Kui  hull see asi  tegelikult  on?

Eellugu: 2003. aastal (Partsi valitsuse ajal) muudeti Eestis erakonnaseadust, mis võimaldas "musta" (s.o teadmata või kuritegeliku päritoluga) raha otsetee poliitikasse (vt link nr 6), sisuliselt legaliseerides rahapesu

Alustuseks blogi autorilt 3 küsimust Reformierakonna ministritele:

1. Kas suudate DOKUMENTAALSELT TÕESTADA (mitte uskuda, sõbrad – uskuda ei saa me hetkel enam kedagi), et kogusummas uurimise käigus avastatud vähemalt 1,3 miljonit krooni sularahaannetustel ei ole kuritegelikku päritolu?? Ehk teisisõnu, et tegu pole rahapesuga. Tõestus ei ole see, kui annetaja ütleb, et "sai laenu tagasi" või see oli "ämmalt saadud" või "kappi kogunenud raha".
2. Kas praegune justiitsminister oli aastatel 2009-2010 Reformierakonna peasekretär, kelle kohustuseks on ka erakonna finantsasjade kontrollimine? Oli.
3. Kui sularaha-annetuste legitiimsust tõestada ei suudeta ja praegune justiitsminister oli peasekretäriks ajal, mil neid kahtlasi annetusi tehti, kas ta siis on õige inimene justiitsministriks? Objektiivsetel alustel!

Näidake palun seda "ausat ministrit", kes arvab, et nii peaksid asjad Eestis käima, sest isegi Michal on tähelepanuväärselt meedias märkinud vastupidist (enne skandaali).

12 märkimisväärset linki meediast:

1. Jaanuaris 2012 ütleb Michal ise otse-eetris, et igale poliitikule annab tagasiastumiseks põhjuse juba kuriteo kahtlustus, mitte süüdimõistev otsus:

http://www.epl.ee/news/eesti/justiitsminister-michal-unustas-eetikanormi-mille-ta-ise-poliitikuile-seadis.d?id=64745804

2. Meikar'i poolt üles tunnistatud rahastamisskeemi on juba varem otsesõnu meedias lahti seletanud endine rahvaliitlane kadunud Ülo Nugis:

http://www.postimees.ee/855422/varjatud-annetamise-skeemi-on-kirjeldanud-ka-ulo-nugis

Meikar'i väiteid on kaudselt toetanud 6 inimest:

 http://www.postimees.ee/1007442/kuus-inimest-kinnitasid-silver-meikari-versiooni

3. Michal ütleb, et Meikar peab oma väiteid tõestama, teades ise juba sel hetkel, et neid tõestada pole Meikaril võimalik. Nagu ta teadis ka sel hetkel juba seda, et säärane rahastamisskeem on juba vähemalt 10 aastat kestnud. Kui ta väidab, et ta seda ei teadnud, siis juba ainuüksi selle tõttu ei ole ta justiitsministri kohale absoluutselt sobilik inimene (sest ta kas valetab või näitab ennast täielikult ebakompetentsena)

http://www.postimees.ee/850448/michal-meikar-peab-oma-vaiteid-toestama/

4. Kristjan Karis (üks erakonna 82 suurannetajate hulgast muide) teatab Meikari ülestunnistuse päeval osalemist sarnases skeemis, kuid samal päeval taganeb oma väitest ja "unustab" erakonnaliikme, kes talle selle raha oli andnud (kuna olevat häbenenud oma nime all annetada)

http://www.postimees.ee/850448/michal-meikar-peab-oma-vaiteid-toestama/

http://www.ap3.ee/?PublicationId=727f7b26-04ee-458a-9c92-b9a4256e42ac&ref=rss

5. Lillo e-kirjad viitavad otseselt sularaha sissemaksete koordineerimisele

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/prokuratuuri-analuus-leidis-22-reformierakondlast-kelle-kaitumine-jattis-mulje-varjatud-annetusskeemis-osalemisest.d?id=65113670

