Millal kriis lõppeb?

Hiina keeles on olemas hieroglüüf, millel on samaaegselt 2 tähendust: kriis ja võimalus. Tasub mõelda selle ivale. Kuid see on juba vana jutt ja tuttav lugu. Tahaks midagi uut kuulda! Näiteks millal kriis läbi saab? Täna. Siin ja praegu.

Asi pole tegelikult rahas, globaliseerumises, pangalaenudes, vabamüürlaste vandenõus ega naftavarudes. Asi on mõtlemises. Kui ma ütlen, et kriis lõppeb täna, siin ja praegu, siis see nii ka on, aga mitte sellepärast, et ma oleksin Jumal, kuningas Saalomon või mõni prohvet, vaid sellepärast, et kriis lõppeb sel hetkel minu jaoks. Iseenesestki mõista, peab mul olema piisavalt usku, et see veendumus püsima jääks, vaatamata kõigele ümbritsevale, mis karjub: kriis! (nagu juba kuulus kirjanik Kipling on öelnud)

Igasuguseid raskeid ülesandeid või probleeme lahendades on alati kasulik vaadata asjale uue nurga alt, teises valguses. Antud juhul on mul selleks lausa ideaalne võimalus, kuna on võimalik vaadata „kriisi” 2500 km kaugusel, Lääne-Euroopas, Prantsusmaal. Pole muidugi mingi uudis, et siinne elatustase ja muu juurdekuuluv, on kordi kõrgem kui Eestis ning et inimesed on ka millegipärast rõõmsamad. Aga huvitav on hoopis see, et neil on ka „kriis” (mis teatavasti pidi olema globaalne) ja kujutage vaid: nad ei lülitagi öösiti tänavavalgustust välja, vastupidi: isegi valgusfoorid põlevad siin öösiti, kui liiklus on väljasurnud. Tegelikult nad isegi ei räägi eriti majanduskriisist ja piim maksab märksa rohkem kui 30 eurosenti liitrilt (nagu Eestis), samamoodi sai, juust ja enamus toidu- või tarbekaupu. See pole muidugi mingi uudis, aga kui natuke ajusid liigutada, peaks jõudma mõtteni…how come? Kuidas see võimalik on? Me elame teatavasti ühes majandusruumis ja pole ju ometi võimalik, et hinnad tarbekaupadel nii erinevad on ja Eestis räägitakse ikka veel palkade, hindade alandamisest ja kulude kärpimisest. Kujutage ette, et terve Eesti riik ei suuda nii palju säästa, kui mõni rikas Lääne-Euroopa linn või küla suudab kulutada. Milles on siis asi? Me ju peaksime ekspordist paksuks minema? Viga on mõtlemises.

Naljakas taak on elus see, et enamik asju maksavad täpselt nii palju, kui me ütleme, et nad maksavad. Mingitel seletamatutel põhjustel (jah, nõustun, et see on veidi seotud ajaloo, haridustaseme ja kultuuriga) on idaeurooplane öelnud, et tema tund maksab 3 eurot või vähem ja lääneeurooplane 9 eurot ja rohkem…mis siis, et nad teevad täpselt seda sama tööd. Ja tulemuseks on see, et me ei jõua 100 aastaga ka neile majanduslikult järele. Veidi majandustermineid kasutades võiks öelda, et selmet võistelda kvaliteedikonkurentsis, millega paljud eesti firmad edukalt hakkama on saanud, üritatakse võistelda hinnakonkurentsis. Täielik vastutuult kusemine, ma ütleks, kui mõelda sellele, millised hiiglased elavad meist ida pool (ja mis sorti mastaabisäästudega on seal tegu). Võtame Eesti piimatööstuse: hind on madal, tootjad pankrotistuvad, aga nad on ise selle ju endale tellinud. Miks nad nõustuvad hinnaga, mis on allpool kasumiläve? Olgugi, et piim on kiirestiriknev kaup, mida on raske eksportida (kuigi mitte võimatu), on olemas palju erinevaid piimatooteid: juust või jogurt näiteks. Prantsusmaal on peaaegu võimatu leida poest jogurteid, mis oleksid suuremad kui 100g, aga ma ei arva, et neile turgu poleks (eriti veel Eesti hindasid arvestades). Küsimus on ainult mõtlemises ja lahenduste otsimises. Umbes kuu aega läheb aega piimatootmise liinide asendamiseks juustu või jogurti tootmisliinidega. Simultaanselt paar kuud lepingute sõlmimiseks ja turu-uuringute tegemiseks toodete valikuks. Siis ehk veel kuu toote välja töötamiseks (põhiliselt pakend, kuna tooted on juba reaalselt Eestis olemas). Millegipärast mulle tundub, et ainuüksi sellised plaanid panevad kauplustekette mõtlema kokkuostuhindade tõstmisele. Isegi kui see nii pole, on eesti piimatooted väga kvaliteetsed ja eksport poleks üldse halb äri. Vanad eestlased Abhaasia külades teevad siiani kitsepiimast käsitsi kvaliteetjuustu, mida käiakse otsimas kaugelt Venemaalt. Vanad eestlased teadsid, et tark müüb kvaliteeti, mitte hinda.

