Euroopa kõrgeimad automaksud koos 30 km/h kiiruse peatänava plaaniga Tartus on märk ratsionaalse mõtte asendumisest fanatismiga sisepoliitikas

Tavidi asutaja, psühholoog ja filosoofia kalduvusega ettevõtja Alar Tamming on meenutanud vestlussaadetes Hardo Pajula kanalil "Tähenduse teejuhid" tabavat mõttetera "Inimesed hulluvad karjakaupa, aga tulevad mõistusele ükshaaval". Just see lause meenus, alustades käesolevat blogipostitust plaanidest kehtestada Euroopa kõrgeim automaks ja samas alandada Riia tänava piirkiirust 30 km/h juurde. Tavatult otsustasin selle aasta esimest blogiariklit alustada lühida selgitusega, milleks üldse näha aeg-ajalt vaeva päevapoliitiliste teemade kommenteerimisega. Kulutades sellele aega, mida võiks millekski muuks kasutada, samas kui teksti lugejaid ilmselt võib lugeda kõige rohkem kahe käe sõrmedel. Põhjuseid on vähemalt kahest kategooriast. Esimene kuulub sellesse kategooriasse, mida võiks nimetada "väliseks mäluks" - inimese enda mälu on valikuline ja petlik, kõige kindlam moodus selle vastu on läbi ajaloo olnud teksti üleskirjutamine, mida hiljem hea lugeda teatud minevikusündmustega tutvumiseks. Üks näide sellest on blogi hämarasse algusaega kuuluv postitus (aastast 2008), kus on viidatud Juškini artiklile: "Varem olid Venemaal võimul poliitikud, nüüd eriteenistused". Säärased postitused aitavad veenda (nii oponente kui ka vajadusel ennast), et teatud asjad olid selged juba väga kaua aega tagasi -  eriti kui inimesed on tahtnud lugeda ja jälgida tõeseid allikaid.  Teine blogisse kirjutamise põhjuste kategooria kuulub sellesse valda, kuidas helilooja Bachi lapsed "kiusanud" hiljem maailmakuulsaks saanud heliloojat. Nimelt ei saanud helilooja magama jääda, kui oli mängitud klavessiinil akord, ilma selle lahenduseta (mida tähendab akordi "lahendamine" on arusaadav baasmuusikahariduse saanutele), selle varauusaegses ranguses.  Niisiis pidi vaevatud helimeister tõusma laste mängitud akordi peale voodist ja mängima selle lahenduse. Kõlab see ehk väga saksalikult või friigilt, aga sarnane asi on tegelikult omane inimloomusele laiemalt, mitte ainult geniaalsetele heliloojatele. Nii on ka üks blogiartiklite kirjutamise põhjus, et veidigi vastanduda (kurb)naljakate või hullumeelsuseni küündivate poliitikatele Eestis (kui satub olema aega, siis vahel harva eksib  blogi teemadega ka piiri taha).

Automaksust

 Süvenemata liiga põhjalikult kõigisse detailidesse, mis parlamendi arutelu eesootavas automaksu paketis sisalduvad, on ilmselge, et kehtestada Euroopa ühed kõrgemad automaksud olukorras, kus riik on sisuliselt tugevast majanduskriisist räsitud (majanduslangus 8 kvartalit järjest ületab kuhjaga majanduskriisi definitsiooni), kannatab samas ka ühe kõrgeima inflatsiooni ja kasvava tööpuuduse all. Samal ajal tegeleb valitsus "plaaniga", kuidas korjata riigieelarvesse "üle 200 miljoni euro"  Säärast hullumeelsust lugedes võiks tõesti meenutada kuulsaid ajalooannaale, kas või Vana-Rooma ajaloost, milles kirjeldati roomlaste vaimustusega Cannae lahingusse minekut (millest sai riigi ajaloo üks rängimaid lahingukaotusi Itaalia pinnal), sarnaselt I maailmasõja algust (kuhu vaimustusega tormasid sajad tuhanded noored mehed kõigis osalenud riikides) või tuhandeid teisi massihulluse näiteid ajaloost. Poliitikute puhul on olukord sedavõrd silmakirjalikum ja vastuolulisem, et erinevat sorti "hullust" kehtestavad nad eelkõige "keskmisele inimesele" ehk valijale, mitte otseselt endale. Just säärane distantseerumine on ajaloos viinud väga traagiliste tagajärgedeni (muuhulgas näiteks I maailmasõjani, mida, tõsi küll, ei alustanud küll demokraatlikult valitud liidrid ehk Vene tsaar ja  Saksa keiser).

