Lühike Elbruse reisikiri


Siin oli meie laagri tuiksoon - Terskolli jõgi. Või ka Baksan'i jõgi. See nimi vaheldus vastavalt seltskonnale ja tujule. Aga sealt meie reis loomulikult ei alanud. Kõik algas, nagu ikka, kell 9 hommikul Heina tänavalt Tallinnas. Minu jaoks küll Vanemuise alumisest parklast Tartus, mis oli väga meeldiv, et ma ei pidanud asjadega Tallinnasse sõitma. Just seal kohtusin ka reisi vaat' et muhedamate kaaslastega - Ain ja Urmas - kes olid osa nö "Tartu gängist". Nemad otsustasid Kaukaasiasse mugavama transpordiga minna ja andsid meile ühe koti kaasa.
Meie jaoks kujunes bussisõit väga päikseliselt kuni Eesti piirini, sealt edasi aga vihmaselt. See polnud sugugi paha, kuna jahedas bussis on parem sõita kui palavas. Ka piiriületus kulges ootamatult hästi: Jaani lubatud "4-8 tunni" asemel saime üle umbes tunniga ega pidanud isegi asju välja tarima. Venemaale jõudes oli esimeseks peatuseks loomulikult bensukas, kust sai odavalt nii lahjat kui kanget osta. Seejuures tasub meeles pidada, et Vene "külalislahkus" ei tunne tihtipeale raha tagasiandmist ja kuna see on neil piisavalt odav ka, tasub kaasas kanda parajat raha, et ei tekiks probleeme maksmisega.

Reisist jõuab veel pajatada pikalt, aga räägin lühidalt ka Elbrusest. Mis ta on ja kes ta on, seda teab iga alpinist ja turist juba une pealt. Aga oma kogemusest veidi. Alustuseks, alpinistlikus mõttes jäi mul tipp võtmata, kuid seda mitte suutmatusest. Asjaolude kokkulangevus nimelt. Erinevalt ülejäänud grupist polnud mul võimalik teist Elbrusele tõusu teha, oma kogenematuse tõttu saabaste osas, mis jäid sisse kõndimata. Ning sealt ka elu suurim vill jalal. Nii pidingi üritama tõusu meeletu lumetormiga (teist korda poleks jalg lihtsalt tõusu kannatanud). Seda üritust ma sugugi ei kahetse, kuna see oli terve reisi meeldejäävaim kogemus. Selle põhjal võin öelda, et Elbrus on ka suure lumetormiga täiesti tehtav, kui on vaid korralik varustus ja orientatsioonivõime. See viimane puudus antud juhul kahjuks ühel tuntud eesti alpinistil, kellega koos seda üritust tegime, kuna vene grupi (kelle sabas me läksime) ümber pöörates umbes 5500 m peal oli ta täiesti veendunud, et jõudsime platoole ning tipu võib vallutatuks lugeda. Sellest eksimusest sain mina koheselt aru, aga minu kaaslane alles alla jõudes. Eks kõik võivad eksida ja ohutuse mõttes oli ka mõistetav ümber pööramine, aga orientatsioonivõime kadu mägedes on siiski ohtlik ja tekitab küsitavusi alpinisti võimekuse suhtes. Minu jaoks aga on mägi siiski tehtud, kuna olin villis jala ja lumetormiga võimeline tipus käima ja mitu meetrit täpselt puudu jäi, polegi minu jaoks oluline. Tähtsaimad on kogemused ja teadmine, et käisin Elbrusel.

Kui rääkida veel reisist, siis see oli muidugi kurnav bussireisi osas. Aga ühe korra see läbi teha polegi paha, et oma silmaga näha lõputusse kulgevaid joonsirgeid teid ja neid palistavaid putkepõlde. Neid saab tõesti näha vaid Venemaal. Pärast esimest kaheldava väärtusega unega ööd ärkasime rõõmsalt DPC siltidega miilitsaauto kõrval, kes ei pidanud paljuks meid trahvida puuduvate turvavööde pärast. Auto kõrval seisev kuklasseaetud vormimütsiga miilits püüdis vihase näoga kiirusmõõtjasse järgnevaid autosid. Nagu kommenteeris bussijuht Harri: "Nende raiskadega pole mõtet vaielda, neil jääb õigust ülegi." Erilisi vaatamisväärsusi tee peale ei jäänud, vaid Voronezi linn oli pisut meeldejäävam. Mainimata ei saa jätta ka legendaarset "veoautode peatust", kus sai kana süüa, dushi all käia ja muud paremat osta. Sest hinnad on idanaabrite juures tõesti odavad. 20kroonine praad või 10kroonine supp pole seal mingi ime. Odavusel on ka muidugi oma hind - enamasti on selleks köögis tiirlevad kärbsed, tihti aegunud kaubad müügiletil ja räpased tänavad. Arengumaa, mis teha.

Kaukasus oli juba tõeline unistus, Baksani orus tegime jõe ääres peatuse, et jalgu jahutada. Jaan rääkis sinna uppunud eesti naisalpinistist ja hiljem ka seiklustest seoses Tõrnauzi üleujutusega (olevat olnud üks sillake, kust eestlaste buss lubati kohe jõkke lükkata, kui see peaks kinni jääma). See linn jäi meelde oma meeldivate odavate hindadega ja reisi odavaima ostuga: saiake 7 rubla. Minu jaoks oli esimest korda mägedes viibimine loomulikult uskumatu tunne - lumised tipud, värske männiõhk, kohisev jõgi. Olin sattunud oma unistustesse.

Kirjutada-rääkida reisist on veel palju: õppepäev Tshegetil, matk Ullu-taus, jõeületusõppused ja muu huvitav. Kasutan viimast osa siiski veel Elbruse tutvustamiseks, kuna see oli reisi peaeesmärk ja jätan teised teemad teiste kirjade jaoks.

