Eesti Muinassõda ja Koorti mure Jüriöö pärast

Kunstniku portreteering I aastatuhande Skandinaavia normannidest

Kaader ajaloolisest komöödiast "Malev"

Julgeolekuekspert Erkki Koort kirjutas PM-s tänuväärse artikli Jüriöö ülestõusu aastapäeva meenutamiseks, millele sooviks blogiautor sekundeerida ja ehk midagi väärtuslikku lisadagi.  Esiteks kahtlemata seda, et Koort unustas oma pisut rant'ivas reas ära Lembitu langemise 800. aastapäeva, mida sisuliselt tähistati riiklikul tasemel, krooniks väga uhke vabaõhuetendus ajaloolise otse Leola kantsi künkal, milles tuhandeaastataguse Eesti kuningaküla elustasid noored säravad näitlejad. Seetõttu juba puhtalt ajaloolisest perspektiivist oli pisut kohatu see mainimata jätta (ei olegi kuulnud, mis on tänaseks saanud legendaarse sõjavanema kolba otsimisest Poolas, mille otsimisele riik eraldas isegi teatava rahasumma ?) - küll oli tänuväärne meenutada Koorti poolt Ümera lahingut ja rootslaste koloonia purustamist, mis kahtlemata on samuti olulised ajaloolised versapostid. Lembitu langemine, kogu tema sõjaline tegevus ja Madisepäeva lahing on aga sündmused, mida tegelikult ei tohiks ära unustada ükski ajalooõpik ja mis vajaksid tegelikult laiemat ümberdefineerimist. Ilustades seda mõtet veidi fantaasiaga: kui Lembitu oleks  verminud münte (parafraseerides mõnda ajaloohüpoteesi, mis hiljuti välja käidud) või omanud kroonikuid, siis oleks tema nimi koos ausammastega tuntud ka tänapäeva Lätis ja Soomes. Sõjavanem Lembitu näol võib olla tegemist maailma ajalugu mõjutanud eestlaste esiviisikusse (moodsalt kirjutades: TOP5-e) kuuluva isikuga.  Tänuväärselt avaldas kriitika 2017.aasta etenduse kohta Jaak Allik ja seda sai veel omakorda käsitatud ka käesolevas blogis.

Tegelikult ei soovikski käesolevaga rohkem sekundeerida Koorti väga patriootilisele artiklile, kui rohkem osundada, millised kaalukausid või hinnangud tänapäevases ajalookäsitluses muinasajaloo kohta paigast ära on. Või mis sootuks unustatud? Ehkki mul puudub antud valdkonnas formaalne haridus ja kindlasti on kõvasti ruumi ka eneseharimiseks, on mul siiski paljude ees see eelis, et hakkasin Muistse Vabadusvõitluse teema vastu huvi tundma umbes sama vanalt, kui juba esimesi raamatuid lugeda oskasin. Ehk mul on aega olnud asja üle järele mõelda. Et arutelu ja ajalookriitikat lihtsam jälgida oleks, on postitus jaotatud punktideks.

> Muinassõja nimetuse  ja definitsiooni küsimus. Ajaloolased on sel sajandil läinud vaidlema küsimuse üle, kuidas XIII sajandi alguse sündmusi üldse käsitleda - kas tegu oli mingi globaalse sündmustiku lokaalse peegeldusega. Või siis traditsioonilise käsitluse järgi lokaalse sündmuse maailmapoliitikasse jõudmisega. Allakirjutanu ei nõustu kummagi eraldiseisva vaatega, pidades neid poolikuteks vaadeteks. Jättes kõrvale täieliku pseudoküsimuse, kas tegu oli eestlaste rahvusega (kui juba Antiik-Rooma ajaloolased kirjutavad aestide rahvusest ja merevaigukaubandusest, siis kuidas sai vahepeal kaheks tuhandeks aastaks kadunud rahvus järsku 1869.aastal uuesti tekkida?) - paelub tõepoolest küsimus, kas tegu oli rahvuse vabadusvõitlusega, religioosse ususõjaga või oli ikkagi tegu globaalsete tarneahelate ja kaubandussuhete ümbermängimise sõjatandriga. 

