Miks on demokraatia Eestis sisult vigane? Kas praegust võimumustrit on isegi teoreetiliselt võimalik murda?

Idee 75-liikmelisena, parteinimekirjadeta valitud parlamendist, mis oleks oluliselt demokraatlikum ja efektiivsem

13 aastat tagasi kõneles poliitika võõrandumise kohta Eestis president Meri:

Meil on sel aastal olnud kaks sarnast surmajuhtu, üks Tartus ja teine Tallinna lähedal. Mida on nad esile kutsunud? Suure hulga kirju ajalehtedele, emotsionaalseid kirjutisi. Parlament oma olümposlikus rahus ei ole sellest häiritud. Mulle tundub, et tööviise võrreldes võime jõuda selgusele, miks eestlaste hinnang oma parlamendile on kahetsusväärselt madal.

Võime võtta teise näite. Parlamendi tööaeg on täpselt paika pandud ja tööpäevi parlamendis ei ole ülearu palju. Aga parlamendi tööst ei võta mitte iga liige iga päev osa. Ameerika Kongressis või ka Saksa Bundestagis kaotab mees, kes ei tule istungile, oma palga. See on enesestmõistetav.

Venemaal näeme vastupidist tendentsi. Parlamendi liikmele antakse odav korter ja tal on õigus see erastada. Parlamendiliikme autole antakse erinumber ja seda erinumbrit saab ta kasutada ka siis, kui ta enam parlamendi liige ei ole. Sovetlikult pinnalt kipub uuesti ellu ärkama nomenklatuur, see Vene keisririigi vulgaarne aadelkond, mis on Euroopa riikides välistatud. Päev pärast mu riigivisiiti Saksamaale astus transpordiminister tagasi, kui selgus, et teda oli sõidukiiruse ületamise eest 16 aastat varem kriminaalselt karistatud. Võibolla siit tuleks otsida põhjuseid, miks Eesti kodanikes on tekkinud teatud võõrandumine.

Illustratsiooniks: 

Kui  eranditult kõigis demokraatlikes riikides (maailmas on üle 200 iseseisva riigi, mida sai kontrollitud) käib parlamendi töö

 umbes sellises

 või sellises saalis,

Sealjuures kõigis EU riikides, kus pole kasutusel inglise süsteem, on parlamendis alati esindatud vähemalt 6 erinevat fraktsiooni, enamasti 7-8 fraktsiooni - v.a. kaks riiki: Eesti ja Bulgaaria (4 fraktsiooni)

 Lisainfoks: Bulgaaria on EU vaeseim ja kõrgeima korruptsiooniindeksiga riik, Bulgaaria on loetud umbes kümnekonna maffia-riigi hulka maailmas http://www.euinside.eu/en/analyses/the-mafia-states-according-to-foreign-affairs-magazine, mille kohta on öeldud, et "Other countries have mafia, in Bulgaria mafia has a state."
http://www.independent.co.uk/news/world/europe/thousands-of-bulgarians-tell-mafia-government-to-leave-office-8798778.html

siis meie parlamendi asetus...

Kas me oleme kilplased?

Ei, siiski: maailmas on veel 5 riiki sellise "omapärase" parlamendi asetusega

Niisiis kuulume selle asetusega ühte "KLUBISSE" 6 maailma ebademokraatliku või legaalse korrata riigiga:

 EU vaeseim (ühtlasi maffia kontrollitud) BULGAARIA 

(vähemasti rõhtsa asetusega saal)

punane VIETNAM

põhiseaduseta NEPAAL

KÕRGÕSTAN (2011.a. ajaloo esimesed vabad valimised)

(vähemasti kasutatud astmeid)

ja muidugi hea kommunistlik eeskuju:  Põhja-Korea

Lisaks selles kuulub Eesti parlamendiliikmete arvuga ELANIKU KOHTA maailma tippu , koos riikidega

> Gabon (Kesk-Aafrika riik, mis korruptsiooni edetabelis on 102.kohal),
> Ekvatoriaal-Guinea (korruptsiooni indeksi järgi 163. riik maailmas)
>  ja  umbes 800 000 elanikuga Montenegrot (üks vaesemaid riike Euroopas)


NB! Arvesse ei võeta siinjuures muidugi riike, kus on alla 800 000 elaniku, kuna vähem kui 60 saadikust koosnevaid parlamente ei peeta üldiselt kuigi töövõimelisteks (seetõttu pole pisiriike võimalik võrdsetel alustel järjestada).



