Päris hea intervjuu Jushkin'iga Venemaa ja Euroopa suhete võimalikust tulevikust:

http://www.postimees.ee/?id=197239

«Varem olid Venemaal poliitikud, praegu on võimul eriteenistused,»

Miks mulle meeldib Prantsusmaa? / Pourqoui j’aime la France?

Põhjuseid on mitmeid ja osaliselt on seda ka raske seletada, kuid ma püüan…

Esiteks pean ütlema muidugi seda, et arvamus on puhtalt subjektiivne, tuleneb minu natuurist ja paljuski ka võib-olla senistest headest kogemustest siin, kuid sellega võite siis arvestada.

Prantsusmaal on soe. Ja seda mitte ainult kliima mõttes, kuigi kliimaga on siin ka kindlasti midagi tegemist, sest on ikka vahe, kas istud novembrikuisel nädalavahetusel mõnusalt pargipingil, kuulad linnulaulu, vaatad langevaid lehti ja säravat päikest või külmetad radiaatori ääres ja kood sokke:D Aga soe pole siin tõesti ainult ilma mõttes: siin pole kunagi palju öelda millegi eest „tänan”, „kuidas läheb” või „tere” hoolimata sellest, kellega tegu on ja kas seda inimest üldse teadki. Samuti pole imelik kellegi suvalise käest tänaval midagi küsida või lihtsalt võõrastega rääkima hakata. See suhtumine väljendub ka kõiges muus: näiteks on tänavaliikluses alati prioriteediks inimesed ja isegi kui keegi ületab teed punase tulega, ei tee autojuhid sellest suurt numbrit, vaid lasevad inimesed üle ja alles siis hakkavad sõitma.

Siin ei tunne ennast mitte kunagi üksi. Tõepoolest, see võib tunduda subjektiivne arvamus, aga minu arust on nii, et isegi kui sa oled kõige ebameeldivam, koledam ja suhtlemisvaenulikum inimene, siis ikkagi pead sa siin riigis inimestega suhtlema. Ja see sõltub muidugi natuurist, kas see meeldib – aga mulle kohe kindlasti. Samuti on märkimisväärne see, et prantslastel on väga arenenud tunnetus- ja viisakusmaneerid. Näiteks ei saa sa siin kunagi põhjuseta halva pilgu, ülbuse või vaenuliku suhtumise osaliseks. Erandeid kindlasti on, aga need tõepoolest on erandid. Inimesed lihtsalt on sõbralikud, teisiti ei saagi. Arvan, et selles on palju pistmist lisaks kliimale ka kultuuriga. Selles mõttes, et näiteks Eestis on väga „suured” inimesed, aga riiki pole ollagi. Prantsusmaal aga on vastupidi: kõik on väga uhked oma riigi üle, kuid keegi ei pea siin end üleliia tähtsaks (jällegi võib olla erandeid), kuna nad on ainult väiksed mutrid, teenimas Suurt kodumaad. Inimestel on väga selge ettekujutus sellest, kus nad ühiskonnas paiknevad ja seetõttu kohtab siin tõesti väga harva selliseid „tähtsaid” inimesi, keda pool Eestit täis on (ilmselt on samuti teistes väikeriikides). Niisiis ongi siin olles pigem tunne, et ma pole mitte üksik hunt tühjal väljal, vaid kõik on suure pere liikmed.

Mis mulle veel meeldib, on siinne suhtumine töösse. See küll tahab harjumist, aga sellegipoolest on märgata olulist kvaliteedivahet. Lühidalt kokku võttes võiks öelda: prantslased armastavad kalleid lahendusi. Jah, tihti võib tegu olla aeganõudva tööga, pillamisega ja natuke mugava suhtumisega, aga sellegipoolest tuleb nentida: sellevõrra on siin ka parem elada. Lõppkokkuvõttes odavad lahendused lihtsalt ei tasu end ära, kuna suurem osa aega kulub nende parandamisele, selle üle kirumise ja muu sellise tegevuse peale. See suhtumine paistab välja isegi koolitöös. Üldiselt pean ütlema, et konkreetselt meie kool on küll selline „rikkurite võsukeste” kool, seega need prantslased just tarkuse ja töökusega ei sära, aga siiski Näiteks oli meil case-study (vahemärkuseks: peame „integratsiooni” huvides töötama kogu aeg segamini prantslastega): tegime 2 tundi tööd asja kallal ja vastus oli juba peaaegu valmis. Lõpuni oli veel umbes 15 minutit jäänud, aga meil oli vaja pisut rohkem aega. Ning meil oli valida: kas teeme asja kiiresti 15 minutiga valmis või teeme nii kaua kui tahame ja siis viime ise pärast töö office’sse. Mida otsustasid prantslased? Loomulikult teeme kõigepealt 5 minutilise kohvipausi (+ 5 minutit suitsule) ning siis lõpetame rahulikult oma töö. Noh, Eestis oleks kindlasti toimitud vastupidi. Aga kusjuures mulle see prantsuse variant tõesti meeldib, kuna olgugi, et töö võtab kauem aega, on tulemus kvaliteetsem, pealegi ei pea end piinama tööga, vaid naudid selle tegemist ja tapad poole vähem närvirakke.

Ja see on kultuuris, öelge mis tahate. See on jällegi subjektiivne kogemus, aga näiteks miks mina hakkasin meeletult kiiresti sööma ja koleda käekirjaga kirjutama juba väga väiksena, oli see, et mulle ei antud kunagi koolis aega, et oma asju rahulikult lõpetada. Prantsuse kultuuris ei tuleks selline asi kõne alla. Loomulikult sellel aeglusel on ka omad negatiivsed küljed, nagu näiteks pikad järjekorrad jms. Aga samas see kõik on üsnagi vastuvõetav, kui oled piisavalt sulandunud kultuuri, kuna sa õpid seda kõike nautima ja pingevabalt võtma.

Ma ei ütle midagi halba oma kodumaa kohta, tõepoolest tunnen puudust kuumast saunast, heast eesti toidust ja muust sellisest, kuid mingist hetkest (ma eeldan, et see on põhiliselt seotud viimase 70 aastaga ehk pärast seda kui Päts&co kõik perse keerasid) on eesti kultuuris nii palju negatiivsust, et positiivsel inimesel ei ole seal enam õhku. Või nagu üks mu sõber, kes Austraaliasse läks mingiks ajaks, umbes kirjutas: „…sest Eestis on kõik kogu aeg hirmus asised ja kurjad, aga tegelikult elu on lill:D” Ja see peegeldub kõiges: ilm on halb, inimesed on kurjad, auto läks katki, raha ei ole, nafta saab otsa ja maailmalõpp on lähedal…. Aga ükskord me võidame niikuinii.. ja võib-olla siis saab Eestist ka väike Prantsusmaa :D

Salutations pour tout le monde!