Kuna mõlema tendentsi ja kaasnevate faktorite mõju on märgatav (nii rahvuslik motiiv, kaubandussuhete motiiv kui ka religioosne komponent on selgesti konfliktis esil), tuleks kasutusse võtta uus ja kõikehõlmavam termin: pakun välja  Muinassõja  termini.  Muinassõda (1207-1227; laiemas käsitluses 1187-1227) tähistab selgelt sõdade ajajärku, mis on seotud Eesti esiaajalooga, eestlaste varase ajalooga, veriste konfliktidega, maa koloniseerimisega, religiossse  ja kultuurilise muutusega. Samuti ei piiritle see nimetus teatud perioodil toimunud vaenutegevust üksnes rahvuslikul või rahvusromantilisel pinnal. Selles terminis sisalduvad üheaegselt nii saarlaste viikingiretked,  hõbedakaubandus, võimsad kindlused, muinasjumalad, merevaik, meteoriidiraud, Ristisõdade ajastu kui ka Ümera lahing, mille järel "kas või põlvepikkune poisike" pidi sõtta minema. See mõiste hõlmaks paremini tsivilisatsioonide kokkupõrget, mille tunnistajaks meie esivanemad olid.

> Mis on takistanud looma selgemaid ja vähem vastuolusid pakkuvaid ajalookäsitlusi Muinassõjast ja järgnenud perioodist kuni Jüriöö ülestõusuni?

Aastate jooksul on arutletud väga erinevate käsituste kaudu üritada kujutada elu eelkristlikus Eestis, tulemused on kohati väga vastuolulised. Vaieldakse nii piirkonna sõjalise taseme, riikliku arengu, sisulise kristluse leviku üle, sõjalise allajäämise põhjuste kui ka järgnenud vasallisuhete üle (eriti perioodil 1227-1343, mis tundub eriti segane ja põnev periood Eesti varases keskajas). Põhjus on mõistagi lihtne: kui tahes geniaalse või arenenud rahvaga ei olnud eestlaste näol ka tegemist - ei tundnud vaesekesed ladina kirja ega paberit. Ja kui mõni üksik tundiski, pole sellest jäänud vähimatki märki. Ainus suurem sisuline allikas on Henriku kroonika, mis vähemasti on autentne allikas. Küll on selles hulgaliselt vastuolusid ja on küsitav, kui suurel määral (millise täpsusastmega?) on kroonika usaldatav. Mõistagi on teatud vastuseid võimalik leida ka kaudsete allikate või teiste kroonikate kaudu, milles on kõige paradigmat koondavama töö ära teinud Karl Kello ja Uku Masing. Siiski kahjuks mitte professionaalse ajalooteaduse raames. Kui esimene jääb kahjuks siiski pigem populaarteaduslik-hobiajaloolaslik-hüpoteeside kogumikuks, siis teine on sedavõrd peen (ka väga emotsionaalne) sissevaateline ja pisidetailides tuhniv uurimus ("Vaskuks ja vikaaria Lohult"), et sisulisemat laiemat pilti on mõlema põhjal täiesti võimatu kujundada. Küll on seal hulgaliselt materjali ja väiteid, mida tõsiteaduslikud ajaloolased võiksid tõsisemalt uurima ja tõestama/kummutama asuma. Teisalt on just HLK algtekstis blogiautori arvates täiesti uskumatuid fakte, mis vajaksid paremat sissevaadet ja mis kõnelevad iseendast juba ülipalju. Nagu kadunud Lennart armastas öelda, võis 1941.aasta vene talupoja ühest lausest tihti välja lugeda rohkem, kui tervest doktoritööst, mis Nõukogude Venemaa 1941. põllumajanduse kohta kirjutatud.

> Millised on kõige uskumatumad / paradigmat kujundavamad faktiväited HLK-s?

