Kui EKRE loobub valimistel antud peamistest lubadustest, võib sellest kujuneda poliitilise näo kaotus

Üllatavalt alanud koalitsioonikõnelused Keskerakonna, Isamaa ja EKRE vahel on tekitanud meeletult kõmu, meediahüsteeriat, vasakpoolsete rünnakuid ja lisaks veel kamaluga poleemikat poliitikute vahel. Vihased konkurendid oravaparteist ja mujalt on tekkinud segadusemomenti enda kasuks pöörata ja asuda koalitsiooniläbirääkimisi nurjama (seejuures täiesti silmatorkavalt läbimõtlemata plaaniga või üldse ilma konstruktiivse eesmärgita).

Toimuva valguses on jäänud pigem kõrvalvarjudesse protsessi kõige olulisem küsimus: mida taotleb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhtkond, kui eesmärgiks on nimetatud koalitsiooniga valitsuse randa purjetada? Siin tekivad juba sisulised küsimused, millest poliitikud seni väga püüdlikult on katsunud kõrvale lootsida, ent millede eest pääsu pole mingil juhul.

Abortide rahastus on pigem kõrvaline asendusteema, mis taaskord on tohutu meediakära saatel arutelude keskmesse tõsteti, kuid milles EKRE pigem punktivõitjaks jäi.  Sest selleks ei pea olema naistearst - piisab, kui vaadata statistikat - et näha üldist abortide langusetrendi Eestis ja aru saada, et abortidelt rahastuse ära võtmisega, on võimalik koguda ühiskonnas hulga vastaseid, tekitada raskustes inimestele ebamugavusi, aga riigieelarves see võitu ei anna. Rõhutan siinjuures, et ma ei kutsu kedagi üles toetama aborti või ei pea seda mõistlikuks pereplaneerimise meetmeks, kuid rahastuse muutus ei tee aborte kaasaegses maailmas olematuks.

Seetõttu on EKRE taktika antud küsimuses olnud kahtlemata õige, täiendav noorte harimine ja täiendavad arstide osalusel toimuvad perede konsultatsioonid on olulised. Samas tuletan meelde, et abordid polnud üldse valimislubaduste esirinnas! Tegemist on poliitilises mõttes täieliku kõrvalteemaga!  Mis siis olid pealubadused? EKRE näites: pensionide tõstmine, maksude alandamine (käibemaks 15%-ni, aktsiisid Läti tasemele jms), Rail Balticu ärajätmine või peatamine täiendavaks analüüsiks, piirikontroll, kooseluseadusega seonduv, abielu kaitse, presidendi otsevalimised. Kui üritada nimetada peamisi. Küsimus ei ole lihtsalt igas üksikus valimislubaduses eraldi vaadeldes, vaid ka nende tervikus: kas EKRE poliitiline tegevus järgmise 4 aasta jooksul jätab mulje, et nad tõesti soovisid neid asju teoks teha või on tegemist järjekordsete populistlikke lubajatega, nagu Eesti valijad on näinud juba aastaid.

Alustuseks argumendist, et "kõike niikuinii ei saa", "laua taga on 3 osapoolt", jne. Esiteks tuleb siin mängu EKRE poliitikute endi retoorika, kes on ju  üle 4 aasta raiunud, et nemad end lihtsalt "maha müüma" ei lähe ja ei tee suuri sõnu lihtsalt sõnade pärast. Sellisel juhul ei ole mõtet end läbirääkimistel kuidagi õigustada nõrga positsiooniga. Kui on lubatud vastavaid asju ellu viia ja kui erakond on läbirääkimiste laua taha täiesti ametliku osapoolena kutsutud, siis on selgemast selgem, et kõigis küsimustes kompromissile minnes kaob igasugune usaldusväärsus erakonna senise kuvandi suhtes.