 Samal ajal kui Jamaical (üle 2 mln elanikku) saadakse hakkama 63 liikmega, Botswanas 61 liikmega (2 mln elanikku) Makedoonias (2 mln elanikku) 123-ga, Lätis 100-ga (2 mln elanikku), siis Eestiga võrreldavais:  Trinidad&Tobagol 41 saadikut (1,3 mln elanikku), Mauritiusel 70 saadikut (1,3 mln elanikku), Svaasimaal 85 saadikut (1,25 mln elanikku), Ida-Timoris 65 saadikut (1 mln elanikku), Panamas 71 saadikut (3,4 mln elanikku), Costa Ricas 57 saadikut (4,7 mln elanikku), Uus-Meremaal 120 saadikut (4,7 mln elanikku)

Süvenemata pikemalt ajaloolistesse perspektiividesse (mis aitaksid paljusid põhjuseid mõista) püüan käesolevaga lahti mõtestada hetkeseisu - miks Eesti ei ole normaalne demokraatlik riik ja mis on puudu selleks saamisest? Miks sisuliselt on isegi 5-10 aasta perspektiivis võimatu näha selles mingit muutust.



I    Parlament - mis sisult isegi ei meenuta demokraatliku parlamenti (+võrdlus lähinaabritega)
II   Poliitilised võimustruktuurid - võimulolijad dikteerivad Eestis 100%-liselt mängureeglid
III  Teoreetilised muutuste agendid
IV  Mõte 75-liikmelisest parlamendist

--------------------------------------------------------------------------------------------------

I.  Alustuseks lühidalt Eesti "parlamendi" probleemidest ja selle võrdlus demokraatlike riikide esinduskogudega.

Mis on parlamendi mõte, seda teavad ju kõik - esinduskogu, kus peaks enam vähem representatiivselt olema esindatud kõigi suuremate ja väiksemate ühiskonnagruppide (neid gruppe on igas ühiskonnas rohkem kui 4) huvid ning mille aruteludes peaks seeläbi sündima ühiskonnale kõige kasulikumad otsused. Eestis on asi sellest väga kaugel.

Millest see "võimu võõrandumine"  alguse on saanud?

   1. Võimulolijad eitavad
   2. Uute erakondade teke on välistatud
   3. Parlament meenutab piltlikult veidra kooli aulat, kus raisatakse hiigla kogustes maksumaksja raha

1. Võimulolijad eitavad probleemi olemasolu täielikult

  > President, kui ta ka ehk tahaks kritiseerida, on sisuliselt võimetu midagi muutma - ja küllap leiab, et parem on vähemalt hoida positiivset meelestatust ja kuvandit (isegi kui see pole tõsi)  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/president-ilves-eesti-demokraatia-seis-on-parem-kui-vanades-euroopa-riikides.d?id=65346618

> Vabariigi valitsus eesotsas peaministriga on olukorraga väga rahul, kuna neile tähendab toimiv olukord "piiramatu kestusega" võimu. Nende jaoks probleemi ei eksisteeri.

> parlamendi, mis on ise probleemide allikaks, liikmed on võimetud midagi muutma. See probleem jaguneb lühidalt kolmeks.

Esiteks saavad praeguse valimissüsteemi alusel Riigikogusse parteisõdurid, mitte enim hääli kogunud kandidaadid. See muudab nad iseenesest juba sõltuvaks. Kui mingil põhjusel peakski parlamenti jõudma südametunnistuse ja iseseisva mõtlemisega inimesi, siis neid on arvuliselt väga vähe.

Teiseks, lisaks eestlaste ajaloolisele kogemusele ja lähiajaloole, mis juba ise on võimendanud eestlaste "rahvusliku omadusena" võimetust avalikult diskuteerida, oma arvamust väljendada ja konstruktiivset poliitikat ajada, mängib suurt rolli ka praeguste võimuparteide ülesehitus. Otseselt kommunistliku minevikuga parteiliidrid (enamus neist) vahest ei tunnegi teistsugust poliitilist kultuuri, kui diktatuurset. Sellest kujuneb välja omakorda nii diskussiooni olemus erakondades kui ka nende liikmeskond.

Kolmandaks,  üksikliikme võim parlamendis on sisuliselt olematu. See on tagatud 3 asjaoluga: parteide sees (nagu teises punktis juba kirjeldatud) demokraatlik diskussioon piirdub paari mõjuvõimsama inimese omavahelise mõttevahetusega; fraktsioonid on parlamendi suhtes nii üüratult suured, et ühe-kahe (või isegi 8-9, nagu on ajalugu näidanud) liikme omatahtsi tegutsemine ei too poliitikasse mingit muutust. Mitte vähimatki. Parteid on sisuliselt võimsamad kui  riigiorganid. Kas  pole kummaline - midagi säärast on Eestis juba kunagi 1920-1930.datel olnud!? (siis arvati probleemide allikaks olevat just see, et parteisid on liiga palju). Tuleb aga välja, et parteid arvukus tegelikult pole üldse määrav demokraatia toimimisele (küll muutub ta küsitavaks väikse parteide arvu puhul, mis eeldab hoopis teistsugust poliitilist süsteemi, nagu näiteks UK-s). Niisiis pole probleem parteide (liigses) arvukuses. Probleem on hoopis ühiskonna võimes end poliitiliselt korraldada,  poliitilises kultuuris ja kehtestatud mängureeglites.