Aga see pole sugugi kõik. Ei saa järgneva näite näol jätta kivi viskamata poliitikute, ärieliidi ja teiste sääraste aeda. Ei ole võimalik…; kordan seda kui artikli olulisimat fraasi: Ei ole võimalik, et selline projekt nagu Saaremaa sild end ära ei tasuks. Terve Euroopa on täis kiirteid, sildu, tunneleid, viadukte ja teedesõlmi, märksa kallima ehitushinnaga ja märksa vähemolulisemates pudelikaelades kui Suur väin: ainus ühendus maismaaga 40 000 saarlasele, kusjuures maismaast lahutab (Viirelaiu kaudu) ainult 5 km vett. Kui teha lihtne kalkulatsioon, et silla ligikaudne ehitushind on 3 miljardit kr, ja aastas toimub u 400 000 sõidukiületust (tegelikkuses isegi rohkem), siis küsides ületuse eest 10 eurot (160 kr), on piletitulu aastas üle 60 miljoni krooni ja sild tasub end ära 50 aastaga, mis on väga hea tulemus. Siinjuures jätsin veel arvestamata lisatulu veoautode ületuselt ja jalakäijate-jalgratturite-mopeedide ületuselt. Niisiis võib sild end neid lisatulusid (ning ka võimalikke EL toetusi) sisse arvestades praeguste ehitushindade valguses ära tasuda isegi umbes 20 aastaga. Mis on naeruväärselt lühike aeg selleks, et üldse üritada kuidagi kaitsta praamiühenduse eeliseid silla ehituse ees. Kui veel ajast rääkida, tuleb mängu üks kulu, mida enamasti „sillaprojektides” arvestamata on jäetud – ajakulu. Kui arvestada näiteks, et aastas on miljon väina ületajat ja igaüks neist kulutab praami tõttu pool tundi (pluss järjekorrad ja ületusprobleemid halva ilma korral) rohkem aega kui silda kasutades, on aastane ajakaotus minimaalselt pool miljonit tundi (tegelikkuses jällegi palju suurem kindlasti). Kui arvestada tunni aja hinnaks 75 krooni (keskmine brutopalk), siis on aastane kogukaotus minimaalselt 38 miljonit krooni. Lihtsalt korstnasse. Rääkimata tohututest silla positiivsetest välismõjudest töökohtade loomisele, majandusarengule (kiired ühendusteed soodustavad teatavasti kaubandust ja turismi) ja loodusele (kaasaegne sild ei tekita nii palju müra ja vibratsiooni kui edasi-tagasi sõeluvad praamid). Ainukesed raskuspunktid silla plaaneerimisel on 1) optimaalne laius ja kandevõime (et sild ei tuleks mõttetult suur või liiga väike), 2) Suure väina laevatatavus pärast sillaehitust (s.t. kui kõrget silda ehitada) ja 3) teekatte drenaaz, et silla teekatte amortisatsiooniperiood oleks pikem kui enamikel uutel teekatetel (üks talv).

Saaremaa sild on ideaalne näide idaeuroopalikust vaesusest (seda nii vaimu kui majanduse osas), sest nagu eelnevast aru võib saada, on isegi kõige labasemate arvutuste ja arutlustega võimalik näidata, kui vajalik ja tasuv projekt see on Eesti jaoks. Mis omakorda näitab veelgi küünilisemas valguses „eliiti”, kes juba aastaid selle objektiivsest tõest pole aru saanud või tahtnud aru saada või tunnistada ning kelle jaoks see 3 miljardit krooni või isegi väiksem summa on ju kõigest mänguraha. Nagu artikli alguses juba sai mainitud. Problem is not about the money.

Kui sai öeldud, et kriis lõppeb siin ja praegu, oleks üsna paslik ka anda mõned näpunäited, kuidas kriisist ikkagi välja tulla. Kulusid kärpides? Unustage ära. See on hallikasroosa muinasjutt naiivsetele inimestele, et neid veel odavamate litsidena (vabandust väljenduse eest, aga mõte jääb samaks) ära kasutada. Küsige mõnelt edukalt ärimehelt, kuidas ta rikkaks sai ja kui saate vastuseks, et „kulusid kärpides”, siis ta valetab. Kriisist on kõige parem väljuda Sinise Ookeani strateegia abil. See tähendab: otsida meie ilmatumal maamunal oma nish, mille eest raha küsida. Mitte rõhuda hinnale, vaid kvaliteedile, kuna sellist mastaapi lihtsalt Eestis pole, et käibelt teenides maailmaturul edukas olla. Jah, Eesti on väike ja võimalusi vähe, kuid see ei tähenda, et peaks kohe jalgadega hääletama hakkama. Eestil on palju eeliseid teiste Euroopa riikide ees: näiteks töökad inimesed, kiire teenindus, vähene bürokraatia ja innovatiivsed ideed. Kuid need ideed vajavad elluviimist. Terviklahendused nagu näiteks Saaremaa sild on sellised, millega luuakse majandusse lisandväärtust, kuid poolikute asjade müümisega rikkaks ei saa.

Kõige lollim asi, mida kriisi ajal saab üldse teha, on rääkida, et „raha ei ole” või „kärbime kulusid”. Selle asemel tuleks mõelda: „Me teeme midagi valesti? Mida me valesti teeme? Mida me muutma peame?” Kõrbes olles ei päästa janusse suremisest janule mõtlemine, vaid mõtted, kust vett saada. Kui me suudame midagi sama hinnaga paremini teha, kui teised, siis müüme seda neile ja vastupidi. Seejuures alati vaadates ette, mitte taha: Läti üle irvitamine ei tee meid rikkamaks, erinevalt Põhjamaade, Shveitsi või Lääne-Euroopa eeskujude järgimisest. Tegelikult on lisaks mõtlemisele vähemalt sama olulised emotsioonid. Emotsioonid on vaimutoit ja –energia, ka majandustõus või –kriis pole midagi muud kui ühiskonna emotsioonipuhang. Elurõõm ja mõttetarkus on tõelised rikkuse allikad. Kriis on läbi. Hakake tegutsema!