Aadetest, demokraatiast, naivismist ja riikluse jätkusuutlikkusest:

Herkeli ja Uuseni arvamused, kui ühe mündi kaks poolt

Kristjan Palusalu: kahekordne olümpiavõitja, 12-kordne Eesti meister ja Pätsu aegse rahvusluse tõeline kangelaskuju. Põlisest talupojasoost Palusalu  oli muuhulgas spordi kõrvalt pidanud Eesti ajal leiba teenima vangivalvurina (seda fakti on ironiseerivalt käsitatud Indrek Hargla käsikirjal põhinenud Vabadussõjalaste liikumist käsitanud 2014.a. draamaetenduses "Wabadusrist"); Palusalul õnnestus üle elada II maailmasõjas Nõukogude sundmobiliseeritu näljapõlv, pääsedes erinevalt eelkäijast Lurichist, Venemaalt putku - Palusalu läks Soome rindel üle.

Tabavate ühiskonnakriitiliste arvamuste poolest tuntud kolumnist ja ettevõtja Kaire Uusen on kirjutanud värske arvamuse "õnnetust" Eestist, kus [minu parafraseering] võib ühiskondlikesse probleemidesse lihtsalt uppuda. Üsna samal ajal (päev varem) on Postimehes ilmunud Andres Herkeli kirjutis (samuti kergelt ühiskonnakriitiline, kuigi teise tonaalsusega) sellest, miks Eesti vajab poliitilisse ruumi värskemaid poliitjõude ja -konkurentsi.

Mõlemale arvamusele kirjutaks ju hea meelega alla, kuna mõlemad sisaldavad hulgaliselt näiteid ja minu meelest asjakohaseid argumente sellest, mida võiks/tuleks Eestis paremini teha. Ent mõlemat lugedes tekkis paratamatult ka asja juures teine tundmus. Selline, mis ei teki päris verinoorel inimesel või võõramaalasel (külalisel), vaid inimesel, kes on ühes inimkoosluses või kultuuriruumis piisavalt kaua elanud. Selle tundmuse ja ühiskonna juurprobleemistiku selgitamiseks üritan temaatika lahti harutada ajaloolisest perspektiivist ja paari enda arvates olulisemat baasküsimust käsitledes.

Aadetest

Mõlemas ülalviidatud arvamuses kumab läbi üks oluline tähendussõna: aatelisus. Ehkki just seda konkreetset terminit ei kasutata, on selle sümboli mõju otseselt tunda mõlemas kirjutises. Herkel kirjutab noorsoost, kes "ei tohiks poliitikast viilida" ja räägib "intellektuaalide parteist", mida ta igatsevat. Ehkki mul isiklikult puhta intellektuaalide partei järele igatsust pole, kuna 100% intellektuaalide partei kipub minu arvates  pigem sarnanema filosoofide klubiõhtule, siis sisuliselt olen ma muidugi väga nõus ettepanekuga, et intellektuaalide suurema vajaduse järele poliitikas. Uusen räägib samas aga ajastu skisofreeniast ja toob lausa võrdlusi küüditamiste ja Stalini ajaga. Ka neile arvamustele leidub Eesti kontekstis päris palju toetavaid fakte. Kuid siinkohal kõrvalepõige: mis te arvate, mis oli Stalini ajal see lohutav asjaolu või inimesi ühendav asi. Ma arvan, et neid asju oli isegi kaks: 1) kannatuste jagamine ja 2) aatelisus. Sellele saab kinnitust muuhulgas küüditatute mälestustest. Võtame näiteks Hindrek Meri, kes diplomaadi  pojana küüditati koos ema ja venna Lennartiga. Ta meenutab, et viimasel jõelaeval, kus deporteerituid hakati jagama eri piirkondade vahel, hakkasid inimesed spontaanselt deporteerimise laevadel jaaniööl laulma Eesti hümni. Pisarsilmil ja unisoonis.  Maailma ajaloos räägitakse tihti poolakatest ja juutidest kui kõige enam XX sajandil kannatanud rahvastest, kuigi populatsiooni suhtarvuna kaotasid XX sajandil kõige rohkem inimesi Läti ja Eesti. Eesti ajaloos tõmmatakse kerge pintslitõmbega võrdusmärk "orjuseöö" ja Stalini timukatöö vahel. Kuigi need kaks erinevad nagu öö ja päev: ühest kujunes läbi ärkamisaja Eesti rahvusriik (läbi muidugi Vene valgustatud monarhide reformide toel). Teisest kujunes sisuliselt rahvuse häving. Solzenitsõn on seda märksa paremini selgitanud, aga parafraseeriksin seda nii, et meil on tegelikult täna veel vara otsustada, kas Stalin sai enda tööga hakkama või mitte - õige hinnangu saame ehk anda alles 50 aasta pärast.