300 km Pariisi, oodates Godot’d

Kui olete näinud etendust (/filmi) „Godot’d oodates” tabate irooniat stseenis, mida järgnevalt kirjeldan (ja millele mõeldes oleks peaaegu naeru kätte surnud pool 6 hommikul rongijaamas nimega Villeneuve – De – Guernay, mis siis, et kehatemperatuur oli sel hetkel arvatavalt alla 35 kraadi:).

Tõestisündinud lõik muutmata kujul mu reisist Pariisi:

Väga varajane vaikne hommikutund pisikese prantsuse linnakese rongijaamas: täiskuu taevas, vaiksed tuuleiilid liigutamas lehti, üksik aeg-ajalt kirev kukk ja hiirvaikne linn. Ühtki graafikujärgset reisirongi lähema tunni jooksul sinna jaama tulemas pole. Rongioote paviljonis on 2 kutti. Üks (riietatud mitme pusa, nahkjope ja salliga ning peas kapuuts) kõnnib närviliselt edasi-tagasi, teeb käteringe ja kükke. „Bonjour, tu n’a pas de cigarettes?” küsib uustulnuk võimlejalt. „Cigarettes? Non, je ne fume pas,” vastab too vigases prantsuse keeles. Uustulnuk kaob ootepaviljoni taha ning võimleja jätkab lõikude jooksmist 3x3 meetrises boksis. 5 minuti pärast on prantslane tagasi. Võimleja on pingile istunud ja väriseb seal vaikselt. Uustulnuk istub samuti pingile ja tõmbab suitsu. Järgneb lünklik vestlus, mille objektiivsuse huvides pean edasi andma eesti keeles.

Eestlane: „ Kas te teate, millal boulangerie’ avatakse? Prantslane: „Jaa, ..-midagi arusaamatut-..kaheksa.” Eestlane: „Kell kaheksa?” Prantslane: „Ei varem, …-midagi arusaamatut-…”

Prantslane: „Kust sa pärit oled?” Võimleja (tõusis vahepeal uuesti püsti ja jätkas harjutustega ning edasi-tagasi kõndimisega): „ Eestist, see on väike riik Põhja-Euroopas. Ma õpin Lyon’is ja praegu lähen õele Pariisi külla.” „Ah, d’accord.”

Järgneb 5 minutit pausi. Prantslane: „Kas sa ootad siin juba kaua? (vms)” Eestlane: „Jah, tund aega umbes (tegelikult 5 juba ja seda mitte rongi pärast)”

Järgneb umbes 10-minutiline vaikus, mida katkestavad üksikud prantslase köhatused ja eestlase võimlemisharjutused.

Eestlane: „See on päris hea koht siin tuulise ilmaga – vaikne ja soe.” Prantslane: „Ja-jah.”

Prantslane: „Kuule, aga kas sa lähed täna Pariisi?” Eestlane: „Jah, täna.” Prantslane: „Aga Pariisi suuna paviljon on ju teisel pool” :D:D:D (eestlane hoiab vägisi naeru tagasi). „Jah, ma tean, aga siin on soe.” (prantslasel on poole vähem riideid seljas kui eestlasel

Järngeb veel paar 5 minutilist seeriat üksikute sõnavahetustega (a la eestlane küsib: „ Kas sa lähed siis Sens’i?” Prantslane vastab midagi, millest eestlane aru ei saa ning lihtsalt noogutab)

Pärast mitmendat korda kella vaatamist, lausub eestlane (umbes poole 6 paiku hommikul), et tal on aeg minna ja kõike head. „Bon courage!” vastab prantslane (esimest korda kuuleb eestlane mõnd pranslast seda fraasi ütlemas)

Väga tore oleks ilmselt eestlasel olnud teada, mida tegi prantslane kell 5 hommikul rongiootepaviljonis ning ka prantslasel oleks ilmsesti päris tore olnud teada, et eestlane oli tegelikult viimased 24 tundi väljas viibinud ning neist 4 tundi vihma käes ligunedes.

Elu on ikka seiklus!

Nüüd te saate vist aru, kui ma ütlen: „I will never ever hitch-hike anymore.” Aga ma kindlasti võtan kaastundest peale kõik meeshääletajad (ja ilusamad naishääletajad:) , keda veel kunagi kohtan.

Kui ma alguses plaanin Pariisi häälega tulekut, näis see olevat hiiglama hea mõte: aega on, naudin loodust, prantslase avalat hinge ja kultuuri. „Tutkit, brat!” ütlevad venelased selle peale:D Sain juba paar päeva varem aru, et ilmselt on 600 km vihmase sügisilmaga siiski palju ja otsustasin umbes pool maad minna rongiga. Rongipilet maksis „kõigest” 20 eurot, seega mis seal ikka. Edasi peaks olema lapsemäng, 3 tundi ja Pariisis:D Noh, vähemalt nii ma arvasin. Ei olnud 3 tundi, vaid 30 tundi.

Kõik algas sellest, kui ma reipalt Chagny jaamast maantee poole marssisin. Rõõmsalt ühe bensiinijaama vastas oma „Paris S.V.P.” silti välja võttes, ei osanud ma arvatagi mitmeid autosid võin ma mööda sõitvat lugeda, enne kui mind peale võetakse. Tegelikult ilmes, et niipea, kui ma „Pariisi”-sildi käest panin, sain palju rutem peale. Esimene soovitus hääletajatele: Ärge kasutage silte, sest need piiravad teie pealesaamise võimalusi (juhid, kes lähevad lühemat maad samas suunas, ei vaevu peatuma, mõeldes, et te tahate ainult Pariisi ja mitte mujale; või see on neile psühholoogiliseks ettekäändeks). Soolisest diskrimineerimisest hääletamisel ma ei hakka üldse rääkima – see võib tunduda naljakas, aga mitte enam siis, kui olete 2 tundi tee ääres külmetanud ja käsi on juba ülalhoidmisest valus.

Igal juhul võttis mind esimesena peale üks heasüdamlik, aga pisut kohtlane tädi, kes läks ainult 10 km minu suunas, aga edasi läks ühte mägikülla. Kahjuks ei saanud ta minu soovist peatuda, kohe aru ja nii sattusin ma ühte ilusasse linnakesse, nimega Nolay (seal mul õnnestus ta peatuma sundida), kust läks väike 15-km-ne teeke tagasi „minu teele”. Ega’s midagi. Hakkame vantsima. Algul ma arvasin, et sel teel ei sõida üldse autosid, aga nii see polnud. Pooleteist tunniga, millega jõudsin jalgsi edasi umbes 7 km, möödus mu’st umbes 20 autot (ja hääletasin kõiki). Sain tõepoolest hästi tundma prantslaste sõbralikkust. Lõpuks mind siiski võeti peale ja vähemalt pool maad sain jala.

