Riia tänava rattatee lahendus ilma kelleltki midagi võtmata: roheline koridor

Vähegi kogenumad rattasõitjatest tartlased teavad, et ratta peamine eelis Tartu tingimustes ei ole mitte selle ökoloogiline jalajälg (mis rohelise mõtteviisiga inimestele kindlasti korda läheb), vaid eelkõige ajavõit, mida ratas Tartus pakub. Sellega on võimalik suur osa aastast suures osas linnas liigelda kiiremini kui auto, ühistranspordi või sisuliselt ükskõik millise teise liikumisvahendiga, paljuski kasutades kõrvaltänavaid, kergliiklusteid ja shortcut'e, mille abil sõiduteekondi lühendada. Just sääraselt tuleks lahendada ka Riia tänava rattatee küsimus - autoridade vähendamise asemel tuleks ehitada roheline koridor otsemale marsruudile, mis annab olulist ajalist säästu, mugavama sõidukogemuse kui ka parema linnakeskonna.

Antud lahenduses pakun välja rohelise koridori idee, mis ühendaks kõrvaltänavate kaudu kõige olulisemad kultuurilised sõlmpunktid marsruudil Raudteejaam-Aparaaditehas-Filosoofi-Võru-Riia-Lillemägi-Lille-Aleksandri-AHHAA (teine haru jätkuks läbi kesklinna Fortuuna-Pikk-Roosi-ERMini). Säärase koridori saaks ehitada kasutades ära olemasolevaid kergliiklusteid, suurte hoovide kaudu tänavate ühendusi - mis on Tartu üks ajaloolisi tunnusmärke. Loomulikult eeldab säärase koridori loomine ka teatud investeeringuid, kuid tulemus on kordades väärtuslikum kui mõne autorea rattateeks muutmine. Lõpptulemuse parandamiseks oleks hiljem vajalik muuhulgas ka Rahu silla laiendus lõunapoolsel küljel, lisades silla küljele täiendava rattatee osa, mis muudaks sõitmise ratturitele ja kergliikuritele oluliselt ohutumaks.

Marsruut on näitlikustatud kujul esitatud allolevate kaartide abil:

Olemasolev rattatee Filosoofi ja Era tänava vahel:

Lille tänava "pikendus" otse Aleksandri tänavale läbi legendaarsete "Tartu hoovide"

 Kommentaar: Vabariigi Presidendi "pankrotistumine" ja riigeelarvest raha nõutamine on tõsine tagajärg halvale riigijuhtimisele.

Presidendi fond ja muid ettepanekuid Eesti riigi rahalise olukorra parandamiseks

                                     President Meri tõttamas esimest ametivannet andma

Presidendi fond

Kui kevadel kirjutasin blogis sellest, kuidas uue valitsuse eelarve- ja rahanduspoliitika on maailma majanduse kontekstis täiesti arusaamatu (sellele probleemile on viidanud värskes intervjuus ka tippärimees Urmas Sõõrumaa), siis täna sooviksin pigem kajastada seda, kuidas Vabariigi presidendi ametlik finantsolukord (s.t. kantselei püsiv rahastusprobleem, millele viitasid uudised juba 2021.aastal Karise ametisseastumisel) kätkeb tõsisemat sorti riiklikku probleemi, mis paneb tõsise kahtluse alla Presidendi insitutsiooni sõltumatuse, toimimise ja jätkusuutlikkuse tervikuna.

Asudes Presidendi institutsiooni rahastamisega seotud probleeme lühidalt lahkama, tuleb hakatuseks nentida, et Presidendi ülevalpidamise probleemid on Eesti maksumaksjaid kurnanud aastaid. Meenutagem vaid nn ermatamisega seotud skandaali, kus president Ilvese esindustalu ehitati 2000-te alguses üles  EASi toetuse najal nn turismiobjektina või ka president Kaljulaiu kulukaid välisreise erinevates maailmajagudes. Nüüd on järjega jõutud piinliku "rahaküsimise skandaalini", kus sisuliselt tuleb välja, et riigil pole piisavalt vahendeid, et Presidenti ülal pidada. Jah, lugesite õigesti - sedasama Vabariigi presidenti, kes võtab vastu Võidupüha paraade, kutsub väliskülalised ja auväärsed kodanikud Vabariigi aastapäevadele. Riigikaitse kõrgeim juht, riigipea - kes nimetab ametisse valitsusi, saadikuid ja kõrgeid riigiametnikke - peab käima tegevuseks raha nõutamas nendelt samadelt ametnikelt ja valitsustelt.

Kas asi ei tundu kergelt paradoksaalne?  Küsimus ei ole enam riigi esindusorkestris ega välises maines, vaid selline olukord jätab mulje Eestis kui põhiseaduseta või nõrga põhiseadusega riigist. Süvenemata siin juriidilistesse peenustesse, mida oskavad lahata paremini juristid, ei toeta ma igal juhul kumbagi varianti - ei parlamendi  ega valitsuse määratavat Presidendi kantselei eelarvet. Küsimus pole muide pelgalt kantselei eelarves, vaid ka laiemalt - on ju ammu tõdetud käibetõde, et Eesti riigi ülalpidamine on kallis ja iga 5 aasta tagant vahetuvate presidentide osa selles ka mitte väike. Lisanduvad ju veel: eluaegsed pensionid, elukaaslase lähetused, esinduskulud jne jne. 

Kõike seda lühidalt kokku võttes tuleb nentida, et säärase majandusliku mudeliga ei saa EV presidendi institutsiooni ja põhiseaduslikku korra selget toimimist tagada. Süsteemi tuleb tingimata muuta!  Järgnevalt toon välja kolmepunktilise ettepaneku, millega tagada EV Presidentide ja nende hilisemate esinduskulude jätkusuutlik majandamine, nii et sellega ei kurnataks niigi vaevatud Eesti maksumaksjat - ja nii et asjast jääks ka sõltumatu ja tsiviliseeritud mulje.

1) EV Presidendi eelarve rahastamine valitsuste poolt tuleb lõpetada ja see tuleb asendada kaheosalise süsteemiga

2) Põhiosa (palk, ametiauto, elementaarsed esinduskulud) peab olema tagatud seadusega, nagu see on ka praegu, mida üks Riigikogu koosseis ei saa muuta.  Tagamaks Eesti väärika esindatuse maailmas, mille hulka kuulub lisaks erinevatele lähetustele, ürituste korraldamisele ja välisreisidele ka kulud, mis on seotud pärast ametiaja lõppu seotud elementaarsete esinduskuludega - peavad olema rahastatud Presidendi fondist

3) Presidendi ametiaja kestust tuleks juba ökonoomsuse ja stabiilsuse eesmärgil pikendada (näiteks 7-aastaseks), samuti tuleks oluliselt lihtsustada Vabariigi presidendi valimiskorda ja seada piirangud esinduskuludele ja soodustustele pärast ametiaja lõppemist (et vähendada korruptsiooni jms riske)

Milles seisneks Presidendi fond? Ettevõtja Toomas Luman on Kaubandus- ja Tööstuskoja juhina teinud värskelt hea algatuse, toetamaks Presidendi kantseleid 30 000 euroga. See tänuväärne algatus toetub ideeliselt sama põhimõttele, milles seisneks Presidendi fondi toimimine.

Presidendi fond tuleks luua avalik-õigusliku institutsioonina, mille nõukogu ja juhtimine peab olema sõltumatu. Fondi saaksid toetada kõik riigi ettevõtted ja eraisikud avalike annetustega, selle loomise esmafaasis võiks eesmärgiks olla ca 1-miljoni-eurose eelarve kokku saamine. Fondi mõte on mõistagi selles, et selle varad ajas ei kahaneks, vaid iga-aastaselt kasvaks. Teoorias on võimalik seadusandjal algselt fondi toetada ka annuaalselt riigieelarvest, kuid pikem eesmärk peaks siiski olema maksumaksja vabastamine Presidendi ülalpidamisest (eriti lähetuste jm suuremate väljaminekute osas).

Millised oleksid fondi funktsioonid?

- Presidendi institutsiooni rahalise sõltumatuse tagamine, täiendavate esinduskulude katmine ja  hüvitiste katmine pärast ametiaja lõppu 

- fondi vahendite säilitamine investeeringute kaudu (nt kodumaistesse projektidesse või ettevõtetesse)

- heategevus ja Presidendi avaliku suhtluse toetamine

Muid ideid riigi rahalise seisu parandamiseks

1) Valitsus peaks enne automaksu kehtestamist vaatama sügavalt peeglisse ja alustama ühistranspordi lausdoteerimise piiramisest, mis viib iga-aastaselt riigi rahakotist kümneid miljoneid eurosid.  Vähendada tuleks dotatsioone nii reisirongidele kui ka nn "tasuta ühistranspordile", millega säästetaks kümneid miljoneid eurosid aastas.