6. Eesti põhiseaduse üks autoreid kirjutab (sügis 2012): peaasjalikult leidis maffia raha Eesti võimukandjate juurde tee 2003. aasta seadusemuudatustega. Eestis sai seeläbi võimalikuks slaavi kultuuriruumis tuntud nähtus: otkat

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/juri-adams-erakondade-rahastamisest-labi-aegade.d?id=65191690

Herkel kinnitab: 

http://arvamus.postimees.ee/659404/andres-herkel-2003-aasta-erakonnaseadus-on-veel-suurem-ebaonnestumine/

Jama rahadega on Reformis kestnud juba vähemalt 13 aastat. Tegelikult pole ka uus erakonnaseadus täiesti läbipaistev.

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/34-reformikat-lahevad-laupaeval-esmaspaeval-ja-reedel-panka-ning-kannavad-erakonnale-999-krooni.d?id=64431432

7.. Kust see 1,3 miljonit asjaosaliste arvates tuli

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/loe-reformierakondlaste-selgitusi-suurannetuste-kohta-saastsin-laenasin-ammalt-votsin-seifist-muusin-kulda-jne.d?id=65113982

8. Mängu tuleb ämm

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rahaskandaali-kriminaalasjas-kuulati-ule-ka-reformierakondlase-amm.d?id=65143004

9. Ligi: valetajast justiitsminister on täiesti OK, peaasi et ta mulle ei valeta!

http://www.postimees.ee/1027390/jurgen-ligi-kolmeraudses-mulle-piisab-teadmisest-et-kristen-ei-ole-mulle-valetanud/

10. Ansip: meid [Reformi] on alusetult süüdistatud ja korvamatut kahju põhjustatud

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ansip-kriminaalasjast-pohjustatud-kannatusi-ei-korva-keegi.d?id=65113564

11. Michal: pole alust ämmade ütlustes kahelda

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/michal-meil-pole-alust-arvata-et-tunnistajad-voi-nende-ammad-valetasid.d?id=65133766

12. Michal ja Lillo nimetavad musta rahastamist "laimukampaaniaks"

http://arvamus.postimees.ee/1006886/kristen-michali-ja-kalev-lillo-avaldus/

1920.a. piir tuleb viidata või tühistada

Eesti on suure idanaabri suunal ajanud taasiseseisvumisest saadik väga kindlakäelist poliitikat, mis on põhinenud vastatikkusel austusel, oma põhimõttetele kindlaks jäämisel ning julgeoleku tugevdamisel (panustades sellesse protsentuaalselt rohkem pea kõigist NATO riikidest). Säärane poliitika on tingitud otseselt meie geopoliitilisest asukohast ning ajaloost ja on kahtlemata õigustatud. Seda on meile kinnitanud suhted idanaabriga alates äärmuslikult tulistest aegadest 1990-date alguses (tankid teletorni juures, juulilepped, Paldiski jne jne) kuni Pronkssõduri ja küberlahinguteni välja. Seeläbi on Eesti doktriin on muutunud koguni nii ettevaatlikuks, et keelduti isegi uuringu loa andmisest majanduslikult kasuliku gaasitoru projekti jaoks, mida teostas Venemaa osalusega kompanii. Lihtsalt igaks juhuks. Nüüd äkitselt on aga kuulda, et Eesti on oma ettevaatlikku doktriini pehmendamas läbimõtlematult seal, kus võib meie jaoks peituda kõige hapram jää.