Kõigi järgnevate hääletamiste kirjeldusi ei jõua ma siia kirja panna, kuid lühidalt võiks neid edasi anda nii: suitsetav ema koos oma 11-aastase poja ja 2-aastase koeraga, üldiselt oleks nendega päris tore olnud sõita, kui nende autol poleks lisaks paljudele muudele asjadele lõpuks üles öelnud ka kojamehed, nii et vihmaga sõitmine osutus võimatuks; ülisõbralik veoautojuht, kellega sain lisaks tunniajastele seiklustele kauba laadimisel ka edasi 30 km; prantsuse rullnokad 5. seeria bemmiga, mille sillad olid nii kehvas seisus, et 130 kmh juures tundus, et me sõidame rohkem külg ees ja juhi pilk oli sellest kahtlase sisuga suitsust ta hambus ikka väga udune; gay-perverdist postiametnik…ja siis veel mõned täiesti normaalsed inimesed, kellega meil kahjuks palju ühiseid kilomeetreid polnud.

Niisiis minupoolsed nõuanded: ärge võtke hääletamist kui väga ohutut ja efektiivset liikumisviisi, kui tõesti tahate seda teha, siis tehke seda soojal ajal ja kiiruse mõttes tuleb ilmselt kasuks, kui te olete naissoost.

So, this is an old promise for friends & others, to write a blog post about Mt Blanc. And sry for all estonians, that I didn't write it maakeeles. It just because, that maybe some people, who are not so fluent in estonian, would also want to know what is this mountain about.

First of all, it's fun. Because, there are not many mountains where you can go up to 2400 metres by tram. Nid d'Aigle (Nest of the Eagle) is the last stop of the tramline and that's where the hard part starts. Well, actually it's not hard but it's fucking boring for some time, that I can guarantee. Mostly rocks, dust and sand. The routes of course go with quite big circle, but it's possible to go just straight over the boulders, which we did with Kaupo, as we we were in a hurry. Actually, this is the part, with which I should start.

The original plan was to go by the tram from Col de Voz (which according to my maps was accessible by car) to Nid d'Aigle on friday noon and from there to go up to 2700-2800 metres for the night. When I left Lyon, it was about half past twelve. By that time we had agreed with Kaupo that we'd met in Bionassay, as I realized, that it's only possible to go to Col de Voz with 4x4 cars. And the time to get there from Lyon, according to me was 2-3 hrs. Of course I didn't take the highways as the other ways seemed to be much shorter. Well..it was and I even didn't get lost once..though I nearly crashed my car because of the astonishing views. What I didn't take into account, that the average speed on the "shorter road" where 50 kmh, so I arrived at St Gervais (Kaupo has came there, because he was so bored of waiting) at 6 o'clock in the evening.

A good learning experience, I would say. Obviously, the last tram has left an hour before and we had to change our plan. As we had only time until sunday evening (I need to be back for the school and Kaupo had plain tickets on monday), it was no joke. This is the first thing that I would like to say to people, who want to climb that high first time: easy or not, 4800 m above the sea is no joke. If You want to do it, You'd better take it seriously. Anyway, we decided, despite of the misty weather, to climb as high as possible this evening, in order to win time (which turned out to be a good decision). So we started by car from St Gervais to Bionassay, which was pretty though challenge for my Clio (when ascent angle were more than 50 degrees and 1st gear seemed to be to weak to drive 15 kmh:). From there we continued fast rise from 1600 m to 2400 m. It seemed rather easy, because we climbed nearly 900 metres altitude in 3 hrs and were'nt even very tired. For me it was probably the freshness as I hadn't carried a backbag for more than one month and for Kaupo it was probably the relief from easier load (as I took the tent). Anyway, near Nid d'Aigle Kaupo sped up as he wanted to reach the hut (he was already "sick&tired of the tent" as he had spent a week in there) and I set up the the tent alone. Though I had to do it in dark, I found quite a flat spot without boulders. Still sleeping there wasn't actually very good idea, because it was impossible to sleep there at all. Every 15 or 10 minutes one could hear a sound of falling rock or ruin. Though I knew, that I was situated on the edge of slanting slope and the rocks could never reach me, this is not the kind of thought, that You think in the solitary night on 2400 metres. So that was, I would say, the first bad decision during the trip. The nganasaans in Siberia say: "Only one teeth in mouth - bad, man alone in the woods - worse." Probably it's the same rule in mountains.

The next morning we started about 7 am. I had a small breakfast, packed the tent and then met Kaupo near the hut. Then we take straightest way up over the boulders. It wasn't too hard, but we went maybe bit too fast because there are plenty of climbing on Mt Blanc. The good news were, that the weather changed and it was sunny during rest of the journey. The second day was the hardest part of the trip, as we rose all-in-all about 2000 metres (do not try this in home!:) And this was not just walking, but real climbing. And this was the place, where I discovered my second mistake: I carried the tent all the way up, however I didn't need it anymore. When You manage to reach Aguille du Midi (3800 m), You can say, that harder part of the mountain is over. As this is the place where snow-level beginnes (in the summer), there are no more tough climbing nor falling rocks. Well, when I reached Aguille du Midi, I was literally exhausted (before reaching it, I rested after every 5 steps) so Kaupo needed to encourage me a lot not to surrender.
From Aguille we continued together for some time and it felt much easier, as it was only walking on snow (on a slight 60 degrees angle slope:). Anyway, in the late afternoon I made it (one hour later than Kaupo) to the Dome du Gouter (4300m) and was pretty happy about it. Gouter hut is a nice place for spending the night, basically it's a metal container, but on this altitude it seems equal to a 4-star hotel. And the last part of Mt Blanc is real fun: narrow path on the ridge, from where one can see endless valleys and awesome views on South-East France. The endless clouds of sparks on the earth and their reflections in the black sky --- this is something that You see only in Paradise:D And when You finally reach the top (which is quite hard to spot, as it just an empty place on the ridge) on the sunrise or bit later and see enormous dark cloud in the west, then You can see that there are more powerful beings in world than humans, as it is the shadow of Mt.Blanc.

So, in conclusion, what could I say. If You have the opportunity, the skills, the equipment and the balls You better try it. Cause it's worth it.

Millal kriis lõppeb?

Hiina keeles on olemas hieroglüüf, millel on samaaegselt 2 tähendust: kriis ja võimalus. Tasub mõelda selle ivale. Kuid see on juba vana jutt ja tuttav lugu. Tahaks midagi uut kuulda! Näiteks millal kriis läbi saab? Täna. Siin ja praegu.