Ühistranspordi logistika töötamise kogemuse toel olen ka varem välja pakkunud idee, et lausdoteerimise asemel peaks riik pakkuma sooduseid hankeid võitnud bussifirmadele. Kõige lihtsam ja läbipaistvam moodus oleks liinil sõitvate busside hooldus- ja liisingukulusid osaliselt riigi poolt katta. Sel eesmärgil võiks üle Eesti rajada 4-5 rasketehnika hoolduskeskust (nt Tartu, Pärnu, Keila, Rakvere ja Narva), mida saaksid kasutada nii riigifirmad, Kaitseliit kui ka näiteks bussihankeid võitvad bussifirmad. Samu hooldusbaase saaks kasutada kutsekooli tudengitele praktikabaasidena ja ka kohalike tööandjatena. Hoolduse kõrval tuleks kaaluda bussiliisingute osalist katmist. Kui paralleelselt uuendataks liinihangetes ka üleriigilist bussiliinide võrku, et tagada paremad ühendused maakondade vahel ja ümberistumisvõimalused, on sünergiline efekt veelgi suurem.

Sääraselt oleks võimalik oluliselt väiksemate kuludega soosida huvi maaliinide opereerimise vastu, samuti toetades konkurentsi bussiliikluse turul, mis paratamatult on monopolistlik turg.

2)  Automaksu kallale asudes tuleks endale teadvustada, et suure osa Eesti inimeste jaoks on auto hädavajalik tarbeese, mille maksustamine on äärmiselt küüniline. Kui üldse kaaluda automaksu kehtestamist, peaks lõviosa maksust olema seotud eelkõige auto ostmise ja seisumassiga. Raskem auto saastab ilmselgelt rohkem keskkonda ja kulutab rohkem teid. Kui aastamaks üldse kehtestada, tuleks see lisada autoülevaatuse tasule ja tõus peaks olema siiski nii väike, et ülevaatus ei muutuks kaks korda kallimaks. Täiendav küsimus on siinjuures: aga välismaalaste autod?

Muide, ajaloolise kõrvalpõikena võib mainida, et automaks pole midagi ennekuulmatut, selline maks oli olemas juba tsaaririigis. Autosid oli küll sedavõrd vähe, et tegemist oli sisuliselt luksusmaksuga, samaaegselt olid maksustatud ka koerad ja hobused. Neid ja teisi huvitavaid fakte Eesti autonduse ajaloo kohta leiab raamatust "Esimesest autost viimase voorimeheni". 

Minu arvates tuleks välismaalaste (s.t. võõra riigi numbrimärgiga) autod võrdsustada uunikumidega, kes saaksid osta kas päeva-, nädala-, kuu- või aastapileti. Kuid selle pileti hind peaks siiski kokkuvõttes tulema kallim tavalise autokasutaja aastamaksust. See aga tähendaks ühtlasi, et garaažis seisva auto eest maksu ei küsita (neil päevadel, mil teepilet ei kehti), mis on ka ilmselge, kuna seisva uunikumi maksustamine on enam kui jaburuse tippu küündiv idee.

Kas tuleks maksu alla panna siis ka antiikesemed  ja maalid? Nii jõuame välja tõelise 1920-te leninistlik-marksistliku utoopiaühiskonnani.

3) Eesti valitsus peaks tõsiselt kaaluma astmelise tulumaksu ja ka ettevõte tulumaksu taastamist, nii nagu see on kehtiv normaalsetes riikides. Teha maksude abrakadabra, mis pigem kasvatab riigis inflatsiooni ja suurendab piirikaubandust on praeguses kriisiolukorras lihtsalt vastutustundetu. Ometi seda abrakadabrat on uus valitsus kevadel teostama asunud.

4) Majanduslanguse ajal peaks riik tegelema kontratsüklilise ehitusinvesteeringutega, nagu on lubanud ka MKMi ehitusala asekantsler Ivo Jaanisoo. Projekte, mis tooksid riigile kasu ja pikaajalist kokkuhoidu, on mitmeid, tuues mõned enda eelistatud näidetest:

- Haapsalu raudtee lõpuni ehitamine

- Suure väina tunneli rajamine

- Rukkirahu tammi ja sadamakai rajamine, mis lühendaks praamisõitu nii Vormsile kui Hiiumaale umbes 25%, kaoksid ära ka iga-aastased Rukkirahu kanali süvendamise probleemid

5) Riigikogu hüvitiste piiramise ja palgalae kehtestamisega saaks riik igal aastal kokku hoida kümneid miljoneid eurosid, kui piirangud seada ka omavalitsusjuhtide palkadele, oleks kokkuhoid veel kaks korda suurem.

 Poliitolukorrast riigis. Eesti riigi majandusliku tuleviku paranemise eelduseks on tõsiseltvõetavate analüütikute kaasamine valitsuse nõunikena. Poliitaktivismi ja kultuurikonfliktide asemel on vaja sisu

                                                        2023-2027 kui murranguaastad

Sissejuhatus

Kujunenud poliitolukorras on valitsus silmatorkvalt rabeledes ja ilma sisulise nägemuseta asunud jooksma amokki kiiresti kokkuklopsitud koalitsioonilepingu reformide elluviimiseks, mis on majanduslikult vastuolulised ja teisalt imporditakse meile uusi kultuurikonflikte. Koalitsiooni plaanid pole kahjuks mitte üksnes toored, vaid neis puuduvad selgelt igasugused pikemad visioonid, eriti järgnevatel olulistel teemadel:

 1) riigi majanduse juhtimist ja edendamist

 2) ühiskonna kekskseid väärtuseid ja ühiskonna terviklikkuse hoidmist (sh abielu institutsiooni)

3) riigi tehnoloogilist julgeolekut ja innovatsiooni arengut kaasaegses maailmas, mis on eelkõige viimase 17 aastaga tundmatuseni muutunud.

4) Eesti riigi ees seisvad sisulised probleemid, mille parandamist saaks valitsus juba täna alustada. Obstruktsiooniistungite ajal välja käidud Riigikogu aseesimehe hr Kivimägi unistus Norra parlamendist langeb kokku blogiautori nägemusega toimivast Eesti demokraatiast. Säärast nägemust olen samal blogileheküljel kirjeldanud juba 10 aasta eest. Positiivse märgina on obstruktsioon vähemalt ajutiselt puhastanud ka poliitõhku, tuues keskmesse Riigikogu tegeliku rolli.

Sissejuhatuseks sooviksin meenutada, et perioodil 2010-15 oli Eesti riigis sisuliselt stagflatsiooniline periood, mil nii Tallinna börs kui ka näiteks riigi parlament olid sisuliselt surnud seisus. Kogu võim koondus kitsa ringkonna kätte ja riigi areng sai kõvasti pärsitud. Just seetõttu on tervitatav, et praegune poliitiline olukord riigis on siiski eelmisest suurest majanduskriist erinev ja sisuline konkurents parlamendis on oluliselt tugevam. See ei vähenda aga probleemide hulka ja samas sõltub tulemus lõpuks paljuski parlamendi jõudude silmaringist, nutikusest, debati tasemest ja väärtustest. Ilma nendeta võib lõpptulemus olla sama kehv kui ilma debati ja demokraatiata parlamendis. Umbes sarnastele järeldustele jõuti ka väga asjalikus viimases UV faktori saates: https://etv.err.ee/1608967760/uv-faktor Obstruktsioon võib viia nii uue kvaliteedi kui ka ka allakäiguni, sõltuvalt osapoolte edasistest sammudest, sh ekspertide ja ühiskonna kaasamisest.

 Ülalmainitud neljast tõsisest ja silmnähtavast teemast uue valitsuse plaanides sooviksingi ülevaate anda. Tänavune 15. mai ei läinud ajalukku mitte selle poolest, et koalitsioon peatas nädala kestnud opositsiooni obstruktsiooni Riigikogus, vaid eelkõige seetõttu, et avaldati avalikud kirjad abielu institutsiooni lammutamise vastu Eesti Vabariigis AD 2023, millele on alla kirjutanud mitmed Eesti riigi taasiseseisvumise eest otseselt seisnud poliitikud ja riigimehed. Quo vadis, Kaja Kallas?

