Uusi detaile USA president JFK mõrvast

2023. aastal möödus 60 aastat USA 35.presidendi John F. Kennedy salamõrvast 22.novembril 1963 Dallases. Selle salamõrva ümber on aastate jooksul keerelnud palju vandenõuteooriad ja põhjendatud kahtlusi. Sarnaselt mitmete teistele tuntud vastuolulistele ajalootragöödiatele (nt parvlaev "Estonia" hukk), mille puhul on ilmselge et valitsuse antud selgitused ja loodud raportid ei kirjelda tegelikku sündmuste käiku ja neis on sügavad vastuolud, on ka JFK atentaadi järelloos vastuolulised elemendid. Muide juba 1991.aastal tuli Kevin Costneri kehastuses välja uuriva iseloomuga mängufilm JFK atendaadist (Link filmi treilerile), kus muuhulgas tuuakse välja üldlevinud fakt, et presidenti tulistati korraga mitmest suunast, kusjuures viimane lask tabas teda eespoolt. Üks teine oluline lõik sellest filmist saab viidatud ka allpool kuulamissoovituste all. Kuid nagu ütleb vanasõna: "Tõde tõuseb, vale vajub,", kuigi eeldused selleks olid juba aastatel 1991-1994, paistab ka JFK salamõrva asjaoludes välja kooruvat lõplik ja objektiivne tõde, mis selgitab piisavalt selle veretöö tagamaid ja juhtniite.

Kuivõrd kogu loo lahtikirjutamine võtaks lahti mitu head lehekülge (või lausa raamatu), piirdun siinjuures lühikokkuvõttega. 44-aastane John F. Kennedy, mõjuka katoliikliku iiri immigrandiperekonna võsuke sai USA presidendiks 1961.aastal Külma sõja tipphetkel. Ametisse saades pidasid sovetid teda näiliselt naiivseks ja kogenematuks USA presidendiks, kes pandi proovile nii Berliini kriisiga (tema valitsusaja alguses ehitasid sovetid Berliini müüri ja korraldasid Berliini blokaadi, millele USA vastas õhusilla loomisega Lääne-Berliini. Ajalukku läks Kennedy hüüdlause kõnest: "Ich bin ein berliner!"  Kennedy presidendiaeg lõppes aga traagiliselt, teda ei suutnud murda mitte Berliini müür ega Kuuba tuumalõhkepeade kriis, vaid "sõbralik tuli", mille ametlikku selgitust ei usu tänase päevani paljud. 

Kennedyl on ka omapärane seos Eestiga, nimelt oli JFK teine USA president (mitte ametisoleku ajal), kes on külastanud Eestit, seejuures esimene oli John Quincy Adams, kes külastas Eestit siis, kui kehtis veel pärisorjus ja kestsid Napoleoni-sõjad. Kennedyt saab seega lugeda esimeseks (tulevaseks) USA presidendiks, kes on külastanud iseseisvat Eesti riiki 1939.aastal, enne II maailmasõja puhkemist. Oma Euroopa ringreisil saadud kogemuste põhjal kirjutas ta diplomitöö Müncheni sobingust, mille põhjal hiljem oma diplomaadist isa soovitusel kirjutas bestselleri "Why England slept?". JFK oli ühtlasi üks väheseid tulevasi USA presidente, kes on lahingukogemuse saanud teenistuses II maailmasõja käigus (teine oli George Bush sen). Lisaks muule sai JFK sõjakangelaseks, kui tema patrull-laev sõideti Jaapani hävitaja poolt pooleks, mille järel aitas Kennedy päästa vigastada saanud meeskonnaliikmeid ja lisaks muule tuli neil ujuda mitu korda saarelt saarele, et saata enda ülemustele teade nende auskoha suhtes. Kennedy ei osanud ilmselt uneski näha, milline ikoon kujunes temast aga pärast traagilist surma.

Link Kennedy teenistusloole: https://www.defense.gov/News/Feature-Stories/Story/Article/1757274/9-notable-presidents-who-served/

Nagu juba mainitud, on kogu sündmustiku lahtikirjutamine liiga mahukas ja nõuaks rohkem aega, kuid sündmuste kondikava saab laias laastus välja tuua, koos alljärgnevate viidetega videotele. Kennedy vastuolu nn süvariigiga tipnes Bay of Pigs intsidendi ajal, mil president keeldus andmast õhutuge Kuubat Castro käest vabastavate erioperatsioonivägedele. Kogu operatsioon nurjus ja seda väidab üks asjaosalistest (vt esimene video) olevat peamisi isiklikke põhjuseid eriväelastele JFK-le kättemaksmiseks. Ühtlasi vallandas JFK Bay of Pigs intsidendi järel CIA (ja väidetavalt kogu toonase süvariigi) pealiku Allen Dulles'i, keda väidetakse olevat atendaadi peaarhitektina. Veel kaalukamaks põhjuseks JFK mõrvaks on nimetatud tema otsest vastasseisu Vietnami okupeerimiseks (tema valitsusajal oli salaja viidud väikseid väekontingente Vietnami, mille kohta on kandvaid märkusi teinud noorelt orvuks jäänud Robert Kennedy Jr, kes nüüd Trumpi administratsioonis ka valitsusse pääses).

