), suurte veekogude äärde, merikotka pesitsusalade vahetusse lähedusse ja ülse mitte kõige väiksema ehitushinnaga trassikoridori. Kokkuvõttes tähendav see, et valitud on looduslikult kahjulikum, kallim ja igas mõttes ebaratsionaalsem raudteetrass.

Merikotka pesitsusalad Eestis

Lisaks kõigele muule oleks kogu Lõuna-Pärnumaa trassiosa tegelikult palju mõistlikum ja odavam (nii lätlastele kui meile) ehitada sisemaale, kasutades ära vanade raudteede asukohta (vana Mõisaküla raudtee). Ülal joonisel toodud oranz trass Massiaru kaudu on samas kompromissvariant (kui Tali või Kilingi-Nõmme trassid ei sobi), kasutades ära siiski vähemalt mingis osas Mõisaküla vana tammi asukohta, ideaalse asukohaga Laiksaare külateed  ja on selgelt loodussõbralikum lahendus, See on ainumõeldav variant selles piirkonnas säästlikumalt ja loodussõbralikumalt ehitada. Praegune versioon on otseselt kahjulik nii merikotkastele, kui muule loodusele. Lisaks on praegune trass pikalt võimalikus üleujutusalas ja loob taas koos Via Balticaga mõnusa "koridori" loomadele lõksujäämiseks ja inimeste elukeskkonna rikkumiseks.

Ja taaskord: palju õnne suurde punasesse sõõri jäävatele loomadele ja inimestele Via Baltica ja Rail Baltica vahel!

Kui on  kindel soov viia RB läbi Ikla, siis oranzi Massiaru trassi puhul on selleks väga lihtne ja loodussõbralik variant viia trass otse piirini ja mööda piiriäärt sealt Iklani. Massiaru trass pole lihtsalt mitte loodussõbralikum, vaid asub kümmekond meetrit kõrgemal merepinnast jäädes välja rannikumadaliku alalt.

5. Lisaks trassi planeerimisele ja valele asukohale on täiesti selgelt puudulik kogu RB projektiga kaasnenud kommunikatsioon ja debatt ühiskonnas. Demokraatlikus ja vabas ühiskonnas ei ole võimalik, et ehitatakse nii mastaapne tervet riiki läbiv sajandiprojekt ilma, et kaastaks erinevad survegrupid, ekspertgrupid jne. Ilma ühiste riiklikult läbikaalutud otsusteta pole võimalik sellist projekti ehitada. Vabas riigis ei ole võimalik sellist sajandprojekti läbimõtlemata kujul  ja vägisi läbi suruda. Ükskõik, kes ei maksaks ka ehituse eest, sellega elama ja seda ülal pidama peavad ikka hakkama Eesti inimesed.

6. Lisaks muudele loodusmõjudele, mis on analüüsist praegu täiesti välja jäänud - ja muudavad analüüsi sisuliselt täiesti puudulikuks - on üheks tõsisemaks küsimuseks just tehismaastike vahele lõksu jäävad loomad ja teiseks haruldaste liikide elukohad. Kui juba asjahuvilise tasemel leidsin nii ruttu ühe liigi, keda RB praegune asukoht  otseselt kahjustab - merikotkas Pärnumaa rannikumadalikul ja rannalähedastes soodes - siis neid liike on kindlasti veel. Merikotkas teatavasti on I kategooria ohustatud liik, ehk kõige ohustatuma kategooria rangelt kaitstav liik.

Ökoduktid ei lahenda nii mastaapse tehispiirde puhul populatsioonide eraldatuse probleemi. Lahenduseks saab olla see, et vastavalt majanduslikule ja geograafilisele analüüsile (kus on seda odavam ja mõistlikum teha) tuleks osa RB-st lõiguti ehitada maa alla. Postide otsas välja pakutud lahendus ei ole visuaalselt ilus, on kindlasti kallim ja võimendab ka müra probleemi.