Peaminister, kes pärineb väärikast Eesti suguvõsast, millisel on teeneid nii Eesti riigi iseseisvumise, kui ka taasiseseisvumise juures, peaks nägema oluliselt rohkem vaeva ja vaimset eneseületust, et tõestada end suguvõsa väärilise poliitiku ja pädeva peaministrina. Kui peaministri isa Siim Kallas on ajalukku läinud vähemasti riigi kullavarude tagasivõitja, krooni käibele tooja ja innovatiivse peaministrina majanduse vallas, siis Kaja Kallase teenete register seondub seni rohkem kroonviiruse epideemia lauspiirangute kehtestamise, maksutõusude, ühiskonna lõhede süvendamise, vastuoluliste poliitlubaduste ja paljude poliitiliste oponentide solvamisega.

1. Majandusest

Umbes kuu aja eest ilmus Hardo Pajula juhitud põneva loengu- ja saatesarja "Tähenduse teejuhid" osana nr 186 pikem vestlus Kaarel Otsa ja Peeter Koppeliga, teemal "Volckeri pärand", saates käsitletakse mitmeid väga põhjapanevaid majandusküsimusi tänapäeva globaalses maailmas, eelkõige seoses kosmilistesse kõrgustesse tõusnud riigivõlgadega (USA riigivõlg näiteks on perioodil 1988-2015 tõusnud 50%-lt SKP-st 100%-le ja viimase 8 aasta jooksul tõusnud juba 123%le), Eesti võlg on samal ajal 20% kandis. Teiste hulgas viidati saates ühe kogenuma USA keskpankuri Jim Rickardsi ennustusele, et kriis lõppeb varem või hiljem globaalsaele kullastandardile naasmisega (üks Rickardsi ennustustest: https://www.youtube.com/watch?v=qJKDUcWjpLU ). Sellises majanduslikkus keskkonas on tänase Eesti valitsuse tegevus arusaamatu, segane ja mitmes osas ebaprofessionaalne. Kas tõesti piirdub nende mõtlemine keskpärase raamatupidaja omaga, kuigi kohustuste järgi peaks tänastest poliitikutest sõltuma Eesti riigi tulevik.

Meenutuseks, et maailma rahandussüsteemis loobuti kullastandardist laiemalt 1971. aastal, et katta meeletuid sõjakulutusi Vietnami sõjale (ja Külmale sõjale laiemalt), USA president Nixoni poolt, lisaks oli USAl ebamugav hoida kulla pariteetsust ise reservvaluutana opereerides. Majandusteemaline saade ei keskendunud aga kullastandardi küsimusele, vaid rääkis umbes  15 aastat kerinud võlakriisist laiemalt. Nagu nentis kogenud pangandusanalüütik Koppel, on võrreldes veel 30 aasta eest toiminud süsteemiga, kus arenenud riikide rahandust ohjasid lisaks riigijuhtidele ka nn bond market vigilante´d (saates tõlgiti termin väga originaalselt võlakirjade hindamise rahvamalevaks), mis tähendas, nagu Peeter Koppel osavalt sedastas, et kui "valitsus tõepoolest hullu hakkas panema", siis kolmeosalise rätsepülikondadega hallipäised ja lugupeetud mehikesed pangahoonete 12.korrusel andsid valitsuse ülepingutatud plaanidele säärase hinnalipiku (riskitaseme=intressimäära) näol, mis pani valitsusi plaane korrigeerima. Nagu teame, siis süsteem juba tükk aega läänemaailmas nii ei toimi ja võlakirju ostab piltilikult keskpank ise, mis tähendab poliitika ja panganduse läbipõimumist selliselt, et piltlikult on suurte keskpankade (ja nende kaudu valitsuste) käsutuses näiliselt piiramatu limiidiga "rahatrükimasinad". Nagu me inimkonna ajaloost hästi teame, lõpevad säärased majanduslikud eksperimendid alati galopeeriva (hüper)inflatsiooniga, mille lõpetavad kas revolutsioonid (nt Suur Prantsuse revolutsioon 1789.a), riigi pankrotistumise (korduvalt Kreeka ajaloos), impeeriumi kokkuvarisemise või muu sotsiaalmajanduslik kollapsiga. Meid aga on 2021.aastast saadik püütud järjekindlalt veenda, et inflatsioon on ajutine/siirdeline.  Kullastandardile naasmise osas märgiti saates väga tabavalt, et selle jaoks ei pruugi olla muud sisulisemat põhjust, kui et alternatiivne süsteemi toimimine lakkab. Selleks piisaks muuhulgas kõigest USA reservvaluuta staatuse kaotamisest - mille kõikumisest on räägitud aastaid.

Isegi kui praegune rahandus/eelarvedefitsiidi/võla/inflatsiooni kriis lõpeb mõne aja jooksul samas saates mainitud legendaarse keskpankur Volckeri stiilis 20%-se baasintressimääraga, mis on küll pigem ebatõenäoline, tuleb aru anda, et Eesti on euroala üks täieõiguslik osa ja olukorras, kus Eesti võlatase on ca 5 korda väiksem euroala keskmisest (per capita), ei paranda kuidagi Eesti rahastabiilsust ega vähenda inflatsiooni, meie kasutusel oleva valuuta stabiilsus, vahetuskurss ja tulevik sõltub teistest riikidest! Kordan mõtet veelkord: Eesti rahalist tulevikku aga majandusstabiilsust ei kindlusta Eesti eelarve piinlik tasakaal, kuna meil pole oma sõltumatut valuutat. See on majanduslik fakt. Küll aga võtab hulk teisi riike samal ajal samas ühisvaluutas pikaaajalisi ja suuri kohustusi, mida nad investeerivad enda riikide tulevikku. Kes halvemini ja kes paremini - kuid Eesti riigijuhid, parlamendid ja valitsused tegelevad samal ajal vaidlustega, milliseid makse tõsta, mida kärpida ja keda toetada. Mitmekordset riigi keskmist palka teenivad rahvasaadikud, poliitikud ja ametnikud ei hooma tihti, et nende roll pole mitte riigi raamatupidaja oma, vaid nende otsustest sõltub riigi tulevik kõige laiemas mõttes. Neist sõltub see, kui palju tuleb riiki investeeringuid, muutub riigi sündivus, milline on immigratsioon ja maksutase - kuidas soodustatakse innovatsiooni, toetatakse haridust, tööstust ja meditsiiniabi.

Küsimus on muuhulgas selles, miks Eesti riik ei müü oma kodanikele võlakirju, mille intress võiks praegustes tingimustes erainvestoritele täiesti apetiitne olla, kuivõrd see on palju pikaajalisem ja demokraatlikum meede, kui näiteks maksude tõstmine. Võlakirjad on ka oluliselt kaasaegsem ja majandust elavdavam meede võrreldes maksude tõstmisega.

Süvenemata konkreetsemalt maksuralli (tõenäoliselt negatiivsesse) mõjusse majandusele, on selge, et kogu väljakäidud maksutõusude pakett on ülimalt toorelt kokku "keevitatud", sisaldab silmatorkavalt palju ahnuse ja rumaluse kombinatsiooni.  Kui tõepoolest Eesti riigijuhid kardavad euroala tõsist kriisi, mis tipneks kas kõrgustesse hüppavate intressimääradega või näiteks euroala lagunemisega - siis peaksid nad stsenaariumisse hõlmama ka riigi kullavarude suurendamist ja riigi finantssõltumatuse parandamist. Sellist tegevust peaks soosima ka Eesti Pank, kes viimasel ajal on "silma paistnud" hoopistükkis rekordilise - 1,5 miljardi eurose kahjumi teenimisega. Sääraselt opereeriva finantsasutuse (kelle ainsaks sisulisemaks tegevuseks hetkel Eestis ongi reservide investeerimine ja majanduskeskkonna hindamine) tegevus just väga suurt usaldusväärsust ei tekita.