1. Intervjuu ajaloolises atentaadis osalenud hitman'i ja endise eriväelase James Sutton  aka James Files'iga, kes kirjeldab vandenõu osalistena nii Lee Harvey Oswaldit kui Jack Ruby't. Oswaldi roll oli tema üksikasjaliku tunnistuse järgi küll hoopis erinev sellest, mida väitis ametlik raport. Endine eriväelane ja maffia palgamõrvar kirjeldab intervjuus enda elulugu kui ka üksikasjalikku sündmustekäiku atendaadi planeerimisel. Ameerikas on üldteada fakt, et JFK mõrvaga oli seotud USA-Itaalia maffia, Files'i usutlusest saame teada ka üksikasjalikke nimesid. Mõrva korraldamisel üks kandvamaid maffioososid mõrva korraldamise juures oli The Outfit'i (Chicago maffia) vannutud liige Charles Nicoletti, kelle kriminaalne tee algas varakult vägivaldsest kodust:  https://www.instagram.com/chicago_gangland_history/p/CpF81E0rheu/

https://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Nicoletti https://spartacus-educational.com/JFKnicoletti.htm

JFK atendaadis osalenu James Files'i intervjuu. Hämmastavalt aus intervjuu on üles võetud juba 1994.aastal:

https://www.youtube.com/watch?v=-8DGv6KSBZI&t=3903s

2. Robert Kennedy Jr väited tema onu mõrva asjaolude teemal, ühtlasi mida arvas sellest tema isa (JFK vend Robert Kennedy) vahetult pärast atentaati ja kellele ta oli helistanud. Ühtlasi räägib RFK Jr intervjuus sellest, kuidas viimati avaldatud JFK dokumentidest selgub, kuidas president Kennedy oli soovinud nn süvariigi tumedama osakonna lammutada vahetult enda mõrva:

https://www.youtube.com/watch?v=8j3hdnXFJII&t=570s

3. Johnny Harrise kanalilt ülevaade USA salaoperatsioonidest Kuubal ja Ladina-Ameerikas 1960-datel:  https://www.youtube.com/watch?v=8AHOgvsno5Q&t=100s

Johnny Harrise ülevaade JFK temaatikast: https://www.youtube.com/watch?v=2r5eKpptixo&t=938s

4. Lõik 1991.aasta filmist JFK, milles tuuakse mõrva peamise motiivina välja JFK vastumeelsust Vietnami okupeerida ja tema üldine patsifistlik poliitika, mis oli vastuolus nii Külma sõja ideoloogilise olukorra kui ka sõjalise kompleksi ärihuvidega. Film on hea ülevaade atendaadiga seotud suurematest vastuoludest: 

https://www.youtube.com/watch?v=GSw9sjqYK_I

https://www.youtube.com/watch?v=xuUtu2xRGgY

5. Johnny Harrise uurimus USA süvariigist XX sajandil:

https://www.youtube.com/watch?v=tWxh2oS7Ays

 Kuuldused olematust Eesti hüdroenergia potensiaalist on ennatlikud

Kaldasaksast, Linnamäest ja Paldiskist

Viimastel nädalatel on uudistest ja aruteludest kõrge  elektrienergiahinna teemal jäänud pinnale majandusanalüütikute väide, nagu ei oleks Eestis üldse arvestatavat kasutatavat hüdropotentsiaali ja n-ö kättesaadavat hüdroenergiat, mis on üks põhjuseid kallile elektrienergiale Eestis. Tegelikkuses ei vasta viimane väide tõele, kuna hüdropotentsiaal on olemas ja suures osas on see Eestis kasutamata. Juttu tuleb alljärgnevas lühiartiklis nii Paldiskisse planeeritavast hüdropumplast, kui kasutamata hüdropotensiaalist Ida-Virumaal.

