Piirileppe sõlmimise põhjused ja meie 10 aastat aegunud idapoliitika. Selgitused, miks lisati 2005. aastal lepingule preambula. 9 kriitilist asjaolu, mis muudavad uue lepingu Eesti välispoliitika ja õigusajaloo suurimaks fiaskoks

>  I: Sissejuhatus
>  II: Miks lepet sõlmima asuti?
>  III: Miks lisati preambula?
>  IV: 9 saatuslikku tagajärge

Piirilepingust on peagi saamas samasugune dokument, kui VEB-fondi lahtikülmutamise otsus, millel seisva allkirja kohta ütleb Kraft nüüd: "Tundub tõesti olevat minu oma. Aga teate, keskpanga juhil oli neid virnade viisi päevas allkirjastada, et kes neid enam mäletab." 32 miljonit USD-t ees või taga. Eks peab Paet siis kunagi samamoodi vastama. 232 000 hektarit ees või taga.

Erinevatel välispoliitilistel kaalutlustel otsustas Vabariigi valitsus juba eelmisel sajandil (peamiselt oli põhjuseks soov pääseda EU-sse ja NATO-sse, kuhu ilma piirilepinguta riigid arvati mitte pääsevat) sõlmida Venemaaga uus piirileping ilma Eestile kuuluvat Petserimaad ja Narva-tagust tagasi nõudmata. Võetud kurss oli toona igati õigustatud ja arusaadav. Kahjuks ei ole see kurss enam 10 aastat valiidne, aga meie poliitikud pole sellest tänini aru saanud.

Oli see siis Venemaa jonn (lootes, et Eesti ei pääse nii NATO-sse) või muu asjaolu, aga kahetsusväärselt jäi piirileping enne 2004. aastat sõlmimata. Just 2004. aastal, pärast EU liikmestaatust oli Eestil ainuõige otsus valida uus välispoliitiline kurss 

   a) keeldudes igasugustest piiriläbirääkimistest ilma EU osalemiseta /arbitraazhita 

   b) esitades piirilepingu sõlmimiseks Venemaale omapoolsed tingimused. 

Sõlmimaks õiglane ja vastastikku kasulik ning lugupidav leping. Äärmiselt kahetsusväärselt seda aga ei tehtud. Seda võib lugeda taasiseseisvunud Eesti suurimaks välispoliitiliseks veaks. Jätkati endisel, täiesti umbejooksnud kursil. Venemaale see sobis hästi.

Siis aga asetus äraandjate valitud libedale teele "ootamatult" veelgi ebameeldivam takistus: keegi "idioot" oli meie põhiseadusesse pannud 122. paragrahvi, mis sätestab, et Eesti maismaapiir on määratud "Tartu rahu JA teiste riikidevaheliste lepingutega". See lause on piltlikult öeldes piirisobingu sõlmijatele hullem kui välk vanakuradile.

 123. paragrahv ütleb aga, et EV ei sõlmi põhiseadusega vastuolus olevaid lepinguid. Vaat' kus lugu. 122. paragrahv on väga ühemõtteline ja selgesõnaline - on ilma juriidilise haridusetagi selge, et seda tuleb tõlgendada: Tartu rahuga on määratletud idapiir ja "teiste piirilepingutega" on määratletud teised piirid, s.o. lõunapiir. Seda loogilist paragrahvi asuti "piirilepingu tsunfti" poolt peagi täiesti jaburalt ja meelevaldselt väänama, tõlgendades seda umbes nii, et kaks erinevat piirilepingut saaksid justkui määratleda idapiiri (s.t. ühte ja sama piirilõiku) üheaegselt. Tegelikult juba sellest piisaks, et nimetada uut piirilepet põhiseadusevastaseks. Ent isegi kui see (mitte ehk nii põhimõtteline) vastuolu korraks kõrvale jätta, on uue lepingu näol veelgi tugevam, sisulisem ja lepitamatum vastuolu põhiseadusega.

See on lepingu kõige jaburam külg: nimelt uus piirileping eitab eelmise piirilepingu eksistentsi ja seisab Tartu rahust täiesti sõltumatult. Üldjuhul on piirilepete (ja üldse rahvusvaheliste lepete) muutmiseks kaks võimalust: 

1) lepete asendamine (nt 1923.a. Lausanne'i lepe asendas 1920. aasta Sèvres leppe)

2) lepete uuendamine - amendments

Meie kehtiva põhiseaduse paragrahv 122 võimaldab (sedagi üksnes 122. paragrahvi meelevaldsel tõlgendamisel) neist kahest järgida ainult 2. võimalust. Kuid just seetõttu, et uus piirileping seda võimalust - Tartu rahu piiri uuendada -  ei järgi, on tegu ühemõtteliselt põhiseadusevastase õigusaktiga.