Ühepoolsete järeleandmiste libe tee

Piirileping iseenesest on tore asi, miks mitte. Ent probleemi raskuspunkt on selles, mil viisil, alustel ja motiividel teda sõlmima asutakse. Küsimus ei ole tegelikult mingis vaidlusaluses maalapis (mis on suurelt osalt üsna põline vene ala) ega tobedas õiguse tagaajamises tühja jonni pärast. Probleemid on palju sisulisemad. Esiteks lihtne mure, et Eesti riik selle tehinguga külma ei saaks. Kokkuvõtlikult väljendudes on hetkel põhjendatud kartus, et asutakse sõlmima alusetult järeleandlikku ja õigusjärjepidevust murdvat piirilepingut, samal ajal kui Eesti on täieõiguslik NATO ja EL-i liige (viimasega muide loodab VF teatavasti peatselt saada viisavabaduse), ilma et meil oleks sisulist vajadust piirilepingu järele. Sellele vaatamata tahetakse vabatahtlikult sõlmida lepingut, millega lõplikult annaksime muuhulgas (midagi vastu küsimata) ära õiguse kaubelda oma 5,2% oma de iure territooriumi üle (sh Narva jõe hüdroenergia potensiaal, mis on suurem kui kõigi teiste Eesti hüdrojaamade oma kokku), loobuksime lõplikult külmutatud kontodest NSVL Välismajanduspangas (nn VEB fond), rääkimata tagasisaamata ülikooli varadest, võimalusest küsida okupatsioonihüvitisi jne jne. Eriti on meie lähenemises ohtlik see, et praeguste väljaütlemiste järgi läbirääkimistele minnaksegi järeleandmisi tegema. Seda naaberriigiga, mille kultuuriruumis on harjutud järeleandmisi nõrkuse märgina käsitlema. Veelgi olulisem on aga õigusjärjepidevuse küsimus, mis vajab lähemat käsitlemist.

Variandid õigusjärjepidevuse säilitamiseks

Nõustun küll, et kui Venemaa poliitikud ikka eesli järjekindlusega kinnitavad, et VF ei ole NSV Liidu õigusjärglane (eriti mingites pattude küsimustes), siis näiteks okupatsiooni hüvitiste küsimuses on meil keeruline midagi välja nõuda. Samas paljud küsimused (nt hüdrojaam jms) on kindlasti vähemasti läbiräägitavad. Kõige olulisem on aga asjaolu, et piirileppega on hetkel täiesti lahutamatult seotud ka õigusjärjepidevuse probleem. Varem on küll välja käidud arvamusi, et uut piirilepingut VF-ga saaks sõlmida puhtalt tehnilise lepinguna, jättes Tartu rahu täiesti mainimata. Kahjuks ei ole olukord nii lihtne. Me võime sõlmitava piirilepingu raames küll vaatluse alt välja jätta Tartu rahu kui Eesti Vabariigi sünnitunnistuse. Mitte kuidagi ei saa aga eirata Tartu rahu, kui esimest ja (seni) viimast piirilepingut Venemaaga, mis on otsesõnu kirjas isegi meie kehtiva põhiseaduse paragrahvis 122.

Põhiseadus ei välista küll piiride nihutamist teiste lepingutega, aga küsimus ongi õigusliku piiri nihutamise alustes. Vene pool ei taha ju leppida piirilepinguga, mis on sõnastatud kui piiride nihutamine, vaid soovivad kindlasti lepingus sõnastust, nagu see oleks esmakordne piir meie riikide vahel. Miks muidu peaks nad selliselt Tartu rahule viitamisele vastu seisma. Ja see asjaolu satubki tugevasse vastuollu Eesti õiguslikku järjepidevusega, millega Eestil tuleb tegelda.

Probleemi südamik seisneb selles, et selline piirilepingu sõnastus võib tekitada jabura olukorra, kus ühel Eesti riigil on korraga kaks idapiiri määratlevat lepingut: 1920.a Tartu rahu ja 2012.a Moskva leping. Probleem on niisiis selles, et Tartu rahu on senini kehtiv, kuna kumbki osapool pole (isegi mitte ühepoolselt) Tartu rahulepingut tühistanud ega muutnud. Vahepeal on Stalin muutnud küll ilma mingi lepinguta riigipiire, tekitanud illegaalse kontrolljoone, mida Vene pool tahab nüüd viidata kui esmakordset piiri meie riikide vahel. Ja see tähendab, et tegu on olulise õigusliku ebakõlaga, nn “dubleeritud piiri probleem”, mis vajab muutusi ja uusi lahendusi. Potensiaalselt näen sellele dissonantsile nelja võimalikku erinevat lahendusvarianti, millest kolme esimest varianti pean vastuvõetavaks:

a) VF tunnustaks diplomaatilisi suhteid EV-ga enne 1940. aastat või 1922. aastat (või endise piiri olemasolu või Tartu rahu) ja sellele viidatakse uues piirilepingus.