Uuseni artiklis toodud võrdlusest saan ma aga selles mõttes aru, et tõesti paljude inimeste jaoks tundub tänane "hääbumine" kohati hullem, kui II maailmasõja järgne. Eks vahe on ka ajastutes ja nagu kirjutasin: aatelisuses. Ent vahest isegi kõige olulisem tegur on hoopis solidaarsus. Nõukogude ajal oli lugu üldiselt tõesti sitt. Aga asi on selles, et kõigil oli ikkagi üsna ühtemoodi sitt. Toonaste partorgide näilised privileegid olid ju tõsiselt mõeldes ikka rohkem formaalsed (kui tegu polnud just lausa tippnomenklatuuriga), kuna jagati ju ühiselt elu "kommunistlikus paradiisis". Seetõttu säilis inimestel vaatamata okupatsioonile (või ka tänu sellele) arvestatav omavaheline side, solidaarsustunne ja teatav õlatunne. Elustandard oli kindlasti kaugel soovitust või "helgest Pätsu ajast", ent ühiskonna sidusus oli sotsialistlikus Eestis siiski arvestatavalt tugev. Kummalisel kombel ka suurem "vaimne allakäik" algas pigem 1990tel aastatel juba iseseisvusperioodil. Seda võib seletada siiski nii järsu ajastu muutusega, pikaajalise nõukogude ajupesu järelmõju kui ka põlvkondade vahetusega.

Siit jõuangi aatelisuse peatüki puändini: ehkki mõlemas artiklis toodud üllastel üleskutsetel ja mõtetel on ju üllas eesmärk ja sisu, siis on neil ühiseks eelduseks aatelisus. Kas me näeme tänases Eestis aatelisust? Kui palju on seda järel?  Kas tänapäeva ühiskonnas on veel nii palju aatega inimesi, kes kogu oma elu võivad pühendada riigi või mingi idee teenimisele? Isegi Tammsaare kirjutab oma artiklites 1920-tel ja 1930-tel, et rahvuslusega või rahvusliku ideega on lood kehvad. Kuigi toona oli seda ilmselt siiski märksa enam kui täna. Omaette teema või arutlusküsimus seisab muidugi selles: mida tänapäeval üldse mõista rahvusluse all. Või ka: milline peaks olema õige kaasaegne rahvuslus? Igal juhul on selge see, et meie riigi hääbumine intellektuaal-majanduslikul tasandil, kus kõikehaarav ja kõikjale ulatuv globaalne kapital oma reegleid seab, on isegi suurem oht kui eesti keele kadumine (kuigi viimane oht on ka tänapäeval arvestatav). Meie "meeskond" (siinkohal silmas peetud Eestit tervikuna) peaks olema märksa tugevam, tervema konkurentsi, suurema ühtsustunde ja aatelisusega, et globaalses konkurentsis enda riigi positsiooni hoida.


Kes on need üleskutsutavad, kui kaasaegses Eestis on meil tuhat erinevat subkultuuri ja lisaks veel sada erinevat ühiskondlikku klassi, kelle majanduslikud võimalused erinevad omavahel kümnetes kordades. Kõike seda varem ei olnud. Sellega liitub ka ajakirjanduse problemaatika, mida näpuotsaga puudutas Uusen. Nimelt tõepoolest teeb klikinäljas veebimeedia tõepoolest juba paarkümmend aastat silmnähtavalt suuri jõupingutusi, et viimnegi mõistuslik arutlussfäär vähemalt veebiajalehtedest välja suruda. Asendunud on see metsikute pealkirjade, kõikvõimaliku meelelahutuse, tontide maalimise ja "kiirete" lahenduste artiklitega ükskõik mille saavutamiseks või lihtsalt huvitekitamiseks (ilma, et mingit sisu üldse peakski olema). Olen ise sellele probleemile osutanud juba vähemalt 6 aastat tagasi ja teinud ka ettepanekuid uute veebiväljaannete loomiseks. Kahjuks pole selle aja jooksul ühtegi laiapinnalisemat uut veebikeskkonda tekkinud, kui välja arvata võib-olla Objektiiv, kus aeg-ajalt mõni ühiskondliku kriitika valdkonda kuuluv arvamus tuleb. Kusjuures mina ei usu väidet, et säärane tasakaalustatud veebiväljaanne, kus oleksid klassikalised teemad, tegeldaks reaalse eluga ja leht ise sarnaneks olemuselt paberlehele, ei oleks müüv kaup. Kindlasti oleks, kui tegijad oleks head ja juhtimine korras.

