Kas rahvusvaheline õigus lõppeb Grööni meres?

Värskest Sven Sakkovi  intervjuust ERR-is peegeldub Eesti välispoliitika häirivalt jõhker silmakirjalikkus ja meedia kaasabi selle silmakirjalikkuse evimisel

Tänasel sümboolsel MRP LXXX aasta- päeval ja Balti keti XXX aastapäeval pole üleliigne meenutada, et mitte kogu Baltikum ega ka mitte terve Eesti Vabariik ei vabanenud Nõukogude  Liidu lagunemise järel okupatsioonist. Mis puudutab välispoliitikat, siis erinevalt Lätist** ja Leedust, väldib lõviosa Eesti poliitikud koduse Petserimaa kõrval isegi paljusid rahvusvaheliselt märksa suuremaid iseseisvumise tõkestamise näiteid, nagu on juhtunud Kataloonias.

Alustaks aga kodukamaralt. Veidi üle 5% Eesti riigist, mis juba 1920-tel aastatel, saavutas kõigi maailma suurriikide tunnustuse (pärast Tartu rahulepingu alusel vastastikkust tunnustamist Nõukogude  Venemaaga). Väikeriik mis saavutas kangelaslikus Vabadussõjas ja võidukas Landeswehri sõjas (viimast peetakse üldiselt küll Vabadussõja osaks, kuid baltisakslastega toimunud verise relvakonflikti äärmiselt kõrge organiseerituse taseme, tulejõu ja erineva poliitilise tausta tõttu, võib vaadelda ka Vabadussõjast eraldiseisva ajaloosündmusena), suutis lisaks rahvusvahelisele tunnustusele pidadada kahe maailmasõja vahel üleval oma sõjaväge, diplomaatiat, riiklikku suveräniteeti, see tähendab sõltumatut põhiseaduslikku korda - riiklust, mis taastati 1991. aastal restitutio ad integrum põhimõttel - on ka täna, 28 aastat pärast taasiseseisvumist, võõrriigi kontrolli all. Suurem osa sellest alast kuulus ajaloolisse Petseri maakonda, Eestis tuntud ka selle piirkonna põlisetnose järgi Setomaana. Legislatsiooni selle probleemi lahendamiseks pole senini saavutatud. Küll aga läheb senine Eesti välispoliitika Petserimaa puhul sisulisse vastuollu Sven Sakkovi poolt intervjuus korduvalt kinnitatud sõnumiga, justkui tänapäeva "läänelike väärtuste" järgi, mida ka Eesti jagab - ei saaks rahva tahte vastaselt ühtegi territooriumi kellelegi müüa või üle anda. Eesti senine välispoliitika näitab risti vastupidist.

 Käesoleva kirjutise autoril õnnestus 1. juunil 2013. aastal osaleda piirilepingu saagale pühendatud konverentsil Rahvusraamatukogus. Väärikal konverentsil, kus teiste seas esinesid auväärsed rahvuslased Jüri Toomepuu, Jaak Roosaare, Ando Leps, Jüri Estam jt; meenutati muuhulgas arvukaid petitsioone ja pöördumisi (sinna juurde ka iseseisvusperioodi jooksul mitmeid rahvarohkeid meeleavaldusi Riigikogu ees) Petserimaa elanike poolt EV valitsuse poole, arvata Petserimaa uuesti de iure Eesti koosseisu.  Argipraktika ja isegi Eesti välispoliitika retoorika on liikunud risti vastupidises suunas, kustutades järjekindlalt kõik märgid sellest, et Petserimaa alad de iure tänaseni riigi koosseisu kuuluvad. Poliitikud väldivad teemat juba aastakümneid ja väga meelekindlalt. Mitte kunagi ei lähe mul meelest Petserimaa esindaja sõnad sellel ajaloolisel üritusel: "See on kõige masiivsem inimkaubanduse juhtum Eesti vabariigis."  Petserimaa kaasuses niisiis Eesti riik eitab mitte ainult selle kuulumist de iure oma riigi koosseisu, vaid on aastakümneid ka eitanud selle ala elanike õigust oma riikliku kuuluvuse üle hääletada.