b) VF ei tunnustaks neid suhteid, kuid EV parlament (2/3 häälteenamust) otsustab vastu tulla ja tühistab kõigepealt ühepoolselt Tartu rahus sätestatud piiri (kuna lepingu teist osapoolt enam ei eksisteeri) ning osutab uue lepingu sõlmimise vajadusele praegusel kontrolljoonel. Alles seejärel ratifitseeritaks uus piirileping VF-ga, kusjuures enam poleks otsest vajadust viidata mingitele varasematele piiridele.

c) Venemaa annaks 1946. aastal Eestilt ebaõiglaselt ära võetud alad tagasi ja piirileppe saaks siis sõlmida ilma viideteta (kuna piir ise oleks tunnistuseks) – ebatõenäoline.

d) Kui samme a) või b) või c) ei tehta, vaid sõlmitaks lihtsalt igasuguste viideteta leping, siis ei oleks 2012. aasta piirileping enam piiride muutmine, vaid nagu juba selgitasin: Eesti õigusliku järjepidevuse muutmine. Eesti kaotaks ühemõtteliselt oma õigusjärjepidevuse enne aastat 1991 ja loobuks olemast 1918-1940 eksisteerinud riigi õigusjärglane. Kaks iseseisvusperioodi lahutataks õiguslikult. Kuidagi muud moodi ei oleks võimalik seadustada uut piirilepingut.

Kokkuvõttes oleks just viimane valikuvariant Eestile hukatuslik. See oleks "tingimusteta kapitulatsioon", kuna loobuksime juriidiliselt 73 ja poolest aastast ajaloost, võltsiksime oma sünnitunnistust ja müüksime seeläbi ääretult odavalt maha oma vanaisade päranduse, higi ja vaeva. Rääkimata oma rahva lõhestamisest ja uute „Nõmme valitsuste“ tekitamisest. Loodan, et eestlase põline talupoja tarkus siiski võitu saab.

Lõuna-Eesti keskmaa

Mõtlesin, et kuna välismaa reisidest ja seiklustest on nõnda palju blogisid kirja pandud, siis vahel võiks Eestimaast ka kirjutada. Nimelt sai siis ühel ilusal suvepäeval uut ratast testitud ja vanu aegu meenutatud Tartu-Tõrva marsruudil. Oli ütlemata idülliline ja mõnus pärastlõuna. Alguses küll kerge külg-vastutuul, aga mis see spordimehele ikka teebJ Pealegi on sellest ajast, kui viimati sai seda maad vändatud, tingimused kõvasti paranenud, mis tähendab siis seda, et esimesel 10 kilomeetril kuni Külitseni rullub klaassile jalgrattatee, mis „sõtkumisvaeva“ kõvasti kergendab. Muide, sain just hiljaaegu  teada, et profiratturitel on jalanõud pedaalide külge kinnitatud, mis tähendab, nad ühtaegu tõmbavad ja tõukavad. Kavalpead. Aga jalg puhata niimoodi küll ei saa.