Püüdes teemasid veidi lahutada ja üksipulgi analüüsida. Rail Baltic. Erakonna üks põhilubadusi on olnud (nii arvukatel meeleavaldustel, meedias kui ka valimislubadusena), et seda raudteeprojekti sellisel kujul läbi ei lasta. Kui siin asutakse nüüd "Keskerakonda tegema", kes samuti opositsioonis RB-d kõvasti kritiseeris, aga võimule saades vaateid 180 kraadi pööras, on asi ikka väga hapu. Mitte ainult sellepärast, et EKRE suhtes on kehtinud teistsugused ootused, kui Keskerakonna suhtes, vaid ka seetõttu, et Rail Baltic (või selle peatamine) ei ole kunagi olnud Keskerakonna põhilubadus. Rail Balticu teeb eriliseks veel mitu asja: see, et ta on kahjulik Eesti eelarvele lühi- ja pikaajalises vaates (eriti praegusel kujul); teda on läbi surutud valetamise ja salastamise abil; kui see läbi lastakse, on majanduslikud kahjud paratamatud ja looduskahjud väga pikaajalised (kui mitte pöördumatud). Ühesõnaga: seda teemat ei saa lükata "kalevi alla" või "laualt maha" - kui see teema läbirääkimiste alla ei kuulu, on EKRE läbi kukkunud oma põhilises lubaduses ja kaotab hulgaliselt toetajaid igal juhul. Enda näost rääkimata. Absoluutne miinimumprogramm saaks olla RB planeeringu peatamine väljaspool Suur-Tallinna ala ja uute sõltumatute tasuvusuuringute (kas või kohalike majandusekspertide poolt) teostamine. Samuti tuleks uuesti läbi kalkuleerida eri trasside kulud-tulud, pro ja contra, kiiruse-kasulikkuse suhted. Juba asjale "kaugelt peale vaadates" tundub kainet analüütilist mõtlemist kasutades täiesti ilmselge (kusjuures sama tulemust on viidatud korduvalt nii Eesti Geograafia Seltsi kui ka teiste tõsiseltvõetavate kriitikute poolt), et kõige kuluefektiivsem, loodussäästlikum ja igatpidi odavam oleks kasutusele võtta olemasolevad raudteetrassid: Ikla-Laiksaare-Jaamaküla-Pärnu, Pärnu-Rapla, Rapla-Tallinn. Vanade trasside õgvendamine on selgelt odavam ja mõistlikum lahendus, kui nn joonlauatrassi rajamine. Nn kiirusekadu õgvendatud trasside puhul on pea olematu, ehitusest võidab nii kohalik rongiliiklus, kui RB projekt - mis muudab iseenesest tegevuse kuluefektiivsemaks.

Majandusteemade, nagu käibemaks, aktsiisid ja pensionid - puhul on küsitavused samuti olemas, kuigi neid on võimalik retoorikaga pehmendada. Näiteks võib ju jätta õlleaktsiisi langetamata, tuginedes väidetele, et sellest pole enam kasu ja lätlased tõstavad järk-järgult enda õlleaktsiise niikuinii. Samal ajal kütuseaktsiisi puhul see loogika enam nii kandev pole.

Kokkuvõttes on asi  taaskord põhimõtetes. Kui EKRE on aastaid retoorikas raiunud, et eelmine valitsus on teinud mitmeid lollusi lolluse otsa (kriitika, millega tuhanded EKRE valijad on ka nõustunud), aga nüüd minnakse väga kergekäeliselt koalitsiooni moodustama midagi muutmata - siis tekib üks sisuline küsimus: keda te lollitasite? Hetkel on muidugi vara selliseid hinnanguid anda, aga selgelt on juba tänaseks tehtud üks retooriline ja sisuline tagasiveeremine, mis puudutab käibemaksu. On ju teada fakt, et käibemaks on Eesti-suguse riigi kohta liiga kõrge ja osaliselt tõstetud Reformierakonna täiesti ebaõnnestunud poliitika (ehk poliitilise mustriga) nii kõrgele "kruvide kinnikeeramise poliitikaga" majanduskriisi aegu  - seejuures valelubaduse saatel, et käibemaks pärast uuesti alandatakse. Nüüd jäi see lubadus ka EKRE poolt ukse taha maha jäetud - hea küll, ehk eelarvepoliitilistel põhjustel. Aga retooriliselt -  retooriliselt - , sõbrad, olete juba end ühes punktis maha müünud, kuna EKRE omad raiusid ju tõsimeeli kogu aeg, et käibemaksu alandamine ei vähenda eelarvetulusid, vaid kasvatab  (väide, mille eest ma pead ei annaks, aga mis teatud alandamise tasemeni tundub usutav). Seega: kuidas siis nüüd niimoodi? Valetasite meile jälle? Valetajaid on Eesti poliitika juba piisavalt näinud.