Ehkki kõige suurema hüdroenergia allikaks on Eestis vaieldamatult Narva jõgi,  mille hüdropotentsiaal 1920.a Tartu rahu piiride järgi peaks kuuluima täielikult Eestile ja isegi Narva jõe piirijõena käsitlemisel peaks rahvusvahelise õiguse järgi Eestile kuuluma vähemalt 50% jõe hüdroenergiast. Artikli alt leiab viited nii 125 MW võimsusega hüdroelektriajaama kohta kui ka Tartu rahu tähtsusele rahvusvahelistes suhetes ja selle jätkuvale kehtivusele. Kuid piirdudes üksnes Narva jõega, unustatakse ära, et Eestis on veel kasutamata hüdropotentsiaali - kusjuures kasutada saaks neid nii kalavarusid kui kudemisalasid säästes. Selle argumendiga tammide lammutamine, mida Eestis samuti harrastatakse, on tegelikult kriminaalselt majandust hävitav tegevus, mille eesmärk ei olegi muu, kui säästlikku energiatootmise hävitamine, mida hea kujutlusvõime juures võib pidada nn inimkonna vähendamise projekti ühe väikse osana (sellest on Peeter Koppel kaudselt juttu teinud Vabadused.ee podcastis). Kalade kudemisalasid on võimalik elus hoida, nii tammide juures  geniaalse Tesla klapi lahenduse kui ka klassikaliste kalatreppide kasutamise teel. Soov tamme lammutada on tegelikkuses lihtsalt äärmuslik majanduslik kinnisidee ja varjatud soov vähendada Eestis elektritootmist.

Üks äärmuslikumaid näiteid nn ludiitide liikumistes kaasaegses Eestis on Linnamäe paisu saaga. Uhke ajalooline tamm, mis annab märkimisväärset hüdroenergiat, taastati 2002.aasta Rohelise rahvaalgatuse toel, kuid tänapäevased masinapurustajad soovivad välja kujunenud ökosüsteemiga olulist energiarajatist hävitada segastel asjaoludel, selle asemel, et keskenduda looduskeskkona parandamisele Eestis, ehitada kalatreppe või muid kaasaegseid lahendusi.

https://et.wikipedia.org/wiki/Linnam%C3%A4e_h%C3%BCdroelektrijaam

Eraldi märkimist väärib Udria oja org (legendaarse Udria dessandi maabumiskoha lähedal) põhjarannikul, kus ei ole küll märkimisväärset vooluhulka, et toota suurt hulka elektrit aastaringselt. Küll oleks võimalik orgu põhjarannikul kasutada korraliku energiasalvestina - ilma suuremate raskusteta saaks Kaldasaksa pargi kõrvale rajada veehoidla loodusliku kõrguspotentsiaaliga 15 meetrit. Veehoidlat saaks kasutada juhitava energiasalvestina, mille energiapotentsiaal on kergelt arvutatav klassikalise potentsiaalse energia valemiga Ep = mgh. Eeldusel, et praktiline  veehoidla pindala oleks  (oru mõõtmete järgi) ca 300m x 50 m = 1,5 ha Korrutades selle keskmise hoidla sügavusega 10 meetrit, saame kasutatava vee massiks ca 150 000 tonni. Ligikaudse potentsiaalse  energia tuletamiseks saame potentsiaalse energia valemist teada, et 15 meetrise veesamba energiat sekundis tonni kaupa välja lastes, saame kasutatavaks energiaks 1000kg x 9,8 x 15m=150 kJ ehk 150 kW hetkvõimsust. Sellist võimsust suudaks jaam anda järjest vähemalt 30 tundi, samas võiks reservjaam anda välja ka kuni 1,5 MW võimsust, kui kasutada seda järjest 3 tundi.

Udria org

Strateegilises piirkonnas asub muuhulgas ka Sillamäe linn, kus lisaks ajaloolisele arhitektuuriväärtusele asub ka kaks paisjärve, mille energiapotentsiaal kokku on piisav suure osa Sillamäe energiavajaduse katmiseks. Ka seal ei toodeta minu teada tänase päevani hüdroenergiat, kuigi väikeste jaamade rajamine olemasolevatele paisjärvedele ei tundu olevat ülemäära suur ettevõtmine.

Hoopis huvitavam on Paldiskisse planeeritav hüdropumpla projekt, millel oleks märgatav mõju kogu Eesti energiasüsteemile ja tasakaalustaks märgatavalt tuule- ja päikseenergia tootmisest tekkivaid kõikumisi. Esialgse plaani järgi peaks pumpla valmima 2029.aastal ja selle plaanitav võimsus on 500 megavatti. Blogiautor ootab huviga Paldiski pumpla valmimist, mis oleks täielik gamechanger Eesti energiahindade kujundamisel. Loodetavasti ei jõua ludiidid ja muud võimalikud vaenulikud bürokraadid Paldiski projekti saboteerimiseni ja hüdrosalvestit asutakse reaalselt lähiaastatel ehitama.