Jättes kõrvale kõikvõimalike sõjakäikude üksikkirjeldused, kuupäevad, mille osas on alati palju vastuolusid, isegi lahingute kirjeldused (mis on ka siiski väga põnev materjal) ja konkreetsete sündmuste järjekord, rääkimata jõuvahekorrad (mille hindamises jääb alati palju ruumi subjektiivsusele, eriti kui Henrik kirjutab peale igat Eestisse tehtud sõjakäiku, et maa sai "täiesti tühjaks" laastatud, ometi tehti sealtsamast "tühjaks tapetud" maalt alguse peatselt eestlaste uus vasturetk) - on mõned täiesti uskumatud seigad, mis annavad meile sellest kolossaalsest tsivilisatsioonide kokkupõrkest - millesarnast pole ilmselt toimunud terves muinas-Skandinaavias - parema ettekujutuse.

1> "ja siis läksid nad saunadesse ja pesid endilt maha ristmise vee..." ja tegid veel muid kõlvatusi, mida ristiusk neile keelas ja asusid kristlastele kättemaksu plaane hauduma  (kirjeldus käib nt 1222 a. ülestõusu kohta). Eestlaste n-ö " üleolekut" kristlaste suhtes näitab veel ilmekamalt esimene trükisõnas kirja pandud eestikeelne lause: "Laula, laula, pappi!" Niimoodi pilgati vangivõetud preestreid.

Mida me saame siit järeldada? Muinaseestlastel pidi vaatamata nende suhtelisele suurele harimatusele ja lokaalsele elulaadile olema väga selge ettekujutus, kes ja milleks on tulnud neid vallutama. Ehkki maailmavaateline arusaam konflikti olemusest võis lääneeurooplastest täiesti erineda, olid eestlased juba väga varajases sõjastaadiumis (1207-1210.aasta paiku) täiesti teadlikud,  et tegu on kolonisatsioonilaadse vallutusega, millega püütakse ümber kujundada nende religioosne traditsiooniline elulaad.

Me saame teada, et eestlastel olid saunad, mis olid kahtlemata juba tol ajal üheks keskseks elamukompleksi osaks ja poolreligioosseks elu osaks. Kuidas teisiti oligi võimalik selles külmas kliimas tsiviliseeritud elu ette kujutada?

2> Üks ilmekamaid kirjeldusi - mis ilmselgelt samuti ei saa olla väljamõeldis - mida harva käsitatakse, on saksi soost ristisõdijate esimene vallutusretk süda-Eestisse Järvamaale. Retk toimus talvel, tungides otse Järvamaa piiridesse. Pakane oli sedavõrd krõbe, et ristisõdijatel koorus maha näonahk - keskeurooplased ei olnud harjunud sellises kliimas sõdima. Sooja saamiseks süüdati esimene leitud küla... (miks eestlased küll nii laisad on ja ei kasuta kreeklaste või USA poliitliikumise BLM taktikat EL-st ajaloolise ülekohtu eest raha välja pressida? :) )

3>  Isegi juba neist kahest punktist saame selgelt välja lugeda, et eestlased olid suhteliselt kõrge elukorralduse tasemega antiikajast tuntud põlisrahvas, kellel aga puudus ühtne  riigikorraldus. Sellele viitavad selgelt ristisõdijate taktikast tuttavad rünnakud eri maakondade vastu, kus (NB!) naabermaakonnad tihti vallutajatega koos  rüüstamas käisid - kui uskuda HLK sõnu. Seetõttu võiks Muinas-Eestit võrrelda kaudselt varakeskaegse Inglismaaga, mis enne normanni kuningate vallutusi X-XI sajandil oli sisuliselt väikesteks kuningriikideks killustunud keskvõimuta saar.