Siiski ei ole paralleelid karmide ajaloosündmuste ja sõdadega suvaliselt otsitud või liiga kauged, kui arvestada poliitilise kriisi sügavust Eestis. Poliitiline lühinägelikkus, liidripuudus, distantseerumine, silmakirjalikkus, analüüsivõime puudus või ka entusiastlik naivism on nähtused, mis on viinud kataklüsmide ja allakäikudeni maailma ajaloos. Praeguse automaksu plaani puhul ei ole probleem mitte üksnes selles, et maksu kehtestatakse ilmselgelt valel ajal, valele ühiskonnagrupile (plaanitud ei ole mitte luksusmaks, vaid ikkagi keskmise inimese vaesustamise maks), valel moel ja valedel eesmärkidel. Probleem on ka selles, et sellisel kujul kehtestatud maksukäkerdise haldamisele kulub ilmselt vähemalt pool sellest rahast, mida loodetakse maksutuludest saada. Rääkimata sellest, et Eesti-suuruse riigi puhul on ilmselgelt võimalik sellest maksust põgeneda paljudel inimestel läbi selle, et hakatakse sõitma välismaa riikide registreerimistunnistusega. Kas Eesti politsei kavatseb selle ära keelata? Siit koorub ilmselgelt välja pilt, kus säärase läbimõtlematu automaksu tulemusel tekib olukord, kus riik saab juurde halduskoormust, ametnikud tööd, tekib hulk skeeme maksudest kõrvalehiilimiseks ja kõige suurema "maksuküüruga" saab vastu kukalt kõige vaesem ühiskonnagrupp. Nendeks on tavainimesed, kes ei ürita skeemitada, osta autosid välismaalt või registreerida neid varifirma nimele, kellel ei ole lihtsalt muud võimalust, kui "kohalikele asehalduritele" maksta. Sest nad vajavad autot kui tarbeeset tööl käimiseks ja pere ülalpidamiseks.

Vähegi ratsionaalselt toimiv valitsus mõtleks antud olukorras välja lahenduse, kus maksustada kogu autoparki mõistliku 30-50-eurose aastamaksuga, millega sisuliselt kehtestatakse teekasutustasu. Maksu võiks paindlikult maksta ka lühema perioodi eest, kui auto pole kasutuses aastaringselt (eelkõige oluline hobiautode, uunikumide jms jaoks). Sellele võiks lisanduda luksuskomponent, millega muuta maksu ülesehitus veidigi ühiskondlikult õiglasemaks. Praegune valitsuse tegevus meenutab oluliselt rohkem hüsteeriliselt parlamendi ees esinevat petturit loosungiga "Andke meile raha!", kui kalkuleerivat juhtimist. Probleem väljendab ühtlasi olukorda, kus Eestis on aastakümnetega kujunenud arusaam, justkui oleks poliitika rahategemise koht või et poliitikute eesmärk on riigi elanikelt maksimaalselt raha välja pumbata. Selline süsteem, kus  poliitika on rahategemise meetod, on toiminud kahjuks küll üksnes aastakümneid korruptsioonis vaevelnud Ida-Euroopa riikides, millel rullivad tankiroomikud. Kas Eesti tahab samuti selliste riikide liigasse jõuda?

Riia tänavast

Kui Tartu linnakirjanik ja haritlane Mart Kivastik hiljutises artiklis Postimehes meenutab kunagist ajaloolist "vankriteed" linna, mis toimis mööda ajaloolist Lille tänavat, oli see blogiautorile positiivne leid, kuna tutvustatud ajalooline "roheline koridor" langes kokku selle lahendusega, mille pakkusin viimases blogipostituses välja Tartu kesklinna rattatee alternatiivse koridorina, mis minu arvates lahendaks ideaalselt Tartu rattatee ruumiprobleemi, langedes samas kokku ka ajaloolise "linna teega". 

Kuid mis toimub samal ajal Tartu linnajuhtide ametlikes plaanides? Teha niigi kitsas Riia tänav veelgi kitsamaks, sisuliselt kaotades tänavalt ära igasugune normaalne liiklus. (Meenutan, et Riia tänav on peamine ühendussoon Tartu suuremate linnaosade ühendamiseks kui ka linna läbiv magistraaltee). Kui meie pealinnas ja isegi suvituslinnas Pärnus on isegi keskmise suurusega suuremad tänavad kolmerealised (mõlemas suunas), siis meie "heade mõtete linnas" tahetakse kaherealine (mõlemas suunas) peatänav kärpida üherealiseks külavahetänavaks ja alandada kiirus 30 km/h juurde. Vahest oleks targem siis autod üldse ära keelata?

Tartut tahetakse sisuliselt muuta ilma normaalse liikluseta külaks. Selle sama poliitika ilminguks oli muide vähem kui kümnendi eest kuulsa Tartu astronoomi, Friedrich Wilhelm Struve (kelle vanemad kolisid muide Eestisse Napoleoni sõjaväe eest põgenedes) järgi nimetatud ajaloolise munakivisillutisega tänava asfalteerimine, aastal 2017. Tartu kesklinnas! Muinsusbarbarism, millega ei saanud hakkama isegi Stalini võim - vähemalt mitte rahuajal, seejuures Muinsuskaitse selles olukorras isegi ei kommenteerinud säärast jõhkrust. Kahjuks säärases suunas liigub linnavõim edasi, mis kümnend pärast ajaloolise Struve tänava hävitamist asub nüüd Riia tänava kallale.

Sic transit gloria...