Paldiski projekti veebileht: https://energiasalv.ee/paldiski-vesisalvesti/

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

> Narva jaam: https://et.wikipedia.org/wiki/Narva_h%C3%BCdroelektrijaam

> Tartu rahu: https://www.err.ee/1030744/enn-tupp-tartu-rahuleping-kui-viimne-revideeritav-reliikvia

 Tõrva ajaloolise kõrtsihoone ümberehituse plaan on tuttava mõttelaiskuse mustriga

Eskiiskavand "kasvuhoonelisanditega" kõrtsihoonest

Vaade Mulgimaa ühele originaalsemale kõrtsihoonele lõunast

                                

Vaadates arenguid Tõrva kõrtsihoone ümberehituse plaanide teemal, võtab küll kukalt kratsima. Ühelt poolt on toimuv hämmingut tekitav - teisalt ei ole ka (parafraseerides üht hiljutist arvamusartiklit Postimehes). Sarnasused "Estonia" teatriga on ilmselged - selle asemel, et võtta korralikult käsile mõni lootusetuses seisus Nõuka-aegne arhitektuuriobjekt, kus on ruumi nii vabalt möllata-arendada, kui kunstnikuhing ihkab (Tallinna puhul eelkõige Linnahall, aga ka teisi heades asukohtades kinnisvaraobjekte), valitakse keskpäraseks katsetamiseks aga kõige ajaloolisemad hooned, millel on asendamatu arhitektuuriline ja kultuuriajalooline väärtus. Tõrva puhul olen allpool toonud välja vähemalt 3 hoonet, kus teatri arendamine kordades lihtsam oleks, kuna tegu pole arhitektuurpärlitega, mille vastu peaks huvi tundma Muinsuskaitseamet. Kui "Estonia" teatri puhul on amet vähemalt sekkunud, siis Tõrva kõrtsihoone kavandi puhul paistab asi siiani liikuvat hämaraid teid pidi, nii et isegi pole keegi seni midagi iitsatanud ajaloolise muinsuspärandi rikkumise plaani kohta. Rääkimata sellest, et puudunud on igasugune avalik arutelu ja laiem debatt sobivateks teatri asukohtadeks. Käesolevas postituses toongi välja vähemalt mõned võimalikud ja palju sobivamad asukohad teatri-konverentsikeskuse jaoks.

Õnneks on kohalikud aktivistid siiski teinud nii palju, et on juba koostatud rahvaalgatus allkirjade kogumiseks sümboolse kõrtsihoone "ümber disainimise" vastu:

https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1250-s%C3%A4ilitame-t%C3%B5rva-k%C3%B5rtsihoone-ajaloolise-v%C3%A4limusefbclid=IwY2xjawGdz_dleHRuA2FlbQIxMAABHQGVHft2r5jfP9p_9ZZBTU5MnFfvvGIHy7uYMDCzrprTBHjsVlZ3GfB-SQ_aem_PKyvQ7jr3UeVYniDbVYN9A

Tõrva valla puhul torkab eriti silma kaks probleemi, mis on tuttav ka varasematest projektidest (nt Mulgi elamuskeskus), kus ideed on suurejoonelised ja lennukad, teostus tuleb aga keskpärane ja pealegi ei jagu projekti alal hoidmiseks (jooksvad kulud) vahendeid, kuna näiteks piletitulu pole piisav. Lõpuks jäävad sellised poolikud projektid valla kanda, mille eelarve selliseid seiklusi kaua ei kannata. See kõik kõneleb nõrgast planeerimisest ja läbimõtlemata äriplaanist. Väga palju algabki edukate projektide puhul korralikust arhitektuurilahendusest, kus on läbi mõeldud kogu projekti terviklik toimimine:

1) ajalooline pärand

2) piisavalt ruumikas krunt

3) kinnistu võimalikud rakendused

4) vaated akendest (hoonest välja) ja vaated hoonele

5) parkimine ja seonduvad küsimused

6) hoonestuse võimalused ümberehituseks

Järgnevalt vähemalt 5 potentsiaaliga hoonet, mis seni Tõrvas sisuliselt kasutult seisavad ja hea äriplaani ja korraliku arhitekti vedamisel kordades paremaid rakendusi ning ärilist potentsiaali. Mitmed neist on ka looduslikult paremates kohtades, kui Tõrva kõrtsihoone, mille funktsioon ilmselgelt ei ole teater või meelelahutuskeskus (otse suure magistraali kõrval), vaid eelkõige kauplemiskoht või söögiasutus, nagu ta on ajalooliselt olnud.