4> Teema väljub siinkohal juba Muinassõja kontsepti raamidest - küll aga seondub üldisemalt Muinas-Eesti ajalooga - kuidas ka ei soovi küsimust eirata (peavooluajalugu ongi teemat siiani pea täienesti eiranud, vähemalt kuni Salme laevmatuse leiuni), on küsimus viikingisõdadest väga aktuaalne. Ilmselgelt, tekkisid perioodil, mil Skandinaavia vallutajad võtsid võimu Inglismaast kuni Kiievini, tükke Prantsusmaast ja Itaaliast takkaotsa, konfliktid ka idanaabrite eestlastega. Seda on tõendanud üha arvukamad viikingileiud, matusepaigad ja on juba enne leide viidanud ka mitmed otsesed mainimised saagades (mida küll peavooluajaloos väga minimaalselt on käsitletud). Tekib küsimus: mida viikingid siit tahtsid ja miks ei suutnud nad maad enda kontrolli alla heita? Arvestades skandinaavia ülikute nimekirja, kes väidetavalt eestlaste maal hukka on saanud,  on tegemist sisuliselt müsteeriumiga.

Siin võib hüpoteese tuua nii meteoriitse raua (rääkimata mütoloogiliste seoste, mille hüpoteese on arvukalt esile toonud Karl Kello) roll, kui ka eestlaste sõjakunsti oskused laiemalt. Ehkki siinmail ei teatud midagi rahvaste koloniseerimisest, rüütlikultuurist, polnud jõutud isegi feodaalse ühiskonna korrani. Puudusid samuti suuremad tiheasustusega linnad, mis olid muide XIII sajandil olemas Leedus (siin saab põhjusena näha eelkõige klimaatilisi erinevusi). Ometi suudeti sõjaliselt vastu astuda tolle aja kõige arenenumate Euroopa vallutajatele. Mõistagi on küsimus ka geograafiline  ja klimaatiline - kui vahel poleks olnud  Volhovi soid, oleks Mandri-Eestist üle pühkida ka külm mongoli tuul Temujini (1158-1227) käe läbi, kellele ilmselt eestlastest vastaseid poleks olnud. Ent lisaks hämmastavatele võitudele ristisõdijate maastikul (milles enamasti kasutati küll barbaritele tuttavat üllatusrünnaku taktikat), mis üldjoontes olid siitkandi rahvastele täiesti enneolematud, võita elukutselisi rüütlivägesid, on hämmastavad ka suuremad strateegilised saavutused.

5> Lembitu isik, Leole piiramised ja Pihkva retked. Muinas-eestlaste, eelkõige Sakala vanemate sõjalis-poliitilist taset näitavad viited nende tegevusele kuni Madisepäeva lahinguni. Eelkõige ja vahest kõige tähelepanuväärsem on asjaolu, et kuni Madisepäevani ei saa me rääkida tegelikult Sakala vallutamisest, vaid üksnes Sakala lepingusse surumisest. Erinevalt kõigis teistes Eesti osades aset leidnud piiramistes ja retkedest, eristub Edela-Eesti eelkõige sellega, et siinsed sõjapealikud olid nähtavasti vallutajatega võrdsel või võrreldaval sõjalisel tasemel, mistõttu Saaremaa ja Sakala linnuseid üldjuhul ei vallutatud. Need alistusid ristimisega.  Erinevalt komöödiafilmist "Malev", toimus tegelikkuses suur osa Muinassõjast just linnuseseinte vahel, piiramistes ning vallidel tapeldes, mis ei jäta siinsest rahvast just päris alaarenenud neandertaalide kuvandit.

See pisikesena tunduv asjaolu pole ehk nii pisike, kui arvestada, et just Sakalast organiseeriti ka suuremad vasturetked ja ülestõusud ka pärast alistumisi, sh kõik suuremad sõjalised operatsioonid: Ümera lahing, Toreida piiramine (sh Toreida vaherahu), Pihkva rüüstamine, Otepää piiramine ja Madisepäeva lahing. Üks kõnekamaid sündmusi ongi vahest Pihkva rüüstamine - kui idanaabrid jõudsid rüüsteretkega Leole alla, Lembitu otsustas end  piiramisest hõbedaga (sic!) välja osta. Samal ajal kui venelased asusid mujale Eesti aladele rüüstama, organiseeris Lembitu välkretke Pihkva alla. Sõjavanem tegi kalkuleeritud arvestuse, et linna kaitseb üksnes väike väehulk, kuna suurem osa on rüüsteretkel Eestis.