Käibemaksu puhul oleks võinud välja pakkuda ka kompromisslahendusi, alandades teatud esmatarbekaupade, toiduainete vms käibemaksu 15%-ni, nagu on edukalt tehtud lõunanaabrite poolt. Selle teema laualt maha lükkamine näib olevat EKRE esimesi suuri kaotusi läbirääkimistel. Samuti pole me seni kuulnud midagi aktsiiside langetamisest, mis ometi oleks võinud üks esimesi teemasid, millega üldse läbirääkimisi alustada. Ilmselgelt saaksid aktsiiside alandamisest kasu kõik valitsuskoalitsiooni osapooled ja kui läbirääkijad sellistes küsimustes muutusi ei taha, siis ikkagi tekib siiras küsimus: mida EKRE sinna koalitsiooni otsib. Edu sellistele, kes midagi muuta ei taha: järgmistel valimistel saavad veel vähem hääli.

Samasse kategooriasse kuulub ka ilmselt kooseluseadus ja miks mitte ka presidendi otsevalimised. Ise ma neid kahte kõige tähtsamateks teemadeks ei pea, küll aga on mõlemas küsimuses korralik õiguslik segadus. Kooseluseaduse võiks ju lihtsalt asendada uue kooseluseadusega - võttes samal ajal seaduse kaitse alla abielu mõiste - et kaotada õiguslik segadus Eesti õigusruumis. Samamoodi on presidendi otsevalimiste asemel võimalik ka kompromisslahendus, et muuta presidendi valimised tänase palagani asemel normaalseks demokraatia pidupäevaks.

 Selleks võiks olla valitav valimiskogu, kus näiteks (lihtsalt ühe võimalusena) igal omavalitsusel on 2 esindajat, lisaks Riigikogu saadikud, pluss veel esindajad teatud institutsioonidest (ettevõtjate, ametiühingute, jt esindajad). Kokku mitte rohkem kui 500 esindajat, valimised ise võiksid olla maksimaalselt 2-päevased, koosnedes näiteks kahest või kolmest voorust. Mingit pingpongi lubada ei tohiks ja võrdselt tugevate finaalkandidaatide puhul tuleb lihtsalt valida tugevama häältesaagiga kandidaat. See on üks võimalik kirjeldatud kompromisslahendus.

Kooseluseaduse ja presidendi valimisega samasse paketti kuuluvad tegelikult ka otsedemokraatia küsimused (nt rahvaalgatusõigus jms), miks mitte ka Riigikogu valimisseadus - mis täna ei ole kuigi demokraatlik. Kui valimisseaduse puhul võib veel põhjendada sügavamat analüüsi ja pikemat arutlusaega ning otsedemokraatiapakett ning presidendi valimistekord eeldavad ilmsesti põhiseaduse muutust, siis kooseluseadust ei saa millegagi välja vabandada. Veelkord: küsimus on EKRE tõsiseltvõetavuses. Ka põhiseadust puudutavad küsimused (otsedemokraatia, presidendi valimiste kord) ei tohiks lihtsalt kalevi alla lükata, kuna taaskord tekib küsimus, mida EKRE sinna valitsusse muidu otsib?

Lõpetuseks pole üleliigne ka mainida, et nn "punktivõidud" EKRE poolt -  näiteks piirivalve taastamise osas - on pigem tordikaunistus. Tasub arvesse võtta, et EKRE-l ongi ju sisuliselt häid ja kriitilisi punkte programmis ja kui koalitsioon neist mõned üksikud väiksemad sisse paneb, on see pigem koalitsiooni võit, kui EKRE võit. Piirivalve taastamine on teema, millest aastaid on rääkinud ju piirivalve endised juhid ise. Põhjuseid selleks on mitu, aga üks olulisi näiteks see, et piirivalvuritega piiri valvamine (patrullid, ATV-d, droonid jne) on kordades odavam, kui ulmelise tara või täiselektroonilise (sadu kilomeetreid pika) süsteemi püsitatamine. See Reformierakonna idee oli algusest peale puhas utoopia - kui võib-olla mõned kasulikud komponendid välja arvata - lihtsalt rahaliselt teostamatu. Paarisaja relvastatud piirivalvuri koos tehnikaga piiril pidamine on kordades odavam müstilisest tarast, mille usaldusväärsus jätaks niikuinii soovida. Seega, siin on tegemist üksnes osalise punktivõiduga EKREle - suurema punktivõiduga koalitsioonile.

Kui soovitakse tõesti poliitikas pikaajaliselt midagi saavutada ja sinna püsima jääda on EKREl viimane aeg hakata läbi rääkima tõsistel teemadel. Vastasel juhul on tegemist juba ettenähtava läbikukkumisega.