Asi pole tegelikult rahas, globaliseerumises, pangalaenudes, vabamüürlaste vandenõus ega naftavarudes. Asi on mõtlemises. Kui ma ütlen, et kriis lõppeb täna, siin ja praegu, siis see nii ka on, aga mitte sellepärast, et ma oleksin Jumal, kuningas Saalomon või mõni prohvet, vaid sellepärast, et kriis lõppeb sel hetkel minu jaoks. Iseenesestki mõista, peab mul olema piisavalt usku, et see veendumus püsima jääks, vaatamata kõigele ümbritsevale, mis karjub: kriis! (nagu juba kuulus kirjanik Kipling on öelnud)

Igasuguseid raskeid ülesandeid või probleeme lahendades on alati kasulik vaadata asjale uue nurga alt, teises valguses. Antud juhul on mul selleks lausa ideaalne võimalus, kuna on võimalik vaadata „kriisi” 2500 km kaugusel, Lääne-Euroopas, Prantsusmaal. Pole muidugi mingi uudis, et siinne elatustase ja muu juurdekuuluv, on kordi kõrgem kui Eestis ning et inimesed on ka millegipärast rõõmsamad. Aga huvitav on hoopis see, et neil on ka „kriis” (mis teatavasti pidi olema globaalne) ja kujutage vaid: nad ei lülitagi öösiti tänavavalgustust välja, vastupidi: isegi valgusfoorid põlevad siin öösiti, kui liiklus on väljasurnud. Tegelikult nad isegi ei räägi eriti majanduskriisist ja piim maksab märksa rohkem kui 30 eurosenti liitrilt (nagu Eestis), samamoodi sai, juust ja enamus toidu- või tarbekaupu. See pole muidugi mingi uudis, aga kui natuke ajusid liigutada, peaks jõudma mõtteni…how come? Kuidas see võimalik on? Me elame teatavasti ühes majandusruumis ja pole ju ometi võimalik, et hinnad tarbekaupadel nii erinevad on ja Eestis räägitakse ikka veel palkade, hindade alandamisest ja kulude kärpimisest. Kujutage ette, et terve Eesti riik ei suuda nii palju säästa, kui mõni rikas Lääne-Euroopa linn või küla suudab kulutada. Milles on siis asi? Me ju peaksime ekspordist paksuks minema? Viga on mõtlemises.

Naljakas taak on elus see, et enamik asju maksavad täpselt nii palju, kui me ütleme, et nad maksavad. Mingitel seletamatutel põhjustel (jah, nõustun, et see on veidi seotud ajaloo, haridustaseme ja kultuuriga) on idaeurooplane öelnud, et tema tund maksab 3 eurot või vähem ja lääneeurooplane 9 eurot ja rohkem…mis siis, et nad teevad täpselt seda sama tööd. Ja tulemuseks on see, et me ei jõua 100 aastaga ka neile majanduslikult järele. Veidi majandustermineid kasutades võiks öelda, et selmet võistelda kvaliteedikonkurentsis, millega paljud eesti firmad edukalt hakkama on saanud, üritatakse võistelda hinnakonkurentsis. Täielik vastutuult kusemine, ma ütleks, kui mõelda sellele, millised hiiglased elavad meist ida pool (ja mis sorti mastaabisäästudega on seal tegu). Võtame Eesti piimatööstuse: hind on madal, tootjad pankrotistuvad, aga nad on ise selle ju endale tellinud. Miks nad nõustuvad hinnaga, mis on allpool kasumiläve? Olgugi, et piim on kiirestiriknev kaup, mida on raske eksportida (kuigi mitte võimatu), on olemas palju erinevaid piimatooteid: juust või jogurt näiteks. Prantsusmaal on peaaegu võimatu leida poest jogurteid, mis oleksid suuremad kui 100g, aga ma ei arva, et neile turgu poleks (eriti veel Eesti hindasid arvestades). Küsimus on ainult mõtlemises ja lahenduste otsimises. Umbes kuu aega läheb aega piimatootmise liinide asendamiseks juustu või jogurti tootmisliinidega. Simultaanselt paar kuud lepingute sõlmimiseks ja turu-uuringute tegemiseks toodete valikuks. Siis ehk veel kuu toote välja töötamiseks (põhiliselt pakend, kuna tooted on juba reaalselt Eestis olemas). Millegipärast mulle tundub, et ainuüksi sellised plaanid panevad kauplustekette mõtlema kokkuostuhindade tõstmisele. Isegi kui see nii pole, on eesti piimatooted väga kvaliteetsed ja eksport poleks üldse halb äri. Vanad eestlased Abhaasia külades teevad siiani kitsepiimast käsitsi kvaliteetjuustu, mida käiakse otsimas kaugelt Venemaalt. Vanad eestlased teadsid, et tark müüb kvaliteeti, mitte hinda.

Aga see pole sugugi kõik. Ei saa järgneva näite näol jätta kivi viskamata poliitikute, ärieliidi ja teiste sääraste aeda. Ei ole võimalik…; kordan seda kui artikli olulisimat fraasi: Ei ole võimalik, et selline projekt nagu Saaremaa sild end ära ei tasuks. Terve Euroopa on täis kiirteid, sildu, tunneleid, viadukte ja teedesõlmi, märksa kallima ehitushinnaga ja märksa vähemolulisemates pudelikaelades kui Suur väin: ainus ühendus maismaaga 40 000 saarlasele, kusjuures maismaast lahutab (Viirelaiu kaudu) ainult 5 km vett. Kui teha lihtne kalkulatsioon, et silla ligikaudne ehitushind on 3 miljardit kr, ja aastas toimub u 400 000 sõidukiületust (tegelikkuses isegi rohkem), siis küsides ületuse eest 10 eurot (160 kr), on piletitulu aastas üle 60 miljoni krooni ja sild tasub end ära 50 aastaga, mis on väga hea tulemus. Siinjuures jätsin veel arvestamata lisatulu veoautode ületuselt ja jalakäijate-jalgratturite-mopeedide ületuselt. Niisiis võib sild end neid lisatulusid (ning ka võimalikke EL toetusi) sisse arvestades praeguste ehitushindade valguses ära tasuda isegi umbes 20 aastaga. Mis on naeruväärselt lühike aeg selleks, et üldse üritada kuidagi kaitsta praamiühenduse eeliseid silla ehituse ees. Kui veel ajast rääkida, tuleb mängu üks kulu, mida enamasti „sillaprojektides” arvestamata on jäetud – ajakulu. Kui arvestada näiteks, et aastas on miljon väina ületajat ja igaüks neist kulutab praami tõttu pool tundi (pluss järjekorrad ja ületusprobleemid halva ilma korral) rohkem aega kui silda kasutades, on aastane ajakaotus minimaalselt pool miljonit tundi (tegelikkuses jällegi palju suurem kindlasti). Kui arvestada tunni aja hinnaks 75 krooni (keskmine brutopalk), siis on aastane kogukaotus minimaalselt 38 miljonit krooni. Lihtsalt korstnasse. Rääkimata tohututest silla positiivsetest välismõjudest töökohtade loomisele, majandusarengule (kiired ühendusteed soodustavad teatavasti kaubandust ja turismi) ja loodusele (kaasaegne sild ei tekita nii palju müra ja vibratsiooni kui edasi-tagasi sõeluvad praamid). Ainukesed raskuspunktid silla plaaneerimisel on 1) optimaalne laius ja kandevõime (et sild ei tuleks mõttetult suur või liiga väike), 2) Suure väina laevatatavus pärast sillaehitust (s.t. kui kõrget silda ehitada) ja 3) teekatte drenaaz, et silla teekatte amortisatsiooniperiood oleks pikem kui enamikel uutel teekatetel (üks talv).

