Detsembrimässu aastapäeval:  Grand Marina on sajand hiljem endiselt punalipu ikke all

Möödunud tuulist aastasada meenutades, on Eesti ajaloo teemal ikka juttu tehtud märtsipommitamises hävinud Harju tänavast, röövitud presidendi aurahast, massirepressioonidest, metsavendlusest, põgenemistest, üle-noatera pääsemistest ja pagulusest – ühe põneva näitana kas või Fanny de Sieversi poolt meenutatud viimast õhtut "Kuld Lõvis" natside poolt okupeeritud Eestis. Tänavuse aasta jooksul on teema keskmesse tõusnud okupatsiooni õigustavad ja kohatud punamonumendid. Siiani lahti rääkimata on aga teema, mille tõttu Eesti riigivõim taasiseseisvumise järel on toetanud okupatsioonisümbolite alles hoidmist sümboolsetes paikades, mille tegelik roll Eesti ajaloos on olnud okupatsioonile risti vastupidine. Rektor Kalmu ja minister Danilson-Järgi osalusel toimunud hiljutises saates "Esimene stuudio" mainiti muuhulgas ka Mere pst ajaloolist kinohoonet, nimetades seda asjatundmatult "mitte eesti hooneks" – olgugi, et just selles hoones pandi sõjaline alus iseseisvale Eesti riigile – ehk tõde ei saa olla väidetust kaugemal. Detsembrimässu aastapäeval väärib meenutamist, milles seisneb selle hoone tegelik muinsusväärtus ja ajalooline tähtsus.

Leian, et kui püüda tänasest linnaruumist leida sümbol, mille kaudu panna sõrm peale sellele, mis kõige tugevamalt ilmestab Nõukogude okupatsiooni mentaalseid rudimente kaasaegses Eesti avalikus ruumis, ongi selleks paigaks Viru väljaku kõrval Mere puiestee ääres paiknev pika ajalooga "Grand Marina" kinohoone, mis tõepoolest kurikavalt on peidetud viisnurkade ja stalinistlikku ornamentika alla. Hoone ajalugu pole vähimalgi määral tutvustatud ka koolikirjanduses, pean tunnistama, et keskmisest suurema ajaloohuvilisena polnud mul aastaid aimu, et säärane hoone võiks Tallinnas tänini alles olla – pidasin kinohoonet sõjas hävinuks (arvates ekslikult, et see asus Liivalaia tänaval). Kuni huvitava kokkusattumuseni selle aasta veebruari alguses, mil Vabadussõja võtmetegelastele pühendatud blogipostitust kirjutades leidsin endale üllatuseks, et hoone pole kuhugi kadunud, seda ehivad tänapäeval punavanikud, sirbid ja vasarad, sildile on aga kirjutatud "Vene kultuurikeskus". Midagi pole parata – just säärased avastused ilmestavad üheksa sajandit vana linna kirjanduslikult värvikat lugu maailma ajaloos, mis on Tolkien'i Minas Tirithi vääriline – ja millesarnast maailmast teist ei leia.

"Grand Marina" hoone tähenduseni jõudmiseks tuleks selgitada – eelkõige põlvkonnale, kes enamuse tänase Eestit valitsevast klassist moodustab ja ajaloo koolitundide omandas pigem enne 1991.aastat (ma olen muide alati ilmestanud, kuidas loetakse enne 1991.aastat saadud ajalooharidusega inimesi sama kaaluga hiljem õppinutega; vähemalt täiendkursused oleksid põhjendatud) -, mis ühendus oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille juhiks Eesti Sõjaväelaste I kongressil juulis 1917 valiti nooremohvitser Konstantin Päts. Nimetatud demokraatlikult valitud sõjaväeline esinduskogu juhtimisel asutigi üles ehitama pärast sajanditepikkust pausi taaskord eesti rahvusväeosasid. Üle 50 000 eesti sõjaväelast esindav esinduskogu ja tervikuna rahvusväeosade tekkimise algsädemeks oli justnimelt sama aasta aprillis "Grand Marina" kinos toimunud üle 500 osalisega eesti sõjamehe koosolek. Ajaloolist koosolekut on meenutanud Johan Pitka ja paljud riigi asutajad. William Tomingas meenutab, et tollel pöördelisel 1917.a kevadel kerkis Grand Marina koosolekul "nagu ürgjõuliselt" nooremate eesti allohvitseride üleskutsel kava asutada rahvusväeosad. Luba selleks saadi samal kevadel Kerenski revolutsiooniliselt valitsuselt. 500 eesti sõjameest otsustasid konsensuslikult rahvusväeosade kasuks, seda toonasel Tsaari-Venemaal üldlevinud vasakliikumiste ja korralageduse kiuste. 1917.aasta oli haruldane mitmes mõttes, muuhulgas selle poolest, et see oli ainuke periood Eesti ajaloos, mil kõiki poliitilisi suundi esindanud jõud tegid koostööd ühise eesmärgi nimel. Eesmärgi nimel, mida võib nimetada 700 aastat vanaks unistuseks taastada kodumaal muistne priius ja iseseisvus - "aga ükskord algab aega".

Niisiis oli luba Venemaa Ajutise valitsuse (veebruarirevolutsiooni võimu) poolt, mida märatsevate enamlaste jõukude eest kaitsesid teiste hulgas eesti ohvitserid (nt Theodor Käärik, kes muide oleks rahutuste arenedes Petrogradis peaaegu maha lastud, millisel juhul oleks Eesti ja võib-olla maailma ajalugu teistsugune olnud; meie õnneks jäeti Käärik ellu). Eestlaste väeüksuste rivisamm olevat toona Petrogradis olnud ainuke tõsisema distsipliini ilming, mis avaldas muljet ka kõrgemale väejuhatusele. Mihkel Lüdigi, Theodor Kääriku ja Jüri Vilmsi eestvedamisel esitatud palvekirja ja sellele järgnenud Petrogradi hiigelsuure meeleavalduse tulemusel (üle 100 000 eestlase sinimustvalgete ja punaste loosungitega), mida juhtis muide kommunist Artur Vallner*, saadi Kerenskilt koheselt luba rahvusväeosade asutamiseks. Ajutine Valitsus vajas toetust, millega stabiliseerida kokku kukkumise äärel olevat I maailmasõja rinnet. Ühtlasi said Käärik ja väejuht Lavr Kornilov kokkuleppele, et uue rahvusväeosa juhiks kutsutakse Kaukaasia rindelt Kornilovi staabiohvitser Johan Laidoner (kes muide auastme poolest jäi alla Eestis asunud polkovnikutele Tõnissonile, Sootsile jt). Laidoneriga koos tuli rahvusväeossa ka tolle adjutant Richard Masing, küll pika ringiga läbi Saksa sõjavangilaagri. Richard Masingu roll Eesti ajaloos on märkimisväärne ka selle poolest, et just tema keeldus ainsa ohvitseri-luurejuhina (Sõjavägede Staabi II osakond) alla kirjutamast 1939.a. baaside lepingule, olles viimase vaba Eesti diplomaatilise lähetusena sõitnud konsultatsioonidele hitlerliku Saksamaa esindajatega Königsbergi (tnp Kaliningrad), mille käigus sakslased ühemõtteliselt keeldusid mistahes abist Eesti valitsusele. Masing põgenes baaside lepingu järel salaja Eestist ja tema isikut võib pidada kirjanduslike liialdustega prototüübiks peategelasele põnevusfilmis "O2".

Revüüteater Grand Marina pärast märtsipommitamist 1944

Kaasaegne Eesti riik, erinevalt palju levinud ettekujutusele, ei tekkinud 1918. aastal niisiis ootamatult tühjale kohale ega ka Vabadussõda alanud tühisest koolipoiste püssipaugutamisest. Sellele eelnes kogu maa poliitilise, kultuurilise, sõjalise ja ärilise eliidi ühine jõupingutus, mille intensiivsem osa algas 1917.aasta kevadel revolutsioonilise Vene keisririigi pealinnas. Kõige pöördelisemaks sündmuseks kogu ahelas pean justnimelt rahvusväeosade asutamist, millest sündis enesekindlus ja ettekujutus rahvuslikust sõjaväest, ilma milleta Vabadussõda ette kujutada on väga raske. Iseseisvust aga hoopis võimatu. See rahvusliku sõjaväe sünnilugu sai alguse ühes kindlas kohas: revüüteatris "Grand Marina", mida täna ehivad sirbid, vasarad ja punavanikud. Kas midagi on üldse siia veel lisada?

On selgitamatagi arusaadav, et linnaruumis valitsev olukord on groteskne ja kunstiteadlaste õigustused "stalinistliku kultuuripärandi väärtuslikkusest" Tallinna kesklinnas pole mitte lihtsalt õõnes jutt, vaid kubiseb pooltõdetest ja elementaarse lähiajaloo sündmuste eiramisest, eriti ajaloolise Tallinna osas. Esiteks, mis muinsusväärtust saab olla objektidel, mis praeguse näo on saanud märtsipommitamise järel tehtud ümberehituste tulemusel? Kusjuures ümberehitamist teostati okupatsioonivõimu poolt (kes 1944.a. ise ka pommitamisi läbi viis – meenutuseks Nõukogude ajal koolis käinutele), mille kaudu samas ülistatakse maailma ajaloo üht intensiivsema inimsusvastaste kuritegude registriga impeeriumi. Teiseks ei saa kuidagi põhjendatuks pidada ümberehituste muinsusväärtusi, mis on rajatud vastupidistele ideedele, millele ehitati üles 1918. aastal tekkinud Eesti Vabariik. Sellesse arhitektuurikategooriasse mahuvad nii revüüteater "Grand Marina" kui ka "Estonia" teatri laemaaling.

* Artur Vallner oli ühtlasi ainuke Eesti kommunist, kes on juhtinud Eestimaa Maanõukogu; Anton Hansen Tammsaare kälimees, jäi Vabadussõja ajal kommunistide poolele, hukati 1938.a Suure Puhastuse ajal

 Endise ministri ja pikaajalise rektori Jaak Aaviksoo kõne hariduskonverentsil oli jahmatav. Täienduseks isiklikud kogemused Eesti kõrgharidussüsteemist ja gümnaasiumist 

Kui laev on täiesti kreenis, tuleb midagi ette võtta: ettepanekuid

> Link 15.10 konverentsi salvestusele: https://haridus.postimees.ee/7625138/hariduskonverents-vaimuvalguse-tumealad?fbclid=IwAR38eEB6uZyEde2Az6hBxXFGED8iGSCYw9KcNIIyZrtXNAX8uqjCcRnsR0o

> Postimehe juhtkiri augustist 2022: https://arvamus.postimees.ee/7595927/juhtkiri-eesti-hariduse-allakaik

Endise ministri ja rektori Jaak Aaviksoo osalemine konservatiivse erakonna korraldatud (ja Postimehe vahendatud) hariduskonverentsil oli mitmes mõttes üllatav, veel üllatavam oli tema sõnavõtu sisu, kus kriitikaga ei koonerdatud. Kui konverentsi peateravik oli EKREle tüüpiliselt suunatud keeleprobleemidele, siis Aaviksoo kriitika oli peamiselt just kõrghariduse kvaliteedile suunatud. Teadagi on ähvardavat kõuemürinat hariduse rahastamise suunal tulnud ka värsketelt rektoritelt ja teema on mitmeti aktuaalne, Aaviksoo kõne oli positiivne sisuliste probleemipüsituste poolest. Seega oli üllatav kõne Aaviksoolt kahtlemata õigusega kirjutatud - sooviksin samas endise Eesti "kõrgharidusohvrina" (2006-2012) teemat pisut enda isikliku kogemuse kaudu valgustada, siiski ei üldistaks ma kindlasti  probleeme kõikidele erialadele, mis kõik on väga erinevad. Eelkõige keskenduks rohkem küsimusele, kuidas on jaotatud ressursid ja eesmärgid Eesti (kõrg)haridussüsteemis.  Tekst on kirjutatud vabas vormis, et mõttejätkud ja ülesehitus oleks loogilisemad, ettepanekud on välja toodud jämedas  trükis artikli sees.