Säärast strateegilist mõtlemist ei saa üles näidata suvaline mõõgaga isehakkanu - ilmselgelt oli maakondade näol tegemist teatavate dünastiliste eelriiklikke moodustisi, millest eelkõige suuremad paistsid silma oma organisatoorse taseme poolest. Mitte vähem hämmastavamad polnud näiteks teise Viljandi lahingu kirjeldused, kus toodi esile patarellide duellid (eestlased olid patarelle õppinud valmistama saarlaste kaudu Varbolast, kuhu taanlased olid oma patarelli kinkinud).

Lõppeks võiks lugeja endale ette kujutada ka muinasaegset linnuse ehitamist!  Pole mitte vähe märkimisväärne, et eestlased ehitasid päris arvestatavaid puidust linnuseid, mille vallutamiseks pidid kristlikud vallutajad kulutama päevi või nädalaid kestnud piiramisi (sic!!).  Märgilisemad neist Viljandi, Muhu, Otepää ja Tartu piiramised. Eestlased ei tundnud tõenäoliselt mörti või oli neil raskusi koostisosade leidmisega. Samal ajal ehitati puidust hiiglaslikke linnuseid, mis ei saanud sugugi lihtsam ettevõtmine olla - eeldades, et palkide kokku vedamiseks kasutati veoloomi ja üles tõstmiseks plokisüsteemi (kas eestlased tundsid plokki?), ometi oli ehituseks vaja ka vilunud puuseppi. Palgid oli vaja omavahel tugevalt siduda, lisada pealisehitused, trepid, kõrvalhooned jne. See kõik viitab märkimisväärsele arengutasemele.

Kui samavõrd arenenud oleksid ka olnud riikliku korralduse süsteemid, koos näiteks piirikindlustega, mis olid tuttavad juba Rooma-aegsetele germaanlastele - oleks maa vallutamine lõunast olnud sisuliselt lootusetu üritus (piirikaitse oleks võimaldanud eelhoiatusega rahvast rüüsteretkede eest kaitsta). Iseasi on muidugi tõik, et taani kuninga Valdemar II väga massiivne sissetung Revalasse meritsi otsustas sisuliselt ka maa saatuse. Ent siiski oleks vähemalt teoreetiliselt kaitstud lõunapiiriga situatsioonis kujuneda Eesti poliitiline ajalugu tundmatuseni teistsuguseks.  Siiski jääb see oleskoloogia valdkonda ja tuleb tunnistada eestlaste tsivilisatsioonilist allajäämust. 

Samal ajal on Lembitu roll Eesti varases ajaloos täiesti uskumatult võimas, jäädes ka kaugetele tulevastele põlvedele horisondile kumama ja meenutama muinaskuningate aega Eestis. Mille õrn järellainetus Jüriöö ülestõus kahtlemata oligi.

 Aeg taastada eesti kultuuri väärikus ja Eesti riigi sisu...ning peatada talupojamõistuse vabalangus

Plastikpulk, mis topitakse tänapäeval iga teise riigiasutuse, KOV-i või ministeeriumi fassaadile lippu "hoidma", sümboliseerib lausa karikatuurselt tänase Eesti ühte väga sisulist probleemi: kahjuks meie iseseisvus ei ole enam rippumatu ("rippumatus" oli muide iseseisvusmanifesti kirjutamise aegu "iseseisvuse" toonane sünonüüm). Tänane Eesti lipp on sõna otseses mõttes riputatud veidra moehulluse ajel kasutusele võetud europlastikpulga külge, umbes nagu Eesti iseseisvuski. Ei nägu ega tegu, ütles selliste asjade kohta vanarahvas.