Mida väitis siis Sakkov paari päeva eest U.S.A. presidendi ja Taani riigi vahel puhkenud väikse poliitilise skandaali ERR-ile kommenteerides? Üsnagi läbimõtlematult ja kiiret diagnoosi pannes arvas Sakkov, et sellised ettepanekud  (osta teisele riigile kuuluvaid alasid või autonoomseid piirkondi) kuuluvad 19.sajandisse. Esiteks on naiivne arvata, et selliseid tehinguid või vähemalt ettepanekuid tänapäeval ei tehta. Mitte palju aega tagasi sõlmisid Hiina ja Venemaa piirilepingu, millega Hiinale anti tagasi umbes 180 ruutkilomeetrit territooriumi (okupeeritud millagi 1920-tel). Vaidluses Kurillide üle Venemaaga on aga Jaapan pakkunud Kurilli saarte eest vahetuskaubaks sisuliselt suuremahulist majandusabi. Kui on väidetud XXI sajandist saab Aasia sajand, siis ei maksa  tänapäeva Aasia diplomaatia näiteid ka mitte meil märkamata jätta. Ajalugu võib võtta ettenägematuid pöördeid, kuid valdavalt on tegu siiski eelmiste arengute kordumisega variatsioonides. Seega on naiivne arvata, et säärased tehingud ei pruugi tänapäevalgi korduda, nagu intervjuus toodud Alaska näide.

Omaette küsimus on muidugi eri viisid kuidas diplomaatiat aetakse - siinkohal pole kirjutise autor kindlasti ekspert ütlema, millised on korrektsed viisid taoliste ettepanekute tegemiseks. Ilmselt on selliste ettepanekute tegemiseks või arutamiseks paremaid kanaleid, kui avalikud. Küll aga julgen arvata seda, et Eesti meedia ei peaks sääraselt liitlasriikide vahelisi küsimusi (eriti kui mõlemad neist on meie riigi julgeolekupoliitika olulised partnerid) võtma avalikult kommenteerida või arvustada. Eriti veel riigimeedia.  Ning eriti ei peaks seda tegema võrdlemisi tühiste või alles värskelt üles kerkinud ideede pinnalt.

Hoopis sisulisem küsimus Eesti jaoks (ja isegi laiemalt), kui näiteks Gröönimaa müümine U.S.A.'le, on Petserimaa küsimus. Naljakal kombel on antud küsimused rahvusvaheliselt mõõtmelt mõnel skaalal täiesti võrreldavate suurustega, kuna maailma suurimal külmal saarel elab kõigest 56 000 elanikku (ainult veidi rohkem, kui okupeeritud Petserimaal). Kuid reaalsuses on Petserimaa küsimus aga  Eesti tuleviku jaoks sisuliselt oluliselt ja juriidilist lahendust vajavam, kui näiteks üks U.S.A. potentsiaalne äritehing Taaniga. Et Petserimaa kaasus on üsna pika ajalooga (1944. aastast alates), siis täielikku ülevaate andmiseks tuleks tavalugejale anda üsna pikk ülevaade, mis teeks aga käesoleva lugemise liiga venivaks.

Seega piirduks siinkohal tutvustava lühikokkuvõttega: Stalini diktaadi all valitsetud Nõukogude Liit vallutas II maailmasõja käigus 1944.aastal 100% Eesti Vabariigi aladest, sisuliselt taastades okupatsiooni, millega alustati 1941.aastal. Seejärel, erinevatel põhjustel, aga peamiselt seetõttu, et rahvusvaheline olukord oli alles segane, Ameerika sõduri saabas jõudnud välja juba Euroopa südamesse ja Eesti sõdurid  Saksa poolel olid 1944.aasta kaitselahingutes Narva rindel ja Sinimägedes näidanud üles meeletult kõrget kaitsetahet, kahtles NSVL-i juhtkond selles, kas Baltikum jääb II maailmasõja järel NSVL-i koosseisu (selle viimase kahtluse kohta on erinevaid tõendeid ka väga erinevatest arhiivimaterjalidest, mida hetkel ei oska küll kohe viidata, aga mis on ajalookirjanduse põhjal üldteada fakt; sarnane ebakindel olukord valitses Baltimaade osas perekond Meri mälestuste põhjal muide ka Beria valitsusperioodil Stalini surma järel). Igal juhul otsustas NSVL-i juhtkond segastel aegadel II maailmasõja lõpul koheselt eraldada "vabastatud ENSV" koosseisust umbes 5,2% territooriumist. Nimetatud otsused tehti väga kiiresti ja räpakalt, minnes vastuollu isegi ENSV enda seadustega (viimane asjaolu on küll ebaoluline, kuna tegu polnud Eesti mõistes seadusliku võimuga).