 Viimane asjaolu teeb uue piirilepingu isegi  "meelevaldse" põhiseaduse tõlgendusega vastuolus olevaks. Seda lihtsalt põhjusel, et TR on paragrahvi sõnastuses ühendatud teiste lepingutega konjuktsiooni abil. Andis ju õiguskantslergi hinnangu, et põhiseadusega lubatavad on TR-i muutvad lepingud.  See leping aga pole Tartu rahu muutev mitte ühestki otsast. Ühtegi teaduslikku või sisulist põhjendust/selgitust sellele jaburale põhiseaduse tõlgendusele polegi mitte kunagi antud (olen korduvalt ka ise selle küsimusega õigusteadlaste ja juristide poole pöördunud). Ju leiti siis, et eesmärk pühendab abinõud ja väike vale, jaburus või põhiseadusevääne siinjuures ei maksa  midagi. Selline lähenemine on nii põhimõttelise ja mitmekülgse probleemi juures loomulikult täiesti ekslik ja Eesti jaoks väga ränkade tagajärgedega.

II: Miks sellist vildakat piirilepet üldse sõlmima mindi?

Tegelikult on see kõik täiesti lihtne ja arusaadav. Eesti riigiisade motiive pole sugugi raske mõista: Eesti on Venemaa kõrval kirbu kaalukategoorias ja viimane, mida kirp elevandi kõrval tahab, on teda vihastada. Teisisõnu: HIRM, et Venemaa võib Eestile midagi halba või ebameeldivat korraldada, kui me piirilepingu sõlmimisel jonnima hakkame, oli tegelik ja sisult ka ainuke (lisaks ehk teatud meelitustele ärihuvide näol) motivaator selliste arutute järeleandmiste tegemiseks. Rahalises väljenduses küündib äraantava hind miljarditesse, kui mitte kümnetesse (või isegi sadadesse) miljarditesse eurodesse

Probleem on aga selles, et hirmu toel ei ole Venemaa kõrval võimalik üldse elada. See on lihtsalt võimatu. Hirmu toel ei oleks me võitnud Vabadussõda ega sõlminud Tartu rahu. Hirmu toel poleks meil isegi oma riiki. Kui me asume hirmu toel uue lepinguga Tartu rahu eksistentsi sõna tõsises mõttes eitama, siis on tegu sümboolselt suurema kaotusega, kui 1224.aastal Tartu langemine või 1939. aastal Punavägede sissemarss. Sest Eesti riik eitab rahu tingimustes ühe õigusaktiga korraga nii oma suveräänsust territooriumile, oma põhiseadust, õigusjärjepidevust kui ka riiklikke huve. Hullemat kombinatsiooni annab välja mõelda.

Siiski hakkas kuskilt Riigikogu sügavusest kumama nõrk mõistuse hääl, mille toel lisati lepingule 2005. aastal enne ratifitseerimist omapoolne preambula, mis juriidilises mõttes ei muuda karvavõrdki lepingu tähendust, küll aga sümboolselt.

III: Miks preambula lisati?

Nimelt jõudis üsna viimasel hetkel mõnele Riigikogu fraktsioonile pärale, et leping, mis sätestab riigipiiri mitte üksnes põhiseadusevastaselt, vaid ka eitades Tartu rahu olemasolu, õõnestab otseselt Eesti riigi õiguslikku järjepidevust (lisaks kultuurilistele, väärtusruumi jm lõhestamisele). Õigem oleks sõnastada: pärast sellise dokumendi ratifitseerimist ei saa Eesti enam rääkida, et on 1918-1940 de iure ja de facto eksisteerinud iseseisva riigi õigusjärglane. Vastupidi, Eesti nõustub ühemõtteliselt nendega, kes ütlevad et taasiseseisvunud Eesti ei ole selle riigi õigusjärglane. Vastav 122. paragrahv põhiseadusest sisuliselt annulleerub.

Kõik väited sellest, kuidas uue piirilepinguga on võimalik ka tõlgendada seda kui agreement to disagree, on täiesti sisutu demagoogiline blä-blää. See on sama hea, kui timukas ja kohtualune lepivad kirjalikul kokkuleppel kokku, et timukas raiub viimasel käe küljest, aga kohtualune arvab pärast endiselt, et käsi on tal alles. Sellises sõnastuses nagu leping praegu on, teenib ta üksnes Venemaa huve.

See on ka põhjus, miks mõned isamaalisema taustaga poliitikud üritasid ääretult piinlikus olukorras nägu säästa preambula lisamisega. Preambula, mis ei omanud õiguslikult mingit tähendust, küll aga sümboolset ja siseriiklikku. Et veidigi jätta muljet põhiseadusega kooskõlas olevas välisleppest ja Eesti huvide kaitsmisest.

Järgnes teatavasti see, et Vene pool keeldus lisatud preambuliga lepet ratifitseerimast ja lepe jäi toona sõlmimata. Nüüd on leping sama sõnastusega uuesti sõlmimisel ja juba ilma preambulata.


IV: Mis on reeturliku leppe 9 halvimat külge

> 1)  lepe on põhiseadusega tugevas sisulises vastuolus,  õõnestades ühtlasi Eesti riikluse aluseid ja tekitades hulga õiguslikke küsimusi.

