Vastukaja peaminister Kallase üleskutsele: alternatiivid galopeerivale maksutõusule on olemas

Kui Kaja Kallas on viimased poolteist kuud pidanud järjekindlalt pareerima pahameeletormi ja kriitikat uue valitsuse ulatusliku maksutõusude plaanide osas, on ta ühe retoorilise võttena kasutanud vana head "alternatiivi pole" argumenti, mis kõlab säravalt, kuid on tõest kaugel, kuivõrd mikroskoopilise majandusega Eesti maksudega pigistamine pikas perspektiivis midagi paremaks ei muuda. Eriti kui maksumuudatused on läbi mõtlemata ja ebaõiglased. Praegustele maksutõusudele on vähemalt 5 paremat alternatiivi, mis parandaksid töötajate olukorda, innovatsiooni ja tõstaksid majanduskasvu.

Süvenemata liigselt küsimusse, millist pikaajalist mõju avaldavad majandusele näiteks käibemaksutõus (käibemaks tõsteti 2009.aasta kriisi ajal "ajutiselt" 20%-le ja plaanitakse nüüd kruvida 22%-le), kuna seda mõju ei suuda ennustada isegi professionaalsed analüütikud. Kuid täiesti ilmselgelt pakuvad väiksele Eesti turule konkurentsi naaberriikide turud - kuigi Venemaalt kauba ostmine on käimasoleva sõja olukorras keelatud (ja ebamoraalne), siis piirid Lätti ja Soome on avatud. Üks tõenäolisemaid tagajärgi on niigi keerulises majandusolukorras käibemaksutõusu tulemusel aeglustuv majanduskasv, varimajanduse kasvamine ja kasvav piirikaubandus (mitte ainult alkoholi ja aktsiisikaupade kategooriates). Tõenäoliselt võimendub maksutõusu tulemusel majanduse aeglustumine ja taastumine saab olema oluliselt aeglasem.

Kogu see stsenaarium on laias laastus 2008-2014 Eestis läbi mängitud ja on üsna arusaamatu, kuidas võimupoliitikud sedavõrd lühikese mälu või väikese silmaringiga on. Kokku tahetakse tõsta umbes 5 erineva maksu määrasid või tekitada uusi makse (automaks, käibemaks, tulumaks, maamaks) - kusjuures hotellide puhul tahetakse maksumäära pea kolmekordistada. Kõik see tabab eriti valusalt teatud riigi piirkondi, mis sõltuvad enam turistidest ja kuhu majanduskasv ja kõrged palgad on niikuinii jõudnud alati pika viivitusega.

Käibemaksutõusu asemel taastada ettevõtete tulumaks

Käibemaksu tõstmise asemel, millega üritatakse käsi pista lihtinimese ja tarbija taskusse (ka kõige elementaarsemate kaupade arvelt), tuleks riigil keerulises finantsolukorras taastada ettevõtete tulumaks (väljavõtmata kasumile võib kehtestad madalama tulumaksumäära, nt 10%), mis võtaks raha sealt, kus seda teenitakse, motiveerides ettevõtjaid rohkem dividende maksma ja vähendama nn OÜtamist. Majanduskasvu säärane meede ei pidurda ja samas ei tekita juurde ka ebavõrdsust.

Raha sunniviisil maksutõusudega kogumise asemel riiklikud võlakirjad

Paljudes arenenud riikides on just riiklikud võlakirjad vahendiks, millega riik kaasab oma elanikkonna seast kapitali riigi majandusse, vältides niimoodi kõrgustesse kasvavaid intressikulusid ja samal ajal rahastab riigile olulisi projekte. Võlakirjade intressimäär võiks olla 5% mis on märkimisväärselt kõrgem tähtajalise hoiuse intressist (praegu keskmiselt 3%), aga samal ajal piisavalt soodne riigile. Sääraselt võiks riik ilma suurema pingutuseta kaasata aastaga Eestist isegi miljardi euro jagu kapitali - vaba kontodel seisvat raha on Eestis piisavalt.