Alternatiiv nr 1:

Kuigi vald pole seni suutnud isegi Tõrva kesklinna ühte ajaloolist tänavat - Veski tänavat  - korda teha, asub selle ääres suure potentsiaaliga uhke kinnisvaraobjekt, vaatega otse veskijärvele ja kahelt poolt Õhne jõele. Nõukogude perioodil kergetööstushoonena kasutusel olnud sisuliselt 3-kordse hoone kasutusvõimalused on väga avarad ja muudaksid oluliselt kaasaegsemaks linnailmet

Alternatiiv nr 2:

Vana KEKi peakontori hoone seisab otse Valga maantee ääres aastakümneid tühjana, kuigi oleks võimalik renoveerida sellisel kujul, et rentida osa ruume ettevõtetele kontoriteks (kindlasti odavam, kui rentida pinda Tallinnas või Pärnus), samuti mahuks hoonesse plaanitav meelelahutuskeskus, teater või vaba-ajakeskus. Tegu võiks olla äriliselt kasumliku kinnisvaraga, mis eeldab keskpärast investeeringut.

Alternatiiv nr 3

Vanas Pokardi koolihoones ei toimu juba aastaid midagi, ehkki tegu on suure kinnisvaraobjektiga, mille katusele on isegi päikesepaneelid paigutatud. Hea äriplaani puhul toimiks see isegi konverentsikeskuse või teatrina. Ümberehitamise eelduseks on siiski oluliselt suurem investeering, kui alternatiivide 1 ja 2 puhul, plussiks on see, et ruumipuudust objektil ei ole.

Alternatiiv nr 4 

Endise piimakombinaadi kompleks, kommentaarid on üleliigsed, kunagine suur piimatööstus seisab sisuliselt 30 aastat ilma erilise rakenduseta, välisel vaatlusel sarnaneb tondilossiga. Kuigi territooriumil tegutseb mingisugune remonditöökoda, on sisuliselt kesklinnas asuv kompleks täiesti kasutusest väljas.

Alternatiiv nr 5 

Otse Helme ordulinnuse kõrval asub väiksem kõrtsihoone/sepikoda, mis aastaid on tühjana seisnud. Kuna hoonel ei ole nii suurt  arhitektuurilist unikaalsust, kui kesklinnas asuval kõrtsihoonel, on ilmselt võimalikud ka Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud ümberehitused. Samuti vajaks hoone juurde parkimisala ja ilmselt päris korralikku investeeringut. Tema suureks eeliseks on asukoht otse turismiobjekti kõrval, mis tooks ka külastajaid.

Stalinismi taak pealinna südames

Sõltumata poliitilisest maailmavaatest, on ilmselt kõigi inimeste jaoks Eestis oluline vabanemine okupatsiooni taagast ja vastuseis praeguse imperialistliku Venemaa inforuumile. Kahjuks on see väliselt väheusutav seni, kuni Tallinna peatänavat ehivad kolossaalsed okupatsioonisümbolid. Kuna teema on emotsionaalne, pean paslikuks võrrelda olukorda Kreisiraadio sketšiga, kus elutuba ehib elutu keha, aga seltskond köögis on ametis kesvamärjukese tarbimise ja nooruspõlve mälestuste meenutamisega. Siiski vähemalt poliitik Juku-Kalle Raid on 20.aprilli artiklis tänuväärselt meenutanud Vene Kultuurikeskuse hoone tõelist ajalugu: 1944.aasta pommitamist, hoone varasemaid nimesid, jättes küll mainimata kõige kaalukamad 1917.aasta sündmused rahvuse ajaloos, kui “Grand Marina" teatris alguse Eesti rahvusväeosade moodustamine. Viimane on omaette artiklit vääriv unustusehõlmas ajaloosündmus, mil eestlased sisuliselt esimest korda pärast 700 aastat tulid rahvusena kokku, et oma sõjavägi moodustada, kohalviibinute kirjeldused sündmusest on võimsad. Kuid Raidi arvamus kultuurikeskuse osas lõppes retoorilise küsimusega – mida teha hoonega edasi? Minu jaoks on arusaamatu, kuidas saab selle osas midagi retoorilist küsida – ilmselgelt on okupatsioonivõimu poolt ümberehitatud stalinistlik okupatsioonisümbol Viru väravate ja Rotermanni kvartali naabruses karjuvalt sobimatu linnaruumiga ja hoone tuleks ümber ehitada või taastada originaalilähedasel kujul. 