Kas selline väljaanne üksi aatelisust ühiskonnas tõstaks, on kaheldav, aga vähemalt looks ta mingi tasakaalustatud pinna demokraatliku ja solidaarse liikumise tekkeks. Tänane killustumine inforuumide vahel ja arvamusäärmuste poolt on Eesti mikroskoopilise suurusega ühiskonna kohta kahetsusväärne.

Demokraatiast

Herkeli arvates piisaks positiivseteks muutusteks Eesti poliitikas sellest, et tekiks uus erakond. Aga kas meie mälu on tõesti siis nii lühike? Neid erakondi on Eestis (isegi viimase 20 aasta jooksul) tekkinud rohkem kui seeni pärast vihma. 

Eesti erakondadel on sisuliselt 3 probleemi: esiteks ei suuda nad adekvaatset vastata suurele hulgale probleemidele, mis parandamist vajavad; teiseks ei ole suur osa neist ühiskonna silmis üldse tõsiseltvõetavad ja kolmandaks ei suuda/ei soovi keegi neist sisulisi muudatusi partokraatliku süsteemi muutmiseks. Alustaks viimasest punktist. Nagu me teame juba vähemalt 2012.aastast, mil suurem avalik kriitika erakondade aadressil algas, et Eestis on kahe kümnendi jooksul välja kujundatud teatud partokraatlik võimusüsteem, kus on nn "toiduahelad", kus on olnud hulk parteilisi ametikohti, lisaks veel varjatud rahastuse ja korruptsiooni probleemid. Herkel tõigi artiklis välja just erakondade rahastamise küsimuse.

Ent see on, ma ütleks, jäämäe tipp. Ülimalt vähe pööratakse tähelepanu hoopis tõsisematele partokraatlikele ilmingutele, mis sisuliselt on viinud Eesti poliitilisele allakäigule: suletud parteinimekirjad (mis annab partei tagatoale või juhtkonnale võimaluse sisuliselt määrata parlamendi koosseis); enneolematult suur parlamendiliikme palk ja hüvitised (ka Euroopa kontekstis), mis on nii ühiskondlikult ebaõiglane kui ka lihtsalt maksumaksja raha raiskav. Lisaks eelnimetatule veel kaks kõige ebademokraatlikumat praktikat, mis sisuliselt pärsivad maksimaalselt konkurentsi valimistel:

1)  tagatisraha süsteem, mis toimib sisuliselt pokkerilaua või maffia ühiskassa põhimõttel: kõik kandideerijad peavad maksma tagatisraha (500 eurot kandidaadi kohta), aga tagasi saavad selle raha üksnes parlamenti pääsenud erakonnad  - ikka needsamad, kes hakkavad saama parlamendis - paljud sealhulgas mitte millegi tegemise eest (ei ole isegi sisulist kohustus kohal käia) - ülikõrget palka ja hüvitisi - midagi perverssemat annab välja mõelda

2) valimiskünnise süsteem, mis töötab selliselt, et kõik alla 5% tulemusega erakonnad jäävad parlamendist välja, kusjuures nende hääled liidetakse sisuliselt suurimate erakondade häältele. Sinna juurde käib lakkamatu meedia ja konkurentide hirmutamine, kuidas need "väiksed" ei saa niikuinii sisse. Künnis on ilmselgelt liiga kõrge (Soomes näiteks ainult 3%, on ka süsteeme, kus künnist üldse pole), kuid see on niimoodi seatud taotluslikult, et takistada uute parteide parlamenti pääsemist.