Nüüd ajalooraamatus kiirelt edasi astudes jõuame kusagile 1990.-te aastate keskpaika, kus erinevad Eesti enda "patriootlikud" poliitikud ja valitsused täiesti vastutustundetult, läbimõtlematult ja otseselt vastuolus Eesti Vabariigi õigusjärjepidevuse (ning rahvaste enesemääramisõigusega) uue poliitilise joone, mille järgi Petserimaa ja Narva-taguse võib lihtsalt üle anda Venemaale, ilma igasuguse referendumi, Tartu rahu muutmise viiteta või üldse mainimatagi, et tegu on seni de iure Eestile kuuluvate aladega. Sisuliselt tähendab selline käsitlus nende "patriootide" poolt, et Eesti ise tunnistab Eesti astumise NSV liitu vaikimisi vabatahtlikuks ja eitab seejuures üleüldse Petserimaa ebaseaduslikku anastamist. Sest pangem tähele: juttu pole mitte alade ära kinkimisest või müümisest (mis pattu osutab Sakkov ameeriklaste ettepanekule) - Petserimaad üldse ei tunnistatagi Eesti riigi territooriumina!?!   Tuleb veel märkida, et taasiseseisvunud Eesti ajaloos esines ka teatud relativistlikke suhtumisi ja kiirelt isegi esialgsetest seisukohtadest kõrvale libisemist. Näiteks peaminister Andres Tarandi sõnavõtus (milles avalikkus esimest korda kuulis Petserimaa äraandmisest, kuigi Tarandil selliseks otsuseks volitusi polnud) olid alade äraandmise tingimustena toodud ikkagi ühemõtteliselt Tartu rahu tunnistamine/viitamine uues piirilepingus. Hiljem taganeti üldse igasugusest nõuetest (justkui Eesti riik oleks tekkinud Jeltsini armust). Sisuliselt eitati selle "uue poliitikaga" kõike seda, mida Balti rahvad olid 1989-1991 välja võidelnud - see on MRP hukkamõistu ja õiguse taastada enda riigid 1939.aasta piirides.

Küsimus pole niisiis alade tagasisaamises, vaid eelkõige lihtlabases valetamises. Valetamises, mille vastu nii südikalt 1980-te aastate ärkamisajal sõditi. Selline silmakiri pole mitte lihtsalt ülekohtune Setumaa elanike suhtes, vaid see on ülekohtune kõigi nende inimeste suhtes, kes aastatel 1940-1991 Eesti riigi taastamise nimel võitlesid, kannatasid või langesid. Siinkohal ei ole küsimus mitte niivõrd alade tagasisaamises või mitte tagasisaamises, vaid peaasjalikult on küsimus juriidiline ja seotud rahvusvahelise õigusega. Kokkuvõttes: kui Eesti välispoliitika lähtuks Sakkovi esitletud "21.sajandi" väärtustest, siis ei saaks mitte kunagi saanud võimalikuks ükski piirilepinguprojekt ilma referendumita Petserimaal* Õnneks tänini uut piirilepingut veel siiski ratifitseeritud pole. Loodame, et lähemas tulevikus Riigikogu tühistab selle häbiväärse ja õigusjärjepidevuse vastase lepingu.

Kahjuks sarnast silmakirjalikkust Eesti poliitikas näeme ka paljude muude kaasuste puhul välisriikide osas. Mainimist väärib näiteks Kaukaasia territoorium Abhaasia, mida väga truult Eesti välispoliitilises peavoolus nimetatakse juriidiliselt Georgia (Gruusia) alaks de iure (iroonia muuhulgas ju selleski, et Abhaasia puhul seda märgatakse, aga Petserimaa puhul mitte) - ehkki mulle isiklikult jääb küll arusaamatuks, miks Abhaasial ja selle umbes 230 000 elanikul  on vähem õigust iseseisvusele, kui Gröönimaal? Eriti arvestades, et inimkonna ajaloos pole Pärnu suuruse elanikkonnaga saarel sõltumatut riiklust kunagi ajaloos olnud. Samal ajal Abhaasial, kes pidas 1990-tel Gruusiaga maha verise kodusõja, on muuhulgas olemas täiesti ajalooline kirjakeel ja on varakeskajal olnud isegi enda kuningriik. Kui mikroskoopilise Kaukaasia piirkonna Abhaasia näide on  tõesti ehk pisut keeruline, seoses Venemaa otsese seotusega Abhaasia külmutatud konflikti (Abhaasia on de facto tänapäeval Venemaast täielikult sõltuv ala), siis märksa selgepiirilisem on Kataloonia (üle 7 mln elanikku) kaasus.