Rahvuskultuurist, eesti külakiigest ja kultuurrahvastest

Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe Mart Helme kõnest sai ainet päevakajaline teema rahvuskultuuri püsimisest ja tulevikust. Põhimõtteline ja sügav teema sai aga kahjuks oponentide poolt kistud olmeküsimustesse ja pinnapealsetesse küsimustesse. Kuid teema ise on täiesti vaieldamatult  ja sügavalt eksistentsiaalne. Muide, isegi märka eksistentsiaalsem kui pagulased või mitmed teised laiema üldsuse kirgi koondavad lihtsad teemad. Eesti rahvuskultuuri säilimine on vähemalt sama tähtis küsimus, kui Eesti metsa tulevik – mis minu meelest on eestlasele metsarahvana vähemalt sama oluline. Kui rääkida kultuurist valdkonniti, siis näiteks spordivaldkonna puhul on täiesti põhjendatud, et esimesena hakatakse enamasti rääkima rahastusest, samuti on see paljude teiste kultuurisfääride puhul. Kuid kultuuri tõelise südame - rahvuskultuuri puhul ei ole see rahapuru esimene kriteerium. Isegi Siberisse küüditatuna säilis suurel osal eestlastel rohkem kultuuri, kui seda praegu mõnel kodueestlasel alles on (samas, eks küüditati muidugi ka rahva paremik). Järgnevalt püüangi lahti mõtestada eesti kultuuri olemust ja tulevikku. Kas asi on pelgalt mõnes laulukooris, eelarvereas või muuseumieksponaadis? Kui suur on oht, et eestlane ise on varsti muuseumieksponaadiks muutumas?

Maailmas omajagu reisinud inimena ja ka pikemalt mujal elanuna julgen väita, et terve eesti rahvuskultuuri võiks vabalt kuulutada UNESCO pärandiks. Kuna täiesti liialdamata, oleme väga haruldaselt kasvupinnalt (8000 aastat läänemeresoomlast + viikingite mõju+ 800 aastat saksa aadlivõimu + kristlus + looduseusk +vene mõjud + euroopa mõjutused + metsik loodus) tekkinud täiesti unikaalne rahvakild või pärandkooslus, umbes nagu puisniit, rannakarjamaa või põlishiis. Vähemärgatud fakt on see, et Eesti on  nelja väikseima unikaalse rahvuskeelega rahvaarvuga mandririigi hulgas terves maailmas, kusjuures kolm ülejäänut asuvad mägedes või kõrgmägedes ja tunduvalt väiksematel laiuskraadidel. Eesti on ühtlasi kõige põhjapoolsem väikeriik maailmas. Samasugune imeloom nagu lendorav. Varalahkunud Hardo Aasmäe lausus kunagi tabavalt, et Eesti on tegelikult üks suur rahvuspark. Kui meie rahvuspargis on metsa, soode ja muu elaval loodusega seisud veel üsna head (kui muidugi ei asuta edendama järjest intensiivistuvat metsamajandamist), siis selle rahvuspargi kõige levinum liik - eestlane - on statistika järgi hääbumas.

Tänane realiteet on selline, et me ei ole mitte ainult unikaalsed, vaid ka kiirenevas tempos hääbuv rahvus, seda nii demograafilise statistika kui kultuuri suurust mõõtes, eriti kui arvestame kultuuri elujõulisuse näitajana piirkondlikke murdeid ja riigis elava rahvuse piirkondliku kultuuri rikkust. 1980-ndate põlvkonna inimesena tunnen seda eriti teravalt. Mäletate veel Uduveret, mis tore paik see okupatsiooni kiuste oli? Kirjutame ja räägime küll ERMist, rahvuskooridest ja maailma vallutavast muusikast, aga rääkida võiks hoopis rahvuse, küla ja rahvuskultuuri väljasuremisest. Meie surevatest juurtest. Ma mäletan lapsepõlvest selgesti isegi veel 90-ndate keskpaigani toimunud rahvarohkeid pidusid, avalikke üritusi ja tohutu rahvarikkaid jaanitulesid väikestes külades. Mäletan selgelt, kuidas viibides eri Eesti otstes ei saanud lapsena kohalikest inimestest hästi aru – sest seal kõneldi murdeid. Minu põlvkond, meie kasvasime üles veel külakiige peal (mida ei ehitatud eurorahadest, vaid kohalike inimeste entusiasmist). Need kõik olid ülivõimsad mälestused! Praegusaja lapsed pole suures osas enam külakiike pildilt näinudki.