Sinna juurde veel täiesti kallutatud erakondade toetusskeem, kus maksumaksja rahaga toetatakse suurerakondi iga-aastaselt miljonite eurodega, samas kui väikeerakonnad saavad olematut toetust. See on taas näide sellest, kuidas hoitakse enda monopolistliku turule sarnanevat võimuskeemi elus ja kogu seda ebaõiglust peab üleval täiesti seaduslikel alustel maksumaksja.

Tõsiseltvõetavuse probleemi võib palju lühemalt kokku võtta, seda ilmestavad enamik Eesti erakondi oma kõikvõimalike algatustega. Pole mõtet isegi liiga sügavale kaevuda. Sotsid lubasid võrdsemat ühiskonda, sallivust ja mida kõike ilusat - ajalukku läksid alkoholiaktsiisi üle mõistuse kruttimisega, tekitades Eestile sellega tõsiseid majandusprobleeme. Keskerakond lubas Haapsallu raudtee taastada (mis iseenesest pole ju isegi ulmeline lubadus), Turbast kaugemale ei jõudnudki. Keskerakonna puhul võiks muidugi tuua ka pika nimekirja asjadest, mida nad enda pika opositsiooniperioodi jooksul on korduvalt lubanud, aga võimule saades kiirelt unustati. Erandina Heimar Lenk üritas ühte ajaloolist lubadust sundüürnike ees täita, seegi ei jõudnud kuhugi. EKRE-st pole mõtet üldse rääkidagi: nende puhul on raske aru saada, kui palju nad ise vahet teevad, sellel mida nad tõsiselt mõtlevad ja mida mitte. Seega ulmelised valimislubadused võib parem kohe unustada: neid on liiga palju, et hakata meelde tuletamagi. Muidugi huvitav on märkida, et Herkel nüüd EKRE-t lausa bolshevistlikeks fundamentalistideks nimetab, mis on ikka mõnevõrra solvav. Mitte vähem kummastavam pole asjaolu, et eelmises parlamendis koos opositsioonis olles, olid Vabaerakonna vaated pigem EKRE-ga kokkulangevad ja retoorikaski pigem EKRE sabas sörkijad (sellele probleemile Vabaerakonna toetajaskonna suurendamisel, osutas muide juba 2015.aastal Meelis Atonen). Siit jõuab sujuvalt ka Vabaerakonnani. Kui Vabaerakond ise on läinud lähiajalukku, kui kõige kiiremini parlamendist välja kukkunud partei, siis põhjuseid ei maksa küll otsida mujalt kui erakonna enda tegevu(setu)sest. Vabaerakonnal osutus muidugi peamiseks probleemiks, et lisaks teatud sisemise demokraatia probleemidele (või arusaamatustele) puudus sel erakonnal  üldse sisuline vaade maailmale (see väide ei käi nüüd mitte erakonna liikmete, vaid erakonna enda pihta) Säärane asi, mis on isegi mikroskoopilistel erakondadel olemas, hoolimata sellest, et erakonda peaaegu keegi ei teagi.

Valikuid selle maailmavaate kujundamisel oleks olnud mitmeid. Kas või minu pool ülal lahatud ebademokraatliku parlamendi probleem. Kui Vabaerakond tõesti oleks tulnud välja konkreetse paketiga, kuidas muuta demokraatlikumaks Eestis valimisi, vähendada häälte ülekandmist (või üldse kaotada parteinimekirjad), alandada künnist, vähendada parlamendi liikmete palka/hüvitisi - ja vastavaid algatusi teinud,  siis sellest oleks võinud kujuneda terve omaette maailmavaade - sellele oleks potentsiaalset valijagruppi piisavalt. Eriti kui oleks tuldud välja ka vajalike lahendustega näiteks sotsiaal-, tervishoiu- või haridusvaldkonnas. Kas või korduvalt läbikäiatud teadusrahastuse ja ingliskeelse kõrghariduse pealetungi vähendamine. See kõik oleks võinud moodustada nii tugeva valimisprogrammi, et korraliku kampaaniaga oleks Vabaerakond saanud vähemalt samapalju kohti parlamendis, kui enne - või isegi rohkem. Sellist maailmavaadet aga Vabaerakonnal polnud.