Saaremaa sild on ideaalne näide idaeuroopalikust vaesusest (seda nii vaimu kui majanduse osas), sest nagu eelnevast aru võib saada, on isegi kõige labasemate arvutuste ja arutlustega võimalik näidata, kui vajalik ja tasuv projekt see on Eesti jaoks. Mis omakorda näitab veelgi küünilisemas valguses „eliiti”, kes juba aastaid selle objektiivsest tõest pole aru saanud või tahtnud aru saada või tunnistada ning kelle jaoks see 3 miljardit krooni või isegi väiksem summa on ju kõigest mänguraha. Nagu artikli alguses juba sai mainitud. Problem is not about the money.

Kui sai öeldud, et kriis lõppeb siin ja praegu, oleks üsna paslik ka anda mõned näpunäited, kuidas kriisist ikkagi välja tulla. Kulusid kärpides? Unustage ära. See on hallikasroosa muinasjutt naiivsetele inimestele, et neid veel odavamate litsidena (vabandust väljenduse eest, aga mõte jääb samaks) ära kasutada. Küsige mõnelt edukalt ärimehelt, kuidas ta rikkaks sai ja kui saate vastuseks, et „kulusid kärpides”, siis ta valetab. Kriisist on kõige parem väljuda Sinise Ookeani strateegia abil. See tähendab: otsida meie ilmatumal maamunal oma nish, mille eest raha küsida. Mitte rõhuda hinnale, vaid kvaliteedile, kuna sellist mastaapi lihtsalt Eestis pole, et käibelt teenides maailmaturul edukas olla. Jah, Eesti on väike ja võimalusi vähe, kuid see ei tähenda, et peaks kohe jalgadega hääletama hakkama. Eestil on palju eeliseid teiste Euroopa riikide ees: näiteks töökad inimesed, kiire teenindus, vähene bürokraatia ja innovatiivsed ideed. Kuid need ideed vajavad elluviimist. Terviklahendused nagu näiteks Saaremaa sild on sellised, millega luuakse majandusse lisandväärtust, kuid poolikute asjade müümisega rikkaks ei saa.

Kõige lollim asi, mida kriisi ajal saab üldse teha, on rääkida, et „raha ei ole” või „kärbime kulusid”. Selle asemel tuleks mõelda: „Me teeme midagi valesti? Mida me valesti teeme? Mida me muutma peame?” Kõrbes olles ei päästa janusse suremisest janule mõtlemine, vaid mõtted, kust vett saada. Kui me suudame midagi sama hinnaga paremini teha, kui teised, siis müüme seda neile ja vastupidi. Seejuures alati vaadates ette, mitte taha: Läti üle irvitamine ei tee meid rikkamaks, erinevalt Põhjamaade, Shveitsi või Lääne-Euroopa eeskujude järgimisest. Tegelikult on lisaks mõtlemisele vähemalt sama olulised emotsioonid. Emotsioonid on vaimutoit ja –energia, ka majandustõus või –kriis pole midagi muud kui ühiskonna emotsioonipuhang. Elurõõm ja mõttetarkus on tõelised rikkuse allikad. Kriis on läbi. Hakake tegutsema!

Lühike Elbruse reisikiri


Siin oli meie laagri tuiksoon - Terskolli jõgi. Või ka Baksan'i jõgi. See nimi vaheldus vastavalt seltskonnale ja tujule. Aga sealt meie reis loomulikult ei alanud. Kõik algas, nagu ikka, kell 9 hommikul Heina tänavalt Tallinnas. Minu jaoks küll Vanemuise alumisest parklast Tartus, mis oli väga meeldiv, et ma ei pidanud asjadega Tallinnasse sõitma. Just seal kohtusin ka reisi vaat' et muhedamate kaaslastega - Ain ja Urmas - kes olid osa nö "Tartu gängist". Nemad otsustasid Kaukaasiasse mugavama transpordiga minna ja andsid meile ühe koti kaasa.
Meie jaoks kujunes bussisõit väga päikseliselt kuni Eesti piirini, sealt edasi aga vihmaselt. See polnud sugugi paha, kuna jahedas bussis on parem sõita kui palavas. Ka piiriületus kulges ootamatult hästi: Jaani lubatud "4-8 tunni" asemel saime üle umbes tunniga ega pidanud isegi asju välja tarima. Venemaale jõudes oli esimeseks peatuseks loomulikult bensukas, kust sai odavalt nii lahjat kui kanget osta. Seejuures tasub meeles pidada, et Vene "külalislahkus" ei tunne tihtipeale raha tagasiandmist ja kuna see on neil piisavalt odav ka, tasub kaasas kanda parajat raha, et ei tekiks probleeme maksmisega.

Reisist jõuab veel pajatada pikalt, aga räägin lühidalt ka Elbrusest. Mis ta on ja kes ta on, seda teab iga alpinist ja turist juba une pealt. Aga oma kogemusest veidi. Alustuseks, alpinistlikus mõttes jäi mul tipp võtmata, kuid seda mitte suutmatusest. Asjaolude kokkulangevus nimelt. Erinevalt ülejäänud grupist polnud mul võimalik teist Elbrusele tõusu teha, oma kogenematuse tõttu saabaste osas, mis jäid sisse kõndimata. Ning sealt ka elu suurim vill jalal. Nii pidingi üritama tõusu meeletu lumetormiga (teist korda poleks jalg lihtsalt tõusu kannatanud). Seda üritust ma sugugi ei kahetse, kuna see oli terve reisi meeldejäävaim kogemus. Selle põhjal võin öelda, et Elbrus on ka suure lumetormiga täiesti tehtav, kui on vaid korralik varustus ja orientatsioonivõime. See viimane puudus antud juhul kahjuks ühel tuntud eesti alpinistil, kellega koos seda üritust tegime, kuna vene grupi (kelle sabas me läksime) ümber pöörates umbes 5500 m peal oli ta täiesti veendunud, et jõudsime platoole ning tipu võib vallutatuks lugeda. Sellest eksimusest sain mina koheselt aru, aga minu kaaslane alles alla jõudes. Eks kõik võivad eksida ja ohutuse mõttes oli ka mõistetav ümber pööramine, aga orientatsioonivõime kadu mägedes on siiski ohtlik ja tekitab küsitavusi alpinisti võimekuse suhtes. Minu jaoks aga on mägi siiski tehtud, kuna olin villis jala ja lumetormiga võimeline tipus käima ja mitu meetrit täpselt puudu jäi, polegi minu jaoks oluline. Tähtsaimad on kogemused ja teadmine, et käisin Elbrusel.