Kui aga riigijuhtide eesmärgiks on riigi majandusvõimekuse ja finantsolukorra parandamine, tuleks jõudsalt arendada plaane, kuidas kasvatada kasumit teenivate riigiettevõtete hulka (nende toimimise loogika muide tuleneb paljuski Eesti riigi väiksusest, kuivõrd samade äride erakätesse müümine tähendab sisulist loomuliku eramonopoli teket - mida oleme Eesti ajaloos korduvalt näinud)

2. Ühiskonna terviklikkusest ja väärtuste kaitsest

Peaminister, kes võrdleb opositsiooni Putini ja Hitleriga, selle eest et opositsioon kasutab demokraatlikke obstruktsiooni meetodeid, on pehmelt öeldes retoorikas täielikult läbi kukkunud. See näitab ühelt poolt madalat poliitkultuuri kui ka lugupidamatust demokraatia suhtes. Selliseid ämbreid on peaminister ka varem kolistanud. Ta peaks siiski aru saama, et olukorras, kus valitsuserakond läheb läbi suruma terve hulga reforme ja poliitikaid, millest nad valimiste eel isegi ei rääkinud, on pehmelt öeldes nõrkuse tunnus. Kahjuks ei piirdu valitsuspartei karid retoorikaga, peaministripartei on võtnud julguse importida Eestisse veelgi täiendavat kultuurisõda.

Küsimus ei piirdu ainult abielu institutsiooni ründamisega - ründamine see kahjuks  siiski on. Rääkida siinjuures mingist võrdsusest on lihtsalt sisutühi- tegu on puhtakujulise väärtuste ja institutsioonide ümberdefineerimise katsega. Seejuures on alatu, et Kaja Kallas ise saanud võimule just abieluteemalise referendumi kukutamise kaudu (lisaks ka Prokuratuuri alustatud uurimine Keskerakonna ja EKRE saadikute suunal), väites toona korduvalt avalikult "et keegi abielu ümber defineerida ei soovi". Kahjuks ei osutunud see lubadus tõeks ja nüüd on poliitpalagani korraldamas valitsevate erakondade trio, kellest näiteks sotsid on lubanud küll madalapalgaliste eest, aga kokkuvõttes tundub olevat koalitsioonilepingusse saanud olevat programmist pääsenud ainult "homoabielu". 

Nn "abieluvõrdsus" või "homoabielu" on sisutühi mõiste, kuna samamoodi võime asuda defineerima ringikujulisi ruute või elektrone elektrimolekulideks. Teoorias võib igasugu sõnapaare moodustada, aga reaalsusega ei oma need dissonantsed sõnapaarid suuremat kontakti. Näiteks ei saa riigi pealinna ümber defineerida selliselt, et nüüd on riigi pealinna asemel kõik linnad pealinnad. Selline asi on sisuline nonsenss. Rääkida nn "võrduse" printsiibist on eriliselt sisutühi, kuivõrd abielluda võiks sel juhul (nagu on ka välja toodud): mitme kaupa, sugulased omavahel, inimene oma lemmikloomaga jne.

Küsimus ei ole ainult maailmavaates või mõtete selguses, vaid küsimus on ühiskonna kestlikkuses laiemalt. Eestis on sajandi madalaim sündimus, aga poliitikud isegi ei tegele küsimustega, kuidas soosida ühiskonnas truudust, ausust, lastega peresid, lugupidamist vanemate (ema ja isa) ning austust ühiskonna alustala - abielu vastu. Nood tegelevad hoopis "homode õigustega" - aga samal ajal kerkib paratamatu küsimus, miks ei võiks abiellumise õigus olla siis Eestis moslemitel (polügaamia), sugulastel jne. Tegemist on Pandora laekaga, mille avamine ei tekita Eestile mitte uusi võimalusi, vaid kasvatab kordades ühiskonna probleeme.

Probleem ei piirdu muide nn "homoõigustega", vaid on seotud kogu "grupiõiguste"/"grupiidentiteedi" probleemistikuga laiemalt, mis on Läänes levinud. Selle kohta on toonud väga veenva ja põhjaliku analüüsi maailmakuulus konservatiivne mõtleja dr Jordan Peterson: grupiõiguste peamine probleem on see, et seda ei tasakaalusta kohustused. Gruppidele ei saa panna kohusutusi, nagu on kohustused indiviidil - sisuliselt toimub grupiõiguste lisamine ühiskondlike vabaduste ja traditsioonide arvelt. Lisaks muule on probleemiks asjaolu, et uute "vähemusõiguste" loomine on lõputu protsess, kuna vähemusi kellele õigusi juurde anda - on sisuliselt lõputult. Muuhulgas toob J.Peterson välja,  kuidas Läänes (ülikoolides) maad võtnud marksistlik ideoloogia võitleb tänapäeval sisuliselt "terve mõstuse kui selle vastu" - "What You don´t understand, it is not a debate about, who can speak. [In reality] it is debate over [question], whether there is such a thing, as free speech." (sic!)

 https://www.youtube.com/watch?v=1GZRkOBCmY8

Just nende läänemaailma kultuurisõdade arengute valguses, aga ka Eesti kultuuritraditsioonile vaadates, on kogu algatus sisult täiesti absurdne, olles ilmselgelt ülevõetud läänemaailmast, kus lisaks laste sugude muutmisele lubatakse mõnedes riikides (nt USA osariikides) ka poistel riietuda tüdrukute riietusruumides jne, mis on lihtsalt kõik lihtsalt ebamoraalne, haiglane - laiemas mõttes puhtakujuline allakäiguühiskonna tunnus. Säärased sammud ei vihasta üksnes kristlasi, vaid vihastavad ühiskonda laiemalt ja sellega midagi konstruktiivset saavutada on väga lühinägelik. Selle eest hoiatavad Kallast ka varasemad riigipead.

Olukorras - kus Eesti tõesti peaks tegelema julgeoleku probleemide ja ohtudega, ühiskonna terviklikkuse parandamisega - on nn kultuurikonfliktide, äärmuslike moeveidruste ja pseudopoliitiliste teemade importimine poliitikasse lihtsalt pahatahtlik ja ebaprofesssionaalne . Näiteid leiab ka muust valdkonnast: ajal mil lähiriikides on ümber nimetatud isegi tänavad, kus asuvad Vene saatkonnad - ei ole Eesti riik siiani suutnud kõrvaldada riigi peatänavalt kommunistliku sümboolikat (nt Mere pst ja Smuuli bareljeef Harju tänavalt, vt eelmine postitus). Millal nimetab Eesti riik Atlases ringi Kaliningradi ametliku nimetuse, kuivõrd Eesti esimene president on surnud justnimelt selle kommunistliku bürokraadi järgi nimetatud oblastis. Läti, Leedu ja Poola on seda juba teinud - kas Eesti jääbki kommunistide kantsiks Baltikumis? Eriti paradoksaalne on see olukorras, kus kõik Nõukogudeaegsed sümbolid on kõrvaldatud näiteks Narvas, ei ole seda tehtud riigi pealinna südames.

https://arvamus.postimees.ee/7776101/juhtkiri-konigsbergi-nimi-tuleb-euroopa-kaardil-taastada

https://www.ohtuleht.ee/1084498/ei-mingit-kahetsust-ajaloolane-jaak-valge-smuul-ja-vaarandi-kuulusid-kuuditamise-operatiivgruppidesse-parteiaktivistidena-mitte-manukatena?fbclid=IwAR3_7cIH_RfWKXyoYv5WbppI_76HFgkuz8CL_WTQfwjTyopcFfkW7aNXlzI

3. Riigi tehnoloogiline areng

Viimase 17-20 aasta jooksul on maailmas toimunud tohutu tehnoloogiline arenguhüpe, kus maailm on kasutusele võtnud elektroonilised lahendused, Interneti ja kõikvõimalikud kaasnevad tehnoloogilised lahendused, mida saime aktiivselt kasutada ka koroonaepideemia ajal.

Ometi on Eestis probleemiks endiselt maakoolide sulgemine (õpetajad saaksid paljusid tunde anda Interneti abil kaugteel, transpordilahendused peaksid olema kaasaegsed - pakkudes koolidele kas või elektriautode liisimise võimalust jms), summad mille üle vaieldakse on täiesti naeruväärsed - 50 000 euro suurused. Olukorras kus riik kulutab miljoneid kas või Riigikogu ülalpidamisele, rääkimata hiiglaslikust ametnikkonnast, riigifirma juhtide hiigelpalkadest ja hüvitistest. Väikekoolid peaksid olema võimalustest üle küllatud, kuna just seal peitub Eesti tõeline tulevik ja eripära.