Mälu järgi väidaksin, et lisaks EKRE poliitikute olen ainult kirjanik Leo Kunnast kuulnud tõsisel toonil tunnistamas (eks on olnud teisigi arvamusliidreid, keda ma pole kuulnud või nad pole meelde jäänud) kaduvatest küladest Eestis - kaduvast eesti külast. Rahvuse vähenemisest on räägitud, aga alustada tuleks algpõhjusest, juurtest - külade kadumisest. Eriti märgatavaks muutub tendents, kui me asetame selle ajaloolisse konteksti. Rääkimata varasematest aegadest, isegi veel XX sajandi teisel poolel oli külakultuur nii võimas, et kuulsate külanõidade (olid nad siis võimetega või lihtsalt loodusetundjad) juures käidi haigusi ravimas. Tuntuimad näiteks Kaika Laine, Vigala Sass. Tänaseks seda kultuuri osa enam pole, see on juba väljasurnud. Pole enam surisid Võrumaal, kes rästikumürki korjamas käisid või teadjanaisi mujal Eestis.


Muide, siinkohal küsin, kas teie küla on veel alles? Mõtlen siin just lähedasi otseseid juuri, sest suurem osa eestlasi ei ole linnalise päritoluga (või pole linnas elanud rohkem kui 2-3 põlve). Mina võin öelda, et mitte ükski neist küladest, kus olid pärit näiteks minu vanavanemad (niisiis, vähem kui 100 aastat tagasi), ei eksisteeri enam tänapäeval. Alles on vaid mõned vundamendid, vahest ka üksikud elanikud, kuid külasid endid enam ammu pole. Iroonilisel kombel on kõige rohkem elu säilinud isaisa Kaukaasia eestlaste külas Sulevis, Abhaasias. Kahjuks ega sealgi varsti eesti keelt enam varsti ei kuule, poliitilise olukorra tõttu on nad üsnagi ära lõigatud ka kodumaast. Just sellest peaksime rääkima, kuidas just viimase 25 aastaga on antud lõplik surmahoop sadadele eesti küladele, mida kolhoosikord ei olnud veel suutnud hävitada. Aastal 1981 sai filmikunsti vahendusel tuntuks muusikapala "Tuhanded külad", milles on tuntud laulurida: "Kuni su küla veel elab, elad sina ka." Me nagu ei märkagi seda, et eesti küla on väljasurnud või vähemalt väljasuremise äärel.

