Eestlane kui peremees või saunik?

Eesti majanduslikust positsioonist maailmas ja pensionisüsteemi reformist

Jälginud kõrvaltvaatajana Indrek Neivelti meediakampaaniat, kriitikat ja laiemalt pensionifondide teemal  loku löömist, tekkis sellega seoses tekkinud mitmed mõtted Eesti poliitilise ruumi ja panganduse teemadel.

Esimene tekkinud mõte on see, et autoriteetne pankur ja tuntud ühiskonnategelane Neivelt on asunud, kuigi kahtlemata heausklikult ja idealistlikult, tegelema hoovusele vastu ujumisega väiksel päästeparvel. Või vähemalt on ta sellisel moel (üksinda) ujumist alustanud kahetsusväärselt hilja. Kujundlikult väljendudes: iga meetriga, mis ujud hoovusele vastassuunas, liigud tegelikult 1,5 meetrit tagasi - ilma korraliku sõudepaadi ja meeskonnata on see lootusetu ettevõtmine.

Teema sissejuhatuseks tahaks aga rääkida Tammsaarest. Mind liigutas tegelikult väga sügavalt "Tõe ja õiguse" ekraniseering – esimest korda taasiseseisvunud linastatud Tammsaare Eestis. Vähe sellest, et tegu oli väga õnnestunud filmikunstiga ja tõelise rahvusliku tüviteksti kujutamisega, oli selles väga palju eestlaslikku filosoofiat. Eestlaseks olemise põhilist alust. Eks me kõik oleme (vähemalt teoorias) ju lugenud Tammsaaret – aga näha seda filmilinal nii õnnestunud kujul on hoopis midagi muud. Dostojevskilikult sügav, samas eestlaslikult lihtne.

Tammsaare pole meie jaoks oluline mitte üksnes selleks, et ta on kirjutanud ilmselt kõige olulisema pentaloogia ja paljuski sõnastanud meie rahvusliku identiteedi aluse, vaid ka selleks, et just kirjanik Tammsaare on koos Poska, Pitka, Pätsi ja Tõnissoniga on eesti rahvuse taassünni põlvkonna kirkaimad esindajad. Esimesed eestlased – kirjanduslikult väljendudes: pärast Lembitu langemist XIII sajandil – kellel oli võimalik näha rahvuse taassündi, tõusu Euroopa rahvaste hulka ja oma maa peremehe staatuse taastamist.

Kirjandustegelase Andrese elupõline võitlus ja perekonnaloo algus – mida see tegelikult endast kujutas? Selles on toodud võrdlusi ja paralleele küll Piibli, küll Tammsaare laspepõlve ja Järvamaa külaeluga. Kuid siin on tegelikult märgata ühte oluliselt suuremat läbivat joont, mis on erinevates vormides saatnud üldse eesti rahvust peeaegu läbi kogu selle ajaloo: eestlase võitlust enda maa eest, enda maaga ja enda maa pärast. Laiemalt võttes eestlase võitlust enda maa peremehe-staatuse pärast.

Tammsaare epopöa alguse tegevusaeg (mis langes ka reaalsuses asutavate isade lapsepõlvega), on üks põnevamaid terves Eesti ajaloos, alates Jääajast. See on see ajastu, mil pärisorjade staatusest rahvusest sai iseseisev ja jõukust koguv kultuurrahvus. 19.sajandi keskpaigaks oli maailmas kujunenud kaks poliitilist liini, mis muutsid just Eesti ajalugu rohkem kui Gutenberg, Luter ja Peeter Suur kokku. Nendeks oli demokraatlik liin maailma tõusvas jõus U.S.A.s ja Katariina Suurest alanud valgustuslik liin Vene tsaaririigis. Langesid kokku kaks Eesti ajalugu tundmatuseni muutnud sündmust: esiteks Abraham Lincolni juhtimisel alanud Ameerika Kodusõda (üheks olulisemaks sõja ajendiks oli Põhja-Osariikide soov kaotada orjapidamine U.S.A.-s), mille käigus hävitati tuhandeid puuvilla istandusi lõunaosariikides - vedades tollasel maailmaturul üles asenduskauba - lina – hinnad. Teiseks sündmuseks oli talude päriseksostmine Eesti- ja Liivimaal. Linahindade tõusust sai alguse teatud Eesti piirkondade (eelkõige ajaloolises Sakala maakonnas lõunaosas, tol ajal Viljandi maakonnas) talupoegade jõukus ja selle toel talude päriseksostmine. Terve Viljandimaa osteti talunike poolt nii "üles", et talumehed olid sunnitud maid ostma juba ka naabermaakondadest: Tartumaalt ja Järvamaalt (just sellesse klassi kuulus ka kirjaniku isa; muide sellest samast Viljandimaalt tulnud talu ostja ühiskondlikust staatusest sai alguse ka mulgi nimetus). See teine nimetatud ajalooline protsess oli võimaldatud otseselt talurahva reformidega, nagu pärisorjuse kaotamine ja teorendi kaotamine valgustuslike monarhide Aleksander I ja Aleksander II poolt. Sellest räägitakse kahjuks väga üksikutes ajalootundides, aga see on üks olulisemaid järeldusi Eesti ajaloo kohta: ilma Abraham Lincolni ja mõlema Aleksandri reformideta oleks Eestist saanud XX sajandi alguseks kõige kommunistlikum maa terves maailmas. Juba 1917.aastal oleks Eesti asunud võitlema "kommunistlike ideaalide" eest, analoogiliselt arvukate läti kommunistide ja punaste kütiüksustega. Nagu on teada, moodustasidki esialgse Vene punase revolutsiooni tuumiku erinevate vähemusrahvuste esindajad, kes olid tsaariimpeeriumis kas füüsiliselt, vaimselt või materiaalselt rängalt alla surutud või lausa ahistatud. Sama hästi on teada, et ilma põhjanaabrite, Eesti valgete (Rahvaväe) toetuseta poleks Läti rahvuslikud jõud kommunistidest jagu saanud ja Lätist oleks väga suure tõenäosusega saanud kommunistlik riik juba 1917.aastal. Sama oleks juhtunud Eestiga, kui meil poleks 19.sajandi teisel poolel välja kujunenud väga tugev rahvuslik liikumine ja selle aluseks olnud kapitalistlikud varalised suhted. Eestlane oli taas saanud maa peremeheks. Ilma Andrese-põlvkonna värskete taluomanike klassita ei oleks saanud kunagi kujuneda neile järgnenud talupoja-päritolu advokaatide klassi (peamiselt Viljandimaal), kellest kujuneski loodava Eesti Vabariigi poliitiline eliit.