Ettepanekud loeteluna:

1) gümnaasiumite õppekavad oluliselt paindlikumaks;  milleks raisata inimeste aega teemadega, mida nad tulevikus edasi õpi ja mis neid ei huvita (nagu maailmas oleks veel vähe asju, mida tänapäeval õppima peab); siinkohal kummardus kunagisele kirjanduseõpetajale, kes tunnistas mokaotsast vaikselt "ma tean ju ise ka, et te võiksite selle 12 aastat palju väiksema ajaga läbi teha"; tegelikult minu arvates mitte väiksema aja, vaid hoopis paremini valitud sisuga)

2)  lävendid ei vasta kaugeltki eeldatavale tasemel (reeglina on nad kas  üle või alla tegelikku vajadust), üldine vestluste ja/või katsete süsteem tuleks taastada

3) haridussüsteemi astmed peavad välja astuma enda "mullidest", hariduse roll peab olema eesmärgistatud ja oma funktsiooni täitev

4)   teadmised on laias mõttes ellujäämistarkus, mis peaks olema osa hariduse eesmärkidest, nagu see on ajaloos varasemalt olnud

5) hariduse eksimused on kõige lihtsam viis ressursside piiramatuks raiskamiseks mistahes ühiskonnas, mistõttu tuleks õppekavasid optimeerida regulaarselt. Üleliigne ja nõrk osa kõrgharidusest tuleks  aga muuta tasuliseks või lõpetada sootuks.  Lõpumõte Madis Habakukelt.

Haridus on tegelikult tohutu lai valdkond, samuti sügav ja pika süüteajaga, mistõttu universaalselt igas haridusastmes kõigile sobivat ja ideaalset lahendust pole kunagi olemas, seetõttu ei näe ma suurt sisu liiga üldistavates kriitikatulvades või juhtkirjades teemadel "hariduse üldisest allakäigust". See pole parem, kui hädaldada hukas nooruse või halva ilma üle. Ometi on probleemid hariduses ilmeselgelt  tõsised, nendega tegelemine oleks ammu pidanud olema poliitikute üks võtmeprobleeme vähemalt paar kümnendit. See eeldab aga omakorda adekvaatseid, hea hariduse ja laia silmaringiga poliitikuid-  kes suudavad ja julgevad ka olulisi muudatusi teha. Väidan, et nende puudus (ja koostöömeel eri erakondade vahel) on ilmselt üks suuremaid puuduseid hariduspoliitika arengus. Kuid poliitikast ma siin täna siiski kirjutada ei kavatse, seega keskendun küsimustele, millega nõustun Aaviksoo kõnes ja täiendan seda enda värvikate mälestustega.

                                                        luuletaja Betti Alver (1906-1989)

Mälestustega on küll keeruline see osa, et alustama peaks väga kaugelt ja kirjutama nii pikalt, et see kaotab teemakäsitlusena mõtte, hajutab sisu ja teeb ka lugemise suhteliselt võimatuks. Püüan kokkuvõtlikul moel ülevaate siiski anda. Alustades sellest, et XX sajandi kõrgintellektuaalse eesti kultuurikõrgustiku järellainetuses Tartus õnnestus üles kasvada, Betti Alveri viimase kodu naabermajas Pargi tänaval, kus leidus toona  veel korralikus annuses XIX sajandi õhku. Ajastu murenemise märke oli tunda juba sajandi lõpus, veel hoogsamalt aga XXI sajandi alguses, zeitgeisti mõjutanud vapustuste, reformide ja arengute loetelu on sisuliselt lõputu: Internet, sõnavabadus, hoogustuv sõda äärmuslusega (mis algas teatavasti kahe torni langemisega New Yorgis). Mõnes mõttes on õnnelikud (samas igavamad)  tänased noored, kes pole näinud ei tanke Tallinnasse veeremas, telefoniputkasid, kurbade silmadega mersusid, (päris) kantpäid, punkareid, metsikuid 1990te pidusid, esimesi hiiglaslikke personaalarvuteid (ja algelisi arvutimänge nendes), kuulnud sissehelistamise (dial-up) Internetikrõbinat ega kaksiktornide kukkumist. Igal juhul on paradigmade nihkumine viimase kolme kümnendi jooksul olnud hämmastav ja muutuste mõju üle hinnata on võimatu - sh haridusele.

  helged mälestused muusikakallakuga põhiharidusest

     legendaarses Karlova gümnaasiumis

                                    

   Teiste kuulsate vilistlaste seas on Karlova gümnaasiumist 1990tel

 välja kasvanud  ansambel Noorkuu

Et kõik ausalt ära rääkida (püsides siiski mõistliku tähemärkide arvu piires), peaksin alustama sellest, kuidas mul õnnestus saada omaaegsest Karlova gümnaasiumist täiesti hiilgav põhiharidus, mille eest pean väga suure kummarduse tegema sealsetele õpetajatele. Haridus oli selles koolis vaieldamatult maailmatasemel. Toonased õpetajad olid tugevad vanakooli pedagoogid, kes panid paika hullemadki rüblikud ja pätid (keda 1990tel juba jagus), hoides samas koolis üleval sõbralikku ja arendavat õhkkonda. Karlova oli tugeva humanitaarkaldega, 1990tel sisuliselt Tartu vaste muusikakeskkoolile, kuna koolis oli ka muusikakallak (ka mina käisin muusikaklassis). See trumpäss õnnestus Karlovalt küll hilisemates poliitkombinatsioonides konkureerivate gümnaasiumite poolt ära võtta ja seda ma pean siiani suureks kaotuseks Tartu hariduselule. Selle teema arutelu jätan küll siinkohal katki ja jätkan enda haridustee lühikirjeldusega, et püsida teemas ja teemapüsituse raames oluliste punktide juures. 

Olles põhikooli lõpuks omandanud aastatepikkuse drilli ja harjutamisega   maailmatasemel muusikalise alghariduse (õppides paralleelselt ka muusikakoolis klarnetit, sh lugematud  kontserdid, kooride-ansamblite-orkestrite proovid ja esinemised, aktused, juubelid ja etendused "Vanemuises",  esinemisreisid Eestis ja välismaal, palju konkursse, pikki proove jne), oli mul põhikooli lõpuks sisuliselt olemas väga tugev aluspõhi jätkamaks haridusteed muusika valdkonnas. Selleks oli toona Eestis palju võimalusi, minu puhul oli toetavaks faktoriks veel tasemel instrumendiõpetaja muusikakoolis, kes õpetas täiesti vabariigi tippude tasemel (korraldas lisaks iga suvi õppelaagreid Eesti parimate õpetajate osalusel jne). Siiski soovitasid  mulle  nii sõbrad, mitmed õpetajad muusikakoolis kui tavakoolis põhikooli lõpus, et minu tee kuulub Treffnerisse, kuna minu tugevus koolis tuli välja eelkõige just reaalainetes. See ei olnud isegi sotsiaalne surve, ma nimetaks seda saatuseks. Pikemalt sellel siinkohal peatumata, võin öelda, et elutee on mind muutnud parajas annuses fatalistiks nentimaks: kui miski on tõesti sulle ettemääratud, ei päästa miski. Treffnerisse minekuga oli samuti seotud omalaadsete juhtumiste jada, mida siinkohal pikemalt ei haruta. Mõistagi on kogu järgnev tekst vaid lühikokkuvõte läbielatud sündmustest ja kogemustest, teravikuga just haridussüsteemi valukohtadele.

Niisiis maandusin ma gümnaasiumisse õppima Treffnerisse. Sealt tänase postituse tegelik sisu alles algab. Täpselt avaaktusest õieti, kus meile Emajõe kaldal tuli esinema verinoor vastne haridusminister Mailis Reps (toona veel neiupõlvenimega), mäletan, et ainus mõte, mida see kohtumine ja  uhke poliitiline etteaste minus tekitas, oli "kas abituriente lastakse ka tänapäeval ministriteks?" Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Treffner oli kahtlemata Eesti tipptasemel kool: vastrenoveeritud maja, uhke võimla (ühed kvaliteetsemaid kehalise tunnid, mis mul on kunagi olnud, muide) ja creme de la creme õpilaste näol, mida "riisuti" üle Lõuna-Eesti.. Siiski, ma pean ütlema, tekitas õppimine seal mitmeid tõrkeid just õppeprogrammi jäikuse osas. Küsimus ei ole selles, et seal pidi päris palju õppima (mida oli ette eeldada) või kapriisses teismeeas - aga sellel õppimisel oleks võinud olla oluliselt selgem eesmärk. Kuigi Treffneris oli juba toona kasutusel arenenud kaasaegne perioodõppesüsteem, ei saanud gümnasist ise peaaegu mitte ühtegi ainet valida.

Jah, pärast kohustusliku päevaprogrammi läbimist (tunnid kestsid muide reeglina kella 16-ni, N-R olid vist vahel lühemad), oli võimalik võtta üksikuid valikaineid, kuid ühelt poolt pikendas see päeva pikkust veelgi.  Mis aga veelgi jaburam: seetõttu sai sisuliselt valida korraga ainult ühe aine. Minu elus tulenes sellest  reaalne  hilisema elu komistuskivi, kuna võtsin valikainena prantsuse keele, soovides võtta ka joonestamist (pikema eesmärgiga minna tulevikus õppima kas arhitektuuri või inseneriteadust). Tolles noores eas ma tõesti poleks arvanud, et see saab nii määravaks mu elus. Põhjus peitus selles, et paralleelselt jooksid prantsuse keel ja joonestamine - valida sai, aga nagu öeldud - ühe aine. Just selle piirangu tulemusel (otsustasin prantsuse keele kasuks, mida ma kindlasti hariduslikult ei kahetse) - ja tõesti,  ainult selle tõttu jäi saamata ülioluline joonestamiskogemus.  Siinjuures pole tegu hiljem juurde mõeldud vabandusega: korraga sai tõepoolest valida ühe valikaine, rohkem ei võimaldatud (ka jäik ajaraam oli mõeldud ainult ühe aine jaoks, nagu mainisin). Ja kui mõelda, kui väikse osa moodustas see meie üldisest õppemahust, oli see tõeliselt nõme. Mäletan, et tänu prantsuse keelele õnnestus ära saada ka vähemalt ühest semestrist Inimeseõpetusest (mis toimus ka kuidagi kohustuslikus korras päeva lõpus). Jumal tänatud sellegi eest :) Ja parimad tervitused õpetajale (kelle kodus tegime nn prantsuse seltskonnaga hiljem põneva eraldiseisva järeleksami Riia tänaval, mäletan seda siiani). Rõhutan siinkohal ilma igasuguse irooniata: milleks on tänapäeva koolikavad kuhjaga täidetud ainetest, mida XIX sajandil ei olnud?!? - ometi polnud inimesed toona lollimad. Rääkimata sellest, et tänapäeva lastel on niikuinii rohkem õppida 1) ajaloos 2) IT-s 3) majanduses 4) julgeolekus-riigikaitses jne  - äkki oleks kuidagi võimalik vähemalt "üldine kohustuslik värk" siis kvaliteetsemasse ja väiksemasse "pakendisse" pakkida. Pealegi, olgem ausad, ei lange õpilaste huvialad kunagi kõik ühte, nagu on erinevad ka erialavalikud. Kasutades taas enda näidet, teadsin ma juba 7.klassis, et arsti või bioloogi minust ei saa, ometi pidin visalt ära kannatama kõik bioloogia tunnid XII klassi lõpuni välja - sellest mahust vähemalt pool oleks ma võinud rakendada aga muu (keelte, ajaloo, IT, matemaatika, füüsika vms) õppimiseks.