Meie uus valitsus on kogenud poliitiku Kristen Michali näol ametisse nimetanud uue - kliimaministri. Kuid tegelikult peaks meil olema kliimaministri asemel tehnoloogia- ja innovatsiooniminister. Ka ülalnimetatud "Volckeri pärandi" saates viidati, kui lootusetu on tegelikult USA ja Euroopa, kelle elanikkond kokku moodustab aastaks 2100 ca 5% maakera elanikkonnast, kliimakava. Sisuliselt toodi põhjalikus majandussaates välja, et CO2 vähendamisele panustamine (isegi kui, nagu nentis saatekülaline, see tõesti on küünlaid väärt, et kogu muu keskkonnakahju kõrval) ei pruugi õnnestuda puhtalt seetõttu, et USA ja ELi jalajälg ja ulatus globaalsel turul on liiga väike. Selle väikse osa kõige mikroskoopilisemas osas, ehk Eestis - tegeleda kliimasõjaga (mida mingil veidral põhjusel ka rohepöördeks nimetatakse) - hävitab sisuliselt täiesti meie konkurentsivõime, nagu nenditi ka nimetatud majandussaates. Saagem roheliseks (keskkonna mõistes) - aga jäägem ka rikkuse teenimise kursile!

Teadlane ja saatejuht Marek Strandberg tutvustas enda viimases Kukkuva Õuna saates müüon-tomograafiat, mis viib tõenäoliselt täiesti uute tasemeteni sõjanduses, arheoloogias, julgeolekus ja paljudes muudes valdkondades. Neid tehnoloogiaid arendatakse muuhulgas Eestis (mitte võrreldavalt maailma tippudega), kuid just selles peaks peituma Eesti tulevik. Kuidas mõtleb Eesti enda julgeolekut arendada, kui meil ei ole ühtegi olulise eelisega sõjanduse valdkonda, mida siin arendame. Droonide ja robotroomikute kõrval võiks Eesti juba praegu mõelda vesiniktoitega allveelaevade arendamisele, millel oleks ideaalvaates tulevikus nii õhusõidukite häirimise kui ka allatulistamise võimekus. Me võime olla küll väike, kuid ilma nutikuseta on meil maailma julgeolekuareenil raske pildis püsida. Kui Eesti soovib ka oma jõududega kontrollida enda õhuruumi ja akvatooriumi kaitsta (sõltudes mitte ainult liitlastest), oleks kaasaegsed kiired, väiksed ja vaiksed allveelaevad üks väheseid võimalusi, milleks meil ehk isegi jätkuks ressursse. Sõjanduse valdkonnas innovatsiooni tegemine on ka valdkond, mis võiks Eestisse tuua investeeringuid, töökohti ja terve majanduse innovatsiooni taseme kasvu.

https://kuku.pleier.ee/podcast/kukkuv-oun

Katsetused maailma esimeste vesiniku-allveelaevadega juba käivad:  https://www.ifpenergiesnouvelles.com/article/onboard-hydrogen-production-submarines

https://www.thedrive.com/the-war-zone/6894/have-submarine-launched-anti-aircraft-missiles-finally-come-of-age

https://www.thedrive.com/the-war-zone/6894/have-submarine-launched-anti-aircraft-missiles-finally-come-of-age (näide Saksamaal arendatavatest õhuvastased allveelaevad)

See on vaid üks näide valdkonnast, milles Eestil võiks olla tõeline teadusliku arenduse eelis (nii asukoha, teaduse taseme kui ka kogemuste tõttu). Säärased projektid on võimalik maailmatasemele viia ainult juhul kui kaasneb pikaajaline poliitvisioon ja rahastus.

4. Sisuliste probleemidega tegelemine

Riigi sisuliste probleemidega tegelemiseks on Riigikogus vähemalt mõned lootustandvad signaalid tulnud, kusjuures märkimisväärne oli aseesimees Kivimägi sedastus, et tema unistus on Norra parlamendist, kus saadikud paiknevad saalis mitte erakondliku kuuluvuse, vaid piirkonna järgi. Noh, tõepoolest kaunis, kahjuks kauge tänasest reaalsusest! Olen käesolevas blogis juba 10 aasta eest kirjutanud - kuidas Eesti on üks vähestest parlamentidest maailmas, mille saadikud istuvad nelinurkses asetuses (enamus sarnaseid asetusi on kommunistlikes või postsovetlikes riikides!), samal ajal on Eesti parlament ühe kõrgema valimiskünnisega Euroopas, suletud parteinimekirjadega ja mitmes mõttes üsna madala demokraatiaastmega. Siiski on meil elanikkonna kohta üks suuremaid parlamente Euroopas, mis mõnes mõttes võib selgitada ka madalale jäävat keskmist konkurentsi parlamendis. Põhjamaade parlamentidest olemese sisuliselt valgusaasta kaugusel!

Täiesti eraldi teemablokina liitub veel e-valimistega seonduv, mis on suures osas ühiskonnast viinud arusaamale, et e-valimised on ebausaldusväärsed. Oluline pole siinjuures mitte niivõrd see (probleemid on selgelt olemas, neile on viidanud nii IT eksperdid kui ka Riigikohus juriidilise poole pealt), kui legitiimne praegune valimisprotsess on. Oluline on see, et ta peab olema kontrollitav ja arusaadav ka tädi Maalile ehk tavakodanikule.

Kui riik ei suuda parandada sündivuse olukorda, perekondade kindlust (läbi selle, et oleksid tagatud nii lasteaiakohad, stabiilsed töökohad kui ka majanduse stabiilsus tervikuna), leida alternatiive inimeste küüditamisele suurpolügoonide laiendamisel, ei võitle ääremaastumisega ega suuda peatada kultuurisõja jätkamist ja mitmeid muid väga sisulisi probleeme käsile võtta - siis ega meil palju lootust pole.

Leian, et just parlamendi ebademokraatlikust toimimisest johtuvad ilmselt ka mitmed põhjused, miks on olulisi otsuseid aastaid venitatud või tegeldud hoopis riigi arengule kahjulike poliitikatega. Siiani pole Riigikogu tegelenud piisavalt sisulise parlamendi tööga, vaid viib valitsuse poliitikaid ellu, mis tähendab et võimude lahusus riigis on piiratud. See võib paljuski seletada, miks riigi rahanduslikke probleeme ei lahendata nutikalt, vaid üritatakse rahakotti täita lihtlabaste maksutõusudega. Samuti võib selles leida põhjuseid, miks riik ei tegele oluliste küsimuste eelisjärjekorras tegelemisega - näiteks seda, kuidas välja tulla Eesti riigi suurimast sündivuse mõõnast viimase sajandi jooksul, ei arendata eelisjärjekorras eesti keele õpet, teadusrahastust ja miks on 20 aastat oldud viivituses regionaalpoliitika loomisega. Kui neid suundi ei muudeta, on aastal 2027 hilja alustada. 

Lühidalt võib asja kokku võtta nii: parlamendil 2023-2027 seisavad ees Heraklese vägitööd, just neist sõltub põhiseaduslik kord, eesti keele, kultuuri ja Eesti riigi säilimine pärast 2027.aastat.

 Vastukaja peaminister Kallase üleskutsele: alternatiivid galopeerivale maksutõusule on olemas

Kui Kaja Kallas on viimased poolteist kuud pidanud järjekindlalt pareerima pahameeletormi ja kriitikat uue valitsuse ulatusliku maksutõusude plaanide osas, on ta ühe retoorilise võttena kasutanud vana head "alternatiivi pole" argumenti, mis kõlab säravalt, kuid on tõest kaugel, kuivõrd mikroskoopilise majandusega Eesti maksudega pigistamine pikas perspektiivis midagi paremaks ei muuda. Eriti kui maksumuudatused on läbi mõtlemata ja ebaõiglased. Praegustele maksutõusudele on vähemalt 5 paremat alternatiivi, mis parandaksid töötajate olukorda, innovatsiooni ja tõstaksid majanduskasvu.

Süvenemata liigselt küsimusse, millist pikaajalist mõju avaldavad majandusele näiteks käibemaksutõus (käibemaks tõsteti 2009.aasta kriisi ajal "ajutiselt" 20%-le ja plaanitakse nüüd kruvida 22%-le), kuna seda mõju ei suuda ennustada isegi professionaalsed analüütikud. Kuid täiesti ilmselgelt pakuvad väiksele Eesti turule konkurentsi naaberriikide turud - kuigi Venemaalt kauba ostmine on käimasoleva sõja olukorras keelatud (ja ebamoraalne), siis piirid Lätti ja Soome on avatud. Üks tõenäolisemaid tagajärgi on niigi keerulises majandusolukorras käibemaksutõusu tulemusel aeglustuv majanduskasv, varimajanduse kasvamine ja kasvav piirikaubandus (mitte ainult alkoholi ja aktsiisikaupade kategooriates). Tõenäoliselt võimendub maksutõusu tulemusel majanduse aeglustumine ja taastumine saab olema oluliselt aeglasem.