Kataloonia ajalugu võib edukalt võrrelda Leedu ajalooga. Ehkki katalaanidel ehk pole nii selgelt eristuv keel (pigem on neil tegu hispaania keele dialektiga), kui balti rahvastel ning nad pole keskaegses Euroopas rajanud oma suurriiki, nagu tegid seda keskajal Leedu vürstid, siis ometi on tegu pika iseseisva ajalooga riigiga. Otsene paralleel Leeduga tekib seoses sellega, et mõlemad Kesk-Euroopa perifeerias (üks põhjas, teine lõunas) asuvad riigid kadusid umbes keskaja lõpus maailmakaardilt, seoses suurema naabriga ühinemisega. Kui Leedu sai I maailmasõja järel vabaks - küll selle hinnaga, et Poola hõivas kahe maailmasõja järel sõjalise jõu abil Ida-Leedu alad (koos Vilniusega) - siis Kataloonial iseseisvumine XX sajandi alguses ebaõnnestus. Põhjuseid oli kindlasti mitmeid, aga mitte väheoluliseks võib pidada asjaolu, et korraga vabanenud Ida-Euroopa riigid olid üksteisele ühtaegu naabritena julgeolekupuhvriteks. Samuti mängib rolli fakt, et kokku polnud varisenud, mitte ainult Vene ja Saksa impeeriumid, vaid et ka Poola riik oli üle 100 aasta olnud okupeeritud vasallriik. Vaatamata sellele nad siiski üritasid veel XX sajandil suveräänsuse taastamise järel jätkata enda peremehestaatust naaberriigis Leedus. Kataloonia õnnetuseks Hispaania näitel sellist impeeriumi kokkukukkumist, nagu Ida-Euroopas toimus, neil ei olnud. Igal juhul oleks äärmiselt küüniline tänases Eestis, mis alles 30 aastat tagasi maailmalt (taas)tunnustamist otsis, eitada Kataloonia õigust iseseisvusele või suuremale autonoomiale. Lõpetuseks ei maksa unustada, et 32 000 ruutkilomeetrise pindalaga Kataloonias elab rohkem elanikke, kui Balti riikides kokku.

Solidaarsuse mõttes on Läti ja Leedu vähemasti avaldanud viimastel aastatel korduvalt avalikku toetust Kataloonia iseseisvuspüüdele. Eesti poliitikud jätkanud aga enda silmakirjapoliitikat.

* põhjus, miks toon blogis välja eelkõige just Petserimaa - kuid mitte Narva-taguse - on alade suuruste erinevus. Narva tagune kitsas maariba saadi Eesti koosseisu Tartu rahu sõlmimisel pigem läbirääkimiste tulemusel julgeoleku kaalutlustel. Ajalooline etniline Eesti ala piir on juba muinasajast jooksnud Narva jõe joonelt. Petserimaa, mis aga oli juba muinasajal eesti hõimude poolt asustatud, jäädes küll ajaloo käigus juba varem Vene riigi koosseisu. Oluline on eelkõige ala märkimisväärne rahvaarv, territooriumi suurus (umbes Luksemburgi ehk 2 Hiiumaa ehk Mauritiuse saare suurune ala) ja ajalooline etniline kuuluvus eesti hõimude hulka. Sellise ala "unustamine" on silmnähtavalt kuritahtlik. Samuti on pehmelt öeldes irooniline, et 17 miljoni ruutkilomeetrise territooriumiga riik ei soovi 380 korda väiksemale naaberriigile anda tagasi üle 2000 ruutkilomeetri ebaseaduslikult saadud ala (kas või osaliselt), korraldada selle alal referendumit või maksta lihtsalt ala eest kompensatsiooni

** teemapüstituse kontekstis väärib märkimist, et Läti sõlmis küll Venemaaga 2008. aastal piirilepingu, millega samuti loobus tükikesest II maailmasõja käigus riigi küljes eraldatud territooriumist, seejuures otsis Läti valitsus oma äraandlikule teole vähemalt juriidilist õigustust, andes küsimuse vaagida riigikohtule, kes kiitis piirilepingu heaks. Eestis on seda kramplikult välditud, kartes ilmselt võimuerakondadele "ebasobivat" tulemust. Ka Eesti õiguskantslerite arvamused on läinud lahku - mis näitab iseenesest juba juriidilist segadust selle küsimuse osas. Eesti riik sisuliselt ei tea, kas ta eksisteeris enne 1940.aastat ja kas seda teemat võiks üldse välispoliitiliselt käsitleda. Jättes sisuliselt mulje, et Eesti ei olegi tänapäeval päris iseseisev riik. Vähemolulise detailina väärib märkimist, et Läti kaotas üksnes umbes 2% sõjaeelsest territooriumist. Viimane asjaolu võiks olla argumendiks ka Eesti-Vene piiriläbirääkimistel (peaks need uuesti avatama) vähemalt pool anastatud Petserimaast tagasi saada.

Kaart de facto Balti riikide territooriumi muutustega (1940 vs 1991), rohelisega tähistatud tagasisaadud alasid ja punasega äravõetud alasid