HTG rikkalikest kogemustest hetkel palju pikemalt kirjutada ei jõua, kuivõrd see kool koosnes tõesti nii suurel hulgal talendikatest õpilastest, et ma tõsiselt kahtlen õpetajate võimalustes (klassis oli 36 õpilast) nende kõigiga tegelemiseks. Minul jäid kahtlemata kõige soojemad kogemused matemaatikaga - mille raames sai läbitud ka kümneid lisatunde olümpiaadideks valmistumisel jne. Ilmselt oli noorena siiski raskusi keeruliste asjade õppimise kasulikkuse nägemises - eriti kui polnud lähedalt eeskujuks teadlast või sarnast inimest. Ilmselt oleks võinud koostöö selles mõttes ka ülikooliga parem olla. Taaskord, julgen väita, et matemaatikat oleks õnnestunud ka põhjalikumalt õppida, kui selleks oleks teiste ainete arvelt rohkem aega jäänud (see on ka kergelt individuaalne teema, kahtlemata). Ei saa jätta mainimata, et nn omavalitsuse tunnustus ja toetus olümpiaadidel käijatele oli pehmelt öeldes lahja. Kuskil sahtlite põhjas tolmuvad siiani Andrus Ansipi allkirjadega tänukirjad ja mitmes eksemplaris "33 toataime" (ausõna, kas tõesti midagi paremat kinkida ei osanud, sain seda raamatut lausa korduvalt). Muide, sarnane emotsioon kordus aastaid hiljem Hansapanga stipendiumit saades, kus meeneks oli kellegi täiesti tundmatu nooruki sisuliselt reisipäevik-blogi eurotripist (või millegi sellesarnasest). Mida ma selle jamaga tegema oleks pidanud? Ka õppejõud ei osanud 2007-08 soovitada mitmeid väga häid ülevaatlikke majandusõpikuid (/raamatuid) , mida toona juba Eestis välja anti - need avastasin ma alles aastaid hiljem omal käel. Olgu see raamatutelugu kõrvalepõikeks, kuid mind isiklikult on alati tänatud (sõprade jt poolt) heade raamatute kinkimise eest, nagu on ka mulle häid raamatuid kingitud. Kas tõesti polnud ei  Ansipil ega Swedbankil kummalgi parema lugemusega sekretäre?

Ettepanek nr 1 seega: laskem gümnasistil vähemalt 30% ulatuses ise enda õppekava koostada (milleks muidu ta sinna gümnaasiumisse üldse astus, kui ta isegi selle valikuga hakkama ei saa). Joonestamine on tänapäeval küll kuuldavasti küll uuesti pandud  HTG reaalklassis kohustuslike ainete hulka, seega võib-olla osutusin katsejäneste põlvkonda kuuluvaks, sellegipoolest on õppekavad tänaseni täis administratiiv-bürokraadi väljamõeldud mahtu - kusjuures nende bürokraatide seos noorte hilisema elu või elukäiguga on täiesti olematu. S.t. neil puudub igasugune personaalne vastutus noorte inimeste tuleviku eest.

Et kirjutist mitte väga pikale venitada ja samas lühidalt kirja panna ka enda (suhteliselt kaootilised) üsnagi valulised kogemused Eesti kõrgharidussüsteemist, hüppan Treffnerist nüüd otse 2006.aasta ehitusteaduskonda, kuhu astusin kindla teadmisega omandada TTÜst insenerikutse. Jah, nendin siinjuures, et teadmised valdkonnast olid kesised ja tuttavaid sellest valdkonnast polnud, kuid samal ajal kehtib see vist poolte tudengite kohta. Või vähemalt kehtis vanasti. Enda vanemate (põlvkonna) kogemuse põhjal arvasin teadvat seda, et ülikool on üldiselt meeldiv koht, kus veedetakse lõbusalt aega, osaletakse muus sotsiaalses elus, vahepeal isegi õpitakse, kohatakse palju tarku inimesi ja isegi lollimad veetakse ülikoolist läbi. Mõnest saab teadlane, mõnest ärimees, kolmandast maailmarändur - aga Nõuka-ajal ei olnud kellelgi tunnet, et ülikool on ajaraisk. Võib-olla tõesti oli inimkonnaga juba selle 30 aastaga toimunud nii suur intellektilanguse või olude karmistumise protsess, igal juhul oli XXI sajandi ülikoolikogemus sootuks teistsugune koht, saabunud oli õitsev (ja karm) kapitalism. Palju kihistunum, palju tõsisem ja  keerulisem elu - ja eelkõige taaskord õppeasutus, kus pidi (taaskord) meeletult õppima - väga tihti aru saamata milleks ja mida.  Aga pidi. Ehitusteaduskonda astumiseks oli meile kusjuures HTG lõpuaastal tehtud veel kõva promotööd (tutvustuspäeval) ja paar tubli ehitusinseneri sealt kahtlemata ka tuli. 

Järgmiseks haridsuprobleemiks selles  nõndanimetatud mullistumine, millest rääkis ka endine rektor Aaviksoo (oluline vahemärkus: minu ajal Aaviksoo TTÜ rektor polnud). Niisiis HTG-st ilma mingi joonestustaustata tulles oli läbisaamise shanssid juba esimesel semestril sisuliselt minimaalsed, et mitte öelda olematud. Isegi kui tööd oleks õnnestunud esitada esimesel katsel (kaks eraldi joonestusainet, mõlemast tuli esitada vähemalt kümmekond A3 formaadis joonist, lisaks väiksemad tööd), oli nende maht sedavõrd suur ja keeruline, et selle peale läinuks arvukad ööd (nii mõnigi öö sai ka seda tehtud - päris ilma võitluseta ma ka alla ei andnud). Esimesel katsel üldjuhul peenjoontest ja normkirjast täiskribatud töö esitamine enamasti siiski ei õnnestunud - mis tähendas tihti töö 100% uuesti tegemist - kui tegu polnud just profiga. Neid meie kursusel ka leidus, eriti tudengite seast (Reaalkoolist ja mujalt), kellel oli joonestamise taust all. Selle kõigega ma ei püüa väita, et joonestamine oli ülikoolis ebavajalik aine või hindamine liiga karm (iseasi, kas pidi nii julmalt kohtlema just esimese kursuse tudengeid), aga igal juhul oli ilma eelneva ettevalmistuseta sisuliselt väga julma survival-mänguga. NB! Juhin tähelepanu, et tudengite närve veel pingule kruttida, sõltus hinnetest toona ka õppetoetus (toona 1000 kr kuus oli veel täiesti arvestatav raha 2006.aastal), mis võis olla ühtepidi motiveeriv, aga teistpidi ka demotiveeriv, kui eriala oli nii raske, nagu see ehituse puhul oli.  Ühesõnaga selleks kõigeks ei olnud mitte keegi mind (ja paljusid teisi) ette valmistanud. Unustada ei maksa, et  joonestamine polnud ainuke raske aine, paljud olid hädas just matemaatika-ainetega. Ka mina, kuigi Treffnerist väga tugeva matemaatika taustaga, avastasin end Mat.analüüsi konspektidest, justkui heebrea-keelsetest Piibli skriptuuridest.  Tehtud enamus asju esimesel semestril  peale joonestamise siiski sai (lineaaralgebras lausa heale hindele),  aga sinna see ka jäi -  kokkuvõttes oli tegu elu karmima õppetunniga. Eriala jäi pooleli ja seda sammu ma ilmselt ka ei kahetse (ilmselgelt on ka läbikukkumise kogemused elus millekski kasulikud), kuid kas seda oli vaja just siis ja sellisel moel läbi teha? Ilma isegi eelneva hoiatuseta, kui raske erialaga on tegemist - ja eelkõige hoiatuseta joonestuskuruste ettevalmistuste osas? Möönan ausalt, et oma osa oli toona ka elukogenematusel, kuid sellegipoolest hämmastav meenutus tänini, kuidas inimressursiga tudengite näol TTÜs ümber käidi.

Mullide teema sellega ei lõppe, kuna edasi jõuame minu seiklusromaanis 2007.aastal majandusteaduskonda, mis oli minu jaoks põhimõtteliselt mentaalne lohutusauhind, mida ma võtsin muide äärmiselt tõsiselt. Nüüd tuleb selle kirjutise kõige suurem paradoks: majandusteaduskonda sissesaamine oli oluliselt raskem (kõrgema lävendiga riigieksamitega), kui ehitusteaduskonda - õppimine aga umbes 5 korda lihtsam. Miks ja kuidas see nii saab olla (ja ilmselt tänaseni) - ma ei suuda ammendavalt vastata, küll aga eeldan, et siin on palju tegemist sellega, et ehitusteaduskonna puhul oli suhteliselt kõrgetasemelist Nõuka-aegset õppekava (mis oli kahtlemata ka siis raske) tuunitud järjes "paremaks" - lisandunud oli IT, eetika jne, mis kokkuvõttes  arenduste tulemusel moodustas kokku tudengi õudusunenäo;  majanduse puhul aga vastupidi, õppekava tuli nullist üles ehitada taasiseseisvumise järel, mille tulemusel ehitati õppekava üles nullist hoopis kergemal kujul. Tänaseks võib see kõik (eriti majandusteaduskonnas) palju edasi arenenud, kuid küsimus ja ettepanek on niisiis: lävend peaks vastama tegelikult eeldatavale tasemele. Kui riigieksamid piisavalt head orientiiri sisseastumiseks (tasemeks) ei anna, tuleb teha lisaktsed või vestlused. See kõik oli meie ajal puudu.

Jätkates aga minu seiklusromaani, tuleb nentida, et esialgsest väga meeldivast üllatusest - et õppima peab nii palju vähem, kuigi sissesaamine oli raske - sai peatselt pettumus. Õppekava oli tollases nn panganduse suunas sedavõrd nõrk, et pangandusest teadsin ma kokkuvõttes sama palju kui kolme aasta jooksul paar õpikut läbi lugedes. Õpetatav oli kuiv teooria, tunde üldiselt vähe, paljude õppejõud ilma kogemusteta (või liiga hõivatud), loenguid täitis üldine teoreetiline mõttevahetus. Ka praktikavõimalused väga juhuslikud - teisalt andis siin oluliselt värvi toonane ajastu kammertoon: Pronskiöö, alanud masu, väljaränne jne. Ei soovi siinkohal hakata pikemalt taset ega õppeaineid kiruma, kuna oli mitmeid häid õppejõude ja õppekava toonasel kujul oli kahtlemata tõesti suures osas ajastu alatooniga. Kahtlemata sai mitmes aines ka häid kogemusi, lihtsalt kokkuvõttes tervikpilt õpingutest jäi selgelt nõrgaks. Kõige tugevamaks semestriks osutus I aasta teine semester (mil veel säilis lootus, et sellest haridusest võib midagi asja saada), kui läbisime Rahanduse alused ja Statistika. Mis olidki minu arvates kõige tugevamad ained kogu stuudiumis. Ma ei soovi siinkohal ka liiga põhjalikult kritiseerida ja analüüsida toonase majanduse õppekava puudusi, aga lühidalt kokku võttes oli viga selles: kõigest õpetati midagi - mis teisisõnu tähendab ju, et mitte midagi ei saanud selgeks (see aforism ei ole minu väljamõeldis :) )

Just rahanduse alused oli minu jaoks kogu õpingute vältel kõige sisukam erialaaine, mille läbisin ka kõrgeima tulemusega kursusel. Tegin sama õppejõuga ka lõputöö, mis kahjuks osutus taaskord läbikukkumiseks (kaitsesin "4"-le), kuivõrd õppejõul lihtsalt puudus igasugune aeg ja huvi minu juhendamisega tegeleda. Neid lugusid olete ilmselt isegi kõik kuulnud. Antud juhul oli lisanduv meelehärm selles, et ta ei olnud mind enda passiivsuse osas mitte vähimalgi määral hoiatanud, ehk tegu oli taaskord klassikalise kommunikatsiooniprobleemiga, mida ülikoolis korduvalt sai kogetud. Muud ained olid enamasti aga nii üldised, laialivalguvad või pinnapealsed, et ausalt öeldes ma ei mäleta, et peale mõne esitluse koostamise, essee kirjutamise või eksamiks vastuste tuupimise üldse oleksin neist midagi õppinud. Sellegipoolest olin kursuse parimate lõpetajate seas, saades II kursuse alguses isegi Hansapanga (hilisem Swedbank) stipendiumi.  Lisaks õnnestus enda aktiivsuse tulemusel koos ühe kursaõega käia Erasmuse-semestril ka Prantsusmaal, mis oli kahtlemata hindamatu kogemus. Seetõttu ei sea ma kindlasti kahtluse alla enda majandusõpingute väärtust ja kasusid. Siiski ei vastanud õppekava sügavus ja maht lähedaltki sellele, mida olin eeldanud (ja mis oleks ehk ka hilisemas elus kasulikuks osutunud).