Kogu see stsenaarium on laias laastus 2008-2014 Eestis läbi mängitud ja on üsna arusaamatu, kuidas võimupoliitikud sedavõrd lühikese mälu või väikese silmaringiga on. Kokku tahetakse tõsta umbes 5 erineva maksu määrasid või tekitada uusi makse (automaks, käibemaks, tulumaks, maamaks) - kusjuures hotellide puhul tahetakse maksumäära pea kolmekordistada. Kõik see tabab eriti valusalt teatud riigi piirkondi, mis sõltuvad enam turistidest ja kuhu majanduskasv ja kõrged palgad on niikuinii jõudnud alati pika viivitusega.

Käibemaksutõusu asemel taastada ettevõtete tulumaks

Käibemaksu tõstmise asemel, millega üritatakse käsi pista lihtinimese ja tarbija taskusse (ka kõige elementaarsemate kaupade arvelt), tuleks riigil keerulises finantsolukorras taastada ettevõtete tulumaks (väljavõtmata kasumile võib kehtestad madalama tulumaksumäära, nt 10%), mis võtaks raha sealt, kus seda teenitakse, motiveerides ettevõtjaid rohkem dividende maksma ja vähendama nn OÜtamist. Majanduskasvu säärane meede ei pidurda ja samas ei tekita juurde ka ebavõrdsust.

Raha sunniviisil maksutõusudega kogumise asemel riiklikud võlakirjad

Paljudes arenenud riikides on just riiklikud võlakirjad vahendiks, millega riik kaasab oma elanikkonna seast kapitali riigi majandusse, vältides niimoodi kõrgustesse kasvavaid intressikulusid ja samal ajal rahastab riigile olulisi projekte. Võlakirjade intressimäär võiks olla 5% mis on märkimisväärselt kõrgem tähtajalise hoiuse intressist (praegu keskmiselt 3%), aga samal ajal piisavalt soodne riigile. Sääraselt võiks riik ilma suurema pingutuseta kaasata aastaga Eestist isegi miljardi euro jagu kapitali - vaba kontodel seisvat raha on Eestis piisavalt.

Automaksu asemel tuleks kehtestada teemaks

Kuivõrd automaksuga üritatakse tabada kaht erinevat kärbest (täita riigieelarvet ja vähendada autostumist), aga avalike teenuste kvaliteet on sedavõrd erinev, oleks tasakaalupunktiks nende kahe täiesti erineva eesmärgi saavutamisel teemaksu süsteem. Elektrooniliselt makstav aastane teemaks (mida saaks osta ka lühemaks perioodiks) võiks olla kolmes erinevas kategoorias: 1) välismaalastele (üldine ehk kõrgem maksumäär) 2) pealinnas ja lähivaldades kehtiv keskmine Tallinna maksumäär ja 3) ülejäänud Eestis kehtiv madalam aastamaks. Kusjuures maksumäära kehtestamise aluseks võiks võtta inimese reaalse töökoha, mis vähendaks skeemitamist elukoha muutmisega. S.t. sisuliselt Tallinnas töötamise puhul ongi üheks töökoha "hinnaks" kõrgem automaks, et vähendada Tallinna autostumist, samuti on pealinna piirkonnas tänaseks kordades parem infrastruktuur ja tihedam ühistranspordivõrk kui ülejäänud Eestis, mis võimaldab kasutada alternatiive autole.

Teemaks on oluliselt loogilisem lahendus, mis võimaldaks raha koguda otse teede remondifondi ja maksustada ühtlasemalt autokasutust, vähendades autostumist ja soodustades ühistranspordi arendust. Mõte maksustada kõrgelt luksusautosid ja kõrgema CO2 näitajaga masinaid on huvitav, aga ebapraktiline idee, kuna kokkuvõttes suunatakse luksusautode omanikud registreerima enda kallid automobiilid välisriikidesse ja maainimeste elu tehakse lihtsalt põrguks. 

Alampalga tõusu kõrval tuleks Eestis kehtestada 8-tunnine tööpäev

Kuigi kogu arenenud läänemaailmas jõuti töölisklassi 8-tunnise tööpäevani juba 19.sajandil, mida meenutab ka täna tähistatav 1.mai töörahva püha, siis Eestis pöörati nägu 2008.aastal tagasi minevikku. Töölepinguseaduse muutustega muudeti inimesed sisuliselt palgaorjadeks, kelle saatuse üle otsustab tööandja. Tööandjaid on muidugi väga erinevaid, kuid säärane äärmuskapitalistlik seadusandlus ei ole kohane kaasaaegses maailmas, kui üliliberaalse tööseadusandluse alusel inimesi peetakse (kohati näruste palkadega) lõa otsas, kus nad peavad tingimusteta istuma 12-tunniseid vahetusi, ilma et nad saaksid selle eest mingit täiendavat hüvitist.  Säärane poolfeodaalne süsteem ei soodusta innovatsiooni, majanduskasvu ega palgakasvu. Kui kehtestada kõrgem palgakoefitsent üle 8-tunni tehtud töötundidele (nt alates 9-dast tunnist 1,2x alampalgamäär ja 11-ndast tunnist 1,4 kordne alampalgamäär), mõtleks tööandja kaks korda, kuidas oma vahetusi töös hoida, kuidas nende tööaega paremini ära kasutada ja kuidas vähendada töötunde selliselt, et sama töö saaks tehtud. 

Kui 12-tunniste vahetustega töötajatele hakatakse maksma kõrgemat palka, tekib automaatne surve tööturul maksta paremat palka ka alampalga teenijatele. Nii saavutaks riik kõrgema palgakasvu ka ilma hüppeliste alampalga tõstmisteta.

Maksustada tuleks naelrehve, toorpalgi väljavedu ja saastavaid/ebatervislikke hobisid

Kogu ühiskonda koormavate maksutõusude asemel tuleks "rohelisena" esineval valitsusel keskenduda tegeliku kahju maksustajale, seetõttu tuleks maksustada näiteks väljaveetavat toorpalki, poodides müüdavaid naelrehve, ühekordseid plastnõusid ja ka näiteks hobisid, millel on keskkonda saastav iseloom. Sellesse nimekirja võiks kuuluda näiteks erimaksu kehtestamine offroad maasturitele või ka muudele suure tarbimisega sõidukitele, mida inimene kasutab pigem hobikorras. Uunikumide puhul võiks kaaluda päevapileti kehtestamist, mida musta numbrimärgiga auto omanik saaks osta/sõlmida sarnaselt kindlustuslepingule ja osta seda ainult nendeks päevadeks, millal ta reaalselt autoga sõidab.

 

Harju tänava bareljeefi saaga:  kuuldused stalinismi surmast (S)tallinnas on tugevasti liialdatud

                    Punasirpidega rüvetatud Mere pst "Ohvitseride klubi" hoone on tegelikult ajalooline revüüteater Grand    Marina, kus loodi alused Eesti sõjaväele ja sai alguse riigi sisuline iseseisvumine,                                                 hoone sai  kannatada pommitamises 1944

                    Rahvakirjanik Juhan Smuuli tänini Harju tänava nurgal rippuv kommunistlik bareljeef 

                                                   

                                    

Kui vägivaldse diktatuuri ohjes idanaabri "võidukad" väed 24.02.2022 Ukraine proper territooriumile sisse tungisid, ilmselge plaaniga kogu riik hõivata - olid punamonumendid taasiseseisvunud Eestis rahulikult püsti seisnud juba üle 30 aasta. Vaatamata mõningatele emotsionaalsetele hüüatustele ja rahvuslaste meelepahale, polnud kellelgi isegi kaudsetki plaani ühtegi neist teisaldama hakata. Kui välja jätta üks õnnetult välja kukkunud Pronkssõduri teisaldamine, mida tingisid ka ilmselged provokaatorid ja muud riigivaenulikud tegelased, ei paistnud punaminevik mitte kedagi häirivat. Nagu ei häirinud punaminevik võimuvahetuse ja iseseisvuse taastamise järel paljusid poliitikuid, isegi nomenklatuuri karjääri teinuid, nii ei näinud rahvast häirivat ka lõputud obeliskid-puuslikud ja vennashauad igas Eestimaa nurgas ja kihelkonnas. Ometi võeti punamonumendid lõpuks alanud kohutava sõja valguses ootamatult kiiresti suuremast osast Eesti territooriumilt maha (või asendati neutraalsega).