Paari viimase sõja-aasta jooksul on Eestis tehtud märkimisväärseid edusamme okupatsioonisümbolite likvideerimisel, muuseumitesse viimisel ja laiemalt ühisruumi puhastamisel punase propaganda taagast, mille jälg Eesti ajaloos ei vaja pikemat tutvustamist. Meenutagem näiteks, et isegi veel kümmekond aastat tagasi kodust veidi kaugemal reisides ei olnud üllatav saada “uusi teadmisi” geograafiast - “Eesti, see asub ju kuskil Venemaal?”. Just säärase ajaloolise kuvandi tõttu ei ole ma mitte kunagi aru saanud nostalgiast Nõukogude stiilis linnaruumi järele või ka turismiatraktsioonidest okupatsiooniaja tutvustamiseks. Arhitektuuriväärtused on kahtlemata omaette kategooria ja kindlasti leiab ka Maarjamaalt säilitamist vääriva kompleksi või hoone, nagu Sillamäe uhke promenaad. Loodetavasti kaasnevad nende ajalooliste vaatamisväärsustega ka harivad infotahvlid, mis selgitavad, et näiteks Sillamäe näol oli tegu okupatsioonivõimude poolt täielikult suletud sõjalise otstarbega linnaga, kust muuhulgas pärines arvestatav osa NSVLi esimese tuumarelva uraani toormest. 1944.aastal puruks pommitatud ja stalinistlikult ümber ehitatud ajalooline teater Tallinna südalinnas kindlasti selliseks arhitektuuripärliks ei ole, omades hoopis tähtsamat ajalootähendust ja on paradoksaalne arhitektuurne näide remonti vajavast Eesti identiteedi olukorrast. Kuigi võõrvõimud läbi Eesti ajaloo on üritanud end kehtestada läbi erinevate võimusümbolite, tänavanimede ja arhitektuuri, aga mitte ükski võõrvõim pole teinud seda nii räigelt, kui Nõukogude Liit, kelle kaasaegse klooni imiteerivat tegevust näeme ka tänapäeva idanaabri juures. Mitmed Eesti ajaloolased on rõhutanud skisofreeniat, mis valitseb 21.sajandi Venemaal, kus Feliks Dzierzynski kujud seisavad kõrvuti Koltšaki, Lenini ja Staliniga. Seejuures väärib mainimist, et sajandialguse veel (üsna) propagandavabas Vene ajaloofilmis “Admiral” on kodusõja probleem lahendatud lihtsalt: valgete ja punaste laibad maetakse samasse kaevikusse õigeuskliku papi õnnistusel. Arhitektuurne grotesk Eesti avalikus ruumis on võrreldava iseloomuga, kui arvestada meie geopoliitilist positsiooni Ukraina sõja kontekstis ja siiani riigi peatänaval asuvat sirpide ja vasaratega ehitud ajaloolist “Grand Marina” hoonet. Narva tankide koristamine ja tundmatu(te) sõduri monumentide teisaldamine on küll oluline, aga nende kaal “Grand Marina” kõrval on tühine. Just “Grand Marinas” pandi revolutsioonilisel 1917.aastal alus Eesti riigi iseseisvumisele ja selle hoone ornamentika sümboolsus ületab sisuliselt teiste punamonumentide kaalu. 

Jätkuvalt eksisteerivad Sirbi ja Vasara tänava ristmikud Tallinnas ja Tartus on veidrad, okupatsioonisümbolid raeplatsi hoonete bareljeefidel on isegi pentsikumad, aga stalinistlik ornamentika “Grand Marina” teatri kohal on täiesti masendav, pannes paljusid (vähemalt vaimses plaanis) kahtlema okupatsiooni lõppemises Eestis ja mõjub rusuvalt sõjasündmuste taustal Ukrainas. Tänavusel Euroopa päeval pidi president Zelenski katkestama kõne õhuhäire sireenide tõttu, meie aga mõtleme ikka punasümbolite tähenduse üle. Ma palun siiralt, koristage see õõv meie riigi pealinnast!

 Euroopa kõrgeimad automaksud koos 30 km/h kiiruse peatänava plaaniga Tartus on märk ratsionaalse mõtte asendumisest fanatismiga sisepoliitikas