Täna on Eesti rahvus muide inimeste kahanemiselt maailmas 6.-dal kohal, edetabelis korruptsiooniparadiiside Moldova, Ukraina ja Bulgaaria vahel. Meie puhul pole asi ainult vähenemises – kuna meid ongi juba ajalooliselt väga vähe. See pole pelgalt emotsioon või arvamus, see on fakt. Eestlased ja lätlased on ainsad riigirahvused Euroopas, keda XX sajandi lõpus oli vähem, kui sajandi alguses. Viimased arengud pole olukorda parandanud. Hiljuti oli mõnusa pühapäevase vestlussaate külaliseks professor ja endine poliitik Rein Taagepera. See oli meeldiv, aateline ja hariv vestlus, milles oli aga ka üks mõtlemapanev lause. Lugupeetud professor ja vana põlvkonna kõrgharitlane tunnistas, et tema mitmest lapselapsest ainult kaks räägivad eesti keelt. Vähemalt kaks räägivad veel! Hea seegi! Halvem lugu on selles, et ka eesti keel ei kipu enam püsima oma kõrgkvaliteetsel tasemel. Need vähesedki noored, kes meie armast emakeelt kõnelevad, ei tee seda suures osas kuigi korrektselt. Väga üksikud erandid kannavad edasi seda kõrgkultuuri keelt, mida siin veel mõnekümne aasta eest laialt siinmail laialdaselt räägiti. Lennart Meri ütles oma elu viimases tuntud intervjuus, et ta ei saa vahel enam aru, mida ajakirjanik on öelda tahtnud, see oleks nagu laste salakeel. Ei pea olema sündinud aastal 1929, et aru saada, millise kokkukuivamise ja mandumise on eesti keele väljendustäpsus läbi teinud viimase 50 aastaga. Ennesõjaaegses eesti kirjanduses saame lugeda väga nüansirohket, värvikat, korrektse ülesehituse, täppissõnadega ja tarbepõhist puhast keelt (ja mitte ainult ilukirjandusest!). Ilma nende nüüdisajal levinud moondsõnade, suvalise keelekasutuse, ka värdvormide, laensõnade pusa, stampväljendite ja paljusõnaliste tühisusteta. Eks muidugi keele risustamine on toimunud ka varasematel aegadel, aga tolleaegsed ühiskondlikud normid ja nõuded ei võimaldanud sellist keele mandumist, nagu ta nüüdsel ajal toimub. Lisaks muule on Eestis peaaaegu väljasurnud murded ja dialektid - veel tänaseks allesjäänud murrete põliste kõnelejate arv väheneb iga päevaga.

Eestis on kahjuks tänaseks jäänud alles üksikud koolid (kui sedagi), mis klassikalist, ilusat ja kõrgetasemelist eestikeelset kõnet õpetavad. Millegipärast on siin mindud isevoolu teed - eesti keele saatust võetakse sama loomulikult, nagu üht metsikult kasvavat õunapuud ajanurgas, kõdunegu see või maha. Iga-aastane emakeelepäev on küll tore algatus, ent taaskord üks loosunglik üritus, kuna keele ellujäämine ja keelepuhtus ei sõltu ühestki aastapäevast. See on pidev protsess ja töö. Maailmas on muide kümneid ja isegi sadu väikserahvaid ja keeli, neist kultuurrahvaid ja kultuurkeeli aga väheseid. Eestlased on läbi sajandite olnud piiri peal. Siin me peamegi aga veidi uurima, mis on eesti kultuur? Kus on selle kultuuri juured? Mis on eesti kultuuri tuumaks, eriosaks? XIX sajandil murdsime kultuurrahva piirist üle, eestlaste arv kasvas jõudsalt, vabanesime pärisorjusest, tekkisid rahvuslikud ajalehed, laulupeod, saime eepose, ametliku kirjakeele ja algas rahvuslik ärkamisaeg. Muide, täiesti eksitavad on teooriad, mida siiani siin-seal peavoolus levitakse, nagu oleks eesti rahvus tekkinud 19. sajandil. Pole põhjust seda teemat siinkohal põhjalikumalt käsitada, kuid täiesti faktikindlalt oli eesti rahvus koos oma põhitunnuste ja traditsioonidega olemas juba Läti Henriku aegadel, kuid väga tõenäoliselt juba sajandeid enne Läti Henrikut. Üheks konkreetsemaks ajalooverstapostiks (teadaolevaid kontakte oli ka sajandeid varem) võiks lugeda Norra kuninga Halfdan Valge hukkumist lahingu käigus X sajandi alguses Eestis. Kes vähegi eestlaste rahvuse olemuses enne sakslaste koloniseerimist kahtleb, võib lugeda Henriku kroonikat ennast tänapäeva eesti keelde panduna, kuna see on tänuväärselt läbi sajandite tolmu säilinud. Õigusega tunnistavad ajaloolased, et eestlaste ja selle keele püsimajäämine läbi ikete on olnud omamoodi ime, mis on näidanud selle rahva visadust ja mida me peaksime kiivalt hindama.