Kui rääkida veel reisist, siis see oli muidugi kurnav bussireisi osas. Aga ühe korra see läbi teha polegi paha, et oma silmaga näha lõputusse kulgevaid joonsirgeid teid ja neid palistavaid putkepõlde. Neid saab tõesti näha vaid Venemaal. Pärast esimest kaheldava väärtusega unega ööd ärkasime rõõmsalt DPC siltidega miilitsaauto kõrval, kes ei pidanud paljuks meid trahvida puuduvate turvavööde pärast. Auto kõrval seisev kuklasseaetud vormimütsiga miilits püüdis vihase näoga kiirusmõõtjasse järgnevaid autosid. Nagu kommenteeris bussijuht Harri: "Nende raiskadega pole mõtet vaielda, neil jääb õigust ülegi." Erilisi vaatamisväärsusi tee peale ei jäänud, vaid Voronezi linn oli pisut meeldejäävam. Mainimata ei saa jätta ka legendaarset "veoautode peatust", kus sai kana süüa, dushi all käia ja muud paremat osta. Sest hinnad on idanaabrite juures tõesti odavad. 20kroonine praad või 10kroonine supp pole seal mingi ime. Odavusel on ka muidugi oma hind - enamasti on selleks köögis tiirlevad kärbsed, tihti aegunud kaubad müügiletil ja räpased tänavad. Arengumaa, mis teha.

Kaukasus oli juba tõeline unistus, Baksani orus tegime jõe ääres peatuse, et jalgu jahutada. Jaan rääkis sinna uppunud eesti naisalpinistist ja hiljem ka seiklustest seoses Tõrnauzi üleujutusega (olevat olnud üks sillake, kust eestlaste buss lubati kohe jõkke lükkata, kui see peaks kinni jääma). See linn jäi meelde oma meeldivate odavate hindadega ja reisi odavaima ostuga: saiake 7 rubla. Minu jaoks oli esimest korda mägedes viibimine loomulikult uskumatu tunne - lumised tipud, värske männiõhk, kohisev jõgi. Olin sattunud oma unistustesse.

Kirjutada-rääkida reisist on veel palju: õppepäev Tshegetil, matk Ullu-taus, jõeületusõppused ja muu huvitav. Kasutan viimast osa siiski veel Elbruse tutvustamiseks, kuna see oli reisi peaeesmärk ja jätan teised teemad teiste kirjade jaoks.

Elbruse lähim asustatud punkt (kuhu saab tsiviiltranspordiga) on Azau. See asub kuskil 2400 m kõrgusel. Seal on turg (kuigi 3kordsete hindadega) ja mitu kohvikut, mille teenindus jätab küll soovida, igal juhul kõhtu saab täita. Sealt saab kaasaegse= Euroopaliku tõstukiga 2800 m peale sõita. Selle eest kasseeritakse küll 300 rubla, aga kuna meil oli elektrikatkestuse tõttu võimalik see maa ka jalgsi käia, võin kinnitada: tasub minna tõstukiga. Teine vahe on 2800 kuni 3500 m ja seda mul jalgsi käia ei õnnestunud, kuid ka seda soovitan kindlasti minna köisraudteega, olgugi, et vagunis tuleb seista ja selle vanus on vist vähemalt 30 aastat. Igal juhul oli selle vahe jalgsi laskumine juba piisav katsumus ütlemaks, et mõistlik on leppida 200 rubla maksmisega. Viimane ots 3500 kuni 3800 on juba vabatahtlik ja võiks öelda isegi ohtlik, kuna tegu on istmega ja sealt õnnestus meie reisil haiglasse saada Kauril (Nipernaadi grupist). Sealt edasi on võimalused: roomiktraktor 300 rutsi nägu või kand&varvas co. Ja ööbitakse tavaliselt Prijut 11 juures 4200 meetri kõrgusel. See on jälle üks päris huvitav paik kaljude vahel (õigupoolest on neid kohti 2). Kui tõuseb udu (=pilv), tekib tunne, et oled kusagil muinasjutus. Selline tõusev kivine maastik ning aimamatu valge ümbrus. Nagu vatt. Kui me aklimatti ajal esimest korda sinna tõusime, ütlesin puhtsüdamlikult, et mul pole lapsest saati nii lõbus olnud:D Ja see oli tõesti tõsi. Kividel ronimine sellisel kõrgusel pidi tegelikult aklimattile väga kasulik olema, nagu Jaan rääkis (igasugune füüsiline tegevus).

Kuid sealt algabki mäe keeruline osa. Asi on lihtsalt selles, et seal on kas sitt ilm, väga sitt ilm või meeletult talumatu ilm. Tõusu alustatakse öösel..1-2 paiku, siis mägi magab. See tähendab, et lumi on külmunud ja kõrvetav Päike ei tapa. On ka muidugi ilma Päikseta ilmasid, aga see tähendab 5 kilomeetri kõrgusel tormi. Kui aga kõik sujub..öösel tähed säravad ja sadulasse tõuseb Päike, siis on alust arvata, et te jõuate ka tippu. Üldiselt on minek lihtne, kõige järsemad tõusud on Prijutist traversini ja sadulast platoole. Kirka võib julgestuseks olla, aga tegelikult saab sinna ka ilma kirkata. Ja tipp on tehtav, nagu ennist mainisin, ka lumetormiga. Kuigi mõistlik on seda teha muidugi ilusa ilmaga. Siis võib saada muidugi päiksepõletusi, nagu juhtus suurema osa Nipernaadidega, kui jääda allatulekuga liiga venima, aga need paranevad üldiselt ruttu. Normaalseks tõusu ajaks loetakse 8-10 tundi. Äärmisel juhul ka 12 tundi, aga üle selle tekib küsitavusi laskumise osas (jõud on otsas lihtsalt). Ja mida hiljem te laskute, seda raskem on, kuna lumi muutub järjest püdelamaks.

Viimane küsimus, see pärineb tuntud eesti näitlejalt Tarmo Männardilt: "Milleks seda vaja on?"
Mina sain vastuse mägedes ja see on üks parimaid, kui mitte kõige parem, vastuseid üldse, mis ma elus saanud olen.

...Üldiselt on nii, et mägedes on sitt olla...kogu aeg. Seal on kas liiga palav või liiga külm või liiga märg. Pealegi on kõht tühi või lihtsalt ühesugusest toidust kõrini. Samuti on jalad väsinud või villis. Ja siis võib veel mägihaigus tulla. Lisaks hakkavad juba 10. päeva koosolemisest kaaslased pinda käima ja lõpuks on täpselt selline tunne, et "Milleks?!" Ja mina sain vastuse, nagu juba ütlesin. Aga eeldan, et see vastus ei taba kõiki ühtmoodi ega ühel ajal. Minuga oli umbes nii, et viimane poolaasta oli olnud väga pingeline ja närviline. Olin palju vaeva näinud, et mägedesse pääseda ja lisaks igasugu muud takistused. Ja siis ühel hetkel oled mägedes, kus on lõputult ilus, aga ikka pole hea olla. Ja mõtled, milles asi? Minu jaoks aitas tõeni jõuda ka see fakt, et mägedes on ilm väga muutlik ja see aitas ümber lükata üht väga vana ja veendunud, puhteestlaslikku käitumismalli: planeerimist. Ühel hetkel taipasin, et ükskõik, mida ma järgmisena ette ei võtaks, võib see viia ebaõnnestumiseni ja ma ei suuda niikuinii ilma ennustada. Pealegi olen ma seal mägedes oma 3 kotiga piisavalt abitu, et üldse mitte midagi kontrollida. Ja sel hetkel õpid hingama ühes loodusega. Kõik mured kaovad äkitselt ja selle asemele tuleb meelerahu, mis sunnib nautima iga hetke, mis meile on kingitud.