Lühikeseks kõrvalepõikeks mainin seoses ülalviidatud lipupulgaga, et saan küll aru, milline on selle ülilevinud pulgakese nn teoreetiline praktiline eesmärk. Ent kas kallid inimesed tõesti ei näe, et sellisel kujul on tulemus vastupidine: lipp näeb pulgaga  koledam välja, kui ilma selleta. Lihtne lahendus lipuprobleemile on täiesti olemas: pulk tuleb mõistagi paigutada lipu alla, ohjama lippu, mitte veidralt riputama lippu. Muide, sääraselt on pulgake edukalt on praktikas paljudes riikides. Sellisel moel säilib ka riigilipu väärikas kuju ja abivahend säilitab algse mõtte, et hoida väärika esindamise ametiasutuse seinal.

Aga sisulisemast. Mäletan, kuidas umbes 7-8 aastat tagasi (siis veel enne suuremate/avalikumate ühiskondlike tülide puhkemist Eestis), rääkisin ühele heale sakslasest tuttavale Eestist ja eesti kultuurist. Intellektuaalina oli ta teemast  päris sügavalt huvitatud ja üritas siin elades isegi mõnda aega eesti keelt õppida. Muuhulgas rääkisin talle sellest, et eesti kultuuri sees üks nähtamatu lõhe, mida saavad tunnetada ainult need, kes siin kultuuris sügavamalt sees elavad. See lõhe peitub wana Eesti (s.o sõjaeelse Eesti) ja 1990tel taastatud Eesti kultuuride teravates erinevustes ja vastuoludes. See lõhe oli nii sügavalt tuntav, et kui meenutan iseenda lapsepõlve 1990tel, mis oli väga põnev aeg, kujundas see justkui teatava paralleelisiksuse. Umbes nagu kahekeelse pere lapsena kahes keeles rääkimine, mille abil lapsel kujuneb väga varakult arusaam sellest, kuidas erinevates keeltes rääkivad inimesed ei saa omavahel otse suhelda, nende vahel on informatsioonibarjäär. Umbes säärane oli ka minu arusaam erinevatest põlvkondadest pärit maailmade vahel. Muide, subjektiivse hinnanguna, teatav otsustav murrang "kommunistliku" põlkvonna kasuks toimus millalgi 1997.aasta paiku (see oli nii tuntav, et oli tuntav isegi õhustikust, isegi lapsena), kusjuures võimatu isegi öelda, mis selle tegelikult tingis. Sarnast käsitlust "eesti õhustiku" muutumisest on muide käsitanud ühes korruptsiooniteemalises ettekandes Toomas Kümmel. Ent nii keeruliselt ja pikalt ma mõistagi toona tuttavale sakslasele asja ei seletanud - õieti arvasin toona üldse, et vahest see kultuurilõhe on rohkem mu enda peas väljamõeldud kontsept, millel reaalsusega väga vähe pistmist on. Kuid nüüd aastaid hiljem, olen mitmetes arutlussaadetes, näiteks Andres Raidi või Objektiivi saadetes on läbi  mitme saatekülalise (nt õpetaja Einar Laigna) seesama eesti kultuurilõhe, eelkõige kas või õigekeelsussõnaraamatu näitel välja toodud. Mingi tohutu järsk kaljult kukkumine on toimunud 1990te lõpus, kusjuures kukkumise kiirusest ja liikumise suunast (allakäigu poole) pole suur osa seltskonnast aru saanud ehk ka seetõttu, et vaba langemise korral kaotab keha kaalu.  Säärane poeetiline metafoor füüsikast pole ehk kõige õnnestunum, ent tundub siiski kirjeldamiseks kohane - ajastul, mil - muide, üldises näljas ja sõjajärgses viletsuses taastatud rahva talgutööna, Punavägede poolt jõhkralt puruks pommitatud, "Estonia" teater - soovitakse paigutada klaasist kuubiku sisse. https://www.postimees.ee/7231550/raivo-e-tamm-estonia-juurdeehitusest-ma-olen-sokis