Probleem nr: 3 kokkuvõttes :  mullid haridussüsteemis, kus igas astmes ja teaduskonnas kehtivad n-ö oma normid ja eeldused, omamata sidet ja seoseid teiste haridusastmetega.

Teadmiste olulisus ellujäämistarkusena on alapunkt, mida ei soovi väga pikaks venitada, küll võin tõsikindlalt väita, et vanem generatsioon oskas sellel teemal selget vahet teha, mis on hariduse tuumik. Minu ajal kahjuks polnud Treffneris enam vana aja Treffneri vaimu (millest olen lugenud raamatutest), küll käis meid korra  külastamas endisaegne direktor Helmer Jõgi, kelle lühikesest kõnest on siiani meeles oluline õpetussõna (pedagoogiline meetod), mida ta oli omal ajal kasutanud: "Kui näitan jutu ajal sõrmega maha - tähendab, see asi on oluline ja tuleb üles märkida". Vahettegemine olulisel - ja ebaolulisel. See peaks olema mistahes hariduse kõige olulisem eesmärk, aga just sellest on seal kõige rohkem vajaka.

Siia punkti sisse põimiksin ma lühidalt ka ülikooliõppe vastavuse reaalelule. Jällegi on see erialati nii erinev (arstidel kindlasti oluliselt parem, kui filosoofia magistritel), kuid enda kogemused on siin taaskord nii värvikad, et väärivad sisse toomist. Kuivõrd lõpetasin panganduse eriala ja puht õppetulemuste alusel õnnestus korra ka Hansapanga (hilisem Swedbank) stipendium saada, sai hiljem vähemalt kolmel korral selles ettevõttes töövestlusel käidud. Erinevatel aastatel erinevatele ametikohtadele. Kõige esimene kord Liivalaia majas polnudki muide töövestlus, vaid hoopis hariduslik vestlus tippjuhiga, mille pidime läbima Juhtimise õppeaine raames. Hästi on meeles lause, kus intervjueeritav meenutas, et 1990tel (tema alustamise aegu) võis tõesti saada juhtivale kohale ka ühe raamatu lugemise pealt, aga meie ajal see nii lihtne enam pole. Tema sõnad osutusid prohvetlikuks. Ma ei arva, et Swedbank mulle kuidagi isiklikult liiga tegi, aga vaieldamatult oli veidi veider mõne aasta jooksul mitmendat korda saada kutsutud töövestlusele samasse asutusse (vahel lausa mitmendasse vooru),  aga taaskord eitava vastusega koju minna. Esimesel korral oli see lausa karikatuurne, kui mulle vestluse lõpus öeldi optimistlikult: "Te olete nii põneva elulooga multitalent, nagu Hannes Võrno, et te võite igas valdkonnas tööd saada.". Nii lõppes minu esimene kokkupuude tööturuga ülikooli lõpetades. Sellega ma ei taha öelda, et mul mingit võimalus panganduses tööd saada polnud, kuid igal juhul olid nad üsnagi piiratud ja sõltusid tihti "õigel-ajal-õiges-kohas" olemisest, mis on täiesti omaette teema, ega pole ka antud artikli kontekstis oluline. 

Ülikooliõpingute kontekstis on aga oluline hoopis küsimus:  Kas ma siis selle eesmärgiga pingutasin 3 aastat ülikoolis, saades isegi Hanspangalt stipendiumi, et saada vestlusel pangast vastus, et piltlikult "teiesuguseid Hannes Võrnosid on meil veel"?!?  Siin on väga palju pistmist ka töövestluse kunstiga, mida ma elu jooksul hiljem õppisin, lisaks juba mainitud masuga jne. Kokkuvõttes sooviks aga taandada seda näidet nüüd teemale, mida puudutas ka rektor Aaviksoo. Mida ise sai mõistetud alles hulk aastaid pärast ülikooli läbimist, ei olegi kõigi erialadega võimalik (soovitud või isegi erialaselt mõistlikku) töökohta saada - kuna nendel aladel on juba inimesi piisavalt. Pangandus - vähemalt tol hektel - oli kindlasti üks neist. Lisaks juba mainitud probleemid õppekavaga, mis iseeenesest muutsid tudengeid tol perioodil sisuliselt "odavaks kaubaks. Siin on aga veel olulisem tahk, mida Aaviksoo (ja ilmselt ka ülikoolid pole tabanud):

paljusid erialasid ei tuldud (vähemalt toona) õppima, mitte töökoha või kutse omandamise eesmärgil, vaid diplomi saamise eesmärgil. Sinna kuulub terve ühiskonnagrupp inimesi, kelle elu on juba lapsepõlvest kindlustatud. Seda muide nähtavasti paljud majandusteaduskonna õppurid ka sisuliselt teadsid - isiklikult sain sellest aru siiski oluliselt hiljem.

Ettepanek nr 4: Ellujäämisoskusi peaks treima seetõttu mitte üksnes eriala õpetades, vaid ka töövestluste, eneseanalüüsi ja valdkonna laiema tundmise teemal. Nn ellujäämise ja valdkonna tundmise osa on paljudes ülikoolides ilmselt tänini väga puudulik. Seda osa peaks juba erialale sisseastudes sisse juhatama vastuvõtuvestlus.

Just selle poolest erinevadki erinevad teaduskonnad ja selle jaoks oleksidki olulised ka vestlused, kus tudengeid adekvaatselt informeeritaks nende valikute ja  valdkonna osakaalust  lõpetamisel. Arstil ja filosoofil ei saa need ilmselgelt olla samad, kuid kas tudeng seda sisse astudes teab? Kas ta peaks teadma?

Lõpetada sooviks aga mõttega ühe teise eduka kooli - EBSi - asutajalt, kellega samuti õnnestus ülikooliöö raames vestlus teha. Töö kohustuslik osa oli ka mõtete jagamine kõrghariduse teemadel. Madis Habakuke mõttetera (juba 2008.aastal enne masu algust) oli järgmine: "Ei ole mõtet ressursse kulutada igasuguste suahiili keelte õpetamisele, milleks meil niikuinii ressursse napib, sellest rahast vähemalt pool tuleks suunata  IT õpetamisele ja ülejäänu teiste erialade parandamisele."

Majandusmees teadis mida ta rääkis ja isegi kui me neid mõtteid sõna-sõnalt ei võtta, siis tuleks Eesti kõrghariduses samuti üleliigne ja nõrk osa välja visata (või muuta tasuliseks) ja alles jätta see, mis on tõeliselt vajalik ja ka tipptasemel. Täpselt nii nagu see toimub ka päris looduses. Eesti on liiga väike raiskamiseks.

Nagu ütles juba õpetaja Laur: "Kui kahte rehkendust ei jõua, tee üks. Aga tee hästi"

 Tartu linnaliinivõrgu sõidukulusid saaks märgatavalt säästa liine ratsionaliseerides.

Liini 7 ja 8 näide

Kuigi mõne aasta eest teostati Tartus suhteliselt edumeelselt liinivõrgu uuendamine, millega muudeti linnaliinivõrku palju mugavamaks ja efektiivsemaks, sisaldub selles jätkuvalt olulist raiskamist ja puudusi, eriti nendes mis on seotud äärelinnaosade ühendustes kesklinnaga.

Nagu olen ka aastaid varem välja toonud, on parimaks lahenduseks äärelinnade ühendamiseks Tartu suuruses linnas liinide eri kategooriasse jagamisel. Kuigi liinivõrk on uues mudelis suhteliselt mõnusalt hajutatud, siis sellegipoolest on teatud liinid jätkuvalt ülihõreda graafiku ja hiiglaslike marsruutidega pikaks venitatud - nii et nende kasutamine on reaalsuses väga ebapraktiline.

Ideaalseks näiteks siin on liin  nr 8, mille ülipikaks venitamisel (sh graafikutihedus ca 1-2 bussi tunnis) praktiliselt mingit eesmärki pole. Kvissentali ühenduse saab väga edukalt  katta nr 7 liiniga, millega võimaldatakse täna kiire ühendus kesklinnast ERMi. Mugavuse huvides võib liini ka Kvissentalist uuesti ERMi kaudu tagasi tuua, et minimeerida muuseumisse sõitjate reisiaega.

Mida sellise muutusega saavutame? Liin nr 8 muutub vähemalt 2 korda lühemaks ja praeguse kesklinna asemel võib Roopa asumi nr 8 liini  abil hoopis ühendada hoopis raudteejaama ja Veerikuga (mis on hetkel täiesti puudu). Nende nr 7 ja 8 liini manöövriga saavutaksime:

1) Tartu linnaliinide kogu küttekulu olulise vähenemise (sh suured Riia mäe ja Narvamäe tõusud praeguse nr 8 marsruudiga võrreldes jäävad ära)

2) Nr 8 liini tihenemise (praeguse 1-2 korra asemel tunnis vähemalt 3-4x tunnis)

3) Ümberistumisega Maarjamõisa polikliiniku või Soinaste peatustes tähendab see oluliselt kiiremat ühendust linnaga Veeriku ja Tammelinna elanikele - kuna Riia tänaval on juba praegu piisavalt tihe bussiühendus. Just selles seisnebki erineva kategooria liinide (pikad ja lühikesed) peamine eesmärk

4) Nr 8 liini võiks tulevikus sõita ka väiksema (nt 20-kohalise bussiga), mis säästaks kulusid veelgi. Seda võiks kindlasti kaaluda ka mõne teise Tartu linnaliini puhul.

Lõpetuseks tasub meenutada, et ka bussipeatuste nihutamine võib mõnes kohas anda olulist ühistranspordi kütusesäästu. Näiteks Autokeskuse peatuse nihutamine Võru-Aardla ristmiku suunas, muudaks paremaks paljude reisijate ümberistumisvõimalusi kui ka vähendaks kütusekulu (kuivõrd buss ei pea enne ristmiku alati täiskiirust üles võtma).

 Kognitiivsest dissonantsist Eesti riigi juhtimises

- vastukaja LHV majanduseksperdi ja majandusteadlase Heido Vitsuri 10.09.22 artiklile

Inimesed on elektrit kasutanud elektrit kõigest 0,35% enda teadaolevast eksisteerimise ajaloost (vaikimisi 40 000 aastat) ehk mitte kasutanud 99,65% ajaloost. Siiski on iseküsimus, kas sooviksime algseisundisse juba lähitulevikus tagasi pöörduda. Majanduskriisi kõrval on lahendamata mitmed väga teravad sisulised küsimused Eesti juhtimises, mida samuti lühidalt käsitleda sooviks. Ülaloleval pildil on illustratiivne vesiveski, mis oli võimsaim energiaallikas siinmail enne aurumasinat, nagu värskes artiklis "Laagrilõkkest tuumatuleni" on maininud kirjanik Ats Miller. Veskite võimsused jäid üldiselt mõne kW piiresse (erandjuhtudel mõnekümne kW piiresse). Tänapäevane tavaline keskmine elektrituulik toodab võimsust 2,75 MW, mis ületab nn ajaloolist vesiveskit ligi tuhandekordselt. Mõtteaineks sobib siia ka meie ülemerenaabri, 5 mln elanikuga Taani elektritootmine, kus üle 50% elektrienergiast saadakse tuulest ( https://en.wikipedia.org/wiki/Wind_power_in_Denmark ).