2. Jõuamegi teise probleemini demokraatliku parlamendi tekkimise takistusena, milleks on: uute erakondade teke on sisuliselt välistatud

Sellel probleemil on palju sisulisi põhjuseid, milles üritan üldistada olulisemaid:

2.1. Suured ühiskonnagrupid, kes võiksid tuua muutusi, ei saa seda erinevatel põhjustel teha.
Tooksin välja: a) pensionärid - puudub demokraatlikus ühiskonnas otsustamise ja kaasarääkimise kogemus, mistõttu see grupp on sisuliselt välistatud mingeidki muutusi tooma (üksikud aktivistid leiavad tee poliitika juurde läbi teiste gruppide)
b) noored - on väga hajus grupp, kel puudub sidusus (omavahel ja ka ühiskonnaga). Seal on hulk rahulolematuid, kes on hääletanud jalgadega. On hulk noori, kes on aktiivselt hõivatud muu eluga (Eesti tingimustes võib see olla ka üsna koormav) ja on seetõttu võimetud midagi muutma. On ka hulk noori, kellel oleks võimalused poliitikasse tulekuks (vaimselt, materiaalselt jne), aga neid on kas liiga vähe või on nad perekondlike sidemeid pidi juba "tõmmatud kaasa" praegusesse erakondliku süsteemi. Neil on lihtsam leppida olemasolevaga.

c) ettevõtjad - väike-ettevõtjad pole (kas liiga suure töökoormuse tõttu või lihtsalt aktivistide puudumise tõttu) suutnud luua ühist erakonda, suurettevõtjad polegi aga huvitatud poliitilise süsteemi muutusest. Ka nemad on toimiva oligarhilise võimusüsteemiga rahul. Üksikud kohalikud aktivistid leiavad rakendust KOV-des.

2.2. Võimuerakonnad tapavad algatusi. Kasutatakse erinevaid meetodeid, alates rahastamisega mõjutamisest kuni oma "agentide" sokutamiseni  (nagu juhtus näiteks MTÜ Eesti Interneti Kogukonnaga). Samuti summutatakse ühiskondlikud algatused, nagu näiteks Harta 12, mille tulemusel moodustatud Rahvakogu muutus sisuliselt naljanumbriks.

2.3. Erakonnad võivad ka tekkida, aga nad ei jõua parlamenti. Sellel on peamiselt 3 põhjust. Esiteks, neid väiksemaid erakondi juhivad valdavalt väikse pol. kogemusega inimesed, kes mingil põhjusel ei taha või ei suuda luua väga tugevaid ja laiapõhjalisi erakondi. Puudusi on nii programmi läbimõtlemises, poliitika kujundamises, kui erakonna juhtimisstiilis. Need vähesed tekkinud uued erakonnad pole kindlasti halvemad võimuerakondadest, aga nad pole ka oluliselt paremad.

Teiseks, võimuparteid hoolitsevad selle eest, et erakondade (nii salajased ja korruptiivsed, kui ka avalikud) rahastamisskeemid soosiksid eranditult suuri parlamendierakondi. Sellises olukorras on juba majanduslikult ülimalt keeruline tekkida uutel erakondadel, kes pääseksid poliitikasse, kuna keegi peaks eraviisiliselt suutma koguda meeletutes kogustes annetusi või toetusi erakonna tekkeks.

Kolmandaks, Eestis on täiesti puudulik valimissüsteem, mis on absoluutselt sobimatu nii Eesti tänasele arenguetapile, kui demograafilisele olukorrale.


3. Praeguse erakondliku süsteemi puuduseks on parlamendi ülesehitus tervikuna

1) Valimiskünnis 5% on Eesti demograafilises olukorras täielikult absurdne. Kuskilt väiksemast kohast pärit saadikul, kes ei kuulu ühtegi suurde erakonda, on praeguse süsteemi juures sisuliselt võimatu üldse parlamenti saada.

2) Juba parlamendi ruumiline asetus tekitab tunde, et tegu pole esinduskoja, vaid mingi klassiruumiga.

Võrdluseks:

Läti (2 mln elanikku) seimis on 100 kohta - suhteliselt 2 korda vähem kui Eestis ja esindatud 6 fraktsiooni

Soome parlamendis on 200 kohta - suhteliselt 2 korda vähem, kui Eestis (7 fraktsiooni)

Leedu parlamendis on 141 kohta - suhteliselt 1,6 vähem parlamendisaadikuid (8 fraktsiooni)

Norra parlamendis on 169 kohta - suhteliselt 2,2 korda vähem parlamendi liikmeid (7 fraktsiooni)

Taani parlamendis on 179 kohta - suhteliselt 2,4 korda vähem parlamendi liikmeid (8 fraktsiooni)