Automaksu asemel tuleks kehtestada teemaks

Kuivõrd automaksuga üritatakse tabada kaht erinevat kärbest (täita riigieelarvet ja vähendada autostumist), aga avalike teenuste kvaliteet on sedavõrd erinev, oleks tasakaalupunktiks nende kahe täiesti erineva eesmärgi saavutamisel teemaksu süsteem. Elektrooniliselt makstav aastane teemaks (mida saaks osta ka lühemaks perioodiks) võiks olla kolmes erinevas kategoorias: 1) välismaalastele (üldine ehk kõrgem maksumäär) 2) pealinnas ja lähivaldades kehtiv keskmine Tallinna maksumäär ja 3) ülejäänud Eestis kehtiv madalam aastamaks. Kusjuures maksumäära kehtestamise aluseks võiks võtta inimese reaalse töökoha, mis vähendaks skeemitamist elukoha muutmisega. S.t. sisuliselt Tallinnas töötamise puhul ongi üheks töökoha "hinnaks" kõrgem automaks, et vähendada Tallinna autostumist, samuti on pealinna piirkonnas tänaseks kordades parem infrastruktuur ja tihedam ühistranspordivõrk kui ülejäänud Eestis, mis võimaldab kasutada alternatiive autole.

Teemaks on oluliselt loogilisem lahendus, mis võimaldaks raha koguda otse teede remondifondi ja maksustada ühtlasemalt autokasutust, vähendades autostumist ja soodustades ühistranspordi arendust. Mõte maksustada kõrgelt luksusautosid ja kõrgema CO2 näitajaga masinaid on huvitav, aga ebapraktiline idee, kuna kokkuvõttes suunatakse luksusautode omanikud registreerima enda kallid automobiilid välisriikidesse ja maainimeste elu tehakse lihtsalt põrguks. 

Alampalga tõusu kõrval tuleks Eestis kehtestada 8-tunnine tööpäev

Kuigi kogu arenenud läänemaailmas jõuti töölisklassi 8-tunnise tööpäevani juba 19.sajandil, mida meenutab ka täna tähistatav 1.mai töörahva püha, siis Eestis pöörati nägu 2008.aastal tagasi minevikku. Töölepinguseaduse muutustega muudeti inimesed sisuliselt palgaorjadeks, kelle saatuse üle otsustab tööandja. Tööandjaid on muidugi väga erinevaid, kuid säärane äärmuskapitalistlik seadusandlus ei ole kohane kaasaaegses maailmas, kui üliliberaalse tööseadusandluse alusel inimesi peetakse (kohati näruste palkadega) lõa otsas, kus nad peavad tingimusteta istuma 12-tunniseid vahetusi, ilma et nad saaksid selle eest mingit täiendavat hüvitist.  Säärane poolfeodaalne süsteem ei soodusta innovatsiooni, majanduskasvu ega palgakasvu. Kui kehtestada kõrgem palgakoefitsent üle 8-tunni tehtud töötundidele (nt alates 9-dast tunnist 1,2x alampalgamäär ja 11-ndast tunnist 1,4 kordne alampalgamäär), mõtleks tööandja kaks korda, kuidas oma vahetusi töös hoida, kuidas nende tööaega paremini ära kasutada ja kuidas vähendada töötunde selliselt, et sama töö saaks tehtud. 

Kui 12-tunniste vahetustega töötajatele hakatakse maksma kõrgemat palka, tekib automaatne surve tööturul maksta paremat palka ka alampalga teenijatele. Nii saavutaks riik kõrgema palgakasvu ka ilma hüppeliste alampalga tõstmisteta.

Maksustada tuleks naelrehve, toorpalgi väljavedu ja saastavaid/ebatervislikke hobisid

Kogu ühiskonda koormavate maksutõusude asemel tuleks "rohelisena" esineval valitsusel keskenduda tegeliku kahju maksustajale, seetõttu tuleks maksustada näiteks väljaveetavat toorpalki, poodides müüdavaid naelrehve, ühekordseid plastnõusid ja ka näiteks hobisid, millel on keskkonda saastav iseloom. Sellesse nimekirja võiks kuuluda näiteks erimaksu kehtestamine offroad maasturitele või ka muudele suure tarbimisega sõidukitele, mida inimene kasutab pigem hobikorras. Uunikumide puhul võiks kaaluda päevapileti kehtestamist, mida musta numbrimärgiga auto omanik saaks osta/sõlmida sarnaselt kindlustuslepingule ja osta seda ainult nendeks päevadeks, millal ta reaalselt autoga sõidab.