Olles täiskasvanueas üle elanud vähemalt ühe raskeima majanduskriisi (masu 2008-), tuleb nentida, et kui majanduse olukord hakkab taaskord võtma globaalse kriisi ilmeid, ei võta allakirjutanu enam kuigi tõsiselt jutte ressursinappusest, riigi efektiivsest toimimisest, valitsussektori kulude mõistlikust kasvust, saati riigireformist. Kuid samuti nagu tegi Heido Vitsur enda artiklis, nii ka mina alustan sellest osast, millega ma tema artiklis nõustun.

Näiteks toob Vitsur esile mõttekohti elektriturureformides, rõhutades eraldi et mitte kõik naaberriigid ei ole pannud kogu oma elektritootmist börsile. Samuti toob ta esile selguse puudumise salvestusvahenditesse investeerimispoliitikas - aga ka kogu "rohepöörde plaani" strateegia ebaselguses laiemalt. Tal on selles kahtlemata õigus, kuid põhjustering on avaram. Laiem avalikkus (ja ilmselt ka suurem osa ekspertidest) on unustanud, et enne kõrgete CO2-kvootide ja Euroopa Liidu rohepoliitika rakendamist eelmise kümnendi lõpus ei planeerinud Eesti Energia ja Eesti riik tervikuna, sisuliselt loobuda põlevkivielektrist veel lähikümnenditel. Olen vastaval teemal olen 2018.aastal (Eesti riigi sajandal juubelil) kirjutanud ka arvamusartikli, kuivõrd tol perioodil ei olnud üleminek nn "rohelisele energiale" veel kuigi aktuaalne teema, tundus sisuliselt kriitika põlevkivielektri aadressil üldsusele väheoluline teema. Seda teemat üldiselt ei võetud isegi tõsiselt. Alles siis kui vastavad muutused ilmusid eelmise kümnendi lõpul EL-i poliitikatesse, siis küll. 2010-20 oli seega mitme majanduspoliitika mõttes Eestile surnud kümnend (mitte ainult masu tõttu), et ka näiteks tuuleenergia arendamine toimus pidurdava teo sammul. 

Siia kõrvale sooviks mainida nn väga avatud majanduse strateegiat (mida Eestis aastaid on arendatud), kus riik on piltlikult "täielikult ühendanud oma vereringe globaalse majandusruumiga", mis minu hinnangul on Eesti sugusele majandusele mitmes mõttes ohtlik. Nagu mitmed kogenud ärimehed on korduvalt kirjutanud (mälestustes ja mujal), ei alanud viimane globaalne masu Eesti jaoks 2008.aastal, see algas tegelikult 2007.aastal pronksiöö järel, mil Venemaa keerast kinni suurema osa meie transiidist. Esialgu ei osatud lihtsalt veel arvata selle mõju suurust ja veel vähem oodati sellele järgnenud 2008.a kriisi.  Need õppetunnid oleksid pidanud Eestile õpetama mitte üksnes eelarvetasakaalu tähtsust, kaubanduspartnerite hajutamist ja reservide omamist (mis on ka kahtlemata olulised),  vaid ka sõltumatuse tekitamiset naaberriikide majandusolukorrast, võimalikest embargodest ja katkestustest. Just see on ka meie tänase elektrisüsteemi suurim nõrkus: elektribörs võis tunduda väga magus kokteil, kui saime selle abil tarbida odava omahinnaga Põhjamaade elektrit (mida aeg-ajalt sai headel aegadel üldse tasuta). Loomulikult tundus tolles olukorras mõistlik ehitada elektritarbijatelt kogutud "ülekandetasude" abil hiigelkaableid naabermaade võrkudesse. Kui kaabliühendused Soome tunduvad veel mõistliku riskimaandamisena, kuna põhjanaabritel on vähemalt arvestatav elektritööstus (tuuma-, hüdro- ja tuuleelektrienergia näol), siis teiste Balti riikidega ühendused on meile otse öeldes negatiivse mõjuga, kuna lõunanaabrid on elektridefitsiitsed maad (välja arvatud ehk Väinajõe suurvee ajal kevadel). 

Ilmselgelt on ainuke lahendus sellises elektrituru olukorras kodumaise ülejäägiga elektritootmise rajamine Eestis, mille majanduslikuks baaseelduseks saab olla eelkõige konkurentsivõimelise hinnaga tootmine, elektrihindu on võimalik selles olukorras juba siseturul kontrollida - müües ülejäägi börsile. Tänases keskpikas vaates saab seda rolli täita üksnes (salvestatud) tuule- ja päikseelekter, oma ekspluatatsiooniaja lõpuni ka põlevkivijaamad. Samal ajal just tuuleelektril on päikse ees meie laiusel mitu eelist, esiteks ühtlasem tootmismaht aastaringselt, kontsentreeritud tootmispunktid, efektiivsem maakasutus ja ka ilmastikukindlus. Päiksepaneelide võivad tunduda esialgu väiksema hooldusvajadusega, kuid ilmselgelt on ka seal palju hooldust tarvis (puhastamine, mehaanilised vigastused jne).

 

Energeetika kõrval käsitses hr Vitsur pikemalt ka riigieelarve ja riigi võlataseme küsimust. Heido Vitsur märkis õigesti, et praeguses olukorras pole põhjus käituda "paavstist paavstimana", üritades eelarvetasakaalu taga ajada, samal ajal kui teised lapivad laenurahaga eelarveauke. Just sarnase poliitikaga kärbiti 2008- kriisi järel Eestist välja ca 100 000 inimest. Praegu aga pole küsimus enam üksnes riigi majanduse turgutamises ja võrdluses naaberriikidega. Nimelt ei saa unustada, et  meil on valuuta näol, mida nimetatakse euroks, käibel sisuliselt ühisvõlakiri, mille tulevik on sisuliselt määramatu. Viimase viieteistkümne aasta jooksul kolossaalsel hulgal loodud võlakirjaprogramme tähistavad sisuliselt olukorda, kus piltlikult vähem laenavad EL-i riigid oma majanduse ja krediidiga toetavad teiste riikide laenuprogramme. Üsna ebaloogiline on säärast poliitikat väikse majandusega areneval riigil järgida, kuid just umbes sarnast majanduspoliitikat (tasakaalus eelarve, kasutades ise taskaalustamata võlatasemega valuutat) Eestis 2011-2016 edendati. Suuresti enda kodanike, taristu ja riigi arengu arvelt. https://www.statista.com/chart/13960/who-has-the-highest-debt/

Laenutemaatikaga haakub kaudselt ka hiljuti taaskord meediaveergudele kerkinud ja avalikkuse meelepaha teeninud nn ringmängu-fenomen Eesti kõrgemates ametnike ja poliitikute juhtimisringkondades, kus erinevatele tippjuhikohtadele tõstetakse inimesi vastavalt subjektiivsetele hinnangutele, kontaktidele ja nn varasemale CV-le, huvi tundmata nende juhtide sisulisest ekspertiisist antud valdkonnas. Värskeim näide on luurejuhi asumine RMK juhi kohale (kus kuuldavasti ei toimunud ka adekvaatset avalikku konkurssi), kuid sääraseid näiteid võib leida kümneid. Siia ritta passivad ka riigikogulaste hüvitised (mille eest Stalnuhhini taolised riigivastased tegelased on ostnud endale muuhulgas mitmeid autosid) ja tippametnike palgatasemed üldiselt. Väga kummaline on kogu seda "püksirihma-koomale-tõmbamise" juttu kuulda, kui Eestis kulutatakse näiteks ca 70 miljonit eurot aastas nn "tasuta ühistranspordile" (mille haardeulatus ja organiseeritus on väga küsitavad) ja Eestis on jätkuvalt laiem tippametnike kiht, kes teenivad lisaks hüvitistele ja hüvedele viiekohalisi kuupalkasid. Rääkimata paljudest sellistest poliitikutest, kes  - kuni pole vahele võetud (kui parafraseerida kunagist Edekabeli sketši "Miks te vangis pole") - purjetavad uljalt ühest  skandaalist /poliitilisest juhtimisveast järgmise kõrge koha peale, kuni Euroopa Kontrollkojani välja. 

Muide siia juurde oleks paslik mainida huvitavat asjaolu - kui lugeja pole seda varem märganud - on Eesti oma rahvaarvu kohta pööraselt üle esindatud EL-i institutsioonides. Näiteks Saksamaalt peaks tulema siis lausa 83 volinikku või 580 eurosaadikut. Tegelikkuses on seal kokku kõigest alla 30 voliniku ja 705 europarlamendisaadikut, millest ainult 96 kuulub Saksamaale. Selle veidra moodusega kompenseeritakse perifeeriaprovintsile Eestile küll liitu kuumise piiranguid/kulusid, kuid kasu saab sellest eelkõige see sama ringmängu-seltskond. Ühesõnaga ostetakse sel moel teatud mõttes üles meie "eliiti".

Lõpetuseks sooviks tuuleenergiast  veidi pikemalt kirjutada. Arusaamatu hirmu, NIMBY, poliitpopulismi, teadmatuse, mugavuse ja lühinägelikkuse kombinatsiooni tulemusel ei arendatud 2010-2020 ühes pikema merepiiriga per capita riigis Euroopas adekvaatsel määral tuuleenergeetikat. Oma osa kaigastest kodaratesse andsid veel Kaitseministeeriumi ametnikud. Vahel kasutatakse Eesti poliitikas ajaloolist väljendit "kaikameestest", kuigi suuremad "kaikamehed" peidavad end tänapäeval ministeeriumi hallide seinte vahele. Kas tõesti igal eestlasel peab olema oma "vaba kilomeeter" mere ääres (Eestis kummalisel kombel käsitletaksegi seda äraspidiselt nii, et maaomanik arvab olevat maale lisaks erastanud ka supluskoha, rannajoone ja mere koos vaatega silmapiirini) selliselt, et ligi tuhandekilomeetrise merepiiri ja üle 2000 meresaarega riigis ei ole mitte kuhugi võimalik ehitada tuulikuid? Lõpuks, pika venitamisega on otsast kuidagi saadud liikuma Liivi lahe meretuulepark. Samas ei paneks allakirjutanut imestama, kui ka see Eesti Energia suurprojekt takerdub keskkonnauuringute kadalippu - nagu Eestis tihti juhtub. Huvitaval kombel ei sega Taani tuulepargid (mis annavad ca 50% Taani energiast) ei keskkonda ega riigi julgeolekut, hoolimata sellest, et Taani peaks Eestist olema oluliselt arenenum riik.

Või on asi süsteem ikkagi pigem selliselt, et üksnes Eesti Energia konkurente tuuleenergeetikas riigi bürokraatia abil turult kõrvale puksitakse, et anda monopolile aega parimad turuosad enda kätte haarata? Muide, huvitaval kombel seisavad tuuleenergeetika arengu vastu muuhulgas ka sellised rahvameestest tugevalt populistliku kalduvusega poliitikud nagu Martin Helme, kes on korduvalt tõsimeeli väitnud, et Eestisse tahetakse ehitada Tallinna teletorni kõrguseid tuulikuid. Tema väited on sisuliselt täiesti absurdsed, kuivõrd isegi maailma kõige kõrgemad tuulikud (mõõtes laba kõrgemast punktist) küündivad kuni 260 meetri kõrgusele, mis jääb kõva veerandiga alla Tallinna teletornile. Temasuguse poliitiku vastuseis tuuleenergiale on selle võrra kummalisem, et see tuuleenergia on tõepoolest ainuke arvestatava võimsusega sõltumatu energiatootmisallikas, mida Eestisse on võimalik suhteliselt kiirelt püstitada (ja just kiireid lahendusi näikse EKRE ju igal pool toetavat). Täpsustuseks veel: põlevkivi elekter muide ei ole  täiesti sõltumatu, kuivõrd sõltub ta Ida-Virumaa poliitilisest ja julgeolekualasest olukorrast, samavõrra veel EL energiapoliitikast (trahvidest, keskkonnapoliitikast, käskudest ja keeldudest),  lisaks muule on vanad katlad vanusega jõudnud amortisatsioonikaare punasesse tsooni ja Auvere jaam näikse olevat tehniliselt ebaõnnestunud, kuivõrd see on rohkem remondis kui töös.