Tavidi asutaja, psühholoog ja filosoofia kalduvusega ettevõtja Alar Tamming on meenutanud vestlussaadetes Hardo Pajula kanalil "Tähenduse teejuhid" tabavat mõttetera "Inimesed hulluvad karjakaupa, aga tulevad mõistusele ükshaaval". Just see lause meenus, alustades käesolevat blogipostitust plaanidest kehtestada Euroopa kõrgeim automaks ja samas alandada Riia tänava piirkiirust 30 km/h juurde. Tavatult otsustasin selle aasta esimest blogiariklit alustada lühida selgitusega, milleks üldse näha aeg-ajalt vaeva päevapoliitiliste teemade kommenteerimisega. Kulutades sellele aega, mida võiks millekski muuks kasutada, samas kui teksti lugejaid ilmselt võib lugeda kõige rohkem kahe käe sõrmedel. Põhjuseid on vähemalt kahest kategooriast. Esimene kuulub sellesse kategooriasse, mida võiks nimetada "väliseks mäluks" - inimese enda mälu on valikuline ja petlik, kõige kindlam moodus selle vastu on läbi ajaloo olnud teksti üleskirjutamine, mida hiljem hea lugeda teatud minevikusündmustega tutvumiseks. Üks näide sellest on blogi hämarasse algusaega kuuluv postitus (aastast 2008), kus on viidatud Juškini artiklile: "Varem olid Venemaal võimul poliitikud, nüüd eriteenistused". Säärased postitused aitavad veenda (nii oponente kui ka vajadusel ennast), et teatud asjad olid selged juba väga kaua aega tagasi -  eriti kui inimesed on tahtnud lugeda ja jälgida tõeseid allikaid.  Teine blogisse kirjutamise põhjuste kategooria kuulub sellesse valda, kuidas helilooja Bachi lapsed "kiusanud" hiljem maailmakuulsaks saanud heliloojat. Nimelt ei saanud helilooja magama jääda, kui oli mängitud klavessiinil akord, ilma selle lahenduseta (mida tähendab akordi "lahendamine" on arusaadav baasmuusikahariduse saanutele), selle varauusaegses ranguses.  Niisiis pidi vaevatud helimeister tõusma laste mängitud akordi peale voodist ja mängima selle lahenduse. Kõlab see ehk väga saksalikult või friigilt, aga sarnane asi on tegelikult omane inimloomusele laiemalt, mitte ainult geniaalsetele heliloojatele. Nii on ka üks blogiartiklite kirjutamise põhjus, et veidigi vastanduda (kurb)naljakate või hullumeelsuseni küündivate poliitikatele Eestis (kui satub olema aega, siis vahel harva eksib  blogi teemadega ka piiri taha).

Automaksust

 Süvenemata liiga põhjalikult kõigisse detailidesse, mis parlamendi arutelu eesootavas automaksu paketis sisalduvad, on ilmselge, et kehtestada Euroopa ühed kõrgemad automaksud olukorras, kus riik on sisuliselt tugevast majanduskriisist räsitud (majanduslangus 8 kvartalit järjest ületab kuhjaga majanduskriisi definitsiooni), kannatab samas ka ühe kõrgeima inflatsiooni ja kasvava tööpuuduse all. Samal ajal tegeleb valitsus "plaaniga", kuidas korjata riigieelarvesse "üle 200 miljoni euro"  Säärast hullumeelsust lugedes võiks tõesti meenutada kuulsaid ajalooannaale, kas või Vana-Rooma ajaloost, milles kirjeldati roomlaste vaimustusega Cannae lahingusse minekut (millest sai riigi ajaloo üks rängimaid lahingukaotusi Itaalia pinnal), sarnaselt I maailmasõja algust (kuhu vaimustusega tormasid sajad tuhanded noored mehed kõigis osalenud riikides) või tuhandeid teisi massihulluse näiteid ajaloost. Poliitikute puhul on olukord sedavõrd silmakirjalikum ja vastuolulisem, et erinevat sorti "hullust" kehtestavad nad eelkõige "keskmisele inimesele" ehk valijale, mitte otseselt endale. Just säärane distantseerumine on ajaloos viinud väga traagiliste tagajärgedeni (muuhulgas näiteks I maailmasõjani, mida, tõsi küll, ei alustanud küll demokraatlikult valitud liidrid ehk Vene tsaar ja  Saksa keiser).