Just seetõttu on mitte isegi traagiline, dramaatiline ega isegi tragikoomiline kuulda õigustusi Eesti Kirjanike liidu juhi ja kirjanike poolt, lausa meeleheitlikult - kuna Smuuli kritiseerijad olevat kõvasti andetumad, kui kadunud Juhan seda oli - kaitsmaks kallist punabareljeefi Kirjanike liidu seina. Koomiliseks ei tee olukorda, mitte kummastavad väited (vt näiteks Pekka Erelti kriitika EKL suunal https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120177452/pekka-erelt-mis-on-uhist-smuulil-ja-stutthofi-koonduslaagri-sekretaril#daltop8 ), justkui varade üleskirjutamine polekski küüditamise osa. Et kui lõikasid köit parajaks ja teritasid kirvest, ega  siis polnud ju timukas, vaid kõigest timuka abiline.

Saati veel õigustused, justkui oleks "Ood Stalinile" autor (kes ka nagu korduvalt korrutatud: oli üliandekas) Smuul samaaegselt suur stalinismi ohver - mida kirjanikuhärra kahtlemata võis ka olla, iseasi et sääraste vabandustega on ka palju suuremaid kuritegusid ajaloos õigustatud. Võis muidugi olla ohver, ainult et kus on siis EKL-i bareljeefid Alliksaarele, Jüri Kukele (represseeritud küll pärast Stalinit, aga ilmselge ohver sellegipoolest), Betti Alverile ja paljudele teistele Nõukogude okupatsiooni poolt tagakiusatud kirjanikele. Et kas tõepoolest oli Juhan Smuul kõige tagakiusatum kirjanik ja suurim Nõukogude reziimi ohver. See kõlab eriti pentsikult, arvestades asjaolu, et 1950.aastal oli Smuul Kirjanike Liidu (kommunistlikus versioonis, mille järglane tegutseb nähtavasti ka taasiseseisvunud Eestis) just nende parteitegelaste ja Kirjanike liidu juhatuse bürokraat, kes otseselt represseeris oma kolleege (Betti Alver, Kersti Merilaas jt), kes visati liidust poliitilistel põhjustel välja. Nemad kõik ei olnud niisiis erilised ohvrid - aga Smuul, vot tema oli kahtlemata režiimi ohver. Inimene võib olla küll maailma andekaim kirjanik (ja nähtavasti kaitsjate arvates siis palju andekam kui Alver, Merilaas jt), aga see ei tee olematuks fakti, et ta õigustas juuniküüditamist ja osales märtsiküüditamises. Loe lähemalt: https://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Smuul

Bareljeefi loo jaburus, piinlikkus ja koomika ei seisne ainult õigustustes bareljeefi subjekti suhtes (mis vähemalt minus tekitab küsimuse: kas tõesti peab tema bareljeef just sellel hoonel asuma).. Rääkimata asjaolust, et Eesti Kirjanike Liidu seina ehtiva  bareljeefi nimetus uhkustab väljendiga "Eesti NSV". Mida kuradit? See on isegi parem ninanips (kommunistidelt Eesti Vabariigile), kui Vilde monument üle tänava (ninanips EW-lt kommunistidele), mis rajati Nõukogude sügaval okupatsiooni ajal Tallinna (kui ühe eesrindliku sotsialistliku liiduvabariigi pealinna) südalinna, hoolimata tõsiasjast, et Vilde oli esimesi ajakirjanikke maailmas, kes Vabadussõja ajal avaldas 1919.a. populaarses Prantsuse päevalehes artikli kommunistide jõledustest Eestis "Les crimes du bolchevisme en Esthonie..." Lollikesed Moskvas jätsid selle pisiasja kahe silma vahele.  Paradokside maa Eesti  - vahest võikski Harju tänava ümber nimetada Paradoksi puiesteeks. 

Ühesõnaga on lugu Smuuli (sünd. Schmuuli) bareljeefi ümber enam kui koomiline  - see on vähemalt sama absurdne, kui uue valitsuse maksupakett. Nõukogude võimu suurima ohvri bareljeefi ei saa Kirjanike Liidu seinalt eemaldada, vaatamata sellele, et ohvri nime alla on lisatud epiteet "Eesti NSV..."  - ilmselt oleks ohvrile liiga valus säärase tundliku memoriaalobjekti eemaldamine. 

Püüdes natukenegi tõsisemalt ajaloohuvilise postitust kokku võtta, on kogu lugu piinlikku aurat tekitav, mitte stalinistliku minevikuga rahvakirjanikule (kes kogu loole ilmselt pilve piirilt vaikselt muigab), vaid Eesti Kirjanike liidule,  kes end kogu piinliku loo vältel esitleb sisuliselt täiesti kommunismimeelse organisatsioonina - kes oma dissidentlikkuses äkki isegi ei tunnista Eesti taasiseseisvumist (kui nad pole 30 aastat märganud maha võtta stalinistlikku bareljeefi - või otsinud bareljeefile sobivamat asukohta)? Äkki võiksin esitada tagasihoidliku ettepaneku: teha selle stalinistliku kunstiteose asemele vähemalt kaasaegsem bareljeef mõnda sobivamasse kohta, kuhu kõrvale võiks lisada ka mõne vähemtuntuma kirjaniku-ohvri bareljeefi nagu  Alliksaar, Alver või mõni teine. See tunduks praegusest äärmuslikust keerutamisest vähemalt usutavamalt.

Kahjuks Eestis on ajalooarusaamad ka riigi tasandil endiselt paljuski vastuolulised - Petserimaa õigusjärgsust ei tunnistata, Grand Marinat ehivad endiselt sirbid ja vasarad, kommunistlikke monumente võetakse maha lausa poolsunniviisiliselt (teise kuulsa kirjaniku Krossi pojal oli hea suurutleda, nüüd 30 aastat pärast taasiseseisvumist, kuidas tema nüüd võtvat Helme punamonumendid südameasjaks - kui monumentide teisaldamine oli ammu riiklikult otsustatud). Sama kummalisse kategooriasse kuulub Eesti (koos teiste Balti riikidega) hiljutine paanika Hiina avalduse teemal - jah, avaldus võis olla poliitiline jämedus, aga mis puutumus on sel Baltimaadega? Baltimaad ei ole kunagi kuulunud NSVL koosseisu de iure ja seda on tunnistanud (nagu president Meri säravalt on meenutanud) isegi sm Mao Zedong isiklikult.  Kuidas sai Hiina ebaõnnestunud avaldus olla seotud Eestiga, kui Eesti ei tekkinud NSVLi lagunemisest! Vastupidi: NSVL sai alguse Tartu rahu sõlmimisest.  Smuul elab oma piinarikas kommunistliku kunsti ahistavas teistpoolsuses punabareljeefi raiutunua endiselt edasi - kuigi Eesti peaks väidetavalt juba üle 30 aasta vaba olema...

> https://www.err.ee/1608955444/kirjanike-uldkogu-otsustas-smuuli-bareljeefi-seinale-jatta

>  https://www.err.ee/1608952123/dokument-naitab-smuul-ja-vaarandi-osalesid-kuuditamises

>  https://www.ekl.ee/meist/ajalugu/

 E-hääletamise usaldusväärsust tõstaks e-valimissedeli kasutuselevõtt

Praegusel kujul kasutusel oleva e-hääletamise ja traditsioonilise valimise peamiseks erinevuseks on valimissedeli puudumine, mis tekitabki suurima usaldusküsimuse e-hääletuse suhtes, sh välisele vaatlejale.

Kuidas toimub traditsiooniline valimisprotsess, mille peamiseks töövahendiks on valimissedel?

Valimissedel pabervalimistel tagab esiteks valimiskomisjoni töö kontrollitavuse: valimiskomisjonis on väljastatud kindel arv valimissedeleid, mis peab langema kokku valimiskasti sisuga (inimliku vea +/- piirides). Teiseks tagab valimissedel selle, et kasti on pandud ainult valimisõiguslike kodanike sedelid, kusjuures igal hääleõiguslikul kodanikul on ainult üks hääl.

Kuidas tõstaks e-valimissedeli kasutamine oluliselt e-valimiste usaldusväärsust?

1) tuleb sarnaselt tavavalimistele e-valimissedel väljastada kindla sedelitähisega (numbriline) igale e-valimistel osalevale kodanikule/hääletajale. Seda saab teostada kahel meetodil: e-posti teel või tavaposti teel. Valimissedeli tellimine tähistab ühtlasi kindlust, et valimiskomisjonil on ülevaade väljastatud e-valimisedelitest, mis langeb kokku valimistel antud e-sedelite arvuga. Selliselt on valimistulemused oluliselt läbipaistvamad.