Kuid asi pole pelgalt tuule-elektris. Lõppkokkuvõttes ei saa ainult tuuleenergiast ka kogu Eestis vajaliku elektrit toota, mistõttu Eesti elektritootmise tulevikuarengud peaksid lühidalt mahtuda siiski diagrammi, mis tähendab, et tuule ja päikseenergeetika saaksid eelkõige olla üleminekuetapid kaasaegsete energiatehnoloogiate juurde: 

Põlevkivi     =>   Tuule- ja päikseenergia  =>  Tuumaenergeetika/ Muud kaasaegsed tehnoloogiad

Loomulikult on teise alternatiivina võimalik kaasa minna ka mitmesuguste maad võtnud roheäärmuslusega, mida võiks kokku võtta linkolismina (tuntud soome roheradikaali Pentti Linkola eeskujul), mille järgi võiks inimesed üldse elektri (ja muude kaasaegse tsivilisatsiooni hüvede) kasutamisest täielikult loobuda. Tõepoolest on inimkond suurema osa oma 40 000 tsivilisatsiooni ajaloost elanud ilma elektrita  (õieti on elektrit kasutatud vähem kui 0,35% meie ühisest ajaloost; kusjuures nii suur tuleb number, kui võtta algpunktiks 1880 esimesed elektrilise tänavavalgustusega linnad). Seetõttu: need käsitlused jätan ma vaatluse alt välja. Kui võtta vaatluse alla aga maised asjaolud, mis on seotud sellega, et inimesed on surelikud olendid ja meie aeg Maa peal on ajutine, võiks eesmärgiks olla siiski positiivse jälje maha jätmise. Kui me piltlikult lihtsalt välja sureme või taandareneme, ei jää meist suuremat jälge maha, mistõttu võiks eesmärgiks olla siiski mingisugune areng. Ilma elektritootmise arendamiseta, eesmärgistatud juhtimise ja läbipaistva personalipoliitikata on seda raske ette kujutada. 

Kas me ühiskond on suuteline kestliku mugandumise kursilt taas riigiehitamise kursile astuma, milline näis Maarjamaal olevat 1990-tel -  just see võiks olla üks lähiaasta baasküsimusi.

***********************************************************************************

Heido Vitsuri arvamustekst avaldati 10.09 PM Arvamus.Kultuur lisas  ("Riigieelarvest ja kognitiivsest dissonantsist"), mida Internetist tundub olevat keeruline leida

Link ühele teisele põnevale Heido Vitsuri artiklile https://arvamus.postimees.ee/7525997/heido-vitsur-hinnatousu-tekitanud-pohjus-tuleb-korvaldada

 Eesti kaugliinide bussivõrk on energiakriisi mõjul sisuliselt kokku kukkunud

punased x-d sümboliseerimas viimase 20 aastaga katkenud ühendusi,

 kust edasi pääseb jalgratta, hobuse või autoga

Kuigi olen käesolevas blogis korduvalt kirjutanud juba aastast 2013, et Eesti ühistranspordi rahastus-, jaotus- ja planeerimisskeem on sisuliselt elujõuetu ja kallutatud hävingu ja lagunemise poole, pole olukord paranenud. Otse vastupidi. Nüüdseks on selgunud, et nn "Simsoni reformid", hankelepingute süsteem ega paljuloodetud vaba turg pole asja parandanud, vaid süsteem on kokkukukkumise äärel. Algust tegi sellega majanduskriisi järel 2012-15 omaaegne turuliider SEBE, praakides välja vähemkasulikud Lõuna-Eesti liinid, siis tänaseks päevaks on järg jõudnud viimase mohikaanlase Taisto Liinideni, kes sisuliselt lõpetab kogu kaugbussiliikluse Lõuna-Eestis. Nn rohepöörde suurim saavutus on see, et Lõuna-Eestis sulgetakse viimasedki kaugbussiliinid. Kuidas me siia jõudsime ja kuhu annab veel kukkuda?  Kas rohepöörde üks varjatud eesmärke on hoopis Eesti maaelu sisuline väljasuretamine ja süsiniku jalajälje kasvatamine transpordis? Pooliku ühistranspordisituatsiooni lahenduseks saab olla üldine streik bussiliikluse reformiks, mis peaks kokkuvõttes  tagama osaliselt riiklikult doteeritud ja planeeritud lahenduse. Olukorras, kus kõrgeltarenenud riigid maksavad kinni juba energiakriisi (loe, kuidas Rootsi riik maksab kinni miljarditesse ulatuvaid energiahinnatõuse , saab lahendus olla ainult üks: kogu süsteemi reform ja osalisele riiklikule dotatsioonile üleminek (säilitades mingeid turumajanduslikke komponente), vasatasel korral on tulemuseks täielik ühistranspordi kollaps Eesti. On viimane - tegelikult juba täiesti hilinenud - aeg aru saamaks, et ühistransport on sünergiline süsteem. Iga väiksema osa ära kaotamise või vähenemisega süsteemi koguvõimsus, arengupotentsiaal ja üldine  väärtus väheneb.

https://www.postimees.ee/1789149/lahiajal-pannakse-kinni-hulk-vahetasuvaid-bussiliine - 2008

https://lounapostimees.postimees.ee/2823258/sebe-sulgeb-liine - 2014

https://lounaeestlane.ee/taisto-sulgeb-valga-viljandi-tallinna-liini/  - 2021

https://www.err.ee/1608687676/taisto-liinid-lopetab-kaugliinide-teenindamise - 2022

Esiteks paar sõna sellest - neile, kes pole siiani teadlik - milleks on bussiliikluse (sh kaugliiniliikluse) elujõulisus vajalik. Bussiliiklusel on oluline roll CO2 jalajälje vähendamisel ja liikluse keskkonnasõbralikumaks muutmisel, kuna bussis sõidab (eeldusel, et tegu on normaalselt optimeeritud liinivõrgu ja piletihinnaga) keskmiselt kordades rohkem inimesi, kui ühes autos. Ka kütusekulu reisija kohta on kordades väiksem. Näiteks võib lugeda süsiniku jalajälje kohta: https://www.bbc.com/future/article/20200317-climate-change-cut-carbon-emissions-from-your-commute

Mitte ainult süsiniku jalajälg (puhtalt heitmete näol), vaid ka tavaline autokulu, inimeste kasulik aeg ja isegi liiklustihedus, on kõik faktorid, millega kvaliteetne bussiliiklus inimarengut soosib. Samal ajal on bussiliiklusega võimalik soodustada regionaalset tasakaalu, pendelrännet, kaugtöökohtade paremat kättesaadavust (näiteks mõni päev nädalas kontoris käimiseks). Bussiliiklusega on võimalik vähendada oluliselt keskkonnasaastet, parandada arstiabi kättesaadavust ja võimaldada hajaasustusega aladel koolivõrgu säilimist. Need võimalused muutuvad tänaseks kokku kuivanud ja osaliselt kokku kukkunud liinivõrguga aga üha ahtamaks - ja juba sisuliselt kättesaamatuks.

Millised saaksid olla lahendused?

Ilmselgelt peavad kõik bussivedajad Eesti seljad kokku panema - ei aita pöördumised ega palvekirjad. Vaja on üldstreiki, millega pandaks seisma bussiliiklus Eestis, alustuseks kas või päevaks-paariks. Et kutsuda valitsust üles asjaga operatiivselt tegelema ja sisulisi lahendusi pakkuma. Pehmed võtted sellises olukorras enam ei mõju, pealegi on igat sorti pöördumisi juba aastaid tehtud.

 Tegelikult oli juba koroonakriisi alguses näha, et vanal kujul bussiliikluse korraldamine Eestis ei saa jätkuda - sellele on blogiautor ka blogis korduvalt viidanud. Kahjuks kurtidele kõrvadele.

Toimiva lahenduse osadena on olulised:

> riiklikult planeeritud, optimeeritud ja doteeritud liinivõrk, mis jagatakse hangetena piirkondade kaupa laiali - ainult riiklikult planeeritud liinivõrk tagab optimaalsed, tihedad ja kiired ühendused; tänane olukord on loonud lahenduse, kus sisuliselt kasumlikud (loe: Tallinn-Tartu, Tallinn-Narva, Tallinn-Pärnu) liinid on järjekindlalt välja söönud kõik ülejäänud. Bussifirmad on saanud kasumi nendelt liinidelt kokku riisuda, sulgedes kõik ülejäänud.

> turutõrgetega tegelemine, ilmselgelt ei ole tänane bussivedaja huvitatud lõunaeestlase Tallinna sadamasse vedamisest (seda tegi kummalisel moel ainult üks šoti bussiärimees, kelle punased bussiliinid aga väga kiirelt konkurentide poolt dumpinguga välja pressiti - just see on tänase Eesti bussimaastiku reaalsus; ausast konkurentsist on asi kaugel)

> pidev liinivõrgu ajakohastamine, uuemate lahenduste leidmine

> oluliselt tugevam sünergia rongi- ja bussiliikluse vahel, esimesi edumeelseid samme on tehtud bussinduse kriisi valguses Valga-Viljandi ühenduses (ümberistumine rongile Viljandis)

> pileti hinna koosnemine vedaja komponendist (turumajanduslik osa), palkade ja bussi amortisatsiooni komponendist - küttekulu osa peab katma riik kui liinide tellija ja planeerija; just riigi toimepidevuse ja jätkumise huvides on terviklik ja toimiv liinivõrk

> ühtlustatud bussijuhtide palgasüsteem üle riigi

> riiklikud bussiremondikeskused - miks mitte isegi riiklikud bussiliisingu skeemid, mis võimaldavad hulgikaubana busse soodsamalt hankida; tegu on Eesti väiksusest tingitud vajadusega

 Narva tank võib muutuda asjatundmatu poliitiku käes ohtlikuks relvaks. Sovetiaegsetest monumentidest suurem probleem on Eestis uskumatud tekstid monumentide juures ja ülinõrk ajalooharidus

                       Nõukogude ideoloogiast ajendatud tekstiga monument otse Riigikogu akna all

Monument on ise ajaloolise väärtusega (sh on üks nn Irboska veretöö ohvritest Eesti esimese ajutise valitsuse liige - mis on ise hämmastav ajaloopeatükk); täiesti vastuvõetamatu on aga tekst monumendil

Narva tank, mis on kuumaks kütnud Eesti poliitsuve, on ehtne näide hiljaks jäänud poliitilisest tööst, mis on 30 aastat tegemata jäetud. Seejuures kõige hullem aspekt pole Narva tanki juures mitte tema militaristlik okupatsioonisümboli välimus, vaid kogu see ajalootaust, mida kõik säärased monumendid üle Eestis kannavad.

Kõige rohkem hämmastavad mind seejuures alati, et kuidas pole 30 aastat mitte keegi lugenud neid silte monumentide juures? Või tõesti ei häiri mitte kedagi tahvlit "vabastajatest Nõukogude armee näol", kes kõrvaldasid "fašistlikud okupandid", olgugi  et suurem osa Saksa mundris Virumaal 1944.aastal sõdinud sõduritest, olid eestlased, kes sõdisid justnimelt okupatsiooni vastu.