Sellest, kuidas erakonnad ei lahenda Eesti ühiskonna probleeme, olen postituses juba korduvalt rääkinud, kas või seesinase Vabaerakonna näitel. Siiski võiks korra teemat kokkuvõtvalt puudutada Reformierakonna näitel. Reformierakonna võimult kukkumiselt on räägitud ikka ülbusest, varjatud rahastuse skandaalist, kooseluseaduse temaatikast jne. Ära on unustatud aga ilmselt üks olulisemaid. Reformierakond lisaks kõigele partokraatia probleemidele kaotas tagasisidestatuse ja ilmselt ka adekvaatsed ideed (kas siis juhtimise nõrkuse tõttu või lihtsalt mugandusmisest), et Eesti elu edasi viia. Igasuguse kriitika sildistas erakond kiiresti opositsiooni  klähvimiseks ja enda mistahes dogmad jumalikkustas.

Üks suurimaid majanduspoliitilisi möödalaske - mida on raske tänini mõista - oli see, et Reformierakond ei taibanud kasutada riigi majandusstagnatsioonist välja toomiseks (stagnatsioonist, mille nad olid ise tekitanud) laenuinstrumenti. Arvestades aastatepikkust ülimadalate intresside keskkonda ja seda, kui palju oli Eestis investeerimist vajavaid objekte (põhimaanteed, sadamad, sillad taastuvenergiajaamad, tuumajaam jne), siis lasid nad sellega ilmselt 2012-2014 enda ajaloo suurimad võimalused mööda. Üritades olla paavstist paavstimad, hoides Euroopas pretsedenditult väikseimat riigivõla taset, saavutati olukord, kus nad sisuliselt kägistasid tükk aega vabatahtlikult Eesti majandust ja lõpuks ka enda võimupositsiooni. Ehkki praegu nähakse Reformil suurt eelist võimule naasmiseks, olen selles osas pigem kriitiline ja tundub tõenäolisem, et tänase valitsuse osapooled pingutavad omalt poolt enam, et status quo'd säilitada. Viimane ei tähenda muidugi, et Eesti elu sellest oluliselt paremaks läheks, kuid mingisugunegi demokraatlik konkurents teeb muidugi siiski riigi arengule head.

Naivismist Eestis

Sinimägedes seisab  üks lahingumonument, millega seoses Eesti lähiajaloos on omajagu emotsioone valatud ja sõnasõdu peetud. Too monument ise seisab küll üsna rahulikult omal kohal ja on lihtsalt sümboolne paik, kus kunagised sõjaveteranid (ja nende lähedased) saavad II maailmasõja aegset lahingupaika külastada, toimunut meenutada ja anda au langenud relvavendadele. Omaette koomiline on hoopis see, kuidas monumendist on enamasti üsna suure kaarega käinud mööda poliitikud, lausa piinliku täpsusega, justkui tegemist oleks mingi natsismi sümboliga - millega reaalsuses tegu absoluutselt  pole. Need poliitikud ei ole sellise käitumisega häbistanud mitte seda monumenti ega sõjamälestust, vaid iseendid oma rumalusega. Samaväärt on koomiline, kuidas käsitlused II maailmasõja sündmustest (ka paljude Eesti poliitikute käsitluses) langevad kohati täielikku groteski. Rääkimata sellest, et Eestis on üldiselt väga visalt saadud üle Nõukogude okupatsiooni taagast on kurb tõsiasi ka see, et Eesti ajalugu tuntakse meie poliitikute poolt (isegi ajalooharidusega, rääkimata siis ülejäänutest) üldiselt vähe ja pinnapealselt, mis on iseenesest kahetsusväärne. Ilmselt poleks keegi 1939-al aastal uskunud, et punane ajuloputus meie rahvast nii palju harimatuse suunas kallutab. Sest kui tänapäeval ajalugu paremini õpitaks ja tuntaks, siis oleksid arusaamad väga mitmetes küsimustes ka eri poliitilistes fraktsioonides  palju harmoonilisemad ja paremini kokku kõlavad. Kuid tegelikult mitte sellest ajaloolise hariduse küsimusest ei olnud nimetatud looke.