Pärast äsjalõppenud tolmukeerutust sama ulmelise (ja sama ebaõnnestunud asukohaga) SüKu teemal Tartus - tuleb nentida, et need ei ole üksikjuhud, see on ikkagi.....sõna otseses mõttes revolutsioon kultuuri vastu. Revolutsioon, mis vaimsetelt tagajärgedelt ei erine kuigipalju 77 aasta eest langenud Punavägede pommidest.  Need ei ole juhuslikud uudised, mis räägivad kõige pühamate asjade - ajalooliste hoonete, parkide, muinsusväärtusega paikade, põlislaante -  üldisest ründamisest, betooni valamisest, lagedaks raiumisest ja kuubikusse panemisest. See on lolluse ja korralageduse võidukäik Maarjamaal - ent kuidas me siiski oleme barbaarsuses nii "kaugele" jõudnud. Kas tõesti on süüdi mingi salapärane globalismus või vandeselts?

Suutmata ammendavalt või isegi väga üksikasjalikult teemat käsitleda (ühiskondlikud protsessid mõistagi ongi väga keerulised kirjeldada), tuleb siiski nentida, et vähemalt mõned põhjused sellel idiotismi plahvatuslikul kasvul Eestis on. Kui me saime 1991. aastal formaalselt uuesti vabaks, hüppas Eesti igas mõttes tundmatus kohas vette. Astuti uude vabasse maailma, mis oli tundmatuseni muutunud võrreldes 1940.aastaga, omast käest polnud võtta ka wanakooli advokaate ja riigimehi, kes tsaaririigi praktilisest kogemusest Eesti Wabariiki ehitama asusid 70 aastat varem. Alles olid vaid varemed, ilusad mälestused ja hunnik hrutšovkasid. Mitmete valearvestuste seas tehti eksimusi eelkõige selles plaanis, arvates, et maailmal on meid vaja. Kui välja arvata mõned nutikad start-upp'ijad ja tippteadlased (või ka muu valdkonna maailma tippe, keda üksikult meil siiski veel leidub), on Eesti EL-i kõige tühisem provints. Väike, vaene, külm, maavarasid pole ja midagi erilist siin ei juhtu. Ja meie kultuur hullutati samal ajal ära lääne tabloidindusest tuntud sisutühja kollase plämaga. 

Suurtes lääneriikides võib propaganda või tabloidindus olla küll väga popid ja levinud, siiski on aga 50-miljonilise (rääkimata 300-miljonilisest) elanikkonna juures võimalik, et äkki siiski ühiskonnas vähemalt 5 miljonit kodanikku sellist jama kunagi ei tarbi. 5 miljonist täiesti piisab, et teha tippteadust, kultuuri ja sporti. Ülejäänud võivad rämpstoitu ja -kultuuri rahulikult edasi tarbida, majandust käimas hoides. Sellepärast nad tegelikult ei eelda, et kõikvõimalik popkultuuri-jama nende riikide/ühiskondade käekäiku tugevalt mõjutab (pikas perspektiivis ehk siiski?). Aga meie?  Me pidime olema pehmelt öeldes puhta hullud, kui asusime lääne poliitparteide loosungeid, ühepäevaplaane ja poliitavantüüre kopeerima....ning tabloidkultuuri arendama. Kui palju elanikke 1,3 miljonist on pärast sellist 30-aastast eksperimenti veel mõistuse juures?