Väga tänuväärne, et 30 aastat pärast taasiseseisvumist on vähemalt ametlikult tunnustatud (ka poliitilisel tasandil) Sinimägede lahingu mälestusüritust - mis kahtlemata on üks märkimisväärsemaid ja kangelaslikumaid kaitselahinguid meie aladel läbi ajaloo. Tore on seegi, et Eesti Energia tehaste juurest kõrvaldatakse lõpuks Nõukogude-aegsed "mälestusmärgid" ja kuulsusrikka Nõukogude armee relvanäidised - aga taaskord tekitab see tõsist hämmingut - kas siiani ei pannud keegi isegi tähele, et selline võltsajaloo ja Nõukogude totalitaarse riigi ülistamine toimub Eesti Energia territooriumil - lausa monumentide kujul?!?

Enne kui Narva tanki kuhugi liigutama hakata, tuleks kohalike elanikega jõuda kompromiss, leida tankile uus asukoht ja algatuseks: EEMALDADA need täiesti ideoloogilised  ja okupatsiooniaegset võltsajalugu kujutavad sildid.

Muide, selliseid silte leiab ka täiesti adekvaatsete monumentide juurest. Näiteks on otse Riigikogu jalamil Irboska veretöös hukkunud ametiühingute tegelaste mälestusmärk - mis ise on ju tänuväärne, aga tekst sealjuures.... Otse Riigikogu akna all!

Monumendid ei sõdi. Sõdivad ikka ja endiselt inimesed.

 

Sisuliste faktivigadega ajalookäsitlusega artiklite – "Kas Kiiev või Kõjiv – kuidas kirjutada ja kõneleda õigesti?! - Postimehes lõpetatagu.  Kas Tartu linna rajaja Jaroslav Tark oli tõesti tulnukas?

                                        Jaroslav Tark, Kiievi suurvürst, Novgorodi asehaldur 

Ajaloo uurimine on peen kunst, milles suurte üldistuste tegemine ja nappide teadmiste pealt suurte järelduste tegemine viib eksimuste: sh sõdade, kultuurituse, konfliktide ja lõpuks idiotismini. See, et me toetame täna mikoriigina suure südamega Ukrainat, ei tähenda, et me peame ajalooõpikud ja atlased nende tujude või suvaliste pettekujutelmade järgi ümber kirjutama. Eriti kui ajendiks on poliitiline kallutatus või pesuehtne lollus. Teisisõnu, kui seda püütakse teostada madalate teadmiste, selgelt kitsaste riigi (antud juhul Ukraina) huvide ja lausa piiratud maailmavaate põhjal.

Intrigeeriv artikli pealkiri tekitas kohe huvi ja sundis artiklit lugema. Mitte, et teema üldiselt uus oleks. Tüüpiline kampaania-algatus, millised kahjuks Eestis on üsna levinud, ei ole kahjuks sugugi läbimõeldud. Tegelikult need enamasti ei jõua ka kuhugi, Putler kannab endiselt Putini nime, Gruusiast ei saanud 2008.aasta sõja järel ametlikkus keelekasutuses kunagi Georgiat ja Madridi nimetamine Madridiks on eestlasele täpselt sama normaalne kui Londoni nimetamine Londoniks (vs soome keeles Lontoo). Millele see kõik viitab?

Esiteks selgelt propagandahõngulisele artiklile (mis on mõistagi tuttav Nõukogude ajast), olgugi et Ukraina vaprad sõdalased ja rahvas on ära teeninud kogu vaba maailma austuse, ei anna see õigust heast peast segi lüüa ajalugu või ka eesti kirjakeelt moonutama hakata. Teiseks ilmneb siin ammune tõdemus, et kahjuks pole eesti keeles siiani selget nimepoliitikat ja reeglid on tänapäevani sisuliselt ebareeglipärased, mis kõik annab tuld vaidlustele ja arusaamatusele. Ometi ei ole siin midagi keerulist, lähtuda tuleks põhimõttest: kõik kaugemaa võõramaised nimed, millel ei ole ajaloolist eestikeelset nimekuju, tuleb edasi anda originaalkujul. Neil, millel ajalooline keelemälu on, ei tohi puutuda, sest tegu on muuhulgas sügava eesti keele kultuuripärandiga: ettepanek muuta Riia Rigaks või Rooma Romaks on pehmelt öeldes täiesti ajuvabad. Tehke sarnane ettepanek soomlastele, vaadake, mida sellest arvatakse.

Kuid keelelised probleemid pole nimetatud artikli suurim probleem

Artikkel on järjekordne näide, kuidas harimatult ja erapoolikult puudulikku ajalookäsitlust hakatakse tõe pähe õpetama ja tulemuseks on parun Münchauseni stiilis (kes teadupärast üritas end juuksetpidi soost välja tõmmata). Esimene ja kõige suurem probleem on nn russide nimetuse päritolu uuriv kirjeldamine. Harimatu lugeja võib selle artikli põhjal õppida, justkui oleks russid muistsed ukrainlased ja venelased on selle nimetuse neilt röövinud. (sic!) Ometi ei saa tõde olla tegelikkusest kaugemal. Russi riigi nimetus on tõenäoliselt kahe nimetuse algupärandiga (või üks neist kahest): esiteks elab Lääne-Ukrainas tänaseni russiinide mägihõim, teiseks aga olid Kiievi Rusi esimesteks valitsejateks Rootsist pärit viikingiisandad, kelle maakonnanimetusest ka "russi" (vrd soome keele ruotsilainen) nimetus tuleb. Seetõttu tekibki nn "õilsate russide versiooniga" mitu vastuolu: esiteks on Ungari-spetsialistid (nt Tõnu Kalvet) valgustanud, kuidas Lääne-Ukrainas, Taga -Karpaatias tegelikult kiusatakse siiani taga vähemusrahvaid, nagu russiinid. Lääne-Ukraina ungarlased sooviksid tegelikkuses üldse kuuluda Ungari piiridesse, nagu see oli enne II maailmasõda. Ukraina ei taha sellest midagi kuulda. Miks siis Ukraina ei soovi kohelda enda aladel väiksemaid vähemusrahvuseid selliselt, nagu ta soovib, et teda ennast koheldaks?

Nüüd on aga Postimehes avaldatud artikkel, kus sisuliselt väidetakse, et Peeter Suur mõtles välja vene rahva. No mida kuradit!? Tõepoolest, meil kõigil võivad olla erinevad tunded Peeter Suure, vene tsaaride ja üldse Venemaa ajaloo kohta. Aga mängides faktidega, nagu poleks vene rahvast olemas, jõuame sisuliselt samale tasemele diktaator Putiniga, kes kuulutas veebruaris 2022 ukrainlased mitte-eksisteerivaks rahvuseks. Ja sellele tasemele kohe kuidagi ei tahaks langeda. Venemaa "väljamõtlemine 18.sajandil" on jabur väga mitmest aspektist, eriti Eestist vaadates. Kõige elementaarsemate faktide tundmine, sõbrad! Kes lõi kindluse Eesti vanimasse linna, millest ka Eesti dateeritud linnaajalugu saab arvesta? Loomulikult Jaroslav Tark 1030.aastal, linnaks Tartu. Kas te tahate öelda, et Jaroslav Tark oli tõesti tulnukas, mitte venelane?

Ühesõnaga on vennatapusõjas venelaste peale vihastanud ukrainlased võtnud nüüd ka enda ajalugu ümber kirjutada, vastupanuks Putini reziimi pettustele. Me ei tohiks aga selliste madalate mängudega kaasa minna, kas või elementaarset haridustaset arvestades. Kahjuks ei anna Vene Impeeriumi Ukraina päritolu mitte kuidagi õigustustust ukrainlastele teatada, et Peeter Suur mõtles venelased välja. Kas nad enne olid siis ukrainlased? Ilmselgelt sääraste lapsikute konstruktsioonide loojad ei jaga mõhkugi etnorgaafiast, antropoloogiast ja kultuuri arengust, kuivõrd sääraseid riike, mis on alguse saanud teistest riikidest, on täis terve maailm. Kas jaapanlased peaksid end ümber nimetama hiinlasteks? Või britid taani viikingiteks? (brittide puhul läheb asi veel põnevamaks, kuna seal on ka 20% prantslast, 20% ueilslast, 20% shotlast ja teisi keedupotti lisatud). Või kas siis William Vallutaja mõtles välja inglise rahva?

Sellist nonsenssi Eesti soliidseimas ja vanimas päevalehes trükkida on piinlik. Artiklis sisaldub ka muid väiksemaid vigu. Näiteks selliseid väiteid, nagu oleks baltlased assimileerunud ajaloos venelastega. Midagi jaburamat annab väita, kes vähegi teab midagi metsavendlusest, 700 aastat kestnud orjaikkest või vaatab lihtsalt arve.Kas tõesti 1-miljoniline eesti rahvas, 2 miljoniline läti rahvas ja 3-miljoniline leedu rahvas oleksid alles, kui me oleksime assimileerunud? Väide assimiliseerumisest on pehmelt öeldes ilma mingi faktilise aluseta, kuna sel juhul oleks me lihtsalt ammu rahvustena maa pealt kadunud. Kadumise protsessi kiirendamiseks korraldas sm Stalin küll pikaaegseid tuusikuid Siberisse.

See kõik ei vähenda kuidagi Ukraina rahva tänaseid või ajaloolisi kannatusi, aga tuleb aru saada, et ajaloofaktidega ei saa oma suva järgi mängida ja metafoore kasutades on  Ukraina ajalugu Balti ajalooga sama sarnane, nagu siga ja kägu. No ei ole piisavalt sarnasusi! Lihtsalt kahjuks ei ole. Vene Impeeriumisse kuulumine ei ole väga suur sarnasus, kuivõrd Moskva on erinevatel aegadel vallutanud enam kui 1/6 planeedist. Ajal, mil Eesti poliitikute juhtimisel võitlesid Eesti sõjamehed 1918-1920 Läti punaste küttide, saksa Landeswehri ja kuulsusrikka Punaarmeega Narva rindel ja Petseri all (rääkimata hiina palgasõduritest) – seda kõike samaaegselt – toimus Ukrainas kodusõda anarhist Mahno, rahvuslaste, Vene valgete, punaste ja teiste osalusel. Kahjuks Ukrainas ei olnud toona veel säärast rahvuslikku ja poliitilist ühtust, nagu oli eestlastel. Eestlased muutsid otsustavalt 1918-19 aga Baltikumi ajalugu, kuna Vabadussõja algfaasis oli juba kogu Läti ja Leedu vallutatud, mingit tõenäolist varianti iseseisvusele, neil ilma Eesti saavutusteta, poleks niipea isegi saabunud Saksamaa ja Venemaa vahel, geograafia tõttu, mida toetasid enamlaste tuumik-eliitüksus Läti punased kütid (kelle juhtidel muide oli reaalne ajalooline võimalus Briti vandenõus osaledes Lenin kukutada, aga kes valisid bolševike poole). Samal ajal aga kaotasid Ukraina rahvuslased kodusõja, mille mõjul kaotasid hiljem ka Vene valged Vene kodusõja (seal oli põhjuseid muidugi rohkem, kui Ukraina, aga Ukraina oli üks kandvamaid).

Õppigem vigadest ja õppigem ajaloost. Aga kõigepealt kirjutame, palun, ilma suuremate vigadeta!