Muide, sisult on määratlus "piiririik" mitmes mõttes väga täpne, samanimelise teose tähtsuse tõi kerkinud kultuuridebatis välja ka kirjanik Rein Veidemann. Üks karme tõikasid on see, et peale muude piiride oleme ka rahvaste väljasuremise piirialal. Liivlased - väljasurnud XX sajandi keskpaigaks, vadjalased - hääbunud, vepsalased - juba unustatud rahvus, ingerlased - assimileerunud ja vaevumärgatavad, karjalased - kunagisest 40% karjalaste osakaalust Karjalas on alles 7%. Me peaksime omamoodi olema kunagistele sakslastest koloniseerijatele tänulikud, kuna kõik meie lähemad sugulased ida pool on sisuliselt väljasurnud. Muide, ka mujal lähinaabruses on murded ja väikerahvad järjepanu kadunud, latgaleid on Lätis alles veel 150 000 inimese ringis, viimase 800 aasta jooksul täiesti väljasurnud hõime Läänemere idakaldal on mitmeid: jatvingid, seelid, 17.sajandiks kuralased (kuralased ise seda enam tunnistada ei saanud, kuid 1945.a. Kura koti lahingutes viibinud vanaisa meenutanud, et suurtükituli olnud nii ränk, et maa hakkas lainetama) ja preislased, juba 16.sajandi paiku nende väiksemad veljed: skalvid, semgalid. Sellepärast tahangi rõhutada: tuleb teha vahet, mis kriteeriumite alusel me kultuuri mõõdame. Kui kultuuri mõõdupuuks on see, mitu muuseumi, kultuurisaadet, heliteost ja taiest on Eestis (nt aastas) tehtud, siis tõepoolest ei sure "eesti kultuur" kunagi välja. Ka siis, kui eesti keel on täiesti välja surnud või see on nii moondunud, et vanema põlvkonna inimesed enam arugi ei saa, mida räägitakse. Kõik sõltub mõõdupuust. Kui me rääkime rahvuskultuurist - sellisena nagu teda sadu (või isegi tuhandeid) aastaid siin on tuntud, on lugu tõsisem. Rahvuskultuur selle ajaloolises võtmes on meil juba ammust aega suremas.

Näiteks oli XX sajandi alguses Eestis püsivalt asustatud suurem osa Eesti 1500-st saartest. Isegi mõnekümnehektarilised väikesaared põhjarannikul ja läänerannikul olid mitmesajapealiste kogukondadega. Tänapäeval hääbub elu isegi suursaartel, väiksemad on ammu tühjad. Kadunud pole mitte lihtsalt rannarootslased, vaid kogu randluse kultuur on lähedal kadumisele. Seetõttu on mõõdupuu oluline, kultuur ei ole niivõrd abstraktne suurus, et seda ei saaks mõõta. Minu isikliku arusaama järgi oli eesti rahvuse ja rahvuskultuuri kroonijuveeliks XX sajandi algus, mis tipnes autonoomia ja iseseisvusega. Heldimusega loen admiral Pitka mälestusi, keda pean Eesti omariikluse materiaalseks ja sõjaliseks isaks (keda huvitab, võib lugeda tema mälestusi, peavoolu ajalugu sellest peaaegu ei kirjutagi; kirjanikest on Pitka pärandit tunnustanud Kross). Admiral meenutab ühes peatükis, kuidas istunud ühes ruumis trobikonna eesti meremeestega - kõik eri Eesti rannikutelt (ta ise oli "valge vares" Järvamaalt) - kus nende kõigi eri murded moodustanud otsekui "vikerkaarevärvilise kanga". Pitka nimetas seitset rannikumurret, millest mõnda ei eksisteeri praeguseks juba aastakümneid. Osade puhul keegi ei teagi enam, kuidas neid kõneldi. Ega Hurtki jõudnud igasse kihelkonda ja saarele Eestis. Tänaseks ei eksisteeri enam sadu külasid ega mitmeid kihelkonnamurdeid. Just see on küsimus, mille järgi me peaksime minu arvates mõõtma eesti kultuuri ja võtma vastu otsuseid selle olukorra parandamiseks. Ülikoolid, teatrid, muuseumid, teadusasutused ja spordisaalid üleöö ei kao, aga eesti küla koos ajaloolise rahvuskultuuriga võib hääbuda veel kiiremini, kui sellest arugi saame. See on kasvava kiirusega toimunud juba 1944.aastast alates ja kui midagi ei muutu, siis milleks lõpuks need teadusasutused, spordisaalid ja muuseumid? Üksnes muuseumitel oleks siis funktsioon väljasurnud eestlaste eksponeerimise näol.