Elbruse lähim asustatud punkt (kuhu saab tsiviiltranspordiga) on Azau. See asub kuskil 2400 m kõrgusel. Seal on turg (kuigi 3kordsete hindadega) ja mitu kohvikut, mille teenindus jätab küll soovida, igal juhul kõhtu saab täita. Sealt saab kaasaegse= Euroopaliku tõstukiga 2800 m peale sõita. Selle eest kasseeritakse küll 300 rubla, aga kuna meil oli elektrikatkestuse tõttu võimalik see maa ka jalgsi käia, võin kinnitada: tasub minna tõstukiga. Teine vahe on 2800 kuni 3500 m ja seda mul jalgsi käia ei õnnestunud, kuid ka seda soovitan kindlasti minna köisraudteega, olgugi, et vagunis tuleb seista ja selle vanus on vist vähemalt 30 aastat. Igal juhul oli selle vahe jalgsi laskumine juba piisav katsumus ütlemaks, et mõistlik on leppida 200 rubla maksmisega. Viimane ots 3500 kuni 3800 on juba vabatahtlik ja võiks öelda isegi ohtlik, kuna tegu on istmega ja sealt õnnestus meie reisil haiglasse saada Kauril (Nipernaadi grupist). Sealt edasi on võimalused: roomiktraktor 300 rutsi nägu või kand&varvas co. Ja ööbitakse tavaliselt Prijut 11 juures 4200 meetri kõrgusel. See on jälle üks päris huvitav paik kaljude vahel (õigupoolest on neid kohti 2). Kui tõuseb udu (=pilv), tekib tunne, et oled kusagil muinasjutus. Selline tõusev kivine maastik ning aimamatu valge ümbrus. Nagu vatt. Kui me aklimatti ajal esimest korda sinna tõusime, ütlesin puhtsüdamlikult, et mul pole lapsest saati nii lõbus olnud:D Ja see oli tõesti tõsi. Kividel ronimine sellisel kõrgusel pidi tegelikult aklimattile väga kasulik olema, nagu Jaan rääkis (igasugune füüsiline tegevus).

Kuid sealt algabki mäe keeruline osa. Asi on lihtsalt selles, et seal on kas sitt ilm, väga sitt ilm või meeletult talumatu ilm. Tõusu alustatakse öösel..1-2 paiku, siis mägi magab. See tähendab, et lumi on külmunud ja kõrvetav Päike ei tapa. On ka muidugi ilma Päikseta ilmasid, aga see tähendab 5 kilomeetri kõrgusel tormi. Kui aga kõik sujub..öösel tähed säravad ja sadulasse tõuseb Päike, siis on alust arvata, et te jõuate ka tippu. Üldiselt on minek lihtne, kõige järsemad tõusud on Prijutist traversini ja sadulast platoole. Kirka võib julgestuseks olla, aga tegelikult saab sinna ka ilma kirkata. Ja tipp on tehtav, nagu ennist mainisin, ka lumetormiga. Kuigi mõistlik on seda teha muidugi ilusa ilmaga. Siis võib saada muidugi päiksepõletusi, nagu juhtus suurema osa Nipernaadidega, kui jääda allatulekuga liiga venima, aga need paranevad üldiselt ruttu. Normaalseks tõusu ajaks loetakse 8-10 tundi. Äärmisel juhul ka 12 tundi, aga üle selle tekib küsitavusi laskumise osas (jõud on otsas lihtsalt). Ja mida hiljem te laskute, seda raskem on, kuna lumi muutub järjest püdelamaks.

Viimane küsimus, see pärineb tuntud eesti näitlejalt Tarmo Männardilt: "Milleks seda vaja on?"
Mina sain vastuse mägedes ja see on üks parimaid, kui mitte kõige parem, vastuseid üldse, mis ma elus saanud olen.

...Üldiselt on nii, et mägedes on sitt olla...kogu aeg. Seal on kas liiga palav või liiga külm või liiga märg. Pealegi on kõht tühi või lihtsalt ühesugusest toidust kõrini. Samuti on jalad väsinud või villis. Ja siis võib veel mägihaigus tulla. Lisaks hakkavad juba 10. päeva koosolemisest kaaslased pinda käima ja lõpuks on täpselt selline tunne, et "Milleks?!" Ja mina sain vastuse, nagu juba ütlesin. Aga eeldan, et see vastus ei taba kõiki ühtmoodi ega ühel ajal. Minuga oli umbes nii, et viimane poolaasta oli olnud väga pingeline ja närviline. Olin palju vaeva näinud, et mägedesse pääseda ja lisaks igasugu muud takistused. Ja siis ühel hetkel oled mägedes, kus on lõputult ilus, aga ikka pole hea olla. Ja mõtled, milles asi? Minu jaoks aitas tõeni jõuda ka see fakt, et mägedes on ilm väga muutlik ja see aitas ümber lükata üht väga vana ja veendunud, puhteestlaslikku käitumismalli: planeerimist. Ühel hetkel taipasin, et ükskõik, mida ma järgmisena ette ei võtaks, võib see viia ebaõnnestumiseni ja ma ei suuda niikuinii ilma ennustada. Pealegi olen ma seal mägedes oma 3 kotiga piisavalt abitu, et üldse mitte midagi kontrollida. Ja sel hetkel õpid hingama ühes loodusega. Kõik mured kaovad äkitselt ja selle asemele tuleb meelerahu, mis sunnib nautima iga hetke, mis meile on kingitud.

Mina sain mägedest tagasi oma positiivsuse, Kaukaasialiku muretu eluviisi ja une. Aitäh teile!

Uskuge või mitte, see jama on seda väärt:D