Naivismi alapealkirjaga looke ise on pärit ühest põnevast ajaloosaatest (muide, ETV-s korduvalt jooksnud), kus Saksa poolel sõdinud sõjaveteranid, vaheldumisi ajaloolastega ja erinevate dokumentaalkaadritega,  meenutavad II maailmasõja sündmusi. Alates Eesti ajaloo traagikast 1939-41, suurtest lahingutest, vangilangemisest jne. Mainin siinkohal, et oluline on alustuseks  aru saada (see väga algeline fakt tuleb üle korrata, kuna tänapäeva peavool on selle peaaegu maha vaikinud), et Saksa poole mobilisatsioonidega läksid eestlased massiliselt (kümned tuhanded) kaasa kahel põhjusel: soovist kätte maksta kommunistliku terrori eest 1939-41 ja veel olulisem: siirast lootusest taastada Eesti riiklus. Viimastele lootustele panustasid teiste hulgas isegi mitmed Eesti kõrgeimaid poliitikud, teiste hulgas Saksa okupatsiooni ajal põranda all tegutsenud peaminister presidendi ülesannetes Uluots. Niisiis igasugused seoste otsimised 20. relvagrenaderide diviisi ja natsismiga on sisuliselt pahatahtlik vaenupropaganda. Neid kahte ei ühendanud midagi muud peale univormi. On ka teada, et paljud eestlased panid Saksa sõjamundri selga vastumeelselt, kuid nähes selles ainsat võimalust kodumaad terrori eest kaitsta ja lootust iseseisvus taastada. Pole palju meenutada siin ka tuhandete kaupa Nõukogude (sundmobiliseeritute) eesti poiste ülejooks Saksa poolele Velikije Luki all. Siinkohal tasub märkida, et natsid olid neis tingimustes ka päris osavad rahvuslikke tundeid ära kasutama. Nagu me võime leida kinnitust ajaloolistelt dok-kaadritelt, lehvis okupatsiooniplagu (ehk haakristilipu) kõrval ka samal kõrgusel sinimustvalge trikoloor. Täiesti avalikult sõjaväeparaadide ajal. Veel huvitavam on tõik, et sinimustvalged varrukaembleemid, mis teatavasti Saksa poolel eesti väeosasid ehtisid, on jäädvustatud isegi ENSV ajal vändatud "ajaloofilmides". Seda fakti ei varjanud isegi Nõukogude propaganda kõige pimedamal okupatsiooniajal.  Nooremale lugejale selgituseks, et sinimustvalge trikoloori kujutamine mistahes vormis oli Nõukogude ajal üldjuhul rangelt keelatud (kuni 1980-te aastate lõpuni). Stalini ajal saadeti sellise teo eest isegi Siberisse.

Lookese puändiks on aga mõned mälestuskatked, mida jutustasid saates veteranid.  "Naiivsus!" lausus üks neist tõelise elukogenud ja sõda näinud inimese siira emotsiooniga. Naiivsus oli see, mis neid sundis neid võtma relva kätte võtma ja sõdima sisuliselt viimse veretilgani (nagu Päts oli retooriliselt kogu oma valitsusaja õpetanud, ise aga oma sõnade järgi mitte talitades), isegi siis kui võidulootus hakkas täiesti kaduma. Just seda eesti mehe jonni, visadust ja naiivsust (siinkohal positiivses mõttes) sümboliseerib ka ausammas Sinimägedes. Teine veteran aga meenutas seda, kuidas nad teismeliste poistena mäekünkalt olid vaadanud, kuidas 1939.-l aastal punaväed Eestisse vabalt sisse sõitsid. Ta võttis mälestused nii kokku: siis oli meile selge, et "Eesti iseseisvusega on lõpp" (sic!). Olenemata sellest, kas selline väga ühemõtteline kiire järeldus on mälestusele eaka inimese poolt hiljem juurde "kleebitud" või tõesti teismelised poisid olid taibukamad, kui enamus toonaseid Eesti poliitikuid, aga tõik on märkimisväärne. Just see asjaolu, et inimene tunnistab enda naivismi. Sellest algab üks olulisemaid arengu eeldusi, et inimene tunnistaks oma vigu ja võiks neid tulevikus vältida. Eesti poliitikud pole seda mitte kunagi - või peaaegu mitte kunagi - teinud. Ei hakka siinkohal kaevuma väga sügavasse, mitmetahulisse ja keerulisse teemasse: Mida oleks tulnud 1939. aastal teisiti teha? Küll aga tuleb nentida, et see, mida tehti, saatis täielik naivism ja isegi vastutustundetus. Üks oluline asjaolu, mis mind noore ajaloohuvilisena vaevas, oli küsimus sellest, kas Eestis siis tõepoolest ei teatud enne II maailmasõda idapiiri taga toimunud punaterrorist? Nagu ma ilma suurema vaevata olen välja selgitanud, ilmneb paljudest ajaleheartiklitest, intervjuudest, mälestustest ja dokumentidest, et punaterrorist Venemaal teati väga hästi juba 1920-1940. Teisisõnu oli tegu 1939.aasta otsuste näol tohutu naivismiga. Loomulikult on hoopis keerulisem - ja minu meelest palju rohkem uurimist väärt teema - mida õieti oleks saanud teisiti teha. Nimekiri erinevatest võimalustest on pikk: mobilisatsioon, relvavarude suuremahuline peitmine, Eesti saatkondade hoiatamine välismaal, mõnede riigivarade evakueerimine (kas või läbi Põhjamaade), osade poliitikute kiirkorras "eksileerimine" (diplomaatilistel eesmärkidel) ja kindlasti: avaldada ettevaatusabinõuna rahvale üldine suhtumine Nõukogude vägedesse kui vaenlasesse, keda tuleb karta. Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti toonased juhid lollitasid enda "sõbralikkustaktikaga" sisuliselt ainult iseennast.