> 2) ära antava 2320 km2 territooriumi väärtus koos loodusvaradega on 5+ miljardit eurot (võib täielikel arvutustel ulatuda isegi kümnetesse miljonitesse eurodesse), mis on tõenäoliselt väärt mitut Eesti riigi aasta-eelarvet. Üheks olulisemaks siinjuures Narva jõe hüdropotensiaal, mis kataks suure osa Eesti energiavajadusest

> 3) lepe eitab Eesti riigi õigusjärjepidevust selle kaudu, et eitab 122. põhiseaduse paragrahvi olemasolu, mis on ainuke viide Eesti riigi aluslepingule üldse. 1938.aasta põhiseaduses igasugune viide Tartu rahule puudub. Jääb lausa mulje, et Tartu rahu viite sisuline usurpeerimine põhiseadusest ongi olnud mingi pikaajalisema eesmärgiga tegevus läbirääkijate poolt. Kuidas seda teisiti seletada, et isegi nii väikest, lausa olematut õiguslikku huvi ei ole suudetud läbirääkimistel kaitsta?

> 4) Eesti riik on olnud mitte lihtsalt vilets, vaid täiesti närune läbirääkija. Selle leppe tulemusel annab Eesti ära pea 3 korda rohkem maad, kui Läti (1,8% vs 5,2%). Rääkimata hulgalistest loodusressurssidest (põlevkivi, hüdroenergia jm), mis teeb meid Läti lepinguga võrreldes veelgi enam kui 3 korda vaesemaks. Õiglane oleks kas või pool 2320 km2-sest alast tagasi saada. Rääkimata õiguslikest tagajärgedest.

> 5) Tegu on sõna selges mõttes kultuurigenotsiidiga, poolitades põhiseadusevastase riigipiiriga eestlaste etnograafilise eluala. Piiri taha jäävate setude õigused pole ju sisuliselt millegagi tagatud, teades, et Venemaal ei peeta vähemusrahvaste huve millekski, nagu pole seal asjad korras ka  inimõigustega.

> 6) Piirilepe muudab Eesti ühemõtteliselt uustekkeliseks riigiks (nagu Moldova), mis annab Venemaale õiguse apelleerida teise riigikeele sisseseadmisele Eestis.

> 7) Piirilepe oleks olnud heaks läbirääkimisobjektiks viisarežiimi üle arutamisel EU-ga või muudes läbirääkimisteks Venemaaga. Eriti seeõttu, et piirileping ise Eestile mitte vähimalgi määral kasulik pole. See näitab Eesti poole äärmist ebakompetentsust, et neid asjaolusid ei ole kaalutud - jättes piirileppe n-ö tagatasku kaardiks (või nõudes selle eest praegu rohkem vastu).

> 8) Sellise küsimuse otsustamiseks on igati normaalne läbi viia referendum ehk rahvahääletus. Viimast nõuaks ka põhiseadusemuudatus, et võimaldada piirileppe ja põhiseaduse vastavus. Kui tahetakse vältida referendumit, tuleb viidata Tartu rahu piiri muutmist. Kui aga soovitakse vältida viidet, siis tuleb korraldada referendum. Sama lihtne, nagu 2. klassi matemaatika.

> 9) Käesolev piirileping ei garanteeri suhetes Venemaaga mitte midagi - vastupidi see leping annab heakskiidu Stalini poolt teostatud ümberkorraldustele ja repressioonidele 1940.datel ning samas annab vaikiva heakskiidu ka praegu Venemaal valitsevale korrale. Toetades seda korda omapoolselt veel mitmemiljardilise kingitusega.

Meie poliitikud pole (kas ainult retoorikas või ka tegelikult) aru saanud, et küsimus ei ole maatüki tagasinõudmises. Küsimus on selles, et läbirääkimiste laua taha minnakse oma nõudmisi ja tingimusi seades. Kui vastaspool üheski punktis vastu tulla ei otsusta, siis ei  ole millegi üle läbi rääkida. Eesti ei ole aga isegi suutnud adekvaatselt oma huve põhjendada.

Küsimus pole selles, justkui me vihastaksime Vene poolt, nõudes mingeid alasid tagasi. Seda pole sugugi vaja. Meile piisab täiesti sellest, et sõlmitaks leping sellises sõnastuses, mis tunnistab, et need alad on Eesti poolt Venemaale üle antud ja vastavat lepet vaadeldakse kui Tartu rahu muudatust. Ka 1 euro eest alade müümine oleks täiesti vastuvõetav lahendus võrreldes sellega, mida valitsus nüüd on toimetamas. See ei ole vastuvõetav tegevus.

Parafraas: selle leppe sisu on võrreldav olukorraga, kus Eesti jalgpalli rahvuskoondis kaotaks dekaadi jagu hooaegu kõik mängitud kohtumised keskmise skooriga 0:8. Enam kui rahvuslik häbi.