Igaljuhul vaatamata ratta heale jooksule ja väheke siledamale teele, peab ütlema, et teekond oli üsnagi vaevaline. Kui vanasti sai isegi vana logiseva rattaga ja veel Elva kaudu käiva marsruudi (u 70 km) 3 tunniga kaetud, siis nüüd jäi parematel tingimustel ja oma 5 km lühema distantsiga isegi 3,5 tunnist väheks. Aeg on oma töö teinud:D

Aga tegelikult ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, et jalgrattaga sõites märkab ikka palju rohkem, kui motoriseeritud seadeldisi kasutades. Kuni Elvani oli näha muidugi vähe, põhiliselt linnaäärseid uuselamurajoone ja sportlikke eluviise hindavaid harrastusuisutajaid.  Aga Kirepi kandis hakkas juba tuttavam Lõuna-Eesti hõng ninna tungima. Lagunenud talli- ja kõrtsuhooned, kuid hästi haritud põllumaad ja tühjad bussipeatused. Tegin esimese peatuse Vabadussõja lahingukoha juures. Õieti  seal, kus see koht umbes võis olla. Huvi tekkis just sellest, et eluaeg on sealt (sildist) mööda sõidetud, kuid kunagi pole olnud aega ega viitsimist peatuda ja lähemalt vaatama minna. Nüüd siis oli aega, kuid pettumus seisnes küll selles, et mingit mälestusmärki ei õnnestunud üles leida. Võib-olla oleks juuresolevast talust täpsemaid selgitusi saanud, kuid otsustasin selle ürituse järgmiseks korraks jätta. Siiski oli ilmselge, et tegu oli üsna hea positsiooniga, mis kindlasti lahinguks passiks. Kõrgem koht keset suuri avaraid põlde, kus oli ka üks vanem kivihoone, mis arvatavasti ka Vabadussõja aegu varju pakkus.

 Rõngu oli tõeliselt filmilik koht. Peaaegu linnaservas tervitas mind ehtsa laiba kombel tee ääres vedelev kass, kes nähtavasti end siiski lihtsalt asfaldile soojendama oli sättinud.  Siis parkunud  nägudega külamehed tühjade turukatuste all valjuhäälselt arutamas maaima asjade üle. Mõned üksikud jalutavad noored, üks kõige ehtsama nahktagiga „parm“, keda ma kunagi näinud olen ja lõpuks surnuaia veerel üks väga korraliku bassivõimendi ja kõlaritega roller, mille juhi soeng oli ka nii originaalselt stiliseeritud, et ma arvan, et pealinna kutid oleks kõvasti alla jäänud. Ühesõnaga, Rõngu on väga chill koht! J

Avastusi oli veelgi. Näiteks, on Elva ja Kirepi vahel üks koht, kus 200 meetri ulatuses on 3 küla! Üsna uskumatu, aga nii see on. Kahjuks on mul külade nimed ununenud, aga võite need üles leida, kui sealt läbi sõidate. Ma tean küll, et Eestis on levinud hajakülad, aga nii hajali, et lausa otsapidi koos, pole varem kohanud. Üpris omapärane oli näha ka tee ääres autoga mustikaid müüvaid lapsi ja samuti kõiksugu tuttavaid ja võõramaid põllutöömasinaid töötamas. Metsloomadega seekord pikemalt tutvust teha ei õnnestunud, kui välja arvata üks reinuvader, kes metsa hüppas. Igatahes on see ikka väga eriline tunne sõita teed, millel pole ühtegi kilomeetrit ilma mõne tuttava paigata. Peaaegu iga puu ja põõsas isegi on tuttav. Mäletan, et umbes sarnane tunne valdas mind pärast esimest korda pikemalt Eestist eemal viibimist (2009, Kaukaasias käiku) – isegi suvaline põllulapp kuskil Võrumaa veerel oli kuradi kodune. Nii ka seekord.

Ja kõige parem tunne oli ikka üle Väikse-Emajõe Mulgimaale jõudes. Umma kodo om ikke kige armsam!

Lugemissoovitusi ajaloo teemadel

"Elus on kõige tähtsamad head õpetajad, aga nende (aja)puudusel võib ka heade raamatutega läbi ajada."

