Lugemissoovitusi ajaloo teemadel

"Elus on kõige tähtsamad head õpetajad, aga nende (aja)puudusel võib ka heade raamatutega läbi ajada."

Panen siia listi mõnest eesti ajalooteemalistest raamatust, mida julgen soovitada ka teistele lugeda. Nad annavad mitte üksnes edasi huvitavaid elukogemusi, teadmisi ja ajalookäsitlusi, vaid näitavad ehk ka, kuidas meie tänane eestlane kujunenud on. Eriti tooks esile Turtola raamatu president Pätsist, millele järgneb allpool ka minu poolt pikem tutvustus
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
"Teed ja saatused" sarjast "Minevikust", koostajaks Reino Hein - lihtsas rahvalikus laadis, kirjeldab täiesti hämmastavaid lugusid (paljuski käsikirjana rahva seas levinud) eestlaste elukäikudest sõjakeeristes. Samas on selles ka huvitavaid ajaloolisi viiteid ja "mahavaigitud peatükke", näiteks on ära toodud Solzhenitsõni kõne New Yorgis.

"Vene kroonus ehk Äratus ku(u)bis. Meenutusi teenistusest Nõukogude armees 1979-1981", autor kolonelleitnant Asson - mõnusa huumori ja elufilosoofiliste mõtteteradega vürtsitatud, kuid samas võimalikult tõetruu kirjeldus teenistusest Kaliningradi oblastis, NSVL armee raketivägedes

"Lennart Meri - Eestile elatud elu", autor Andreas Oplatka - intervjuu formaadis eluloo-raamat Lennart Meri'st. Ennetavalt võin öelda, et see jääb kindlasti õhukeseks, et valgustada selle suurmehe ja geeniuse kõiki eluseike, tegemisi või mõtteavarust. Samuti jääb sellest teosest kindlasti vajaka kogu ajaloolise tõe kujutamisel, kuna tegu on siiski emotsionaalsemas mälestuslikus laadis elulooraamatuga. Ta annab vihjeid ja suundi, kust asja edasi uurida. See on väga lennartmerilik raamat: hoogne, huvitav, hariv.

"Wabariigi viimased sõdurid", autoriteks Virkko Lepassalu ja Ilmar Palli, räägib meile relvastatud vastupanuliikumisest Eestis, rahva seas tuntud kui metsavennad, Nõukogude Okupatsiooni perioodil. Tegu on küll rohkem refereeriva teosega, kuhu on koondatud hulk eri aegadel ilmunud artikleid ja selles ei leia kuigi teaduslikku või süstemaatilist lähenemist. Küll võib kiita detailsuse ja eri allikatele viitamise poolest. Samuti annab teos edasi eestlase visa vaimsust ja teiselt poolt ka äraandlikkust (agentide poolt), jällegi tükike õppimaks tundma Maarjamaalase hingeelu. Samuti huvitav lugeda ning talletab endas võrdlemisi palju elutarkusi.

"William Tomingas. Mälestused" on autobiograafiline teos Eesti iseseisvuse ehitajate uskumatutest seikadest ilmasõja ajast kuni Vabadussõja lõpuni. Lood kangelastegudest, lahingutest, erudeeritud meeste vaidlustest ja paljudest suurtest ajaloosündmustest, mille kirjutaja toona ise läbi elas.

"President Konstantin Päts" autoriks soome ajaloodotsent Matti Turtola. Kirjeldus järgneb.

Lugemissoovitus Eesti ajaloohuvilisele: Matti Turtola „President Konstantin Päts“ ehk miks Päts oli tegelikult Eesti Otto Wille Kuusinen ja hullem veel