XX sajandi segane ja väga dramaatiline kulg on viinud aga meie elu Maarjamaal sinnani, et XXI sajandil puudub selgus ses osas, mis on meie eesmärgid täna. On kujunenud olukord, kus algsed väga selged eesmärgid on asendunud erinevate "ideaalidega", millel tihti selge sisu tihti puudub või on see väga vastuoluline. Näiteid tänasest päevast: kui näiteks Reformierakond oleks klassikaline liberaalne või libertaristlik erakond, siis ei paista ühtegi põhjust, miks ei oleks nad esimesena pidanud koalitsiooniläbirääkimisi EKRE ja Isamaa erakonnaga. Puhtalt enda parempoolsete vaadete pärast. Aga nad ei ole ammu enam klassikaline liberaalne (või isegi libertarislik) erakond, mistõttu ongi tänasel poliitilisel väljal oluliselt hägustunud piirid terve hulga poliitiliste jõudude vahel. Kehtestatakse ja väljendatakse mingeid segaseid ideaale, mis olemuslikult kas on täiesti vastuolulised või puudub neil tõsine sisu.

Kuid lõpuks siis ka algteema juurde: pangandus ja Eesti riigi peremehe staatus. Kahjuks haiglaselt tihti nähtakse erinevate probleemide sõlmküsimuse ja võtmeküsimusena: kas Eesti on EL-i poolt või vastu. Ent see on täiesti teisejärguline küsimus: mitte keegi ei näe isegi teoreetiliselt võimalikuks seda, et Eesti ise astub liidust välja (lagunemine või ümber formeerumine on juba eraldi teema), mistõttu probleemi taandamine küsimusel "vastu ja poolt", on pehmelt väljendudes sügavalt mõttetu. Euroopa Liidus on terve hulk väga erinevaid riike, kes on kujundanud selles liidus väga erinevad positsioonid ja rollid. Eesti kohta võib täiesti selgelt öelda: meil puudub täna üldse igasugune arvestatav positsioon. Ainukese erandina ehk: Vene sanktsioonide küsimus. Kuid veel enam kui välisküsimustes, paistab just siseriiklikes küsimustes välja see, et puudub igasugune oma-riigi-ehitamise selgroog ja peremehe tunnetus. On ju üsna pateetiline ja poliitiliselt korrektne väljenduda, et meil oligi 2005.aastal väga kasulik Hansapank maha müüa, kuna andsime ta stabiilsematesse kätesse, aga ilmselgelt just sellised õigustused ongi tüüpilised "saunikule". Need väljendavad, et kuskil ülevalpool ja kõrgemal on keegi teine, kes palju paremini teab, kuidas meie huvide eest seista või isegi siseriiklikult asju korraldada.

Nüüd sulgeme sulase-sauniku entusiasmiga võõrpankade filiaale, kuna need on tegelenud rahapesuga. Aga kuidas mõjub see meie välissuhtlusele, meie mainele ja kuidas lahendada konkurentsi puudumine panganduses, see on juba võõras mure? (kahju pole niikuinii ükski pank hüvitanud). See kõik viib siiski mõttele, et midagi väga olulist on kaduma läinud põhimõtetes. Kas peremees või saunik? Peremees vastutab ja otsustab, mõtleb oma maa tulevikule. Saunik täidab lihtsalt käsku. Nii on see alati olnud.