Panen siia listi mõnest eesti ajalooteemalistest raamatust, mida julgen soovitada ka teistele lugeda. Nad annavad mitte üksnes edasi huvitavaid elukogemusi, teadmisi ja ajalookäsitlusi, vaid näitavad ehk ka, kuidas meie tänane eestlane kujunenud on. Eriti tooks esile Turtola raamatu president Pätsist, millele järgneb allpool ka minu poolt pikem tutvustus
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
"Teed ja saatused" sarjast "Minevikust", koostajaks Reino Hein - lihtsas rahvalikus laadis, kirjeldab täiesti hämmastavaid lugusid (paljuski käsikirjana rahva seas levinud) eestlaste elukäikudest sõjakeeristes. Samas on selles ka huvitavaid ajaloolisi viiteid ja "mahavaigitud peatükke", näiteks on ära toodud Solzhenitsõni kõne New Yorgis.

"Vene kroonus ehk Äratus ku(u)bis. Meenutusi teenistusest Nõukogude armees 1979-1981", autor kolonelleitnant Asson - mõnusa huumori ja elufilosoofiliste mõtteteradega vürtsitatud, kuid samas võimalikult tõetruu kirjeldus teenistusest Kaliningradi oblastis, NSVL armee raketivägedes

"Lennart Meri - Eestile elatud elu", autor Andreas Oplatka - intervjuu formaadis eluloo-raamat Lennart Meri'st. Ennetavalt võin öelda, et see jääb kindlasti õhukeseks, et valgustada selle suurmehe ja geeniuse kõiki eluseike, tegemisi või mõtteavarust. Samuti jääb sellest teosest kindlasti vajaka kogu ajaloolise tõe kujutamisel, kuna tegu on siiski emotsionaalsemas mälestuslikus laadis elulooraamatuga. Ta annab vihjeid ja suundi, kust asja edasi uurida. See on väga lennartmerilik raamat: hoogne, huvitav, hariv.

"Wabariigi viimased sõdurid", autoriteks Virkko Lepassalu ja Ilmar Palli, räägib meile relvastatud vastupanuliikumisest Eestis, rahva seas tuntud kui metsavennad, Nõukogude Okupatsiooni perioodil. Tegu on küll rohkem refereeriva teosega, kuhu on koondatud hulk eri aegadel ilmunud artikleid ja selles ei leia kuigi teaduslikku või süstemaatilist lähenemist. Küll võib kiita detailsuse ja eri allikatele viitamise poolest. Samuti annab teos edasi eestlase visa vaimsust ja teiselt poolt ka äraandlikkust (agentide poolt), jällegi tükike õppimaks tundma Maarjamaalase hingeelu. Samuti huvitav lugeda ning talletab endas võrdlemisi palju elutarkusi.

"William Tomingas. Mälestused" on autobiograafiline teos Eesti iseseisvuse ehitajate uskumatutest seikadest ilmasõja ajast kuni Vabadussõja lõpuni. Lood kangelastegudest, lahingutest, erudeeritud meeste vaidlustest ja paljudest suurtest ajaloosündmustest, mille kirjutaja toona ise läbi elas.

"President Konstantin Päts" autoriks soome ajaloodotsent Matti Turtola. Kirjeldus järgneb.

Lugemissoovitus Eesti ajaloohuvilisele: Matti Turtola „President Konstantin Päts“ ehk miks Päts oli tegelikult Eesti Otto Wille Kuusinen ja hullem veel