Pärast Matti Turtola kirjutatud president Konstantin Pätsi eluloolise raamatu (originaal „Presidentti Konstantin Päts“) läbilugemist pean tunnistama, et midagi sellist ei ole kogenud juba aastaid. Miks ma seda raamatut soovitan? Kuigi allpool saab pikemalt lahti seletatud, siis kõige lühemalt võiks öelda, et see annab asjaoludest pildi, nagu see tegelikult oli. Pean ütlema, et kui ma seda raamatut lugesin (eriti lõpuosa), siis mind valdas tohutu häbi. Kuid häbi polnud mitte isegi niivõrd sellest, et tõde ja eestlaste alandus reeturlikel 1939-1940 aastail oli nii valus, vaid häbi valdas mind hoopis seetõttu, et ma nii paljut sellest alles nüüd teada saan ja tagatipuks kõige enam sellest, et selle kõik on kirja pannud välismaalane. Olgugi, et vennasrahva hulgast. Ehkki jah, peab tunnistama vähemalt seda, et raamat on tegelikult eesti keeles juba 10 aastat saadaval. Ometi ei reklaami eestlased seda raamatut. Samuti pole Eesti ajaloolastel olnud isegi selle 10 aasta jooksul julgust oma ajalugu õigesti kirja panna. Ja need kellel oligi julgust, nagu Ilmjärv, neil kukuti kohe suid kinni toppima.

Milles peitub selle raamatu võlu? Kahtlemata detailsuses. Ääretult tänuväärne on kirjapandu Eesti ja Soome võrdluse osas. Sealt saame lisaks meie riikide sarnasustele teada ka meie erinevused. Ilmselgelt oli Soomel juba XX sajandi alguses Eesti ees demokraatia ja riigikorralduse vallas tohutu edumaa. Muuhulgas oli ju Soome esimene riik Euroopas, kes andis naistele hääletamisõiguse. Seda veel tsaaririigi koosseisus. Soome oli autonoomne vürstiriik, tal olid kõik eeldused iseseisvumiseks juba ammu olemas, ehkki maha tuli siiski pidada kodusõda. Turtola tõi vägagi põhjalikult välja meie riikide sisepoliitika arengute eripärad 1920-ndatel ja 1930-ndatel. Peab muidugi lisama, et mõned võrdlused on ka otsitud ja ei vasta tegelikkusele. Näiteks ei kõrvutaks ma sugugi Soome lapualasi ja Eesti vabadussõjalasi. Neist esimene oli ikkagi ajutine poliitiline liikumine, aga Eestis oli see liikumine, millest kasvas seaduslik ja arenenud partei. Samamoodi ei kannatanud minu arvates kriitikat mitmed Eesti ja Soome poliitikute võrdlused – ehkki jah  rollipõhiselt nad võisid õiged olla – kuna eestlased käitusid kümneid kordi vähem riigimehelikumalt ja mannetumalt.

Mis on aga veelgi  tänuväärsem selles raamatus, on asjaolu, et ta viitab väga erinevatele tähtsate meeste elulugudele, mis avavad nii palju meil senini tundmatust ajaloost. Tõepoolest ei suutnud ma ära imestada, kui mõtlesin sellele, et sündmustest on möödas juba 70-80 aastat ja ikka veel ei suuda Eesti ajalookirjutajad objektiivset tõde paberile panna. Kui armetu oli tollane Eesti välispoliitika, kui nõdrameelseid samme astusid nii mitmed meie poliitikud ja sõjaväelased. Ehkki seda on valus lugeda, oli seda siiski hea lugeda, sest tõepoolest on asja kujutatud erapooletult. Väga hea on selle raamatu puhul ka see, et Turtola ei anna selles hinnanguid, vaid ainult esitab faktid koos detailidega ja püüab neid mõtestada. Samas jättes ruumi erinevatele motiividele ja võimalustele. Nähtavasti oma raamatus Laidoneri kohta, mis ta 5 aastat hiljem kirja pani, ta seda liini hoida ei suutnud ja talle on Laidoneri raamatu puhul ette heidetud just subjektiivsust ja liigset hinnangute andmist.