* https://en.wikipedia.org/wiki/Yaroslav_the_Wise

* https://www.britannica.com/biography/Yaroslav-the-Wise

* https://et.wikipedia.org/wiki/Nestor_Mahno

 Kümme ideed rohepöördeks Eestis, mis tooksid valimistel päriselt hääli 

Tekkinud üsnagi ootamatus poliitilises olukorras, mil riigis peetakse uue valitsuskoalitsiooni läbirääkimisi, on vaatamata segastele aegadele maailmas võimalus teha lihtsaid otsuseid, mis võiksid toetada Eesti majandusolukorda, elukvaliteeti  ja parandada looduskeskkonda, seda ka tänases äärmiselt ebastabiilses maailmas. Samuti on ideed kantud mõttest, kuidas soosida sisulist rohepööret (mitte rohepesu ega muid asendustegevusi) ja tõsta elukvaliteeti Eestis.

1) Keelata muruniitmine ja muu mürarikkas tegevus pühapäeva (või ka laupäeva) hommikutel vähemalt kella 12ni elurajoonides ja nendega piirnevatel aladel. Väga paljud naabrid vabaneksid iganädalasest piinast puhkepäevade hommikul ja saaksid parema elukvaliteedi (ehkki isiklikult selle kimpus pole, on neid inimesi väga palju isegi ilma statistikat uurimata). Sellise seaduse kehtestajad ei saa mitte ainult valimisel mitu protsenti lisahääli, vaid säästetakse ka loodust ja vähendatakse mürareostust. Sarnased seadused kehtivad paljudes tiheasustusega riikides Lääne-Euroopas.

http://www.british-in-germany.de/LivinginGermany/rules.html

2) Kaotada 1- ja 2-sendised käibest, ümmardades müügisummad 5 sendi täpsusega. Sellega kaoks jaemüüjatel ja poodidel kohustus maksta kliendile tagasi alla  5 eurosendi. Sarnane süsteem toimib väga edukalt Soomes, sellega hoitakse kokku hulga ruumi senditaskutes ja kulusid sularaharingluses. Eesti Pank on teinud korduvalt keskkonnasäästule viidates ettepanekuid loobuda Eestis 1- ja 2-sendiste kasutamisest.

https://www.eestipank.ee/press/aeg-kups-arutada-1-ja-2-sendiste-kasutamise-vahendamise-ule-17012018

3) Riikliku poliitikuna alustada väikeste tuuleparkide rajamist Eesti väikelinnade lähedusse, orienteeruva mastikõrgusega 50-100 meetrit, jalamikõrgus 50-100m merepinnast. Eesmärgiks nii energiajulgeoleku parandamine, tööhõive kui ka rohelise energia tootmine. Suurusjärgus 2-5 MW tuulepargid oleksid kordades suurema tasuvusega (hektari kohta lausa kümneid kordasid) võrreldes päikeseparkidega. Seda veel eriti arvestades tuulisemaks ja pilvisemaks muutunud Eesti kliimat. Samas on tuulikud oluliselt vähem loodust kahjustavad kui hüdrojaamad. Tuulikute labad on võimalik tähistada lindude ohutuse tagamiseks teatud värvidega. Mitte vähemoluline on asjaolu, et enamik Eesti väikelinnu asuvad merepinnast oluliselt kõrgemal, kui Eesti keskmine - mis võimaldab säästa masti kõrguselt kümneid meetreid. Kui välja jätta Lääne-Eesti Märjamaa, Lihula ja Haapsalu, Põhja-Eestis Keila, Saue, Kehra;  Kesk-Eesti Vändra ja Põltsamaa ning piiri ääres asuvad Räpina ja Narva  - on sisuliselt kõik ülejäänud mandril asuvad väikelinnad Eesti mõistes kõrgustikul (ehk ümbritsev maastik 50-100m merepinnast), mis annab olulise eelise. Tuulepargid ei ole üksnes investeering energiajulgeolekusse ja stabiilsesse elektrisse, vaid ka täiendavad töökohad ja majanduskeskkonna paranemine.

Saartele seda projekti laiendada pole mõtet, kuivõrd saarte lähedusse rajatakse tulevikus niikuinii meretuuleparke.

https://cmsimple.e-ope.ee/eesti_turismigeograafia/index.html@Eesti_looduskeskond%253AKliima.html

4) Tapa-Aegviidu (ca 20 km) raudteelõigu elektrifitseerimine aitaks parandada raudteeühendust Tapaga ja samas säästa oluliselt energiakuludelt, kuna elektrirongiga pääseks Tapani. Sellega lüheneks märgatavalt (ca 10 minutit) ka Tartu-Tallinn rongide sõiduaeg, kuna praegu peavad need rongid peatuma peatustes Aegviidu ja Tapa vahel (graafikud on alati tehtud nii, et elektri- ja diiselrong ei dubleeriks üksteist, mis ongi mõistlik) - seega säästaks Tartu-Tallinn rongid kütusekuludelt kui ka lühendaksid sõiduaega.

5) Rohuküla-Rukkirahu tammi ehitamine: ca 4-kilomeetrise tammiga lüheneks sõiduaeg Hiiumaale üle 20 minuti, ära jääks Rukkirahu kanali süvendamise iga-aastane kulu, sõltumine ajuti madalast meretasemest ja säästetaks igas aastas kümneid tonne laevakütust. Tammile saaks ehitada ka sadamakai Vormsi praamile, mis lühendaks ka Vormsile ülesõiduaega kümnekonna minuti võrra. 

6) Isamaa, Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna koalitsioonil on ainulaadne võimalus lõpetada eelarvet koormav, majandusreegleid eitava ja ühistranspordi kvaliteeti kahjustav minister Simsoni loodud nn tasuta ühistranspordi "süsteem". Süsteemiks on seda palju nimetada, sest see pole ilmselgelt toimiv, kui isegi suurtesse linnade vahel pole võimalik vähemalt 2-3x päevas liikuda. Puuduvad nii otseühendused kui ümberistumisvõimalused, samuti ühendused rongide ja muu transpordiga. Nn tasuta bussiliinid suretavad välja kommertsliine ja kogu süsteemi sünergia väheneb igast otsast, kui välja arvata mõned üksikud maakondlikud edulood.

Esimeseks sammuks peaks olema üleriigiline miinimumhindade kehtestamine bussipiletitele (KOV saab vajadusel hüvitada kas teatud osas või täielikult reisijale), kasutusele tuleks võtta üleriigiline Ühistranspordi kaart koos võimalusega osta aastapileteid, piirkonnapileteid jne. Soodustused peaksid toimima reisijale hüvitamise kaudu, mitte firmadele hüvitamise kaudu. Sellega vähendatakse nii korruptsiooni,konkurentsimoonutusi,  turutõrkeid jne. See kõik soodustaks bussireisijate arvu kasvu. Üksi-kaksi sõitvad autoreisijad saaksid palju enam kasutada busse ja liikuda mugavalt soovitud sihtkohta. Eeldusel, et bussid umbes sel kellaajal sinna ka liiguvad.

Teiseks suuremaks sammuks peaks olema üleriigilise optimaalse ÜT-võrgu loomine, mille osad täiendaksid üksteist, võimaldaksid ümberistumisi, tagatud oleksid minimaalselt 2-3x päevas otseühendused suuremate linnade vahel (nt olulisemad paarid: Pärnu-Rakvere, Tartu-Haapsalu, Võru-Viljandi). Mingit osa neist liinidest tuleks doteerida riigi poolt, seda on võimalik aga analüüside ja hangete tulemusel välja selgitada.

7) Kuivõrd valitsus ja vastava valdkonna bürokraadid on võtnud jäärapäise suuna RB ehitamisele (mis tänases majanduskeskkonnas ei tundu enam sugugi väga ahvatlev plaan), siis vähemalt tuleks minimaalselt talupojamõistust kasutades loobuda ulmelaiustega raudteekoridoridest ja projekteerida-ehitada vähemalt Tootsi-Pärnu-Massiaru-Ikla lõigul RB vanadele raudteetrassidele, neid vajalikes kohtades õgvendades. Sellega hoitaks ära tohutus mahus kahjud loodusele ja ka inimkeskkonnale. Seejuures Massiaru-Ikla lõigul oleks võimalik suur osa (ca 6-7 km) raudteest ehitada otse Eesti-Läti piirile, mis arusaadavalt hoiab kokku kulusid. Ühe korraga on võimalik rajada nii piiritaristu hooldustee, mille teiseks rakenduseks on raudteetrassi hooldustee.

See oleks igal juhul üks mõistlikumaid kompromisse, et saavutada endiselt ca 200-kilomeetrine tunnikiirus, mis on majanduslikus mõttes ka absoluutne maksimum - et keegi nii hõreda asustusega riigis üldse suudaks RB rongipileteid lunastada.

8) Kõigi taarapakendi pandi hindade kahekordistamine. Tänases üldises materjalide (sh klaaspudelite) defitsiidi, inflatsiooni ja kasvavate hindade olukorras kannaks pandihindade tõus mitut eesmärki. Esiteks vähendaks see ringlusest väljas olevate pudelite hulka, teisisõnu kiirendaks taara tagastamist. Samuti vähendaks pudelireostust (n-ö mahavisatava taara näol) ja rõhutaks keskkonnasõbralikku tarbimist.

Samas liinis teine poliitiline otsus võiks olla ilma märgiseta taara (alumiinium+standardsed pudelid) kokkuostmine vana (ehk siis poole) hinnaga. Isegi kui see toimuks kas või mõnes kokkuostupunktis üle Eesti. Sellega saaks olulist täiendust kaks eesmärki: esiteks väheneks jällegi üldprügisse äravisatava taara hulk. Teiseks kaoks ära Lätist ja laevadelt ostetud taara probleem, mida tänasel päeval kuhugi tagastada ei ole võimalik.

9) Elektriliste sõidukite (jalgrataste, mopeedide jne) laiem kasutuselevõtt Eesti Postis, kuna sellega saab oluliselt kokku hoida kütusekuludelt. Lisaks tasuks kaaluda maapiirkondades parempoolse rooliga autosid postiveoks. Selle muutusega ei peaks autopostiljonid enam väljuma sõidukist tee poolt, mis on ohtlikum ja võtab rohkem aega.

10) Majade soojustamiseks täiendavate toetusmeetmete väljatöötamine, et vähendada nii kliimajalajälge kui ka kõrgeid energiakulusid.

 Kellele ja milleks on Eestis endiselt püsti mälestusmärgid siltidega "vabastajatele" ?

                        Näide ühest räigemast eksisteerivast "vabastajate" monumendist Narvas

On lihtsalt uskumatu mõelda, et lisaks selle, et Eesti mõnedes piirkondades on aastakümneid suuri probleeme integratsiooni ja riigikeele oskusega isegi koolijuhtide tasandil, on paljudes teisteski Eesti linnades endiselt püsti ka monumendid, koos tutvustavate siltidega, millel kujutatakse ilustamata kujul Kremli-meelset ajaloopilti. Teisisõnu, otseselt väärastatud ajalookäsitlust.

Kahjuks mitte ükski Eesti valitsus alates 1991.aastast, pole pööranud tähelepanu sellele, et Eesti suurlinnades asuvad mitmed avalikud monumendid ja mälestusmärgid (nt Tartus, Pärnus, Narvas), milles on kirjas kommunistliku ideoloogilise propaganda  poolt  (ehk endise okupatsioonireziimi võimude poolt kirja pandud) võltsitud ajalugu. Kas tõesti pole 30 aasta jooksul keegi märganud, et sellistel monumentide ja siltidega on võltsitud ajalugu, kus ühelt poolt solvatakse eesti rahvast (mitte ainult neid, kes väga kangelaslikult Sinimägedes ja mujal Eesti iseseisvuse eest võitlesid), teisalt eksitatakse külalisi ja nooremaid põlvkondi? Et selle võltsitud ajaloo järgi kasvavad üles ka uued põlvkonnad?

Niisiis tuleb emadepäevalgi endiselt lugeda uudiseid pingetest monumentide ümber - olukorras kus 20 aastat võimul olnud Reformierakond, samuti pikalt võimul olnud Isamaa erakond, samuti Keskerakond ja teised pole keegi võtnud vaevaks isegi väärastatud ajalookäsitlusega SILTE välja vahetada.