Siiski ei ole paralleelid karmide ajaloosündmuste ja sõdadega suvaliselt otsitud või liiga kauged, kui arvestada poliitilise kriisi sügavust Eestis. Poliitiline lühinägelikkus, liidripuudus, distantseerumine, silmakirjalikkus, analüüsivõime puudus või ka entusiastlik naivism on nähtused, mis on viinud kataklüsmide ja allakäikudeni maailma ajaloos. Praeguse automaksu plaani puhul ei ole probleem mitte üksnes selles, et maksu kehtestatakse ilmselgelt valel ajal, valele ühiskonnagrupile (plaanitud ei ole mitte luksusmaks, vaid ikkagi keskmise inimese vaesustamise maks), valel moel ja valedel eesmärkidel. Probleem on ka selles, et sellisel kujul kehtestatud maksukäkerdise haldamisele kulub ilmselt vähemalt pool sellest rahast, mida loodetakse maksutuludest saada. Rääkimata sellest, et Eesti-suuruse riigi puhul on ilmselgelt võimalik sellest maksust põgeneda paljudel inimestel läbi selle, et hakatakse sõitma välismaa riikide registreerimistunnistusega. Kas Eesti politsei kavatseb selle ära keelata? Siit koorub ilmselgelt välja pilt, kus säärase läbimõtlematu automaksu tulemusel tekib olukord, kus riik saab juurde halduskoormust, ametnikud tööd, tekib hulk skeeme maksudest kõrvalehiilimiseks ja kõige suurema "maksuküüruga" saab vastu kukalt kõige vaesem ühiskonnagrupp. Nendeks on tavainimesed, kes ei ürita skeemitada, osta autosid välismaalt või registreerida neid varifirma nimele, kellel ei ole lihtsalt muud võimalust, kui "kohalikele asehalduritele" maksta. Sest nad vajavad autot kui tarbeeset tööl käimiseks ja pere ülalpidamiseks.

Vähegi ratsionaalselt toimiv valitsus mõtleks antud olukorras välja lahenduse, kus maksustada kogu autoparki mõistliku 30-50-eurose aastamaksuga, millega sisuliselt kehtestatakse teekasutustasu. Maksu võiks paindlikult maksta ka lühema perioodi eest, kui auto pole kasutuses aastaringselt (eelkõige oluline hobiautode, uunikumide jms jaoks). Sellele võiks lisanduda luksuskomponent, millega muuta maksu ülesehitus veidigi ühiskondlikult õiglasemaks. Praegune valitsuse tegevus meenutab oluliselt rohkem hüsteeriliselt parlamendi ees esinevat petturit loosungiga "Andke meile raha!", kui kalkuleerivat juhtimist. Probleem väljendab ühtlasi olukorda, kus Eestis on aastakümnetega kujunenud arusaam, justkui oleks poliitika rahategemise koht või et poliitikute eesmärk on riigi elanikelt maksimaalselt raha välja pumbata. Selline süsteem, kus  poliitika on rahategemise meetod, on toiminud kahjuks küll üksnes aastakümneid korruptsioonis vaevelnud Ida-Euroopa riikides, millel rullivad tankiroomikud. Kas Eesti tahab samuti selliste riikide liigasse jõuda?

Riia tänavast

Kui Tartu linnakirjanik ja haritlane Mart Kivastik hiljutises artiklis Postimehes meenutab kunagist ajaloolist "vankriteed" linna, mis toimis mööda ajaloolist Lille tänavat, oli see blogiautorile positiivne leid, kuna tutvustatud ajalooline "roheline koridor" langes kokku selle lahendusega, mille pakkusin viimases blogipostituses välja Tartu kesklinna rattatee alternatiivse koridorina, mis minu arvates lahendaks ideaalselt Tartu rattatee ruumiprobleemi, langedes samas kokku ka ajaloolise "linna teega". 

Kuid mis toimub samal ajal Tartu linnajuhtide ametlikes plaanides? Teha niigi kitsas Riia tänav veelgi kitsamaks, sisuliselt kaotades tänavalt ära igasugune normaalne liiklus. (Meenutan, et Riia tänav on peamine ühendussoon Tartu suuremate linnaosade ühendamiseks kui ka linna läbiv magistraaltee). Kui meie pealinnas ja isegi suvituslinnas Pärnus on isegi keskmise suurusega suuremad tänavad kolmerealised (mõlemas suunas), siis meie "heade mõtete linnas" tahetakse kaherealine (mõlemas suunas) peatänav kärpida üherealiseks külavahetänavaks ja alandada kiirus 30 km/h juurde. Vahest oleks targem siis autod üldse ära keelata?

Tartut tahetakse sisuliselt muuta ilma normaalse liikluseta külaks. Selle sama poliitika ilminguks oli muide vähem kui kümnendi eest kuulsa Tartu astronoomi, Friedrich Wilhelm Struve (kelle vanemad kolisid muide Eestisse Napoleoni sõjaväe eest põgenedes) järgi nimetatud ajaloolise munakivisillutisega tänava asfalteerimine, aastal 2017. Tartu kesklinnas! Muinsusbarbarism, millega ei saanud hakkama isegi Stalini võim - vähemalt mitte rahuajal, seejuures Muinsuskaitse selles olukorras isegi ei kommenteerinud säärast jõhkrust. Kahjuks säärases suunas liigub linnavõim edasi, mis kümnend pärast ajaloolise Struve tänava hävitamist asub nüüd Riia tänava kallale.

Sic transit gloria...