Pätsu raamatust saab järeldada palju. Ja sealt leiab uurimistööd mitmete raamatute tarvis. Peaasjalikult tuleb sealt muidugi välja see, milline ääretu mölakas Päts oli. Kuidas veel 1939.aastalgi lubas ta avalikes kõnedes „kas või üksi vastu astuda“ ja mitte kunagi vaenlase tahtele alluda. Päts oli demagoog. Seda on välja öeldud juba palju aega enne Turtolat. Ent mis on kõige õõvastavam osa selles raamatus? Eesti käitumine II maailmasõjas. Ega Eesti poliitikud ei reetnud ainult enda rahva – nad reetsid ka Soome. Minnes koguni nii kaugele, et Piip deklareeris, et Soome ja N.Liit polegi ametlikult sõjas, seetõttu võib punane laevastik meie sadamaid kasutada. Piibu sõnad pole mitte lihtsalt küünilised, vaid see on lausvale. Kuidagi me oleme ära unustanud sellegi, kuidas Laidoner Staliniga viina jõi, samal ajal kui Soome oli Talvesõjas peaaegu murdumas. NB! See pole kellegi fantaasia ega ulme, vaid reaalsete inimeste mälestused. Terve ajalugu, millest me midagi kuulda ei taha. Aga ma ei hakka kõike ümber jutustama, lugege ise.

Mida tuleks küll öelda kokkuvõtteks on see, et kogu tänane Eesti õigusliku järjepidevuse jura on mitte lihtsalt savijalgadel, vaid see on ehitatud valedele. Just neile samadele asjaoludele, et püütakse tõde väänata. Esiteks tuleks mõista, et Pätsu valitsuse seisukohalt oli kogu juunipööre ja Eesti astumine NSV Liitu „legitiimne“. Selles mõttes, et sealt meie ei leia kuriteotunnuseid, mis võimaldaks meil kuulutada kommunism kuritegelikuks võimuks. Küll AGA, nagu on näha selgelt Turtola raamatust, ei olnud mitte ühestki otsast õiguspärane Pätsi võimupööre 1934.dal aastal. Ja selle fakti üle ei saa mitte keegi vaielda. Kuriteo tunnused ja mitteseaduslik võimuhaaramine on täiesti ilmne.  Just Pätsi riigipöörde tõttu saame lugeda 1940.da aasta sündmused ebaseaduslikeks, kuna Pätsi võim iseenesest oli ebaseaduslik, mitte aga N.Liitu astumise enda tõttu. Mis on muidugi kahetsusväärne ja problemaatiline, on see, et välispoliitiliselt ei andnud mitte ükski saatkond edasi infot ebaseaduslikust riigipöördest. Mis siiski ei tee seda riigipööret seaduslikuks.

Lõpetuseks võiks öelda, et Turtola on jätnud raamatusse siiski mõned lahtised otsad (lisaks põnevatele teemadele, mida samuti saab edasi uurida). Näiteks lõpus välja käidud väidetavalt Pätsile kuulunud sõnad, et „Stalin hoiab teda elus, kuna nad olid Staliniga tõotanud Soome paguluse ajal teineteist tulevikus aidata“. See on paljudes imestust tekitanud ja märkimisväärne lause.  Ilmselt see pole päris tõsi, kuna teadaolevatel andmetel Stalin viibis Tamperes vaid lühikes aja vältel 1906.da aasta alguses, mil Päts oli veel Shveitsis. Küll aga võib sellest vihjest selgesti välja lugeda, et Päts teadis punaste põrandaaluste tegevusest Soomes ja suure tõenäosusega oli nendega kontaktis. Peaaegu kindlasti oli ta nendega kohtunud – oli ta ju isegi nooruses väga vasakpoolsete vaadetega. Ent miks tegelikult hoiti Pätsi elus? Vastus on lihtsamast lihtsam. Ta oli elav tunnistus sellest, et Eesti oli „legitiimselt“ astunud Nõukogude rahvaste üksmeelsesse perre. Ei oldud ju tol ajal veel kindlad, et Lääneriigid ei ürita invasiooni Baltikumi. Päts oli Eesti variant Kuusinen’ist. Sellepärast teda oligi vaja elus hoida. Lihtsalt kui asitõendit, keda võib vajalikul hetkel õiget juttu rääkima panna. Tõenäoliselt oli ta algusest peale punaste agent.