Pärast Matti Turtola kirjutatud president Konstantin Pätsi eluloolise raamatu (originaal „Presidentti Konstantin Päts“) läbilugemist pean tunnistama, et midagi sellist ei ole kogenud juba aastaid. Miks ma seda raamatut soovitan? Kuigi allpool saab pikemalt lahti seletatud, siis kõige lühemalt võiks öelda, et see annab asjaoludest pildi, nagu see tegelikult oli. Pean ütlema, et kui ma seda raamatut lugesin (eriti lõpuosa), siis mind valdas tohutu häbi. Kuid häbi polnud mitte isegi niivõrd sellest, et tõde ja eestlaste alandus reeturlikel 1939-1940 aastail oli nii valus, vaid häbi valdas mind hoopis seetõttu, et ma nii paljut sellest alles nüüd teada saan ja tagatipuks kõige enam sellest, et selle kõik on kirja pannud välismaalane. Olgugi, et vennasrahva hulgast. Ehkki jah, peab tunnistama vähemalt seda, et raamat on tegelikult eesti keeles juba 10 aastat saadaval. Ometi ei reklaami eestlased seda raamatut. Samuti pole Eesti ajaloolastel olnud isegi selle 10 aasta jooksul julgust oma ajalugu õigesti kirja panna. Ja need kellel oligi julgust, nagu Ilmjärv, neil kukuti kohe suid kinni toppima.

Milles peitub selle raamatu võlu? Kahtlemata detailsuses. Ääretult tänuväärne on kirjapandu Eesti ja Soome võrdluse osas. Sealt saame lisaks meie riikide sarnasustele teada ka meie erinevused. Ilmselgelt oli Soomel juba XX sajandi alguses Eesti ees demokraatia ja riigikorralduse vallas tohutu edumaa. Muuhulgas oli ju Soome esimene riik Euroopas, kes andis naistele hääletamisõiguse. Seda veel tsaaririigi koosseisus. Soome oli autonoomne vürstiriik, tal olid kõik eeldused iseseisvumiseks juba ammu olemas, ehkki maha tuli siiski pidada kodusõda. Turtola tõi vägagi põhjalikult välja meie riikide sisepoliitika arengute eripärad 1920-ndatel ja 1930-ndatel. Peab muidugi lisama, et mõned võrdlused on ka otsitud ja ei vasta tegelikkusele. Näiteks ei kõrvutaks ma sugugi Soome lapualasi ja Eesti vabadussõjalasi. Neist esimene oli ikkagi ajutine poliitiline liikumine, aga Eestis oli see liikumine, millest kasvas seaduslik ja arenenud partei. Samamoodi ei kannatanud minu arvates kriitikat mitmed Eesti ja Soome poliitikute võrdlused – ehkki jah  rollipõhiselt nad võisid õiged olla – kuna eestlased käitusid kümneid kordi vähem riigimehelikumalt ja mannetumalt.

Mis on aga veelgi  tänuväärsem selles raamatus, on asjaolu, et ta viitab väga erinevatele tähtsate meeste elulugudele, mis avavad nii palju meil senini tundmatust ajaloost. Tõepoolest ei suutnud ma ära imestada, kui mõtlesin sellele, et sündmustest on möödas juba 70-80 aastat ja ikka veel ei suuda Eesti ajalookirjutajad objektiivset tõde paberile panna. Kui armetu oli tollane Eesti välispoliitika, kui nõdrameelseid samme astusid nii mitmed meie poliitikud ja sõjaväelased. Ehkki seda on valus lugeda, oli seda siiski hea lugeda, sest tõepoolest on asja kujutatud erapooletult. Väga hea on selle raamatu puhul ka see, et Turtola ei anna selles hinnanguid, vaid ainult esitab faktid koos detailidega ja püüab neid mõtestada. Samas jättes ruumi erinevatele motiividele ja võimalustele. Nähtavasti oma raamatus Laidoneri kohta, mis ta 5 aastat hiljem kirja pani, ta seda liini hoida ei suutnud ja talle on Laidoneri raamatu puhul ette heidetud just subjektiivsust ja liigset hinnangute andmist.