Mina sain mägedest tagasi oma positiivsuse, Kaukaasialiku muretu eluviisi ja une. Aitäh teile!

Uskuge või mitte, see jama on seda väärt:D

8 ideed Eesti majanduse päästmiseks 2 aastaga

Olgu lisatud, et ideed ei pruugi olla lihtsasti teostatavad ega paljude meelest ka võimalikud...aga selleks nad ongi ideed.

- Tööpuuduse katastroofilise piiri ületamise vältimiseks alustada suurte ehitusprojektidega (praegu on seda odav teha), mainida võiks vaid mõnda alternatiivi: Saaremaa sild, Tartu-Tallinn mnt, Via Baltica, Rail Baltica. Need on investeeringud, mis kindlasti teeniksid end tagasi.

- Kulude kokkuhoiuks haldusreform - minna osaliselt üle enne II ms- aegsele haldusjaotusele : Viru maakond taasühendada, kaotada väikemaakonnad nagu Rapla- ja Põlvamaa.

- Vähendada olulisel määral Riigikogu suurust (51 või 61 liiget näiteks), et oleks täiesti selge, millised on iga liikme tööülesanded- ja vastutus. Praegu teenivad ainult vähesed oma palga välja. Võrdluseks: Europarlamendis on iga miljoni elaniku kohta keskmiselt 2 saadikut, Eesti parlamendis aga miljoni kohta 72 saadikut. Väiksema parlamendi puhul võiks ära kaotada valimiskünnise (künniseks oleks 1 saadikukoht) ja nii oleks ka rahva eelistused paremini esindatud.

- Läbirääkimiste teel Venelt tagasi saada Narva hüdroelektrijaam koos tammiga - leevendaks oluliselt energiaprobleeme. Selleks võiks vastu pakkuda näiteks Abhaasia iseseisvuse tunnustamist. Ala on de facto olnud iseseisev (st Georgiast sõltumatu) juba 1994. aastast ja oli eraldiseisev ka enne sm Stalini suurejoonelist ühendamist (kes teadupärast oli grusiin)

- Energiaküsimuse lahendamiseks tuleks kindlasti alustada suurte tuuleparkide või tuumajaama rajamist - rahastada vastavaid uuringuid.

- Pikendada raudtee-elektriliine kuni Tartuni - taaskord näide majandusse raha suunamisest, investeeringust, loodussõbralikust transpordist ja kulude kokkuhoiust (selle jaoks saab EL fondidest kindlasti toetusi)

- Pakkuda majanduslikkesse raskustesse sattunud inimestele (kodututele või lihtsalt hädasolijatele) võimalust maale elama asuda - tasuta elamispind või maa ja pakkuda tööd (kui on midagi pakkuda). Vähendada "surnud inimeste" osakaalu ühiskonnas (vangid, töötud, alkohoolikud jms), kuna inimressurss on kõige kriitilisem ressurss Eestis.

- Luua Eesti Innovatsioonikeskus, kuhu inimesed saaksid tulla ja väga sümboolse tasu eest või lihtsalt oma tööpanuse eest (kui nende idee on komisjonist läbi käinud) idee nullist üles ehitada. Keskuse mõte oleks pakkuda konsultatsioone, anda infot rahastamisvõimaluste, ideede potensiaalsete huviliste ning arendus- ja teostusvõimaluste kohta. Sisuliselt viia kokku Jaan Tatikad ja investorid. Tekib sünergia.

Väike kriitika "Hõbevalge" al-Idrisi osale. Ehk siis mitte midagi uut...või natuke siiski.

Tahaks selle täiendatud postituse alguses tänada Urmas Sutropit, kes "Hõbevalgema" lõpus tõstatas muuhulgas Qlwry võimaliku nimevaste. See sobib ideaalselt minu tõlgendusega al-Idrisi kirjeldustest ning on kui viimane tükike pusles, kuhu peale maalitud Eesti. Mainitud hr Sutropi ideele on pühendet tagant kolmas lõik.

Juba ammu on kritiseeritud Meri mõttelennu liigset hoogu ja fantaasia/luule segamist ajalooga erinevatel rahvus-patriootilistel motiividel. On isegi väidetud, et al-Idrisi ei maininud Tallinnat. Minupoolne kriitika on pisut tagasihoidlikum ja realistlikum. Nimelt, al-Idrisi tõepoolest ei pruukinud mainida Tallinnat, kuigi ta võis seda teha. Aga ta kindlasti p i d i mainima Tarbatut. Teisiti pole võimalik. Vahest ongi Meri selles peatükis eksinud lihtsa ajaloolise tõe vastu: räägitakse sellest, mis on aktuaalne. Või lihtsalt eksinud proportsioonidega. Tekst tuleb paigutada ajastusse ja seejärel ruumi, aga mitte toetuda mingitele kaudsetele keelelistele sarnasustele, mis annavad alust arvata, et Hanila mees käis Palermos al-Idrisit valgustamas. Täie lugupidamise juures, naerukoht:D Mitte väide ise, aga teksti asetus: al-Idrisi koostas Maailmakaarti, püha ürikut kuninga heaks. Kuidas oleks see olnud võimalik, kui suvalised külamehed oleksid hakanud talle oma külaelu jutustama? Tänapäeval arvatakse, et vanasti olid inimesed rumalamad kui praegu. See pole nii - nende tarkus oli lihtsalt ajastule kohane. Kindlasti valis al-Idrisi parimad informaatorid ja kontrollis infot mitmest allikast, et tõesti teha valmis Maailmakaart. Ja kindlasti mainis ta Astlanda linnade hulgas ka Tarbatut.