Riikluse jätkusuutlikusest

1939/40 pühiti igati edukas ja õitsev Eesti riik maailmakaardilt kiiremini kui kärbes tiibu liigutab. Miks see nii läks? Ehkki olulist rolli mängisid maailmasõja alguses kujunenud äärmiselt ebasoodsad geopoliitilised olud, aitas riigi täielikule kadumisele kaasa juhtkonna naiivsus, poliitikute vastutustundetus - suutmatus näha tulevikku lühivaateski ette. Ei võetud ette vajalikke julgeolekupoliitilisi ega diplomaatilisi samme, et eesootavat hävingut kas või veidi pehmendada. Usaldati asjatult enda verivaenlast (kommunistlik idanaaber), selle asemel, et evakueerida kas või mingi riigiaparaadi osa neutraalsete Põhjamaade kaudu Läände, hoiatada diplomaate jne.

Ka tänane olukord meenutab kahjuks mitmeski mõttes 1930-daid, lisaks on vahepealsetel aegadel oluliselt muutunud ühiskonnad, selle normid ja terviklikkus. Meedia on kollastunud, kaotanud enda teatava moraalse autoriteedi, mis tal "eestiaegses" ühiskonnas kaheldamatult oli.

Eesti riikluse seisukohalt on lisaks demokraatia tervisele, aatele ja rahva meelsusele oluline ka riigi sisuline juhtimine. Reformierakonna võimu ajal see paratamatult jooksis liiva. Nii majanduslikult, visiooni mõistes kui ka moraalselt. Ei ole võimalik lõputult ratsutada ühe ammukustunud käilakuju (e-tiiger) seljas ja loota, et sellest piisab Eesti edu jätkamiseks. Ei piisa. Vaja on oluliselt rohkem raha haridusse ja teadusesse. Vaja on taastada teatud elualade (õpetajad, arstid, politseinikud) moraalne autoriteet ühiskonnas, mida iga suvaline naga ei või kangutama minna suvalise väljamõeldud looga. Vaja on selget vaadet majandusele, lahendada pikaajaliselt maaelu küsimused. Eesti peamine mure täna ei ole mitte sisse marssivad pagulashordid, vaid täielikku avakosmost meenutavad (loe: täiesti elutud) maapiirkonnad. Kui riigis pannakse 300 aasta vanuseid koole kinni, siis on midagi väga tõsiselt valesti (juba tükk aega tehtud).

Ükskõik, kes ei oleks ka Eestis võimul, edukuse aluseks saab olla ikka see, mis ka teistes edukates demokraatiates: solidaarsus, terve ühiskond, kõrgelt haritud rahvas, püsiv asustus ja taristu, innovaatiline majandus, madal korruptsioonitase ja paindlik riigiaparaat. Kes suudab neid arenguid silmas pidades riiki juhtida, suudab ilmselt püsida ka võimul. Igapäevase meediavahuga kaasas joosta ilmselt ei tasu, kuna informatsiooni üleküllust on niigi palju, samal ajal on Eesti kahjuks täna puudus ka vähegi tõsiseltvõetav konkureeriv meediaväljaanne.