Pätsu raamatust saab järeldada palju. Ja sealt leiab uurimistööd mitmete raamatute tarvis. Peaasjalikult tuleb sealt muidugi välja see, milline ääretu mölakas Päts oli. Kuidas veel 1939.aastalgi lubas ta avalikes kõnedes „kas või üksi vastu astuda“ ja mitte kunagi vaenlase tahtele alluda. Päts oli demagoog. Seda on välja öeldud juba palju aega enne Turtolat. Ent mis on kõige õõvastavam osa selles raamatus? Eesti käitumine II maailmasõjas. Ega Eesti poliitikud ei reetnud ainult enda rahva – nad reetsid ka Soome. Minnes koguni nii kaugele, et Piip deklareeris, et Soome ja N.Liit polegi ametlikult sõjas, seetõttu võib punane laevastik meie sadamaid kasutada. Piibu sõnad pole mitte lihtsalt küünilised, vaid see on lausvale. Kuidagi me oleme ära unustanud sellegi, kuidas Laidoner Staliniga viina jõi, samal ajal kui Soome oli Talvesõjas peaaegu murdumas. NB! See pole kellegi fantaasia ega ulme, vaid reaalsete inimeste mälestused. Terve ajalugu, millest me midagi kuulda ei taha. Aga ma ei hakka kõike ümber jutustama, lugege ise.

Mida tuleks küll öelda kokkuvõtteks on see, et kogu tänane Eesti õigusliku järjepidevuse jura on mitte lihtsalt savijalgadel, vaid see on ehitatud valedele. Just neile samadele asjaoludele, et püütakse tõde väänata. Esiteks tuleks mõista, et Pätsu valitsuse seisukohalt oli kogu juunipööre ja Eesti astumine NSV Liitu „legitiimne“. Selles mõttes, et sealt meie ei leia kuriteotunnuseid, mis võimaldaks meil kuulutada kommunism kuritegelikuks võimuks. Küll AGA, nagu on näha selgelt Turtola raamatust, ei olnud mitte ühestki otsast õiguspärane Pätsi võimupööre 1934.dal aastal. Ja selle fakti üle ei saa mitte keegi vaielda. Kuriteo tunnused ja mitteseaduslik võimuhaaramine on täiesti ilmne.  Just Pätsi riigipöörde tõttu saame lugeda 1940.da aasta sündmused ebaseaduslikeks, kuna Pätsi võim iseenesest oli ebaseaduslik, mitte aga N.Liitu astumise enda tõttu. Mis on muidugi kahetsusväärne ja problemaatiline, on see, et välispoliitiliselt ei andnud mitte ükski saatkond edasi infot ebaseaduslikust riigipöördest. Mis siiski ei tee seda riigipööret seaduslikuks.

Lõpetuseks võiks öelda, et Turtola on jätnud raamatusse siiski mõned lahtised otsad (lisaks põnevatele teemadele, mida samuti saab edasi uurida). Näiteks lõpus välja käidud väidetavalt Pätsile kuulunud sõnad, et „Stalin hoiab teda elus, kuna nad olid Staliniga tõotanud Soome paguluse ajal teineteist tulevikus aidata“. See on paljudes imestust tekitanud ja märkimisväärne lause.  Ilmselt see pole päris tõsi, kuna teadaolevatel andmetel Stalin viibis Tamperes vaid lühikes aja vältel 1906.da aasta alguses, mil Päts oli veel Shveitsis. Küll aga võib sellest vihjest selgesti välja lugeda, et Päts teadis punaste põrandaaluste tegevusest Soomes ja suure tõenäosusega oli nendega kontaktis. Peaaegu kindlasti oli ta nendega kohtunud – oli ta ju isegi nooruses väga vasakpoolsete vaadetega. Ent miks tegelikult hoiti Pätsi elus? Vastus on lihtsamast lihtsam. Ta oli elav tunnistus sellest, et Eesti oli „legitiimselt“ astunud Nõukogude rahvaste üksmeelsesse perre. Ei oldud ju tol ajal veel kindlad, et Lääneriigid ei ürita invasiooni Baltikumi. Päts oli Eesti variant Kuusinen’ist. Sellepärast teda oligi vaja elus hoida. Lihtsalt kui asitõendit, keda võib vajalikul hetkel õiget juttu rääkima panna. Tõenäoliselt oli ta algusest peale punaste agent.