Miks siis? Lähtume ajastust. Umbes 100 aastat oli möödunud Tartu esmamainimisest ja Jaroslav Targa vallutusest. Umbes 80 aastat hiljem leidis Henriku kroonika järgi Tarbatu all aset sajandi üks verisemaid piiramisi Eesti aladel (1224.a) ristisõdijate poolt. Vallutus oli raske ja mägi oli suur. Sellest lihtsast ajaloofaktist tulekski alustada. Selle alistamine oli sümboolne: pärast Tarbatu langemist tulid kõik ümberkaudsete maade saadikud rahupalvetega piiskop Alberti jutule. Tartu oli siis juba maailmakaardil. Tallinn ka oli...võib-olla. Toompea oli tõepoolest raskesti ligipääsetav ja geograafiliselt heas asukohas, aga kui palju eestlased kasutasid teda linnusena, sellest ajalooürikud vaikivad. Henrik väidab, et kui Valdemar II 1219.a Härjapeal maabus, ootas teda ees tühi linnus. Igal juhul tuleks al-Idrisi kirjelduse tõlgendamist alustada eeldusest, et Tarbatu oli mainitud. Ja täiesti ilmselt läheb see kokku kirjelduse lõiguga:"... õitsvast linnast ligipääsmatu mäe tipus, mille elanikud on end kindlustanud Russide kallaletungi vastu. NB! See linn pole ü h e g i kuninga võimu all." Viimane lause tõestab taaskord, et et tegu on Tartuga, sest tõepoolest on see Eesti linnadest ainus mille kohta on teada, et vähemasti 70 aastat varem oli ta võidelnud end Vene vürsti võimu alt vabaks. Teiste linnade kohta selline info puudub.

Iseasi on nüüd see, et kas kirjelduses vastab sellele linnale Gintiyari või Qlwry. Teksti loogika räägib pigem esimese kasuks. Seal on isegi silp -tar- olemast, seega miks mitte. Samuti asetub ta Qlwry suhtes lõunasse, nagu seisab Pariisi käsikirjas. Küsimärk jääb siis aga õhku salapärase Anheli suhtes. On see eksitus? On see nimekujude segamine? Juhul kui Qwlry all oleks mõeldud Tarbatut ja Anheli all Revalit, siis vähemasti sobiks kirjeldus "Anhelist 6 päeva kagu suunas". Sel juhul jääb ainult küsida, mis linn on Gintiyari? Kuid veelgi loogilisem on näha kolmnurka Anhel-Qlwry-Gintiyari. Siit, lähtudes tekstist, saab öelda, et Anhel on põhja-läänepoolseim linn ja Gintiyari (Tartu) asub Qlwry linnast lõunas, see ei jäta Qlwry-le teist võimalust kui olla mõni Viru linnus. Ajalooteadmiste põhjal võib oletada, et see oli Tarvanpää, geograafia abil võiks selle nime paigutada Jäneda linnamäele (mis NB! asub Kali järve ääres - nimede sarnasus on ilmne). See aga, et mõni Viru linnus/sadam pidi olema mainitud, on üsna kindel fakt. Meri ise on ju samas raamatus rääkinud olulisematest jõukeskustest muistses Eestis: Saaremaa, Reval, Sakala-Ugandi ja Virumaa (Viru rand).
Virumaa ilmus maailmakaardile peaaegu sama varakult, kui Thule ja pole kahtlust, et al-Idrisi pidi seda mainima. Millistele Virumaa paikadele täpselt vastavad Qwlry, Flmws ja Bernu jõgi, see nõuab täpsemat uurimist, kuid üsna kindel see on, et Bernu on üks Soome lahte suubuvatest jõgedest (ilmselt Loobu või Valgejõgi) ja Flmws üks põhjaranniku linnuseid.
Üldiselt tahakski siinkohal lisada, et läti Henrik on paljudele tänastele ajaloolastele jätnud petliku mulje, nagu oleks Virumaa olnud teisejärguline leplik provints, mis kergesti vallutati. Tegelikult on ilmselt vastupidi. Virumaale jõudes oli ristirüütlite esimene hoog juba raugenud, appi oli kutsutud taanlased. Kui vallutamine olnuks lihtne, vallutatuks kõik ühe hooga. See aga ei õnnestunud, tuli kasutada divide et impera printsiipi. Virumaaga sõlmiti sisuliselt vasalliteedi lepingud, erinevalt Sakalast, Ugandist ja Läänemaast, kus veriste rüüstete, vastuhakkude ja lahingute käigus oli ülikkond juba tapetud ja maa rüüstatud. Juba kaardilt paistab välja, et Virumaa oli toonase Eesti suurim maakond, kus oli kujunenud mingi riigitaoline moodustis. Ta oli ja pidigi olema teistest maakondadest tugevam. Seetõttu seal ei toimunudki, mingit vägivaldset ristimist, vaid kõike toimetati rahulikult (osaliselt võis Virumaa olla juba varem ristitud) ja senised ülikud jäid edasi võimule. Väidet tõestab ka Liber Census Daniae (14.saj) kohta tehtud nimede analüüs, mille põhjal vähemalt 10% Taani kuninga sealsetest vasallidest olid kindlasti eesti päritolu.
Ja nii uskumatu kui see ka pole..Virumaa sadamate seas leidubki sadam, mis üldlevinud arvamuse kohaselt on esmamainitud 1241. aastal - Kallavere. Sellele nimede sobivusele vihjas juba alguses mainitud hr Sutrop. Et klapp on mitmesugune: keeleline, kaardiline, ajalooline (vähemalt 100 aastat hiljem on koht juba olemas) ning ka loogiline. Loogiline mitmes mõttes: juba eelmainitud Viru sadamate ja Viru meremeeste (millest kirjutas ka Meri) võimsuse mõttes ning selles, et sadam mainiti al-Idrisi poolt talveks hüljatuna olevat. See ei sobiks kuidagi kokku Meri pakutud ettekujutusega "Lindase"-aolinnast. Vaheletorgates, et see Meri säätud hüpotees ja kujutluspilt linnast võib suure tõenäosusega õigeks osutuda Kuid al-Idrisi sellest pikemalt ei rääkinud ja põhjuseid, miks ei rääkinud, esialgu otsima ei asu. Qlwry paistab aga tõesti olevat seesamunune sadamakoht Kallaveres, mida ka kaugete maade asukad teadsid turvalise sadamapaigana, kaitstud rannaõiguse eest; milliseid Meri järgi Viru rannikul toona mitmeid oli.

Paar ülejäänut al-Idrisi kohanime: Mdswna ja Qby paigutaks mina kesk- või lääne-Eestisse. Suhteliselt kõhutunde järgi pakuks esimese eesti vasteks Viljandit ja Qby ja Cwnw paigutaks sellest põhja poole (viimane võiks olla näiteks Lihula). Nendin siiski, et need oletused on meelevaldsed ja võivad osutuda vääradeks.

Kõiki küsimusi pelgalt kaarte ja kirjeldatud kaugusi võrreldes lahendada ei suuda. Küll aga märgiks veel ära, et kusagil pole juttu Soome lahest (seda ei pruugitud tunda), see tähendab, et Anhel võis paikneda isegi tänapäeva Soome aladel. Siinne kriitika ei ole suunatud loomulikult suure kirjaniku, rännumehe ja Presidendi mõttelennu vastu ega mõeldud selle halvusamiseks. Otse vastupidi, sellest samast mõttelennust pärinevad ka käesoleva kriitika algteadmised. Loodan, et see pisike kriitika ainult lisas mõttelennule hoogu ja korrigeeris pisut trajektoori. Minu sügav kummardus ja lugupidamine.