Siia haakub kohe külge haridustemaatika, mis on tõenäoliselt kõige tõsisemalt räsida saanud valdkond Eestis ja selle kaotused on nii sügavad, et seda on isegi keeruline mõõta. Õpetajaks ei ole võimalik saada 3 aastat ülikoolis õppides - seda ametit õpetatakse aastatepikkuse praktikaga. Riigi rahakotile täiesti hävitavaid samme astudes (ulmelised täieliku tasuta kõrghariduse projektid), aastaid alatasustatud ülikooli õppejõud (ja muidugi ka kooliõpetajad), üldiselt struktureerimata kõrghariduspoliitika- siia juurde täiesti masendav nõukogudeaegne taak haridussüsteemis (mida sain ise maitsta kuni kõrgkoolini välja). Vanal ajal (ka veel mõnikümmend aastat tagasi) see just andis haridusele kvaliteedimõõdu, et seda oli raske saada - tasu muutis hariduse defitsiitseks, mis sundis selle saamiseks ka pingutama! Tänane olukord  on tekitanud (NB! vastupidiselt taotlustele)) ideaalse kompoti ülisuureks hariduslikuks kihistumiseks ning selleks, et ei saaks peale kasvada tugevat uut teadlaste põlvkonda. Haridussüsteem on muudetud konveieriks ja õpetaja teenindajaks!? Täieliku küsimärgi all on rahvuskeelne kõrghariduse tulevik tervikuna. Ometi pidi see probleemistik Eesti majanduslikku võimekust, rahvaarvu ja sündivust arvestades kõik olema ammu ette nähtav...juba 1980te lõpus...kahjuks ei tõmmanud see 30 aasta jooksul tähelepanu kõrghariduse süsteemse parandamise teravale vajadusele.

Vaid lühidalt majandusteemal peatudes, tuleb nentida, et on kurb tõdeda, kui 1990te aastate raamatupidaja tasemele pidama jäänud Eesti poliitmõtlemine on sisuliselt halvanud Eesti riigi sisulisema majandusarengu. Olukorras, kus Euroopa riikide võlatasemed ületavad suhtarvudes Eesti riigi oma kordades, oleme täiesti tragikoomilise poliitika vangid, mis ei saa aru fiat-rahade toimimise süsteemist. Raha, mida triljonite ühikute kaupa iga aasta juurde trükitakse, on teatavasti katteta. Olukorras kus jagame Kreeka, Portugali, Hispaania ja Iirimaaga sama valuutat, on täiesti humoristlik rääkida mingisugusest Eesti riigi eelarvetasakaalust. Kas Hispaania ja Iirimaa lastakse kõrgemate intressimääradega pankrotti minna, kui meie poliitilised geeniused siis "teoreetilist tulu" lõikavad kõrgete intresside olukorrast "teoreetilises tulevikus"? Sellist olukorda ei juhtu ju mitte kunagi. Kolm korda allapoole EL-i keskmine võlatase on Eestile otse kahjulik, et mitte öelda idiootne poliitika. Loomulikult ei pruugi 4-kordset Eesti keskmist teenivad poliitikud ka aru saada, mis majanduskasvu või taristu vajadusest nad üldse räägivad?  Peaasi, et saab soojal maal puhkamas käia :)

Kas Eestis ei ole tõesti ühtegi globaalset rahandust mõistvat poliitikut?

Mis viibki viimase, kahtlemata samuti kandvama  probleemini, Eesti lähiajaloos. Eesti on väidetavalt ja ka konstitutsioonile tuginedes demokraatlik vabariik, kus toimib esindusdemokraatia. Ometi on meie esindusdemokraatia selline, kus parlamenti pääsevad ka inimesed, keda sinna pole üldse valitud. Rääkimata probleemist, mis seondub 5%-se valimislävendiga. Kümnete tuhandete valjate häältega parteid jäävad parlamendist välja, kuna "targad asutavad isad" on seadnud parlamenti saamiseks Euroopas ühe kõrgema lävendi, mis muudab pisikese riigi kogu poliitilise süsteemi sisuliselt oligarhiaks / oligopoliks. Ilma selliseid kunstlikke piiranguid kärpimata ei saa Eestis kunagi areneda normaalne ja küps poliitiline kultuur või toimiv esindusdemokraatia. Tõeline ideede konkurents, debatt ja areng saab toimida konkurentsi tingimustes, mida käesolev süsteem kindlasti endast ei kujuta.