Miks mulle meeldib Prantsusmaa? / Pourqoui j’aime la France?

Põhjuseid on mitmeid ja osaliselt on seda ka raske seletada, kuid ma püüan…

Esiteks pean ütlema muidugi seda, et arvamus on puhtalt subjektiivne, tuleneb minu natuurist ja paljuski ka võib-olla senistest headest kogemustest siin, kuid sellega võite siis arvestada.

Prantsusmaal on soe. Ja seda mitte ainult kliima mõttes, kuigi kliimaga on siin ka kindlasti midagi tegemist, sest on ikka vahe, kas istud novembrikuisel nädalavahetusel mõnusalt pargipingil, kuulad linnulaulu, vaatad langevaid lehti ja säravat päikest või külmetad radiaatori ääres ja kood sokke:D Aga soe pole siin tõesti ainult ilma mõttes: siin pole kunagi palju öelda millegi eest „tänan”, „kuidas läheb” või „tere” hoolimata sellest, kellega tegu on ja kas seda inimest üldse teadki. Samuti pole imelik kellegi suvalise käest tänaval midagi küsida või lihtsalt võõrastega rääkima hakata. See suhtumine väljendub ka kõiges muus: näiteks on tänavaliikluses alati prioriteediks inimesed ja isegi kui keegi ületab teed punase tulega, ei tee autojuhid sellest suurt numbrit, vaid lasevad inimesed üle ja alles siis hakkavad sõitma.

Siin ei tunne ennast mitte kunagi üksi. Tõepoolest, see võib tunduda subjektiivne arvamus, aga minu arust on nii, et isegi kui sa oled kõige ebameeldivam, koledam ja suhtlemisvaenulikum inimene, siis ikkagi pead sa siin riigis inimestega suhtlema. Ja see sõltub muidugi natuurist, kas see meeldib – aga mulle kohe kindlasti. Samuti on märkimisväärne see, et prantslastel on väga arenenud tunnetus- ja viisakusmaneerid. Näiteks ei saa sa siin kunagi põhjuseta halva pilgu, ülbuse või vaenuliku suhtumise osaliseks. Erandeid kindlasti on, aga need tõepoolest on erandid. Inimesed lihtsalt on sõbralikud, teisiti ei saagi. Arvan, et selles on palju pistmist lisaks kliimale ka kultuuriga. Selles mõttes, et näiteks Eestis on väga „suured” inimesed, aga riiki pole ollagi. Prantsusmaal aga on vastupidi: kõik on väga uhked oma riigi üle, kuid keegi ei pea siin end üleliia tähtsaks (jällegi võib olla erandeid), kuna nad on ainult väiksed mutrid, teenimas Suurt kodumaad. Inimestel on väga selge ettekujutus sellest, kus nad ühiskonnas paiknevad ja seetõttu kohtab siin tõesti väga harva selliseid „tähtsaid” inimesi, keda pool Eestit täis on (ilmselt on samuti teistes väikeriikides). Niisiis ongi siin olles pigem tunne, et ma pole mitte üksik hunt tühjal väljal, vaid kõik on suure pere liikmed.

Mis mulle veel meeldib, on siinne suhtumine töösse. See küll tahab harjumist, aga sellegipoolest on märgata olulist kvaliteedivahet. Lühidalt kokku võttes võiks öelda: prantslased armastavad kalleid lahendusi. Jah, tihti võib tegu olla aeganõudva tööga, pillamisega ja natuke mugava suhtumisega, aga sellegipoolest tuleb nentida: sellevõrra on siin ka parem elada. Lõppkokkuvõttes odavad lahendused lihtsalt ei tasu end ära, kuna suurem osa aega kulub nende parandamisele, selle üle kirumise ja muu sellise tegevuse peale. See suhtumine paistab välja isegi koolitöös. Üldiselt pean ütlema, et konkreetselt meie kool on küll selline „rikkurite võsukeste” kool, seega need prantslased just tarkuse ja töökusega ei sära, aga siiski Näiteks oli meil case-study (vahemärkuseks: peame „integratsiooni” huvides töötama kogu aeg segamini prantslastega): tegime 2 tundi tööd asja kallal ja vastus oli juba peaaegu valmis. Lõpuni oli veel umbes 15 minutit jäänud, aga meil oli vaja pisut rohkem aega. Ning meil oli valida: kas teeme asja kiiresti 15 minutiga valmis või teeme nii kaua kui tahame ja siis viime ise pärast töö office’sse. Mida otsustasid prantslased? Loomulikult teeme kõigepealt 5 minutilise kohvipausi (+ 5 minutit suitsule) ning siis lõpetame rahulikult oma töö. Noh, Eestis oleks kindlasti toimitud vastupidi. Aga kusjuures mulle see prantsuse variant tõesti meeldib, kuna olgugi, et töö võtab kauem aega, on tulemus kvaliteetsem, pealegi ei pea end piinama tööga, vaid naudid selle tegemist ja tapad poole vähem närvirakke.

Ja see on kultuuris, öelge mis tahate. See on jällegi subjektiivne kogemus, aga näiteks miks mina hakkasin meeletult kiiresti sööma ja koleda käekirjaga kirjutama juba väga väiksena, oli see, et mulle ei antud kunagi koolis aega, et oma asju rahulikult lõpetada. Prantsuse kultuuris ei tuleks selline asi kõne alla. Loomulikult sellel aeglusel on ka omad negatiivsed küljed, nagu näiteks pikad järjekorrad jms. Aga samas see kõik on üsnagi vastuvõetav, kui oled piisavalt sulandunud kultuuri, kuna sa õpid seda kõike nautima ja pingevabalt võtma.

Ma ei ütle midagi halba oma kodumaa kohta, tõepoolest tunnen puudust kuumast saunast, heast eesti toidust ja muust sellisest, kuid mingist hetkest (ma eeldan, et see on põhiliselt seotud viimase 70 aastaga ehk pärast seda kui Päts&co kõik perse keerasid) on eesti kultuuris nii palju negatiivsust, et positiivsel inimesel ei ole seal enam õhku. Või nagu üks mu sõber, kes Austraaliasse läks mingiks ajaks, umbes kirjutas: „…sest Eestis on kõik kogu aeg hirmus asised ja kurjad, aga tegelikult elu on lill:D” Ja see peegeldub kõiges: ilm on halb, inimesed on kurjad, auto läks katki, raha ei ole, nafta saab otsa ja maailmalõpp on lähedal…. Aga ükskord me võidame niikuinii.. ja võib-olla siis saab Eestist ka väike Prantsusmaa :D

Salutations pour tout le monde!