2) E-valimistel e-valimissedeli kood on (sarnaselt SMART-ID kinnituskoodi süsteemile) ühtlasi lisakinnituseks valijale, et ta annab hääle korrektses valimispiirkonnas ja et tegu on autentse valimiskeskkonnaga. 

3) Kontrolli täiustusena peaks e-valimissedeli sees olema antud kontrollkood, mis ilmub e-valimiskeskkonda pärast e-hääletamist. Sellega veendub valija, et tal on autentne valimissedel, kontrollkood võiks olla leitav ka näiteks e-riigi keskkonnast ja olla püsivalt seotud ühe kindla inimese/valijaga (s.t. sama kontrollkood üle valimiste).

Mis aga kõige olulisem: koos kontrollnumbriga e-valimistulemused peaksid olema pärast valimisi avalikult leitavad ja kontrollitavad - see tähendab, et sisuliselt avaldatakse Exceli tabel, milles on näha kogu e-valimistulemuste tabel, koos kontrollnumbritega (mõistagi ilma muude isikuandmeteta). See tähendab, et kolmandale isikule on need andmed anonüümsed, aga iga inimene saab tabelist järgi vaadata, et tema hääl on tõepoolest läinud sellele erakonnale/kandidaadile, keda ta valis - kasutades kontrollnumbrit. 

Säärane e-valimissedeli süsteem tagaks nii läbipaistvuse kui ka usaldusväärsuse e-valimiste seaduspärase toimimise osas. Valimistulemused oleks tagantjärgi lihtsasti kontrollitavad ja igasugune pettuse risk oleks minimaalne. 

             Nuri$palu teerull tuleb peatada:

  Emajõe tselluloositehase ja Rail Balticu analoogiaks kujunev Nursipalu 100+ ruutkilomeetrine laienduspakett on suurushullustuse äärmuslik näide Eesti lähiajaloos

Sinised ristikesed tähistavad arheoloogiamälestisi piirkonnas, keskel

ohvirkivi nimega Kirstkivi; punase taustaga praegune harjutusala

 < klikka pildil suurendatud vaateks>

Punane ristkülik kujutab endast ligikaudu ala, mida Kaitseministeeriumi teerull plaanis kõige täiega üle võtta, mis on ilmne võimuliialduse peegeldus; vähegi mõistliku arutelu alustamiseks tuleb mahutada plaanitav laiendus kaardil sinisega viirutatud alale

Kas te teate kui suur on maastikul ala 100 ruutkilomeetrit? Just nii suureks on planeerinud Kaitseministeerium uue Nursipalu "harjutusvälja" - õige nimetusega megapolügooni. 

100 ruutkilomeetrit on selline ala, et kui tõmbate joone Tallinnast Iklasse ja teise samasuguse joone Iklast Tallinnasse 500 meetrit ida poole (500 meetrit on umbes maa Lauluväljaku väravast Russalkani, muide ligi kaks korda laiem plaanitavast RB trassikoridorist) - siis nende kahe joone vahele jääv ala ongi 100 ruutkilomeetrit.

Just selline monstrum tahetakse paigutada maailmas unikaalse kultuuri, looduse, keele ja pärandajalooga (sh UNESCO pärandiga tunnustatud) piirkonda, mida nimetatakse ka Vana Võromaa. 

Kui hiidlased-saarlased on sõdinud aastaid tuulikute vastu, mis jäävad kodudest kümnete kilomeetrite kaugusele ja teevad vaevukuuldavat müra, siis Võrumaa kaasuse puhul räägime sisuliselt plaanist ära rikkuda elukvaliteet suuremas osas maakonnast. Et mitte takerduda emotsionaalsetesse vaidlustesse, laialivalguvatesse jutlusesse, kaunitesse epiteetidesse ja subjektiivsetesse arvamustesse, toon välja vähemalt 5 argumenti, mis räägivad selgelt, et Nursipalu laiendus peab tulema oluliselt väiksem (pildil näidatud helesinise ala sisse) ja praeguseni kasutatud teerullipoliitika on täiesti selgelt ka põhiseadusevastane:

1) Vastuolud põhiseadusega:   

§ 5.    Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

Praegune planeeritud ala - nii suuruses kui ka paigutuses selgelt ei järgi seda põhimõtet ja on selges vastuolus põhiseaduse paragrahviga 5.

§ 13.    Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides.

  Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.

Suurim Nursipalu ulmelaienduse vastuolu ilmneb aga lugedes põhiseaduse preambulit:

....mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade...

2) Vastuolud elementaarsete säästlikkuse põhimõtetega. Nagu teada, tekitavad kaasaegsed relvad kaugrelvad suures koguses müra, saastet ja muid häiringuid. Kui kaitse-eesmärkidest, strateegiast ja taktikalistest aspektidest lähtuvalt on vajalik rajada (või laiendada) Eestisse harjusvälju, kus sellistest relvadest lasta, siis ilmselgelt ei ole realistlik 45 000 ruutkilomeetriga, hõreda asustusega ja tundliku keskkonnaga riigis rajada mitut (Euroopa mastaabis) hiiglaslikku polügooni, et siis igas erinevas Eesti otsas nendest laskeharjutusi teostada.

On täiesti elementaarne - et mitte öelda triviaalne - järeldus, et suuri harjutusalasid saab Eestis olla ainult üks suur polügoon, mille kõrvale võib teistesse riigi osadesse paigutada väiksemaid polügoone, et harjutada keskmise võimsusega relvadest laskmist. Sellega vähendatakse oluliselt nii Kaitseväe tegevuse ökoloogilist jalajälge kui ka tegevuse mõju ümbritsevale elanikkonnale.

3) Kümnete ruutkilomeetrite suurused laiendused ei ole seletatavad muu kui hoolimatuse, rumaluse või ülbusega (või kõigi kolme kombinatsiooniga) - kuna tänapäeva relvadega ei ole sellel suurt pistmist. Kas tõesti väidetakse, et tänapäeva relvade täpsusklassile vastavaid sihtmärke ei ole võimalik paigutada ca 100x100 meetrit (1 ha) ala sisse? Korrutame ala 100-ga, et pakkuda erinevate sihtmärkide variatsioone - ja korrutame veel kümnega, et sihtmärgiala oleks võimalik lasta "kümnest erinevast kohast" - on tulemuseks ikkagi 10 ruutkilomeetrit - ehk umbes 10 korda väiksem ala kui tänane teerull vallutada tahab.

See on ehtne näide hoolimatusest, ülbusest, täiesti puudulikust analüüsist ja "me teeme, sest me võime" suhtumisest.

4) Teerulli-poliitika poolt plaanitud ala sisse jääb mitmeid arheoloogilisi mälestisi, nende hõlvamine pole vastuolus mitte ainult ajaloomälestiste kaitsmise ja uurimisega, vaid ka eesti rahvuskultuuri mälu hoidmise ja Võrumaa kultuuripärandi kaitsmisega. Selliselt toimetavad ainult totalitaarsed riigid ja okupatsioonivõimud.

Tegu on otseses mõttes ühe Eesti kultuuri hälliga ja selle rüvetamine sellisel kujul on vastuvõetamatu.

5)  21 talu sundvõõrandamine ja poole Võrumaa tühjaks peletamine pole vastuvõetav ei seaduste, inimlikkuse ega regionaalpoliitika seisukohast. Kui tõesti oleks põhjendatud (milles ma väga sügavalt kahtlen ka põhjustel, et mujal Euroopa riikides selliseid äärmuslikke polügoone ei ehitata - ammugi sobimatutesse kohtadesse) ka säärase suurusega polügooni loomine - peaks see asuma kas Ida-Virumaa kaevandusalal või mõnel asustamata Läänemaa piirkonnas - mida arvaksid aga sellisest lahendusest looduskaitsjad? On ju ilmselge, et näiteks Matsalu rahvusparki ei asuks keegi midagi nii hullumeelset planeerima. 

Selliselt Võrumaast ülesõitmise katse on küüniline ja vastuvõetamatu.

--------------------------------------------------------------------------------------------------

Kasutatud allikaid:

> https://epl.delfi.ee/artikkel/120116452/nursipalu-laiendatav-harjutusvaljak-voib-endas-peita-keskaegseid-muistiseid

> https://www.nursipalu.org/

> https://epp-petrone.ee/2022/12/19/mind-saab-oma-kodust-ara-viia-vaid-kaeraudades-tulgu-nad-ja-proovigu/