Käesoleva eesmärgiks pole koguda negatiivseid mõtteid või halada kaotatud mineviku hiilguse üle. Kindlasti on võimalik veel palju ära teha, et olukorda parandada - näiteks võtta kasutusele uusi talude taastamise toetusmeetmeid, luua võimalusi murrete ja paikkondliku kultuuri säilitamiseks (ka taastamiseks), pärimuskultuuri kaitset ja investeerida enam piirkondade arengusse. Kuid enne nende teemadega tegelemist, tuleb tunnistada probleemi tõsidust – eesti keel ja põliskultuur (kui pärandkultuur) on sisulises väljasuremisohus (või pöördumatus moondumisohus) juba meie eluajal. Viimased 25 aastat on seda probleemi jaanalinnu kombel ignoreeritud. Kui me ei tunnista probleeme, ei ole võimalik neid ka lahendada.

Kokkuvõtteks soovin lühidalt käsitleda küsimust sellest, kust on alguse saanud eestlus laiemas mõttes. Hiljuti võttis suure hulga leheruumi maailmakirjaniku Krossi poeg selleks, et selgitada, kuidas Eesti riik ei alanud Peterburis. Mõistan, et Reformierakonna poliitikul on omad põhjused sääraste spinnide kerimiseks, aga tegelikult on see üsna tarbetu vaidlus algusest peale. Peterburis, Tallinnas, Berliinis, Leipzigis, Stockholmis, Londonis või Pariisis (kõigil neil on Eesti riikluse ja kultuuriajaloo seisukohalt olnud oluline roll) - mis vahet seal on? Kui räägime rahvuse südamest, kestmisest ja säilimisest, siis soovin öelda, et eestlus ja just eesti kultuur kõige sisulisemas mõttes algas mudasel sooserval palke veeretades. Täpselt nii, nagu Tammsaare seda kujutas. Jällegi, lugege Eesti ühe asutava isa, Pitka, lapsepõlvemälestusi Järvamaa kivistelt põldudelt - kust tegelikult algas rahvuse sünd? Muide ka Vabadussõja üht esimest võidukat lahingut aitas võita kohalik metsavaht, kes vabatahtlikult ja omaalgatuslikult luureülesandeid täitis. Ilma Eesti talude, külade ja metsadeta eestlust - sellisel kujul, nagu ta aastatuhandeid (või vähemalt Halfdan Valge sõjakäigu aegadest) - ei ole võimalik säilitada. See pole enam see eestlus. Kaob üks kolmest ilmasambast - eesti keel, eesti põlisloodus või eesti küla - siis vajub see rahvus laiali. Eestlus ei ole lihtsalt Issanda-and või tingimusteta kingitus. Kui meie rahvuskultuuri ei hoia ega kaitse, vaid üksnes tühja-tähja üle vaidleme, regionaalpoliitikasse jätkuva üleolekuga suhtume, ajaloolise keele koos murretega minetame ja külad lõplikult hülgame, siis eestlus hääbub. See on tõsiasi, mitte arvamus.