Küsimus pole terav üksnes panganduses: rahvusliku kapitali puudumine ja selle lendamine riigist välja, on selgelt eristuv probleem väga paljudes valdkondades. See probleem on nii sügav, et seda suudaks lahendada üksnes:

a) täiesti teistlaadne poliitika tegemine (selle teoreetiliseks eestvedajateks võiksid olla EKRE ja Eesti 200 laadsed erakonnad)

b) rahvusliku majanduse edendamisega tegelevad ärimehed. See viimane oleks mõistlikult realistlik ilmselt üksnes mingite ühingute, ühisettevõtmiste või vähemasti klubilist laadi formatsioonide raames. Üksiküritajad kas tambitakse mutta või lämmatatakse. Sõnajalgade kaasus on siin äärmiselt ilmekas.

Ilma mentaliteedi ja poliitika (sh siseriiklikul tasandil) muutumiseta Eesti "saunistubki". Me oleme piisavalt väike, et lahustuda suures rahvaste sõbralikus peres, kaotada igasugune positsioon enda maa asjade korraldamise üle – või õigemini: piisab ka materiaalse positsiooni kaotamisest. Kui Eestis ei ole enam tugevat rahvuslikku põllumajandust, diversifeeritud (ja mõõdukal konkurentsil põhinevat) energiatööstust, kui Eestis ei ole enda rahvuslikku pangandust ja puuduvad mitmed tugevad tööstusharud, mis loovad töökohti, lisandväärtust ja eksporti – siis Eesti kaotab oma ajaloolise sisu. See, et meie suurimad võimuparteid, nagu Reformierakond ja Keskerakond, vastavaid probleeme kas üldse (või õige vähe) ei näe, on probleeme üksnes süvendav. Teemaga liitub ka demokraatia probleem, mida peaks aga käsitama eraldi postituses.

Kuidas vähendada pensionifondide tasusid Eestis ja suurendada tulukust? On kaks kõige selgemat töötavat lahendust:

1. regulatsioonidega: see eeldab poliitilist tahet, mida täna napib kõvasti. Lisaks eeldab see korralikku ekspertiisi, mille kaasamine Eesti poliitilistes otsustes on alati olnud problemaatiline. Ja isegi kui eeltingimused täidetakse ja vastav poliitika ellu rakendatakse on lõpptulemus on siiski küsitav (tekivad potentsiaalsed kohtukaasused, konkurentsi vähenemine, vaidlused jne). Tulemus: a) olukorra paranemine, aga väga aeglaselt ja suurte kuludega b) üksnes kosmeetilised muutused
2. oluliselt parema konkurentsi tekitamisega: see eeldab ärimeeste, investorite (nn ingel-investorite), pankurite ja ajude täiesti uues formaadis koostööd. Teoreetiliselt täiesti töötav alternatiiv, aga eeldab hulga nimetatud inimeste valmidust oma aega ja raha selle tegevusega siduda. Kui tõesti tekiks Tuleva kõrvale veel sarnane konkureeriv: madalate kuludega, kuid korralikku tootlust pakkuv ühistufond, paraneks olukord pensionifondide turul igal juhul konkurentsi survel oluliselt. Nagu olen aru saanud. Siis Tuleva on juba üks selline positiivne näide, kuigi ma pole päris kindel, kas ühest ühistulisest fondist piisab konkurentsi tekitamiseks. Teiseks on vaatamata Tuleva soodsatele haldustasudele mulle tänaseni arusaamatu, millised on Tuleva tootlusnäitajad. Neivelt kurtis selle üle, et erinevate pankade fondide tootlused on "ilustatud" (valides näitlikustamiseks kõige edukama perioodi), ent Tuleva fondidega tutvudes ei õnnestunud esimese ülevaatega üldse mingit tootluse infot saada. Kas seda ei näidata teadlikult või on tegemist kehva turundusega?

Lisaks kõigele eelmainitule ongi üheks täiendavaks eeltingimuseks tegelikult turundustöö, inimeste harimine ja õiglaste võrdlusandmete pakkumine. Seda saaksid teha nii üksikud fondid, kuid seda saaks edukalt korraldada (või regulatiivselt nõuda) ka riik. LHV on teataval määral enda pensionifondite turuletuleku strateegia sellele üles ehitanud (vahetu agressiivne müügitöö kaubanduskeskustes koos konkurentsivõimeliste fondidega) ja saavutanud seeläbi märgatavat edu.

Kõige lihtsam viis inimeste valitsemiseks on ju nende pimeduses hoidmine, see aga ei pidavat olema kõige parem meetod ühiskonna jõukamaks saamiseks. Järelikult tuleks turuolukorra paranemiseks kõigepealt luua eeldused informeerituseks. Muide, ka Isamaa valimislubadus oleks fondide vabatahtlikuks muutmise asemel võinud välja pakkuda palju arukama pakettlahenduse nii varase väljavõtmise (teatud tingimustel), soodsamate haldustasude kui ka informeerituse kohustusest. Kui pangad oleksid palju läbipaistvamalt sunnitud iga-aastaselt avalikult ja ühemõtteliselt raporteerima, kui palju komakoha täpsusega nad enda pensionifondide omanikke "lüpsavad", tekiks iseeneslik surve olukorra paranemisele.